Te kuulate raadio kahte saade on kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on endine tippsportlane, praegune ärimees ja poliitik Toomas Tõniste kohale jõudnud Rõõm kohtuda, Toomas, aitäh, et tulla said. Täiesti juhuslikult on minu käes üks roosa müür. Kas need päevata, mida roosadekse kollasteks kutsutakse lähevad sinust ja sinu perekonnast märkamatult mööda, sest mulle isiklikult tundub, et eestlased laias laastus jagunevad kahte leeri. Ühed on need, kes siis kottidega ringi jooksevad ja ostlevad, et ülejäänud pool sellest seltskonnast. Eestlastest on siis need, kes kõike seda oma talitlustega saadavad. Kumbaleeri kuulad. Päris tänitusega seda ei saada, aga nii palju puudutab jah, et kõigepealt leiab postkastis nii roosa või kollase, kuidas siis parajasti on brošüüri, siis on teada, et niisugune üritus toimub mingi ostuhullus ja ja siis järgmine etapp on nüüd autoga linna peal sõites, siis näed neid kilekotiga inimesi ja, ja, ja seal see ongi kõik. Sellel ajal väldin kategooriliselt või täielikult igasuguse võimaluse, et ma läheksin samal ajal sinna siis keskusesse, kas siis kaubamajja või Stockmanni või kuhu tahes. Meeldib ikka rahulikult, kui kunagi, aga kas ta on siis käia ja midagi osta? Me arutlesime Lauri Saatpalu ka paar päeva tagasi selle üle, et kuhu eestlased oma arengus praeguseks võiksid olla jõudnud ja siin koostöös sündis meil umbes taoline mõte, et küllap eesti rahvas oma arengus umbes teismelise eas praegu on. Kas sul on ka mingi oma teooria eesti rahva kohta meie arengute kohta? Vaatad sa vahel kõrvalt, imestad, üllatud. Eks ole, et demokraatlik riik igaüks tegeleb sellega, mis talle meeldib ja ütleb seda, mis tal, mis tal südamel on, et, et kokkuvõttes me oleme praegu päris heal tasemel võrreldes sind ka lähinaabritega, kas või Leedu Lätiga, kus ma sind Leedus nädal aega tagasi sain. Käisin seal seimis ja Ignalina tuumajaama vaatama sealt teate, et seal on ikka see on, ütleme nii, nii poliitiline kui ka see muu kultuur ikka tükk tükk maad tagamist. Aga kui sa vaatad selle Eesti arengu peale ja mõtled umbes nii, et noh, meil riiki nüüd uuesti jälle oma riiki on, eks ole, peaaegu et juba paarkümmend aastat olnud, et noh, enamasti kõik asjad peaks olema juba korras ja noh, toimima ja olemas, midagi väga nagu juurde teha ei ole vaja, aga siiski On see kõik süsteem nii-öelda paika loksunud sinu arvates või, või on siin asju, mis tegelikult oleks ikka hoopis teisiti lahendada ja mõelda ümber, et need otsused, mis kunagi ja paarkümmend aastat tagasi tehti, võib-olla ei olnud või ei ole enam täna aktuaalsed. Ma usun, et mingid niuksed kardinaalset muudatust siin teha ei ole, et minu arust need otsused, mis on kunagi tehtud, on tegelikult tehtud päris kaugel etteulatuvalt head ja, ja, ja täna võib-olla pigem niisuguste nii-öelda pisiparandustega tegemist, et, et ma usun, liigume õiges suunas ja kui me räägime täna sellisest vaiksest majanduse jahenemise, siis see on tegelikult ainult tervitatav, et, et ma nagu ise olen just kõrvalt imestanud seda, et kui kaua aega võtab Need protsessid, et et kui siin 90.-te lõpupoole või millal see esimene börsikrahh oli, et siis, siis räägiti sellest ju mitu aastat nagu, et need hinnad on ülepaisatud ja kõik need olid ebapopulaarsed inimesed ja keegi neid ei kuulanud. Üks hetk nagu muutus kardinaalselt see olukord, et, et need, kes hakkasid nagu edulugusid rääkima, need olid nagu aut, nüüd on nagu sama asi paar aastat või aasta, kaks räägiti, et, et seal nagu absurd, mis toimub, et midagi midagi tegema, ostad mingi krundi või lähed ehitajaks ja, ja lihtsalt kühveldad raha, et nüüd juhtus ka see, mis tegelikult ammu pidi juhtuma, et, et olukord normaliseerub ja ja ja muidugi see, et nüüd riik oma Elarvetega puusse pani, see on nüüd ütleme teine teema. Et sina, seal need spetsialistid ja need ikkagi nagu reaalset olukorda hinnata. Kuidas Toomas sinuga on, pead sa ennast isiklikult heaks kohanejaks, tegelikult oled sa ju oma elus ja karjääris väga suuri muudatusi läbi teinud meenutades tippsportlase aegu ja siis nii-öelda reaalsesse ellu astumine. Sellest on palju kõneldud, mõnel tuleb see paremini välja, mõnel halvemini sinu puhul ei saa laita, ütleme niimoodi, vähemalt kõrvalt vaadates, mis lubab ka eeldada, et sa oskad ujuda vastavalt olukorrale päris hästi, eks. Oma lähenemises ma olen nagu väga konservatiivne inimene, et noh, ütleme kui ma tegelesin spordiga siis oli kindel eesmärk, kuhu püüelda, sai kogu kõik oma nagu jõupingutused selle nimel nagu suunatud, loobutud väga paljust ka mõistus ütles üks hetk, et, et elu vajab ka pärast sporti elamist ja, ja 92. aastal oli siis võib-olla murranguline periood, kus peale Barcelona olümpiamedalit kui tegelikult riigi poolt mingit niisugust preemiat ei olnud tol ajal, et võrrelda 88. aastaga, kus oli see eufooria aasta, et siis noh, väga selgelt arusaam, et tuleb ise hakkama saada, sai firma loodud ja seda, nagu siis sealt kõrvalt käivitatud, tänu millele võib-olla ka edaspidised tulemused kannatasid, aga, aga see oli see olukord, kus me olime, et purjetamine ei ole profisport. Sul on vaja kõrvalt peret ennast toita, tuleviku peale mõelda nii-öelda, ja nii siis saigi tehtud, et kuna paari aastaga firma sai väga korralikult tööle pandud, siis sai ka purjetamist läbi selle toetatud, nii enda ja nüüd ka ütleme üldist Eesti purjetamist. Kui palju need olümpiamedalit, mis kaksikvend Tõnuga koos võitsid Seoulist, hõbe ja Barcelonas pronks on sinu tänasele eluolule alust aidanud panna. Mäletan, et olümpiavõitlejad said souli aegu majad, mis teie saite? Me saime korterid ja, ja siis null üheksat, et tookord, kui me ütleme, 2000 üheaastased olime. Ma usun, et me tundsime võib-olla sellest rohkem rõõmu, sest maja niuke pikk protsess, et sisealas hakati ehitama, tegema, et korter oli ka niisugune, et me saime mingi poole aasta pärast kuskil või, või niimoodi sisse kolida sinna ja ja autod saime kohe kätte. Ja pluss siis ütleme hulgaliselt niukseid, pisi, selliseid nagu keskkanister, bensiini, kes kott kartuleid, kes mida tahes, et lubas elu lõpuni linnahalli külastada või spordihalli või, või mingeid muid asju. Ma ausalt öelda pole praegu prooviski läheks pääsme ka sinna, siis öeldakse aga, aga, aga jah, et noh, mõtlen sellest nagu see vahe oli suur, et kui 92, kus oli Eesti vabariik ja, ja siis oli tegelikult pronksi eest soe käepigistus, soe käepigistus, ütleme samal aastal Euroopa meistritiitli eest oli väike kelluke nüdi autasuks ja olümpiapronksi eest oli 30000 krooni, mis noh, tegelikult tänases vääringus on ikkagi ka päris korralik, aga, aga noh, kui sa võtad selle nelja aasta nagu perioodi, kus sa oled pühendanud nende investeerinud ja et see oli lihtsalt selline nagu väike niuke äramärkimine, et, et see oli see reaalsus, millega tuleb arvestada, et, et selles mõttes on täna riik nagu ikkagi tugeva sammu edasi astunud, et, et ikkagi on nagu teada, et sa saad mingigi öelda preemia või, või sa võid ka mõnes mõttes kui väga julgelt võtta, võlgu, elada, kui seal väga selgelt endale teadvustanud, et ma lähen sinna mingit tulemust tegema, et et sa tead, et sa saad nagu mingi raha konkreetsed millega maksta oma võladki tagasi, et, et oma saavutust nagu kätte saada. Mis sa arvad, aitab see kaasa uute noorte ägedate purjetajate tulemisele ka, sest noh, Deniss Karpak on nüüd enam-vähem maailmatasemel mees vist, kelle nime võib välja pakkuda, aga aga pärast Tõnistate perioodi ma ikka sellist väga tõsist tegijat me ei saa esile tuua, siin on mõningaid näiteid, tõsi, veel, vahel olnud. See no eks ole, selline põlvkondade vahetused meie ajast oli väga tugev selline noh, Eestis purjetajate tase, kes jõudsid liidus medalitele ja, ja nii edasi, et sealt oli järgmine samm, ütleme maailma tasemele, et aga see põhiline hea tulemus tuleb ikkagi sellest, kui sa nagu pühendad ja, ja nagu igav hommikust õhtuni tegeled. Tegelenud selle alaga, annad endast kõik, et eks ka tänapäeva nagu teised tippsportlased olla rääkinud, et kui vaadata neid koormusi, mis tehakse siis nähtavast korrutada kahega, et alles siis hakata oodata nagu tulemust, et noh, mõnes mõttes on niukene, võib-olla enesepetmine, et, et sa jõuad noorest peast kuhugi tulemuseni ära ja mõtled, et nüüd tahaks veel seda seda ka sealt kõrvalt teha, et nii ei saa, et sa pead nagu ikkagi vähendamas pühendab ühele asjale ja siis on oodata ka seda tulemust. Ja Karpak võib-olla ongi siin purjetamises hea näide, et ta tegelikult oli siin mitme teise poisiga päris võrdne, aga tema nagu üks ettegi selle otsuse ära, et ja kogu pereema isa, et tema panis purjetamise ja jättis õppimised need, mis võib-olla tulevikus vaatab, kuidas see nagu mõjutab elu, aga teised valisid, et tahaks nagu õppida ja koolid lõpetada ülikoolis tudeerida ja tulemus on see, et, et nad ei saanud pühenduda 100 protsenti purjetamise kartak läks paari aastaga pikalt eest ära ja, ja see valik on seepärast rasketest spordist tuleb rahale siis natukene tagasi, kus sa saad nagu tipptulemuse, aga kunagi ei ole garantiid, et sa selle saad. Ja vähesed saavadki lõpuks vähesed saavad täpselt nii. Raadio kahes stuudios on Toomas Tõniste, ärimees ja poliitik, tänase päeva seisuga me räägime spordiasjadest, Toomas kindlasti veel veidi hiljem, aga ma võtaksin selle nii-öelda aktuaalse elu praegu hea meelega luubi alla. Spordis on alati rõhutatud ausat mängu Ferpleid, jalgpallimatšide ajal veetakse suured kollased plagud välja ja kohtunikel on sildid küljes ja sina oled tippspordist tulnud mees. Nüüd oled sa poliitik, kui ametit pidamas, ma kahtlustan, et vähe on neid inimesi, kes julgeks kasutada poliitikast rääkides terminit aus mäng, miks nii on ja mis tunne või mis emotsioon see on, astuda ühest leerist sellesse punti, kus noh, aus mäng on, ütleme üks viimaseid asju, millele mõeldakse. Jah, ei, võib-olla see sissejuhatus oli päris õige, et et kui ma tegelikult ka mingi hetk, kui selline võimalus tekkis poliitikasse tulla, siis inimesena, kes ei taha vaadata kõrvalt, kuidas protsessid liiguvad ja kui ma tunnen, et mul on nagu võimalus kaasa rääkida, siis ma tahtsin seda võimalust kasutada. Ja, ja algus ka, kui võib-olla siin nagu Tallinna volikogus oli, oli mu esimene nagu selline võimalus, kus sai nagu reaalselt võimu teostada, tegelikult siin ongi vastuolu, et kus sa teed, ütleme selliseid nagu ühiskonnale või linnale väga õigeid otsuseid, siis sa tegelikult kogud sellega hulgaliselt vaenlasi, aga need, ütleme head otsused ei jõua mitte kellelegi. Noh, see ei ole nagu huvitav teema, kus sa kuskil mingi objekti müügi nagu ettepaneku teedelt, sorry, et see on liiga väike hinded, tõstame selle kolmekordseks, need, kes seal nagu raha kaotavad, need elu lõpuni mäletavad seda. Aga kuskilt mujalt, et linn sai nüüd võib-olla siin mingi 30 miljonit, 10 või, või noh, mis kokku koguneb lõpuks nagu väga suureks summaks, aga vot need on need teemad, mis, mis mul tuli läbi elada ja mis oli väga kurb, nagu tõdemus, et need, kes teevad väga õiget asja, nad ei paista välja ja nad ei saa mingit tänu ainult sõimu ja tekib küsimus, et kaua sa jõuad seda nagu niimoodi taluda ja lõpuks ja teine teema poliitikas, et et kuna mitu eri poolte enamus nagu niuksed loosungid on käidud populistlikud välja, siis reaalsus on see, et tuleb hakata hunnikute viisi kompromisse tegema ja see kärbitakse kõik, võib-olla need head asjad niimoodi ära, et lõpuks midagigi, aga siis sa pead nõus olema, tegelikult saadi kaudselt nagu, nagu valetanud inimestel. Pole mingi saladus, et sa oled keskerakondlastele nagu punane rätik härjale ja sa oled noh, ma ei tea, kas juhuse tahtel või kuidagi on need asjad niimoodi läinud, et sinust on saanud pind silmas või noh, ora ükskõik et milles küsimus, kas keskerakondlased, see, millest sa rääkisid kasutamata just võimalust võita endale odavat populaarsust nende asjadega või on tegemist lihtsalt kuritegevusega? Siin on nagu raske küsimus, ma arvan, et eks iga erakond ole kaardistanud oma sellised nagu valijad ära ja ja tegelikult ju väga lihtne mängida nende valijate, pealegi on väga palju, kes on nõus paarisaja krooni tegema võistlus kõik ja kerge neile lubada asju, noh, ütleme piltlikult öeldes, et, et niikuinii me elu lõpuni võimul ei ole, hea küll, teised peavad siis nii-öelda nagu nende halbu otsuseid tegema, et, et see on võib-olla see üks selline üldisem lähenemine, et ja nüüd võib-olla nii ei ütleks seda ta nagu päris punane pintsin silmas oleks kellegile erakonnale, et linnas on, kuna Keskerakond on, ütleme, võimul ja opositsioonierakondade ülesanne ongi tegelikult juhtida nagu tähelepanu neile valukohtadele ja ohtudele ja, ja võib-olla on meil ka mingil määral tunduvalt rohkem informatsiooni, aga kahjuks on see, et ütleme, juriidiliselt ei ole võimalik seda kunagi nagu tõestada, seda ei saa kedagi kohtusse tunnistama kutsuda, teha siis seal tulebki võib-olla lindi läbi lillede rääkida ja nagu mõistma, et anda, et mis tegelikult toimub. Aga, aga nii ta kahjuks on. Poliitikas pettumuse tunnet ei ole tekkinud, et mis jama siin toimub, noh, et et või oled sa ikka veel nii-öelda uskuja inimene, kes ütleb, et, et noh, et sa suudad selles süsteemis maailma paremaks muuta. Kui päris aus olla, ma olen ikka korduvalt pettunud ja, ja ega komaga Riigikogusse sainega. Ega, ega mulle iseenesest see süsteem ei meeldi, et, et, et siis kiiruga klopsitakse kokku koalitsioonilepe ja siis pärast neli aastat sisuliselt kõik head ideed ja mõtted või mis tuleb nagu teha. Lükatakse tagasi tammel koalitsioonileppes pole, ei tohi minna teiste ministrite võib-olla ütleme niimoodi valdkondades nagu oma ideedega, et küll nad ise sealt tulevad, kedagi nagu kritiseerida ei ole viisakas, on see kogu aeg olnud see tegelikult see nii-öelda koalitsiooni probleem mis võib-olla on ka summutanud sellise võib-olla riigikogu aktiivsuse, et noh, kaua sa seal alguses lähed, niukene väge täis, et mingi tahaks seda, seda, seda tuleks teha, et see, see on probleem, see on probleem, sellega tegeleb see ministeerium, nad tegelevad sellega, no läheb, ikka tegelevad noh, varsti tuleb mingi eelnõu, mis läheb nüüd kooskõlastusringi läbi, järgmine aeg siis ta kuskil jääb seisma ja venib, venib aeg, et noh, et see on see teema, mis, milles ma olen pettunud, aga omamoodi ma annan aru, et mis need ka muud variandid paremad on, et et kui ma nii kaugele on läinud, siis ma üritan ikkagi nii-öelda siis oma kriitika teadmiste, oskuste ja muude asjadega mõjutada seda nagu teises suunas avatumaks. Oled sa enda jaoks ka mõne sellise konkreetse teema või teemade valdkonna välja mõelnud, mis seal sinu teemad, millega sa veel tegeled, sa oled majanduskomisjonis, aga noh, on sul omad mingid kindlad asjad, mis sa tahad, kindlasti nüüd selle ajaga, mis sina seal oled, ära teha? Eks see majandus olegi võib-olla selline üks minu nagu põhilisi huvisid seal, et et riik nagu õiges suunas läheks, et, et noh, seesama, võib-olla siin see eelarve küll, mis on nagu rohkem rahanduskomisjoni teema, aga puudutab nagu majandus tervikuna, et just selline noh, nagu lähenemine, kui me räägime neist avaliku seks Tatari kulutustest, et kus tegelikult kogu aeg on edukalt aastate jooksul kasvanud kulud, seal keegi neid ei kontrolli, keegi õieti ei teagi, kui palju on tegelikult täitmata niukseid töökohti, mida kirjutatakse paberi peal, mis tegelikult pärast makstakse võib-olla preemiatega. Ma arvan, et täna on tegelikult väga õige aeg teha siin riigis üks korralik reform, mida võib-olla ütleme, majandus nagu edu aastatel ei ole võimalik teha, sest see vastuseis on nii suur kui me räägime ikkagi avaliku sektori töötajaskond on nagu väga väga suur ja ja need ministritel on, ma saan aru, väga raske teha niukseid ebapopulaarseid otsuseid, et et ma sain ministriks, lähed, ütle, et kuulge, et nüüd tegelikult ma lähen teie palkade kallale või teie see tõus ei ole ja, või need preemiad, mida te siin saanud olete kogu aeg, ma hakkan neid kärpima, et et seal on selline vastuolu. Samas, mida tegelikult millega peakski tegelema riigikogu, aga siin ongi teema, et riigikogu ei saa sellist infot, et vot see ongi see nagu niuke absurd. Et noh, kuidas keegi ei tea, keegi ei anna välja iga kortod erinumbrit, mingeid eri eri arusaamad, et noh, see võib olla knows koht, kus ma tahaksin nagu reaalselt nagu seista selle eest, et siin lõpuks nagu need riigi kulutused nagu oleks mõistlikud, et nad ei paisus kogu aeg ja siis tegelikult ei oleks meil ka väga palju raha nagu niuksed muude asjade jaoks, et ta põhineb Me konkureeriks ettevõtlusega eraettevõtlusega ja lõpuks on see, et palka maksab riigile ikkagi nagu see erasektor. Ja kui me teeme nii, et kõik lähevad nagu riigisektorisse tööle, siis ongi nagu niisugune olukord, kus varsti ei olegi meil mitte midagi. Kohtumisest poliitikas rääkides, mis emotsioonid sinu sees keerlema hakkavad, kui kuuled kaks aastat tagasi väga aktuaalseid nimesid nagu Oleg Rebane või Tõnis Bittman. See oli selles mõttes selline huvitav, huvitav ajajärk, kus oli, ütleme niimoodi nagu huvilisi koalitsiooni muutmiseks ja, ja, ja käisid seal mingitel tasemel inimesed rääkisid läbi seal omavahel lõpus. Üks mees lindistas selle, kuidas ta pakkus? Küsis raha, ütleme nii-öelda miljon krooni pärast ütles umbes, et alada pole küsinudki raha, kuigi ise lindistas ja kõigile. Et noh, ütleme see selline huvitav periood ja Keskerakond lahetas võib-olla selles mõttes päris ilusti selle olukorra ära, et ta nagu mingi hetk hirmutamise läbi või, või ütleme, selle avalikustamise ja teema väga jõulise esiletõstmisega, nagu ehmatas ka võib-olla omad inimesed ära või, või vähemalt peale seda on nüüd nagu vaikus majaselt. Kus kohas jookseb sinu meelest piir, mida ületades on ikkagi poliitik endale juba sellise augu kaevanud või karuteene teinud, et aeg on astuda tagasi, kes ja kui palju meil ei jaga matsu, et need asjad toimiks nagu loogiliselt siin? Tee ükskõik mida. Kannatad kaks päeva seda tohutut. Vist on moodne termin meediapeks, talud selle ära. Edasi võid jälle seigelda nii, kuidas seda lubab. Noh, võib-olla see ongi meie tänase ütleme riigi üks kõige niukseid nõrgemaid kohti, et mingi hetk oli väga paljudel selline kuidagi karistamatuse tunne ja, ja ei saadud aru, et mõnes mõttes nagu riigi tagant, noh võib-olla see nagu vale sõna praegu varastamine, aga põhimõtteliselt mõtleme ühtemoodi, et, et nagu riiki petavad, siis saad õige mees ja muidu võtted mingid reeglit, et kust maalt said nagu pätte suli, ütleme noh, et et siin, ütleme viimaste niisuguste teemade ülestõstmisega ja on vähemalt see positiivne suund minu arust saavutatud, et on väga selgelt teadvustatud, et ei aktsepteerita mitte mingisugust nagu riigile kahjulike tehingute tegemist, noh ja kas nüüd keegi süüdi mõistetakse või mitte, aga vähemalt see sõnum, ma usun sinna poliitikaringkondades on väga selgelt antud ja võib-olla siin, et kui keegi süüdi ei mõisteta, siis on siin ka seadusandluse teema, et, et eks elu näitab, mismoodi siinsed asjad edasi arenevad, aga, aga, aga ma julgen öelda, et viimase aasta jooksul väga tugevalt nagu positiivsuse suunas vanad minu arust läinud, sest sest räägitakse ja tulevad järjest uued niuksed tehingud välja, mis võib olla juriidiliselt lõpuks on ikkagi nagu korrektsed, aga tegelikult me kõik saame aru, et mis see nagu tagamõte või tegelik sisu seal oli. Kas näiteks oleks mõttekas miskitpidi kellelegil välja töötada ja kehtestada, ütleme, poliitikute eetikakoodeks, mille järgi saakski puhtalt nii-öelda eetilistes küsimustes inimesi süüdi või süütuks mõista? See riigikoguvanne ja tegelikult, et mis siis ongi võib-olla eetikakoodeks, et kui ma käe südamele ja ma olen väga täpselt ei mäleta, mis seal oli, aga tookord see on umbes kaks lauset. Jah, aga ta tegelikult võtab ju kokku erakogu selle asja, et ausalt ja siis peaks defineerima kõik, mis nagu ausus ja nii edasi edasi, et me jõuame kunagi sinnamaani, kus saadakse väga või vähemalt suuresti nagu üheselt aru, et mis on nagu aus tehing, mis on eetiline, te hinge täna neid ei igalühel jagu, väänab seda nii, kuidas ta parajasti nagu heaks arvab? Minu jaoks arvamus või üks selline teooria, miks see nii on, et inimesed armastavad kas siis riigi tagant varastada nii nagu me siin rääkisime või võimalikult palju siis endale nihverdada. Olgu see raha või vara, on see, et ühest küljest me tuleme ajast, kus riigid tagant võtmine oli normaalne, seda nüüd hiljem saab öelda, et ma käitusin riigivastaselt, eks ole. Ma juba siis oli vabadusvõitleja, ma viisin kolhoosipõllult, eks ole, kartuleid ja kapsaid minema ja teine asi on see, et lihtsalt praegu see meie ühiskonna edumudel taasiseseisvaks saamisel oligi see, et sa pead hästi ruttu, palju raha tekitama endale ja noh, võimalikult uhkelt elama. Siis oled sa õige inimene, 20 olid kokku pannud, jäävadki seda, et noh, ta on, on õige, kui ma riigi tagant võttes endale suure varanduse Kohe tehinguid on igasugused olnud ja nagu on, et see tõestamine on üks teema ja teine, aga aga võib, pigem, võib-olla on nagu murelikumaks teinud siiamaani see, et poliitikud poleks seda raha suuresti oma tasku pistnud. Et see, et on müüdud nagu mingid asjad odavalt ära mingitele ettevõtjatele, kes nagu ütlevad õigusega, mina olen ärimees. Minu asi ongi raha teenida ja siis see erakond seal mingit toetusena. Ja siis kogu see nagu toetus pannakse lõpuks enne valimisi mingid megasummadega tuulde ja, ja selle eest müüdi mingi või anti mingid väga soodsalt mingid riigiobjekti, terav maad, mida tahes mida oleks saanud tegelikult ju liikuma, ütleme päris ausalt ise selle raha teeninud. Raadio kahes stuudios on Toomas Tõniste. Kas riigikogusse pääsemine või ütleme siis laiemas mõttes üldse poliitikasse minek muudab inimest, kui sa mõtet just oma endiste kolleegide peale nagu näiteks Erika Salumäe ja Erki Nool ja märkad sa mingisuguseid muutusi? Jah, selline poliitika tulek on selles mõttes huvitav, et kui inimene tuleb tihti poliitikasse, siis ta Ta satub sellisesse erakonda, kelle ideid ja mõtteid ta pole kunagi toetanud, aga lihtsalt kuidagi satub. Paratamatult, nagu ma olen vaadanud, siis paari kuu pärast oledki järsku nende ideede tulihingeline toetaja, on selliseid näiteid, võib-olla isegi mitte, ma oskan sportlaste peal tuua, aga üldiselt, et, et mingi hetk on, et oi, et, et ma ei saagi enam rääkida. Ei olegi enam umbes mu sõber, sellepärast et sa oled teises erakonnas, ma olen teises erakonnas, on umbes niisugune väga absurdne, lähenenud. Erki Noole ühest hiljutisest intervjuust ma lugesin välja, et te olete selle aja jooksul ainult ühe korra riigikogu saunas käinud, istunud ja asja arutanud. Miks nii vähe, kas saun on kehv koht arutamiseks või on teil midagi, mõni parem alternatiiv? Noh, ütleme nii, et, et, et alguses mul oli ka niisugune arusaam, et oh, seal riigikogu saunas saab istuda pikad õhtud ja, ja, ja nii edasi tegelikult on see, et ma vist Erkiga oleme ühe korra olnud ja ma olen ühe korra veel olnud, et ühel lõunasel ajal seal lihtsalt trenni teinud seal ja siis korraga saunast läbi käinud. Selliseid õhtus istumisi pole siiamaani üldse on. Et, et see on selline jah, varsti üle aasta juba olnud ja, ja nii ta on läinud, aga need noh, võib-olla omavahelised arutelud ja need on, ütleme sellised tööväliselt, kui niimoodi võib öelda riigikogu liikme kohta ütles, et kas siis kuskil mingil üritusel. Me oleme ühises ühes kontoris koos Erkiga, et seal arutame mingeid eelnõusid, teemasid minu fraktsiooni koosolekut, muud arutelud, kus on vaja mingeid seisukohti võtta, siis nagu arutame omavahel tihti paljud asjad ennem läbi, et kuidas üks seda näeb, kuidas teine ja ja tihti need ühtivad. Ei taha seda teemat uuesti üles kütta, ma arvan, sellest on palju räägitud, aga ma lihtsalt korraks panen nii-öelda konteksti paika, et sportlased olümpiamängudel, Hiinas Tiibeti ja nii edasi, kas 80.-te lõpus, siis kui teie läksite souli, kas tookord Ta oli ka midagi säärast õhus, sest vahetult olid ju enne boikoteerimised nii Moskvas kui Los Angeleses 88 soul oli kohe järgmine. Kas tookord olnud valitsus ka mingi oht, et, et keegi ei lähe või, või saab või ei saa asja? Nii palju kui mina mäletan, ütleme, et tol ajal me nagu sellise teemaga üldse kokku ei puutunud, siis ei olnud meil sellist informatsiooni, olime siis liidu koondise all, tegime trenni, teadsime, et parim, kes saab, võidab kvalifikatsioonivõistlused, see läheb olümpiale ja nii ka oli pärast nagu kuskilt sai ka sellist infot, et mõni maa oleks äärepealt boikoteerinud või kuskil oli see teema üleval. Ja vist mõni niisugune marginaalne Maavistigi seal boikoteeris maid täpselt ei mäleta, seda ei tuld Sovliga aga põhimõtteliselt oli ikkagi jah, siis üle pika aja niuke, 100 protsendine lised olümpiamängud, kus kõik maailma paremad olid kohal, et mis oli selles mõttes väga hea meile vähemalt. Kas teile eestlastena oli vaja end Nõukogude Liidu koondisesse pääsemiseks veel eraldi kuidagi tõestada või purjetamine oli see ala, kus mingisuguseid takistusi tõkkeid ei olnud kaigaste kodaratesse pildumist? Nii palju, kui mina olen aru saanud, oli siis aga selge lähenemine, kus oli, nagu teistest kindlalt üle saab, võitsid kõik võistlused, sest alati võis juhtuda, et kui tehti mingi võistluskontrollvõistlus ja selle kaotasid, siis öeldi, et see just oligi valik siis tegelikult sellist nagu eraldi veel tünga tegemist väga ei olnud, et ikkagi saadetigi, teine lihtsalt tuli olla karmilt teistest peajagu üle, mitte kaotada siis probleeme ei olnud. Ja meil see tegelikult õnnestus kogu aeg oma paremust nagu tõestada, võita kõik vähekenegi võistlused, mis olid nii-öelda kvalifikatsioonivõistlused rahvusvahelisel areenil näidata, nagu ainukesena tulemus seal ka olümpiaeelset, nii et selles mõttes, mis oli väga hea suhtumine ja, ja ka isegi Siliidu ajaloos oli meil selline võimalus minna vist peaaegu ainulaadne vennaga kahekesi, kuna vahepeal raha ei olnud, et meid saadeti kahekesi väriseti küll, et lennuki peale saadeti Hispaaniasse, et mõeldud, et kas nüüd lähme kaduma tee peal või mitte ja isegi selline võimalus. Aga 88. aastal vist väga enam ideoloogiliste põhjuste sportlasi ju olümpiale ei saadetud või sealt ära ei saada. Ei, see oli pigem varem, mõtlen seal aastaid 85 84 86, kus juba hakkasid nii-öelda juunioride tasemel need mängud pihta, et et kes läheb juunioride maailmameistrivõistluse, kes saab täiskasvanumaailmameistrivõistlustel ja nii edasi, et teada oli, et ainult üks läheb purjetamises enamasti, et siis tuli olla lihtsalt parime, kõik. Teie karjääri tipp mahtus enam-vähem 10 aasta sisse, eks. No laias laastus 80 80.-te keskpaik kuni 90.-te keskpaik. Jah, on see paras aeg, purjetamises jäi midagi tegemata. Olümpiamedalid muidugi räägivad ise enda eest saite nii-öelda saavutuse tasemel ikkagi maitse kätte ja asjad reaalselt kappi, aga, aga midagi kripeldama. Jäi selles mõttes kripeldama, et tegelikult me lõpetasime oma purjetamiskarjääri võib-olla olles võimelised veel 10 aastat sõitma täiesti maailma tipus lihtsalt meil oli väga lihtne põhjus selleks, et meie paadiklass, milles me nagu sõitsime, ei sobinud meile enam, et muutusime liiga raskeks, võib-olla pigem ütleme, et seal oleks pidanud olema nagu need kaalud, diferentseeritud roolimees kuskil 60 kilo lähedal ja mina ütleme, kui sodi, mees mingi seal niukene, noh, mina nagu isegi õiges kaalus, ütleme ta kokkumäe meeskond oli võib-olla niuke 15 20 kilo liiga raske ja ikka ei maailma tipus stabiilselt väga head tulemust näidata, olles teistest kova kandes mingi eelise, sellel ei olnud Niukest perspektiivi ja sellist uut paadiklassi või ütleme, seal pigem vanad, mis meile sobisid üksoolingoli, kolme mehe kiiljaht, millele me oleks hea meelega edasi läinud, see just aasta ennem võeti olümpiakavast välja ja oli, oli, oli lootused, tuleb mõni uus selline klassi tasemele, kus me Megaalud nagu sobiksid, aga sellist ei tulnud. Et selles mõttes me nüüd nagu niukseid siis tippspordi nagu lõpetasime 2000. aastal, pigem ütleme 96. aastal ära. Aga 2000. aastal, aasta enne veel võtsime vana paadi välja, läksime huvi pärast sõitma valikut oma vana rasva pealt. Maikuus oli valik ja täitsime olümpianormi ära Eestile ja siis tegime veel pool aastat trenni ja läksime olümpiale, lootes seal tugevate tuultega ka päris head tulemust sõita, sest prognoosid olid seal head, aga kahjuks seal muudeti, toodi distantsid avamere pealt ookeani pealt sisse ja tuuled ei olnud ka tugevad, nii et, et et siis ikkagi piirdusin seal 20 kandis kohaga. Mis omakorda jätab mulje, et ega see purjetamine tippspordi mõttes noh, nii hull hull asi ei ole, et sa ei pea lõputult pedaali ma või jooksma võlgi kangi tõstma, lähete ära tablette ka ei pea peost sööma, mis kabinest ikka nii väga oleks. Jah, see võib-olla ütleme niimoodi, et seal on kogemusel väga suur osakaal ja seal on võimalus ka, kui sa tegeled ka spordialaga, noh ega me ju purjetamis täitsa mahajäetud purjetame, seda edasi ei tegelenud nii aktiivselt oma füüsilise ettevalmistuse ka. Me jätkasime peaaegu sama moodi, et meil oli väga lihtne nagu sinna rongi peale tagasi hüpata, et võib olla probleem, oli seal kehakaalu normi saada ja nii edasi, et aga, aga kindlasti on purjetamises lihtsam kui mõnel teisel alal, aga raskem on ka veel spordialasid, kus see veel lihtsam näiteks olla. Ma pole elu sees purjetamas sel viisil käinud, nagu teie seda tegite, kas see, et sinust on saanud praeguseks poliitik, on tagantjärgi justkui kinnitus sellele ka, kes oli teie 470 tassi paadist peremees, ma eeldan, et keegi paadis peab olema see mees, kes ütleb, et teeme nüüd nii või oleme nüüd nii. Kas tookord olid ka juba seeme eiei, Tõnu oli roolimees, tegelikult on see, kes ikkagi lõpuks selle otsuse vastu võtab, et, et selles mõttes üritasime ikkagi Niukest tiimitööd teha, et, et minu ülesanne oli anda talle võimalikult palju informatsiooni. Sest tasas kontsentreeruda siis nagu selle maksimaalse kiiruse saavutamisele paadil ja, ja ikkagi otsused, kõik võtab vastu roolimees ja, ja, ja nii, et tema oli ikka täielik kapten, ütleme niimoodi. Tõnu, tegeled tänasel päeval, millega ta juhib Meie koos asutatud firmat ja teine asi tegeleb ka purjetamisega väga aktiivselt, et praegu ta just mõned päevad tagasi tuli Itaaliast regatilt nüüd metsas, 24-ga, milles ka mina jõudumööda osalen meeskonnaliikmena ja said seal just 70 paadi seas seitsmenda koha ja amatööridest esimehele, nii et valmistuvad maailmameistrivõistlused. Nii et kuigi intervjuu alguses Sten tituleeris, eks ole teid kui endist tippsportlast, siis tegelikult tuleb öelda, et noh, peaaegu tippsportlane ka praegu. Mõnes mõttes küll, et see paadiklass, olümpiaklass, aga ta on selles mõttes väga huvitav, et seal sõidavad maailma purjetamise tipptegijad, Ameerika kapa tiimid, endiseid olümpiavõitjaid, olümpiamedalimehi maailmameistreid, olümpiaklassidest on seal paarkümmend, et noh, selles mõttes see, seal on väga tugev konkurents ja ja seal on väga huvitav võistelda ja selles mõttes see paadiklass niukene, nelja-viiemeheline kill-kill paat, et sobib ka meile, kuna ta on väga sportlik ja, ja sellepärast me oleme selle valinud ja jõudumööda ja ka maailmameistrivõistlused tulevad, 2010 saime Tallinnasse, kus on oodata seda 30 paati või 120 paati, et et, et see on ka meil üks eesmärk siin väga hästi esinenud. Kas ma mäletan õigesti, et soulis oli see Paikuste võistlesite äkki pusaan või? Pusanalise purjeregati kohta. Kummalised detailid jäävad teinekord meelde, aga oled sina või Tõnu mingil põhjusel elus hiljem kunagi sinnasamma kanti sattunud? Ei, sinna ei ole. Koreasse pole üldse pärast pole sellist nostalgilist tungi ka, et läheks, vaataks üle, mis toimub ja kas ma ei tea, see trepp on ikka samasugune nagu sellele aastale. Isegi ei ole mõelnud selle peale, et nüüd Barcelonasse oleme sattunud ja seal oli päris hea nostalgia. Talge tuli peale, kui vaatasid sealt mäe otsas seda Jahtklubi, kus tegelikult oli, ütleme võib-olla see, et olümpiakülas selline tähelepanu härra kohta ainukene, kus siis nagu alkohol oli sees, kus siis kuninglik pere käis peaaegu iga päev kohal printsi ja printsessi purjetasid ja, ja printsessiga. Me lähtuvad meie paadiklassis, purjetas ka, et me saime väga hästi läbi ja, ja oleme diskol tantsinud koos ja nooremast peast küll ei pööranud tähelepanu sellele, et vaatasin, et päris meie maitse ei ole nagu asi ikka on, aga pärast hiljem mõtlen, et oleks võinud ju vähemalt nii-öelda nagu sõprust rohkem pidada ja siia Tallinnasse kutsuda, purjetama ja nii edasi, et oleks teinud elu tehingu. Olümpiamedaleid hoiad kodus või käid muuseumis vaatamas, kodus ikka. Kui sageli silmale satuvad, kuidas sa oled enda jaoks oled ära paigutanud. Sessi nii, et väga tihti ei satu silma all, aga kui keegi küsib, aga see on aastas mingi kord või kaks läheb jutuks, et see on olemas ja näha tahab, et siis saab jälle välja võetud ja näidatud ja ise kavada uue pilguga. Kui oluline. On sul on see, et laps või lapsed purjetamisega tegelema hakkavad. Ei ole üldse oluline, ma tean, kui raske spordis ala on, kui palju see aega nõuab? Eriti veel tüdrukutele, et kui karm spordiala see on, et, et sa pead ikka päevad läbi seal loodusega võitlema, kui seal tugevad tuuled sul on nagu hirmul oma elu pärast. Poisile soovitaks seda, tüdruk võiks valida, võib olla naise likumad spordialad, aga, aga kui soov on kätt ette ei pane selles mõttes oma teadmiste ja oskuste poolest oleks abiks nii palju kui vähegi võimalik. Külaliseks oli Toomas Tõniste. Aitäh. Toomas tulid tervitada abikaasat, perekonda ja kohtume jällenägemist.