Tere, mina olen Anu Allas Londonist, Russak, te kuulate saadet kunist? R ja täna me räägime Haus galerii juhi Piia Ausmani k Eesti kunstimaailmast ja ühest osast Eesti kunstimaailmast, ehk siis oksjonitest sellest, kas ja kuidas on võimalik Eestis kunsti müüa, kes seda ostavad? Miks ostavad ja kuidas ostavad. Ja seda seoses sellega, et 20. oktoobril toimus Haus galeriis väidetavalt Eesti kõigi aegade suurim kunstioksjon. On see tõsi? Ja seda võib ka nii-öelda, selles mõttes võib seda juba pidada suurimaks oksjonitel tegelikult oksjoni kollektsioonil, piltide arvu seisukohalt, Meie jaoks mingisugune limiit ja tavaliselt on see jäänud sinna kusagile 35 36, maksimum kuni 40, nii et me arvestame sellega, et oksjon algab õhtul kell seitse ja see, et me jõuaksime kõik need pildid ilusti, et tuua neid tutvustada ja selle müügiprotsessiga tegeleda. Et see oksjoni läheks väga väsitavaks, aga seekord oli meile oksjoni kumisi lihtsalt rohkem ja neid töid, mida me ei suutnud kuidagi oksjonivalikust välja jätta, puht selle tõttu, et nad olid väga markantseid, väga intrigeerivad, väga nimekad out tulid, oli see tööde valik, mahukaim, kokku oli väljas 45 tööd ja kuna ma juba mainisin, et tööd olid markantseid intrigeerivaid ja autorid olid huvitavad siis sõltuvalt sellest oli tegelikult ka selle oksjoni keskmine hinnatase eelnenud, sest kõrgem, nii et, et see on ka see põhjus, miks teda on nimetatud ja miks me oleme ise konsulteerinud, kui aegade Haus galerii suurimaks oksjoniks. Aga kuidas see tehaste valik üldse kujuneb ja kuidas need teosed teieni jõuavad, mida te müüte? Kuna me oleme oksjonitega tegelenud juba alates, kes 1997. aasta sügisest siis on meil Eesti kunstiturul oma väga selline arvestatav maine ja tänu sellele väga mitmed inimesed, kes kunstiteoseid omavad, jõuavadki nende piltidega otse meile ja Komine lihtsalt inimeste poolt on läinud suuremaks. See ei ole nüüd tegelikult märk sellest, et neid pilte oleks lõpmatuseni. Võib-olla Me oleme sellega jõudnud lihtsalt punkti, kus inimesed keskkunstiteoseid omavad ja neid ka oskavad hinnata. Ta on jõudnud äratundmisele, et see hind võib-olla on nende jaoks muutunud aktsepteeritavamaks ehk siis parajamaks, et nad on valmis nüüd juba juba viimastel aastatel selle hinnatõusutendentsi raames nendest töödest lihtsamini loobuma. Te ütlesite Eesti kunstiturg, kas selline asi on, on täiesti olemas või saad seda päris tõsiselt võtta. Eesti kunstiturg. Saab küll, seda saab tegelikult täiesti tõsiselt võtta, sest kui me juba täiesti räägime ka sellest, et alates 97.-st aastast oleme me regulaarselt korraldanud eesti kunstiklassika oksjoneid kaks korda aastas, et kõikidel oksjonitel on toimunud müük. Et ka see info on jõudnud avalikkusele, meie oksjoni ekspositsioonid on tegelikult alati kõigile inimestele, kes ka ei ole otseselt ostjad avatud ajakirjandus on seda kajastanud puhtfaktiliselt, kui me võtame lahti ajalehed enne aastat 1997, siis kunstist, kunstiinvesteeringutest, kunsti ja raha suhtest oluliselt, kui ma võin üsnagi kindlalt väita, et praktiliselt üldse mitte, räägite et kunstiturg ja see kunstimüümine ja oksjonitel müümine on tekitanud just sellise fenomeni, et selle kunsti ja raha kooslus ei ole enam niisugune ebamugav kommerts või ei tekita sellist tunnet kunstnikke ja ka ostjate hulgas, et et kui kunst on rahaga seotud, et siis on see midagi niisugust kitsiliku või on see midagi ja millel on juures niisugune müügivaik või midagi, mis on tehtud müügiks. Et kuni sinnamaani oli ikkagi pigemini see, et kunst ja raha omavahelises koosluses tekitas sellist tunnet, et raha teeb kunsti odavamaks. Praegu me oleme situatsioonis, kus raha on tegelikult teinud kunsti kallimaks ja mitte ainult siis selle klassikalise kunsti, need surnud autorid, kellega me tegeleme selle Pallase koolkonna autoreid, vaid tegelikult ka meie moodsa kunsti ja moodsa klassika ja arvestades seda, et see pidev müük toimub, et oksjonisaalid on pidevalt rahvast täis ja et uusi ostjaid alati vähemalt mingisuguse kolmandiku osas on meil oksjonisaalis juures, et siis see on ikkagi juba päris kindel märk. Ja, ja samamoodi ka muidugi see avalikkuse reageering ka see, et, et ma ise olen palju teinud oksjoni, resultaatide kommentaare ja ka lihtsalt selliseid neutraalseid hinna kommentaare, kuni sinnamaani tegelikult ka tööd on olnud täiesti protsentuaalselt mingisuguses väga sellises konkreetses hinnatõusu, sest see kõik ikkagi märgturust, et galeriid tegutsevad, et on tekkinud eragaleriid. Et toimub pidevust ja müük. Konkurentidest võib-olla ei sobi rääkida ja neid ei pea nimetama, aga kui suur see oksjonite korraldajaid ring on? Eestis? Põhiliselt praegu on tegelikult nagu neli korraldajad, aga niisuguses konkurentsi sellises positiivses konkurentsi koosluses me aktsepteerime 11 näiteks väga jõudsasti vaal galeriiga ja me oleme ka teinud koostööd ja istunud maasia, arutanud oma tegevussuundi ja see koostöö nagu tegelikult tuleb meile mõlemale kasuks. Mida teid voolust eristub? Meid võib-olla eristab see, et meieni tegevuse alguspunktid on olnud pisut erinevad? Oksjonite Kaleme, meie kauem tegelenud vaal galerii on jälle nii-öelda sellel kunstiturul kauem tegutsenud, et nemad oma algusaastatel olid rohkem keskendunud kaasaegse kunsti eksponeerimisele näitusetegevusele. Meie oleme algusest peale nagu keskendunud sellele Eesti kunsti tervik, kuule seepärast, et kui aus galerii oma tegevusega alustas, siis noh, minu enda arusaamine juba asjast seda publikut konsulteerides oli selline, et, et see barjäär nii-öelda selle potentsiaalse ostja ja selle kunsti vahel on nagu liiga suur. Et see tööinimesi ja kunstiinimese fenomen nagu midagi igapäevaselt käis kogu aeg selle galerii tegevusega kaasas. Ja samamoodi ka see, et, et inimesed kuidagi nagu ei osanud selle Eesti kunsti mitte olemasoluga Tartust usaldada, et kuidagi suhtuti sellesse ebalevalt, et kunst võib olla, kus rohkem, kas kingitusena miskitpidi või enam sellistes loomeringkondades niisugustes intelligentide ringkondades kunst kuidagi oli liigselt suletud kunstiringkonda ja meie oma tegevusega nagu täiesti teadlikult hakkasime seda seda barjääri lõhkuma ja sellest sõltuvalt siis keskendusime kogu sellele Eesti kunstitervikule, mitte üksnes klassika on nagu üks osa meie tegevusest. Klassikaga me praegu tegeleme kaks korda aastas oksjonitel oksjoni vahetada pealsetel aegadel me ikkagi tegutseme kaasaegse kunsti vallas ja meie tegevus ongi praegu jaotunud nii-öelda põhiliselt nagu kolme galeriiruumi vahel. Et Haus galerii on tegelikult kolm ekspositsioonipinda põhilist ekspositsiooni hinda igapäevaselt professionaalse galeriina tegutsevad neist üks Haus galerii siis vanalinnas ja vanalinnas me olemegi keskendunud põhiliselt vanemale klassikale ja moodsale klassikale nii-öelda nendele moodsatele, kaasaegsetele tegutsevatele nimekatele autoritele, kellel on juba oma seljatagune ja oma renomee. Ja selle aasta suvel me avasime juurde siis kalamajas jahu tänaval täiesti uue galerii nimega Artepu, mis keskendub just üksnes ainult noorele kaasaegsel autor konnale ja ka Euroopa Ida-Euroopa kunstile tulevikus. Ja kolmas galeriipind, mis meil siis on, me teeme koostööd juba viies aasta Eesti ühispangaga. Eesti ühispangas on väga kena galeriiruum. Kureerime seda galeriid ja see annab meile väga hea lisavõimaluse tegelikult eksponeerida seda materjali nii-öelda mõlema galerii poolt, nii noori autoreid kui ka siis juba kaasaegseid elavaid moodsaid klassikuid. Kui rääkida selle startup galeriist, mis on need kõige uuem ja kõige sellisem värskem. Kuidas te neid päris noori kunstnikke sinna valiti, eristab teid miski nendest teistest Tallinna galeriides? Kuidas Hausgaleriidefineerivelt sõnu? Kus ma võiksin öelda, et süsteemselt niimoodi ainult noore kunstiga tegelevaid galeriisid meil ei ole ja ei ole ka olnud, et on olnud hooti ekspositsioonid ja samas ka meie kliendid, kes on nende kunstnike vastu huvi toonud, on kurtnud seda kuskil näitused on nagu komeedid tõusevad viuhti taevasse ja siis nad sealt jälle kaovad. Aga põhiliselt on see ikkagi see kunstnikkond, kes on töötanud kunstiakadeemia ja kes on jäänud kunstnikuna tegutsema, kes on võib-olla paar-kolm aastat juba tegutsenud. Samas me teeme ka kunstiakadeemiaga selles plaanis koostööd, et näiteks magistritöid Me eksponeerimine erandkorras oma põhinäituse graafiku vahel väikeste näitustena, samas aasta lõpus on meil näiteks Artepoos planeeritud akadeemiaga koostöös joonistuse, pädooli õpilaste viimaste aastate loomingu ekspositsioon, mis oli suureks positsioonina väljast, nüüd selle aasta septembris ka Pariisis, ühes galeriis ja millega olid siis seotud erinevad kunstiakadeemia Ta ju nagu Tiit Pääsuke ja rõõna Ilo, Aili Vahtrapuu. Ja see näitus siis avatakse Artdepoos 20. detsembril ja jääb kuni jaanuari lõpuni seal avatuks. Nii et tegelikult ühtepidi see kunstnik, kes on ennast näidanud, teistpidi see kunstnik on, kes on just akadeemia lõpetanud, värskelt lõpetamas, et et me teeme seda koostööd ja hoiame nagu silma peal. Aga sellel galeriil on meie jaoks väga selgelt välja töötatud identity Teet ja me ikkagi valime nagu sõltuvalt sellest identiteedist neid töid ja neid autoreid, kes selle galeriiga sobivad. Ja see põhiline määratlusele identiteedile olekski siis see kaasaegsus see, millised on need erinevad meediad, mida noored autorid kasutavad, milline on nagu see sotsiaalne taust kõik see, mis hetkel kunstis meie ümber sünnib, et seal ei olegi nii väga oluline nagu see ealine määra taotlus, on ka juba nimekaid niisuguseid abstraktses laadis töötavaid aud sõdureid, kes väga paljuski selle kaasaegse maailma tõlgendamise meid ümbritseva niisuguse sõnumiga nagu tegelevad ja seda siis kunstikeelde panevad, mida siis galeriistid omakorda jälle publiku keeldu tõlgivad. Nii et see on nagu see põhiline joon ja samas me tahame ikkagi noh, arvestades nagu seda selle galerii tekkimiseks olulisi põhjuseid oli ka see, et meie kultuuriruum on tegelikult arvestades juba Euroopa Liidu tekkega ja millega iganes oluliselt muutunud. Et me ei saa, nagu äkki ta enam kunstist ainult Eesti piirides ja ühtepidi on see galerii tekkinud ka pisut testiks erinevate kunstiturgude ja kunstisituatsioonide riikide konservatiivsusele kunsti osas, see tähendab, et eelistatult ikkagi ükskõik, mis riigist me räägime, räägime me Saksamaast, räägime Prantsusmaast, räägime väikeriikidest, Norrast, Soomest, Rootsist, ikkagi nad eelistatult eksponeerivad oma galeriides oma kunstnik. Ka Haus galeriis oleks väga keeruline näiteks mitte eksponeerida, aga võib olla ka müüa väliskunsti, et Artdepoos me oleme selle barjääri tahtnud välistada ja vaadata kunsti kunsti pärast, rääkida kaasaegsest kunstist selles laiemas kultuuriruumis, et see on nagu see eesmärk. No see kõlab natukene nagu heategevus, et toome väliskunstnikku, kes on kaasaegne, tunnustamata siia Eesti publikule vaadata. Kui palju teil üldse nagu selle väikese tegevusaja jooksul kasvõi seal Artdepoos siis on olnud neid noori avangardriista. Noori avangardist Artdepoos selle aja jooksul meil on olnud üks välisnäitus ja meil on niisuguse edasi sikutada kokkuleppeid ja plaane, aga see kõik nõuab sellist otsimist ja vaatamist ja uurimist ja, ja ma ei arva ka, et see peaks olema nüüd niisugune täiesti tundmatu. Ma arvan, et võib-olla täiesti tundmatu võiks ta olla selles raames, et me näiteks toome siia koondnäitusele, oletame viis noort läti kunstniku, et miks mitte sellepärast et Riia kunstikool oli ju juba Pallas laste hulgas väga populaarne juba sellel perioodil väga populaarne, mitte just valaslaste hulgas, aga käidi seal õppimas, käidi Burvitise juures. Et see on nagu omamoodi niisugune link, mida me võiksime täiesti kasutada, et vaadates ja nii-öelda vennasvabariikide poole. Aga üks väga huvitav väliskunsti näitus meile oli ja see on ka tegelikult üks omaette täiesti iseseisev suund, mida me Artepoos ajame, me ise nimetame seda erinevate kunstide sümbioosiks. See tähendab seda, et kujutava kunsti raames või siis kas ka fotokunsti misiganes kunstitehnika või liigi raames. Me tahame seda siduda ka mingite muude kunstivaldkondadega, näiteks meil oli üks näit, mis konkreetselt oli siis seotud ühe kontaktimprovisatsiooni tantsukonverentsiga, mis toimus Viljandis ja kust olid tegelikult kohal üle maailma sellised absoluutselt tantsumaailma tippnimed, koreograafid ja nii edasi. Ja sedasama kontaktimprovisatsiooni oli pildistanud kaheksa aasta jooksul. Üks niisugune saksa professionaalne fotograaf nagu toomas rentsel ja sedasama kontaktimprovisatsiooni oli kirjeldanud, sõnas ja väga selgelt väljendanud selle tagamaid üks ameerika koreograaf Martin geoja, siis oligi meil näitus Pealkirjaga sümbioos, mis koosnes siis võrdselt sõnast tantsust ja fotos, nii et see oli täiesti oma selline huvitav näitus, nii et meil olid ka seal kaks kontaktimprovisatsiooni etendust selle näituse ajal. Kuidas te oma publikut näete, et kas näiteks see seltskond, kes läheb Artdepoos vaatama nii-öelda siis seda nooremat kunsti, kas see on väga erinev selles seltskonnas, kes käib oksjonitel klassikalises suuri rahasid maksmast? Mingis osas on mingis osas ei ole, sest et väga mitmed kunstikollektsionäärid on hakanud ka meiega koos nägema ja vaatama ja hindama nii-öelda seda eesti kunsti tervikut. Ja kuna nende kogud on juba mingis osas saanud täiendatud pidevalt klassikaga, siis nad on hakanud oma koguvarieerima ja seda aastate piiri nii-öelda, kust need tööd pärinevad, laiendama. Nii et väga mitmed kollektsioonid ei koosne mitte üksnes enam klassikast, vaid nad koosnevad nagu eesti kunsti tervikust, eesti kunsti tervikus nagu selle paremas mõttes. Et ühtepidi ka see publiku huvi oli ka nagu ajend, et me ei saa tühja koha peale midagi rajada eriti kui me oleme eragalerii, et me peame ikkagi nagu hindama seda potentsiaali ja miskitpidi, ka seda tasuvust. Aga kui me räägime üldsõnaliselt eesti kunstis nüüd 21. sajandi alguses, siis mis formaad sealmaal vist või nii noored kui vanad tegelikult. Tegelikult maali hinnatakse ja maali on alati hinnata ja vaatamata sellele, et on lisandunud ju kõikvõimalikud digiprindid, fotokollaasid samas aga õli ja fotokoosluseks ola näiteks mari Roosvalt on üks niisugune vanema põlvkonna autor tegelikult, kes väga edukalt on seda kaasajas kasutanud just õlimaali ja fotokombinatsiooni siis ikkagi see traditsiooniline maal oma kõige paremas mõttes, kes just tehnilise väljendusvahendina on kogu aeg olemas olnud ja ma arvan, et aga jääb, selles mõttes tuleb meie kunstnikele nagu au anda, et nad sellest tehnikast ei ole loobunud. Võib-olla kõrvale on rohkem tulnud akrüül, sest akrüülmaal tehniliselt valmib lihtsalt kiiremini kui õlimaal ja tal on pisut niisugused teised käsitlemise vahendid ja ka pisut ka teine visuaalne resultaat. Aga positiivne on lihtsalt see, kogu see ümbritsev sõnum ja see, nii nagu ka kaasaegne põlvkond ennast praegu väga julgelt nii mitmegi kunstniku isikus nimetab selleks MTV põlvkonnakse milleks iganes täiesti häbenemata siis just selle ümbritseva meedia niisuguseid sümboleid väga edukalt kasutatakse traditsioonilises õlimaalis, just et väljendada seda läbi traditsioonilise õlimaalitehnika, et see on nagu hästi positiivne. Aga kas mõningaid päris selliseid radikaalsemaid teoseid on ka õnnestunud müüa või kas te üldse olete proovinud neid müüa mõnda installatsiooni või mõnda videoteost või kas sellised asjad kuuluvad ka kuidagi kunstituru juurde või ringe? Ma arvan, et nad kuuluvad, aga paraku meil nagu vähem, ma arvan, et installatsiooni erakollektsiooni müüa on nagu väga keeruline, pigem võib see olla mingisugune installatiivne skulptuur, mida keegi on valmis oma aeda üles panema. Aga videokunst on lihtsalt noh, mulle tundub, et see on nagu vähem ekspluateeritud ja see on samamoodi selles järgus, et et seda nagu ei osata kuidagi väärtustada või teda ei osata võib-olla veel paigutada nii-öelda sellesse õlimaali seltskonda. Aga eks ta on keeruline, ta nõuab ikkagi palju enamat, kui lihtsalt üks kodumaja. Aga kui nüüd filosofeerida, et me teame, et nii-öelda nendest lääneriikides, kus siis Eesti oli nõukogude ajal ära lõigatud sealsamas lääneriikides on aastakümneid varem tekkinud selline reaktsioon traditsiooniliste kunstimeetodite suhtes, et maali ja graafikat nagu vahepeal ei tahetud eriti palju tehasest, neid osteti seintele panemiseks ja ja seetõttu levisid sellised alternatiivsed variandid just nimelt Orformandasid. Noh, kasvõi see, et inimesed soostusid maksma raha, ütleme mingi idee eest, et land art kunstnik tegi oma Viljandist foto ja siis müüs selle oksjonil maha. Kas Eestis ka kunagi selline aeg võiks tulla, mis te arvate? Peaks nagu see kultuurisituatsioon nagu palju segasemaks muutuma. Et senikaua, kuni me ikkagi selles oma identiteedis nagu kinni oleme positiivses mõttes. Nii et seni on see võib-olla nagu keeruline, aga ma arvan, et need alternatiivsuunad, kõik see underground on kogu aeg kõrval olnud ja tegelik kult see ühtepidi nagu tekitab mõlemas, kui nüüd filosofeerida, eks ole, tekitab nagu mõlemas suunas niisuguste nii nagu igasugune konkurents on asjale kasulik, eks ole, see tekitab nagu mõlemas suunas niisugust vastuolu ja kui on vastureaktsioon, siis selles vastureaktsioonis püüad sa olla teravam, parem täpsem professionaalsem, et see tuleb asjale kasuks ja teeb seda kunstipilti lihtsalt mitmekesisemaks, et seda ei saa nagu kunagi välistada, et see on ka üks selline alternatiivne võimalus, ma arvan, et lihtsalt niisuguse kunstitarbimiseks on teised vahendid, kui selle ostmine puhtisiklikult omale see isiklik suhe mingi graafilise lehega mingi õlimaaliga on, on midagi muud, et selline isiklik suhe mingi Foomentsiga ka videokunstikaid ta jääb pigem võib-olla ühe õhtu raamidesse, eks ole, et sa külastad midagi, sa saad sealt emotsiooni ja see emotsioon tegelikult võib võrduda täpselt sama reaktsiooniga sinu sees millega võrdub see, kui sa vaatad ühte õlimaali, lihtsalt need väljendusvahendid, millega see kunst sinuni jõuab, on natukene erinevad. Aga kui rääkida sellest ostjate ringist, kui suur see ostjate ring on, või nende inimeste ringi, kes võivad endale lubadel suvalist ostmist ja kust aladelt nad pärinevad ja kes või mis nende hinnanguid ja otsustasid siis määravad. Või on neil mingid omad väga selged nägemused, mida nad tahavad osta või? See on äärmiselt kirju seltskond, niisama kirju, kui on see kunst ja nii palju võimalusi, kui pakub kunst, nii palju on ka tegelikult neid erinevaid inimesi, neid võib kuidagi liigid, seda, eks ole, niisugusteks suurteks kollektsionääride, kellel on suured kogud, kes koguvad süsteemselt siis just sellesse klassika, meie nii-öelda klassikaperioodist pärinevad kunsti. Samas on võib-olla inimesed, kes ka näiteks eelistavad klassikat, aga ostavad seda just oma koduseintele, et kõik, mida nad ostavad, nad kõik eksponeerivad, et neil ei ole eraldi ruume kuskil, kus nad midagi hoiavad, midagi vahele võtavad. Teine seltskond on see meie täiesti meid iga päev ümbritseb niisugune tavainimene, kes otsib, ostab kingituseks midagi ja samas ka eriti märkimisväärse sissetulekuga inimesed ka samamoodi võib-olla seal 500 kuni 3000 krooni piirides ikkagi otsivad erilisematel puhkudel ma ei tea kooli lõpetaja viisideks pulmadeks suuremateks juubeliteks kunsti, kingitust, et kunstil on, on lihtsalt selline imidžit, seal midagi, mis, mis jää läbi ja midagi, mis jääb nagu mäletama ka mingisugust hetke, eks ole, selle kinkija jaoks. Aga kui rääkida sellest oksjoni publikust, sest see on ikkagi juba puhtalt loogiliselt võttes selline keskmisest jõukam seltskond, kes kas on kuskil firmal juhtival positsioonil oma firmat kellel on lihtsalt niisuguseid tulusid, et nad saavad seda sellisesse sümpaatsesse elu lisaväärtusesse nagu kunst investeerida, teleka kinni keerata ja pilti vaadata. Kui te ütlesite, et igal oksjonil on, ütleme umbkaudu kolmandik neid nii-öelda uusi uudistajaid, siis kas nad jäävadki nagu uudistajateks või kas püsiostjate püsipakkujate seltskond on olnud läbi aastate sama? See on üks selline sirkuleeriminema, võiksin öelda, et mina leian, et ühe galerii edu, kui see aluseks on see, et aastaid püsib ühe koha peal stabiilse kvaliteediga, see tähendab seda, et kui tuleb uus ostjaskond, siis võib-olla mõned ostjad nende arvelt jälle teevad väikese pausi. Kui uus ostjaskond on sattunud pausi, siis pausi teinud seltskond tuleb jälle tagasi. Nii et mingisuguste intervallidega tegelikult see seltskond kogu aeg liigub ja ma võin öelda, et inimesed, kes on juba hakanud ostma ja kes on selle kunsti juurde korra tulnud ükskõik pausinad, teevad juba selle minu endagi, kasvõi kui kümneaastase kunsti müügipraktika juures nad ikka tulevad tagasi, võivad kaduda ära neljaks aastaks viieks aastaks. Nad ikka tulevad tagasi ja nad on ikka huvitatud sellest, et nad saaksid, et informatsiooni, et nad oleksid meie meeling, liftileid, nad kogu aeg teaksid, mis toimub, lihtsalt nendel on see vabadus seda infot kasutada või mitte. Ja see on võib-olla ebaviisakas küsimusega, mis ta jooksjoni käive tavaliselt keskmiselt on, et kui tuleb 30 40 pilti müüki, siis paljud neist siis haamrial Tegelikult seda ei ole ebaviisakas küsida, sest iga inimene, kes avab meie internetilehekülje, kus on üleval kõik meie oksjoni tulemused, võib need numbrid kokku liita ja ta saab selle summa seal kuskil kahe, kolme miljoni vahel lihtsalt peab silmas pidama tõsiasja, mis võib jätta nagu petliku mulje, et oksjonikäive ei väljenda nagu galerii kasumit otseselt. Jah, ma pidasin silmas pigem seda, et kui palju üldse Eestis need pildid liiguvad, inimeste vahel palju pihta müüakse. Kui tuleb 40 pilti müüki, siis paljud neist oma omanikku vahetavad. Segasin hoogsalt ahelaga 45-st pildist viimasel oksjonil jäi meile kätte näiteks üheksa et see, kui meil jääb järgi kolmandik näiteks piltidest on ikkagi väga hea tulemus. Et umbes nii, meil on jäänud ka vähem kätt, meil on jõudnud ka kolm-neli pilti kätega viis pilti kätte, meil on jäänud ka kümmekond pilti ka, et arvestades seda, et see oli meil seitsmeteistkümnest klassikaoksjon Kas neid pilte tuleb tagasi ka mõne aasta järele, et vaatad, et oh, et see on seesama asi, mis on siis mingite keerdkäikude kaudu jõudnud nagu tagasi ja kruvinud hinda juurde? Ei, nad päris nii ei tule, tohoh, nad tulevad. Nad tulevad nii, et me teame, kust nad tulevad ja miks nad tulevad. Et tegelikult see materjal, mis me oleme müünud see pildimaterjal, see on meil meie sõbralike püsiklientide vahendusel ikkagi nii-öelda kontrolli all. Sest tegelikult seda materjali väga paljuski ka kasutavad ja kasutab ka kunstimuuseum, kui on mingeid ülevaatenäitused, siis tahetakse mingeid niisuguseid markantsemaid töid, mis on meie oksjoni vahendusel müüdud lihtsalt üritustele. Ja siis me võtame ühendust nende inimestega, kes need pillid, kes on kindlasti alati huvitatud sellest, et nende pildid edaspidi näitustel on, sest sellega need pillid koguvad väärtust. Aga mingis osas on nad küll läinud ka teisele ringile, et inimesed on kunagi ostnud siis pikema perioodi jooksul, kui nende kollektsioonid on suurenenud, nad on endale teinud selgemaks, mis on nende jaoks olulisemad tööd, mis on vähem olulised tööd, missuguseid autoreid, neid on rohkem, missuguseid vähe siis nad midagi müüvad, midagi ostavad juurde, et see ei ole tegelikult niisuguste inimeste puhul nii väga rahalisel kaalutlusel, aga puhtalt sellise praktilisel ja enda jaoks asjade selgekstegemise kaalutlusel. Aga kui vaadata proportsionaalseid suhteid, siis teil on kindlasti kujunenud vähemalt mingi arvamus, mingi ülevaade, kui suur osa näiteks võiks eesti kunstist olla nii-öelda riigi käes läbi muuseumite kui suur osa erakätes. Mis see vahe võib-olla, või kui suurel käärid, seal on see üks 10-le või on see viis, viiele. Noh, ma arvan, et see on võib-olla pigem 20 protsenti või 30 protsenti 100-st näiteks või see on niisugune spekulatiivne pigemini seepärast, et nende tööde kvaliteet on väga erinev, et ikkagi erakollektsioonides on ostetud midagi muud, mida on jälle ostnud muuseum ja muuseumi käes füüsiliselt asuvad ka muuseumis niisugused tööd, mis on sinna deponeeritud mis kuuluvad eraisikutele, mingid kunagised omaaegsed suuremad kollektsioonid, mida nad ei müü, millega midagi muud ei tee, kui seda nad hoiavad, seda muuseumise muuseum saab seda kasutada oma ekspositsioonides. Aga noh, erakätes siiski ka ikkagi neid töid on ja on ka väga huvitav töid ja just muuseumiga koostööd tehes on muuseumi inimesed olnud väga üllatunud sellest, et mis on käes ja nende jaoks on nii väga mitmegi autori osas pilt sellest autorist oluliselt täienenud. Sest et see materjal, mis neil on, iseloomustab võib-olla ühte külge ühte mingisugust perioodi ja erakätest juurde tulnud materjal võib-olla avab mingisuguseid teisi külgi selles autos. Aga noh, seda on väga raske hinnata, sest et väga mitmed kollektsioonid näiteks asutati ka juba enne seda 40.-te aastate algust, kui kunstimuuseum loodi ja see, kuidas nad laiali liikusid ja mis nendest on edasi saanud. Ma arvan, et seda me ei tea väga palju sellest materjalist on ka väljaspool Eestit, et kui siit ära mindi, neljakümnendad tal sõja ajal siis inimesed võtsid ju ka väga palju töid kaasa või, või hiljem kunstnikkond, kes eksiilis midagi tegi, see ilmselt see eksiilis olev eesti kunstnike looming väga suurel määral eraomanike kasuks, nagu seda protsenti suurendada. Aga on siis sellised nii-öelda ikoon töid, mille pärast ütleme nii eesti eragaleriid kui ka kunstimuuseumis konkureerida. Noh, ikka on, muuseum on niisuguste tööde puhul alati avaldanud oma arvamust, aga paraku kui ta on läinud juba erakorras müüki, siis muuseum tegelikult on ka aktsepteerinud seda, et, et nad lähevad tuntud-tunnustatud erakollektsioonides, et nad ei kao kuskile tegelikult muuseumi jaoks ära. Et see info nendest töödest on olemas enamalt jaolt tegelikult oksjonilt ostetud tööd nad ei osteta ju sealt selleks, et neid edasi müüa ja nendega kuskil hangeldada või see investeeringu väärtus on lihtsalt summeerub selles, kui hoogsalt kõik need galeriid edasi töötavad. Et kui meie samas vaimus seda jätkame, siis tegelikult need inimesed, kes seal oksjonisaalis neid pilte tide hindu üles pakuvad, nad varjatud korras ka tõstavad oma kollektsiooni väärtust. Missikoonidesse puutub, siis viimastel aastatel kõik uudised, mis on puudutanud kunstioksjoni, ütleme, suurem osa uudiseid on enamasti löönud nagu sellega üllatanud ehmatanud publikut sellega, kui suure summa eest on müüdud järjekordne Konrad Mägi maal. Kas teie oskate põhjendada seda või, või selgitada seda protsessi, kuidas on äkki just see mägi niivõrd tippu tõusnud ja miks kõikidele nii kohutavalt ihalevad? Konrad Mägi on omaette fenomen tegelikult täiesti selles Eesti kunsti ajaloos ühtepidi temas ühenduvad kaks sellist hindamisel olulist poolt. Puhtalt see, et on visuaalselt väga atraktiivne, et ta on oma töödes suutnud edasi interpreteerida neid tolleaegseid prantsuse pop suundasid, mida ta ise ka Prantsusmaal tudeeris. Et samas ta oli väga oluline figuur Eesti professionaalse kunstiloo edendamisel, et ta on ka kunstiajalukku puhtpedagoogina puhta kunstiloo kogu meie kunsti arendajana jätnud sellise olulise jälje ja siis kui sinna kõrvale panna, et väga sellised atraktiivsed tööd, et, et siis on see niisugune täiuslik kooslus. Ja samas ka see, et ega neid töid ei ole väga palju ja arvestades tema tähtsust juba omal ajal, siis ikkagi märkimisväärsem suurem olulisem osakonnad Mägi loomingust on ju muuseumis. Nii et see on kindlasti üks nendest fenomen idest, et teda on alati hinnatud läbi aegade hinnatud. Sellele aja tuleproovile igatepidi vastu pidanud ja igas ajas olnud kõnekas. Nii et ei väidaks seda, et see on pigem selline oksjonikorraldajate töö tulemus, et mingi kunstnik akumuleerib pidevalt raha juurde. Turundada niimoodi mõnda kunstnikku, et haibime ta nagu hästi ülesse ja, ja siis kõik ostavadki ja kõik arvavad, et see on kõige parem ja kallim. No seda kindlasti on võimalik teha, aga ma arvan, et see eesti kunstis turg on selleks nagu liiga arukas, liig konservatiivne, et ega sa seda Eesti inimestel nagu ära ei häma, lausa niimoodi, et seal peab mingisugune asi taga olema, mida sa müüma hakkad. Me oleme täiesti teadlikult oksjonitel näiteks toonud juurde vähem nimekaid out toreid, mingeid avastuslikke autoreid Eestist lahkunud Pallases õppinud autoreid, hiljem võib-olla põhiliselt just oma loominguga välismaal tegutsenud autoreid, samas mida me oleme teadlikult hakanud nii-öelda orbiidile tõstma, on seesama moodsa kunstiklassika. Et viimase kolme aasta jooksul oleme me igale oksjonile lisanud eraldi rubriigi, moodsa kunstiklassika ja oleme seal seal rubriigis pühendanud siis põhjaliku artikli, näiteks kunstnikele, nagu seekord olid Toomas Vint, Tõnis Vint, et seal on olnud Nikolai Kormašov, Olav Maran, et see seltskond ja selle seltskonna niisugused erilised nende hiilgeperioodist pärinevad mingid markantsemalt tööd, mis on kõik alati ärevust. Et sedapidi on võimalik seda kuidagi põhjendatult, et teha. Aga no ühtepidi on muidugi ka see oksjoni emotsioon ja samas arvestades nagu Konrad Mägi olulisest Sis iga kogu ja kes kas kogu oma poja alustab, Ta teab, kui raske või keeruline on olnud talle seda konnad meile kätte saada. Ja ikkagi noh, teda peetakse niivõrd oluliseks figuuriks, et ta peaks ühes korralikus kollektsioonis olema, peaks olema üks riik, peaks olema üks mägi peaks olema üks laikmaa ja kuna neid lihtsalt nii palju ei ole, siis, siis sealt see pakkumine tekibki. Võib-olla see marketingi fenomen on olnud lihtsalt selles, et me ei müü neid mitte mingi hinna eest ära enne oksjonit, vaid me oleme nad hoidnud kõik oksjoni jaoks. Kas võib siis aita, et selline Prantsusmaalt 19. sajandi lõpust kõik sealt tulnud voolud ja mis Eestis on kokku keeratud, et sellest ongi saanudki selline eesti rahvuslik maalikunstistiil või mida, mida tavaline inimene seostab täiesti ühemõtteliselt ütleme Eesti vabariigiga eestlasega, kui sellisega? No pigem on see Pallas ja Pallase õppejõud, kelle taust ikkagi läheb tagasi sinna Prantsusmaale, Saksamaale, Venemaale, eks ole. Aga noh, see, mida meie nimetame klassikaks, see on tegelikult noh, klassika on ta selles mõistes, et ta nagu ajaproovile vastu pannud klassika ta ei ole klassikaline kunst. Et see, meie klassika on ikkagi muu maailma kunsti arengut modern, eks, sest impressionismi ekspressionismi, kõik uued suunad kõik, mis nagu vallasele tõukejõu andis ja mis andis ka mitte ainult kujutavas kunstis, kirjanduses, muusikas, Noor-Eesti liikumise, kõik nad tegelikult olid ju omavahel väga aktiivselt põimunud. Et noh, see on ikkagi niisugune modernsetel suundade väljendus, aga samas on neid suudetud väljendada iseseisvalt. Üks asi on jäljendada, popkunsti. Teine asi on tajuda ära selle suuna iseärasusi ja seda interpreteerida ja tekitada sellest uus iseseisev teos, mis ei plageeri midagi, mis ei korda midagi mis aktsepteerib mingisuguse suunavahendeid, eks ole, või kui me räägime kasugubismist. Et kui me vaatame ka eesti kubistliku kunsti näiteks siis noh, räägime kas või Henroodes näiteks Henn Roode, kes väga sellistes realistlikest positsioonides tegelikult seda kuivistliku elementi juurde tõi. Et meie, kunstnikud ei tegelenud mitte jäljendamise mitte plageerimise mitte millegi Popi kaasa minemisega selle välises mõttes vaid nad tegelesid maalitehniliste sisuliste küsimustega värviprobleemidega, vormi probleemidega värvi- ja vormi omavaheliste nihukeste vahekordadega ja seda on sellest Pallase maalikoolkonnast väga edukalt näha. Aga hilisemad aastakümned, kas näiteks Eestis makstakse head rahaga selle niinimetatud kohaliku hüperrealismi või slaidimaali eest või kuidas realismiga näiteks? Ja ma ei saaks nagu öelda, et näiteks Jaan Elkeni hüperrealism oleks vähe hinnatud see on väga hinnatud lihtsalt Elkeni, seda enam ei ole seda edasi müüa, eks ole, sest see kõik, mis on niisugune iseseisev interpretatsioon, seesamamoodi, nagu me räägime muusikast, eks ole, et väga erinevad interpreedid esitavad näiteks Bachi, eks ole, aga see, see interpreet, et iseenesest annab sellele teosele hoopis teise ma ei saaks öelda hoopis teise, aga lisaväärtuse. Ja samamoodi on ka kunsti puhul, et see, kuidas interpreteerid ja mida iseseisvamalt sa seda interpreteerinud, mida uudsem oled sa oma teemade ja oma lähenemiste valikus, seda nauditavam on see tulemus, et kui ta hakkab midagi otsima, kordama või jätab sellise mulje, et tahetakse midagi selles vaimus teha, aga nagu pole hästi välja kukkunud, kunud. Geniaalne näide minu meelest selles plaanis on, on Andres dolts oma popkunstiga, et kui me räägime perioodiliselt tollel ajal popkunst, see oli populaarne ja see, missuguse iseseisvuse ja nauditavuse ja oma sellise kiiksuni dolts sellega tollel ajal siin jõudis, et see on nagu täiesti imetlusväärne. Me peaksime uhked olema selle üle. Mind üks asi oksjonite puhul veel huvitab, ma kahjuks ise ei ole käinud ühelgi. Aga kuidas müügiprotsess seal toimub, kas on ka nagu filmides sellised tohutult kirglikud enampakkumised ja või on see enam-vähem juba inimesed kindlad, kes tulevad, teavad, mida nad tahavad ja neid konkurente pole väga palju. On nii ja naa, on väga erinevaid oksjoneid, mõnel oksjonil on niimoodi, et pildid teevad läbi täiesti enneolematuid, uskumatuid tõuse situatsioonides, mida me ei ole osanud, ei hoomata, et aimata aga on ka oksjonit, kus on väga niimoodi selgelt sellised konservatiivsed pakkumised, et on näha, et inimesed on ära otsustanud, mida nad tahavad ja nad nende töödega välja lähevad, et varem oli võib-olla see, et pakuti üks ostja arvuliselt, ostis rohkem töid ja pakkus erinevaid asju, sest no kui hinnad olid ka odavamad ja nii edasi. Praegu ikkagi on see enese jaoks asja selgeks tegemise ära otsustamise tendents nagu väga märgata, et emotsionaalseks minnakse mingisuguste konkreetsete just situatsioonide raames, et kui kaks inimest on endale väga selgeks teinud, et see on just see töö, mida neil on vaja, et siis need emotsioonid nagu löövad seal lõkkele, aga mingid piirid on ikkagi keegi endale kuskile ette pannud ja mingit maantee ikkagi loobutakse, aga ei, inimesed ikkagi mõtlevad, läbi ei tehta lihtsalt noh, nagu on jäänud mulje, et võib-olla moe pärast ja ostetakse mingeid nimesid ja nii ja naa ikkagi pannakse kokku kaks väga olulist asja, et see, mis meeldib, et see nimi ja see, mis selle nime puhul meeldib, et need on nagu olulised argumendid, et mitte lihtsalt, et mul peab see nimi olema, et ta mulle nüüd nii väga ei meeldi, aga hea küll, et sõbral on ja noh, see ei ole nagu argument. Kas Eesti oksjoniturg on selline siseriiklik nähtus või on teil näiteks enampakkumistele sattunud ka välismaalasi, kes tunnevad huvi mingi nähtuse vastu? Ja meil on on välismaalasi, aga põhiliselt on nad ikkagi Eestiga seotud välismaalased või miskitpidi tunnevad Eesti kunsti vastu huvi, resideerusid ise mujal, aga. Mis nende motiiv peaks olema, et osta eesti kunsti? Neile meeldib eesti kunst, meile meeldib Eesti kunsti ühtepidi kase traditsionaalsus see järjepidevuse traditsionaalsus ja seesama, millest me rääkisime ennem et teed ikkagi on jäädud ka kaasaegses kunstis sellise traditsiooniliste tehnikate traditsiooniliste õlimaalide juurde ja samas kannavad need pildid nendes väga kaasaegset sõnumit. Aga pigem jah, ikkagi inimesed, kes on Eestiga seotud, kes on siin mõnda aega elanud kes tunnevad huvi selle kultuuri vastu. Et see on ikkagi see seltskond, et päris väljamaalased käivad väljaspool oksjoneid lihtsalt astuvad galeriisse sisse ja leiavad, et neile midagi meeldib. Ja siis nad ostavadki kunsti kunsti pärast, nad ei süvene sellesse nimesse, aga nad on piisavalt erudeeritud, et nagu aktsepteerida taset. Aga me räägime nendest mitmuses, ilmselt on neid ikkagi nii-öelda ühe käe sõrmedel, et selles mõttes ei ole küsimus sellest, nagu läheks eesti kunstiklassika mingil põhjusel kuhugi mujale. Ei, ei, seda ei ole ja see välisostjaskond on ikkagi rohkem nagu kaasaegsele kunstile, aga on ka klassikale, aga sellisel juhul selles ikkagi jääb siia, et inimesed lummavad siili loolile. Viimane töö, mis läks müüki mõnele välisriigi kodanikule ja mis kunst nagu huvitav Meie viimasel oksjonil läks üks töö ühele Itaalia kodanikule. Kunstnik oli, see oli ukse Endel Kõksi abstraktne maal, mida ta pakkus. Olümpiamängud, oli selle pildi pealkiri ikkagi midagi klassikalist 20.-st sajandist just just. On teile varastatud, tõid ka pakutud teie galeriile näiteks konkreetselt. Või on teil palju selliseid töid, mis tekitavad kahtlusi, et kuidas. Ei, üldiselt ei ole, sest ikkagi omanikud sõlmivad meiega lepingu ja kirjutavad alla, et nad tunnistavad, et nemad on niimoodi, et nemad on selle tööomanikud. On olnud selliseid situatsioone, et näiteks inimesed on kunagi kümmekond aastat tagasi midagi ostnud ja siis on see toonud avalikule enampakkumisele ja siis on see selgunud, et on kunagi kellegi käest varastatud, eks ole, aga ta on olnud väga pikalt ühes ja samas kollektsioonis ja no need on need igasugused heausksed ülesostmise ja edasimüümisega. Aga üldiselt ei ole. Tartu maakonnamuuseumiga oli siin mõned aastad tagasi, mis oli see suurem niisugune probleem just sellel teemal, et kunagi mingeid aastakümneid tagasi olid sealt mingisugused tööd kadunud, mis nüüd läksid liikvele. Aga samas olid ka juba nad nii palju vahepeal oma omanikke vahetanud ja see nimekiri olnud noh, nii sajaprotsendiliselt pädev, et selle järgi oleks võimalik olnud määratleda, et mis on nüüd konkreetselt, mis noh, me ei puutu sellega kokku, võib-olla antiigikauplust puutuvad sellega rohkem kokku, kus on teised hinnad ja kus on teistsugune seltskond, aga aga me lihtsalt ei lase seda läbi. Aga mida seadusesätted ütlevad, kas varastatud piltide kohta, kas on võimalik selline stsenaarium, et keegi haarab kuskilt mingisuguse pildi ja siis on see 10 aastat konku peal kodus ja siis nagu ei olegi ta süüdi selles. Kui tööavalikul pakkumisel edasi müüdud, siis põhimõtteliselt nagu ei saa selle töö kuuluvust enam vaidlustada kuid ikka sellele avalikule enampakkumisele jõuab, siis on kõigil nagu võrdsed võimalused seda, kas protestida, vaidlustada, mis iganes oma õigusi selle töö suhtes ilmutada, et see on kõigile kättesaadav informatsioon. Et siis pärast seda nagu enam midagi teha ei saa, kui ta ei ole sinna jõudnud inimene saab seda vaidlustada eelnevalt, et siis on see nagu veel võimalik. Kas teie galerii näiteks kunstnike töödega ka tegeleb? Ka tegeleme, aga see sõltub just sellel määral, et kui näiteks meile astub uksest sisse üks inimene ja teatab, et tal oleks huvi osta kassat või sa kalli või mangreti või, või Damien vürsti, siis me leiame selle varsti kohale. Klooster on selleks omad kontaktid olemas ja me oleme olnud nendes situatsioonis, me oleme neid pakkumisi teinud. Nendest ei ole lihtsalt nagu nii otseselt kinni haaratud, aga põhimõtteliselt meil on võimalik neid pakkumisi teha. Aga kui te võrdlete näiteks enda galeriid, ütleme, lähiregioonide galeriid, aga kas see süsteem, see asi, kuidas see asi toimib, on see nagu sarnane skeem ka ütleme noh, Põhjamaades ka Soomes müüakse täpselt samamoodi suure raha eest, ütleme ma ei tea, kallela. Ikka müüakse, aga see ei ole võrreldav selles mõttes, et meie oleme lisaks tegevale galeriile, et me tegeleme selle kunstitervikuga ja väga laia ampluaaga nii-öelda kuna turg on niivõrd väike, et väga keeruline on siin spetsialiseeruda, siis ikkagi mujal maailma turud suuremad ja oksjonimajad tegelevad oksjonite, ka kaasaegse kunstigaleriid tegelevad kaasaegse kunstiga, klassikagaleriid tegelevad klassikaga. Meie oleme sunnitud tegelema kõigega, aga samas me oleme selle endale niivõrd süsteemselt selgeks teinud, et see ei peaks mõjuma sellise skisoidsus, niisuguse virv Arrynavaid. Ta on meil ikkagi väga sellist arusaadavate liinidena, millal, mida ja miks me teeme ja kuidas me sellest osavalt niisuguse terviku kokkupõime. Milline suund on teie galerii jaoks prioriteet, kas klassika taas müümine uuesti müümine või siis näiteks uuem variant, et tekitada väärtusi ühiskonnas? Ma arvan, et üks toetab teist, üks toetab väga märgatavalt nagu teist. Ja ma ei saakski öelda, et, et üks suund on nüüd prioriteetsem kui teine, et me teeme kõike ühesuguse põhjalikkusega. Piisklus. Väga kena, suur aitäh ja edu teile. Stuudios olid Piia Ausmani sõnul lasi Andres trosak. Kuulake, mida suudad ka järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15 niiksugu kuulmiseni. Kunst.