Tere, mina olen alles tõrjumilongrostroosak, te kuulate saadet kunstuncteer ja täname, räägime ühest raamatust ja selle raamatuga seoses ka eesti noorest kunstist. Raamatu nimi on 22 pluss välja antud Eesti kunstiakadeemias koostaja Karin Laansoo. Ja lisaks Karenile on meiega stuudios veel noor kunstikriitik, enam-vähem nende raamatus esindatud noorte kunstnike põlvkonnakaaslane Anneli porri. Kõigepealt raamatust, kuidas need kunstnikud siia on valitud, kes nad on. Peab kohe ausalt üles tunnistama, et valik on subjektiivne ja selle aluseks on minu arusaamine sellest, kes on hetkel noores kunstis tegev ja kes on teinud mõne olulise töö või näituse. Ja enamasti on nad oma varastes kahekümnendates, sellest ka osaliselt raamatu pealkiri 22 pluss siis teatud arvu aastaid. Ja selle nimekirja nii-öelda kokkupanemisel. Kogemata tuli välja ka, et enamik neist tegutseb hetkel Tallinnas ja on mingil moel seotud Eesti Kunstiakadeemiaga. Olgu selgituseks öeldud, et raamatus on 408 lehekülge ja 500 fotot ja siis ei ole tegemist mingi sellise väikese tutvustava brošüüri käega tõeliselt mahuka teosega. Kuna selliseid suuri publikatsioone nagu Eesti kontekstis eriti tihti ilma siis miks nagu selline suur eeltöö ikkagi niivõrd väikse hulga kunstnike põhjal kui meil on 500 leheküljeline raamat. Meil on võimalused selline raamat välja anda, kas ei oleks mõistlikum teha selline suur ülevaade eesti noorest kunstist, kus oleks siis kõik sees. Miks tehase julm valik, 22 inimest? Aga see valik oli suhteliselt julm ja raamatu maht ikkagi seadis omad piirid, sest et muidugi on võimalik teha raamat, kus igale kunstnikule on üks lehekülg ja kaks töö, reprots, aga meid nagu ei rahuldanud selline variant, et üldse, et me tõesti tahtsime, et igal kunstnikul oleks ruumi oma mõtteid väljendada. Et oleks ruumi tema töödele, et oleks pilte temast endast ja tema stuudiost ja kodust. Et tegelikult selle osas me kompromisse ei teinud, et kui, kui palju igale kunstnikule ruumi anda ja võimalik, et sellele raamatule tuleb lihtsalt järg, et 22 tundus antud hetkel see optimaalne maksimum, mida ühte raamatusse annab mahutada. On seal pealkiri on ka mingi muu mütoloogiat, aga miks just 22 pluss? 22 pluss ja vanus ja kunstnike arv. Ja see on kõik, siin ei ole mingit muud legendist. Muul moel paremini maha müüa. Ei selles mõttes, et seda numbri mütoloogias sõnumist ei vist väga ei kippunud. Ühesõnaga iga kunstnikku käsitlev osa koosneb siis intervjuust temaga ja siis tema teoste piltidest, tema parteidest ja stuudio või siis kodupiltidest. Aga teksti linnaosa on ainult intervjuu, et ei ole mingisuguseid kõrvale kõrvale helikega seletavad ja tegelikult see tõesti hääle osa on ainult kunstnikel, seal ei ole kedagi kõrvalist, objektiivset kunstikriitikut või kuraatorit, et minu roll tõesti on see valik ja küsimuste, mine seal, kuidas sulle tundub, kuidas nad räägivad sellest oma loomingust, on jutukad või valmis sellest rääkima ja kuidas see neil õnnestub. Siin on muidugi see asi, et kuna nad on hästi noored ja siis see oli, ütleme suuremale osale nendest esimene intervjuu elus üldse. Ja ega nad seda väga ei, ei nautinud või selles mõttes, et ei tundnud selles ennast väga kodus. Et, et me arutasime kujundaja Indrek sirkliga, et kuidas seda raamatus näidata, et kui jutukas keegi on ja kui raamatut sirvida, siis on näha, et iga küsimus hakkab eraldi veerust ja kui vastused on lühikesed, siis on seal palju vaba ruumi ja kui inimene on jutukas, siis tihedat teksti täis. Kaido Ole, kes luges raamatut, ütles, et Ta täitsa kujutab ette, kuuleb nagu seda iga kunstniku kõnemaneeri ja seda jutustamise viisi, et me oleme võimalikult vähe toimetanud neid kõnekeelseid intervjuusid. Üldiselt Kaido Ole kui kunstiakadeemia õppejõud on ise nende raamatus esitletud kunstnikega nagu isiklikult tuttavad, selles mõttes on teksti niimoodi hõlbus lugeda. Aga kui me läheme nagu massin tasandile välja, siis mis neid kunstnikke siis nagu ikkagi ühendab, lisaks vanusele miks ikkagi need on välja valitud? Selle valiku kujunemisest võiks veel rääkida seda, et kui Eesti Kunstiakadeemiasse tulevad väliskuradid tulid, kes otsivad noori eesti kunstnikke, siis ma olen tihti tabanud ennast olukorras, kus ma siis arvutist otsin nii-öelda praegu tegutsevate noorte kunstnike tööde pilte ja näitan neid. Ja selle paari aasta jooksul on kujunenud välja teatud valik, kes on hetkel tegutsevad noored kunstnikud ja pluss veel see, et viimased kolm aastat korraldatud lõputööde näituse hulgast alati eraldub teatud hulk noori loovisikuid või selliseid paremini välja tulnud lõputöid. Et see valik on kujunenud selle kahe kriteeriumi põhjal ja tegelikult lisaks mainiksin ka seda, et mitte muutuda nagu žanrite mõttes väga ühekülgseks on siin nii maalile keskendunud kui, kui videla kui hoopis võib-olla helis ennast, helendavaid kunstnikke ja lisaks ka näiteks selliseid kunstnike rühmitusi, nagu näiteks on avangard või tiitel et lihtsalt haarata selle 22 raames võimalikult laialt neid erinevaid strateegiaid ja väljundeid. Annely sina oled nüüd raamatut lugenud ja tead muidu noorest eesti kunstist ka suhteliselt palju. Kuidas sulle tundub, kas kõigepealt valik tundub sulle kuidagi põhjendatud või õige. Ja kui sa vaatad raamatut ja mõtled Eesti-Norra meistri peale, et milline kunst sulle tundub, on see huvitav sinu jaoks, miks? Raamatukunstnike valik on täiesti normaalne, et minu meelest siin on just see kamp koos, kes on viimastel aastatel nagu stabiilselt oma asju teinud läbimõeldult ja neil nagu hakkab kujunema mingi pind või platvorm, kus nad tegutsevad. Et siin ei ole selliseid noori, kes on ühe aktsiooniga heal juhul kusagil silma paistnud ja siis, ja siis ongi kunstnik. Et pigem mulle väga meeldib see Karini lähenemine. Ta intervjueeris neid. Ta ei lasknud kirjutada kunstiteadlastel mingeid tekste, kuigi kunstnikel tegelikult on hästi vähe sõnaõigust, siis isiklik kontakt ja isiklik eneseväljendamine seekord siis sõnas kunstnike jaoks tundus olevat selline väga huvitav ka neile endile. Et seda enam on väga hea lugeda seda. Aga nende tööd, nende kunst, viimased välja on siin võimalik tekitada mingeid välja tuua midagi sellist, mis domineerib või kas meil on mingit mingeid trendidega sellest raamatust on näha mingit suunda. Ainus võib-olla trend, mis sellest raamatust on näha, on see, et siin Eesti ei kipu enam nagu noores kunstis jagunema mitte Tallinna ja Tartu vahel, vaid pigem teljel kusagil Tallinn-Pärnu. Et seda Pärnust tulnud ja kratta, kooli lõpetanud või kraata koolis õppinud tegelasi ei ole siin eriti. Ka see on võib-olla tuleb lihtsalt sellest üldisest kontekstist et nagu Karin ütles, et võib-olla tuleb raamatule järg ja siis siis võib juba võivad teised juba mehed rääkida. Siit jõuab välja nagu ühe teise kahtluseni spekulatsiooni, mis sellise luksusliku väljaande puhul alati on, et väljaandja on kunstiakadeemia ja, ja kunstnikud on, on sees ka enamasti kunstiakadeemia lõpetanud, et, et kuivõrd, et võib seda publikatsiooni siis käsitleda kui, kui Eesti kunstiakadeemia sellist promoobjekti või lihtsalt sellist luksuslikku väljalaset institutsioonist tuleb suuremas osas kunstis. Akadeemias selles osas ma olen nagu nõus, et kui sa valid hariduse mõnes ametlikus institutsioonis, siis minu kogemuse põhjal nad tulevad Eesti kunstiakadeemiast, kuigi võib-olla keegi nüüd enam ei usu, aga et sellele valliku kriteeriumi aluseks tõesti ei olnud. Õppimine mõistekadeemias. See on pigem mingi sarnane mõtlemine, isegi mitte kuulkondlik mõtlemine, aga igatahes erinev olla nendest, kes välja jäid. Tähendab siis Eesti puhul, et tundub, et ikkagi sellist diletantide kunsti meil nagu eriti ei ole, kuigi viimasele Veneetsia biennaalile saadeti Mark raidpere, kes minu teada vist ei ole nagu sellist klassikalist kunstiharidust saanud, siis. Meil ta õpib ja Tallinna Ülikoolis videot filmima. Kas see on siis pigem selline eraldi variant, et meil on ikkagi see domineeriv kunstihariduse monopol on ikkagi ühes kohas. Ja ja noh, selles mõttes, et kindlasti on Tartu siin väga põnev lihtsalt inimesed peaksid tegema ja rääkima sellest, mida nad teavad ja mina antud hetkel on selles Tallinna siinist rohkem inimestest siin. Mõlemate ilmselt midagi teate Tartus tehtavast kunstist või on olemas Tartu ülikooli juures maali õppetooli, on olemas Pärnus enamik ratta ja on olemas Tartu kõrgem Kunstikool loomulikult ja aga ometi, et sealt tulnud inimesed miskipärast nad ikkagi ei pääse nagu pildile ja nad jäävad kuidagi kõrvale omaette, et nad on teisel pildil, nad on teisel pildil kindlasti, aga nad sellel kõige suuremal, eks ju. Või vähemalt kuidagi ei ühildu väga hästi selle Tallinna ja EKA seltskonnaga tihtipeale. Mis erinevus on või mis see põhjus on, et nad on kuidagi eraldi omaette. Minu meelest siin kusagil on mingid käärid sest kui me praegu räägime sellest kui EKA raamatust ja EKA kunstnikest, siis samal ajal pean ma ütlema, et nii palju kratta kunstnikke, kellega ma olen koostööd teinud, noh, need ei ole tõesti palju, aga viimane kui üks on väga küps kunstnikunatuur sageli tunduvalt küpsem kui näiteks kunstiakadeemiast kraadi saanud äsja lõpetanud kunstnik. Ja see valik, et mitte olla pildil on siis lihtsalt nende endi. Ilmselt see on teine mingi filosoofia natuke, et kuidas ennast näidata, kuidas valida neid esinemise kohti või kellega koostööd teha. Ilmselt seal valik. Aga kui rääkida sellest, et mis asi see pildil oleks, siis Eestis tegelikult tähendab, et Karin, sa siin mainisid seda, et selektsioon põhinebki osalt lõputöödel, mida inimesed on ju, kui nad lõpetavad ülikooli, nad on sunnitud selle lõputöö eksponeerima, aga mida see pildilolek Eestis siis tähendab, et noor kunstnik pealt 20 aastane kui paljud ei peab siis nagu tegema, ütleme, näitusi Kasi pindadel Tallinnas, et olla nii-öelda pildil selle eesti kunstikriitika jaoks. No selles mõttes, et kuna Eesti kunstipilt on suhteliselt väike võrreldes ükskõik millise metropolis, on siinse tee tuntusele ikkagi väga lühike, et sellest tõesti piisab paarist näitusest pealinnagaleriis ja sa oled seal. Aga mis sellise noore kunstniku selline sotsiaalne portree on, kui niimoodi küsida, et mida nad siis teevad võidukalt, lõpetavad oma akadeemia ära, saavad Kaido nimelt, või kelleltki oma õppejõul diplomi, palun, eks ole, te olete kunstnik patsutuse õlale, mis neid siis edasi saab, et kas nad siis vahetevahel teevad jälle näituse või, ja lähevad siis kuhugi sotsiaalabi hankima või. Noh, see on hästi-hästi raske küsimus tegelikult, sest et, et üks põhjus, miks raamat on just nii kokku pandud koos nende kodu ja stuudiopiltide ka on see, et kuidas ja kus kunstnik elab, kuidas ta ennast elatada, milles ta elatab. Et see on selline hästi oluline tugistruktuur sellele, milline on tema looming, milline on tema kunst, et siin on väga tihedad vastastikused seosed, et ma tahtsin neid nagu näidata koos ja see, et mis kunstnikust peale lõpetamist saab järgmised kolm-neli aastat on täiesti mitme tähtsusega talle, et kas ta saab hakkama ka see valik on tema jaoks õige, kas ta tuleb toime, et kas temas on piisavalt, et enesekindlust ja enesekehtestamise vajadust ja mis tal on öelda ja kellele ta on öelda ja kui kõvasti ta tahab seda öelda? Siin ongi see kunstihariduse kaks poolt, et üks pool, kuidas kunstiakadeemia üritab ka vabades kunstides õpetada mingeid selliseid asju, millega kunstnik saaks ennast tulevikus ära elatada olgu siis raamatugraafika või teine pool, on see, et ta peab samal ajal olema ka kunstnik, ta peab olema mingi mingi loovisik ja oma ideid välja käima. Nendega ta jällegi ei teeni kusagilt. Sest nende intervjuude väga paljude selline põhisõnum mis sealt välja tuleb, on see, et kunstnikuna ei saa kaasaja Eestis toime tulla. Väga paljud üldse ei kasuta enda puhul seda väljenditki kunstnik, see on selline väga ebasoovitav nimetatud realistlik ja ja et otsitakse väga erinevaid muid meetodeid, kuidas lihtsalt ennast ära majandada ja kunstitegemine on väga kallis. Mida te neilt üldse küsisite, nendes intervjuudes küsimused varieeruvad, aga et see põhiloogika või lisama, et miks selline valik või kuidas kunsti juurde sattusid, et kas seal on mingi perekondlik taust või on see tulnud läbi valesti läinud? Valikute on lõpuks inimene kunsti juurde jõudnud ja leidnud, et see on ainuke asi, mida ta elus siiski tahab teha ainult ja õpingud. Olulisemad tööd, mida siis tähendab igaühe jaoks kunstnikuks olemine ja kuidas toime tullakse ja ja igaühe puhul nagu hargnesid, väga, väga erinevad Kloodetma tihti lasin lihtsalt neil endil rääkida neile olulistest asjadest. Aga jällegi nagu üldisel tasemel rääkides, kas ma saan siis õieti aru, et, et ajal, mil nagu ühiskonnas on ikka veel käibel selline müüt, et kunstnik on nagu selline muidusööja ja boheemlane siis tegelikult noored kunstnikud saavad või õieti õpivad ja saavad hariduse niimoodi justkui skiso freeniliselt, et ühtaegu tehakse nagu õpitakse seda seda kunsti tegema. Ja teistpidi mõeldakse, et ahaa, et mõeldakse hästi praktiliselt, et mis pärast lõpetamist. Noh, sa ei tohi ära surra selle selle kätte, et sul ei ole süüa või mingit üüri maksta. No see justkui näitab seda, et selline ühiskondlik arvamus on jälle kuidagi maha jäänud või lohiseb järgi, et kallid inimesed, meil ei ole enam selliseid vabakunstnikke, kes käiksid lühikesed püksid jalas ja barett peas värvine tänaval ringi ja elaksid, ma ei tea, millest. Seda klišeed on tegelikult hästi-hästi vähe, et väga suur osa nendest kunstnikest ei usu sellesse, kunstnik on poeem ja eluvõõras sellesse müüti, et intervjuud kinnitavad täpselt vastupidist. Väga meeldiv võimalus õpetada praegu esimese kursuse kunstnikke ja anda neile sissejuhatust kaasaegsesse. Kunsti ja teadmised, on sellised keskkoolist tulnud noore teadmised, kes peabki kasvat kaasaegseks kunstnikuks ja nii edasi, et see, kui neile esimesel kursusel jõuab kohale sellised põhitõed nagu ütleme, kunstnikuna tegutsemisest ja toimimisest, et siis kunstniku poeemi müüt hävib väga kiiresti ja tegelikult on vabade kunstide teaduskonnas. Kaido Ole on üks selliseid põhilisi selle müüdi aastaseid, et tal aga innukaid järgijaid. Aga nüüd, kui rääkida selle raamatukunstnike tööde sisust ka, et enamasti sellise kunstnikuga müüdiga käib kaasas ka ettekujutus kunstist kui millestki väga sügavalt isiklikust ja sellisest väga kõrgesti ülevast ja, ja kaunist tegevusest. Et milline see konstan, mida nad teevad, on see kuidagi enesekeskne või on see nii-öelda sotsiaalne, mida nõutud kunstil viimastena aastakümnetel väga intensiivselt või siin. See, et minu arust see, milline on, on kunstnik inimesena. Et selline on ka tema kunst, et kui ta on avatud ja sotsiaalne, siis ta tunneb vajadust ennast selliste väljundite kaudu esitleda või et siis me vaatame avangardi ja nende linna sekkumisi ja sotsiaalseid projekte. Aga on inimesed, kes on klappaastaga võib-olla sotsiaalses mõttes autistid ja neil on kunst väga isiklik, väga isiklike valikute, väga privaatse maailmaküsimus ja nende kunst on ka vastavalt selline et siin on tegelikult väga suur valik erinevaid võimalusi. Et see kindlasti ei ole mingi trendi küsimus. Et millist kunsti, seda teed, et sa ei saa lihtsalt sellega minna enda loomuse ja isiksuse vastu. Kui me räägiks neist konkreetsetest kunstnikest ka natukene, kes siin raamatu siis on kõiki kahtekümmend, kahte me jõua läbi rääkida ka Anneliga näiteks, sa peaksid nüüd ennustama, kes nendest 22-st on ütleme, aasta mingi 2015 Veneetsia biennaali. Kunstnik, kes võidab kuldmedali. Kes võidab viimasel leheküljel, küsitud võitja on, ma arvan, et vähemalt 20 nendest võidab kuldmedali. Miks sul selline optimism, selline usk, mitte, et 20 on 10 aasta pärast täiesti kadunud ja kaks võib-olla hingitsevad veel. Ma ei oska öelda, kuskohast see optimism on mingi selline veendumus, et ma enam-vähem näen, kuidas nad mõtlevad ja mul on tunne, et see mõte on mõte on elujõuline. Et kui midagi fataalset ei juhtu, sellest raamatukunstnikest on küll jah, kõik tegevkunstnikud ka 10 20 aasta pärast. Mõnikas endale meeldib või kes on omapärasem? Ma elan päris paljudele siit isiklikult kaasa. Oleneb, kuidas võtta, kas ilmselt aususe mõttes oleks varem tähestikulises järjekorras. Alis Kask, Neeme külm, Kristina Norman, Andres loo ja nii edasi, ja nii edasi. Tõesti kui esimene puhul ma ei näe selle kunstnike valikutes mitte mingit probleemi, seal oleks võib-olla võinud olla veel üks, kaks või neli tüüpi juures aga ilmselt iga asi omal ajal. Pluss see, et seda raamatut ei oleks saanud niikuinii väga täis toppida, sest praegu ta on ka kujunduslikus mõttes väga nauditav. Kõik need fotoseeriat seal vahel ja, ja õhk ja ruum ja see on, see on väga hästi kokku pandud. Raamat on niimoodi väga hästi jälgitav ja tegelikult see on maksimumpiir, mis seal on. Tegelikult tahaksingi siin rääkida juurdluses raamatu kujundusest, et ma tõesti arvan, et sellel raamatul on kaks autorit ja Indrek sirkel, kes on kujundaa, et tema roll selle raamatu kokkupanemisel ja näidatud väga oluliste valikute tegemisel, et on olnud väga suur, et see koosmõtlemine, et kuidas Eesti kunsti raamatusse panna, kuidas panna eesti noort kunstiraamatusse A4 formaadile 400 lehekülge järjest, nii et see oleks ka raamatuna. Huvitav, et see on olnud minule tohutult huvitav ja kindlasti ka Indrekule. Pluss see, et tegelikult seal on kaasatud ka noored graafilised disainerid, kes on disainerid, spetsiaalsed fondid igale kunstnikule. Et see on minu lemmikosa raamatust on jah need fondi plakatid, kus siis iga kunstniku nimi on tehtud ühe noore eesti graafilise disainerifondis ka fotograafid, kes on teinud, kes need pildid ja et see on tegelikult minu lemmiktiimitöö. Seal lõpus oli näiteks Anu Vahtra seeria erinevatest Tallinna galeriides lihtsalt tühjad galeriid, tühjad ruumid erinevate nurkade alt, erinevate erinevate valgustega ja niimoodi viis, kuus lehekülge järjest ainult tuleb. See oli nagu väga hea leid niimoodi, et kõigepealt raamatus intervjuud, pildid, intervjuud, pildid, intervjuud, pildid, ja siis tuleb järsku kuus lehekülge, lihtsalt nagu tühja galerii pilte. Fotosid tühjades, galeriides. Ruumi oli raamatu ülesehituse loogika seisukohalt üleminek siis intervjuudest töödesse. Et see ei oleks nii, et sul lõpeb viimane intervjuu lehekülge, siis järgmine on mõni töö repro vaid et see oli täiesti duaalne käik. Ja Me määratlesime selle ruumi, kus kunstnik saab ennast näiteks Tallinnasse eksponeerida ja need on need viis, kuus põhilist galeriipinda. Ühesõnaga, seda raamatut vaadates tundub seis noores eesti kunstis suisa hiilgav ja et polegi nagu midagi soovida enam või polegi nagu midagi, mis häiriks või. Kõik läheb hästi, ma ei tea, kas seda saab nüüd just nii-öelda ka, mida ma küll tahaksin rõhutada, on see, et selle raamatu puhul ei, ei ole midagi nüüd nüüd lõpliku, et me ei ole mingit eesti kunsti paika pannud või me ei ole määratlenud nagu tulevikutegijaid Eesti kunsti, seda tegelikult on hästi palju, nagu seis aastal 2005, sest et kas või selle raamatu tegemise ajal, mis oli üheksa kuud, selle aasta jaanuarist alates on nii palju muutunud, et kunstnikud on kolinud, vahetanud kodusid, stuudioid, perekonnanimesid, elukaaslasi juuksevärvi, et noh, see on meeletult kiire tempo, milles kahekümnendates aastates inimesed elavad ja see ja see raamat on üks külmutatud hetk aastast 2005 et Estonia kaader stoppkaader täpselt, et kui nad praegu raamatu väljatulemise järel loevad enda intervjuusid ise oih tõesti, et kas siis olid mingid siuksed asjad olulised või tappi, milline ma välja näen ja miks mul vuntsid ees on, et et see on jah. Ma just tahtsin küsida, et kas kahtlust ei tekkinud, et kas need liiga noored ei ole neid nii mastaapselt juba jäädvustada, aga samas selles on oma võlu, et nad, et nad just on jäädvustatud. Kuigi kõik muutub, kui miski ei püsi veel tükk aega. Ilmselt jah, et see raamat ei ole nagu kivisse raiumine, ma tahtsingi öelda, et see ei ole selline online entsüklopeedia, kus, kus kõik on faktid ja kõik, vastab tõele ja vastab ka viie aasta pärast tõele, et et see raamat on selline valge ja õrn ja pehmete kaantega ja saab kiiresti mustaks ja igalühel on kuidagi võimalus. Noh, mitte just kas sekkuda nende nende kunsti, aga et see on sellises pidevas muutumises No üks asi, mida näiteks mina tohutult kartsin selle raamatu puhul, et kui ma sellest midagi teadma, et kui ma kuulen sellist väljendit 22 noort kunstnikku ja ma tean, et sellest tuleb raamat, siis hakkab tööle kohe selline automaatne tähenduste vool, et ahaa, mingisugune kunstiajaloo tekitamine juba tohutult nagu kardad selliseid üldistusi, et nüüd tuleb siis järjekordne manifest stiilis eesti noor kunst aastal 2005 ja siis mis seda üldiselt iseloomustab? Sellised üldised kategooriad ju langevad alati kokku, nagu me teame. Aga minu küsimus on võib-olla see, et kas üldse sellisel kaardistamist tegevusel üldse mingitest trennidest tekkimisel saab mingisuguseid katusmõistet siis enam kasutada sellisel tragmentaarselt esitada kunstnike võib ju lõputult, aga mis siis edasi, et kuidas see lõplik selektsioon siis edasi toimub, ütleme, tänavu ilmus see 22 pluss positiivsest kaariumi järgi, järgmisel kolme aasta pärast ilmub uus samasugune väljaanne kus see lõpp lõppkokkuvõte siis tehakse nagu, mis oluline on? Kas üldse toimib sellisel tasandil, nagu kunstiajalookirjutamine veel? Võib-olla ma alustaksin natuke kaugemalt, aga et selle ühtse selge narratiivi esitamine igast kunstnikust, et see on võib-olla tõesti oma elutöö ära teinud kunstniku puhul teema ja mina kindlasti ennast ei näe sellises positsioonis, kes saaks esitada sellist valmis narratiivi mõne noore kunstniku kohta. Et selles mõttes minu arust intervjuu on üks väga sobiv formaat kaasaegse kunstiajaloo või mingisuguse hetkeseisu kirjeldamisel esitamisel. Seda enam, et praegused noored suudavad ennast tunduvalt paremini verbaalselt väljendada kui seda võib-olla kuus-seitse aastat tagasi EKA lõpetanud. No ühesõnaga ei ole enam seda ideoloogiat, et kunst Ja just, et nad kõik teavad, et samamoodi nagu nad koostavat portfooliot peavad samamoodi selged olema ka nende mõtet nende tööde kohta mitte loomulikult kõik, aga vähemalt mingi sõnastamis pagas peaks olema kooli lõpetades olemas. Kas see tähendab ka oskust sellist verbaalset vahtu ajada just sedasama, mida ma tegelikult küsisin, et kas noored eesti kunstnikud defineerivad ennast mingisuguse moetrendi mingisuguse liini kontekstis ütlevad? Mitte nad isegi pigem üllatavad, kui tuleb, kunstiteadlane ütleb, et oo, aga mis teil siin siis on? Et see on, nad kuulavad juttu, Ta on, teevad suuri silmi ja päriselt, et ongi niimoodi või. Et ongi nagu mingid mõjutused sealt ja sealt ja sealt ja mingid stiili sarnasused. Nad ise on pigem väga keskendunud sellele, mida nad teevad. Muudatusi seal ikka paratamatult on näha ja juba mitu korda mainitud Kaido Ole koolkond on paratamatult natukene olemas, et et kuidas need mõjutused siis tunduvadki olevat, neil põhiliselt näiteks kunstiteadlane kunstiteadlane Anneli porri läheb, ütleb, et ohoo, see on ju see, mis see siis on. Kuul, mõtlemine, popkultuur, meedia, meedianaabrid, sõbrad, isiklik elu. Kristina Norman räägib oma intervjuus väga lõbusa loo sellest, kuidas tal oli Tartus lihtsalt bussiaegade läks kaltsukasse, ostis sealt ainult et peale vaadates kõige lahedam on venekeelse raamatu Superzila mis räägib teoreetilisest füüsikast ja mida see raamat kõik tema järgnevas loomingus on tekitanud ja üldse milliseid pöördumatuid nihkeid tema mõttes läbi viinud. See on puhas juhus. Ja, ja noh, niimoodi seal tegelikult käibki. Nii et elu on sageli huvitavam kui kunstiajalugu aga ma vaatan siin raamatu kaane peal on keegi kunstnik Tiit Sokk, kes on sündinud aastal 1999, mis seal John Smithi poeg või mis, mis asi see? Ja neil ei ole omavahel perekondlikke seoseid. Küll aga on Tiit Soku puhul tegemist kahe noore kunstniku hübriididentiteediga, siis Ulvi, Tiit ja Marili Sokk 99. aastal avastasid, et nende perekonnanimedest tuleb kokku Tiit Sokk ja sellise nime all nad alustasite kunstniku tegevust. Need võivad siia. Siiamaani sellist andamit. Nii et noh, mingis mõttes need tegelikult võiksid elada Johnsmisi naaberkorteris. Aga üldiselt, kuidas nende grupeeringute, aga meil on sellistega, mis võiksid minna ajalukku nagu või pikemalt püsida kuidagi, et on need sellised koostöövalmid. Avangard on väga elujõuline rühmitus, et et nemad küll ei saanud, Sandra Jõgeva ja Margus Tamm, siis ei saanud küll kokku mitteakadeemias, vaid juba keskkooli siis rühmituseks formeerus siis Jaan Toomiku juures interdistsiplinaarset kunstide magistrantuuris õppides, aga nad on ise põhjendanud seda nii, et koos on kergem ja üksteise peale saab ideid testida ja et nende jaoks võib see kollektiivne kunsti tegemine paremini ja teevad ise sealjuures nalja, et, et grupiviisiline raskendav asjaolu Varasematest aastakümnetest on nagu teada, et kui kunstnikud näiteks koonduvad mingi rühmituse nime alla, teevad kasvõi suurema ühisnäituse, siis on lihtsalt kergem pildile saada nii-öelda, nagu me rääkisime, aga kas siis tänapäeva kunstis on seega kuidagi mingisugune tegevusmeetod või, või kas grupeeritakse omavahel nagu kergesti? Grupeeritakse tegelikult väga vähe ja on tekkinud noorema põlvkonna maalijate seas üks, üks väga, toimib kolmik ka Tallinnas sellel aastal väga palju väga mitmeid näitusi teinud Elis Saareväli, Katrin Koskor, Alvar Reisner, kelle puhul võiks tõesti rääkida mingit laadi loomingulisest perekonnast. Aga üldiselt selline rühmiti töötamine või veel vähem mingisuguse rühmituse loomine ei sobi üldse praegusesse aastasse. Mõisnike arvates ka. Pigem kujuneb välja mingi seltskond, kes hea meelega esinevad koos samadel näitustel. Aga mingit manifesti küll keegi ei koosta või? Ühes ei ütle, et nad nüüd on, ongi Kuusa sellised ideed ja nüüd nad kõike seda teevadki. Maastur on täiesti manifesti vaba. Kusjuures minu meelest ei ole ka mingit vajadust praegu vähemalt küll erilise manifesti järele, sest nii kaua, kuni see asi asi töötab ja iseenesest sujuvalt käima lükkab, sellise mobiilina siis ei ole nagu vaja mingit manifesti. Lei ühest eelmisest küsimusest kuidagi kõrva kraapima see vahuajamine või vahutekitamine, et ma tegelikult tahaks öelda, et et siin kõik, kes raamatus räägivad, et nad on tegelikult erakordselt siirad ja ausad ja väga tihti juhtus peale intervjuu väljakirjutuse lugemist. No pagan, et seda küll nüüd ei oleks pidanud rääkima, et lihtsalt sellist tsenseerivat filtrit noore kunstniku puhul enamasti ei ole, on ühe või teise puhul on see meediateadlikkus ja selline noh, ütleme nii, manipuleerimisvõime on suurem, aga suurema enamuse jaoks on see siirus ja vahetus on see, mis neid praegu iseloomustab. Luurad ka veel, ju oled ka veel rohelised ja suur aitäh teile ja edu kõigile 22-le ja teistele loomulikult ka, kes sellesse raamatusse ei mahtunud, aga mahuvad järgmisse ja ma tahtsin veel öelda, et raamatu esitlus on seitsmeteistkümnendal novembril kumu auditooriumis ja me alustame kell kaks siis ettekannetega eesti noorest kunstist, kes esinevad esinevad Kaido Ole, Christian mänva praelartel, Karin Laansoo ja võimalikud on mõned üllatusesinejad. Manifest ei tule aga midagi muud huvitavat ja loomulikult olgu kõigi nende noorte tee sillutatud ka kumusse. Või siis mõne aja pärast. Seda me teeme. Stuudios olid Annely barri, Karin Laansoo, Andres Traszekeano alles kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni.