Tere, mina olen Anu Allas. Andrus trussikute Kuulate saadet kunst, täier, räägime täna meie sõsar väljaandest ajakirjast Konshee õieti selle aasta viimase numbri lisana ilmunud eesti noore kunsti erist ja räägime sellest selle erinumbri koostajate Maarja hektar manni ja Elna rada Heidrega. Mõnda aega tagasi oli meil juttu ühest natuke suuremast mahukamast väljaandest seoses Eesti noore kunstiga ehk siis raamatust 22 pluss. Need kaks väljaannet ilmusid nüüd üsna paralleelselt, et miks Eesti noor kunst nüüd meil nii päevakorral ja nii pildil on või miks te selle erinumbri tegite? Tegelikult meie juurde jõudis asi üsna konkreetse teema püstitusena. Et heie Treier tegi meile ettepaneku, et et võiks olla selline erinumber ja siis me hakkasime seda mõtet kerima. Ühelt poolt see on nagu mingi aja tagant ikkagi tuleb selline nii-öelda uue põlvkonna tuvastamise teadus ja ilmselt siis aeg oli küps praegu, et kaks sellist kuidagi 11 täiendavad, ma arvan, projektisait praegu valmis enam-vähem ühel ajal. Aga kumb enne küsimus on siin alati nagu ees, et kas siis Eesti kunstiakadeemia selline promoraamat 22 pluss jõudis lihtsalt varem letile või oli või olid need ideed nagu sünkroonis küpsemas? Faktiliselt ilmselt Karin Laansoo idee algas natukene varem kui meie oma, aga et mõlemad asjad on vist natukene nihkunud, nagu nad mõlemad varem tulema. Jah, nad tegelikult nad jooksid hästi paralleelselt, aga, aga meie põhiline töö oli ikkagi need suve lõpp-sügis ja Karinil oli see kevadsuvine ja tal on hoopis noh, ikkagi hoopis teine formaat, et noh, see ongi sihuke paralleelne jooksmine. Aga formaadi erinevus on siis ainukene erinevus, et kui mõelda, et katus mõista või katusteema on noor eesti kunst siis ilmselt see aines, ehk siis need kunstnikud on, on mõlema publikatsiooni puhul samad või ei ole sini. Ma arvan, et mõlemad, nii palju kui ma olen Karinil kuulnud sellest või lugenud tema artikleid tema raamatu kohta, et meil mõlemal nagu sellel tegijate grupil on nagu põhimõtteliselt sama idee sellisest asjast nagu noor eesti kunst tegelikult ei saa rääkida, et see on niivõrd absurdne niivõrd laialivalguv mõiste ja et mõlemad oleme üritanud siis eri moodi seda kuidagi üle mängida, seda mõistet või nagu teha siin topeltmängu ja Karinil on see dokumentaalprojekt nii-öelda meie vähem mõnevõrra tavalisemat traditsioonilisemat rida, selline, valides kunstniku ja kunstikriitilise teksti, aga samas me üritame seda formaati kuidagi ikkagi nii-öelda üle kavaldada. Kõditav ülekavaldamine käib. Meie põhiline mõte või kuidas me üritasime üle kavaldas ülekaal täpselt sama ajus mõiste teemapüstitus ise, aga kuidagi olles sellest teadlikud, üritasime sisse tuua mingeid lisateemasid ja kogu selle ajakirja kujundusega ja kogu nende ütleme, lisad, mis siin on, et nende kaudu üritada seda duetti duelli nagu nihestada kuidagi algusest peale kuidagi vestlesime seal võimatu ülesanne. Aga samuti see oli väga tore mäng, et nagu sa üritad kuidagi reeglitest kinni pidada ja nagu teha selline tõsine nägu. Aga samas nagu saad, sa mängid, pakud lihtsalt ühte varianti tõlgendusvõimalust, ühte komplekti lihtsalt noorest kunstist. Aga kui heie Treier teile selle ettepaneku tegi, kas tema ei esitanud mingeid piiranguid või ka mingeid põhjendusi, et miks, miks seda oleks tarvis? Jah, miks noort kunsti just nüüd hakata selle aastanumbri sees sellel ajahetkel nii võimsalt nagu esile tõstma? Vot selle kohta vist peaks küsima heie Treieri, miks talle tundus, et nagu tema jaoks oli aeg küps, aga meie enda jaoks, et miks me selle vastu võtsime kuidagi, miks me haakisime sellega, et, et me põhimõtteliselt, et meie kirjutame siin enam-vähem oma oma eakaaslastest ja kuidagi selline nagu päris pretendeerida selline nagu Insaideritele või kuidagi, aga et noh, ilmselt jõuabki selleni, et mingid asjad on õhus jälle, meile endale tundus selliste küpsevate noorte kunstiteaduse tudengite need on mingeid uusi huvitavaid nähtusi, mida ei ole tegelikult veel niimoodi lahti kirjutatud noh, nii-öelda kunsti kriitiliselt või mingi mingi sellise nii-öelda kunstiteaduslikku versiooniga, et, et nad hästi väärivad, seda on hästi huvitavad ja nad väärivad sellist esiletõstmist ja tõlgendamist ja, ja, ja see oligi, kus meie nagu startisime nii-öelda selle asjaga. Ja millised need uued ja huvitavad nähtused on siis et kuidas see asi sai üles ehitatud, et meil algul oli mõte teha siin Tallinna väike entsüklopeedia siia, et võtta selline hästi informatiivne hästi raamatu formaat tõesti palju põhjalikult siis me saime aru, et see on natuke absurdne. Ja siis me otsustasime, et me ikkagi valime välja ja, ja üritame valida mingeid nähtusi, mis meile endale tunduvad, et, et on kuidagi aktuaalsed praegu veel öelda, millega meie eakaaslased tegelevad ja siis nad saidki jagatud sellisteks mõttelistes gruppideks, et meil oli eksperimentaalgraafikagrupp nii-öelda siis meil oli selline irooniline või eneseirooniline pop maal siis meil oli kunstirühmitus, kui bänd siis meil on, on nii-öelda selline mõtteline alagrupp, nagu püüdleme oma meediumi, piiride laiendajad või või ka sellised piiridelükkajad. Et siuksed, mõttelised nähtused, mille alla me siis leidsime kuidagi need kunstnikud või kunstnikud tõid meieni need nii-öelda nähtus üld, üldnimetused. Aga see kunstnike valik tuleneb ikkagi teie sellisest subjektiivsest arvamusest absoluutselt. Nagu nagu 22. Jah, ja see on sama, mis meil on Kariniga nagu ühine põhimõte, et et samamoodi nagu see noor kunst on laialivalguv mõiste igasugusest objektiivsust valikust. Tegelikult sa ei saa üldse rääkida, noh, me kõik teame, et ma enam ammu ei saa sellest rääkida ja rõhutasime siin oma sissejuhatavas väiksest heitmed tekstis ka, et et see on, see ongi meie valik. Nabel naera, ütles, et me pakume ühe variandi ühe kollektsiooni. Aga me ei vastuta selle eest, et see on, et need kunstnikud on just need, kellest antakse välja järgmised monograafiad Eesti kunsti ajaloos. Me ei tea, mis nendest saab, aga me arvame, et nad on väärt, et olla siin praegu lahti kirjutatud ja lahti vaadatud ja, ja nagu esile tõstetud Samas kas nagu teie valiku põhjal olid ka mingid sellised kindlad sõpruskonnad või oli näha nagu sellist rühmituse varianti et noh, see on üks alapeatükk Ei selles mõttes, et kas need kaanetatud kunstnikud nüüd siin selle, selle ajakirjavahepeal, et kas neid ühendab ka midagi muud kui lihtsalt see jaagu. Ütleme, need kunstnikud, keda me Ekast oleme valinud, et et ausalt öeldes nad on, enamus tunnevad 11 käivad läbi nii-öelda või on kuidagi koos tegutsevad, näiteks on koos teinud näituseid eriti graafikud. Aga mida meie nagu rõhutasime ka siin jälle selles avatekstis. Et, et noh, tänapäeval, et kunstitegemine ei ole kuidagi elust lahus seisev asi, et see on, see on ka nii-öelda elustiil või noh, ütleme, et et kunstnikud, ütleme, isiksustena elavad puhtalt seda kuidagi läbi, et see kõlab väga nagu vana või kulunud mõttena, aga et ühesõnaga, et kuna nad on ka inimestena on hästi kunstnike hästi sarnased taotlused, et siis noh, paratamatult see kuidagi ühendab neid nii, nii kunstis, eraelus, tööl, kodus, puhkehetkel. Aga noh, me üritasime mitte võtta ainult sellist nagu ühte sõpruskonda ja mitte ainult nagu Ekastaga, et minna ka välja poole, et üks, mis ma arvan, et meil on hästi-hästi tore külg võrreldes Kariniga, et me ei ole jäänud EKA vilistlaste ja tudengite nagu sekka, et me üritasime leida Tartus Tartu Tartus noorte kunstnike leidmine osutus üsna keeruliseks ja siis vaatasime veel, mis oli, mis on Non kratta, nii-öelda noorem põlvkond meest on nüüd meie kaks rühmitust. Et me üritasime ikkagi võtta laiemalt seda ringi eta, aga noh, suurem osa on ikkagi Ekast. Aga kuidas teile tundub, kas niimoodi laiema ringi ettevõtmine, kas selleks tuli mingeid väga suuri pingutusi teha või kas kas on siis tegelikult pigem ikkagi sedamoodi, et need, kes on pildil, on kunstiakadeemiast ja ülejäänud tuleb tõesti kuskilt välja otsida? Hein on, kate tuli üsna loomulikult sisse, aga Tartu ka meil oli ikka nagu päris pikalt mõelda, sest ekas tulisem palju inimesi, kes selles nagu tahaks rääkida, see oli nagu hästi omapärased. Aga Tartu, sest meil nagu ikka, mõtlesime kõigepealt rediatsioonilised nagu maaliosakonna peale. Ja sealt tõesti võib-olla peale Eda lõhnast meie leidnud kedagi noorematest jah, noorematest. Mida see tähendab, et ei leidnud kedagi, inimesed ju ometi õpivad seal iga aasta vist küll lõpetab nii Tartu kõrgemas kunstikoolis kui, kui ülikooli maaliosakonna, et mida see tähendab, et seal ei ole kedagi, kas neil ei ole piisavalt häid või selliseid huvitavaid töid või neil ei ole üldse töid või neid töid ei leia kuskilt üles. Teisisõnu, kas Tartus õppivad siis moodi ainult 40 50 aastased inimesed? Ei, absoluutselt seal on selle ülikooli juures Elkeni all tõesti tuleb igal aastal välja ports maalikunstnike aga meile tundus, et ütleme, see Tartumaal hetkel ei liigu nagu kuhugi, et, et see on väga kvaliteetne, selline tõeline puhas maal. Aga selle parimad esitajad jäävadki kuskil mõne aasta taha, et kui, kui lõpetaski seal ütleme, see põlvkond, kes seal praegu nagu rokib nagu Eda Lõhmus maris palgi Kaial või kulla Kaarel Kulla, et noh, ühesõnaga et peale seda sealt ei ole midagi enam sellist noh, originaalset või, või kuidagi tugevat tulnud, et mõnes mõttes ta läheb võib-olla natuke õppejõudude käekirja järgi see asi ja noh, sellist tugevat maali me ei leidnud sealt praegu, et see kuidagi on jäänud natuke kordama ennast ja tegelikult Tartu kõrgema kunstikooliga, et see on küll tegelikult, et kool, kus kus ilmselt leiaks palju rohkem ja leiaks nagu väga lahedaid asju, väga lahedaid tegijaid. Aga sellega oli see, et osalt me ei leidnud üles nagu noh, ilmselt kuskil on keegi, kes on väga tore ja väärinuks siin olemist. Absoluutselt, aga me lihtsalt ei jõudnud temani. Aga noh, need kaks tükki, mitu kunstnikku, kes meil on, ongi just fotost, kõrgemast kunstikoolist et nad Tartu kõrgema kunsti või tegelikult tasuks rohkem tööd teha või nagu kuidagi üritada ennast sinna sisse süüa, et meile ku autsaider itele asutusse mõnevõrra siukseks keeruliseks. Aga põhimõtteliselt võib siis öelda, et nii Tartus, Tallinnas kui ka Pärnus kui ükskõik kus Eestis te otsisite nagu just eriilmelisi kunstniku käekirju või nii-öelda halbu õpilasi just nimelt kunstiharidusliku tausta arvesse võttes. Need, kes meil näiteks EKAst on, need on väga head õpilasi. Mis need siis teeb paremateks nooremateks kunstnikeks, kui näiteks neid, kes Tartus Jaan Elkeni käe all on head õpilased, aga ometi ei ole siin siin kogumikus esindatud. Meil on väga tugev omaga ajakiri nagu oma visioon ja see on jälle jutt, mida tegelikult noh, mida me üritame vältida sellise nagu numbri puhul. Aga noh, põhimõtteliselt see on ikkagi see, et mingi tugev kuidagi väga hästi läbi tunnetatud, väga kõige paremas mõttes kaasaegne väga hästi teostatud ütleme, looming või projekt, et noh, nende puhul ei saa väga palju rääkida noh, loomingust kui tervikust, pigem on mingi üks kaks sellist väga head projekti, mis on nagu noh, mille põhjal viiks nendest loota. Me ei ütlegi, et nad on paremad kui need, keda siin ei ole. See ongi see, meie, see super subjektiivsuse koht nii-öelda, aga me hetkel nagu valisime need välja meile ka väga palju välja, kellesse me ka nii-öelda usume. Aga noh, et see valik on selline, et me üritasime stega natuke grupeerida, et nemad olid nii-öelda nende, meie väljamõeldud nähtuste võib-olla kõige kõige hästi täitsid seda oma kunstiga. Aga valikuprintsiipidest veel, et kui need tööd olid Teil kõik silme ees kaste nagu hindaksite, rohkem tulevikulootusi või, või selliseid väljakujunenud käekirju, sest noh, kuigi me elame ühiskonnas, kus nagu on surve kõikidele peale enne kolmekümnendat eluaastat tuleb midagi saavutada, siis kas kas näiteks loomingu puhul saab nagu nõuda inimeselt sellist välja kujunenud oma pilti kuskil kuskil õpilase-eas või, või mida te hindaksite, kas kas tulevikulootust või juba juba mingit väljakujunenud asja? Inimest rõhutasime ka seda, et me anne mingisuguseid ennustusi, mis nagu hindasime, mis oli noh, hetkel praegu, mis nagu täiesti subjektiivselt silma rabas. Muidugi me loodame, et sellest tuleb ka nii-öelda tulevik. Aga jah, korterid on ka juba selliseid üsna kitsaid isiksusega, et on ikka nagu oodata, et nad jätkavad mingisugusest oma väljatöötatud, kas joon liini, aga noh, nii täiesti Ennostaminagi kui vanad, need keskmiselt anne, küpsed isiksused kui loobumoor, kunst? Nad on kõik, jah, nad on ikka tükk maad alla 30 kõik vist paar paar näidet nii-öelda paar eksemplari ala veel alla kolme küll nagu väga pika puuga, aga põhimõtteliselt sihuke. Meievanused, kes nendesse teie väljamõeldud nii-öelda teie üles leitud katuste alla siis kuuluvad, kes need konkreetsed kunstnikud on? Põhimõtteliselt mitu inimest mahub mitmed nii-öelda mõttelise nähtuse alla, et me ei toonud tegelikult neid et neid nii-öelda neid meie valitud nähtuseid kuidagi eriti esile välja arvatud siin oma tekstis, et ma andsime ikkagi kirjutajatele, kes on enamus ka sellised nooremad kirjutajad, et andsime ka neile võimaluse nagu nad ise kuidagi paika panna, et ei surunud mingeid. Me kategoriseerida neid nii kindlalt ära, nii et noh, kõik need on nii-öelda tinglikud jaotused. Aga ühesõnaga kunstirühmitus kui bänd, mis on puhtalt Sandra Jõgeva autori kontseptsioon. Et selle alla läksidki meil see kraata, noorem põlvkond fašist lendas üle, rub, andsid et siis lendas üle, on minu arust sellisel kujul praeguseks hetkeks tegevuse lõpetanud ja tegutseb hetkel vist põhiliselt kalamajas galeriipidamisega ja Rubens loodetavasti ikkagi jätkavad. Aga et noh, need koosseisud on kaanel üsna voolavad. Et noh, Rubens esinevad noh, nii kolme nelja kui kui nagu mitmekesi siis, ja hakata seda ajakiri edasi siis selle eksperimentaalgraafikaplokk on, võib-olla sa räägid, kuna graafika on siuke sinu laps see kontseptsioon, kui see definitsioon tekkis meil nagu juba töö käigus mõtlesime, et nagu võiks täiesti. Ta on mingi toredaid inimesi, kes tegelevad graafikaga, aga vaatasime, et kuidas nad nagu Neist pole tõepoolest, eksperimenteerivaid mängivad oma tehnikaformaadiga ja siis sellest kuidagimoodi, sest just see rühm, aga kõigepealt tulid inimesed pärast tuli see katuse mõista. Kes need inimesed on, need anud niiskengma marguna neutras ja Tanel Saar tale saare puhul on rohkem tekstis jutu jutu temas kui perfomance kunstnikust installatsiooni kunstnikust, aga aga ütleme, et noh kus eksperimentaalgraafika tuli, et et ongi selline, noh, näiteks Tõnis Plank maal oli selline lõputöö, kus ta trükiski igasugustele erinevad selle ehitusmaterjalidele. Selliseid tülilisi rannapilte ja siis Tanel saarel on need igasugused masinad, millega saab trükkida, ja leiutised. Et noh, see, mis neid ühe tähendab nagu hästi tinglikult vahepeal neid saab nimetada graafikaks, et lihtsalt nagu ainult trükkimise põhimõte jääb, aga trükitakse millega iganes millele iganes, mida iganes jah, ei saa, hästi tore, liigume edasi, siis meil on selline installatsioon või, või foto. Selline foto kasutamine kunstis. Et siia alla läheb Katrin kapral. Jaa, Tanja Muraskaja, ütleme, Tanja on raske on hea näide. Tegeleb vabakutselise moefotograafina ja ja tema, ütleme, kunstilooming jätkab tegelikult sedasama retoorikat, aga, aga teeb selliseid nihestatud moefotosid. Ja samamoodi kasutab fotot nagu oma loomingus kui Jaanus Samma kes ongi sihuke irooniline, irooniline pop või kuidagi niisugune kõrge madala segamise. Aga Jaanus Samma on üks hästi terviklikumaid, võiks kõige terviklikumat projekte, mis siin on sadamabasseini seeria, kus ta on siis tikkinud peale pärleid ja litreid ja, ja ka nii-öelda sellist. Ta on ise õppinud graafikat, aga et ka selline kuidagi kaugemale minek lihtsalt sellisest trükkimisest. Ja siis meil on, on selline popmaal, kus all on, või selline hüperrealistlik maal, mis on hästi tugev koolkond, on kuidagi väga palju selliseid noori noori tegijaid, invest EKAst selle alla tulnud. Meie valisime Maarit nurka ja Merike Estna peale Merike läheb Kärt Ojavee ja kui Nende mõlema diplomitööd vaadata, et ühel on maal, teisel on tekstiil ja need mõlemad tööd on rohkem kui lisanud oma tehnika. Ma olen rohkem kui maal ja tekstiil on õhkenud, kui tekstiil on ka hästi tore, on see, kuidas tööd lähevad nagu üle oma distsipliini piire. Et kas lähevad interaktiivsemaks ja need liikuvad, et see helielement Kärdi puhul. Ja sellised geneetilised elemendid Merikesel Mida tähendab, et tekstiil on rohkem kui tekstiil, et meil on tekstiiliteos seina peal ja mida ta siis teeb? Aga ta tekitab heli, mis ei ole nagu tekstiili olemas lihtsalt, ja samuti on ka maali puhul, et see ei ole lihtsalt nagu pilt, see on sellel liiguvadile interaktiivne, ta üritab sinuga suhestuda kuidagi kunstiteos ja siis lõpuks on meil foto all on kuidagi tinglikult, on meil Indrek Kangro, kelle puhul oli hästi huvitav projekt, oli tegelikult juba mitu aastat tagasi tehtud plakati projekt, mis tegeles kist iseseisvunud plakatiga. Et selline linnaruumi projekt tegelikult ja Indrek Kangro on ka kunstnik, kes, kes nii-öelda jah, sa, plakati projekt oli osalt ka seda, et selline valge kuubi diktatuuri ületamine, siuke linnaruumi laienemine, et valisime just selle hästi tugeva kuidagi elluastumise pärast või sellise sekkumise pärast, et tekstid on suhteliselt provokatiivsel ja selliseid asju tähelepanu äratavad, et ma tean, et ma ise korjasin kõik need plakatid tänavalt ära nagu kõik need tüübid, et see tundus nagu hästi lahe, selline hästi kuidagi aktuaalne ja just sihuke noh, kogu selle infomüra sees hästi hea lei, täiesti nagu nutikas idee. Jah, ja see oli jälle selline nagu suhestuda üritav kunst ja selline interaktiivne, mis nagu mis jäänud passiivseks, aga kuidagi kontakti otsijal, empaatiaga. Kas nende tööde puhul mis siin nüüd valitud välja on, et kas nad on siis õpilastööd või on nad juba sellised noore kunstniku esimesed iseseisva elutööd, mis tööd nad nagu on? Faktiliselt on nad ikkagi koolitööd, paljud on siin valitud nii-öelda lõputööd, aga, aga samas nad on tööd, mis on teostatud nii-öelda suurema vabadusega ja tegelikult neid võib lugeda pigem esimesteks iseseisvateks töödeks, et need on juba tõukuvalt päris tugevad sellest konkreetsest ülesande püstitus, aga nad mängivad seal omal viisil välja ja läbi. Et jah, et need enam sellised harjutuslikud kooliasjad enam ei ole, et see noh, pigem me loodame, et see näitab midagi, annab aimu sellest, mis võiks edasi juhtuda. Et noh, nagu näha siis mingi väike tuleviku ennustamise pretensioon ikkagi. Aga näha on neid täitsa nad ikkagi põhiliselt kas siis lõputööde näitusel või või üldse mitte kuskil, et kui kedagi näiteks väga huvitaks Eesti noorkunstis tegelikult seda võimalust, et neid kõiki neid töid näha tal ju vist eriti ei olegi. Ja enamus neist on olnud tõesti kass. Sellistel kunstiakadeemia näitustel näiteks kraata perfomance, ütleme, mitte kratta perfomance taga Est said effellüüja Ruubelsite perfomance, ei ole nad reisijaid New York palju ringi, et neid ei ole Eestis nii palju tehtudki või nad toimuvad niimoodi, et väga paljudele nüüd neid nägema. Et see on ka hästi oluline, et meil on siinjuures suurepärane CD, kus meil on, siis on rohkem pildimaterjali sinna juurde pandud, et moodustuks. Virtuaalne ülevaade ja pildipank tegelikult informatsiooni pank, et noh ilmselt need tööd ikka jälle ilmuvad kuskile Maarit nurka, tööd on ikka jälle kuskil üleval ja Merike Estna on üsna tihedalt väljas, aga me oleme ka üritanud kokku panna ikkagi mingi valikile, vaata. See tähendab, ajakirja juures on CD-plaat siis nagu lisamaterjalidega. Jah, sellel CD-plaadil on need kogu ajakirja testis on inglisekeelsena põhimõtteliselt see on inglisekeelne versioon sellest ajakirjast, kuna kunste ja muidu kahekeelne, aga me ei raatsinud seda kirjaruumi tegelikult üldse panna inglisekeelse kordamise peale, ise tegime plaadi. Põhimõtteliselt on iga kunstnik portfoolio, mille juures on siis temast kirjutatud tekst, on tema tööde valik ja kellel on videod siin peal, kelle loomingus on tehtud, et, et noh, mitmed on näiteks Kärtan teinud tekstiiliasju sammastele on üks väga-väga tore video ka, et need, kes ka see on siin peal siis CVd on, et ta on niisugune nagu väikesed komplektid niimoodi portfooliot täna kokku pandud. Jah, ja CD loodetavasti töötab kõige arvutites, et et palun download digiendale Flash Player ja siis on kõik korras. Kohe sobiv ajakiri, mida väliskuraatorile kätte pista, kuigi ta eestikeelsest tekstist aru ei saa. Jah, siis ongi selle mõttega, et ta vaatab siit pilte juurde plaadi pealt, ta saab oma keeles asjad kätte. Aga et kui rääkida kujunduses, siis plaadiajakirjakujundus on totaalselt erinev, sest et need tegid erinevad inimesed. Ajakirjakujundus, Margus Tamme, see on selline. Hästi paljude ütleme, see disain on selline vohab ja väga paljude assotsiatsioonide käivitaja loodetavasti ja samal ajal CD, mille tegi Raul Kalvon, on selline minimalistlik ja niisugune hea maitsekontsentratsioon. Et noh, põhiline anneta funktsioneeriks tema juures on kõige olulisem see, et igas arvutis tööle Te olete küll nii-öelda algusest peale rääkinud sellest, et ei saa neid kunstnikke kuidagi ühendada, väga rangelt kokku panna või ilmne neis mingi eriline põlvkondlikkusega. Aga ikkagi ma küsiks, et kas jätkas midagi on, kas midagi on sellist või noh, kasvõi kasvõi midagi sellist, mida neis kindlasti ei ole midagi, mis neid ühendab, eks ju, läbi 90.-te aastate on oodatud mingit tohutult sotsiaalset kunsti või sellist väga aktiivselt ümbritsevaga kontakti otsivad kunsti ja, ja ja muid asju ka, et kas on nendes kunstnik, kes on nad siis näiteks väga sotsiaalsed või on nad kuidagi endasse pööratud, millega nad tegelevad, mis need probleemid on? Miks nad seda kunsti teevad peale nii-öelda eneseväljenduse? Ma arvan, et nende juures on hästi oluline just eneseväljenduse poole, et sa seda ja panna niimoodi, et see on kas lihtsalt sotsiaalne, ma ei tea, lihtsalt ühiskonnakriitiline see on nagu nagu kõike, kui aga, aga samas ta tegelebki põhiliselt iseendaga või kuidagi, et aga samas ei ole sissepööratud, et ta mängib, need noh, need kontaktid nii-öelda selle ühiskonna või kontekstiga nagu mingil teisel tasandil läbi ja võib-olla selle kõige olulisem märksõna on, on mängija eest selline mänguvabadus või selline topeltmängud, et, et noh, see on üks asi, võib tähendada väga paljusid asju või viidata, olla ühel ajal tõesti väga tõsine ja teisel ajal nagu pilada seda tõsidust, samal ajal et on, et on selline nagu topeltmängukomplekt või kuidagi Et nagu noore kunstniku teemade ring on kokku võetav nagu põhikooli kirjandi pealkiri, et mina jama Jah, aga, aga see kuidagi nad kannavad selle välja selle nagu nad kirjutavad selle kirjandi ära ja, ja täiesti veenvalt ja ja sa täitsa kõlab nagu kohutavalt tobedalt, aga, aga see on nii ja see on hästi tore iseenesest või noh, see on kuidagi nagu hästi võimas. Kui nüüd mõni mõni konservatiivsem või vanem inimene näiteks sirvib seda ajakirja, kas ta siis saab õhata niimoodi, et oi, noorus on hukas või midagi taolist? Midagi väga hirmsat leiab nende kaante vahel. See võib tunduda nagu selline noh, mingil määral niukene küüniline või, või ideaalsete noorused nagu millessegi usuta enam lõplikult ja, ja sellised nagu vanad nii-öelda et noh, kõik mõistet pööratakse pea peale kõigest tehakse nii-öelda kunsti, eks ole no mille pärast selline kunst on ja nii edasi ja nii edasi, et et noh, ma arendada seda saab süüdistada just sellises nagu just nagu geenilisuses või ideaalide kaotamises või keegi nagu põhiväärtuste minetlemises ja see ei ole üldse nii, see on täiesti valesti aru saadud. Sellepärast et tegelikult ütleme, see ideaalid või usk või mingid sellised tõeliselt suured modernistlikud koolid, et need tulevad sealt välja, aga need tulevad välja just nagu sellise kuidagi teadliku ümbermängimise või vastandumise teel. Et tegelikult kõik on ikkagi hästi või need inimesed ei ole kuidagi, ikka tuleb sõna küünilised, aga, aga pigem sihuke seal lihtsalt mäng. Aga, aga see ongi see mäng, kus sa mida sa võtad, tõsiselt, aga noh, samal ajal seal noh, seda ei saa tõsiselt võtta, eks ole. Et see on selline väga, väga vastandlik ja seda on nagu üsna raske seletada, aga nad on kuidagi nagu noh, mingi tunnetamise küsimus. Et see ei ole nüüd nii karjuvalt väljakutsuv ajakiri või et see ei ürita nüüd mingit isatappu konkreetselt kellelegi või mingi põlvkonna nimel, aga ta lihtsalt pakub välja sellise variandi, et noored ei ole hukka läinud, aga, aga nad lihtsalt nad teavad, mida nad teevad ja nad teevad seda tegelikult kohutavalt tõsiselt ja kohutavalt head. Noh, tunnetusega. Ja tegelikult see tundlikkus, et noh, kui rääkida sotsiaalsest, on hästi kõrge tegelikult, et see on hästi, selline mitmetasandiline tunnetatakse elu elu väga-väga lähedalt ja väga täpselt ja osatakse seda kuidagi oma loomingus niimoodi väljendada, et see ei läheks ei pateetiliseks ega ma tea magusaks ega liiga valusaks, ega et kuidagi see hästi peenelt on need asjad välja mängitud. Sa viitasid sellele, et nagu modernistlikud kategooriad kunstniku enesepildis nagu püsivad, et kas see tähendab seda, et kunstnik ikkagi arvab, et kunstnik on see, kes teeb ilusaid asju see tähendab, kas kõik need, need tööd, mis siin ajakirjanduses on, on välja toodud, need on muuseumipinnal näidatavad, need on eksponeeritud, lähevad, need on ikkagi A priori galeriide maailma suunatud. Ei, absoluutselt mitte nii saa üldse võtta enam, et keegi kunstnik ei leia enam konkreetselt silmas pidades nüüd sellist institutsionaliseerinud kunstimaailma, et kasumirühmitused on noh, nii-öelda juba oma oma sellise üldise identiteedi järgi vastanduvad sellele galeriisüsteemile ja sellisele paikapanemisele sellisele hermeetilise sulgemisele, kuhugi. Aga see ongi see, et sa, sa võid seda kunsti vaadata valges kuubis. Aga samas Ta läheb sealt välja, ta läheb sealt edasi ja ta ei kaota midagi, kui ta on galeriist on, ta on ikkagi tema ise. Aga samas ta, see ei ole esmatähtis. Ka räägitud, et ta ilmselt tunnetab kõiki neid kunstnikke enam-vähem isiklikult tunne peaaegu või paljusid vähemalt. Ja ilmselt siis tead ka seda, et kui nad on näiteks on lõpetanud kunstiakadeemia, et mis neist saanud on või mida nad teevad või millised need võimalused neil on, siis seda oma kunsti edasi teha. Enamus minus lihtsalt õpivad edasi ja niimoodi jätkavad seda, mis on kuidagi alustanud ja lihtsalt arendavad seda, et lihtsalt see lõpu töömine märkasime, valisime välja Leaks nagu tugevamaid ütleme nagu steitment, nagu sõge oma selline hästi kontsentreeritud etteaste, millega need nagu andsid endast teada, aga nüüd on nagu jätkuvad natuke rahulikumas tempos, aga kuidagi samas suunas edasi tundub niimoodi. Aga kuidas teile tundub? Kas nendel noortel on nagu uksed lahti, et sinna siseneda või kas neid oodatakse või või neid isegi tõstetakse neid juba liigagi esile või küll loodetakse neist juba liiga palju või vastupidi, hoitakse ikka eemale või, või kuidas see suhe on natukene vanemate kunstnikega või nii-öelda juba selgelt pinnale jäänud. Kunstnikega nii nagu tundub, et Eesti kunsti maalin üsna demokraatiline ja kuidagi oodatakse noh, pidevalt uusi tulijaid ja tundub tõesti, neid võeti ysna Eesti osta. Ma saan aru, milles tänase koosviimise nagu põhjus on ju ka see, et ta on niivõrd esile hetkel ja et et noh, see näitab ka, et see suhtumine on kuidagi eelarvamusteta, et võib-olla võib-olla sellepärast, et ei ole enam selliseid kuidagi traditsioonilise põlvkonna vahetusi, mis käiksid mingi Siimlema isatapu saatel, aga et on lihtsalt noored kunstnikud, kes kes tõesti teevad tööd tõsiselt, võtavad seda asja tõsiselt ja, ja see veenab palju rohkem kui kui selline lihtsalt lärmakus. Et ma arvan, et neil on suhteliselt head võimalused nii-öelda ka selles kunstimaailmas milles ametlikus kunstimaailmas ka saada vastu võetud ja ootus on selline positiivselt meelestatud, praegu. Aga mul oleks üks väga lihtne küsimus, et miks te ei teinud näitust, miks te tegite kunstiajakirjale noorte eri? Aga me ju põhimõtteliselt tegimegi näitused, et põhimõtteliselt me ei tegutse ennuki siini, oma põlvkonna selliste ajalookirjutajate kroonikutena, et me püüdsimegi olla rohkem kaitselised, kollektsionäärid, kuraatorid, kes nii-öelda põhimõtteliselt võib ka öelda, et jah, me kureerisime selle ajakirja erinumbri seene ja lisaks veel kureerisime ühe plaadi selle. Nii et noh, et kogu see efektiivsus ja selline noh, meie jälle need hägused, alakategooriad, aga, aga põhilised, mis on olemas, et see kõike sarnaneb pigem sellise kuraatoritööga kui, kui lihtsalt sellise lihtsalt sellise ajalookirjutaja positsioonil just. Aga päris näitust ei kavatse teha nendest meeste? Ilmselt mitte päris samas komplektis, aga vot see ongi see, kuna nende looming on tõesti see, mis on meil endale hästi muljet avaldanud ja tundub praegusel hetkel täiesti võimas ja huvitav ja väärt, et seda, et see oleks nii näitusesaalides kui ajakirjades, et siis ma arvan, et, et kui me töötame kunstnikega, siis ma arvan, et nende hulgast on paljud, kellega me edaspidi tahaksime ka muudes väljendusvormides kohtuda. Ka päris selles komplektis kindlasti ei tule, see on see siin. Aga noh, eks me teeme ikka nendega. Millal te järgmise noorte eriteed või peaks seda tegema juba juba teine vanusegrupp, teine põlvkond? Mina enam noorte eriti ei tee, igal juhul. Ma arvan, et see on, see on siin ja praegu ja see on meie steitment ja rohkem sellist asja ei tee. Et tegelikult on hästi selgelt tunda, et peale tuleb uus põlvkond ja meie tegelikult oleme mingi eelmise põlvkonna sihuke viimane ots ja niisugune vahepealne asi. Tegelikult tuleb peale midagi teistsugust, et seda on nagu natuke juba tunda, aga selle peale nemad ise nagu manifesteerin ära, et mind huvitaks ka see küsimus, et milline on mitte noor eesti kunst, noorest kunstiteadus ja tegelik meie auterite valikas, kellele me usaldasime nii-öelda meie kunstnikel lahti kirjutada, oligi nagu omad noored kirjutada, aga noh, see on ilmselt juba teine lugu ja teineeri. Ja ma ei tea, teine saade. Aga siiski, millest need noored autorid siiski kirjutavad või mida nad väärtustavad selle kunsti juures, mida nad otsivad, mille kaudu nad seda seda noort kunsti lahti. Testid, mis siia meile kukku laekusid, et need olid sellised, kõige paremas mõttes niuksed nagu tõsise kunstikriitilised artiklid, et seda ülesannet oli üsna tõsiselt võetud ja Igalühel oli siiski mingi oma nurk, mida välja toodi alati toodud välja neid asju, mida meie nagu pidasime silmas, kui me selle autori valisime, aga see oligi meie mõte, et need noored kirjutajad või ütleme siis pigem vist on targem öelda lihtsalt kirjutajad rõhutasid ise. Tekstid on piisavalt eriilmelised, aga minu arust on ning esikokkuvõttes, et, et me saime just seda, mida me neilt palusime kuidagi, mida me selle erialaga taotlesime, et need noored kunstnikud oleksid nagu hästi parandades kvaliteetselt lahti kirjutatud või käsitletud. Ja samas jätkub ka see mänguteema, mis on, nagu kehtib ka kunsti puhul, et neid sellest kunstist kirjutatakse samuti mänguliselt ja mängitakse juba omakorda olemasolevate kutsi, teaduse, diskursuste kaladest, psühhoanalüüsist kuni semiootikuid ja nii edasi tehakse väga vabalt ja. Kas seda ohtu ei ole, et kui ikkagi mingil määral on tegemist sellise ühe seltskonna järele sellesama mänguga, et ühed teevad kunsti, teised kirjutavad, kõik on väga mängulised, aga kas seda hirmu ei ole, et see distants päris ära kaob või et hakatakse leidma sellest noorest kunstist, seda, mida seal ei ole või natukene üle interpreteerima või natuke liiga optimistlikuks ei muutu, kogu see asi praegu siukseks laevialt optimistlikuks? Eks ma loodan, ei ole siiski läinud, aga et see on jälle üks mõte, mis meil oli sellega, võtame sellise kollektsionääri positsiooni siis tegelikult see on, see on vägivaldne positsioon või kuraatoripositsioon on vägivaldne positsioon, sest me nagu avalikult, ütleme välja, et me noh, see ongi, see on meie valiksin üks variant ja nii edasi ja nii edasi. Ma mõtlesin, et me ikkagi kui väga võimelda, siis me surume selle kunstniku põhimõtteliselt sinna alla, kuhu meie nagu me nagu nägime, et ta võiks sobida ja et me üldistame või teeme mingeid pisikesi grupikesi ja mõttelisi kooslusi loomingu tasemel. Ja see on just ongi selline domineeriv positsioon, aga, aga samas noh, ütleme, kui võtta üldse selline kunsti teoreetilisem pool, ütleme kõik, mis puudutab näituse tegemist või selles kirjutamist, et kuna selles ei saa nagunii rääkida mingist tobias aktiivsusest, siis võtamegi teadlikult selle, et noh meil on väga hea meelega, kunstnikud nõustusid selles eksperimendis nii-öelda osalema tegelikult, et nad lasid endast teha sellised spetsiaalsed portreeseeriad ja nii edasi ja nii edasi. Kena tõdegem siis, et noortekohus on mängida ja tõmmake. Edu teile ja kõigile noortele kunstnikele, nii nendele, kes on selles ajakirjas ka kõigile ülejäänutele, kes veel vastu peavad. Te kuulasite saadet, konstveeerr stuudios olid veel naerad, heid, Remaarian, hektar Mannanaarlasi, Andres trassak, kuulutame kursusel küll 12 15 ja järgmist saadet juba järgmisel pühapäeval kell 19 15. Seniks lugu kuulmiseni.