Tere, mina olen Anu Allas. Tere, millel on Andreas prožektori Kuulate saadet kunst ära. Ja täna räägime siis kahel teemal kõigepealt Kai Kaljo näitusest Tallinna kunstihoones ja seejärel vendade, kuid ühest filmist. Kõigepealt siis Kai Kaljoga tema näitusest kunstihoones mis on ilmselt kõige suurem ja uhkem esinduslikum, näitusepind ja eriti esinduslik või, või oluline sündmus on, kui see pind on eraldatud ainult ühele kunstnikule. Näitusel ei ole nime vist lihtsalt personaalne. Kas see personaalei ole ka minu pandud nimi, see on lihtsalt kuskilt jäänud siis nende sellest plaanist, kunstihoone plaanist ja siis ma vaatasin, et sa juba lehes trükitud ülemus personal näitusele vea nime olemagi lihtsalt minu tööd ja kõik. Kas see tähendab seda ka, et see tööde valik, mis seal koos on, et seda ei ole üritatud mingi katusmõistega, siis nagu kokku võtta või? Minule tundub tegelikult, et selle tegi enda isik on niikuinii piisav katusmõiste, sest me ei saa iseendast niikuinii vabaks, kõik, isegi kui pingutaks, aga aga noh, võib-olla, mis teda raamib, on see, et nad on viimaste aastate tööd 2001 kuni 2005. Lugesin näituse pressi. Tekstist Ta on seitse tööd, aga et nendest ainult ühte on näidatud Eestis varem? Jah, ja enamasti, kui räägitakse kai kaljust, siis räägitakse sellest, kuidas on tegemist kunstnikuga, kes on rohkem tuntud välismaal kui kodumaal. Et miks neid töid siis pole Eestis näidatud ja kas see on müüt või seal, kas teil on näitusi või, või mingeid esinemisi mujal rohkem. Ja oi, ma olen üle 100 näituse osa võtnud festivali algul erinevates maades, aga aga kas Eestis neid on vähem näidata, seda ma ei oska öelda, sest et et noh, näiteks ma olen esinenud sellistes kohtades, kuhu saab avalduse kirjutada ja siis saab näituse nagu kunstihoone galeriis ja seesama praegu rääkis ka, eks ole, et mina kirjutan avalduse, senna imega rahuldatakse avaldused seal, aga aga niimoodi Lähen kuhugile ütlema kellelegi, et kuule, äkki teeks minu näituse, ma ei kujuta ette, kuidas need asjad käivad dealiselt. Et ma näitaks merega oma töö ja ma ei tea, kus näidatakse, siis võib jällegi olla Eestis niimoodi, et palju selliseid galeriisid, kus peab üüri maksma, et noh mul ei ole lihtsalt midagi maksta ja kuskilt üle ja selliseid asju ei hakka kunagi tegema, aga mujal, kuidas need näituse on korraldatud või kuidas need tööd on sinna sattunud ja sinna sattunud niimoodi, et algusest peale harilikult lihtsalt, et ma leian oma meilboksist midagi niisugust, et tere, et me nägime tee tööd kuskil või nägime kas või kataloogis ja pakkus huvi kahte saadaks meile mingi lingi või siis näiteks festivalidest saab niimoodi ka osa võtta, et lihtsalt seal on avalik konkurss, saadad oma töös ja võetakse välja, saadetakse aga kõige esimesed asjad olid oligi niimoodi, et siis siis veel isegi mul ei olnud meil, ütleme 97. aastal, siis ma pean lihtsalt kirja postkasti. Kas ei tahaks tulla näiteks Amsterdami festivalile, miks ma elada tahan küll? Ja see esimene töö oli luusaia, mida kõik teavad ja millest see nii-öelda siis karjäär algas või on see asi seal? Äkki oli jah? Aga see luuseri töö siis nagu tähendab seda, et alati kui me loeme midagi Kai Kaljo, siis on see luuser ikkagi kuidagi ära mainitud, et seal nagu kinnistunud formaate Kai Kaljo peab tegema videot. Nii ei ole näiteks just üks päev enne seda, kui mul see videonäitus avanes, siis enne seda me võtsime maha hobusepea galeriis ühe näituse Rootsi kunstniku Jan Seenunktsiooniga koos, kus olid ainult fotod mul väljas. Ja siis peale selle olen eluaeg vitraaže teinud ja ma teen hästi palju erinevaid asju, aga vot see on ka niisugune asi, millest siis peaks kuidagi põhjalikumad rääkimas näiteks vaata et selleks, et ausalt rääkida neist asjadest, siis peab kava kahtlusi ja igasuguseid nõrku külgi tegi välja tooma ka see, nagu kombeks, on rääkida ainult selles, et mina, mina vare ja näiteks Kunstnike Liidu esimees küsis minu käest, et vaata imelik kuidasmoodi, kas on niimoodi, vaata, sinu videod on nagu ühe inimese tehtud, aga vitraažid oleks nagu hoopis teise inimese tehtud. Ma ei tea seda, selline suhtumine nagu oleks see, peab olema, et Eestis on nagu selline arusaam, et et inimene kujuneb välja näiteks insta ajal, soovitav oleksite, leiutab mingi piir, ütleme, hakkab siis vorpima mingeid maale ühesuguseid täpselt ja eluaeg vorbib, mängivad siis on tunda, et noh, ta on välja kujunenud ja siis on meil ka lihtne, eks ole. Alati näeme Ooeba kaugelt, see on selle inimese töö minna, kui rahuldas. Minul oleks selline halb omadus, et seda, mida ma teha ei taha, seda ei saa teha. Ma tean ainult seda, mis mulle meeldib, aga õnneks neid asju, mis mulle meeldib teha, on hästi palju. No foto- ja video on nagu omavahel kuidagi seotud, aga kui need kirjeldada neid vähemtuntuid asja kas või neid samu vitraaže, siis mis seal siis asi nagu teistmoodi all või see iseenda suhtumine, nagu ma ei tea, kas võib öelda, et kui Kai Kaljo tegeleb videokunstiga või fotoga, siis ta tegeleb urban kontserte, teemadega ja kui ta tegeleb, ütleme siis vitraažikunstiga, siis on mingid isiklikud teemad, kas oleks nagu bluff või? No lihtsalt, see on niivõrd erinev, asid Nad, mõlemad mahuvad kunsti alla, aga nad on niivõrd erinev seal sama nagu nagu teie. Kas te olete ikka teie, kui te kodus suppi keedad või kui teil on mingeid hobisid, et ma ei tea, sõidate mootorrattaga näiteks või midagi, et kas sa oled ikka muidugi söödu teie? Lihtsalt iga inimene ongi tegelikult mitmekülgne ja ei ole mõtet teda niimoodi mingitesse raamidesse suruda kunstlikult, et tema enda isik minu meelest suruda piisavalt raamidesse, sellest täiesti piisab nagu aruka inimesena mõistmiseks, kes tahab kuidagi väga lihtsalt läbi ajada, siis natuke isenesest saab. Aga sellist personaalnäitusekava ei olnud, et paneme kokku kõik asjad, mis kannavad autori nimega. Võib-olla kunagi võib midagi nihukest teha küll ka, aga praegu ma vaatasin, et seal on lihtsalt juba kasvõi teiste inimeste reaktsioonide pealt. Näiteks see kunstnikest minu kataloogi kujundab kataloog tohib sinuga natuke hiljem, aga tema ütles küll, et noh, et ta teab ja kogu aeg, et ma olen teinud neid ja neid ja neid, kas see võiks mõned pildid sisse panna smooritud klavessiin ja miks ei võiks olla. Aga noh, ma sain aru, et see no lihtsalt ei mahu inimestele pähe, et las olla üksi, ma mõtlesin. No võib-olla tõesti, kui see üks niisugune kataloog, et see tuleb siis minust kui videokunstnikust. Et niikuinii sellepärast ma olen nagu kõige rohkem tuntud mujal, ma ei tea. Eestis ma võib-olla ei ole, aga siis mul seda endal vaja näiteks. 90.-test aastatest videokunst nagu CD formaat tegelikult kui me räägime mattidest, mis rahvusvahelises kunstimaailmas tegelikult määrab, et selles mõttes on täiesti loogiline, et Kai Kaljo on tuntud mujal, ei ole tuntud siin Eestis, kus on alati mingisugused teised kunstireegleid aga mis nagu edasi saab, et kui te näiteks ise reisite kas või seoses oma töödega, kui te vaatate neid näitusi ümberringi, kas on, nagu näha seal mingisugust muutust. Kas Fromaadima ütles, et kas näiteks Kai Kaljo tunnetab ära mingisuguse uue laine mingisuguse uue nihke, kuidas minnakse edasi, kaua see videoformaadi nii-öelda dominant seis siis kestab, ei kesta eriti kaua. Ma ei oskagi öelda, kas, kas ta on nii nii domineeriv või kõike muid asju tehakse kogu aeg ka. Vot see on ka niuke mingil määral Eesti suhtumine, et et oleks nagu lihtne asjast aru saada, et, et praegu on moes vaat üks asi ja see on praegu moes ja kõik need, tehke seda ja kui homme vaatame, vaatame välismaalt, mis nemad teevad, et, et äkki on seal midagi muutma, siis me hakkame ka seda tegema. Tegelikult ikka peaks püüdma, vähemalt ma ei ütle, et mina saan hakkama, sellega alati ongi raske, aga peaks püüdma nagu seestpoolt läheneda asjadele. Sest et ideed tulevad, eks ole, teadmata kust inimestele pähe, ükskõik, kus nad tulevad, seda ma ei tea. Aga kui idee tuleb mulle pähe? Mulle ta tuli esimesena pähe, võib-olla ka näiteks kuskil kongos ja Belgias turit inimestele, samal ajal needsamad ideed pähe. Aga see ongi see, mis on tänapäev, et isegi kui sarnased tööd siis on ikkagi mõlemil oma tähendus, sest et see ei ole mitte niimoodi, et ma vaatasin kuskilt ajakirjast, et keegi tegi sellise töö ja nüüd püüan ise samasugust teha. See on teie videosid seal näitusel, siis nendest päris mitmeid, selliseid meeldejäävad videod on tehtud just välismaal, kas dokumenteerida, jälgides mingit teist keskkonda, et miks nad on seal väljaspool tehtud ja miks mitte kuskil siin või, või kas see on mingisugunegi taotluslik huvi kuidagi teise vastu või mingi võõra vastu või teise kultuuri vastu? No seal võib olla praktilisi põhjuseid ka näiteks et välismaal ka kuskil residentsis siis on mitu päeva järjest aega tegeleda, ainult sellega kodus harilikult ei ole, on igast argipäevased toimetused ja väga raskeks terve päev näiteks vabaks, et ja teine asi on see, et see kuidagi ise tekkis niimoodi. Kui ma esimest korda Ameerikasse läks, siis ma vaatasin, kui sa oled mingis täitsa võõras kohas, siis sa näed väga teravalt neid asju, mis seal teistmoodi on ja sellest võib isegi omamoodi üldistus tekkida või olgu, ma isegi nagu kahtlesin, et kas nüüd on eestlase asi sinna minna ukudes kritiseerima kohe, onju, aga kohalikele õudselt meeldis ja siis ma sain aru, et noh, võib küll, sellepärast et noh, kellel Niukest kunsti vaja on, mis on kohutavalt poliitiliselt korrektne, ütleme, et igal pool on kõik väga, ehk sellega poolakad tegid niukse video, mäletan, et ta oli niimoodi, et mingi neli meest läksid ühte galeriisse sisse, tuleb välja, et nad väga ja väga hea kunst lähevad teise sisse, tulevad välja toodiale väga ja niimoodi kogu aeg järjest sellist asja nagu vaja. Et just see niisugune esmamulje on tihtipeale väga tabav, isegi teravamalt. Aga selline terav turisti pilk Eesti kohta kehtida saaks. Menukas eesti kunstnik saaks nagu vaadata asju sellisena täpselt niimoodi. Miks kai Kaljalt ei ole seal üleval tööd, ühtegi turisti videot, näiteks Paide linnast või või türist või midagi sellist, mida näeks, ütleme, inglane, kas selline suhtumine, kui me räägime nagu sellisest kunstniku valemist, et kuidas vaadata maailma, kas see saaks nagu toimida niimoodi Eestis, et testis vaatad võõra pilguga asja? Muidugi lihtsam oleks oodata ikkagi mõnelt, kes siia tuleb, küll siis tema seda teeb, et mina kõik asjad ära tegema, aga et võib-olla võiks ka proovida, kõiki asju võiks ju proovida, jumaldan, mis välja tuleb. Kas Kai Kaljo Eesti elus ei häiri midagi, mis hakkaks niimoodi silma kriipima, et kohe peaks võtma kaamera välja tegema sellise teravalt sotsiaal? Vot täpselt sellist ikka vist ei saaks teha, nii nagu sa kuskil mujal teed, sest et siis sa tead nii palju detaile, et meil nagu hägustavad seal pildi ära välismaal on teinekord niimoodi mõtlen, et ta näiteks Ameerikas, kui ma esimest korda nägin neid keelusilte igal pool, tavaline inimene, kes seal elab, neid absoluutselt ei märka enam tapeediks muutunud. Aga ilmselt oleks raske ja siin päris niimoodi näha asju. Kindlasti on asju, mis segavad, on, aga ausalt öeldes ma tahaks, nagu mingit tasakaaluga säilitas, ma niikuinii ei ole hästi kriitiline ja üks käsi mulle ei meeldi, et siis hakka veel seda kõikidele siia pähe määrima. Aga seal kõige viimases saalis, see on ka üks välismaal tehtud Saksamaal videotes ristiks. Kas küsitakse inimeste käest, et et mis on kõige tähtsam? See tundub kuidagi, esiteks ta on selline hästi tekstiline tööri ja selline dokumenteerib intervjuud, põhineb töö ja kõlab natuke ka umbes nii, et nüüd teeme veel selle töö ära ja siis on kõik või et selline tohutult lõplik võib. Väga suur küsimus on see, mis on kõige tähtsam, et kust see mõte tuli, nii nagu ilma igasuguste selliste kunstiliste nippidetav ilma mingit sellise keerutamiseta minna ja küsida. No see ei tee esimesest nagu. Ma arvan, põhjendabki seda vormi, et seal ei ole mingeid trikke, nagu vajavad sisu, tuleks paremini esile mõnede inimeste näoilmed ja sellised asjad, aga tegelikult see mõte mul tekkis Eestis oma kavatsengi seda Eestis edasi teha või kuidas täpselt, seda ma ei ütle. Aga siis oli niimoodi, et enne seda ma sattusin sinna Saksamaale ja seal oli selline olukord. Olime residentsis ja olime sellises vanas lossis, mis oli kunagi kuulunud juba 18. sajandil kirjanikele ja seal on olnud residents 52.-st aastast peale, et seal on selline tohutult tugev kohavaimu, et kõik inimesed, kes sinna sattusid, need olid täiesti nagu esiteks ei olnud seal kordagi mingeid vastuolusid kellelegi omavahel ja oligi niimoodi, et me olime täielikult eraldatud tavalisest maailmast, et näiteks raha ja kapsused vaja, kas kolm korda päevas anti süüa siis ainus asi, mille peale milleks rahalise ujula seal filmis on ära ja siis ma mõtlesingi, et vaata, et nüüd meil on selline õnnelik võimalus siin paar kuud olla ja mitte miski ei takista Meil tegelema sellega, mis on kõige tähtsam, aga mis kõige tähtsam on siis ma küsisin inimeste käest, et mis on kõige tähtsam ja siis nad hakkasid küsima, et, aga et noh, et mis sa mõtled, kas elus, kas minu jaoks kõige tähtsam või üldse ilus siin üha rohkem midagi, ütle see, see ülejäänu juurde, mõeldav osa on ju ka tegelikult iseloomustab inimest. Kas ta mõtleb, et mis on maailma tulevikule kõige tähtsam minu nabale või et ma hea välja näeks seda? Ja siis andsin neile aega paar nädalat, ma tahtsin tõesti nagu seda tõsisemat sellist üldiselt kätte saada, aga, aga välja ta tuli niimoodi, et üliõpilasteni näitasin koolis ma küsin, kas teil on midagi lisada, et näiteks, et mis te arvate, mis kõige tähtsam on? Et siin on nagu kõik ära minule just nagu see jättis selle tunde, et kui ma tegin selle ära, mõtlesin, et näe, kui kui lihtsalt inimesed ajavad läbi. No mitte keegi, peaaegu mitte keegi ei midagi niisugust tõesti globaalselt või minu arust tänapäeva inimene peaks vahepeal näiteks mõtlema selle peale, et kõik see kliimasoojenemine ja kui kaua maakeral see kestab ja noh, et me ju elame ju ikkagi maailmas, mitte ainult Tallinnas viibestus, võistleme, et vähesed inimesed mõtlevad selle peale. No mis te arvate, kui ausad need inimesed on? Minule näiteks tundus, kui ma seda vaatasin natukene selline noh, mitte ettevalmistatud tekstina, aga sellise ära õpitud või pähe kulunud tekstina need mõned vastused või et kas nad pidid nagu sügavalt mõtlema ja valmistama? Ja mitu nädalat aega, aga seal oli ka, noh, kuna inimesed on erinevad, mõned jätsin välja, kahjuks meil siin välja sellised, kes rääkisid mingist Est omandatud, vot nagu just siis minu jaoks oli tõeliselt niisugune, näiteks kes käib kuskil mingis mediteerimise grupisemis, guru ütleb ja siis teeme niimoodi. Ma tahtsin oma kogemust, olgu ta ükskõik kui mõni asi, tundub naiivne, näiteks et üks ütleb, et tal on parajasti tähtis oma perele maja valmis ehitada, aga samas see on ju kõige tähtsam asi tema jaoks praegu ja eks ole, mitte ühtegi sõna ma jõudnud pärast mõni küsis, et aga mis siis sinu jaoks on mõõtnud üldse sellist rolligi, et mina hakkaks midagi enda jaoks formuleerima või sellepärast ka, et, et ma tõesti taas jätkata, aga noh, niimoodi nagu mul algul plaanis oli. Aga tuli neid omapäraseid vastuseid, niipalju kui soov oli. Tuli see vastus on nagu tulid, tähendab, ma intervjueerisin need, kellega ma ikkagi olin rohkem tuttav, mitte päris võõraid, kelle looming oli näiteks huvitav ka ja noh, ikkagi minu jaoks tõsiseltvõetavamad. Samas öeldi küll seda ka, et minu loomingu, minu kunst on mulle tähtis, aga, aga kuidagi kõlama vist rohkem see, et tegelikult on mingid teised asjad olulisemad ikka. Mulle tundus, et keegi nagu väga nüüd ei rõhutanud seda, et, et minu kunstan mulle kõik ehk kogu ülejäänud maailm nagu tehku, mis tahab. Et kuidas teile on, kumb on tähtsam, kas kunst või, või mingi muu elu või saab seda lahutada. Nii sa ei saa sellepärast ka, et ükskõik, kas kunst otseselt need kajastab mingisugust argielu või mitte, aga ta tuleb ju läbi inimese ja siis loomulikult ei saa kuidagi lahus olla. Inimese elukunst ka ju pole elus kuidagi loovust on ju ka osa elust. Aga kui nüüd näitusesaalis ringi käia, siis tundub, et sellele eelpool räägitud tööle nagu selliseks näitusesisest loogikat arvestades võiks olla tõesti kommentaarse geniaalne sähvatus, kus eri usutegelased on sõbralikult ühispildiga, mis, mis nagu selle geniaalse töö algpunkt, on need lihtsalt satuti peale lihtsalt sellisele kaablile. Minu meelest see on täiesti piisavalt kujutletud, seisad keset tänavat ja näed lihtsalt niisugust asja. Seal ei olegi nagu rohkem midagi muud, automaatselt lihtsalt haarad, kaamera, mis Linsamis metrovi alguse järke ainult New Yorgis on see võimalik, et kusjuures rääkisid saksa keelt, need inimesed seal on nagu selline asi ka, et kui vaadata seda tööd, siis on näha, et see on mingisugune pildistamine, toimub seal, eks ole, seal fotograafid ja assistendid ja ja need rääkisid saksa keelt ja mina mõtlesin, et äkki Kimul õnnestub kuskil näha, see on arvatavasti reklaami jaoks, eks ole. Et see ei olnud kunstiprojekt igal juhul, mujale tuleks mind vaadanud ka teise pilguga, muideks avaliku ohutu tädikene, miks ma ei või filmid, onju, et keegi mulle midagi ütlema ei tulnud. Aga ma mõtlesin, et tore oleks küll, kui leiaks kuskil ajakirjas, et selline reklaam, no kuskil kindlasti on olemas. Aga jälgi ajades mingit muud asja sealt ei selgunud, kuidas, nagu sellised tegelinskid äkki tänavale tulevad. See oli omakorda kellelegi reklaamikunstniku mingisugune idee, ma ei tea, mida siis seal müüa taheti, seda ma ei saanud teada ja ma ei läinud ka nendega üldse suhtlema ega midagi. Aga siis muusika panin sinna taustaks ise. See on ainus asi, mis ma tegin ja siis noh, selle niisuguse sobiva jupilised lõikasin välja. Chaplini lugu, tähendus kuidagi natukene oli, vaat esiteks lihtsalt tunne oli selline, vot see just sobib. Võib-olla sellepärast ka, et niisugune selline hüsteeriline usklikud on tihtipeale väga lähedalt seotud seksuaalse energiaga, seal loos kahtlemata seda on, eks ole, ja sõnad on ka kes tahab sõnu kuulata, võib sealt ka leida, et seal on niimoodi, et, et umbes, et sa ütlesid, et kõik on läbi ja mis seal siis ikka tikud siia, see on inimese suhe Jumalaga tänapäeval nagu ollakse harjunud, eks ole. On öeldud juba, et jumalat pole olemas, ikka mul teda vaja või vastupidi, ka inimest vaja, noh. Mitte et ma sellepärast ma arvan, et ma suudaks ammendada seda teemat, aga noh, niimoodi, kes kuidagi, et noh, selles mõttes ongi, kui kunstiga ja tegeleda võrreldes teadusega, näiteks sa pead kõike ära tõestama, et siis ma ei pea, mul lihtsalt tekkis mingi niisugune tõemoment või niisugune tunnetud seal midagi on, aga kas on, seda näitab ainult aeg, teinekord ei tule välja ka Kai Kaljo ei peaks valima nende nelja või viie tegelinski sealt endale mingeid puuslikke nurka või kui peaks Ei ole ühtegi Alinud, aga vot sellega on jah niisugune asi, et uskumine on usuasi, eks ole, ja kui ei usu, siis ei saa ju vägisi uskuma hakata, samal ajal näiteks ma mäletan, kuidas Andres Mustoneniga oli mingi intervjuu kuskil filmis küsiti tema käest, kust tuleb muusikast vilja aegumas nägi seda Hermaniga filmivaara saarelt ja tema ütles, et tema on ka eluaeg küsinud muusikute käest, kust muusika tuleb siis minu jaoks on ka täitsa. Sest ta on nii abstraktne, eksole, pilt tuleb ikkagi kuskil, mida sa silmaga muusikajuustul ja Bergman ütles, et ükski muusik pole mõistlikku vastust sellele andnud ja ma usun, et selle peale muusika muusika tuleb ainult jumalast seal heina. Tõesti, sipelgad hakkavad jooksma mööda selgroogu, et sa tunned, et seal on midagi, aga kahjuks mina ei saa sellisel kujul sellest osa. Kui suur see Ameerika on, et kui me vaatame ühte saali, siis me näeme seda New Yorki, kus kõik on sõbralikult koos kultuuride sulatusahi, kui liikuda natukene teise näitusesaali, on seal natukene iroonilisem pilt nagu Ameerikast. Seal on tõesti ka väga erinevaid kõht siin, tõsi, jah, et näiteks las Vegase ümbrus ja hoopis teistsugune. Aga see on ka kuidagi niimoodi, et minu jaoks on rohkem nagu kujund, vaata teine kord, kui sa telekat vaatad, õhtul näed palju rohkem New Yorki, Las Vegast kui Tallinnat või Paidet, jumal hoidku. Mitte kunagi. Et siis need on iga inimese jaoks mingisugused sümbolid juba siis nendega on selles mõttes nagu võimalik kuidagi manipuleerida oma roosas basseinis ujumine, ma mõtlen, et, et see on küllaltki loogiline, et inimesed kõik on ju kuskilt kuulnud sellist asja, et on olemas Ameerika ilm ja see niisugune roosamanna ja siis seal sa lähed sinna, seal ongi niisugune talongiroosast plastmassist majadega järgi, mina olin ainus inimene seal basseinis, selleks ma tegin selle. Mõtlesin, mõtle, kui tore. Novembriks kuus, eks ole, tuleb põhjamaalt ja sa oled igapäevahommikul väljas ujuda, lovsk meeldib ujuda. Aga keegi teine ei jõudnud ja vaatasid mind imelikult, nende meelest oli talv 22 kraadi sooja väljas. Ja siis nendel ei olnud aega ka, sest et kõik see ilus asi, mida tahtsin ehitanud, nad toovad seal oma kümner ealistel teedel hommikul kell viisad ju hakkavad juba autoga sõitma, et lapsed kooli viia, kõik need tegelikult üldse ei naudi seda. Et Ameerikal näilisus Ameerika ei ole, lihtsalt mitte üks maa vait on. Paratamatult on ju praegu maailmas see, kes määrab kõige rohkem, kuidas asjad käima, loomulikult. Ja see, kuidas seal on otsustatud, et et ikka see asi ei lõpe üldse veel ära, et kõige tähtsam on see, kui suur minu auto on, eks ole, siis hirmus. Tee neid videotöid teete siis Te ei tee ju põhimõtteliselt mitte midagi muud kui dokumenteeritud. Võtate mingisugusegi fragmendiga jäädvustatud selle, et ei töötle seda kuidagi, et kas kuidagi teadlik või lihtsalt ongi, et pole vaja nii-öelda kunsti teha, vaid piisab. Tegelikult töötlen ka, aga see töötamine jääb märkamatuks sellepärast et taotlus on jah, selline, et ta mõjuks nagu naturaalselt, vaata nagu näiteks seal on see kelgus, linnud elavad sees. Kui kaua tahan filmitud niimoodi umbes kolm nädalat. No see oli ka selline asi, et kuna mul õnnestus sinna tuppa, kus kell paistis panna kaamera kolm jala peale, ta peab ühe koha peal olema kogu aeg, sest muidu ei saa kokku sulatada neid ja siis ma sain selle teha, teinekord on nimed, leiab mingi niukse asja, siis nagu tunned ära ka, et õige hetk on kõike muud asjad, nagu õnn on siis ka sinu poolt, et sa saad selle ära teha, kui ei ole seda väärt, neid asju on ju palju, millest võiks võib-olla midagi teha, aga see oli niisugune asi, et kõike mis ja kusjuures need linnud olid ka niimoodi, eks ole, et on seal kolm nädalat oodanud oma isalinnu, löödad, lenda kella kuue peal on ja ta ei lenda, ta tahab kella üheksaks lennata. Et siis lõpuks hakkasin seda monteerima, siis seal mõned niuksed kohad, mis naguniisugused tavalised läbivaatamisel üldse ei paistnudki, aga siis on hästi aeglaselt niimoodi krutid, krutid, seda siis ikka linn tuleb ja korraks ikka lendab kella kuue peale ka, et sain ringi täis. Mul tekkis üks paralleel sellel kella video käest, et kui mõned aastad tagasi oli Ene-Liis Semperi samasugune suur isiklik videonäitus sealsamas, siis selle koha peal Ene-Liis Semper-l oli üks töö, kus ta rippus, pea alaspidi ja käis nagu selline kellapomm ühest servast teise. Et kas teil ei tekkinud seda seost või kas see on mingi kellakoht seal kunstihoones. Vot, ma ei tea minule kunstihoone töötajad jumalakeeli vandusid, et seal ei ole kunagi ühtegi fraktsiooni olnud ja sinna oli väga raske fraktsiooni saada, seal oli üks kohta kuu aega. Ühtlasi sealt Ene-Liis Semperi ja teiste juurest, et eesti kunstis ükskõik kas videokunstis või mingis muus kunstis, kuna teine nagu natukene kuidagi eraldiseisev olete või kes teile meeldib või mis teile meeldib eesti kunstis lühikestele kuidagi korda läheb, kes teile kas sarnane on või, või seal mingis erinevuses meeldib? Eesti kunst on ju ka nii lai, nii palju igasugust hektarit, õppisin maali näiteks, mulle on eluaeg e Elmar Kits, aga meil tema värvid mulle meeldid, aga kuna ma ise nagu maali alal ei jätkanud eriti siis mõned asjad on, mis on kunagi lapsepõlves oma, käisin vanematega, neid seal seal siis meeli viis, kuidas nad arenesid edasi, et mis siis pärast seda hakkas meedia, aga noh, tol ajal oligi maalimist põhiline. Vaatasin graafika. No miks te ise edasi maalinud? Aga sellesama põhjuse pealt, mida pärast ei taha teha, seda ei saa teha, et ma ei saa niimoodi, et ma lõpetasin maali, nüüd ma hakkan maale tegema vägisi. Sisuliselt nagu sellist ideed ei olnud sellist mõtet, miks teha. Pealegi mu insta ajal juba spetsialiseerusin nihukese hästi ürgaegse asjadele nagu fresko ja vitraaž. See nagu läks, et see hetk, kui ma lõpetasin ista, siis läks nagu täiesti sellest meist viimist välja see, mida ma tegin, et minu diplomitöö näiteks Abja kultuurimajas freskud umbes 30 ruutmeetrit. Ja siis ma teadsin ise ka, et see on niisugune raskema vastupanu teed oleks võinud ju ka teha selliseid pääsukese moodi maale, siis oleks saanud hakata näituste esinema võtta, aga noh ei ole minu asi inimesi. Mul siiamaani meeldiks tütreskositajaga Gigi telli ja siis, mis videokunsti puutub, eesti videokunstis nüüd nii hirmus palju tegijaid ei ole, eks ole. Et siin midagi väga välja tuua, et noh, kui ma ütlen, et näiteks mõned Jaan Toomiku videod mulle meediasse on eriti originaal, ei ole. Nagu vastukajad kas näiteks Kai Kaljo tunneb, et ta teeb nagu mingile konkreetsele inimrühmale ka midagi, et kas kunstnik nagu teab, et ta räägib keeles, mis on kõigile arusaadav sest see peaks olema? Kõigile arusaadav, ma olen küll tõesti püüdvat, mõnel inimesel on ka selline strateegiat, ta püüabki teadlikult hämada, et siis on salapärasem. Vaata, see on tegelikult ka täitsa võimalik võtta, nagu Mati Unt ju ise avalikult rääkis, et siis ongi huvitav, aga minul on nagu niimoodi ei ole. Mulle tundub küll, et kui arusaadav ei ole, siis järelikult pean rohkem pingutama. Et ma tahaks arusaadav küll olla, aga aga ma ei tea. Mõnikord arvan mõned inimesed tulnud ütlema ka niimoodi kuskil tänaval. Et neil on meeldinud, aga ta enamasti ka kunstiinimesed, noh, poolenisti vähemalt või mingid niukesed seal nagu niisugune kahepoolne sammu astumine. Ühelt poolt vaataja ei saa tulla ju näitusele selle arvamusega, et see on niikuinii mingi piix ma niikuinii sellest aru ei saa, kirjutan siis sinna vihaselt sinna külalisteraamatusse, et küll oli jama. Aga teisest küljest kunstnikud ja kunstiteadlased ka, eks ole, võiksid kuidagi ka mingi sammukese teha, et mina ei tea, kuidas seda teha. Täpselt. Mulle meeldibki, Asmas näiteks selline suhtumine, et ükskõik mis näitusel on, esiteks on üks punkt, et sinna tuleks lasteaialapsed ja keegi ei ütle neile. Vaadake purki sittumine näiteks. Kõik ütlevad, vaadake, siin on, kui huvitav kunstnik on, võib-olla tahtnuksin seda öelda, mis sina aru, mis ta on tahtnud öelda, kõik istuvad põrandal maas, aga kena. Ja pärast need inimesed ei hakka arvama, et see on mingi oma. Ja teiseks on seal niimoodi. Alati on seina peal mingi väikene kastikene, kus sa võid võtta selle selgituse, mis on väga diskreetne, kunagi ei ole, eks ole, nimed ainult nii ja peavad sellest aru saama ja kui sa seal siis Mõlemalt poolt. Kas selle näituse kokkupaneku või selle tööde valikuga saab nagu rahul alla või pidi nii-öelda nurka panema mingisugused asjad, mida oleks kindlasti tahtnud näidata ka näiteks ruumist ei tulnud nagu välja või? Ei, ma arvan päris nii, isegi ma vahepeal mõtlesin midagi veel välja jätta. Sest minu meelest videod nõuavad natuke rohkem ruumi, et seal rohkem ma ei oleksin. Fond. Mul on meeles üks Kai Kaljo video, mis on väga võluv minu arust meeles on lõpp põhiliselt, et kas te vist panete seal mingit näitust üles, sest mul on meeles mingi ruum ja see lõpp, kus tuleb keegi mees, kes kui te ütlete, et te olete Kai Kaljo Kai Kaljo pole kunagi kuulnud. See on tohutult võluv, aga samas see on nagu suhteliselt sarnane selle luuseri, mingi hoiaku või positsiooniga või, või see Maire pääseda endale eriti nagu ma leian, et see on kuidagi juhuslikult tekkinud, okei, ma kohe mõtlesin, et a, no see on niisugune, meil Eestis hakkavad kõik kolme käega alla kirjutama. Nojah küll me oleme püüdnud, aga keegi meist midagi tegelikult esiteks tõsi see lihtsalt kogemata kukkus välja. No ma mõtlesin, ma teen, okei. See mees on tegelikult Henning Christian, siin ta on ise kunstnik. Et mina mõtlesin nagu rohkem seda niimoodi lihtsalt esinesime samal näitusel ja siis oligi seal näituseruumis niimoodi pärast pidu, eks ole, temal seal veiniklaas käes ja küsib minu käest, vaatab see kataloog või mingi paberit, on käes ja küsib, kes sina oled, et mis sinu nimi, kus sinu nimi siin kirjutatud on? Siis noh, mina ütlen, näevad siin on ju, et noh, et ma olen Eestist. Pole kunagi kuulnud. Ma just tahtsin küsida, et kas kas see on mingi selline teadlik poos või kas see nagu painab, et nagu kogu see luuseri teema, et kes see kunstnik on, et suhteliselt nagu naeruväärne see positsioon ja need ellujäämisvõimalused muidugi ta on nagu irooniline huumoriga tehtud ka, aga kas seal on mingisugunegi selline kibe osa ka sees? Selle ma tegin lihtsalt sellepärast, et ta lihtsalt kukkus nii välja seadusi, seda ruumi filmid, et see oli üks vanaaegne niisugune kindlustusrannikul Taanis ja väga huvitavad jämedad müüride niuksed käigud tõesti sõjaväeehitis ja siis vanamees tuli vastu, oleksid kogemata seal ja siis sa lihtsalt ise juhtu saanud. Aga luuser ei luuseriga. Teine asi, see oli niimoodi, et 97. aastal Leedus kaasaegse kunsti keskuses Akkadi korraldamate näitust, mille nimi oli siis phony Spisaar ja sinna siis otsiti mingeid projekte, mis sinna sobiks, siis keegi pakkus mulle, et sosin ka, oled niukene nalja teinud ja et tee midagi ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis see võiks olla, et mis oleks naljakas ja siis, kuna parajasti minu enda elu oli sel hetkel lihtsalt mingis niisuguses seisus, kui ma mõtlesin, no sellest enam naljakam ei saa küll mitte miski olla. Ja siis ma mõtlesingi, et kuna sellele ideele nagu sobis videovormina, siis ma tegin ta videona. Ma mõtlesin pärast seda veel ka tükk aega, et ega ma ei hakka rohkem neid tegema. Aga osad asjad on niimoodi Ühte osad või minu arust nagu kõik asjad peaaegu niimoodi, vot osadele inimestele nimetatud tema planeerib, et masin, omandan kõrghariduse siin ma saan viie aasta pärast saan sellise palga peale, lähen sinna ja ta teebki selle ära. Minul absoluutselt niimoodi ei ole iialgi ei ole. Et selle video asjaga täpselt niimoodi, et lihtsalt ma mõtlesin, et okei, et tegin selle ühe natuke piinlik, aga on, aga nostaks olla, kui nendele meeldida. Nihkokkasid kõigepealt hakati seda igale poole kutsuma, siis ma võtsin seda naguniisugusena, mõtleb kingitused, ma saan igale poole sõita ja kuigi ma kõikidele ütlesin, et ega ma üldse pole videokunstnik videokunstiks kaks videotega ei ole ju tegelikult ma ei teadnud midagi tehnikast mitte midagi, aga siis hakkasid iseenesest tekkima sellised asjad, näiteks, et et ma sain stipendiumi Ameerikasse, kus ma sain õppida natukene tehnikat ka vähem kartma ja niimoodi nagu need asjad tekkisid iseenesest lihtsalt et on mingid niisugused asjad on olemas küll minu meelest elus, et sa teed nagu õiget asja mingis mõttes, siis siis see läheb nagu ise. Vähemalt minul on niimoodi. Ja kui ma ise midagi väga ponnistan teha, siis ei lähe tingimata. Niisiis Pimedate Ööde filmifestivalil Tallinnas on Euraasia võistlusprogrammi sees tänavuseks vägagi visuaalselt rikas film. Kui nii võib öelda. Tegemist on timmisti guay Stefan kui tööga heanud süü õhku, eks ehk siis eesti keeles maavärinate klaverihäälestaja animatsioon filmidega alustanud, maailmakuulsad kaksikvennad olid ka isiklikult Tallinnas oma uut linateost tutvustada ja filmihuvilistele võib-olla siis taustateadmisi jagada. Nad andsid kõrvuti ka pressikonverentsi seal, tõsi küll, oli võimalik ajakirjanike kokku lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Aga eks tegu pole ka päris peavoolu kinokunstiesindajatega. Niisiis meenutus teisest detsembrist 2005, kohaks Tallinn. Peamiselt rääkis muuseas diivan, kuid siiski tundub, et nende mõlema eest. Aga kõigepealt üldse küsimus, kuidas jõudsid vennad, kuid animafilmi ja tavakino kombineerimiseni, nagu on näha maavärinate klaveri häälestas? Stefan, kui räägib, et seda küsimust oleks nagu küsida heliloojalt, miks tahab ta kirjutada sümfooniat? Ta selgitab, et omavahel arutades ei huvitanud koisid teha täispika animatsiooni vaid olla justkui formaadis suuremad ja liikuda tavakinovahendite juurde ning mõlemaid valdkondi ühendada niinimetatud live action-kino ja animatsioon ju täiendavad teineteist. Esimene vendade hoida. Mängufilm oli 10 aasta tagune instituut Benjumento, kus üritusi til uue metafüüsilised muinasjutu, mille õhkkond oleks sammas intiimne kammerlik, nii räägib siis diivan. See oli töönäitlejate õpilastega ning meile mitte nii väga hirmutav kogemus võrreldes uusima tööga. Nii selgitavad nukufilmide tehnikas filmidega kuulsaks saanud animalavastajad. Klaverihäälestaja ka muuseas on läinud samuti väga pikalt. Kui tavaliselt võtab lühikese animafilmi tegemine nii aastakese, siis uusima vendade filmi stsenaariumiga alustasid tööd kohe pärast filmi valmimist. Seega on ka klaverihäälestaja valmimine võtnud aega 10 aastat. Projekti tellinud Briti telekanal Channel Four lükkas käsikirjata gaasi kuni kuus-seitse aastat tolmu kogunud filmikavale endise montifithanlased eri kyljeni abiga Saksamaalt Prantsusmaalt. Lisarahastajad leiti aasta 10 tööd Benjamentaga aasta 10-ga klaverihäälestaja, aga kõik paistab meil võtvat tohutult aega, märgivad lavastajad iroonilise muigega ka ise. Sihver räägib, et tunneb isiklikult filmilavastajaid, kes alustavad uue projektiga viivitamatult, kui eelmine töö on lõpetatud, kuid ise vennad, kuid nende hulka ennast ei loe. Meil on umbes kuus projekti hetkel käsil, aga millised neist ka valmis saavad, seda oleks mõttetu ennustada, räägib Stefan. Kui algas töö klaverihäälestaja, nõudes Chanalfoor vendadelt, et uut filmi ei tohiks teha Benjo Vento võtmes tüübidi tellija kanali soovil olema värviline, mitte mustvalge. Samuti nõudsid nad zhanri, muutus seda, et uus film oleks laiemale publikule mõistetav ja paremini haarata. Ka need soovid olid lavastajatele nii, sest lähtepunktiks Vennad, kuid räägivad veel, et neile meeldib ka väga Lõuna-Ameerika kirjandus ja nad üritasid nende fantastilisest võtmes maaliumale lähenemist ka filmis kuidagi ära kasutada. Eriti oli eeskujuks vioiga saares, kuigi tema kirjutist ekraniseering õigused ei õnnestunud vendadel saada. Kuid muusikast muusika mängib viimase vendade Gwede filmi juures äärmiselt olulist rolli. See on nagu salajane stsenaarium, nagu nad ütlevad. Paljudel juhtudel dikteerib muusika otseselt kaadris toimuva, sest tegevus kirjutatakse kujundlikult öeldes muusikal peale. Kuid millised on olnud siis nii, vastukajad? Inimesed kas armastavad või vihkavad vendade hoidemaavärinate klaverimängijat, vahepealset varianti nagu ei olekski. Seejuures tunnistavad nad, et ei usaldasid just kiidusõnu ja märgivad, et kuulavad tegelikult Aunivaid arvamusi isegi suurema huviga sest sealt kooruvad välja Juum publiku erihuvid. Inimesed millegipärast ootavad ja eeldavad meie filmidest alati midagi muud ja mõnikord kinno minnes pettunud, ütleb Stefan Guey. Selles mõttes on festivalilinastused tõeliselt halvad variandid, kuna ümberringi valitsevad enamasti kindlad žanriliselt kaanoneid. Kuid näiteks, kui ta uus film on nende sõnal pigem poeetiline ulmefilm luuleline Science Fiction, mille vaatamiseks tuleks endale aega anda, tekitada distantsi. Vennad, kuid ütlevad, et nende filmi ideaalne vaatamissituatsioon oleks justkui unenägu. Kui sa ärkad kinos ja linateos on sinu ees, milles asi, sära vaatad ja uuesti uinud kirjanduslikus sõnalises stsenaariumist rohkem huvitab neid lavastajatele pigem teatav muusikalise dramaturgia põhimõte, kus stseenid ei pea toimuma kindlalt narratiivi järgides vaid nad voolavad vabamalt muusikat kas me ju ei räägi narratiivist, märgib Stefan. Kuigi ka heliteosed jutustavad ju midagi. Dialoogi hoog näitlejate vahel on vaid üks element tervest filmist, nagu ka muusika. Loogiliselt on seega sümbolistlik kunst ja eriti sürrealism just need kunstivoolud, millest vennad, kuid võib-olla kõige rohkem rõõmu tunnevad ja millele oma filmides viitavad. Klaverihäälestaja filmi valgustus on näiteks pärit Magritte'i maalilt valguse impeerium, kus pehme taeva valguse dubleerib. Maja aknast tulvab nii-öelda kunstlik valgus, tekitades päeva öövahelise atmosfääri mida üritati ka kaameratöö puhul meeles pidada. Veel üks väga suur eeskuju oli neil Arnold püklyn, kelle maali põhjal kirjutas Rahmaninovi surnute saare helitöö. Eriti meeldis, kui teile tõik, et helilooja ammutas inspiratsiooni mustvalgest maali järgi tehtud krabüüristi oli tegelikult isegi bet. Aga vennad, kuid on ju pärit animatsioonimaailmast ja mõjusid on tulnud ilmselt nii-öelda valdkonna siseselt Ki. Kui neilt küsida, kas nähtud on ka Eesti animafilme, on vastus kiire? Jah, loomulikult alates kohtumisest Priit Pärnatöödega ja tema endaga kusagil 25 aastat tagasi sealt edasi ka Riho Undi filmid ja nii edasi on vendade hoida vastus entusiastlikult tunnustav ja samas diplomaatiliselt napp. Kuid mis on animatsioonimaailmas selle veerandsaja aastaga muutunud konkreetselt nende puhul on tulevik pessimistlik Suurbritannias kunstiliste animafilmide põhitellija Channel Four täispikka animatsiooni neilt enam ei telli ja Londonis on peaaegu võimatu oma projektile raha taha saada, räägivad nad. Kunstikinoajad on finantsilises mõttes möödas ja kui teil on soovitatud näiteks teha ka animaseriaal väikelastele. Aga ikkagi, milline on tulevik. Stephen kui sõnul on vendadele viimasel ajal pakutud mitmeid võimalusi tegeleda hoopis installatsiooni kunstiga. Nimetatud konkreetseid paiku Ki, kus võiks nende filmidest tuttavad kaadrid, olgu need siis animatsioonitehnikas või tavakinoformaadis tuua kinost välja kunstimaailma konteksti. Installatsiooni puhul võib filmi kasutada jällegi mõne uue nurga alt, räägivad vennad. Hiljuti lõpetasid kui näiteks tellimuse Benjamin Britteni kõneleva ooperidekoratsioonide juures, kus lõpuks lisasid nad etenduses kasutatavad projektsioonidki animatsioonist läbibenjamento filmi tavakinostiile liikunud lavastajad on aga praegu teinud filmimis kinokeelt ja animatsiooni kokkumiksid. Kas tulevikus rääkida nendest juba kaasaegse kunsti kontekstis? Eks seda näitab aeg. Te kuulsite saadet, kui SWR stuudios oli täna alles jäänud Restraszek. Kuulake meid jälle järgmisel nädalal. Pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell. 12 15 kirjutage meile aadressil kunsteedee või kommenteerige meie saadet klassikaraadio kodulehekülje foorumis. Seniks kuulmiseni kunst.