Tere, mina olen Anu Allas Kuulate saadet transponder ja räägime täna Pimedate Ööde filmifestivali ühest alafestivalist nimega nimetet Dreams ja räägime sellest festivalist. Festivali juhi helik Võsu ja ühe filmi autori Priit ämbriga. Millest nüüd see aasta see asi, et Teile anti see avalöögi au, et miks animafilmidega juhatatakse sisse selline festival? See põhjus on väga lihtne, et animatsioon saaks üleüldse rohkem tähelepanu, sest suure tõsises, olles animafestivali ajati, jäi kuhugi sinna tahaplaanile või kõige väiksemasse saali kõige väiksema saaliga samasse nurka, et tahtsime C osa festivalist just sellel aastal alustaks ja teatavasti meedia armastab nüüd avalikult ja me oleme oma tähelepanu saanud, aga kuidas ta publikuga varasematel aastatel on olnud ikka hästi suhteliselt vaatamata pimedatele saali, nii ja naa, nii ja naa, et publik on väga-väga vähehaaval kasvanud ja olenemata sellest, kas festivali korraldajad seisavad kasvõi pea peal või teevad imetrikke reklaamides, see ei toimi, nii et animatsioon on niivõrd spetsiifiline ja selline omade fännide ala, et see, see info liigub pigem nagu sõpruskondade pidi ja suust ja seda on väga raske nagu reklaamidele üldse. See animafilm on nagu hästi imelik valdkond, et ühtepidi kõik Eestis on nagu harjunud, et see on Eesti filmikunsti visiitkaart, et ei ole nagu mingi üllatus, et näiteks PÖFFi lülitab sisse alafestival animafilmidest teiselt poolt tundub, et see on ikkagi selline friikide eriala. Ta on ikkagi kõikidel ei ole kindlasti, aga kas ta nüüd juhatabki sisse festivali võiks öelda, et ta on ikkagi suure festivali ees. Et kui ta varem oli sees, siis nüüd aniis? Tegelikult üldse vist oli ju ka mõtteid üldse kevadel seda teha, mida ka. Ja siis ta läks väga kulukaks läinud ja ja tundub, et seda Hetkel ei ole, aga näete üldse sellist mõtet näiteks Eesti pinnal, mis on küllaltki tuntud anima teha sellist rahvusvahelist festivali või oleks eraldi nagu ikkagi priiskamine tuua paariks-kolmeks päevaks need inimesed siia. Tegelikult see animafestivali valguses kujutas endast lihtsalt paari programmi kas või sees, et ta iseseisvus umbes neli aastat tagasi, kui tekkis selline suurem ambitsioon, et kutsume rahvusvahelise žürii paneme tõesti võistlusprogrammi kokku ja nüüd on asjad nii kaugele läinud, et me oleme välismaal vist tuntumad kui kodus. Et me oleme tõesti väga palju Pro endale saanud teiste festivalide näol ja väga paljud inimesed tahavad siia tulla. Režissöörid, teiste festivalide juhid, produtsendid, sest neid esiteks huvitab eesti Tallinn, teiseks meie animatsioon meie stuudios ja mis muud põhjust kui tulla animafestivalile. Aga, aga tõepoolest, meie publik tuleb väga raskelt järgi sellele. Aga kui suured need kasvud on siis olnud, et ta algaastatel vaatate, et ainult sõbrad ja tuttavad on saalis ja nüüd juba natukene rohkem võõraid inimesi. Sellele tegelikult kaasa aidanud mitmed ülikoolid, EKA stsenograafia tudengid on animatsiooni kõvasti oma tööde kaudu levitanud ja nende sõpruskondadesse näidanud ja samamoodi Tartu kõrgemas kunstikoolis ju tegelikult Raivo kilomees annab vaikselt animatsiooniõpet, küll siis põhiliselt arvutianimatsiooniga seostuvat. Ma ei tea, millegipärast minule on jäänud just nende tudengite põhjal v tuttavate põhjal mulje, et animatsioon on just selline Poppale, et miks te arvate, et ta on selline friikide ala ja samal ajal näidatakse kinos näiteks päris täispikki animafilme? Animatsioon on ka selline lai mõiste küllaltki nii nagu kunst, et need täispikad, sellised Ameerika filmid, mis kinodes näidatakse enamasti, et noh, seda võib võrrelda Hollywoodi toodanguga, ütleme, et noh ja kui palju see näidatakse nende kaupa Filmasin ja noh, teine teema on veel see, et me enamasti teeme ikkagi lühifilme rääkimata lühikesest animatsioonist ega ka lühikest mängufilme tegelikult ju ei näe kusagil noh, selles mõttes ta on väga nagu nišitoodang, et Ta on lühike ja sa ei saa iialgi sellist väga laia laia vaatajaskonda sellele ka kassi nii-öelda animamaailmastruktuur on siis selles mõttes sarnane nagu sellised nii-öelda suure filmimaailmas struktuuriga, et et on selline oma Hollywoodi toodang ja nagu see tase ja siis on nii-öelda alternatiivse või, või siis kunstilise mainima. Nojah, seda kommektsiaalselt toodangut suisa Hollywoodis tehaksegi. Ja ega noh, enamus inimesi peale selle ei teagi suurt midagi. Et võib-olla viimasel ajal seal vallasam tekkinud veidi sellised muutused, kas selline mainstream pikad filmid, need hakkavad ka muutuma juba kohati sellisteks veidi veidra kamateks või nad ei ole enam otseselt lastele suunatud, on sellist kummalisi teemasid, on jaapani sõlmid, tähendab mis on vähemalt meile tunduvad üsna friigid ja ja ka ameeriklastele endile on tegelikult selliseid filme, mis ei ole väga traditsioonilised laste või kogu perefilmid selles vallas tegelikult on mõningaid huvitavaid arenguid võimalik näha viimastel aastatel. Aga no lühike animatsioon ikkagi on selline, mis jääb kuskile filmi ja kunsti vahepeale. Olles samas filmikunst. See lühifilmi formaat ja ajab inimesi kuidagi segadusse. Et see neid ka nagu väga ei meelita, kui ma olen püüdnud selgitada, et tegelikult ühe seansiga saab ju 10 lugu ja 10 väga huvitavat erinevat emotsiooni, et noh, meie programmides on tavaliselt vähemalt 10 lühifilmi. Et mulle tundub, et see peaks just ju rahvast nagu meelitama. Aga täispikad millegipärast kuidas öelda, müüvad paremini. Samas, mul tuli mõte sellest võrdlusest kunsti kätt võiks näidata animafilme ka näitusesaalis, nagu tehakse video näitasid 10 minutit jõuab ju vaadata ära ühe ja teise ja kolmanda ja keskmine videoinstallatsiooni uppus jah, aga nad vist jälle omavahel on nii erinevad ütleme kaasaegses kunstis siis reeglina see on minu arusaam põhineb enamasti sellele, et midagi ei toimu, aga juhtus animatsioonis on nagu vastupidi, et selle aja jooksul toimub kohutavalt palju. Ei no see on tegelikult noh, nagu suhteliselt sooja suhtumise vahe ikkagi, et noh, need võimalused on erinevad animatsioonitehnika. Teine kui, kui kaasaegse kunsti nagu tehnik, et ega nad eriti soojalt nagu vastu ei võeta, magan ka sellise nüüdiskunstipubliku poolt. Samas on üks päris huvitav projekt Inglismaal, mis mul just turgatas pähe nimega R artist in Residence, kus siis animaator on pandud tööd tegema näitusesaali just nimelt, et ta valmistab stsenaariumit ja tehnilised vahendid ette ja, ja filmide peab valmis tegema näitusesaalis mingite teiste eksponaatide juures kõrval. Et tema protsess valmib seal ja see on kõigile nähtav ja ta ongi osa, nagu sellest näitusest või sellest saalist. Reality show'd esteetika, aga kas see on siis nagu põhierinevus, ütleme animafilmi ja siis liialdamine jällegi keskmise videoinstallatsiooni vahel, et animafilm on pingutatult narratiivne ja ei tegele nii palju nagu selle visuaalse eneseväljenduse, sest väide tundub mulle nagu väga absurdne, et, et mulle tundub just, et animafilm on nagu sellisele traditsioonilisele kunstikäsitlusele, kus me joonistame käega, kus omapärased kujundid on tähtsad, et just animafilm on nagu sellele lähemale Nojah, animatsiooni on väga erinevad, ütleme on puht negatiivsed siuksed käegi, põhiseid lugusid on ju, on noh, täiesti abstraktset animatsioone tegelikult sõltub kindlasti mingi osa sellest sobiks kunstisaali võib-olla rohkem kinno. Et on noh, väga pikki, väga abstraktseid filme, mille puhul tegelikult on tõesti küsimus, et noh, et kas on mõtet teda kinos näidata. Aga on kindlasti ka suur osa filme, mida kunstisaalis näidata oleks. Noh, ei tundu, et ei, sobiksin. Võib-olla see tähelepanu oleks liiga hajutatud, kui seal toimub veel midagi ümber. Et abstraktsed filmid, tõepoolest, ma just mõtlen, et peaaegu iga aasta võistlusest sellise autori nagu Steven Kolloshini filmile kraabitud filmid siis ongi lihtsalt vahelduvad ringid, jooned ruudud väga hea muusika taustaks ja see sobiks väga hästi kunstisaali, aga, aga narratiiviga on natuke raskem. Aga kumba poolt ta ise nagu vaatajana rohkem hindate, kes sellist abstraktset nurinat, mida võib teha aastakümnete järele ja mitte mingit vahet ei ole kas on multikas valmistatud vastavalt 920 või 2020 või siis sellist kino, kus nagu mingi niuhhon looses Selles küsimuses oli nüüd juba peidus vastus ilmselt. Ma peaks kedagi teisiti vastama, siis ilmselt tekiks selleks tõsine debatt, aga, aga tegelikult ikkagi hästi tehtud asi on see, mis, mis tekitab nagu huvi ja austust. On tegelikult abstraktseid filmi, mis on tõeliselt nauditavad ja noh, seesama mis näitamised, õitse abstraktsed ringid ja asjad liiguvad ja, ja muusikat noh, seda ei suuda vaadata, ütleme tundide viisi, aga kui selline lühike abstraktne film mingisuguste teiste filmide sees, siis see on väga selline mõnus aktsent seal, et et ma isegi arvan, et kõige suurem kunst võib-olla ongi panna kokku see filmide programm, see, see järjestus, sest filmid on nii erinevad oma stiililt tehnikalt ja meeleolult, et et just see, et sa niimoodi õigelt nagu lisad soola ja pipart ja noh, ühesõnaga see on pagasi sihuke kokakunst, kuidas panna kokku üks lühifilmide programm. Animatsioonis jah, ongi kõige põnevam see, et on nii palju tehnikaid ja neid leiutatakse kogu aeg juurde. Iga režissöör tahab ju teha midagi uut ja põnevat ja siis ta animeerib tolmu või kraabib oma kodulauale kujundeid või mida iganes. Et neid tuleb kogu aeg juurde ja, ja see ongi põnev, selline paljusus, kirjusus, et kui võtta sealt üks pool ära, siis näiteks, et olekski ainult lugudega filmid siis ei oleks enam see No kuidas siis konkreetse festivali programmi kokkupanemine välja näeb, et sul on see erisuste paljusust maailm ja siis sa pead valja valimas need 150 filmi. Kõik festivalid teevad seda oma süsteemi järgi ja meie alustasime, võiks öelda, et täiesti mitte professionaalselt taustalt, sest et alguses oli täiesti nii, et me küsisime lihtsalt nõu eesti anima režissööridelt, kes väga palju ringi reisivad erinevatel festivalidel, näevad filme, et milliseid nad soovitavad ja sellest tuli kokku selline, miks nüüd on tekkinud juba ka meile oma süsteem, et me käime natuke ise festivalidel, siis korraldajatega vaatame ringi, valime parimaid filme täiesti enda maitse järgi siis küsime nõu samamoodi veel kord anima režissööridelt ja valime ka nendest filmidest, mis meile festivalile saadetakse. Mis režissöörid siis ise esitavad. Ja lõpuks programmeerimine ongi selline väike ajukeemia, et sa paned põhimõtteliselt tehnikate järgi endale nad ritta ja vaatad, et iga võistluse sisaldaks erinevaid asju. Ja et oleks vaheldust. Vahel juhtub, et on tõesti väga palju nukufilme või on väga palju joonisfilm, aga üldiselt on kirju pilt. Kui palju on maailmas selliseid festivali üldse on, kus käiakse ja kas maksab käia ja kus te saate seda materjali mis neid on, eks need on tegelikult palju. Võib olla puhtalt animatsioonifestivali, nüüd nii palju ei olegi, aga äkki ta ütleme nii, et on kuni viis sellist üsna olulist festivali A-kategooria festivali, kuigi see määratlus viimasel ajal seda nii väga kindlalt seda jaganud ei aetud, mis A-kategooria alla, mis B on, et ütleme, et viis sellist suurt tõsist festivali. Ja, ja noh, võib-olla paarkümmend ainult ainult animatsioonifestivali tuleb kogu aeg juurde, selles mõttes iga aasta tekib jälle nii mõnigi uus festival. Tohutult palju on ka lühi- ja animafilmifestivale, kes näitavad mõlemat. Sellist PÖFFi mudeleid ka esineb, et on suur nii-öelda filmifestival ja siis on seal ripub küljes midagi. Tegelikult kui animafestivali alguse sai ja animafilme näidati pikkade mängufilmide ette Tozzil siis oli see väga unikaalne mõte ja ma tegelikult ei ole siiani kuulnud, et seda kuskil tehakse mõnel tõeliselt arvestataval mängufilmifestivalil. Aga päris sellist formaati nagu väga raske öelda. Suurtel festivalidel on küll üksikud animaprogrammid. Kohati on see on üsna ebatüüpiline, enamasti ei ole seda Pigem see, et, et me oleme tõbist alguse saanud ja PÖFFi küljes. Seal põhjuseks on raha, sest et nagu on selgunud ka nüüd viimase aasta jooksul leida rahastajaid ainult animafestivalile oleks peaaegu võimatu. Nii et PÖFF tuleb suurelt, saab loodetavasti suure kamaluga ja sellest tehakse ära ka nii-öelda animafestival. Isegi Eesti anima suur maine, nagu ei aita siis leida rahastajaid. Ma ütlen ausalt, et me ei ole nüüd sellega ka aastaringselt tegelenud, selleks peaksid meil olema ka inimesed, aastaringselt palgal. Ei ole raha ma arvan, et miks ta võib-olla Eestis on sellel PÖFF-i juures on see, et, et võib-olla mujal maailmas lühianimatsioon on võib-olla nii marginaalne noh, Eestis teatakse teda ikkagi tunduvalt paremini kui näiteks keskmine sakslane näiteks teab saksa lühianimatsioonist, et keskmine eestlane teab ikkagi eesti lühianimatsioonist rohkem. Pik Priidud on ikka teada. Noh, vähemalt üks. Et selles mõttes noh, Eestis on see suhe hoopis teine, ütleme kui nüüd võrrelda animatsiooni ja mängufilmi, et noh, et meil on nad nagu kaalukausil, ütleme, nad on peaaegu võrdsel kaalukausil, ütleme need kaalud jäävad niimoodi, balanss oleks kuskil Euroopas ilmselt absurdne. Jah, sai ikka on selles mõttes, et kui sa võtad need Inglismaad seal võib olla okei, seal nüüd tehakse pikki animafilme ka, mis on tõeliselt nagu suure kella küljes, aga aga no põhimõtteliselt sa paned nad ikka kaalukausi ja siis kukub kolinal, tähendab üks osavalla ja see ei ole mitte animafilm. No Eestis on see mingis mõttes noh, nagu nagu ütleme noh, spordis võiks öelda, et naisekandmine, see animatsioon on selline väike Nissi asi, aga Eestis on ta tugev. Et, et eestlased ei saagi, ütleme, maailmameistriks jalgpallis tõenäoliselt mitte kunagi. Aga noh, neil on lootus saada Euroopa parimaks sumomaadleja, eks, või naisekandjaks, nii et animatsiooniga on sama lugu. Aga mis maailmas on, räägime animafilmidest kui marginaalsetest teostest, mis ringlevad kuidagi seal filmivõrkudes, et mida see siis tähendab, et on üksikud festivalid ja siis kus neid veel. Kino, kas on mõnelt kino näiteks, mis näitavad pideval Animal kylasid kindlasti peaaegu, et ei ole neid näidata, eks see niiviisi programmide näika sellistes Athos kinodes igal pool, ma usun. Aga on mõned telekanalid, kes ostavad lühianimat konkreetselt arte kellel on selline nii-öelda slot või, või see just selline väike auk mõne kunstilise teose jaoks. Need on siis sellised suurriiklikud telekanalid, mitte siis eratelekanalid või kas eratelekanalid tunnevad ka huvi sellise huvitava animafilmi vastu, mis ei pruugi olla selline lastele suunatud laiatarbekaup? Ongi väga vähesed kanalid Arte on võib-olla selles suhtes kõige tuntum ja Eestist näitab alati ETV küsimus seoses kogu selle jutuga Priidule, et miks inimene teeb neid anymore. Ma kuidagi kitsuke väljundit enni vähe telekanalite kohta, et eks neid on ikka natuke veel kui sortega. Võib-olla 10 aastat tagasi olise Alugeks, kõige parem, aga viimasel ajal telejaamad kõik armastavad osta sisse igasuguse reaalajana. Selliste lühifilmidega tegelemine on kuidagi neile jõle keeruline, tahavad nagu palju toodangut saada ja kiiresti ja selle ära osta. Ja kui sul ei ole viitekümmet kahte osa millestki, siis sa oled üldse nagu konkurentsist kõrval. Sellele teisele küsimusele vastates, et, et miks me teeme. Esiteks on see, et on võimalik teha on riigi tugi olemas. Mis on väga unikaalne tegelikult ja päris mitmetes Euroopa riikides väga suurtes Euroopa riikides, nagu näiteks Hispaania toodetakse vähem taolisi autorifilmi kui Eestis. Meil ei ole selliseid stipendiume või kohti, kus taotleda nende filmide jaoks raha. Sarnane süsteem nagu Eestis on näiteks Kanadas, kus on National film poolt ja seal töötab ka ikka päris mitmed kunstnikud, just hiljuti käisin sellisega, et riik eraldab raha ja siis nad teevad enamasti küll üksinda tööd, aga neid on ka päris palju sellel autoreid ja teemat siis üksinda oma filmikese niimoodi aasta või kaks või aga lisaks sellele, et on Eestis võimalus teha, mis selle saanimees veel nii käituvad. Ja miks ta üldse Eestis on niimoodi pinnale teosed. Mulle nagu natuke kõrvaltvaatajana tundub ka, et see on selline ajalooline pärand, see müüt, et see on meie alustala, nukufilm, joonisfilm aastast 57 ja 71 ja need noored tegijad nagu lähevad selles voolus, et. See on niisugune eestlase iseloom ilmselt, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, et noh ma ei tea, kas selle vedama saamisega oli, aga pidamas seal kehvalt Aga mis on see riiklik loogika, mis paneb näiteks kanalat või kasvõi Eestit panustama täiesti rahalises mõttes mingisse valdkonda, mis väidame siis niimoodi praegu provotseerivalt selle lause sees ei too riigile nagu erilist suurt kasu, et et ilmselt need sellised pisikesed autori filmikesed toovad küll küll nagu mainet tegijatele autoritele, nendel väikestel festivalidel, aga see ei too ju raha tagasi. Jah, selles mõttes ilmselt Eesti ja Kanada, Kanada näide on ilmselt see, et seal elas Norman McClaren, kes oli tegelikult nagu animatsiooni pioneeriks sellise kunstilise animatsiooni pioneeriks ja noh, kes oli tõeliselt nagu tuntud oma filmidega ja, ja see on ilmselt sellest nagu käima läinud see süsteem. Ja käib ka siiamaani ja noh, Eestis on ilmselt sama lugu, et 700 kaheksakümnendatel olid käin raamatupriid, kuigi nad on tegelikult selle asja väga jõuliselt esile toon mingil hetkel ja ja loonud selle struktuuri on ja me ei tee mingit jama või selles mõttes, et me ikkagi toodame mingil tasemel, kõik filmid on mingil tasemel, et lisaks öelda selles mõttes, et me nüüd kuritarvitamisest pildiga Et tegelikult ju võib ausalt öelda, et ainuke osa eesti filmikunstist, mis on maailmas tuntud, On ka animatsioon ja kui vaadata neid nii-öelda festivalil osalemisi või auhindu, siis kõik animafilmid ringlevad tohutult päris mitu aastat erinevatel festivalidel ja mõned võidavad ka päris mitmeid auhindu, et mängufilmide, meie lühifilmid jäävad väga-väga-väga kaugele maha. Et kasumiaruannete esitamisega joonisfilm või nukufilm hätta ei jää, Eestis? Meil on, ütleme, stuudio põhimõtteliselt nii, et ega keegi ei loodagi kasumit nendelt lühifilmidelt, et on lastefilme, mis siin tehakse lotod ja kõik need, et need, noh, mingil määral toovad tagasi Teie tagasi muidugi oma kulutusi. Aga nad toodavad mingis mõttes meile sellist sellist kasumit, mille arvelt saab siis jälle teha ka neid lühifilm, et hetkel on see stuudio seis nagu selline, et on teatud balanss nagu nende lastefilmide autogi filmide vahel, et kuidagi me niimoodi oleme pinnal püsimas joon seda balanssi siis kirge hoida. Siiamaani ei ole nagu eriti probleeme tekkinud. Ma ei tea, mis edasi, aga eks see ole ka mingis mõttes riiklik tellimus, et peaks tegema mingi hulga lastefilme või noh, viimasel ajal üldse eesti kinos minu jaoks üsna jõuliselt agendina peale tulnud, et et ehkki lastefilme noh, mitte ainult animatsiooni või siis ka mängufilme. Et see on nii-öelda eesti filmipoliitikaks, selliseid suundi. Ma ei ütle, on see hea või halb, aga lihtsalt see on üks suund Samas, mida ikkagi nende Eesti, ma ei tea, kas võib öelda pool kommertsfilm, Lotte? Ilmselt mitte. Tsellu puhul tuuakse välja, et see müüb hästi ja seda on täiesti vist ostnud juba väga mitmed saksa telekanalid ja kes veel. Aga Ta on ikkagi väga kõrgel tasemel ja seal on huvitav lugu ja seal on väga huvitavad tegelased. Et hoolimata sellest, et nad müüvad hästi, on need filmid säilitanud oma. Omapära ei näe ka tänapäeval sa ei saagi midagi hästi müüa, kui siukse taset seal ei ole, et see on elementaarne. Et noh, müük selles mõttes näitab ikkagi pigem nagu taset, mitte mitte seda kommertsialiseerida. Raivo on väga palju animaseriaale, mis tehakse väga lihtsalt ja kiirelt ja nad müüvad ka hästi, et seda nagu joonisfilmitoodangu kohta ei saa öelda. Aga autoripositsioon, et kas see, et ellujäämiseks on stuudio kohustatud produtseerima lastefilme, kas siis see tähendab automaatselt, et kui tehakse neid pisikesi juppe, neid autorifilme, siis need olnud pingutatult täiskasvanulikud või sellised lühifilmide eksperimentaalkino festivalil suunatud, et on kohe selge, et autor peab panema tõsist Ei ole, ei, seda, seda küll ei saa öelda. Noh, autorifilm on tegelikult ikka täiesti nagu sõltumatu sellest. Et ta ei üritanud vastanduda kindlasti lastefilmile, et eesti autorifilmid, nad on ikka suhteliselt sellised nagu loo kesksed ka, et mingis mõttes on isegi sarnased võib-olla lastefilmidele ja näiteks ka väga paljud lapsed just vaatavad suure huviga meie nii-öelda täiskasvanutele mõeldud filme. Et see on omaette fenomen, on muidugi see, kuidas lapsed nagu võtavad vastu neid täiskasvanute filme ja tihtipeale nad hakkavad neid käia maja käiama, vaata vaid kümneid ja sadu googe ühte filmi, mis ei ole üldse mõeldud lastele, justkui alati on, iga filmitootmise puhul on see, et sa pead kuskil lahtrisse kirjutama selle hearühmad, kellele su film on suunatud, onju, aga kui sa juba animatsiooni teed, siis Ta on alati nagu ka lastele atraktiivne, noh, ükskõik mis vanusega seal kirjas on, et kas nende animalood on mingil viisil teistsugused kui nii-öelda päris ilmide lood või kes see stsenaarium on iseenesest midagi muud on see ainuvõimalik teha animas või võiks vabalt teha ka päris sõlmise vest? Ma usun, et suur erinevus on selles mõttes meie filme vist küll ei saaks teha mingis muus formaadis. See animatsioonikeel on ikka nii spetsiifiline, tan, ütleme noh, ennekõike nagu kujundite keel, et see lingvistiline keel otse seal noh, räägivad kujundit seal võib-olla noh, dialoogi seal võib-olla olla mida iganes, aga, aga ikkagi oluline, väga oluline teema, seal on mingisugune kujundlikkust, mida nagu teistes filmiliikides nii naljalt nagu ei kohta. Kui ma ise filme teen, siis, siis need lood tihtipeale saavad alguse mingisugustest välja mõeldud tegelastest. Seal on juba juba tegelased on sees mingisugune lugu, mis ei ole Ena lingvistiline, vaid ta on pildiline. Et selles mõttes on ta selline kummaline maailm, mis seal nagu kunsti ja kino vahele, nagu ma ennem ütlesin Nüüd ei saa animafilmid stsenaarium välja, näeb, et kas seal on mingi kirjutised, ekraanile tuleb kerakerale järgneb kuubik. Mis seal, mis seal siis nagu on või on seal ikkagi selline klassikaline napsised, mees astub tuppa ja toas lamp põlema. No ütleme, algselt on kirjanduslik stsenaarium, mis on põhimõtteliselt lehekülg kaks sellist teksti ja see võib olla kohati nagunii segane või arusaamatu, et ilmselt inimene, kes ise pole filmi teinud, siis see nagu ei, ei saa hästi pihta, mis toimub. Aga no kõige ülevaatlikum asi, mis on nagu pildirida vis tooli poolt, nagu öeldakse, et seal on, siis on pilt ja siis on tekstiurgas, mis toimub, noh, nagu nagu stseenhaaval on see üles üles joonistatud, et see on juba suhteliselt selline loetav tekst. Vähemalt panime inimesele, et ma usun, et ka tavainimene võiks hoolega lugedes ikkagi teha järelduse, enamgi vähem, mis seal filmis toimub. Aga muidugi, eks lõppude lõpuks see film ise, kui ta valmis saab, siis ta ikkagi on kokkuvõttes midagi täiesti muud. Aga kuivõrd on see loomeprotsess seotud näiteks ma ei tea mingi sarnase valdkonnaga nagu näiteks koomiks või kas see loogika on sarnane või on ikkagi midagi teist? Ma arvan, et koomiks on jah, võib-olla kõige lähedasem küll. Vega mitmed koomiksitegijad on hakanud hoopis filme tegema ja vastupidi, ka. Aga koomiks, ma ütlesin, koomiks on Eestis vist üsna üsna olematu nähtus mis on küllalt suur erinevus, muud ei ole kaupa maadega, et et on oma tõeliselt siukseid koomiksifännklubid ja noh, inimesed, kes teevad neid, kes loevad ja mul on vähemalt jäänud mulje, et Eestis nagu ei ole. Meil võib-olla kõige lähem karikatuur. Mida, mida ka viimasel ajal eriti ei ole, mis oli kunagi? Vanemate animatsiooni režissöörid, nagu on neid teinud Aga näiteks Soomes, kus Priit Pärn suur Prikk on õpetanud, siis mis seal selle taustaga on, et kuidas näiteks soomlased võtavad vastu seda mingist teisest traditsioonist tulnud meest või, või on see erinevus nii suur? Eks nad on ta vastu võtnud. Minu meelest päris hästi, sest. Ma usun, et Ragnar tegelikult Soomes loonud nii-öelda eesti animatsiooni tugeva rakukese et ta seal koolitanud ikkagist Moosun sadakond filmi tegijad välja, iseasi kui paljud neist on jäänud sellel animatsiooni peale. Tema ise ju panigi aluse Turu kunstiakadeemia animatsiooniosakonnale ja nüüd on sellest koolist saanud üks, üks tuntumaid kohti, kus animatsioonimaailmas õppida. Üks mitmest väga tugevast koolist. Et selles mõttes on, on huvitav võib-olla jälgida, mis hakkab saama tulevikus soome animatsioonist, et see on tegelikult totaalne nii-öelda eestistamine, mis on seal toimunud, et seal on näha tegelikult väga kui see on nii-öelda Eesti animatsiooni süüdistades, eks pärnalikkuses või noh, mis iganes see ka ei oleks, aga aga siis ma usun, et Soome animatsioon on nüüd ka üsna jõuliselt, aga pärnastunud, et küsimus ei ole nagu rahvuslikus sellises rahvuslikkuse sa võid seal niuke oma oma teatud suhtumine asjadesse või oma mõtteviis. Aga kas eesti tegijad tunnevad siis mingit survet pidevalt hüpata üle pärnavaimust või pärnavarjust maapinna peal või on see nagu ristipõiget ees või kuidas see vastuvõtt tundub olevat? No vot Eestis enamasti keegi kaasa arvatud filmikriitikud ei tea, mis üldse maailma animatsioonist toimub. Ja nad teavad põhiliselt Priit Pärna, kes on meil nii tuntud ja ja siis need ei olegi millegi muuga vagelda. Seniks momente. Jahedad kriitikud, minge vaadake kõik need animafestivali programmid läbi ja siis võib-olla siis te leiate hoopis mingeid muid suundi, millega võrrelda, ütleme Eesti filme näiteks. Ja filme väga kaugetelt maadelt, mis näevad palju rohkem Pärna filmide moodi välja kui meie oma tegijate filmid. Sedasama PÖFFi alafestivali raames esilinastus nüüd hulk eesti filmitegijate uusi filme et millised nad on või millest räägivad või kas siin on mingit ühisnimetajat, mingit sarnasust, mingeid, et, Noh, ma olen ühe, tõin neist või isegi, või isegi kaks lastefilm, mille ma nukufilmis tegin ja teine on täiskasvanufilm, mille ma joonisfilmis tegin ja ühist ei ole veel mitte midagi. Aga teiste filmid Tegijad on suuremalt osalt kõigi kahest meie suurest stuudiost nukufilmi joonisel, aga huvitav tendents, millest me oleme teinud ka eriprogrammi, on see, et nendest samadest koolidest, mis varem sai mainitud, on hakanud noori naislavastajaid esile kerkima ja programmile kokku panime, kandis nime Eesti naiste anima ja noh, hästi, mitmed nendest töödest on ikkagi sellised proovitööde, koolitööd ja lühikesed ühe-kaheminutilised jupikesed. Aga see on huvitav teema, ma arvan On mõnda tuntud naissoost eestlasest animarežissööri? Ei, kõik on mehed. Välismaal küll kedagi tuntud ei ole. No, ega Eestis ei ole ka eriti vist teinud küll keegi nad viimasel ajal on tulnud, ütleme, siukseid tudengeid rohkem. Neid nii-öelda eesti naiste animajälgi ajama siis kõige varasemad märgid sellest tulid aastast umbes 96. Airi erase film. Seda on võib-olla nagu huvitav jälgida, aga aga juba see aasta ka küsiti, et selline teema, et milleks see siis välja tuua ja kas nad ei ole siis võrdsed ja nii et minu mõte on see, et kõige lahedam oleks olukord, kui ei peaks tegema eesti naiste eriprogrammi, et oleksid kõik ühes programmis ja ja kõik teeksid selliseid filme, nagu neile meeldivad. Et ma arvan, et näiteks ka tandem mailis passovski Jelena Girlin nukufilmist on loonud täiesti uue temaatika ja uue suuna oma filmidega. Aga kuidas on niimoodi, et need filmid saavad alati Pöffiks valmis? Mullu oli see vist suur Frank ja Wendy. Kas on nagu arvestuslik või lihtsalt see tööprotsess on niimoodi, et talvel kinnitame eelarve ja teeme järgmise aasta projekti seisab lihtsalt kuskil seal vara talveks sügiseks valmis? Ei tea, see on Johus minu arust vist. Imelinastub aasta jooksul ka, aga lihtsalt see on väga tore midagi koos teha. Et kui meil on juba animafestivalile ka väliskülalised kutsutud, kes tihtipeale meie animarežissööride isiklikud tuttavad ja sõbrad Kes kõik peldikupaagis käivad, see aasta kaheksas? Isegi Oscari võitja Austrias pensioni neljad sai Kaspariantsise poolt viidud kõige urgast, tõmmates Tallinna paaridesse, et lihtsalt stuudiotega nagu mõnus koos teha, et kui on põhjust pidutseda, siis esilinastunud filme ja ja festivali koos. Et seda sellist programme küll nüüd ei ole, et, et need selleks ajaks valmis. Võib-olla mingil määral on, et kui film hakkab sel ajal juba on lootust, et ehk saab valmis, siis natuke võib-olla pingutatakse, pannakse veidi pedaali põhja, et ikka saaks valmis ja noh, nii nagu viste kao, Heidmetsa film tegelikult nii-öelda eel esilinastub ta ei jõua päris maitsmist koopiat. Ta ei ole veel ka minu filmist, nüüd hetkel ei ole koopiatega. Rao fin tõepoolest, see tuli täiesti otse ahjust. Seda ei olnud keegi näinud ennemy eel esilinastust meie avamisel. Aga pärast, kas on teada ka, et kas näiteks ETV-s on võimalik neid näha või mis nendest saab? Mul on paar mõtet tekkinud sellega seoses, et jälle tuleb juubel, kogu aeg oleks nagu juubel. Aga Eesti animatsioon 75 on ju aasta 2006. Ja selle puhul võiks tegelikult ETV käsile küll võtta midagi animatsiooniga seonduvat, jälle nagu viis aastat, aga see oli saade, animatsioon kõikidest meie animategijatest. Ja miks mitte proovida täiesti, kas ühes programmis kuidagi kokku sobitada, siis mõnede filmidega, mis tuleksid välismaalt. Et ühelt poolt siis tutvustada ja mitte ainult näidata seda klassikat, mis on kõigile pealuudesse sisse tambitud. Aga seoses nende valmimistähtaegadega, mis seal animatsiooni loomises selles tööprotsessis, nagu viimastel aastatel muutunud, et nõukaajast on nagu selge, et kui on tarvis teha suur animafilm, siis animaatorid palehigis joonistavad neid kaaderhaaval. Aga ma ei tea, kas tead need animameistrisõber või mis näiteks arvutit Nendega on muutunud. Arvuti on iseenesest huvitav nähtus, et justkui oleks see sõbraga kas iial nagu ei ole veel tänulik, ainult sõimata temaga midagi juhtub, aga ega see arvuti on muidugi asja lihtsamaks teinud veidi, aga samas ikkagi joonistatakse käsitsi arvutisse lihtsalt see käsitsi joonistatud pilt skaneeritakse sisse, arvutist värvitakse, arvutisse, pannakse film kokku, kui aga ka ikkagi ikkagi käsitöö, on seal väga vägagi valdav veel. Noh, vanasti oli lihtsalt nii, et kui pilt joonistati valmis paberi peale siis ta nii-öelda kopeeriti dušiga joonistati kile peale, seesama pilt sisse, kile pöörati ümber, teiselt poolt värviti selliste mingite spetsiaalsete värvidega. Kuivas siis pildistati üles nagu kaamera all kõik need kiled. Et noh, nüüd ta on läinud ikkagi tunduvalt lihtsamaks, aga ütleme kolmandiku võrra lihtsamaks ja kiiremaks ja kiiremaks, aga samas ikkagi seal on tehnika soetamine on suhteliselt kallis ja, ja ikkagi see tööjõudu hoiab kokku, aga mitte mitte nendele mõistuse palju. Selles mõttes on ta ikkagi nõrgameelne nii-öelda filmi. Et sa ikkagi kaaderhaaval seda teed valmis joonistada. Sest jah, arvutis ka kui värvida, siis ikkagi sa värvid käsitsi hiire abil, aga sa teed ikkagi ykshaaval kõik detailid ja nii edasi. Aga mis on animafilmi tulevik, et kas selline poolkäsitsi pool arvutiga tehtud asi läheb nagu edasi või on, on see kompuuteranimatsioon nagu see tulevikutee, kus meil on programmis on teatavad, sellised baaskujundid on olemas ja siis ainult kombineerib neid. Mina isiklikult tagant, nii nagu kõikide asjadega arenguga on ikkagi see, et et kogu aeg tuleb juurde mingeid uusi suundi, aga jäävad alles ka kõik need vanad suunad, et et noh, kindlasti arvutianimatsioon läheb mühinal edasi ja või aastas ega, ega ma ei olegi päris kindlalt, kuhu ta veel läheb, selles mõttes, et noh, võib-olla arvutis hakatakse tegema lihtsalt mängufilme, mis näevad täpselt välja nagu mängufilmilt. Jah, et see põhimõtteliselt ei oleks see probleem, et sa võtad ükskõik mis tegelase ajaloost või olemasoleva, sa teed modelleerita täpselt selliseks, nagu ta on sünteesita kõne, ütleme, võid teha lavastatud uudiseid, näiteks kuidas Benjamin Franklin kirjutas alla noh, orjade vabastamisel, noh tõenäoliselt ei olnud tema. Et sa võid teha noh, ütleme näiteks nagu oli see mingi juura ajastust või dinosauruste ajast ütleme dokumentaalfilm, mis oli puhtalt ja arvutianimatsioon. Et selles mõttes see animatsioon nagu tohutult laieneb. No siin ongi nagu lingvistiline probleem, et see nimetus on üks animatsioon, on ju. Kui sa võtad siis näiteks noh, sellele filmilindile kraabitud filmionju ja siis sa vaglad seda selle jura ajastus tehtud, dokumentaalse animatsiooniga on ja kus see on, mingeid saurussina liigutatakse. Et kui palju on nendel kahel asjal üldse ühista kuigi noh, nimi on üks paljudel asjadel sarnane nimi, aga nad on väga-väga laiaks läinud, joon küll ühist, üks on ürgaeg nagu teema seisukohalt ja teine on ürgaeg tehnikat. Jah, aga see ürgaeg tehnika seisukohalt on ikka Niible 100 aasta vanune, aga ühesõnaga jah, see on lai teema, magad filmikunst iseenesest on kitsam teema kui animatsioon, sest vaata, animatsioone on tegelikult igal pool, tan arvutitest. Tänavaldame reklaami. Just nagu arvutianimatsiooni on igal pool meie ümber kogu aeg võib-olla ei pane tähelegi. Aga animatsiooni ajalugu kui selline sest tegelikult filmikunsti algusaegadest peale on olnud ka animatsioon hakas Meli esiveis, kuule ütleme, et noh, et on see film või on, sellepärast ma tahtsingi küsida, on nagu niivõrd seotud omavahel näiteks kas või nende alguspunktid, et siin on nagu ja tundub, et ta tegelikult praegusel hetkel on väga tugevalt sellele tagasi läinud sinna mõelda, noh neid Ameerika suurfilme. Neid on igas ühes on mingisugust arvutianimatsiooni, mis on siis puhasta fotolikuga. See on huvitav, kuidas tuleb ringi ära, siis need jooksevad jälle kokku. Just jah, Ameerika filmi puhul, mis on selline ikkagi muinasjutulise kaupa film? Mängufilm on selline realistlikum, seal nii eriti ei ole täheldanud seda animatsiooni kasutustena. Kuigi armastatakse panna väikseid animatsiooni lõikemängufilmi osana nagu Lola jooks oli osaliselt animeeritud. Draamasaatekülalise staatuses, oli helikke Asubritender Andreas Trasakiana alles ta kuulasite saadet kants ära kulutama ja saadud ka järgneval pühapäeval kell 18 15 kordusena laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni.