Algavas saates räägivad Fred Jüssi vana laulik Meeta Härma kõrvemaast. Vestlus on salvestatud 2005. aasta detsembrikuus. See saade on kõrvemaast ja ma palusin teil kaasa võtta ka üks lugu, mis oleks seotud kõrvemaaga. Ma olen kõrvemaast kirjutanud üsna palju, aga ma arvan, et praegu oleks ehk kohane lugeda üks lugu, mille ma kirjutasin 1976. aastal. Selle loo nimi on kontvõõras. Kui vana maja hauale jõudsin, kärises hetkeks pilvine pimedus kate ja laskis maa peale kottide kummalist taevast valgust. Selles valguses olid näha toominga raagus oksad. Sambliku mustrid aia teevastel. Ja nende taga jõgiidin natuke oru lammi. Teine Kallas ei paistnud. Enne, kui taevane valgus sinna jõudis, langes luuk kinni ja sinakashall kuma kustus. Teen koldesse, tule. Toetan varbad koldeservale, tunnen mõnuga, kuidas soojus läbi paksude sokkide mu varbaotstesse poeb. Võtsin küll töö kaasa, aga töömeeleolu ei ole. Ei tulegi. Vahin leeke, püüame üles leida kaduma läinud lõngad. Nüüd tundub koguni, et leidsin ta üles. Ent tean, et kui tuleb uus päev, sõidan tagasi linna, lipsata mul jälle peost. See on asjaliku kavakohase elukorraldusele on kaod. Kui ma ükskord suureks saan seal oma elu, nii et. Ma ei saa vist kunagi suureks. See nii lohutav. Mul on kotis leiba, pekki, sibulaid ja pudeli veini. Võtsin pudeli ühes, et vajaduse korral asetada see täis kritseldatud paberilehtedele. See oli väga ettenägelik samm. Olen end alati sundinud siin tööle, kui täna õige ei sunniks. Jooks hoopis veini, vaataks tagasi lõppevasse aastasse. Kuniks kohvivesi keema läheb, ongi tsen seljakotist välja veinipudeli. Kas teen lahti või ei tee. Kork on hirmus kõvasti peale välja võtta, pole teda millegagi, sisse ka ei lähe. Võtsin puupulga, löön kirvesilmaga korgi pudelisse. Kuldkollane sädelev veinijuga voolab mulksudes peekrisse. Rüpan tillukeste lonksude haaval aromaatsete vedeliku ja hingan sisse ümbritsevat vaikust. Tuli vuhiseb koldes. Üksi on hea olla. Kui oled üksi, ei saa keegi teada, et see mitte millelegi mõtle. Kuskilt seinapraost on äkki lauale ilmunud hiir ja närib südamerahus mu leiba. Mind panedamikski. Kui sõrmega hiire siit pehmet kasuka selga puudutan, tõuseb loomake tagajalgadele istuma, nuusutab mu sõrme. On natuke kõhe tunne. Näpuotsad lõhnavat suitsupleki ja männivaigu järele, kust võin mina teada, et ta nüüd oma nõelteravaid hambaid mulle sõrmeile. Aga hiir närib edasi leiba. Terve pika sügise vältel ei näinud ma siin ainsat kihist. Vististi ajas talv metsast tuppa. Hiirel küünlavalgel fanaatiliselt Gilavad, nööpsilmad, teravliiku ninaots ja pikkadee, need vurrud. Pean ennast talitsema, et mitte teda kinni kraamata. See hiir pole arvatavasti kunagi näinud inimest ja tema kruubi tera suuruses ajus ei tekitama ilmselt mingeid seoseid. Aga missal leib seda ütleb talle tema hiire nina. Leiva lõhn ei lumma ainult inimest. Aga vein ja sibul? Kassaa hiir, tead, kuidas lõhnab inimene, kes on joonud veini ära söönud suure sibula. Puhun hiirele näkku pahvaka hingeõhku. Hiir kaob laualt nagu välk ega pista sel õhtul enam minagi urust välja. Head vana aasta lõppu. Loodan, et uus toob head ja paremat. Nii sulle kui mulle. See oli 76. aasta, kui te selle kirjutasite. Kas te viibisite siis kõrvemaal? Ja see on üks üks vana maja, kus ma tavatsesin siis peatuda. Ja kus ma tavatsesin peatada siis ka, kui ma Maretki üldse sinna alustasin. See oligi mu esimene pidepunkt või õieti küll teine ja see oli üks metsavahi maja, seal elas tol ajal metsavahi pere. Ja hakkama poisina seal käima hakkasin, siis ma jäin nende juurde enamasti ööbima. Hiljem, kui vanad kadusid sealt, maja jäi üksi. Siis mul oli võimalus seal käia ja ma käisin seal. Noh, see on ju tore koht ööbida kõikidel aastaaegadel. Ja ma käisin seal töötamas metsavaikuses. See on üksildane paik. Kuidas te esmakordselt sattusite Kõrvemaale? Mind viis sinna minu õpetaja. Ta juhtus olema mu õpetaja. Ma olin 13 aastat vana, siis ma kohtasin metsas. Tallinna ümbrus oli sel ajal küllalt mätsane. Märtsi koolivaheajal Üht jahimeest ja ja see mees osutus olevat mitte päris tavaline jahimeest. Tema oli niisugune mees, kes kogus bioloogilist materjali Tartu Zooloogia Botaanika Instituudile ja ta osutus väga heaks looduse tundjaks. Ja ma sain nagu nakkuse temalt. Ta oli võrratu õpetaja ja see tõsiasi iseenesest on võrratu, et ta viitsis postiga jännata ja ta võttis meid metsa kaasa. Nii et ma võin öelda, et ta oli mu esimene õpetaja metsaelusse metsa tarkustes ja tema oli see mees ka, kes viis mu kaugematele jahimaadele, see tähendab kõrvemaale. Ega ma tol ajal kõrvemaast midagi ei teadnud, semisse kõrvemaa on ja mida see sõna tähendab, ja see kant ei ole üldse niisugust nime kandis, seda sain hiljem teada. Aga see oli, kuidas ma olen ikka noorematel öelnud läinud aastatuhande viimase 102. poole algus. Et kui ma sinna sattusin esimest korda, see oli 1950. Kevadel. Ja sattusite koos õpetajaga ja ilmselt teid oli siis rohkem. Tookord oli meid jah? Kaks. Me kutsusime teda, jahimees, ta oligi meil jahimees. Mis me siis õpetajast teadsime? Hiljem selgub see, mida niisugune mees sulle võib-olla andnud ja kui sa hakkad mõtlema, kust lähtuvad sinu hoovused, sinu elu, hoovused ja kust nad sind kandma on hakanud siis jahimees ja kes meid sinnapaika panija nende lätete juurde või selle hoovuste alguse juurde. Neid oli Sispaar, toonased kaaslased ja muidugi mees ise ka ta oli minust 10 aastat vanem ja need on surnud kõikidega. Millal ma tulin sealt viimati neli päeva tagasi, ma jään ikka käima sinna. Aga kõik need 50 aastat või rohkem, nii olen ma seal käinud ja see on mulle saadud südamelähedaseks ja ja ma olen mõistnud seda maad ja neid inimesi, keda ma tundma õppisin, kellega ma kokku puutusin oma retkedel kui üht väga olulist peatükki või Osama hingeharidusest, mitte ainult zooloogiaharidusest. Te olete väga noor, kui te alustasite üksi rändamist ka, kas kõhe ei olnud või? Ja noh, see ei ole mu üksi rännakud. Neid oli küll kaaslastega koos, aga ega seal ei olnud vahet. Me käisime ikka üksi. Mina, koolipoiss, palju mina siis üksi käia sain, olid ju maipühad seal kevadiseks retkeks, kaks päeva. Vahel sai natukene sohki tehtud, lisaga vaetud ja suvi muidugi suvel pidid tööl olema, teenime omale raha, et sa sügisel oma õpikud, jaama särgid ja lipsud, sokid ja koolikotid jõuad osta. Sinna kadus enamasti suvi, aga mul oli emaga kokkulepet. Suve viimane nädal kuulub mulle. Ja ma mäletan, et neil suvedel ma viimase tööpäevaõhtuse töölisrongiga sõitsin must ja jaamas on üks jaam enne Aegviidut. Ja ma tulin siis niimodi tagasi öösel läbimetsale, et koolipäeva varahommikusse Rock peale erust. Esimesel septembril see limu, suvine nädal. Noh muidugi olid nädalavahetusel oli siis pühapäev laupäeva õhtul välja pühapäeva õhtul tagasi. Nii sai ka käidud. Ja muidugi kooli ajal siis see Megutsesse oktoobri palagani sellest osa ei võtnud, viilisime ära ja käisime siis metsas seal iga tavaliselt kaks päeva sai kahepäevase retke teha sügisel. Niisugused olid põhiliselt need rännakud kooli ajal. Metsas on väga tore ringi hulkuda, aga siis tuleb öö peale. Ja kui tuleb öö, kui lõpeb päev ja algab videvik, siis inimese psüühiline programm vahetub. Ja öömeeleolu ja öine seisund, see kujuneb läbi videvikumeeleolu. See on üks üks teatud aeg päeva ja ööpiiril mil inimene noh, ma tundeeluga ja psüühiliselt valmistub ööks. Öösel on inimene teistmoodi koodi kui päeval. Seal on tunded teravdatud, seal on meeled erksamad, ma räägin seda neid kui metsas käia aga üldse ka kui ma kirjutan kirju või kui ma üldse midagi kirjutan. Ja kui see juhtub olema öösel ma viimasel ajal ei armasta seal töötada, aga kunagi ma kirjutasin ja, ja töötasin palju öösel. Siis selle ma pidin siiski hommikul üle lugema. Seepärast, et seal nii mõnigi asi muutus, kui sa Päevase pilguga vaatasid, öösel kirja pandud. Aga vahetevahel kirjadega oli küll, nii et neid ma põhimõtteliselt ei lugenud hommikul ülesse vait, leppisin ümbriku ja saatsin ära. Aga metsas on, metsas on öö, on teistsugune. Muidugi on ta teistsugune, ma räägin juba meeleolu pärast ja teravdatud tunnete pärast. Selleks pisikene Kalarbikust lendu tõusev linnukene teeb rabinat ja sa õpetad ja ehmud selle peale, kui sa oled laternavalgel seal raja peal. Päeval sa niisuguse asja peale üldse vahel sai peale tähelepanu, sellele meeled on palju erksamad öösel. Aga see tähendab seda ka, et elamused, mis sa saad ööst nii valguselamused kui vaikuseelamused, kui häälteelamused, kui lõhnaelamused. Need on palju tugevamad ja need on teistsugused, nad on, võiks ehk öelda, sügavamad, teravamad, meeldejäävamad. Seal on asi natukene teistmoodi või palju teistmoodi, kui päeval. Kas võib nii öelda, et kui inimesel tekitakse saabuni kõhedust kas linnu ja loomariigis, kuidas seal on, kas siis on pigem seal pimedas on nagu kaitse. No kellele kaitse ja kellele jahipidamise aeg see oleneb, tema bioloogiastad oma bioloogilistest kohastamistest. Võtame mõne lihtsa näitelinnud on ju, on ju päevalinnud ja nöörlinnud. Kevadel alustab pimedas, päike veel pole tõusnud, taevakaar kahetab, koiduvalgus ilmutab ennast, alustab punarind, tähendaks esimene, siis tuleb laulurästas. Head nägijad mõlemad. Ja kui sa õhtul kuulad hämarat metsa, siis on needsamad liigid, punarind ja laulurästas, need on need viimased. Ja siis tuleb nagu vaheaeg. Oleneb aastaajast muidugi ka. Aga siis tuli öösorr suvelindudest rääkides. Või tulevad öökullid kakud. Praegu näljas, vaikne novembrikuu sees võib veel kuulda rändavate sõtkaste. See on üks väike part tiiva vilinaid. Sel linnul on selline iseärasused. Ta isaslinnu tiivad filisevad, väga kaunis heli on see. Suvel ja kevadel võib seda palju kuulda, aga sügisel, novembris ja ka nüüd vahel, kui nad üksikud sõtkad veel hilinenud ja rändavad detsembri sky. See on väga ilus heli kuulata. Ta hakkab kaugelt metsavaikuses metsa kohal kuulda olema ja tavaliselt ma jään siis seisma, kui ma teel juhtun olema. Siis ma kuulan, kuidas ta vilinal üle läheb. See on üks ilusamaid helisideltse põhjamaa looduse sisendit. Ilusamaid helisid kõrvemaa looduses. See on niisugune lind, kes pesitseb vanades rähniõõnsustes. Ta ei ole mitte mätta sega kuskil roostikus, imesid. Õõnespesitsejad, vanad musträhni pesakoopad, need on tema kadu. Meil on tema ka üsna tavaline lind. Aga üldiselt on ta enam põhjapoolne liik. Sõtkas. Kõrvemaal on kaks tore järv, kakerdaja järv, millest selline nimi? Kakerdaja järv, seaneks, rabajärv, kakerdaja rabas ja nimi on tal tulnud selles ma usun. Et seal on pesitsenud. Kunagi üks niisugune linn nagu järvekaur seda lendu kutsutakse rahvakeeles kakerdajaks. Ja küllap ta kakerdaja sellepärast et ta jalad on nii tagakehas, et ta ei saa jalgadel käia, ta on veelind, ujub väga hästi ja lendab väga hästi, aga kuival maal on ta väga abitu. Ja kui ta oma pesa teeb, seda teeb niisugusse kohta järve äärde Ta peale või kuhugi varjulisse kohta, kus ta saab kohe vette, kohe sukelduda. Ja see kakerdaja järv, ma arvan, mina neid aegu ei mäleta, et seal oleks pesitsenud Se kakerdaja järvekaur. Aga see järg, ma usun, on sellest linnust oma nime saanud tema rahvapärasest nimest, sest see on kakerdaja rabas raba ka selle järgi oma nime saanud. Mitte kaugel sellest Ravastan ka suur ja väike kalajärv. Ja seal on koguni kolm järve linajärv, siis on suur ja väike ka ja need on mulle väga tuttavad paigad. Nende järvede ääres, ma olen palju käinud poisina ja ja nüüd ka muidugi. Need on huvitavad järved, eriti suur kalajärv oli kunagi väga rikas järv, sellepärast et seal oli selliseid kalu nagu linask, seal ei ole mitte tavaline kala siseveekogudes. Oi, seal oli ahvenaid ja haugisid sellel hiigelsuured järvekarbid ja seal oli särgi ja viidikaid ja seal oli veel üks huvitav liik, üks loomaliik seal apteegikaan. See ei ole igal pool levinud ja seal kakerdaja raba ligidal, suures kala järves, omal ajal seal ligidal oli üks talu noku talu, nüüd on sellest jäänud küll asejakoht, aga see peremees ütles, et tema käis neid kaanisid sealt püüdmas ja. Me omal ajal käisime ka võtad ühe puurondi, keerad sinna veetaim ümber pahmaka, siis tõmbad nõudsiku peale kaldale, siis me vaatasime, mis sealt kõik välja tuli, igasuguseid ujureid ja kiilivastseid ja putukaid veeputukaid ja siis oli ka neid apteegikaan, nii et see on üks koht mulle teadaolevalt kõrvemaal, kus seda liiki ette tuleb. Ta ei ole meil igapäevane liik. See apteegikaan. Selle noku talu kohta ma tahtsin küsida, et see on talu, mis asub üsna raba servas. Ja teised talud on rohkem üksteise lähedale koondunud. Ja nüüd praegu on seal ainult varemed. Aga see mulje, mida mina ju ei saa, sellepärast et nüüd enam ei ole võimalik nende inimestega kohtuda. Räägitakse, et nad olid väga musikaalsed ja millised olid neil noku talu elanikud teie pilgu läbi? Vaata, mina hakkasin käima seal 50.-te aastate alguses, mu esimene retk noku tallu oli 1951. aasta mai alguses, õieti ma jõudsin sinna 30. aprilli väga vara hommikul. Siis ma sain tuttavaks noku taadi ja noku eidega. Need olid minu mälestustes Need vanad, kes seal elasid. Ma mäletan, et noku talu pööninguaknast paistis rabal olev suur kõrge rist. See tähistas kohta või laugast, kus uppus üks noku talu poistest. Hiljem ma kuulsin, et üks nakku talu poistest oli olnud metsas sel ajal Need olid segased ajad, sel ajal oli veel haarangut, sel ajal olid veel metsavennad metsas. See oli 50.-te aastate alguses ja ja ma ei tea täpselt selle talu pere lugu selles mõttes. Ma tean ainult neid vanakesi või need taati-eite. Ja nendega oli huvitav nodaadiga eritisest taatori ju jahimees ja ta tundis väga hästi kohalikku loodust ja kohalike noh, rände aegu ja tal oli palju uudiseid, alati, kui me sinna läksime, olin ma siis üksi või olime me siis mitmekesi. Ja tal oli üks imepärane omadus, mäletan, ta kuulis. Ta läks välja ja kuulas ja hommikul võis olla päris natukene vines, aga päris ilus ilm ja. Me läksime poistega metsast, ööbisime siis laka peal heintes ja läksime siis poisteretkele. Suvel, kui me olime seal, siis valamas. Aga laevapoisid, saate vihma. Ja me küsisime päästjad, kus sa siis tead, et vihma hakkab sadama, ta ütleb. Raba hääled kostavad teist muud. Tal oli nii suur kogemus. See noku talueit ja taat või noku pere, see on minu kokkupuude üks kõige esimene ja võib-olla ka kõige põhjalikum kokkupuude niisuguse üksildase kõrvemaa perega või eluga. Ma nägin, mismoodi käis seal see elu. Me olime poistega seal suve lõpul, siis on viljakoristamise aeg, mõtlesime neil vilja kokku panna, sest kus tal see töövägi siis ikka võtta oli. Vahel oli seal mõni mees ka, mis mehed need olid, ma ei tea. Üks mees, keda me kohtasime aina tema ütles, tema metsmees kutsusimegi teda metsmeheks, ma arvan, et ta võis olla mõni niisuguseid mehi, kes hoidis kõrvale elu hammasrataste eest mis olid tol ajal väga tõsised. Ja see metsmees, ta oli üks muhe mees. Aga vahel ta kadus ära, siis ta ütles, et ma lähen mustajaam siis läbi metsade muste ja mis ta läks, kus ta käis, ma ei tea, see ei huvitanud meid. Meid huvitasid ikka rohkem liblikad ja linnud ja metsaelu. Ja selles mõttes oli noku vanadel meile palju rääkinud. Aga kas teil tuli noku vanadega jutuks ka see, et kuidas nemad olid sinna kõrvemaale sattunud, miks nad valisid elamiseks selle koha nii üksildase? Ja vaat seda ma ei ei mäleta, et oleks sellest juttu olnud, aga sellest ma saan aru, et see oli üsna heal järjel majapidamine, seal olid loomad ja see oli väga korras majapidamine. Ja seda, et olemas, tegi kõik ise, tal olid kõik mööbel ja, ja taliJosep, seal on praegu alles sepibaja asukoht on niisugune, kühm on kolm suurt kaske, kui sa oled käinud, sa oled näinud. Ja ta tegi sepatööd. Ja Ma arvan, et ta tegi kõik, mis koduses majapidamises vaja ja mida kodus teha sai. Ta tegi puutööd ja noh, nagu ma ütlesin, talle sedda ei teinud ainult puutööd. Ja seda ma tean, et ta vahel tagatoas siis mängis viiulit, noh nii nagu üks külamees mängib viiulit. Ega ta seal saanud see vängindaga, ta mängis neid ikka neid külalugusid. Ja siis me vahel istusime seal pliidi ees, kuulasime, kuidas noku taat mängis viiulit. Ja hiljem, kui ma olen seal käinud ja see talu kadus takutaat, suri 1970. aasta jaanuaris, kui ma nüüd õigesti mäletan ja ja pärast seda läks siis ka perenaine ära sealt, kus sa siis üksinda elad, naisterahvas, vana naisterahvas seal metsas. Ja siis sedamööda, kuidas aeg asjast üle käis, sellest talust ja sellest elust midagi enam ei jäänud, aga vahel, kui ma sinna jõudsin, siis õuepuud õuepuud, seal on jalakas suur jalakas ja see õuepuu on ju praegugi alles. Ta on küll teistega kokku kasvanud või teiste sekka kasvanud, aga siis mul on meeles, kui ma selle puu all istusin ja mõtlesin nende vanade peale siis. Ja kui kaua kuulad seda, seda tuulesahinat seal seal puuokstes, siis oli niisugune tunne nagu, nii nagu mängiks riiul kuskil seal väga omapärane mulje. Ma olen selle elamusega kohtunud ja ta on üks lastekirjanduse klassika hulka kuuluv raamat, seal seisu aedama kobraste seiklused ja ja seal on kirjeldus sellest, kuidas indiaani lapsed läksid. See oli vist Zeitšov, kes läks kõnelevate vete juurde, ta läks jõe äärde, kuulas kärestikud ja indiaanlastel oli selline usk, et kui seal on mingi väga suur mure või kui sa tahad midagi väga kuulda, siis kõnelevad veed, kui sa neid kuulad hoolega, siis sa hakkad kuulma häältise seal õpetamiseks, mis ta peab tegema. Ma olen kuulanud palju kärestik, kõrvemaa jõgedest on, on kalakudu, kärestik on ja nii ja ma olen rästik noh, nad ei ole tõsised kärestikud, aga, aga seal on palju veehääli, ma olen neid palju kuulanud ja ma olen neid ka palju lindistanud. Helilindile võtnud. Aga too õuepuu, vot see tuletas mulle meelde seda raamatust loetud ja ja sellele midagi ühist nende veehäältega mõlema kõrbema väikestel jõgedel olen armastanud ikka kuulata. See osooni saates näitasite noku vanakski pulmapilti ja üks asi on näha inimest fotol aga teine asi on temaga vahetult suhelda. Ja missugune hääl oli näiteks talle seal kõrvemaal elades, see keskkond võiks ju ka mõjutada inimest. Mul on väga hästi meeles tema häält, ma tean, missugused olid tema käed, ma hiljem sain teada, et ta on säpp olnud ja tal olid suured tugevad käed, tuur, tugevad käsivarred. Ja ma mõtlesin, kuidas niisugused käed küll viiulit hoiavad, aga aitasid küll ja mängisid. Ja mul on mälestama. Ja mõttesse kõnelusega ja, ja juttudega nad ei olnud minu arvates eriti huumorimeelsed, sellepärast et kui ma puutusin kokku hiljem Hiiumaa inimestega, siis on vahe väga suur. Eks nad olnud vanad ja elust rappida saanud ja kui palju neid põhjuseid veel siis ikka oli naljatlemiseks seal jah, vahel söögilauas, istusime söögilauas meile, lõika oma Padajaid kaasas ja oma leivakannikas korjasime metsast seeni oma suitsu, turske margariin ja mis selle metsaelu juurde tol ajal kuulus. Aga kui me andsime neil põllul tööd teha, siis, siis me saime head ühepajatoit, keedetud kaalikat ja sealiha ja kartulit, oma toitu. Ja ma mäletan, et vahetevahel söögilauas pudenes niisuguseid natuke naljaga pooleks kilde ja ja mõni väike märkus mõne poisi iseärasused aadressil ja nii et see oli kuskil sügaval sees. Aga ta ei olnud nii pinna all, nad ei olnud avatud inimesed. Meid nad usaldasid sellepärast, et mis see poiss seal liblikavõrguga, mis seal kahtlust ikka on. Aga ega tol ajal inimesed ei usaldanud ju metsas hulkujaid ja selleks oli ka tõsiseid ja küllaldaselt tõsiseid põhjusi. Et neid ei maksnud, usaldada tol ajal inimesi. Ajad olid väga segased, ajad olid karmid, rasked, Aga milline oli perenaine, et kui peremees armastas viiulit mängida, siis kui tulevad väga vara videviku tunded, mida nägi siis perenaine? Neid videvikutunde mari. Ta ei mäleta sellepärast, et meie videvikutunnid kulusid metsa ja meil oli pererahvaga niisugune kokkulepe, et me võime alati lakka magama pugeda, kui me tuleme, ükskõik mis kell tuled, minge sinna lakka. Ja te teate, kus on heinalakk ja minge magage seal hommikul me siis ronisime välja ja isegi koer ei aukus mu peale, kui ma vahel hilja öösel sinna jõudsin, õhtuse rongi pealt läksid ja oma 15 kilomeetrit metsa tõid minna. Seda pesin ikka vaja kolm, kolm pool tundi pimedas ja siis koer see siis nuusutas ja vahel njuuton lohutas mind, aga ta hiljem ei aukunudki enam üldse. Ma ei oska nende videvikutundide kohta midagi ütelda. Aga ma arvan, et, et küll nad olid täidetud tööga. Sellepärast et niisugustes oludes see oli väga töine elu, nad pidid palju vaeva nägema selleks, et niisugusel järjel elada ja niisugusel järel püsida. Seal ümberkaudu oli veel talusid, mina sinna külvanud poolema metsavahi juurde hakkasin hiljem rohkem käima, aga seal oli ka Surdi talu ja seal enam metsa sees. Aga sellest alustan praegu ainult üks vundamendinokk ja noore metsaga kaetud künkad omaaegsetest põldudest, aga ma mäletan, sordi talukoera haukumine kostis noku tallu. Aga Mazurdi taluga läbi käinud minu niisuguseks pelgupaigaks seal ja, ja niisuguseks teiseks koduks. Selles mõttes oli noku talu. Ja mind võeti omaks ja mulle väga meeldis ma kord juba sissekäidud rada, eks ma seda siis käisin. Allasid. Väga ilusasti mainisite enne ära, et kuidas kord noku talu peremees ütles, et vihma hakkab sadama, et raba on teise häälega. Ja te rääkisite ka teile endale meeldib väga kärestiku häält kuulata. Kui minna rabasse lisaks linnuhäältele, mis hääli võib seal kuulda? Rabas, kuuled sa vaikust? See ei ole surnud vaikus, elus vaikus. Ma ei tea, kas inimesed on õppinud kuulama vaikust niimoodi, et nad saavad aru, mis on elus vaikus ja mis on hauavaikus. Minul on niisugune kogemus ka mere ääres ja rabas ei ole kunagi nii vaikne, et see tekitaks ebalust ebameeldivat tunnet. Nagu tekitab hauavaikus. Vaat hauavaikust. Ma olen kogenud maa-alustes käikudes, need on vanad fosforiidikaevandused kusele kajasid, kus on palju sokke, et ma olen seal käinud seoses nahkhiirte vaatlustega. Nahkhiired talvituvad meil siin Põhja-Eestis maa-alustes käikudes ja ja kui sa niisugusesse kohta satud, siis siis sa ei kuula absoluutselt mitte midagi, mitte ükski helisin ei ulatu su enda hingamine. See sumbub ka. Ja kui sa veel niimoodi oled, et sa ei liiguta suriidede kahise vot siis on niisugune tunne, et seal nüüd hauavaikus hauavaikusele lähedast vaikust võid kuulda ka metsas talvel, kui sajab värsket paksu lund ja kõik helid sumbuvad. Kuula äkki mitte ühtegi heli, mitte ühtegi häält. Rabas ei ole kunagi niisugust tunnet, olgugi, et seal ei ole ka helisid ja hääli. Aga lumises metsas, vot siis on hea meel, kui kuskil kaugele äkki mõni koer hakkab haukuma, see jõuab sinuni. Seal kergendus. Aga rabas on? Ma ei oska seda edasi anda. Seal on linnuhääled, muidugi, muid hääli ma ei teagi, kui meile kakerdaja rabast räägime, kõrvemaa, rabad, nad ei ole nii suured, et nende tee ulatuks ümberkaudsete külade hääli ja kui on väga ilusad, vaiksed hommikud, rikud noh, hilissügisel näiteks karged külmad hommikud siis on huvitav kuulata ümbruskaudsete külade häälinud kilomeetrite kauguselt. Kostavad koerte haukumine näiteks noh, nüüd ka muidugi teedelt sõidukite hääled ja nii et ses mõttes rabavaikus on sugune elus vaikus. Muidugi, rääkimata sellest, kui kui mingisugune elusolend seal häält teeb. Kaugelt kostab ronk metsast või lendavad kured üle või on kurgede paar. No ma räägin nüüd kevadest. Kõrgem heli seal emaslinnuhääl ja madalam heli selles duetis kahe silbilises on isaslinnu hääl. Nad ei ole alati kindlas järjekorras, et emal enne isane pärast vahel juhtub ka vastupidi, aga nad alati koos häälitsevad. Ja see, see teine helirida, mis seal tuleb siis, mille kohta Tammsaare on see õiguses nii ilusasti kirjutanud, et kostab sookurgede tur Lututamist seal samuti paari häälitsus. Osa sellest on isaslinnu ja seal on kahesilbiline emaslinnu. Sellega seal nii täpselt rihitud duett. Mõned inimesed on olnud üllatunud sellest, et kas see on kahe linnu hääl aga see on niimoodi sünkroonis või kokkukõlas on tema alati kuulda ja see kuulub nende häälitsuste hulk, paari häälitsuste hulk. See on üks väga tüüpilisi ja väga-väga ilusaid, väga armsaid kõrvemaa ja üldse Eesti Kristjani suuresti rabade maa hääli. Mitte ainult rabadel, aga, aga rabadel on neid kõikidel rabadel. Sookurg seal ei kakerdaja, üks sookurepaaridest taustal oli seal võib-olla tähelepanelik kuulaja, pani tähele, võib-olla oli seal muda tildrit ja võis olla taha kuku tagumist ja see kostab ka nii rabalt raba ümbrusest ikka lagedale Rabale kevadel raba niisugune koht, kus sa võid olla väga üksi. Silmapiirini sai tarvitse näha ja üldse inimesi seal ei liigu ka teatud aastaaegadel ja üldse inimesi. Aga kevadine raba muidugi häälekas mitte enam nii häälekas, kui ta oli mõnikümmend aastat tagasi, aga nüüdki kuuleb kevadel hääli. Kuulame siis järgmist. Järgmiseks on rüüt. Siin laulisus rüüt ja ei teki kahtlustki, miks ta oma nime saanud. Algul oli kuulda selline triller seal kevadine hääl, seal mängu häälitsus, nendel on ilus mängulend. Ja see on tehtud väga varahommikul või peaaegu ka pimedas. Mul on meeles, ma jahtisin mikrofonidega tedremängu ja seal oli üks reidi paar ja mul oli nii hea meel, kui ta järsku mikrofoni ees hakkas niimoodi häälitsema. Aga meil on tema nüüd eranditult rabadel. Põhjas on teda palju, kes on Lapimaal käinud ja kes on tundrutel ja Islandis ja ta on Islandi rahvuslind, seal on teda palju. Eestis on teda jäänud aina vähemaks. Et vahel oli viis, kuus tükki korraga kuulda, aga nüüd oled õnnelik, kuuled ühte või kahte. Nii et see pilt on kaunikesti hõredaks jäänud. Kurvitsialised üldse kahlajad. Neid on väga palju vähemaks jäänud kõiki liike. Nii et niisugust kurvitsejaliste pidu, nii nagu omal ajal olnud suuretudka mängut ja raba helise süütide viledest, nagu sa nüüd kuuldu, võib see ühe toonilised viled. See on ilus kuulata. See on nüüd juba niisugune harv muusika. Mul tekkis üks küsimus seoses nende lindudega. Lindude hommik algab ju palju varem kui inimeste oma, millal on hea minna rabasse? No ma arvan, et võiks minna juba, kui sa mõtled kevadisi hääli kuulama, siis peaks minema õhtul hommikul päeva noorus, pea seda meeles, looduse hommik, see hakkab vara. Nii et kui sa tahad tõesti hommikusi hääli üksildases paigas kuulata, siis tuleb minna õhtul kohale. Nii mugavam. Ja kui õhtul minna, siis on võimalus kuulata ka soristajad. Ja on hääli ka ja ö soristad kuule kuulama, see on siis suve juba ja see ketraja lind. Tee saristajat on siis mugavam kuulama minna. Suvel suvelinn jah, ta tuleb maikuu sees, meil aga seal nüüd niisugune hääl, mida metsas kuulda ka. Isegi augusti algul veel putuktoiduline ja talle ei sobigi, väga varane kevad, putukaid ei ole. Ja vaat selle linnu kohta peab ütlema, et, et seal kõrvemaa teedel ma käisin möödunud suvel. Mind lihtsalt huvitas, kui palju teda on, seda on üsna palju. Vahepeal oli tema madalseis, sõidad jalgrattaga mööda metsateid ja sa kuuled, mitme tunni jooksul võib olla ühe või kaks, aga nüüd on pilt paranenud viimase paari aasta jooksul ma usun, et see jätkub ka järgmisel aastal. See on üks huvitav lind. Ta on meisterlendaja ja ta on uudishimulik ka, nii et kui sa lähed, siis ta näeb teelt, tõuseb ta lendu ja siis tuleb ja vaatab sind. Ja see on omamoodi tore elamus. Sorry, minna vaatlema. Ta on selline ketraja linn, jah, ta oleks nagu, nagu voki vurin, aga teisest küljest jälle vanarahvas arvas, et tema oma laulu õppinud hobuse soristamisest. Sest et õitsilised kuulsid seda, noh, need, kes seal hobuseid karjatasid ja eks seal natuke sarnast on, soristab hobune või soristab öösorr, et niisugune arvamustavalt on kitselüpsja vene keeles on ta ka kasa doi ja isegi ladinakeelsed Capri mulgus. Sellepärast et kitsekarjased. Kui nad olid öösel loomadega väljas, siis udarad on piima täis ja lisad hakkavad tilkuma. Ja nende lisade ümber lendab kärbseid Lukaid palju nende nii-öelda lekivad lisade ümber ja siis sor lendab ümber kitsede ja kariloomade ja ta püüab neid kärbseid ja vanasti usuti, siis ta käib lüpsmas neid, mis ta seal ikka lendab, muudkui tahab aga piima saada. Ei, nii see ei ole, see on üks kõrvemaa niisuguseid tüüpilisi või väga iseloomulikke linte. Kõrvemaal on veel üks laulik needa härma, kes sai hiljuti 90 aastaseks. Tädi needa, ma tahaksin kõigepealt. Küsida teie lapsepõlve kohta, et kui talide väike, kas ema laulis teile ka ema laulis, laulis, vanaema, laulis vanaisa, isa, teda ma mäletan väga vähe. Aga seda ma tean, et ta laulis ja mängis viiulit ja kitarri. Temast on mul isegi laul veel meeles. Ja seda lauluma kuskil mujal ei olegi kuulnud kui seda, mis laulis minu isa. Kas ma võin seda laulu laulda ja see oleks väga tore. See on Schuberti laul. Seda laulu laulis lisa isa, jah, ja ma ei ole kuskilt mujalt seda laulu enam kuulnud. Kas isa mängis mõnda pilli ka? Isa mängis viiulit ja isa mängis kitarri. Emaga koos nad niimoodi, kui ema laulis, isa mängis kõrvale kitarri. See oli suubelt diviis, nagu teete siia asja, õlid, superdiviis. Meilovleid, isegi laulunkla, aga teed nagu sel ajal olid ikka ja oli emal laulukladet ja isal olid laulud, Ladid. Isa ajakiri oli väga ilus ja seda oli hea lugeda. Aga sel ajal ju lauldi selleaegseid laule, nõid on laulud hoopis teised, kui sel ajal olid külas, lauldi Juhvega palju. Aga kas ka vanaema laulis? Vanaema laulis, vanaema laulis ja isegi õpetas mulle ühe laulu. Vaat mis oli sel ajal, kui mar rääkima alles õppisin. Siis vanaema õpetas mulle ühe laulu ja see aga seisavad mul ikkagi meelist. Laul oli nii Insidzee, Kidd läks kiidel, teeks Mäelee. Kui sul õhu tummise kinni gootki Olles olnud Iidiri maad Nii et teie lapsepõlvekodus lauldi päris palju. Lapsepõlves ja laulsime, kõik mu õde laulis. Me käisime laulukooris. Ma olen teie märkmetest lugenud, et 1930 tulite Voosele ja siis ma tulin Voosele, siis ma hakkasin voose inimeseks. Ma tulin talusse teenijaks, sest oma kodus läks elamine kitsaks, vend võttis naise ja väiketalukoht ei pidanud üleval nii suurt peret. Keegi pidi ära minema. Sellepärast pidin mina minema kumale mujalt leiba teenima. Tee tulite elama tihti talusse. Kiifide alus, tulin talud, Keeni Jõks. Hiljem seal, kui ma olin juba teeni olnud, siis hiljem sain sinna abiellumise tõttu siis perekonnaliit, miks? Ja siis, kui mul seal mul oli ilmale toodud kaksikud pojad, peale seda nad said just kaheaastaseks, kvi. Isa läks sõtta ja kolmas poeg sündis peale seda, kui isa oli juba sõjaväljal. Temast enam ei teanud, kas ta elab või mitte. Niimoodi läks. Kui teie kolm poega olid väiksed, mis laulude neile laulsite. Kui mul vahest Meiega oli laulda, siis ma peale ajju laulu laulsin, mis parajasti meelde tuli. Ega ma nende kätke Häädesaega istutud põrandat pesin, vahest laulsin, sest kodus ei olnud mul aega olla, tuletan meelde mõni mälupilt, et poisid on väikesed ja teie laulate uttu tutud. Siis ma laulan sind ja nägin, mina nägin mina meelislindu. Niisugust niisugust laulu laulsime, te olete 90 aastane, 90 ja, ja teil on nii hästi need sõnad kõik meeles. Ma ei tea kuskil enam Tõnu kogunenud. Et ikka tuleb jälle meelde armsad, sellepärast eluaeg olen laulu armastanud ja ma oli ütelnud seda, ütlesin siin lastele ka, et lauluhääl hinge hääl. Ja sellepärast võrrelge lindu siin. Lauluhääl läheb hinge sest ta on ju hinge hääl. Ja selle saate nimi on ka kõrvemaa hääled, mis teile meeldib selle koha juures. Siin Moosel lohutaks on siin tõesti tõest Liilu, sina olen saanud voos inimeseks. Ma olen poolsele tulnud siia elama ja poose, rahvas võttis mind omaks. Nii et ma olengi voose inimene siin saates äika free tissi. Kas teda ka mäletate siin jalgrattaga näiteks mööda sõitmas? Ma mäletan, Fret Jüssi, küll ta on siin meil ju mõnest koos istumisest osa võtnud ja tal suur seljakott oli seljas, vita rattaga sõitis seal arvatavasti oli ikka telk sees. Ise ta rääkis kirjumiks del külmandus jõe taga, seal ju olid nii, et turistide majutamiseks väiksed majad, et talvel oli vesi jäätas ära. Aga ta kuskile taludesse ta ei läinud ööseks uttele seal ikka meeldist jõe ääres rohkem. Ei, ta oli täitsa voose mees ka. Linnuke võiks lend üle mägede. Onomy saun on back sooned saadihes mus saun on o suhu saanud. Seal sauna eest on aiake, eks väike aiake üks väi. Seal i ja c-is on õnnepuu ja laiad oksad harali, nii alla ei ja o oks. Hurraa-only jaa. Oli ju võinud rõõmust? Et igaüks, kes me laulukuul seisma jääb, see laulu Selle laulu, see on minu emast meheni, ema laulis seda väga palju. Ja lõpetuseks kuna on jõuluaeg, siis mis oleks teie jõulusoov, on see, et kõik lapsed oleksid rõõmsalt ja vanalt rõõmustaksid lapsi ja et kuskil keski ei oleks pahane, et ei oleks kuskil tüli instituudiga riidu. Et üldse oleks maailmas rahu. Jõulude rahu. Fred Jüssi ja Meeta härmaga rääkis Tiina Mayboman.