Tere, mina olen Anu Allas. Andrus Russak, te kuulate saadet Kunzee R ja räägime täna kõigepealt Kadi Estland, ei näitaja sellest häppi. Tallinna linnagaleriis, mis on kahjuks küll maha võetud, aga annab ainest rääkimiseks üsna palju. Ja teiseks Eesti kunstihariduse tulevikust, kui nii võib öelda, ehk siis täpsemini kunstiakadeemia arengukavast, mis on praegu koostamisel. Kõigepealt siis näitas nimega häppi äärt. Nimi tuleneb populaarsest teletooksust biovel. Näituse autor Kadi Estland on meiega stuudios. Kõigepealt. Kuna näiteks tõesti enam ei ole võimalik vaadata, siis võiks kirjeldada, et mis seal siis näha, saim hulka telekaid, kus jooksis rida intervjuusid mis olid tehtud üsna sarnaselt häbiovery intervjuudega, selliseid natuke provokatiivset kõikideks intervjueeritavatega olid Eesti kunstimaailmas nii-öelda olulised tegelased, võtmefiguurid. Tõsi, vähemalt selline peetus oli alguses nimelt, et kas see on see nagu näituse formaat üldse päris õige, sellise tegevuse jaoks on sul mingit vastukaja, kas keegi jaksas tõesti kõik need intervjuud, mis oli päris pikad ja mida oli päris palju otsast lõpuni äärega vaadata? Selle ma ei oska vastata, ma ei tea, aga mis puutub sellesse ja siis ma olen nõus, materjali oli kolm tundi ja see nõudis tõesti sellist vastupidamist näitusesaalis, et istuda sellel mitte mugavas tugitoolis kasvõileivaga, vaid vaadata seda näitusesaalis. Ja ega mul ei oleks muidugi selle vastu midagi, kui see jooksesse mõnel telekanalil ja Nad on nad näiteks kaal kahelt kelle saatele see näituse pealkiri viitas. Ei ole, ta on, ma arvan, et see üks osa on nagu selles ka, et et tegemist on nagu üsna sellise siseringi asjaga ja kunst teatavasti on üsna marginaalses rollis ja telekanalid Peavad ju arvestama selle vaatajaskonna numbritega, kui nad uue tooksu toovad ekraanile. Et ma arvan, see on selline mõnes mõttes nagu suletud suletud ring, et et ilmselt mina telekanali juhina ju ka ei, ei telliks sellist saadet. Kust tuli idee peale sellises formaadis näitus, seal on nagu kaks asja, üks asi oli see, et mul oli pandud Ta linnagaleriisse aeg ja ma ei ole ammu nagu sellist galerii kunsti eriti viljelenud. Aga teine oli, mis seal salata, ma juhtusin nägema Urmas Oti saadet, kus oli tal külaline poliitik Jaanus Rahumägi, kes ilmselt Ta on üks väheseid persoone, kes kaotas sinna saatesse tulekuga, pigem kui võitis. Pean silmas seda, et, et see saade nagu kohati väljus sellisest meelelahutuslikkuse formaadist ja kuna Jaanus Rahumägi minu lemmikpoliitikute hulka ei kuulu, et ma olen juba ammu tulnud tema jätkuvast poliitikukarjääris, siis siis ma olin väga õnnelik selle saate üle. Ja siis ma mõtlesin, et kuna Eesti kunstimaailm on nagu niivõrd suletud, nagu ta on tahtsin siit minema kohe sinna, et tänapäeva kunstnikud on äärmiselt oot kunsti institutsioonidega ja muuseumitega konkreetselt vähemalt, kui nad teevad mingit projektipõhist, kunsti või kunsti, mis ei müü ja alati seoses rahaga tekivad inimeste vahel ka võimsustend ja mis seal salata, ega sellest ei räägita kultuurile ajakirjanduses praktiliselt üldse. Või kui me võtame selle ainukese artikli, mis selle näituse kohta ilmus Teet Veispaku artikli, milles ta väidab, et räägime, tooks šõudes olulistest asjadest vaid vahust, mis kunsti ümber käib. Muidugi, mul on väga raske temaga dialoogi astuda, kuna ta ei ütle, mis asi siis see on see tõsine asi, millest me peaksime rääkima. Et see, mis nagu kunstikriitiku jaoks ilmselt vaht, siis see on minu jaoks võib-olla väga oluline ja vastupidi, et on tekkinud nagu situatsioon. Ühelt poolt, kui kunstimaailm on niivõrd marginaalne, et ülejäänud ühiskonnas olevat siis kodanikud või maksumaksja ei tunne selle vastu mingisugust huvi. Ja teiselt poolt, siis kuna kunstnikud on seotud nii tihedalt kunsti institutsioonidega, siis nad ilmselt sõltuvad sellest, kes meile leiva lauale nab. Kes annab neile raha, nad saaksid töötaja. Siis sellised tööd, selliseid võimusuhteid paljastavad. Ma ei tea, paljastele sa võtsid nagu aluseks on, ma arvan, et eks ta ikka selline ajakirjanduslik lähenemine oli. Et üks asi oli muidugi see, et kuna ma juba võtsin Urmas Oti formaadi, siis maalin võib-olla veits nagu seotud sellega kava. Et vahetevahel, mis seal salata, tekkis mul tunne, et ma tahaksin hüpata sellest nagu üle, aga, aga siis ma nagu mõtlesin, et kuna kuna selline idee juba oli, siis ma püüdsin nendest raamidest kinni hoida. Aga kas sellest Jaanus Rahumägi näite najal võib siis järeldada, et ka need inimesed, kelle sina oma saatesse kutsusid, ei kuulu sinu lemmikute hulka ja sa tahtsid neid kuidagi kompromiteerida või neile midagi halbade. Ja see ei ole kindlasti nii, sest ma arvan, et eks mul olid seal ka omad lemmikud ja iseenesest juba nagu ja see fakt, et kõige kõrgemad kalad sinna saatesse üldse ei tulnud. Areng näitab ka üht-teist. On neil mingisugused luukered, mida nad kardavad, et nende käest küsitakse. Või siis teine asi tõesti nagu Facebook ütles, et mul ei ole piisavalt sümboolset kapitali, ma ei ole Urmas Ott. Aga räägiks siis konkreetselt, et juhul kui keegi pole näinud seda, näitas, et kes need inimesed olid ja, ja mil viisil nad on nii-öelda võtmeisikud või need kõige-kõige olulisemad Eesti kunstimaailmas. No see, mis ma võin öelda nende inimeste kohta, kes siis kohale tulid. Kohale tuli Tallinna kunstihoone juht Reiu Tüür siis kunstiakadeemia professor, pin, erakorraline professor, Laimre, kunstimuuseumi kaasaegse kunstikuraator Eha Komissarov, kunstnik, kes siis veel Kai Kaljo ja siis ajakirja kunstpunkt ei peatoimeta eye Treier. Ja ei tulnud või vähemalt kellele me tegime ettepaneku olid kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Johannes Saar siis Eesti kunsti või uue siis kumu direktor Sirje Helme siis Eesti Ekspressikunstikriitik Harry Liivrand ja Kunstnike Liidu president Jaan Elken. Kõigil neil olid üsna erinevad põhjused. Jaan Elken ütles, et ta ei taha olla ühe kunstitööobjekt ja ma püüdsin talle öelda, et tal on võimalik olla subjekt, aga ta jäi enda juurde, et ta ei soovi selles saates osaleda. Johannes Saar ütles, et talle ei sobi see formaat. Ja et tal on mingisugused müstilised isiklikud põhjused, ilmselt siis võib-olla saatejuhi näol. Sirje Helme ütles, et ta tahab kontrollida oma vastuseid, et hiljem mis, mis jälle ei sobinud meie saateformaadiga, et me ei tahtnud nagu hiljem midagi lõigata. Üks väheseid intervjuud, mida me lõikasime, oli Reiu Tüür, kuna see intervjuu lihtsalt oli väga pikk ja Harry Liivrand ütles, et ta ei ole nii edev. Selles saates osaleda. Tsoonina. Kui võtta nagu kokku, et kas võib siis öelda, et kaamera ette saadi nagu see kogu seltskond, kes neid rahasid jagab, või oli veel kuskil mingeid halle kardinale, keda nagu ei ei taibanudki nagu kutsuda, et tegime projekti ära, siis tuli meelde, et ahaa, et äkki oleks ainult. Ma ei tea, ma nagu mõtlesin, et üks osa on ju ilmselt kultuurkapital siis erinevate kiis varade omanikud, kus kunstnikud esinevad, oma näitusi teevad ja siis ütleme Et kui me mõtleme, et selle aluseks oli see, et me vaatame kunstimaailma nagu ühte maailma erinevate maailmade seas, kuskil on vaibamaailma ükski põrandamaa kuskil meie enda ühiskondlik ruum, et siis nagu kunstimaailmast otsida välja, siis teatavad tüübid, mis sinna sobiksid ja võib-olla see Kansson nagu huvitav, et erinevate tüüpide puhul olid enamjaolt teibitud, et neil olid nagu konkreetsed teisikud, kelle järgi need olid tehtud muidugi ma neid kohandasin ja kirjutasin ümber noh, näiteks Johannes Saare teisik oli, ametisse astub kaitseminister Jürgen Ligi, kes mulle tundus, sobis väga-väga hästi ühelt poolt eraelus sellise sportliku tüübina, teiselt poolt sellises ametisse astuv inimene, kellel on mingisugused plaanid, mida ta tahaks ellu viia, aga ta ei ole veel seda saanud teha, et kõigil olid nagu erinevad tegelased, kes olid enne otti saatest läbi käinud. No mis küsimused olid need läbivad, mida küsisid igaühest. Muidugi, ma tahtsin teada, miks nad on sellise ametikoha valinud ja kuivõrd on seal mänginud rolli näiteks majanduslikud põhjused, mis minu meelest Eesti kultuuriruumis on ju üsna tabuteema, räägivad, et nad teevad seda mingisugusest kummalisest missioonist ja armastusest mängu kunsti ja kultuuri vastu. See juba iseenesest ju välistabki igasuguseid kriitika kuskil järgmises ringis ja siis ma arvan, oli seal teemasid, mida nad teevad väljapool tööd, siis ma arvan, et see ongi nagu erinev, et siis me peaksime vaatama nagu isiksuste kaupa, noh, et näiteks Elkeni puhul muidugi huvitas mind see, et kas ta mõtleb selle peale. Hiljuti oli tal suur näitus kunstihoones ja Kunstnike Liidu presidendina. Tekib ju ikkagi küsimus, et miks on tema see mees, kes teeb kunstihoone suures saalis näituse, meil on ju 1000 liiget kunstnike liidus ja kõik tahaksid teha, ma kujutan ette seda suurt näitust või siis eye Treieri puhul, näit. Eks ilmus kunst, Teeess pikk intervjuu Ando Keskkülaga tema väga pikast ja mõjukast loominguteest, aga võib-olla olen tõepoolest mina see ainuke inimene, kellel on ka kuskil kukla taga, kui teil seda intervjuud loeb. Viimase aasta skandaalid, mis Ando Keskkülaga on juhtunud. Heie Treier on üritanud oma ajakirjas tuua esile uuesti nagu meediasse seda kunstnikku mitte kui läbikukkunud, siis rektorit. Mulle tundub ja mulle tundub, et ühelt poolt, et kui kunstnikuna ametnik ja kui ta on kunstnik, et kui Ando Keskküla puhul minu meelest oligi huvitav teema ja see, et peale seda, kui ajakirjandus avalikustas tema mussad tehingud ja keegi meist ei saagi ju selle kohta praegu võttagi seisukohta, kuna juriidiliselt ei ole keegi teda hukka mõistnud. Aga et see, kuidas, nagu kultuuriinimesed teda kaitsesid tuues näiteid, et kuidas 20.-te aastate Pariisis kunstnikud kõik tegid oma loomingut kuskil lõbumajades ja ma arvan, et siin on ikkagi nagu mingi konflikt sisse kirjutatud, et see päris nii ei ole, et kui sa akadeemia elab ikkagi maksumaksja raha eest ja need on nagu kaks erinevat ametit ja ma arvan, et kui inimene on võtnud selle koha vastu, siis ta peab enda jaoks ikkagi tegema mingisugused valikud, tuvastasid sellise lõpumotoringkaitse rolli. Aga äkki ongi välja selgitada, et kas keegi on süüdi või ei ole siidjaid? Ma mind lihtsalt huvitas, et kuidas inimesed nagu isiklikult vaatavad sellistele asjadele või mida nad arvavad nendest. Mida nad siis arvavad nagu Hans haake, asjad on nagu kõigile tuttavad ja nii edasi, siis on teatav traditsioon meil pärast teist maailmasõda vähemalt human kardsemas või mõtlevamas kunstiajaloos, et mida siis nagu inimesed arvavad, kui neil see teadmine on olemas, et kuidas selline suhtumine, nagu siin toimub või toimib üldse? Eesti on nii väike see kunsti maailm, mille kohta me ütleme sõna maailm maailm ei ole ju eriti suur. Üldiselt ma ikkagi arvan, et vähemalt enamus nendest persoonidest, kes seda saadet külastas, arvavad, et kunstnik seisab kõrgemal kui ülejäänud ülejäänud rahvas ja kunst on ees inimõigustest. Et kunsti nimel võib nagu ühtteist ohverdada. Aga võib-olla see on ka selline ennatlik. Minu isiklik arvamus. Siis selgus, et kunstimaailmas on päris palju võtmepositsioonil selliseid inimesi, kes arvavad, et mingi idee teostamisel on nagu okei, kui sa talud jalge alla mingisugused eetilised tõekspidamised Ma arvan kahjuks vist küll, et see on nii. Sa ütlesid, et küsisin nende inimeste käest, et miks nad selle ametikoha valisid, kas sulle ei tundu, et mõnikord nagu rohkem ametikohad valivad inimesi või et neid väheseid, kes sinna kuidagi sobivad ja kui suur see nende inimeste võim siis on või mis sa arvad, kas tegelikult ei ole rohkem nii, et nad kas esindavad midagi või või alluvad ka ise mingitele lihtsalt suurematele jõududele? Ma ei tea, ma arvan, et me ikkagi elame demokraatlikus ühiskonnas, meil on kõigil võimalik meid juurde suunata ühele ja teisele poole. Tahaks mõelda, et me siiski ei ole nagu ainult nupud väljal, mida nagu mingisugune masinavärk kiigutab. Kui tundub sulle näiteks, et, et need inimesed, kellega sa nüüd rääkisid, et sina oled ju ka kunstnik ja tegutsed selles väikses Eesti kunstimaailmas, et kas ja millisel viisil sinu sellist võimalikku loomingulist karjääri mõjutavad või suunavat või, või selle üle otsustavad No ikka muidugi otsustavad, nad juba otsustavad seda, kas näiteks kultuurkapital toetab mingisuguse galeriis, on loomulikult otsustavad, kuidas seni on läinud kalletika saanud ja aasta näitas, toetasime skulptuur, kapital, aga see oli sedasi, et ma kirjutasin ühe teise projekti tegelikult selle näituse jaoks vaks. Enne seda näitas ma otsustasin, et ma ei, ma ei tee seda, aga kuna Kultuurkapital andis selle raha mulle loomingulise stipendiumi ja siis ma väga ei põdenud ja see projekt läks niikuinii, pole kallimaks. Ma maksin oma ausa tööga supermarketis kiiremini. Kui me räägime nagu rahast, mis on nagu väga oluline, ma on kunsti tegemisel, siis ma arvan, et see, mis ma erasektoris töötades teenimise tagab mulle teatava vabaduse Vabaduse, sellel kunstiväljal, mulle tundub, et see on muidu ilmselt oleks raskem. Teiselt poolt siis me jõuame nagu sellel teemal, et millised võimalused üldse on sotsiaalsel kunstil? Kunstiinstitutsioonides ja galeriides me oleme, on, see on. Meil on omaette teema, et kas see ühiskonnakriitika järgi on meeletu nõudmine. Siin vaatasin viimaselt aku saadet, kus endine reformierakondlane Signe Kivi radikaalne kunstnik Marko Laimre jõudsid ühisele meelele, kuidas meil oleks vaja meeletut ühiskonnakriitikat. Aga. Kui sina tegeled natukene siis sellise nii-öelda selle kunsti, ühiskonna või kunstimaailma kriitikaga, et kas sa seda ei karda, et või kui probleem on, et kunst on nii marginaalne, et kui sa räägid kunstisaalis ka just selle väikese maailma probleemidest veel eriti süvitsi, et see muudab selle kunsti Velmarginaalsemakski, need, keda see huvitab peale nende kunstimaailma eneseliik Ja seda mõtlesin kohe alguses, kui mul seda projekteksin tegema. Aga siis ma nagu mõtlesin, et see on nagu hästi vajalik ära teha. Võib-olla selline riigi vormel mulle nagu endale tundus, et, et võib-olla see ongi nagu teema või et mulle tundus, et kui keegi teine teeks nagu samasuguse projekti siis mulle tundub, et see on vajalik. Nagu ütles mulle, peame intervjuud Eha Komissarov sellisel õpetaval moel, et et keset pika kuulab, et meil tuleks suhestuda mingite laiemate ühiskondlike probleemidega, et see on nagu kunstiülesanne. Ja see, et me saaksime seda viia kuidagi rahvusvahelisele areenile. Et ma olen nõus, ma arvan, et see, et see on. Aga teiselt poolt, kui me oleme selles situatsioonis, et meie kunstis külastavad nüüd Kunstnike Liidu 1000 liiget enamjaolt ja siis sinna natukene veel peale siis võiks ka neile midagi pakkuda. Samas, milline materjal on see tulevastele 21. sajandi alguse eesti kunstil uurijatele et. Ta poolt ma olen, kui mõtlema, pigem mõtlen seda, et kui me nii hirmsasti hakkame muretsema selle pärast, kas meil on saba kunstimuuseumi kassa taga või mitte siis me võib-olla ühel päeval kunstifunktsionäärid on lihtsalt selle valiku ees, et keegi enam ei pane nooremast põlvkonnast pilte selle kinnisvaraseintele. Ma arvan, et see on nagu palju tõsisem probleem. Kas sa ise paneksid, kui äkki avaneb sul võimalus nagu kõikidel sellistel suurtel võistlustel nii palju, kui neid on Tallinna näitusepindadel esineda või kui sa äkki saaksid nii-öelda jala tõsiselt ukse vahele millistele kompromissidele see läheks selle nimel, et et. Lööksin klaasignego oma näituse avamisel. Ma ei tea, praegu mulle tundub, et, et ma ei oleks nõus seda tegema. Sõitsin midagi üllatavat ja ootamatut, ka teada nendest intervjuudest midagi sellist, mis sind kas positiivselt või negatiivselt kuidagi ehmatas või mida sa enne ei teadnud, mida sa ei osanud küsidagi. Sain ikka mind ikka täitsa vapustes kohatise selline sotsiaalne infantiilsus, mis on nagu mõnede inimeste peas Milles väljendub, et mingi maailmapilt on selline, et kunstnik, kes lihtsalt maalib ja ongi nii jah, aga täpsemalt. Võib-olla see, et ta nüüd on, näits läbi ja, ja siis ma võin öelda, et kui palju sellest, nagu meedias räägiti, ilmselt üldse ei räägitudki, eriti et olgem ausad, aga see, mis toimus minu enda mobiiltelefonil nagu peale mõningaid intervjuusid see on nüüd küll jah, jahmatas, kui inimesed arvasid, et neil on õigus ära keelata, omanikud täheldatud või neid senseerida ja et ma olen konkreetselt mingitele kunstikriitikutele võlgu, et nad on piisavalt minu töid kuskil näidanud ja promonud ja et ma nüüd olen saanud hakkama sellise halva projektiga, et ma olen teinud mingisugust kollast jama, millega keegi ennast seostada ei taha. Et see selline isiklik väljapressimine, see oli mulle küll üllatandes juhtus siis pärast näituse avamist või see juhtus peale ütleme järgmisel päeval. Kuna mul ei olnud ju otse-eetrit, siis oli võimalus inimestel mõelda selle üle, mida nad rääkisid. Aga kui sa võtsid üle ajakirjandusformaadi, ma eeldan, siis sa võtsid üle ka selle ajakirjaniku käitumisega sa kõigepealt tutvustad, ütled, et milline projekt on. Ja palun rääkige, kui inimene rääkis, ei, peaksid. Need olid kõik informeeritud küll, millise projektiga oli tegemist? Eesti kunstiakadeemia koostamas uut arengukava aastateks siis 2006 kuni 2010 15. detsembril oli selle arengukava projekti avalik arutelu misjärel palusingi ülikooli esindajatelt asjade seisukohta, selgitusi. Kõigepealt palusin kommentaari rektoril Signe kivilt ja seejärel prorektor Hilton, restoranid. Rektor Signe Kivimisse. Sellel eelmisel arengukaval nii viga on, et teda peab ümber tegema. Eelmisel arengukavale ei ole midagi viga, aga eelmine arengukava on koostatud kuni aastani 2005, aga meie astume kohe-kohe aastasse 2006 ja täname oma arengukava koostada oma plaanid sõnastada kuni aastani 2010. No see on pikk periood, mis selle aja jooksul siis nagu muutub Me ei tee seda arengukava eesmärgiga ennast võimalikult palju muuta, vaid pigem konkretiseerida, täpsustada, sõnastada kogu see mida seni on akadeemias tehtud. Seame oma kõige ülemaks eesmärgiks õppe, õpetaja kvaliteedi. Tahame, et siit koolist läheks välja loominguline inimene, kes on oma erialal, olgu see siis maalikunstnik, graafik, disainer, arhitekt, kunstiteadlane, restauraator, vaator. Ta oleks oma erialal professionaal ja konkurentsivõimeline nii kunsti maailmas kui, kui lööks läbi ka tööturul. No mis te arvate, milline on see ühiskondlik taust nagu sellise arengukavale, et kas see arengukava peab sõnastama siis täpsemi nagu kunstniku vajaduse ühiskonna jaoks või, või mida selle täpsustada tegelikult tarvis? No eelkõige tunneme me oma igapäevases töös seda, et me ei saa mina enam öelda, et Eesti kunstiakadeemia on ainus ülikooli tüüpi kunsti kõrgharidust andev õppeasutus meie kõrval all asuvad teised ülikoolid, avalik-õiguslikud kui ka eraülikoolid, kes on jõudsalt kasvatamas oma oma erialade arvu ja soovivat samuti tungida sellele turule. Ja see on iga ülikooli vabadus ja õigus teiseks saama. Ei oma üliõpilasi, ei oma õppejõude, piiritleda selle ruumiga, vaid me oleme pool Euroopas ja see seab hoopis teised nõuded ja tingimused. Aga jällegi Eesti konteksti tagasi tulles, kas sellest jutust võib aru saada, et kunstiakadeemia nagu kardab oma positsiooni pärast, sest olgem ausad, kunstiharidusest on monopol ja see, et meil on alternatiive, ei tähenda seda, et monopol ei kehtiks. Kunstiakadeemia ei karda midagi kunstiakadeemia tugevuseks ja seda me rõhutame ka oma arengukavas on just nimelt see, et me kindlasti anname parimat kunsti kõrgharidust Eestis ja loodetavasti ka Euroopas, seda näitab tagasiside meie välisüliõpilastel. Aga tahan rõhutada ja mis, mis on üks suund eripära ka rahvusvahelises mastaabis, et me anname kunsti, kõrgharidust väga laial skaalal. Vabad kunstid, disain, arhitektuur, tarbekunst meediakunstid, fotograaf, trahvi ja kunstiteadus, restaureerimine, kunstiõpetajate koolitus, see on väga suur kohustus ja väga suur, ütleme siis ka vabadus. Kuid erialade lõikes, kas arengukava näeb ette mõndade erialade juurdetoomist mõndade loovutamist mõnele teisele ülikoolile, mõndade erialade kinnipanekut? Me kindlasti ei, ei näe lähiaastatel ette niisugust massilist laienemist. Vananeb meie füüsiline keskkond, kui me tegutseme ja loodetavasti paari aasta pärast uues uues ruumis, siis on meil võimalus vastu võtta rohkem üliõpilasi. Aga erialade laiendamist küll praegu ei näe. Välja arvatud järgmisest õppeaastast käivitub animatsiooni õppekava Priit Pärna eestvedamisel. See on valdkond, mida me oleme ammu tahtnud avada. Pärn tuleb meie kooli ja see on väga kõva sõna. Ja ma usun, et nendest noortest kogu maailmas, kes soovivad just nimelt sellepärast siia tulla, et Eesti kunstiakadeemias õpetatakse animatsiooni, et Priit Pärn sõdade nendest puudus ei tule. Te mainisite uued sõnapaari ütlesite uued ruumid, kunstiakadeemia oleks, mida ta tähendab. Laiemalt on avalikkuses päris palju räägitud juba aastaid akadeemia kolimisplaanidest. Kas uued ruumid tähendab seniste ruumide jätkuvat renoveerimist või siis tõesti uut pinda kuskil linna äradel? Räägime kaasaegsest õppehoonest Eesti kunstiakadeemiale ja atraktiivsest õpikeskkonnast ja see tähendab meie tahaks seda, et ta on rõõmuga nentima, et Eesti kunstiakadeemia on organisatsioon mis on üpris populaarne ja meile on pakutud väga huvitav odavaid võimalusi. Süda kesklinnas. Ja tänasel päeval võin öelda, et üks koht on tõesti see, kus me siin seisame, Tartu maantee üks siin on meie maja ja siin on võimalus laiendada, aga meil on kolm varianti. D ja üks on selge, nõukogu on vastu võtnud otsuse, et Eesti kunstiakadeemia kui atraktiivne, kui teiste kultuuriasutuste galeriide muuseumidega suhtleb kool ei saa asuda äärelinnas. Aga kus on need teised piirkonnad, mida on pakutud, mis on jätkuvalt õhus, mis on kõne all? Kahjuks ei ole võimalik avalikustada mul täna neid võimalusi, enne, kui rektorina ei ole saanud tutvustada variant Eesti kunstiakadeemia nõugaks. Kuid ajakirjandusse lekkinud väidet Tallinna sadamalt on küsitud ühte ala kus mingi planeeringu järgi pidi olema ooperiteater. Kas on mõeldav see variant, et kunstiakadeemia asub tulevikus mere ääres? On on üks võimalus ja loodan, et, et teised variandid saan siiski ise välja öelda nõukogule. Ja neid variante on siis kolm. Ja mida te isiklikult kõige rohkem pooldaksite, kas seda neljandat varianti äkki? Torina ei ole mul eelistusi. Püüan arutelu juhtida nii, et, et me hakkaksime ehitama parimat hoonet kõige paremas kohas. Millal Kunstiakadeemia kolimisjutt nagu lõplik lõpp tuleb, millal saavutuse selges oskate öelda mingisuguseid aatomeid? Aastal 2007 alustame ehitamist. Ja siis on selge, kuhu see hoone tuleb. Ma usun, et selgus selles osas saabub aastal 2006 esimeste kuude jooksul. Kui Eesti kunstiakadeemia arutas seda lähemate aastate 2006 2010 arenguplaani siis kuidas näeb välja nagu see osa sellest arenguplaanist, mis puudutab just õpilasi, et kõige suuremaks nagu selliseks probleemiks Hollandist õpilase seisukohalt, see 13, kaks üleminek neli ütles ka, et et kui küsida nüüd lähiaastate kohta, siis emissioon ütleb või kuidas seal missioonis on sõnastatud see hulk inimesi, mis kraadiga need inimesed need kunstiakadeemias lähiaastatelt välja hakkavad tulema, mis nad on bakalaureuse tõi magistrid või, või kellele see põhirõhk läheb, keda kool hakkab nii-öelda bürokraatiapaberite järgi koolitama? Kunstiakadeemia koolitab kolmel tasandil, koolitab nii bakalaureused, Nad on teinud magistritasandil kui doktoritasandil aga põhirõhk on riigi seisukohalt isegi mitte võib-olla riigi, vaid ütleme, üliõpilase seisukohalt on siis magistrikraad, mis siis tuleb peale viieaastast õpet ehk siis peale kolme aastat bakalaureust ja kahte aastat magistrit. Edasi on juba kõrgtasemel spetsialisti koolitus, essis doktorikoolitus. Kui magistritasandil me loeme, et ta on oma eriala spetsialist, siis bakalaureuseõppes on ta siis kuidas seda nüüd formuleerida, on ta keskastme spetsialist. Lõpetajad on ta oma eriala spetsialist ja peale õpetades kõõgastes professionaal bakalaureuses keskastme spetsialist seal väga on, uue, uue kõrgharidusseaduse järgi niimoodi. Samas on öeldud selle kohta ka, et see on lihtsalt lapsepõlves või keskkoolipikendust. Nojah, aga see on meie kõrghariduse seadus, hetkel. Kuidas nende nende kolme suuna proportsioonid nagu praegu paistavad, ma saan aru, kauge tulevik ikkagi. Aga kas see tähendab seda, et tulevikus inimesed, kes astuvad bakalaureuseõppesse, arvestavad juba vaikimisi, et nad teevad ka ära selle kaheaastase magistrandiõpe, see tähendab, kas riik pakub neile piisavalt neid samu kohti, et nad saaksid sujuvalt jätkata? Vot, see on nüüd riigipoliitika on niisugune, ta riik tellib meie käest riikliku koolitustellimuse kaudu, ütleme, 60 magistrit ja ta tellib seda koefitsiendiga 1,5, see tähendab, et meie võtame vastu bakalaureuseõppesse 90, üliõpilaste poolteist korda rohkem. Selline on riigi poliitika, et üliõpilane, astudes bakalaureuseastmel õppima, võib arvestada sellega, et šansid, et ta lõpetab selle magistritasandil on kaks kolmest riigi kohal. Siin me ei arvesta, muidugi tähendab tasulist tasemeõpet, see on ametlikult Eestis kehtestatud proportsioon kooli inimesed loomulikult selle suhtega rahul. Veedaksime loomulikult, et nii palju kui me vastu võtame, niipalju kui lõpetab, aga see on riigi hariduspoliitika hetkel, millega võib lahkuda. Sõnast see maalikunstnik, kes on keskastme spetsialist, ütleme maalikunstis pärast kolme aastaseid õpinguid, mille jooksul ta vist õpib, ma ei tea natüürmorti tegema. Noh, jutumärkides seda maalikunstnikul tules ennast lohutada, võib-olla sellega, et tegelikult kunstnik võib-olla ka täiesti ilma hüvitiseta haridus meie anname ikkagi loome neid eeldused, et kunstnikud saavad ennast täiendada ja selleks ongi kunstihõbedat, ei saa. Meie lõpptulem ei olegi ükski konkreetne valmis kunstnik, vaid kunstnik, kellele me anname eeldused sellesse temasse paastu jooksul kujuneda. Kunst on meie lõpetaja, ei ole niukene, valmis toode, ta pannakse kuskile masinavärki, et tema jaoks on seal täpne, niisugune pesakene olemas, kuulsad huvitina pannakse ja masinana jätkab töötamist, meil anname inimestele eeldusi selleks, et nad saaksid jätkata sellel pikal professionaalsel enesetäiendamise teel. Kuid sellisel juhul võiks küsida, miks peaks geniaalne amatöörkunstnik üldse soovima kunstiakadeemiast sisse astuda? Tähendab kunsti omapära ongi see, et seal on võimalik ka täiesti ilma nii-öelda akadeemilise või ametliku hariduseta, väga edukalt tegutseda, aga lihtsalt meie eeliseks on see, et meie pakume seda võimalust, me pakume väga suurepäraseid õppejõude, võib-olla hetkel ruumide poolest mitte niivõrd täiuslikku keskkonda ja nii edasi. Meil on väga head tingimused selleks, et inimene võiks loominguline inimene, võib areneda, aga see ei tähenda üldse mitte seda, et arenemine oleks võimatu väljaspool meie keskkond. Me räägime kunstnikest, siis väga palju on. On kunstnikke, kes, kellel puudubki nisukene poolne haridus. Sealsamas, me ei saa rääkida ainult kunstnikest, et me peame rääkima disainerite, näiteks kes, kes tahad tegutseda oma sellel soovitud eriala kuni neli puudub vastav haridus, kuna see sisaldab endas niivõrd palju kohustuslikke elemente, mida vastaval erialal töötades peab oskama. Arhitektidel on see nii disaineritele ja nii edasi, tahate kunstnikel nii, et see on nagu niimoodi diferentseeritud maailm, seda ei saa päris niimoodi üheselt võtta. No kui siin rääkida need ruumidesse, tundub, et iga organism nagu kasvab, et mis te arvate, kas Eesti kunstiakadeemia on just ruumide küsimuses, on see hea argument, et me peame nagu suurenema, et kas Eesti ühiskonnas on teie arvates nagu piisavalt palju juba selliseid loovaid diplomiga loovaid inimesi või võiks neid nagu ikka veel juurde tulla? Et see ühiskonnas halb, varieerub teatud aastatega ja see on väga, väga raske öelda seda, kui paljudest hetkel vaja neid inimesi, et kunstiharidus ei ole mitte ainult mingisugused konkreetsed oskused, vaid see on ka maailmavaateline küsimus, üldkultuuriline küsimus ja nii edasi. Samas mis puudutab nüüd meie maja ja laienemist, siis see peaks olema mitte laienemine arvu poolest, vaid pigem laienemine dieedi osas, mittegi otseselt kvaliteedi osas, vaid võimaluste osas ja see uus nii uus hoone halastas meile pigem rohkem ruumi nendesamade või pisut suuremat arvuga üliõpilaste jaoks, et meie töötingimused hakkavad piirama neid, neid võimalusi, mis muidu tähendab ideoloogilise ja intellektuaalse kapitali rakendamiseks oleksin meie õppejõudude tase eeldaks võib-olla palju suuremaid võimalusi pakkuvat keskkonda. Et meil on selle keskkonna küsimus, et me suudaksime palju rohkem palju enamat teha nendesamade inimestega, samade üliõpilaste kui meil, keskkond oleks meil suurem ja avaram kui meil oleks rohkem võimalusi, et meil lihtsalt või puuduse taha asi pidama ka praegusel hetkel juba küsimus ei ole üliõpilaste arvu suurendamises, vaid selle sama protsessi kvaliteedi parandamisest. Ja selleks on vaja paremaid tingimusi. Kas see tähendab kesklinnast ära minemist, kas see krunt on täis, kus me praegu istume? Põhimõtteliselt sobiks ka see hunt meile, aga siin tekivad jällegi võib-olla mingisugused piiravad tingimused, just selle krundi asukoht seab ka teatavad piirangud, näiteks teatavates erialadel oleks vaja, et oleks võimalik töötada mõningal perioodil õues näiteks skulptor, heitel, keraamikutel, keraamikaahjud ja igasugust kõikvõimalikud muud ei saagi igasugused eksperimendid. Et siin Niisugusi tingimused, mis piiravad seda. Samas on ta kultuuriliselt nagu oluline see, et see uus hoone oleks võimalikult elukeskkonnale lähemal, sellepärast et kunst ei ole niisugune asi ja, ja kunstikultuuris, mis seisab nagu lahus kogu muust ühiskonnast, et me tahame olla nagu elu keskel. Kui mitu varianti nüüd sellest igavesest jutustasid, kunstiakadeemia kolib, kui mitu varianti nagu praegu õhus on, on see mingi üks konkreetne krunt, on see kaks krunti, on see kolm tundi? Ütleme, see on praegusel hetkel 3,5 krunti, aga ma ei tahaks sellest rohkem rääkida, sest üks üks asukoht on nagu ajakirjandust juba nagu läbi jooksnud. Ja me ei taha ka tuua nagu avalikkuse ette variante, mis võivad osutuda tühjaks lootus, et läbirääkimised käivad erinevate kohtadega, aga ütleme siis kolm ja pool see tähendab kolm kuni neli Aga seesama rannaäärne piirkond, millele siis ajakirjanduses on viidatud, et väidetavalt Tallinna Sadama nõukogu siis nagu on enam-vähem positiivselt häälestatud selle variandi suhtes, kas see on üks neist kindlatest jahutadest? Näeksite isiklikult näiteks kunstiakadeemiat seal piirkonnas? Aga miks mitte, ma ei näe ka mingit niisugusi, väga tugevaid vastuargumente sellele, sest kui arvestada näiteks, et puu ehk siis uus kunstimuuseum asub samas Kadrioru kandis see jääb täpselt samas kantise uus sadamapiirkond siis väliskunsti muuseumi, Kadrioru loss miks mitte sellest väga toredaid kultuurikeskkond või kunstipalk või ükskõik, kuidas te seda nimetasite, siis? Aga kas te ei leia, et järjekordselt tõstatada nüüd poliitikute riigi tasandil jälle seda kolimis juttu on nagu ajastus ei ole päris hea, et Eestis nii mitugi projekti on praegu käsitlusele, mis neelavad riigieelarvest päris palju raha. Eesti Rahva Muuseumi ehitamine, Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ühendamine, järjekordne suur kinnisvaraprojekt, mis šansid, mis lootused võiksid olla need ühel koolil, kes heasti mõnusasti istub, kesklinnas ühes nurgas nüüd saada riigieelarvesse see eelarverida, et ehitada endale täiesti uus ja kaasaegne hoone? Ma arvan, et me pole selles sellele küsimusele vastamisel võib-olla kõige kompetentsem inimene, aga ma arvan isiklikult seda, et oma muredest peab ikka rääkima kogu aeg, kui sul on mure, et ei saa lihtsalt istuda niimoodi oodata, et millal, millal saabub minu järjekord pangas näiteks võtad oma numbrimasinast, istud ja ootad ja siis, kui number läheb sadama, siis lähed ja saatke oma uue maja, et, et see on nagu pidev pidev töö peab selle ümber käima. Aga ma ei ole kompetentne võib-olla vastama selles suhtes, et kas millised on need meie riigi prioriteet peedid siis, et kes on siis esimeses järjekorras, kes on teise ise, ma ei oska sellele küsimusele niimoodi laheneda, aga täna arutatud arengukava, see sõnastame, et uus hoone tuleb jaksa meie soov ja aastal aastal 2009 sõdalased kirjas 2009 hoone valmis, loodame sellele. Me peame töötama, ega kui meil seda kusagil ei fikseeri ja selle nimel ei tööta, siis ei ole ka mingit lootust, et me seda saame. Kunst r. Te kuulasite saadet, kast Härm stuudios Reed Andrest, raszekeano Allas, kuulake meid jälle järgmisel nädalal, pühapäeval kell 18 15 kordusena laupäeval kell 12 15 kirjutage meile aadressil kunstate. Seniks kuulmiseni.