Tere, mina olen alles tuli minu Londonis. Te kuulete saadet konspekteerima. Räägime kahest näitusest Kadrioru lossis, Kadrioru kunstimuuseumis, näituse nimega meistritehaste lummas koopia Eestis 19. sajandil jäämeistritehaste varjus. Viimase näituse autorid on Peeter Laurits, hea Laurentsius. Räägime nendest mõlemast näitusest suure koopia näituse kuraatori Tiina-Mall kreemiga ja suure koopia näituse kujundaja Peeter Laurits aga, ja siis väikse näituse satelliitnäituse ühe autori Peeter Laurits. Kõigepealt selle näituse, selle suure koopia näitab see sõnum või eesmärk, selline põhiline eesmärk on üsna selge, et need pead, mis 20. sajandil vähemalt olid kuidagi teisejärguliseks arvata, et kunstiajaloos on nüüd siis uuesti fookusesse tõstetud ja püütud nende väärtus või nende tähendust mõista või, või selgitada või avada. Aga kõigepealt küsiksin Tiina maalidelt, milleks 19. sajandil neid koopiaid üldse testi või millest neid tehti ja mille jaoks neid tehti ja mis tähendus neil omas ajas oli? Ma alustaksin sellele küsimusele vastamist sellega, et selle näituse taga on viie kunstiajaloolise nelja aasta töö ja ma just rõhutaksin, et kunstiajaloolase sellepärast, et, et me püüame neid, jäid kõikvõimalike jäljendusi ühest teisest meistritööst ükskõik millises meediumis, ükskõik millises materjal ja vahenditega siis tehtud vaadata Ta ajaloolises ja kultuuriajaloolises kontekstis. Ja see muidugi on ka vastus juba võib. Üllatav vastus küsimusele, et miks on Kadrioru kunstimuuseum, viskas satelliitnäitus meister ja selle varjus, et keegi pole ju öelnud, et, et ajaloolise perspektiivi loomine peaks lõppema meie jaoks 20. sajandil, kus lõpevad meie kogud Kadrioru kunstimuuseumis. Et meid väga huvitab see, et kuidas võetakse seda õppija teemat vastu tänasel päeval ja kuidas seda võtavad vastu kaasaegsed kunstnikud. Ja olgu see siis meie näitusest ka otseselt seotud või, või kaudselt. Aga tagasi tulles nüüd selle 19. sajandi juurde, siis mõtleme selle peale, et tol ajal ei olnud ei arvuteid, ei televisiooni, ei raadiot, ajakirjandus oli olemas. Ja eks nendelgi oli oma roll ühe või teise meistrite idee meistritöö, lummuse levikul ja selleks, et neid meistriteosed leviksid või info nendest leviks. Selleks tehti koopiaid. Ja, ja teine põhjus on muidugi see, et need, kes neid koopiaid tegid, kas siis õppisid kunsti, neid vanu meistreid või neid tunnustatud meistreid kopeerides või siis ka teenisid neid koopiaid valmistades raha, et elama ju peab ka millestki. Ja õpiti koopiaid tehes kunstiakadeemiates, aga, aga ka õppisid naised, kes kunstiakadeemiates ei olnud kunsti just suurte autoriteetide tööde kopeerimisega kopeeriti noh, ka lihtsalt nii-öelda huvist asja vastu või, või kodus, kui, kui tunti, et midagi on ilusat, midagi tahetakse omada ja see, mida tahetakse omada, on, on teda jäljendamist väär. Aga sellist iseseisva teose väärtust ei olnud, meil sel ajal ei olnud, et ei korraldatud selliseid koopia näitusi näiteks. Oli küll, et kui me vaatame neid näitusi, nimekirju, mis on säilinud kas või siin Eestis, siis me leiame test, näituse nimekirjas hulgaliselt koopiaid ja kui me mõtleme näiteks ühe töö peale, mis on ka Kadriorus praegu väljas mõtleme luise, Karoliine, Saidleri, Püha Sixtuse peale missat tail suurest Rafaeli Sixtuse madonnast ja, ja selle peale, et kus ja kuidas luise Saidlersele koopia tegi siis ta tegi seda treestenistreesteni maaligaleriis ja tema juhendajaks oli Dresdeni kunstiakadeemia professor küügelgen. Ja vot nüüd siin, kui me mõtleme selle kögelgeni peale, siis, siis tema kodus oli Sixtuse madonna täismõõduline koopia ja segu pea oli nii kõrges hinnas, nii kunstnike kui kunstiringkondade jaoks, et sellest kirjutati siin isegi siin Liivimaale. Karl orgenstel kirjutas, et mõningatest maalidest ja muu hulgast istelest küügelgeni peast, mis ta tegi Sixtuse madonna järgi ja vaat seda Sixtuse madonna Peate ei olnud küügelgend nõus ära müüma. Ta hoidis seda oma kodus oma salongi, seal olid punased sametkardinad ees ja ainult püha päeviti või tõmmati neid kardinaid seal eest ära ja tema, proua pid äsja hardusedki oma lastega seal ees ja või siis muidugi, kui tulid, kunstieksperdid tulid küügelgenile külla ja siiski kerge näitas uhkusega seda koopiat. Ja selle koopia kohta isegi öeldi, et, et see on parem kui Rafaeli oma. Aga see kõik sõltub sellest, et kuskohast vaadata Öeldakse, et millise mätta otsast parasjagu istutakse. Et 19. sajand ei olegi see sajand, kus elas Rafael ja seal on oma arusaamine sellest, mis on ilus või mis eriti ilus olla. Et selles mõttes, et rahval imetleti, aga, aga küügelgen suutis sellesse koopiasse panna mingi oma ajastu spetsiifilise jäljemärgi, mida siis kaasaegsed imetlesid. Aga see imetlus tuleb siis ikkagi Rafaeli nimest, mitte. Peaministri nimest rahvali nimelt nimega imetlus kahtlemata seotud Rafaeli järgi pandi paljudele lastele muidega Karafaid nimeks ja ja, ja Rafael oli 19. sajandi keskpaigani üks kõige kõige enam kopeeritud kunstnikeAga. Aga ma kordaksin, et üle seda, et et ka see, see koopia oli nagu omaette väärtus. Et see, selles oli selline spetsiifiline jälg või sellel oli nagu oma oma olemus. Et kögelgi on eesmärk. Ilmselt oli esiteks olla püüda maalide nagu rahvel, aga püüda teiseks paremini maalida kui Rafael siin ta leidis kaasaegsete tunnustuse et koopia ja originaal on alati kaks erinevat asja, aga, aga need on võrreldavad. See on selle loo võlglase mõte. K 19. sajandi kunstniku eesmärk oli siiski alati võimalikult hästi jäljendada originaali, et 19. sajandi kunstnik ei teinud sellist nalja nagu, nagu võib näha meistriteoste varjus näitusele mingit tõlgendamist, tõlgendamist või, või interpreteerimist endale ei lubatud. Ma arvan, et ikka lubati, et me kujutame endale sageli ette, et 19. sajandi inimesed olid väga tõsimeelsed inimesed või ka 18. sajandi inimesed olid väga tõsimeelsed ja nii edasi. Tegelikult on inimesele alati omane see selline naljategemise soov või paradeiseerimine või tõlgendamine ja, ja see arusaam sellest, et, et püüdi täpselt teha nii, nagu, nagu olid vanad meistrid teinud, et see on võib-olla liiga üldlevinud, et on väga erinevad koolkonnad. Näiteks mõtleme arhitektuuriga peale, et kuidas see paljusõimatud histarid, sism arenes ja kuidas sellesse suhtuti, on, on muidugi neid Kölni katedraali juures töötavad meestelt, kes püüdsid väga täpselt keskaegseid meistreid jäljendada. Aga kunagi nad siiski ei unustanud ära, mis aja nad ise elavad, et 19. sajandil ja see ei olnud nende eesmärke, et olla elada, et töötada nii nagu keskaegne meiste, et isegi kui nad kasutame neidsamu meetodeid, nad avastasid neid uuesti. Aga, aga nad ikkagi andsid endale aru, et mis ajastul nad elavad. Võib-olla siiski, kui võrrelda näiteks protestantliku Preisiga ja see Kölni katedraali ehitus kuulus tegelikult ka preisi riigi, kuidas teised ei toimuski preisi riigi koosseisus kuigi katoliiklikud alal, siis võrreldes nüüd selle Berliini arhitektuurikoolkonnaga, nemad olid muidugi palju loomingulisemad, et nad õppisid vanadelt meistritelt, aga veel teadlikumalt. Nad tegid oma ajastu kunsti ja ma arvan, et samamoodi võib seda üle kanda ka maalikunsti ja skulptuuri. Et on erinevad ringkonnad, erinevad grupid, kunstnikke, kes suhtuvad nii või naa. Ja mõnel kindlasti oli, oli ka eesmärgiks see, et olla täpselt nii nagu eeskuju, aga, aga ma ei üldistaks seda. Kui rääkida sellest meistriteoste varjus näitusest siis Peeter Laurits, mis paneb ühe praegusaegse kunstniku tõlgendama või reemiksima selliseid kunstiajaloo, tõesti suurteoseid, viisite moone, Liisat ja teised, kes nende kunstiajalooline positsioon või see on tõesti mingi kunstiline väärtus või et kas nad on täiesti kõige paremad, kõige huvitavamad teosed, mida kunstiajaloost võib leida või on seal mingi muu asi? Siin on palju põhjuseid, üks põhjus on kahtlemata see, et need pildid on olnud juba pilgu all niivõrd kaua. Neid on tsiteeritud niivõrd palju kopeeritud väga palju. Et nad korjanud endale väga tüseda tähenduskoorma külge. Tähenduskoorem on selline, mida enamus inimesi, kes ennast noh, ütleme, kultuuriajalooga mingilgi kombel kursis hoiavad ühel või teisel kombel jagavad see tähendab seda, et kui kunstnik otsib ühist keelt oma publikuga siis ta peab nii või teisiti, ta peab leidma nagu selliseid juurtekstid, mis paljudele inimestele ütleksid sarnaseid asju. Ja üks, viis selleks ongi tsiteerida kas vanu tekste või vanu teoseid midagi sellist, mida, mida paljud inimesed jagavad. Teine põhjus on loomulikult see, mis on sundinud kogu aeg nagu kopeerima, tsiteerima tõlgendama, sest see ei ole mingisugune uus asi ajaloos. Kogu kultuuriajalugu. Sellel põhineb vanade meistrite kopeerimisel, tsiteerimisel, parodeerimisel, keerimisel ja auto DAF reedel minu pärast. Ja praktiliselt kõikides vanades kultuurides, näiteks klassikalises Hiinas kunstiharidus, teisiti kuidagimoodi ei olnudki võimalik saada kui ainult vanu meistreid kopeerides. Ja seetõttu ongi neid koopiaid nii tohutult palju ja seetõttu ongi vanast klassikalisest hiina kunstipärandist meieni niivõrd palju säilinud mitte sugugi alati originaale. Aga koopiaid ja nende vahel olid tõsised hierarhiad, milline koopia on hea ja milline on kohutavalt hea ja millise koopia pärast asuti teele ja, ja kõnniti läbi sadu teinekord tuhandeid kilomeetreid, sellepärast et see oli niivõrd müütiliselt hea pea, et, et mõnigi inimene, kes ihales sügavamat mõistmist kunstist, kultuurist või siis lihtsalt omale teatud staatust, kunsti, maitsja staatust, vatihaavale kompsu selga ja, ja kõndis paar 1000 kilomeetrit läbi mägede, näha mõnda eriti kuulsad koopiad. Ütleme niimoodi, et Euroopa kultuuri, sest visse Üheksateistkümnes sajand oligi viimane, viimane sajand, kus, kus, nagu selle koopia suhtes oli suhteliselt Noh, niukene normaalne hoiak, modernismi tulekuga läks asi imelikuks kätte, sellepärast et et siis ühtäkki pidi olema kunstnik igal juhul originaalne, ainukordne iga kunstnik pidi leiutama omale just nagu just nagu uue keele, milles rääkida. Ja, ja igatsugune kopeerimine muutus selliseks natukene nilbeks tegevuseks. Ja need omakorda sellisel postmodernsel ajastul ütleme, sisuline huvi ja psüühiline valmisolek kopeerida ja parodeerida on täiesti olemas, aga nüüd on nagu üks, üks teine uus aspekt, see on turufundamentalism, mis on vahele tulnud koos oma autorikaitse seadustega, mis muutab tihtipeale igasuguste moonaliisade kopeerimise tsiteerimise parodeerimise suhteliselt küsitavaks, vähemalt juriidilisest küljest. Tee selle probleemi olete lahendanud, kas teil on koptereid kaetud, korda? Vilistan sellele probleemile. Kui ma vaatan neid pilte, kas sinu veel Clarence, see pilt on mulle tundub, et teie suhes nendesse suurte meistrite teostes ei ole just eriti harras või eriti selline tõsimeelne, et te lõhute meid üsna jõhkralt ja te olete justkui väga irooniliselt, millesse tule. Ma ei saa rääkida Laurentsiuse eest, aga minu suhe kogu õhtumaise kultuurilooga ei ole väga harras. Et aga samas minu jaoks on, on just see Peeter Laurits Laurentsiuse näitus meistrile varjus just nagu see täpp sellerii pealsele meiltridesse lummuse suhtes. Et tegelikult nad juhivad väga hästi tähelepanu sellele, mis on selle lummused taga või kuhu see lummus, meistrile lummus, meeletu kopeerimine on viinud, et, et siiamaani inimesed tunglevad Moona, Liisa ees või Sixtuse kabelis ja kunstiajaloolise vaatepunktist on see, ma ei tahaks öelda, aga mõnikord on see siiski nagu naeruväärne. Et noh, meie jaoks on mõnikord palju huvitavam mingi täiesti tundmatu küla meistritöö, mingi frangentali koolkonna meistritöö või, või see, et, et kogu selle lummuse levi ja sellesse kinnijäämine, see, mis 19. sajandil nagu kulmineerus, et selles veel ikkagi 21. sajandil kinni ollakse. Et, et see tegelikult täiesti devalveerib seda originaalkunsti kahjuks peab tunnistama. Ja samamoodi on kinni jäänud meie kunstiajaloo üldkäsitluse, et sellest 19.-sse sajandisse, et ikka needsamad ikka needsamad tööd, mis valiti välja, millele aitas kindlasti kaasa see, et me nii meeletult kopeeriti ühtesid töid. Et, et ma arvan, et on väga vaja uut värsket käsitlust ja palju avarama pilgulist. Aga siin need kaks näitust just omavahel niimoodi dialoogi astudes nagu toovad need aspektid välja veel rida teisi ka, aga ma loodan, et see on nii. Hakkan praegu seda mõtlema, et tegelikult see nüüd ütleme Mona-Liisa või veri või ükskõik millise vangochi reprodutsiooniga kilekottide vihmavarjude tootmine, et see ei ole tegelikult midagi uut, see on ju igivana rahvamajandusharu milleks, ütleme varasel ja hilisel keskajal näiteks oli pühade säilmete tootmine. Ma ei tea, kas üldse on võimalik kokku arvata, kui palju on nagu erinevates kirikutes eksponeeritud näiteks Püha Veroonika ka taskurätte kujutan ette, et ikka ikka suure võimsa pesumaja jagu. Ja, ja praegu on nüüd see kilekott on täpselt samas staatuses kuna tiraažid on veel suuremad, tänapäeval siis on ka hind nagu vastavalt odavam ja, ja see püha Veronika taskurätt on siis taskukohane nagu noh, kõige tagasihoidlik, omale kooli ekskursandile. Aga jah, tõepoolest eks meil laurentsusega on sellised omad isiklikud kanad ka kitkuda ja komplimendid teha, ütleme sellise kultuurilooga ja oma näitusel põhiliselt ikkagi sellega tegelema, mitte ei püüa niivõrd teoretiseerida või, või uurida seda kohutavalt suurt sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis on nagu seotud nende pühade kultuuri, säilmete reprodutseerimise ja tulundusliku edasimeheks. On ja tänu sellele kihkutenid kanu, nagu sa ütlesid, saamega meil Kadriorus aru, et kuivõrd vähe inimesed tegelikult mõistavad ka vana kunsti, et kui nad teie tööde puhul kiljatavad, et fui, et mis see siis nüüd on ja kole ja koristaja pool tööst ära ja nad näevad, et kuidas sinu Da Vinci edasiarendusse püha õhtusöömaajast on, on erootiline, aga seda tiitli Ani töö meil näitusesaalis on sinu tööga võrreldes eriti erootiline, et seda nad paraku ei näe ja siin hakkavad need vilkuma need tulukesed, et mida ja kuidas me peaksime oma tööd edasi tegema või mida me peaksime oma giididele õpetama. 100, ja mida me peaksime rääkima oma Stahli töötajatel keskaanevat siiski kommentaare ja kuidas me peaksime edasi töötama näitusepublikuga, et, et selles mõttes on see kahe näituse kokkusaamine jällegi väga-väga tänuväärne. Kui me läheme nagu maalikunstis natuke edasi üldisele kategooriale, siis mis te arvate, milline on tänapäeva inimese suhe sellisesse asja nagu koopia eelnevalt rääkisime, et noh, kuni 19. sajandi neil laiendatult võib öelda, et suhe koopiasse on selline neutraalne tan infokandja. Et selleks, et kui sa elad kuskil perifeerias, nagu see on Eesti, kus keskus kultuurilises mõttes kultuurilise hegemooniapaik asub kuskil eemal, siis sa ei saa seda, seda põhiteost nagu muul moel kätte, kui läbi neutraalse infokandja läbi. Pea nüüd modernismiga seoses kunstnikupositsioon on teine ja lisaks infokandjad tulevad asemele, eks ole, meil on filmid, fotod, kõik need tulevad, ei ole tarvis enam seda koopiat, koopia. Cooper nagu igav. Et kuidas, nagu tänapäeval tundub, et see, kui kõik need postmodernismi lainetused on neist üle käinud ja ja teinud nagu pildi segaseks, milline see suhtumine on ta hea või halb. No Eestis nagu sa juba ütlesid, paratamatult me peame leppima suures osas koopiatega, ükskõik mis valdkonnas me siis räägime. Aga teisest küljest, et valmistades ette ühte telesaadet koopiast pidin ma avastama endagi jaoks üllatusega, et see, kus mina näen probleemi, et koopia võib olla halvem kui originaal, tegelikult tuleb välja, et koopia täiesti enesestmõistetav, et, et see on nagu kunstiajaloolaste kunstikriitikute probleem ja see on ka suurte muuseumite maailma metropoli muuseumide probleem. Sellepärast et meie siin Eestis võime endale lubada seda, et me toome pead välja, paneme neid näitusesaali ülesse. Kujutage ette näiteks Luubry, kus võtab ära Moona Liisa ekspositsioonist, mis juhtub, inimesed on sinna ometi ostnud piletid, nad on seal läinud, nad on tulnud maailma teisest otsast, et seda näha. Ja nüüd nad ei näe seda, et, et see on, on valus, on väga valus neile. Et ma arvan, et see suhtumine, noh, originaal jääb alati originaaliks, aga aga see suhtumine on ikkagi väga palju muutunud, et et ja ma arvan, kunstiringkondades see muutub ja et kui nüüd kirjutatakse Eesti kunsti ajalugu, et siis kirjutatakse koos originaalidega ka sellest, kuidas tegelikult on kopeeritud koopiatega näitustele esinetud, kuidas peegopeerimise kaudu on õpitud ja, ja nii edasi ja nii edasi ja ka sealhulgas kirikukunstis kus enamik altarimaal on meil koopiaid ja see ei ole mingi probleem, sellepärast tähtis on sõnu tähtis ei ole selle autorikäe puudutus, vaid selle originaali autorikäe puudutus, vaid tähtis on sõnum. Nüüd see halvustav suhe hakkab ajapikku kaduma asendama, millega siis neutraalse suhtumisega lihtsalt et neil on sellised tööd. Jah, ma arvan küll, et kogu ajaloo uurimine on muutunud võrreldes varasemate aastakümnetega palju tolerantsemaks, et nagu ma alustasin ka juttu sellest, et kunstiajaloolased, et tegelikult loolane ei anna enam selliseid hinnanguid. Tagantjärgi on see piinlik ajalugu, on ajalugu, kunstiajalugu on kunstiajalugu, koopiad on enesestmõistetavad olnud ja, ja niimoodi mulle tundub, hakatakse seda üha rohkem ka võtma. Et me ei saa maha salata seda, mis, mis seal olnud alates siis tegelikult jah nagu kiviajast saadik või kui soovite, siis antiik-Roomast, kes kopeeris Antiik-Kreeka skulptuure ja nii edasi. Aga milline on loovisiku suhtumine koopiasse tänapäeval jälle sedasama labasel hea-halb skaalal kui tuleb tellija teha üks-ühele koopia, mis te ütlete talle? Kõik oleneb seda, mida kopeerida ja milleks kopeerida. Ta ei ole rahval ja ärge pange, palun lugupeetud Peeter Laurits sinna mingisuguseid nihukesi. Ma tahan, et siis on mul väga-väga lihtne vastus, sellepärast et rahva hääl ei olnud fotokat ja, ja mina jälle ei oska maalida niimoodi, et meil nagu Raphalliga see ühisosa jääb suhteliselt minimaalseks. Juhul kui ta soovib, et ma pildistaksin talle mõnest kunstialbumist Rafaeli teose ümber ja trükiksin selle paberile ja ei teeks kellelegi vunts ette, nagu marssil sho armastas teha. Ja noh, siis võib ju asja kaaluda. Aga ma üldse arvan, et, et need praegu pärast postmodernset ajastut ja kohe pöördun selle juurde tagasi ja ma julgen julgen Raul Kurvitsale toetudes väita, et see aeg on nüüd pääsmatult möödas. On muutunud või muutumas, meie suhe originaali ja koopiasse nagu veelgi ambivalents jamaks seetõttu noh, eriti nagu nagu kunstnikupoolset seisukohta sellisel hea-halb skaalal ei ole minu meelest üldse mingisugust lootustki edastada. Mis puutub publikusse, siis publiku hoiak on endiselt pragmaatiline. Kui sa ostad rahvahalli iilikestega hambaharja omale või ükskõik mis muu vidina, siis sul on, sellel ostjal on tõesti savi, kas on originaal või originaali koopia, originaali koopia, koopia, koopia, koopia, koopia koopiago ja sellel ei ole nagu tõesti selle ostja jaoks mitte mingisugust vahet, sest ta tahab tegelikult omale hambaharja ja, ja eelistatavalt hambaharja, millel oleks millel oleks liidetud mingisugune niukene, märgiline staatuse sümbol, mida ta ise loeb, mida ta ise mõistab ja mida ta tahab, nagu millega ta tahab seonduda. Aga nüüd, mis puutub sellesse postmodernses postmodernse järgsesse uude aega, siis tuleb praegu meelde, kuidas ükskord Raul Kurvits aga Vesteldes, kui ta oli just New Yorgist tagasi tulnud pakkus ta välja sellise mõttekäigu, et kunagi kunagi seitsmekümnendatel või 80.-te Charles Chanks pakkus välja postmodernse ajastu alguseks väga konkreetse kuupäeva. See oli siis, kui lasti õhku üks hästi Colemin oru jaamast niukene ameerika niukse vaese elanikkonna niukene sotsiaallinnaosa broiti kõhus ja see oli lihtsalt niivõrd kole, et seal ei tahtnud ka tud ja vaesed heidikud elada, see ei olnud lihtsalt elukeskkond. Küll aga oli see väga võimas modernistlik arhitektuur. See teda siiski dünamiidi säästnud. Ajastu lõpp on siis New Yorgis ajastu lõppu loomulikult New Yorgis, sellepärast et ka need kaksiktornid projekteeris sedasama minu jama saki. Ja siin ma nüüd juhiksin tähelepanu sellele. Esiteks me ei tea, kumb torn on nagu kumba koopia Kumpan originaal. Igatahes ei lastud alla mitte emba-kumba nendest tornidest, vaid lasti mõlemad. Seetõttu ma julgen küll väita, et postmodernse järgsel ajastul on see koopia ja originaali suhe oi kui palju keerulisem, kui ta üldse kunagi olnud on. Et meil on paradigmaatiline tühjus Praegu selles suhtes meile jälle natuke pooleli see jutt, et sul on lääne tsivilisatsiooni ka üks kana kitkuda kui sa räägiks vähemalt kaks sõnaga, mis kanase sul on kitkuda ja mil viisil sa nende meistriteoste kaudu seda konflikti lahendada või milliseid Lääne tsivilisatsiooni kõige kohutavamad pahed nendes meistriteostes siis kehastuvad või mil viisil. Jah, ega nadi kehastu tegelikult meistriteostes nüüd rohkem kui igal pool mujal, tegelikult nad kehastuvad palju enam ütleme seda kutsutakse esimene, teine, kolmas, ma ütleme, esimese maailma energeetikas ja, ja, ja renessansijärgsetes koloonias, Taal sõdades, mis, mis kestavad siiamaani näiteks Venemaa Tšetšeenias ja ja Ameerika Iraagis ja nii edasi. Ma arvan, et see häda on niukene vaatamatult lootusetult pöördumatult selline egotsentristlik ja enesele suunatud enesekeskne maailmapilt kus jääb tõesti mulje, et vähemalt viimase kahe vaat et 3000 aasta vältel Euroopa tsivilisatsioonis ei ole nagu üldse suudetud näha olendeid kellestki teises peale enda rassist inimeste. Rääkimata sellest, et, et noh, pidada nagu elusaks ja, ja tähelepanu väärivaks nagu kogu elusloodust. See on selline kahetsusväärne viga, eksitus, mille eest tuleb praegu nüüd ilmselt meie põlvkonnal ja tervel real järgmistel põlvkondadel kohutavalt kallist hinda maksta. Lauri saab nagu sama asja, mis kriinbys või? Ei ole ausalt öeldes väga kursis selle krinbysi asjaga, sest mulle siiski tundub, et kriibisi tegevus on ka viimastel aegadel läinud järjest selliseks tulundusliku omaks ja vaata turunduslikuks. Nii et ma ei julgeks küll nüüd enda ja nende vahele mingit võrdusmärki tõmmata. Nii et positiivsed lahendusse nagu ei usu tuleviku suhtes? Ei, ma arvan, et see on täiesti välistatud. Aga stseene, millele Peeter vihjas, või viitas, et võõrandumine loodusest, mitte hoolimine loodusest, et see on huvitaval kombel tuleb tegelikult välja ka selle koopia näitusele Mikkeli muuseumi osas, mis on pühendatud joonistuskoolile skulptuuriateljee-le. Et seal võib näha hulgaliselt lillekesi, linnukesi loomakesi, mida siis õpiti joonistama ateljees, mitte ei mindud õue, et olid sellised joonistus, eeskujud kohe ja ja siis õpiti nende järgi, et kuidas taimeleht täpselt on ja. Jah jah, aga no siis tuleb see murrang ette, kus käib alla ja kui, kui akadeemiline maalikunsti noortakse ennast lõpuks ateljeedes teile välja minnakse tagasi maastikule hakatakse maalima päikese all ja tuule käes. Aga kui pöörduda sinna Kadriorgu, nüüd lõbusasti tagasi jutu lõpuks, et milline see publiku vastuvõtt sellele teemal on sellele teema püstitusele mis teie poolt on olnud, see on väga moodne käsitlus. Võtta koopiat ja vaadata, kuidas neisse suhtutakse kunstina loolastena te nagu juskui hindate ümber oma varasemaid positsioone, varasemate aastakümnete tõekspidamisi samasse? Ta püstitas iseenesest on nagu väga moodne kunst, kaasaegne kunst, siinsamas kassil võrus hiljuti vist omati noort Eesti maalikunstnike näitus, kus oli samuti Supi originaali suhe, nagu selliseks probleemiks või küsimuseks, et teil on nagu väga moodne suhtumine. Aga kuidas siis publik nagu on sellele vastu kajanud, mis te arvate, kas inimesed saavad aru ka sellest probleemide ahelast, mida te neile pakute lahendamiseks? Täna on kõigi nende komplimentide eest, aga vastuvõtt on väga-väga erinev. On neid, kes küsivad, et kas te tõesti ise tulite selle idee peale teha, Koopianäitus. Aga lõikopeerisime. Aga on neid, kes tulevad ja ütle midagi, aga jälgivad huviga. Ja tulevad laupäev akadeemiatesse ja käivad selle koopia probleemi niimoodi tükk tükilt läbi. Et nende inimeste kohta ma ütleksin seda, et see on, see on suurepärane, et nad tulevad sellepärast, et, et üks vaikiv näitus, eriti kui see on ajalooliste pilte piltidega ei suuda avada kahtlemata kõiki neid tahke, mis on nende koopiate taga, on poliitika, on rahvusküsimused, untsakad, reaalsed probleemid, see on väga keeruline suhtevõrgustik, mis on nende piltide taga, mis tegelikult on vaikselt seina peal või on skulptuurid tagamis seisavad seal Mikkeli muuseumi ateljees. Et nad tulevad need inimesed ja kord koeralt on neid rohkem olnud, seda ma tõlgendasin, kui positiivset vastu võtma. Aga on ka neid, kes ei saa aru, kes ikkagi on sellest meistritöö lummusestitsele originaali lummuses ja, ja jäi mõista. Aga kokkuvõtteks seda ma ootasingi, et on erinevad suhtumised ja on väga põnev, väga põnev on jälgida seda, mis, mis toimub. Jah, seal huvitav aspekt, see probleem, milles näitus püsti panema, et kuidas inimesed suhtuvad koopiasse kunstis, et kui noh, muusikas, ma arvan, eestlased on küllaltki tolerantsed, et plaadifirmade hala selle kohta, kuidas piraatlus, artiste vaeses tahab, ei ole nagu eestlaste kõrvu küll eriti jõudnud, et kõik teevad oma piraatkoopiaid edasi, aga kui kunst tulebki kätte, siis on originaali kultus ikkagi väga tugev. Kindlasti on need kunstiärimehed kunstiga kaubitsejad ka seda hoidnud väga-väga kõvasti ohjes. Et see suhtumine oleks selline koopiatesse pigem tõrjuv ja originaale siis esile tõsta ka kõvasti esile tõsta, sest seal on mängus suured rahad. Et nii kui saab öelda, et on tegemist originaal isegi kui tegemist on võltsinguga, siis juba need numbrid kerkivad nagunii niisugustesse kõrgustesse, mida meil on isegi raske ühe või teise töö puhul ette kujutada. Või siis teistpidi jälle näiteks muusikas, kui keegi teeb arranžeeringu mõnele hällilaulule, mis on suust suhu käibel olnud 2000 aastat või 3000 aastat või 5000 aastat aga nüüd keegi võtab saksofoni ja teeb sellest arranžeeringu ja keegi kunstiga või muusikaga kaubitseja annab sellest välja selle laser kättakese siis sellest hetkest vaadates ongi juba väga küsitav sellesama hällilaulu. Lapsele veel tohib laulda kuni seaduse käed on lühikesed, aga seda, kuidas raha eest esitada, paned kaabuga omale ette. Seda küll enam ei tohiks. Aga see muusikaga võrdlus on ka selles mõttes huvitav, et kui muusikas igasugune interpretatsioon on väga teretulnud, siis koopiate puhul on nagu see, et oi, et ta pole üldse nagu aru saanud, et ta on ikka täielik käpardeta sellise interpretatsiooni või Pean teinud või nagu unustatakse näiteks ära, et mis aastakümnel see on tehtud see üks või teine koopia ja milline on siis arusaamine sellest maalikunstist olnud või skulptuurikunstist, et ta on huvitav jah, et ta kujutava kunsti puhul on väga jäik püsinud see suhe koopia originaali küsimuse vahel. Mul tekkis üks küsimus seoses autorikaitsega Peetrile veel, et sa ütlesid, et sa helistad selle peale. Me elame siin kopi Raidi ajastul nii-öelda et kuidas süsteem võiks olla siis tegelikult korraldatud või kas autorilt vajad mingit kaitset või kas sina oma tööde puhul, kas sa lased nad nii-öelda vabaks või, või sa tahad siiski, et neid keegi kaitseks. Ma olen täiesti põhimõttekindel, kopilast. Sõnaga ma ei soovi mitte mingil juhul, et keegi advokaat, prokurör, ametnik või, või, või ametkond, minu tõid kaitseks sellepärast, et ma teen neid selleks, et nad leviksid. Ja kui keegi hakkab neid levimise eest kaitsma, siis vabandage väga, ta teeb mulle karuteene kitarri, palun kõrvu karuteene. Ma ei soovi seda. Ja ma arvan, et et liigne kultuuri ahistamine, kõik võimalik autori ja ma ei tea veel, kelle kaitsmisega viibki tegelikult selle kultuuri organismi pumpiiristamiseni, sellepärast et kogu kultuur sellest koosnebki. Et inimesed on omavahel diskussioonis. Loojad on omavahel diskussioonis, me tsiteerime teineteist. Me vahetame mõtteid. Parodeerimine Me vaidleme omavahel nüüd, kui nagu iga lausungi eest tuleks kellelegi maksumaksjale raha välja käia siis paratamatult kogu see kultuuriprotsess hakkab ühenema ja pumpiirist oma, mida ta muuseas praegu väga intensiivselt teeb. Oma vanadele koopiatele mõeldes ma olen Peetriga ka täiesti nõus, et keegi pole sundinud neid kunstnikke koopiaid tegema, keegi peale õelane, vot nüüd sa pead tegema selle koopia, kui ta ei ole ise sellest huvitatud, et ikkagi on see inspiratsioon. Et see eeskuju, mida ta on siis kopeerinud, on tal ikkagi midagi pakkunud. See on loominguline tung ette, seda seda ei maksa, pead seda, seda ei maksa alla suruda. Tsenseerida. Suur aitäh Te kuulasite saadet. Stuudios olid Tiina-Mall Kreem, Peeter Laurits Andrest, rasseceanaarias kuulubki meie suured kui järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15 kirjutage meile aadressil kunstet TRE kuulmiseni. Kunst r on klassikaraadio eetris pühapäeviti kell 18 15, kordus järgmisel laupäeval kell 12 15.