Tere, mina, Andres prožektori Kuulate saadet kunstikonteiner ja täna räägime praegu Kanuti Gildi saalis ja Tallinna kunstihoones toimuvast Nuuberfoomas festivalist nimega continental breakfast ehk siis kontinentaalne hommikusöök. Räägime sellest festivali korraldajatega, Anders Härmi ja Priit rauaga. Praeguseks on toimunud nüüd umbes pooled nendest Orphoomasitest, pooled on veel ees ja kõik need seni nähtud etendused on olnud väga erinevad. Ja esimene küsimus, et mis meid siis ühendab, kas üldse on mingi sisuline telg või mingi asi, mis neid performasid ühendab? Ei, sisulist telge jale formaalne pelgan, põhimõtteliselt on need kõik, need on nüüd need esinejad ja just need esinejad, keda me oleme tahtnud eesti rahvale näidata aga tähendab üks formaalne aspekt või no mis ei olegi eriti formaalne. Tegelikult ongi sisuline aspekt on see, et nad laenavad oma tööriistad erinevatest kastidest, võtavad teatrist, võtavad tantsust, võtavad performance-kunstist, võtavad popmuusikast näiteks. Noh, kui me räägime saarel, on teenist ja rakendavad need siis kuidagi uuel moel. Kokku, miks te olete tahtnud näidist Eestis näidata või kes on midagi sellist, mida Eestis ei ole? Ega väga palju vist ei ole ka noh, natukene on üritatud teha või tehtud, Marco Laimre juhtiliselt ja veidike on, aga, aga ma arvan, et konkreetselt nüüd ma arvan, et just neid etendusi muidugi tahaks neid näha, aga asi ei ole nende etenduste, eesti rahvale näitamises. Lihtsalt käies me kõik teame, kunstihuvilised kui me käime mujal maailmas, siis sellised asjad on suhteliselt tavalised igal pool ja meil seda nagu suhteliselt vähe näha. Võib ju öelda, et täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel, et selles mõttes, et milleks siis minna kuskile, mina olen neid, vaatame parem, kutsume siia ja noh, siis me vähemalt kahekesi Andresega saame vaadata neid. Ma kuulsin või lugesin kuskilt, et te olite hämmastavalt ühel meelel olnud selles osas, et keda kutsuda või et see esinejate valik oli väga sarnane. Vot see oligi see, et Priit Ta leidis nad nagu teisi kanaleid pidi ja mina leidsin nad nii-öelda oma kanaleid pidi. Ja siis, kui ma nagu see mõte tuli, et vot nüüd ma tahaks siukest festivali teha, kui suur osa nendest esinejatest katust ei olnudki nagu versiooni, mõtlesin Priidule. Et vot ma tahan sihukest festivali teha, et mul on nagu niuksed, niuksed, esinejad. Olen ise neid esinejaid kutsuda, kas siis oli nagu mõttekas kutsuda nad koos ja ja ühendada nagu jõud. Ja segada, aga võib-olla publikut? Kus te neid näinud olete selles mõttes, et kas on tegemist selliste esinejatega, kes ringlevad mingitel festivalidel? Back trupp on Eestis mitmel korral käinud, esiteks Priit kutsus nad Graali kunagi ja siis ta esines Baltoscandal Ell mis oli minu jaoks tõeline kunsti, läks, tähendab ma nagu sain sellest jubeda elamuse, olen nende muusikat, mida nad siis aeg-ajalt viljelevad, nagu kasutanud ühes oma kurikuulsas loeng performans siis ja, ja noh, siis oli absoluutselt loogiline, et ma tahan neid veel näha. Ja Priidul ei olnud ka midagi selle vastu, et kutsuda need hullud norra tüübid Tallinnasse. Teller või kallis, aga ma tutvusin 2002. aastal Hamburgis, kus ta oli selline noor, äsja ülikooli lõpetanud kunstnik, kes mulle, seal jäi silma sellise performans siga nagu doktor kallainen, aitab. Kui nad on tegelenud ka akupunktuuriga ja siis ta tegi sellest nii-öelda etenduse siis oma struktuuripraktikatest ja see oli absoluutselt vaimustav. Salon teeni leidsin ma 2001. aastal Ober Haus filmifestivalid, kus millegipärast oli mind sinna kutsutud nii-öelda filmikriitikuna. Ja, ja siis mul õnnestus seal näha ühtegi filmi, mis oli seal festivali programmis ema, absoluutselt. Sain sellest noh, tohutu elamuse ja nii ma kutsusingi Saarat siia esinema kunstihoones kunstihoone juubeli puhul. Ja Hanno Soans, Karin Laansoo näitasid ürituse üks pluss üks võrdub üks raames tema filme, siis kinos Sõprus. Et tema seosed ka Eestiga on suhteliselt selged. Kui sina käid ilmselt rohkem sellistel kunstifestivalidel, et kas Priit käib mingitel teistel festivalidel Ilmselgelt jah, et kunagi ei kohtu seal midagi ei ole muutunud ja minu meelest sellepärast see selline festival nagu praegu käib, ongi huvitav, et et osad nendest siis umbes pooled, eks ole, ringlevad siis mööda teatreid ja teatri kutsub festivale. Need, kellel on siis vastav nagu background, et kas ta on siis teatrist või tantsust tulnud ja siis osa nendest, eks ole, ringleb mööda kunstiüritusi ja sellepärast ongi, et ega mina neid, kes mööda neid kunstiüritusi ringleb, väga palju ei ole näinud küll aga tõesti keegi neid teatri ja tantsufestivalidel ja teiseks. Ma hakkasin praegu mõtlema, et meil on üks ühine asi Kõve Andresega, et meil on mõlemad veetnud väga palju aega Berliinis. Ja sellepärast tundub mulle ka see, et see festival on väga nii nagu Berliini nägu. Seda küll, sest ka saarel on leidnud näiteks Berliinis vaata tuntomgi kui Rootsis. Hoolimata sellest, et tema kahte filmi, mis ta on teinud, on, on Rootsi televisioonis näidatud ja siis teed lib uuring. 2001.-st aastast esitati isegi parima lühifilmi nominendiks. Tol aastal. Aga milline see Berliini nägu siis on see müütiline või, või tegelikult? Tead, Berliini nägu on üks, üks väga lahe nägu. Mis Berliini kultuuripildis toimub, on, on täiesti hämmastav, esiteks Berliin on nagu selline keskus või, või tsentrum, mis on nagu jube odav, tähendab isegi idaeurooplased võivad seal endale lubada nii-öelda mõnusat äraelamist. Eks tan maailma kõige odavam metropol. Berliin on niisugune mõnus boheemlaslik ja ta toob kokku aga üle maailma kõikvõimalikke tegelasi, kes tunnevad ennast seal paneelid hästi. Neil on seal mõnus produtseerida oma asju, seal on hästi intensiivne kultuurikeskkond ja, ja põhimõtteliselt sa võid nagu kõikamata päevat kultuurselt sisustada, tähendab ja ilma niimoodi, et ükski elamus oleks eriti halb. See on midagi sellist, mida ma olen kuskil mujal kogenud. Et noh, et igale poole, kus sa lähed, no ikka pooled elamustest on siuksed, negatiivsed, aga Berliinis enamus kuskil 70 80 protsenti elamustest on alati positiivsed. Et noh, näiteks ütleme teatri vallas, eks ole toimima niisugused üritused, nagu meie festivali lõpetab, kopsquad esineb Berliinis täiesti tavalise riigiteatri Volkspüüne ja küll küll alternatiiv jumal Praatoris, aga, aga ikkagi riigiteater tegeleb sellega mis on näiteks meie kohapeal siin täiesti võimatu situatsioon. See annabki just selle kohutavalt suure võimaluste kogu, mis Berliinis on need tõepoolest seal. Kui sa oled natukenegi huvitatud, siis täiesti täiesti vabalt, iga õhtu käid kuskil ja vaatad midagi. Jah, ja kopskavad täpselt samamoodi, nagu ta esineb, eks ole, oma etendustega Praatoris või siis mõnes muus väiksemas teatris siis või ka heebelis on ta ka nii-öelda kunstigaleriides alatasa nii-öelda esil. Neil ei ole nagu sellist fikseeritud need teed, et meil on näitlejad ja me oleme nüüd teater ja ja nii ongi igavesest ajast igavesti. Aamen, et neil on nagu niisugune suhtumine sellesse institutsionaalses raami ja, ja ma arvan, et just nimelt seesamane nagu jäävate institutsionaalsete raamistike vahel sihukeste nagu vabatsoonide loomine on ka nagu üks asi, mis neid kunstnikke, kes seal festivalil esinevad, nagu iseloomustada. Tallinna festival on need poole peale, et võib-olla on sobiv aeg küsida, et kuidas selle sünergia importimine siis siia nagu õnnestunud on teie arvates? Ma ma jäin mõtlema sellepärast et noh, just eile üleeile olid Laadorepniku installatsioon-etendus performance eid ja eks ta natuke kartust oli, et kuidas siis meie publik võtab vastu, sest et ta oli ikkagi saal, tegelikult mitte ükski hetk ei toimu sinuga seda, mida tavaliselt teatris toimub sellel etendusel, et põhimõtteliselt kohe esimesest minutist peale nagu sa istud maha on kõik teistmoodi kui tavaliselt teatris natuke pelgasin. No aga minu meelest inimesed said suhteliselt kähku aru ja oli loodud, selles mõttes kaob laada poolt niisugune atmosfäär, et inimesed said suhteliselt kähku aru, et tulebki ennast lõdvaks lasta mitte vaevata pead ja mitte üritada leida olematuid asju. Sellest isolatsioonist toimis, ma arvan, väga hästi teie teiste etenduste puhul, et kui me peaksime kellelegi, eks ole seletama, kuidas toimus seal saarel Lundeini kontsertetendus, sest noh, see on tegelikult absurdne on ju, tulid inimesed laulsid seitse laulu Nix tavalist laulukesed, onju, ja rahvast täiesti hullu. Hakkab selge, mis toimus. Isegi nalja ei tehtud mitte midagi tehtud, lihtsalt lihtsalt lauldi seitse laulu ära ja siis lisalooks laulda üks laul veelkordsest rohkem laulu lihtsalt ei oska, eks ole, aga et see toimis ja see toimubki just see, kuhu kontekstis siis paned, eks ole. Mina arvan, et siiani on lännu hästi. Ma olen ka täiesti nõus, et eriti just Babalanni nagu esinejanimega, ehk siis Laado Repniku etendus, eriti just teine etendus oli nagu super hea, kus oli märksa vähem inimesi, kui see atmosfäär oli, noh, alguses seal on üles ehitatud teistmoodi, et noh, kuna neil on sihuke eksperimenteeriv vorm, et nad võivad neid elemente, mida nad kasutavad nii-öelda ka vabalt ümber mängida ja teises järjekorras esitada või noh, ükskõik kuidas on ju ja, ja eriti just see eilne olemine seal saalis oli, oli nagu erakordselt mõnusat jagatakse neid marmelaadikuubikuid, annia, lavaland, kuup, mis pöörleb, antakse vana Tallinnat, eks vett, kenad naisterahva kenad naisterahvad jagavad, lapsed möllavad ümberringi ja ühesõnaga kui teatri, mis on niuksed tugevate konventsioonidega, tähendab ja konventsiooni rikkumine on paratamatult nagu torkab silma kaheks. Vot ja seda käsitletakse nagu jõle ta nii-öelda teatripiiride ületamisele, eks alati siis performans, mille struktuur ongi selline avatud ja ja lubab nagu märksa rohkem võimalusi. Ei ole sul ilmtingimata vaja omada sellist konkreetset nii öelda narratiivselt struktuuri, kus sul on algus, keskpaik, teemaarendus on ja, ja siis grand finaal, kus siis kõik selgub, tähendab, eks, aga võibki olla etendus võib olla ka selline mõnus kulgemine, tähendab ühest ruumipunktist, Stay, sa saad ise vabalt ringi jalutada, vestled sõbraga ja samal ajal ka tegelikult toimub ja näidatakse võrdlemisi siukseid külmalt, aga näidatakse nagu tegelikult, et mingisuguseid väga olulisi jooni inimeksistentsist või tuuakse need välja, et need seitse last või kaheksa last seal kondenseerub skoobis, mis on põhimõtteliselt nagu saun, eks ole, või, või siis laada, kes joonistab lõputult nagu kuubi seintele pilte, aga need pildid järgmisel hetkel lihtsalt kaovad ja ta hakkab jälle pihta. Hakkab järjest kiiremini käima, eks. Et seal on täiesti olemas selline nagu vägagi konkreetne nagu eksistentsiaalne. Et see ei ole nagu lihtsalt olemine, vaid see on nagu tegelikult ka mõtestatud olemine nii laval kui ka publiku hulgas. Ja just nimelt see, et publikul kramplikult hoia oma nagu tooli käsipuudest kinni, on ka etenduse kontseptuaalne osa, sellepärast et nad ongi võimalus antud inimestele tunda ennast mõnusalt ja vabalt Läsutada, jalutada, ringi, teha tagatoas suitsu, mis iganes. Üks paarike, jah, kui see oli ikka päris hilja, me hakkasime ka juba seal tasakesi ennast eelnema, sätime, alles yks paarike tõusis püsti lavalt ja kas nüüd läbi? Ilmselt sellist nagu šoki emotsiooni ei saagi nagu taotleda Eesti publiku juures, et endiselt šoki saab taotleda siis kui on tegemist kultuuriruumiga, kus on väga tugevad traditsioonid, kas siis ütleme, teatris tantsus või noh, et umbes selline eelarvamused tantsupeab olema ainult ballett või võiteater peab olema ainult kostümeeritud tegelased, eks ole, ja et kunst peab olema ainult mingi pilt seina peal, et ilmselt seda šokki vist Eestis nagu ei saa üldse esile kutsuda. Mis saaks, kui sedasama Laado installatsioon-etendus oleks toimunud kuskil teises, teadis mamma teatooline teatri Estonia teatris võib-olla see oleks natukene nagu ehmatan kellegi ära, aga, aga ma olen ka veendunud, et te olete niimoodi selles mõttes ära ehmatanud, et kassa juurde oleks tekkinud pikk järjekord inimestest, kes tahaksid oma piletit tagasi anda ja selle eest raha saada, eks ole, et see ei ole ju etendus. Aga kas keegi teilt nõudis piletiraha tagasi, et tulin vaatama tantsuetendust või New teatrietendust ja siis selgub, et hoopis mingi Rootsi poplaulja saare blondiin esitab oma laulu. Ma arvan, et siin on, see kõlas, on karutes selles mõttes kõik, kes tahavad kindla peale minna, need Kanutesse üldse ei tulegi, eks ole. Et nad on selle Kanuti asjaga harjunud, eks ole, pane sellele asjale, mis nimi taha, et oleks võinud ka tantsufestivaliks nimetada. Ega midagi juhtunud ei oleks minu praktikas mujal teistes teatrites, kui mõnikord on midagi tehtud, siis külge küll. Kas see ei tähenda nagu seda, et tegijate poolt muutub asi nagu hästi lõdvaks, et me teame, et ükskõik kelle me kutsume, kuidas me seda asja välja reklaami avalikkuse ees meedias, siis meil on ikka see käputäis tolerantsed publikut kohal. Kas ei tee niimoodi lõdvaks? Ei vot selles ongi, et meie eesmärk ongi nagu seda publikut juurde tuua, et just nimelt tuua, nagu võib-olla see publik, kes käib kunstihoones näitusi vaatamas, eks ole, tuua see publik nüüd ka näiteks Kanuti Gildi saali aga äkki tõepoolest Kanuti Gildi nii-öelda tantsupublik, mis on ka täiesti arvestatav hulk nagu Eesti väiksuse kohta ikkagi Priit on teinud nagu suurepärast tööd, on ju terve selle aja, mis ta on seda galati saali juhtinud, et tuua seega kunstihoones, et näidata, et need asjad tegelikult omavahel ei ole üldse niivõrd kaugel, et nad on palju lähedasemad, kui arvatakse jah, et see sünergia, mis võiks tekkida nagu igasuguse alternatiivse teatri kujutava kunsti, tantsu vahel, annab äärmiselt vitaalsed tulemusi. Kui me räägime performans sissetantsus näiteks noh, ma ei tea, perfomance kunsti vaimseks esisaaks võib ju nimetada John, eks ole, kuidas. Sa oled hoopis helilooja. Muuseas ka tantsuasi saaks võib nimetada, et see on sellepärast. Aga selles point ongi, eks ole, et vot sealt tulebki see maailmavaade loeb, mitte see vorm, millesse ma selle asja nüüd siis topin, nad ikkagi sünnib nende kunstnike puhul ja, ja siis ongi see, et kui vastate nüüd sellele sinu eelmisele küsimusele ka natukene, siis Mei tootke arvutisse ühtegi etendus, sellepärast et noh, peaks nagu mõne etenduse tooma vä. Et need, ütleme kunstnikega, eks, ja kunstnikel on vaja publikut, see on nagu meie filosoofia seal majas kunstnikule vaja publikut ja sellepärast tuleb ta ühel hetkel mängu publik selles jadas. Aga meie töötame kunstnikuga, mitte publikuga. Ja meie teeme oma teatrimarketingi kunstnikele mitte publikule. Et sinna tuleks paremad kunstnikud või paremad kunstnikud tuleksid paremate ideedega. Ja see omakorda ju absoluutselt selgelt toob ka publiku. Hiljuti olin ühel ümarlaual vestluses, kus oli ka üritatud kokku panna erinevad tüübid, seal oli Pariisi ja Amsterdami ooperimajade juhid ja siis mina ja siis üks Singapuri tantsufestivali korraldaja ja arutati publikust niukene. Tore, huvitav on ju. Noh, loomulikult, et ooperite juhid rääkisid palju ja, ja pikalt on ju ühe mõtte nad ikkagi nad ütlesid, et nemad tegelikult enam ei juhi seda ooperit ammu juba juhib publik. Kuna nemad peavad tooma hästi palju publikut seal ooperimõtte, muidu pannakse äkki kinni, eks ole. Maksumaksja ütleb, et mis, mis, mis on ja siis nemad teevad seda, mida põhimõtteliselt public kätte kirjutab, et noh, kui on vaja ikkagi iga november ja detsember mängida seda mis asi see palett on. Järv, aitäh, mure ja siis mängitakse, eks ole, seal ei ole ju selles mõttes sisulise midagi pistmist. Eks seda just kunsti olles on täpselt sama lugu, et nad kui me tõesti tahaksime, et kunsti saaled oleksid nagu tuugalt rahvast täis, no siis me võiksime korraldada vaheldumisi ainult Evald Okase, Toomas Vindi, Tõnis Vindi, Mara vindi, Aili Vindi ja võib-olla Navitrolla näitusi, onju, ja kogu aeg oleks nagu majas ropult rahvast. Et meie eesmärk on siiski nagu näidata kunsti, mis on eksperimenteeriv, mida me ise ka Priiduga nagu tahaksime, vaadata on ju, et mitte nagu lasta sellel nii-öelda rahva maitsel või noh, mis rahva maitsen rahval on tegelikult kohati on päris hea maitsega ja noh, meie festivalipublikule nagu eriti Ma lugesin sellest festivali ajalehes töötisele eessõnast, et nende asjade puhul, mis nüüd praegusel festivalil on et nad ei ole mitte natuke teistmoodi erandlikud ainult selles suhtes, et nad ühendavad mingeid erinevaid distsipliine, aga nad on mõnevõrra uutmoodi sellise varasema perfomance kunsti taustal. Mis need siis sellest varasemast perfomance eristub. Esiteks kasutan seal niisugust mõistet nagu uus perfomance. Ma ei oska neid erinevaid asju, mida te olete mõlemad ka näinud, eks ma ei oska neid kuidagi muud moodi nimetada kui uueks performance-iks. Muusika, uus tants, et iseenesest see uus performans minu arvates ei ole nagu väga uus mõista, et kui me nagu performance'i kunstiajaloost näiteks räägime, et siis, et siis sihuke klassikaline kunstniku performans, mida siis nimetatakse perfomance artiks, saab noh, minu arvates läbi kuskil seal 80.-te aastate alguseks. Et kuid tehakse Hollywoodis film perfomance kunstnikust triller on ja mind kohutavalt halb ja niisugune nagu mõista romansi kunstnik jõuab nagu inimeste teadvuses sõna et siis ühtlasi ka nagu lõpetab mingis mõttes selle perfomance saart projekti ära, et ta nagu ise ka jookseb ummikusse. Äärmiselt vitaalne aeg on seal 60.-te 70.-te keskpaigas veel siis vot sealt kuskilt 70.-te lõpust 80.-te algusest saab nagu uue mõõtme, noh eeskätt tänu, et nähtustele nagu koostöögrupp, mis on vist kõige tuntum perfomance teatri esindaja Lauri Andersson. Noh, siin on mitmeid teisi, võib-olla vähem tuntud nimesid veel, see on eelkõige tuntud nagu anglosaksi kultuuris ja Ameerikas. Ja tekib mingisugune seanss, tähendab performance'i ja teatri vahel Roomas ja, ja muusika vahel, eks ole, et kui Lauri Anderson teeb kahetunnise nii-öelda muusikalise loengu mai Ameerika siis see on võimas ja tal on elemente nagu mitmest erinevast žanrist, mis varem olid kindlasti lahuseks. Performance'i kunstnikud ei tahtnud teatrist midagi teada ja teatrid ammugi midagi teada perfomance kunstnikest. Aga et siis tekib nagu selline nishi liikumine ja toode meil on, need asjad on täpselt samamoodi lahus, kunstiajaloos on, meil nad teame, eks ole, sellist väga pikka ja kõrgelt koteeritud nagu performance'i, kunsti traditsiooni, mis algab seal Siim-Tanel Annuse ja ja rehvidega ja, ja mitmete teistega. Ja siis on meie selline klassikaline nagu sõnateater, mis on pidevas iseenese taastootmisprotsessis, kus nagu noh, nüüd tundub, et lõpuks hakatakse ka välja murdma, et eelkõige nooremate lavastajate ja ja eelkõige tänu Von Krahli teatri ja ja loo teatri nagu aktiivsele tööle, eks et just nimelt et on tekkinud nagu selline nišš ka Eestis ja et ka eesti kunstnike eelkõige nagu tantsijat poolt pean silmas, nagu jälgid Katrin Essensoniga, Renate keerd-i või Mart Kangrot, kes on tulnud Välja selliste etendustega, kus tantsuga ei ole enam midagi pistmist. Kaatriga ka ei ole, kus nii-öelda räägitakse sellest, mida tehakse siis seda nii-öelda näitlikustatakse millegi kaudu, eks ole, kasutatakse erinevaid tehnikaid, nii-öelda elatakse midagi läbi. Ma siiamaani ei unusta seda hetke, mis, mis mind valdas siis, kui me Katriniga käisime koos Sloveenias Ljubljanas ja tal oli seal nagu poolteist tundi etendust, mille lõpus ta siis seisis niimoodi, et tal oli suur raske telliskivi oli peas, tal oli klaas, seega oli ees, mille tekitas siis eli, eks ole, seda sõrme liigutada ja laulis siuksel nutusel häälel nagu lõputult sellist diskohitti nagu Words don't Kamyysi, Dumi laulis, nii kaua tähendab seda, mida teeb, eks ole, perfomance kunstnik laulis nii kaua, kuni publik lahkus, tähendab ja kuna publik oli ka väga kannatlik, ei tahtnud ära minna, siis ta ütles, et sorry, et see kõik kestab edasi niikaua kuni te lähete ära, eks. Et just nimelt vot see on nagu, mida ma pean nagu silmas, et ta on sujuvalt ühendanud don seal tantsuelemendid, seal siuksed Performatiivse elemendid, tal on seal teatav nagu interaktsioon publikuga tav, teatraalne element sees ja see kõik on kokku annab mingisuguse, hoopis teistsuguse kvaliteedi nagu etendustele, kui see oleks puhas tants või see oleks puhtalt Toomas või puhtalt teater. Sest koos nendega kunstnikega on ju kasvanud ka nende publik, eks, et selles mõttes, et, et minu jaoks kannutis ongi olnud huvitav see, et meil on väga palju, käib niukse inimese, kes üldse muidugi ennem ei käinud kuskil teatris ja mitte sellepärast, et nad ei taha teatris käia, eks ole. Võtke see mõte. Ei tulnud, mitte kunagi, ei saa, pole, eks ole, et läheks teatrisse ja nemad on hakanud väga paljud käima kallutas ja see just näitabki, eks ole, et vot just nende koos nende kunstnikega on samad vanad inimesed, kelle jaoks. On see arvud täiesti arusaadav ja aktsepteeritav vorm, eks ole. Et selle pärast kindlasti ei saa süüdistada kunstnik, et lohed nad ajavad mingit oma rida, kedagi see ei huvita ja nad on nagu isoleeritud, eks ole. Jah, aga Eestisse kui sa just rääkisid sellest, Katrin näitas, tuletan meelde, on ju jällegi noh, nagu ühte etendust, mis Von Krahlis on tehtud, eks ole, mis oli väga lähedal sellele, mida, mida me continental breakfast, et nüüd teeme, oli siis koostöö šokeispitlemooniga piraadionju, kus lihtsalt kaob, Nad mängisid, eks ole, halvasti muusikat niikaua kuni publik ära läks. Ja siis, kui need hakkasid ära tüütama, need hakkaksid neid saatma ära, et kuulge, minge minema. Me tahaks ka, nagu. Toimis. Jah aga mul oleks üks põhimõtteline küsimus, et kui nagu perfomansi mõte on algusest peale ma ei tea, alates Alen käpro töödest olnud nagu selline publiku ja esinejate vahelise barjääri purustamine et nagu lõpetada ja see mängimine, et keegi esineb ja keegi vaatab pealt, siis kas need barjäärid ei ole juba ära purustatud, et kas ikka toimib see veel aastal 2005 sellised asjad? Nüüd veel piire, mida purustada, vot minu meelest selles ei ole enam üldse küsimus, vaid küsimus on selles, et kuidas meelitada publik saali teada? Piire ei ole. Vaat just nimelt perfaubad, siga seotud tohutu hulk, eks ole igasuguseid eelarvamusi, et meie näide on, millal läksime ühtteist telekanalitest tutvustada, festivali tahtsime rääkida, alguses tundus, et kõik on okei, aga siis peale nõupidamist tuleb nagu vastu selline telefonikõne, et jah, et see kõik on väga tore, aga et perfomance kunstnik ja teadlane äkki ta tuleb ja lööb mulle muna pähe, on ju? Ei no mõtlesime, et ei tule, et ta tuleb ja laulab, on ju üks, kuna oli mõte minna Saaraga, kuna ta oli siis parasjagu siin, et Saara tuleb ja laulab, onju, et ei no mis siis, laulab ära ja siis lähme hääl ja et jah, paraku see barjääride kasumile tekitanud, loonud omakorda mingisugused hoopis uued eelarvamused, et inimene kardab seda, et äkki haaratakse mängu või et teda võetakse nagu lauale pannakse ta tegema nagu selliseid asju, mida ta ise ei taha. Aga noh, minu meelest nagu sellise esineja puhul nagu tellerwe, kalleid, kelle kogu etendus oli üles ehitatud just interaktsioonile publikuga, kuidas ta suutis nagu mõnusalt luua sellise turvalise keskkonna toimus pimedas on ja seal oleks võinud juhtuda mida iganes, eks kui mõelda nagu inimeste tavapäraste hirmude peale siis ta suutis nagu luua noh, niivõrd sooja või südamliku õhkkonna, et kellelegi ei olnudki hirmu, eks. Pigem tulid, agressiivsed küsimused tulid publiku poolt, eks, et noh, olukord oli nagu vastupidine sellele, mida, mida eeldati. Ma arvan, kaheksa see aeg, et kus nagu see kunstnik lava pealt püüab nagu füüsiliselt kontakti saada publikuga, et see aeg on läbi, et see võib-olla oli see, millest Andres rääkis, esimene perfomance laine, et võib-olla seal oli see, kus nagu käperdada ja ühesõnaga, tasuti füüsilisse kontakti inimesega. Nendes meie etendustes siin ei ole küll ühtegi niisugust, aga just nimelt ega see ei tähenda, et kommunikatsioon publikuga on ikkagi tegelikult mõnikord veel tugevam, kui ta on selle füüsilise kontakti puhul kasvõi sedasama teller, voo, tegelikult ka seesama plaado, et tegelikult just see kontakt, mis saavutati Publica oligi nagu asja võti. Just viimasel etendusel noh, neid, kes tahtsid ise sinna kuupi kuni ta oli nagu päris palju ja et kes tahtsid nagu aru saada, kuidas see asi käib ja kuidas see töötab ja mismoodi see tehtud on ja ühesõnaga seletamist oli nagu päris palju, nagu just nimelt toimiskile Kozala sellest etendusest oligi see suhtlusruum. Nagu loodi. Ega näiteks minule ka ei meeldi, kui ma teatris ainult, kui ta ikka minuga tahab. Sest et nad tavaliselt jõutiga see rahvatantsu nendel üritustel läbiks seelikuga neiusid. Miks võtule perekonnavalssi tantsima ja et kui ei taha, haigla on ja siis ei saa sundida, aga võib tekitada, nagu võib luua olukorra, kus ma ise tahan just püsti ja lähen. Tahtsin küsida Priidu käest, et kui Anders nimetas neid võimalikke sellise uue performance'i viljelejaid Eestis et tegelikult Katrin essanson, Renate keerd, Mart Kangro, need on tantsutaustaga. Et mulle tundub, et trükikunsti poolt tekib sellist kõikvõimalike Performatiivse kunstivorm kuidagi konstrueeritult kuidagi inimestele nagu sisendatakse, et meil peaks olema sellist perfomance kunsti nüüd Eestis ja ja tehke midagi. Samas tantsusaalis see tekkinud vist suhteliselt loomulikult või mis asi see uus tants on või kuidas? No ikkagi tekkinud ja vot see on kellelegi kõva nagu töö, ma ei tea, kas või magistri või tegelikult uurida välja, sest et me oleme ju tegelikult seisus, eks ole. Et näiteks kui me räägime tantsukunstist, siis konkreetselt meie naaber ei ole ühtegi riiki, kus samasugune asi toimiks nagu Eestis. Et see on nagu täiesti hämmastav selles mõttes, et sest et kõik need jooned, kõik see, need suundumused, ideed, algsed ja nii edasi kõik see tuli tuli Saksamaalt, Belgiast, Hollandist, miks sealt, eks ole, sest et noh, midagi niisugust ei toimu Soomes, Rootsis Venemaal noh, Lätist ja Leedust rääkimata, ütleme niimoodi siis. Ja seda tegelikult noh, väga palju üldse majandus ka imestatakse, et mismoodi teil seal nüüd äkki, et tõsine savi, Elle roa ja Toomas Leemanni koolkond, keda isegi peetakse, noh nagu selles mõttes Saksamaal nagu erandlikes tüüpideks ja nüüd äkki siis Eestis olla niuke imelikult täpselt nagu nimetatakse tantsumaailmas kontseptualism, eks, eks ole, üks niuke riik on veel Euroopas Rumeenia niisugune täiesti noh, ka keegi aru ei saa, et mis mõttes seadmed peaksid olema just tantsima, balletti ilusasti mingeid asju tegema, aga nemad seisavad ja vaatavad, eks ole, publikusse pool tundi, onju, ja siis teevad mingi ühe liigutuse, tellised kontseptualism räägivad hästi palju, eks. Kontseptualism, et ma ei tea, kust see tulnud on, eks ole, sest et võib-olla sellepärast, et ikkagi see taltson olnud olles niinimetatud noor kunstivorm siin Eestis, eks ole, et ta on olnud ikka väga avatud. Ja kuidagi see avatus on tähendanud seda, et see oli vist kolm aastat tagasi oli umbes niisugune situatsioon, me tahtsime teha seda meie iga-aastast ülevaate, festivali uus tants ja mõtlesime, et noh, et peaksite koreograafid kokku koguma ja ja rääkima ja uurima, et mis keegi tahab teha ja nii edasi. Siis tuleks nagu kuupäeva ja vaatama, et millal saab, siis tuli välja, et kõige lihtsam oleks seda teha Berliinis. Kõik on enam-vähem, kui ta oli seal kuskil lähedal, aga et mitte, et nad ei ela seal, eks ole. Seal käiakse kogu aeg, eks ole, kas siis esinemas lihtsalt arenemas vaatamas. Berliin, Brüssel kogu aeg. Et nüüd on see natukene vähemaks jäänud, sest et tüvi on juba oma nagu arengus selles etapis, et nüüd tehakse hästi palju asju, eks ole, ja ja seda kõige parem teha kodus. Nüüd enam jah, hinnad enam nii palju ei käidud, käiakse lihtsalt esinemas. Ma olen hästi palju mõelnud, näiteks, et Lätis ja Leedus põhimõtteliselt sündisid ju ikkagi mingid esimesed koreograafid pärast N Liit umbes samal ajal, eks. Ja ma olen mõelnud selle peale, et nähtavasti oli noh, kuskil alateadvuses, eks ole, ükskord keegi küsis kõigi tantsijate käest, et kellega te tahaksite, noh nagu koos minna mööda kunstirada, eks ole. Ja Lätis ja Leedus on nagu selge, et nad nagu tantsuseltskond ütles, et noh ikka, meil on suur ja tähtis teater, et me tahaks kainesime kuidagi teatriga koos pildi peale saada, eks ole, saaksid teatrisse, etendusi teha ja nii edasi ja nii edasi. Eestis olid nagu põhimõtteliselt ütlesid, et ei, ükskõik kellega, aga mitte jumala eest teatriga eks ole, et okei, moekunstnikega muusikutega, aga mitte jumala eest, mitte selle traditsionaalse igava teatriga ja võib-olla sealt tuli see moment, et, et ei hakatud üldse vaatama teatri poole, sest noh, tegelikult meil on ka ju neid tegelikke koreograafia ka, eks ole, kui me räägime. Teet Kask Faiv, eks ole, kes teevad asja murdma, mida minu ema nimetab tantsuks, eks ole, ütleme niisugust asja ka. Et aga on jah, mingi suur grupp mänge. Aga te ette, et minu meelest üks asi, mis mulle nagu tundus, et vot tantsumaailm on nagu niivõrd võrratult palju väiksem kui nagu see kunstimaailm, et tantsijad nad kõik tunnevad teineteist, nad on omavahel tihedas läbikäimises, professionaalide ring on tegelikult väike, eks ja nad pidevalt suhtlevad omavahel aktiivselt, Nad teevad koos asju, käivad üksteise etendustes tantsimas no mis iganes, onju ja see paratamatult nagu genereerib, et noh, kunstimaailm on nagu niivõrd lai, et seal on nagu noh, niivõrd palju tuhandeid erinevaid allsektoreid ja igasuguseid alternatiivide alternatiive. Mis iganes on ju lõpuks kuna ei ole nagu sellist mingisugust kontsultreerivat ringe, kus noh, inimesed erinevatest kultuurikontekstides, kes seal oma eriala kõige kõvemad tegijad saavad kokku ja hakkavad produtseerima mõtlema, arutama, et kunsti puhul sellist võimalust ei ole olemas, sest seal nagu lihtsalt niivõrd suur, et nad, ma ei tea, palju on maailmas kunstnikega, kuna ikka hirmus hulk, ma ei taha isegi mõelda, selle peale mõtlen, kõhedaks kipub minema. Et võiks vähem olla. Kindlad. Tantsijad võiks mõnevõrra rohkem olla. Aga mis te arvate, mis on sellist continental breakfast tüüpi ürituste tulevik et mis te varsti olete, ma ei tea Tallinna kultuuripealinna ürituste sarjas kuskil selline välja kuulutatud selle peale peab mõtlema, kas üldse nagu tahaks allianssides niisuguste nähtustega nagu vanalinna maja nad ennast nagu ära niimoodi, nagu asi käib. No ma arvan, et kõik Eesti festivalid on põhimõtteliselt Põhja-Euroopa kõige odavamini tehtavaid festivali, ükskõik mis ala see siis on, et ei, nakatub see vist enam-vähem niimoodi nii ja naa, majandab ära, eks ole. Ja ma saan täiesti aru selles mõttes ka nendest raha andjatestega noh, väga raske suhestada. Sest et mis häda on, igaüks võib tulla välja öeldud, et ma teen konteerinter plekkidest ja andke mulle hästi palju raha, eks ole. Siis ma teen niisuguse festivali on ja, ja siis nagu peaks andma talle raha, eks ma saan aru, et nende poolt on ka raske. Seal pikalt mõtlesin, et kas panna seda nagu üldse niisugust sõna nagu perfomance kasutada või oleks mõttekam nagu panna teater, et äkki läheb paremini, saab rohkem raha? Ma ei tea just nimelt tähtsust, et sellega seondub nagunii tohutult palju igasuguseid eelarvamusi, olekski kindel värk, on ja teeme draamafestivali, kutsume draamateatri linnateatri kohale, venelased teevad oma etendused ära, raha saab ikka. Miks ei saa muidugi seedemeie kultuur, öeldakse, aga see nagu justkui nagu ei oleks, nii et, sest et see ongi väga raske nagu seda eelarvet kokku saada. Hoolimata sellest, et ta tõesti on odav festival aga mitte nii odav, et me saaksime oma oma bilanssides seda nagu teha. Sellepärast me oleme ka koos ja me teeme ta ikkagi välja tuleks, aga nüüd ongi, et käegubki hea trikki, et nüüd, kui enam-vähem finantseerivad juba peaksid teadma, mis asi see on. Näiteks kuulavad seda saadet. Ja siis nagu et kui järgmine aasta küsiks, siis nad annaks, aga tegin niimoodi, et ei küsiks ideeks. Nõudle. Kardetud etableerunud? Neid mehi ei ole mõelnud üldse selle, selle konkreetse festivali tulevikule või kas, kas veel või või mitte siis oleks peaaegu kohe alguses teistmoodi mõtlema, oleks mõelnud, et okei, hakkame tegema festivali, kas iga kahe aasta tagant või aasta siis oleks hoopis teisi esinejad ka või mõelnud, et siis peaks ikka mingi rida seal jätkama ja minema järgmisse aastasse, et et noh, praegu oleks ainukene variant, et need 25 protsenti, mis meil ei õnnestunud, et kutsuks järgmine aasta need ja siis lisaks veel midagi juurde, eks ole. Aga noh, see, ma arvan, et eks see paistab, kas see huvi on, meil ju ei ole. Meil on, ma arvan, et kaaluda võib. Me teeme ilmselt peale, siis kui me nagu numbrid ja ja ajalehe artiklit kokku siis vaatame õunte pealt, et kas kas me saame jätkata või kas on mõtet jätkata sellises formaadis, võib-olla oleks nagu mõttekas hoopis muuta mingit formaati, näiteks et noh, minu mõte tegelikult, et noh, paljud nagu just nimelt tantsijad küsisid eino. Miks sa tahad seal kalutist teha seda asja, et kõrini sellest vaatasin, et me tahame teha hoopis galeriis on ja mina ütlesin, et vaata, mul galeriis kõrini ja ma tahan teha, arvates et just nimelt see samale neid erinevaid keskkondasid testida ja võib-olla teha teinekord hoopis teist Ma arvan, et tõesti tahaks minna kuskile mujale teada näiteks mõnda etendust, no nii raske on, kogu aeg läheb samasse kohta ja et see on nagu Eestis probleem, ma arvan, see natukene juba hakkab ka muutuma, et näiteks kasvõi ütleme, kui tantsukoha pealt vaadata, siis juba saab minna mujale ka tantsu, valdavalt see on nagu hästi tore ja ma olen kuulnud, et tantsuringkondade aktiivsemad kumu konverentsisaali ümberkõndijad üle ja uurivad, mis põrand. Aga pärast festivali Kanuti Gildi SAAL tegutseb ikka edasi, on ilmselt ikkagi üks põhilisi areen. Kui ja, ja ei, kus vähese või ei ole, pääseb kohe läheb edasi, siis me läheme hoopis teise äärmusesse Putin seda festivali, aga kui me läheme täiesti teise äärmusesse, ma natuke pelgan seda, aga eks näeb, mis juhtub, meil tuli nagu segastel asjaoludel niukene idee, kui me paneme Brüsseli ja Tallinna hipo panid kokku ja vaatame, mis saab. Ja kusjuures mitte ainult tantsima, vaid me tahame, et nad räägiksid omavahel. See läheb muidugi raskeks, sest et ühed räägivad vene keeles ja teised räägivad mingis araabia keeles on ja vaatame, vaatame, mis saab, et terve niukse etenduse. Jääme siis ootama, breiktants, aga aga seletage lõpetuseks rahvale ka ära, mis asi nende praemunadega siis on, mida teletöötajad nii väga kardavad või, või mis see kontinentaalne hommikusöök siis, nagu tähendab, mis see katusmõistena? Continental Breakfast on õieti selline institutsioonide võrgustik mis loodi siis 2003. aastal Veneetsias, kuhu kuulub ka siis Tallinna kunstihoone ja me seal Veneetsias leppisime siis kokku, et me teeme igaüks erinevatest linnadest, kus me oleme ses linnas nagu kas näituse või või festivali või noh, mis iganes konverentsi, kes, mida teeb teod, et siis ma otsustasin, et see, see üritus, mida võib selle raames teha ja ausalt öeldes, et kuna mul on nagu väga palju sisulisi kattuvusi selle continental brekvastin networgi ideoloogilise programmiga, milleks on siis selline Euroopa ühtne identiteet, mis nivelleerib, keerib, eks ole kohalikke eripärasid, et sellega ma nagu ei tundnud, aga, aga just nimelt selle autoripositsiooni nagu skisofreenilisusega ma suutsin nagu leida küll teatava puutepunkti. Ja siis ma ütlesin selle ka kujunduslikult sinna sisse tuua, et me leidsime selle Laura pildid, mis meile kõigile on, väga meeldisid. Ja siis leidsin veel paar toiduteemalist kunstiteost, mida saab siis vaadata enne etendusi? Saab omleti ja omleti saab süüa. Esimest korda Kanuti Gildi ajaloost. Saab süüa. Kuule, aga räägiks mingitest etendustes, meil tulevad, mina soovitan kohe südamest tuleb esmaspäevasel Priidu kinniside Kena oh jumal, siis saavad kõik teada, aga mul on komme, et ma tool iga aasta oma omaenda sünnipäevaks endale kingitusega. Kas ta siis nüüd on festivali raames või ei ole, seekord, on jääfestivali raames on, saab festivali raha tuulutada. Taanis, Maastrichti ülikooli professor Kim Veldman. Täiesti hämmastav, tegelinski, täiesti jama, tal tuleb loeng, seal ei tasu karta. Ta ei ole ka mitte midagi selles mõttes, et ta on täiesti tavaline professor doktor. Kuigi ta natukene teistmoodi peab seda loengut, kui ütleme võib-olla Tallinna Ülikoolis peetakse aga väga pädev, hästi palju saab näha slaide. Kaks aastat tagasi, kui ma olin päris tükk aega Berliinis elasin, siis ma käisin igavese kehate. Selliseid loeng oli kõige kõvem asi, mida ma hakkasin pärast mõtlema, et mis oli kõige lahedam, mõtlesin, oi vot see oli asi. Aga Anderson taga rääkinud, nii et sa tead, mis tal oli mingi 500. Ta on 500 slaide ja loeng kestab kolm tundi, aga ma garanteerin, et igav ei hakka rääkima. Et tegemist on äärmiselt karismaatilise loengupidaja, ei olegi teda Eestis kellegagi võrrelda minu meelest, aga siis on teisipäeval ainus eesti esineja meie siis selles festivali põhiprogramm, mis, mis toimub Kanuti Gildi saalis, Katrini Essonsoni etendus disainitud mehike, difrans, mis on tema äsja esietendunud manusega mõtete tantsulavastuse nii-öelda Performatiivse versioon, mis sisaldab endas rohkem elemente ja mis ei ole nagu niivõrd tantsukeskne, kuivõrd ja mina soovitan, tähendab selles mõttes, et, et minu arvates on see versioon parem. Ja siis reede laupäev, 18 19 november seal on nagu see on nagu kohustuslik etenduse kopsquadi, mina nägin seda 2003. aastal Praatoris ja ja ma sain erakordse kunstielamuse osaks, mida ma ei olnud saanud juba tükk aega vaeva täpsemalt räägijaga. Ja ma arvan, et see on niisugune etendus, selles mõttes võib küll öelda, eks seal niisugune etenduselt, isegi kui sa oled nagu totaalne teatri friik sealt oma laksu saad igal juhul kätte, kui sa olles nagu k peljates, ütleme, perfomance. Ja kui sa oled totaalne kunsti friike, vihkad teateid, siis sa saad oma asjaga seal justkui sa oled filmikunstnik, kellele kumbki eriti meeldivat siis saab sellega, aga see tähendab ka neile seal mõeldud. Ja siis liistud Nat laast Tallinna kunstihoones siis 24. novembril ühepäevane näitus galerii tavalistel lahtioleku aegadel. Näitus nimega elavad skulptuurid, see on siis kõik kunstihoone nii-öelda ülemise korruse ruumid on, on siis täidetud täidetud elavate kunstiteostega ja, ja neid saab siis vaatama tulla. Olgu, lähme vaatame, aitäh ja jõudu. Te kuulasite saadet konspekte err stuudios olid Priit raud, Anders Härm, Andres Traszekeanorias. Kuulake meid. Järgmisel pühapäeval kell 18 15 kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.