Tere, mina olen alles tõrjuminul, Andrus Russak, te kuulate saadet ja räägime täna kahest näitusest. Mis mõlemad Tallinnas üleval? Vallas avati äsja Andres Talinäitus, 11 tilli ja hobusepea galeriis on veel viimaseid päevi üleval Aarne maasikanäitus pealkirjaga pusad. Nüüd mõlemad autorid, mõlemad kunstnikud on meil siin nüüd stuudios ja muidugi tekib küsimus, et, et miks teid nagu mõlemad kõrvuti siia kutsuda. Ise te olete käinud üksteise näitustel? Pean tunnistama, et ei ole, mina olen käinud. Mina ei ole jah jõudnud, kuna see vist eila, jajah küll, plaanisin. Aga nagu kõrvalt vaadates tundub, et mõlemad mehed on mõneti nagu sarnaselt vähemalt minu jaoks üks asi, mis neid nagu ühendab, on see, see teatav napisõnalisus, et kui vaadata nüüd pilt ja siis kui Andres talil on väljas seal mingi üliKunnastatud mees, kes kangesti kunstniku enda näoga, siis Aarne maastikul on ka see pildikeel hästi napisõnaline. Ma ei oska nii-öelda tähendab noh, see materjal, mis seal, mis seal väljas on, pigem suhteliselt nagu mürarohke. Noh, võib-olla see idee on lihtne ja lakooniline, aga materjal ise on küll jah, pigem kaootiline. Selline segasevõitu. Aadress Tallinn on ka vist müra palju, eriti kui tehnikasse me läheme, et kuidas need netes tillid tehtud. Kui nüüd tehnoloogia poole peale tehnika poole peale minna, siis nad on tehtud nii-öelda Note võtma, et see tähendab seda, et nad on võetud üles tavalise digitaalkaameraga statiivi pealt, siis on sealt välja võetud stoppkaadreid mida on siis pisut töödeldud, mis on viidud DVD-plaadile siis läbi DVD-mängija televiisori ekraanile, kus ta siis on digitaalkaameraga mahapildistatud. See hääl on neid uuesti töödeldud, suurendatud ja siis on nad suure digitaalprinteriga välja prinditud, nii et ütleme, seal on, see müra on taotluslik ja see on kunstlikult juurde tehtud lasknud nagu läbi masin. Masina idee on lastud läbi masina. Aga milleks ikkagi selline troll? Miks see müra nagu teie mõlema puhul niivõrd? Ma arvan, et sa mühame kahe puhul on nagu erineva suunitlusega, üks on see, et on võetud looduslik müha, mis on välja puhastatud tehniliselt just nagu üritanud seda vahepealset tehnilist müga välja võtta, et esitada kui loodusliku mühana, siis minu puhul on see looduslik naturaalne foon olnud hästi selge, võimalikult lihtne ja siis on sinna juurde lisatud nihukest kaootilist müra võib tunduda esmapilgul sarnase, aga tegelikult on see täiesti kaks erinevat. Põhimõtet loogiline müra, teine on looduslikult nagu Andres juba ütles, et et noh, mina olen järjekindlusega pildistanud looduses sigrimigri mustreid seal sellepärast, et need on mind aastaid nagu võlunud ja katkestanud neid vaadeldes, uurides hakanud nagu, nagu märkama ka elus või, või noh, tehiskeskkonnas mingisuguseid seaduspärasusi, süsteeme ja seal tekib terve rida huvitavaid paralleele ja nihukesi võrdlusi ja, ja nüüd, kui samamoodi vaadata televiisoriekraani, kus ei ole pilti, kus on lihtsalt pudru või täppideta segamini halva kvaliteediga pilti, sealt hakkabki see nois välja paistma või see müra, mis tegelikult, mis moodustaks seda pilti, kus müra läheb tihedamaks, pilt teravamaks. Või vastupidi, aga nüüd ma ei tea võsa resolutsiooni tõsta, tõsta, tõsta traktariks ta hakkab ennast kordama, et seal tekivad jälle uued, sellised pildikooslused, et ta on niisugune kummaline nagu lõpmatuse ja sihukese kaose Laos esteetikamaania. Aga võsa on siis pigem nagu kaos, siin oleks ikkagi mingisugune struktuur või sa leiad sealt mingisuguseid. Tuure Ayaselt dekoratiivseid motiive, mida ma täiesti teadlikult esteetilise aspektis nagu pildistan, näitan. Aga pull on see, et tegelikult ta on sügavalt kaootiline. Ja noh, kui nüüd matemaatiliseks minna, siis seal võib hakata rääkima fraktaliste fraktaly teooriast, kus kordusse lähemalt vaadates muutub jälle iseendaks, iseendaks, sest siis looduses ja seda oksa Räga vahtides juhtub sama asi. See maailm muutub Ennast korduvaks. Kuhu see välja viib soojussurma juurde või? Ei ole aja selles mõttes morbiidne, surma uuriv statiseeriv. Ta on ikka niukene, looduslik looduslik vaatlus, samamoodi nagu seda, nagu seda arvuti müra võid vahtida ka lõpmatuseni ja ta hakkab lõpuks teadvuses tööle, tead niuke meditatiivne moment juurde asjal. Aga kas selline müra on teie jaoks nagu esteetilise kategooriana siis nagu positiivne või nagu meeli puhastav kategooria või on tal? Taimed, võib-olla nii või naa, see on nagu iga asi võib-olla kahtepidi toimida, seda ei saa öelda, et mingisugune müra on, on puhtalt destruktiivne või see sõltub vastuvõtjast, ka ta, kuidas seevastuvõtjat, mis retseptorite ta seda aktsepteerib, seda, kuidas ta seda tajub, mis on tema hetkeseisund, nii-öelda meelteseisund ja kõik muud asjad, et sealt seal tulevad paljud niimoodi erinevaid tegureid mängu, et seda on võimatu ette ennustada. Aga see on niisugune televiisori valge müha, näen sealt hüpnootiline, kui me meenutame näiteks filmi väike tüdruk, kes televiisoris rindi ringi, aga ma, ma olen nii vana juba, ma tean vanemaid filme, see oli see poltergeist ütleme seal mürakeskkond, see müra on niivõrd sugestiivse meditatiivne või ükskõik, mis seda, seda märgime, keskkond või et see avaldab inimestele väga ootamatut mõju, võib avaldada. Aga noh, minu puhul on see möga kasutamine nii-öelda puht teadlik, et ma lisanud. Ma käitub antud juhul selle müraga kui, kui ka siis, kui lavastaja minu, minu tööd ei ole lootusest otsitud, need on lavastatud, neis ei ole midagi ühist dokumentalistika ka või mingi muu niisuguse asjaga seal puhtalt lavastused on viimase piirini läbi lavastatud kõik hele-tumeduse plekid ja kõik muud asjad, kõik lavastatud, seal kõik teadlik tegevus. Aga ometi ilmselt publik, tuleb kunstnik öelda ja küsib, et miks on teie pildi peal keegi mees, kes põlitab nägemata mürast grammigi? Jah, aga see lihtsalt aitab võimendada, kunstile on omane niisugune asi, et võetakse mingisugune idee või mingisugune kujund ei saa, töödeldakse seda võimendatakse, selles kasutatakse erinevaid tehnoloogilisi võtteid, kas tehnikaid või ükskõik mida, et selle sümboli kujundi mõju esile tõsta ja vot see on see põhiküsimus tegelikult selle kunsti, kuidas tänapäeval, et milliseid vahendeid kasutada, kuidas seda ideed võimendada. Vahel isegi see võimetus aasta jääb täiesti märkamatuks, tähendab et inimene ei taju ka seda, kuidas see tehtud on. Aga see on üks põhiprobleeme on see, et kuidas seda teha. Sest ütleme, kui igasugune uus tehnoloogia, mis tuleb, toob oma vahendid jälle juurde, aga tavaliselt need vahendid on lihtsalt väga kuivad ja neid ei osata kasutada, et see võtab tükk aega aega, kui neid vahendeid tehnoloogilisi vahendeid õpitakse nagu kasutama, nii et nad õieti toimivad. Sest õieti toimib lahendate tehnoloogia nisuke, mida sa ei märkagi. Üleüldse. Aga kas selline tehniline digitaalne manipulatsioon on siis tänapäeva ühiskonnas nagu selles mõttes ära harjutud formaat, et inimesed nagu tajuvad seda mängu? Ma arvan küll, et tajuvad juba. Ma ei näe selles ka midagi halba, ega ma ei näe sellest ka midagi head, see on lihtsalt üks vahend. Aga on tulnud näiteks süüdistused, miks graafiku diplomiga Andres Tali teeb mingisugust sellist digitaalset. Loomulikult, et on, mis tähendab, mõnede inimeste arvates see on, see on, tundub nagu nagu mingil määral nihukesed traditsioonidele reetmisena. Et inimene, kes on teinud nagu ühes laadis kogu aeg, eks ole, nagu mina kunagi tegin, siis võetakse mingi täiesti uus seisukoht ja tehakse midagi täiesti teistmoodi, et see tundub nagu kaasa minema sinna trendidega või millegi muu asjaga ka lihtsalt, et ma olen läinud kogu ühiskonna arenguga kaasa. Mulle tundub, et ma ei ole nagu midagi veetnud, ma võin tänapäeval teha täpselt samasuguse pildi kaks korda kiiremini, kui ma tegin 15 aastat tagasi ja seda on võimatu vahet teha, et kas ta on tehtud nüüd või või 15 aastat tagasi, tähendab, et see, see oskus ei ole kuskile kadunud, ma lihtsalt rakendada teistmoodi. Aarne tööd on siin vastu ollakse vist hästi lihtsalt et sinul on see pilt nii, nagu ta kaamerasse salvestab või üsna. Üsna vaba igasugustest manipulatsioonide eest, noh see on ka üks võlusid, mis minu jaoks nagu selles materjalis on, et ei pea torkima materjali selleks, et head tulemust saada. Kui sa igapäevases elus nii-öelda pildistajat väga sageli arhitektuur ja üks paremaid eesti arhitektuurifotograaf, kas see on kuidagi labane vastandused selle looduse pildistamine, arhitektuuri pildistamine, et kas see tööprotsess on kuidagi oluliselt erinev? Ma ei ole suurt võsa pildid on ka tegelikult päris paljuski arhitektuursed arhitektuuri pildistamine, noh ütleme sellisel edukal tasandil, nagu mina seda olen saavutanud, on ka ikkagi noh, võti on ikkagi seal, et sa lased selle materjali, mida sa näed, lase läbi enda ja üritad seda, seda feelingut või seda tunnet siis pilt kaadrisse saada, noh seal on, kindlasti on väga tugev osang opositsioonil täiesti tavalise kompositsioonireeglite niisugusel rakendamisel. Ja õuna, noh mul see selline kompositsiooni niukene taju on nagu tuleb välja päris hea ja ma ise nagu oletan, et võib-olla sellel baseerub figuus, edukused Photo pinna komponeerimine on nende vahenditega, mis sealt siis silmast paistab, et on nii palju parem kui teistele. Ma ei oskaks. Kas siin ei olegi muud seletust, tähendab see, et tegelikult on ju nii, et kogu kunstimaailm, sealhulgas ka fotograafia, kõik, mis absoluutselt maalikunst, graafika, skulptuur, ükskõik mis põhineb tegelikult nendele samadele vanadele traditsioonilistele reeglitele lihtsalt neid rakendatakse teistmoodi teiste vahenditega ja see ongi kogu selleni edu või ükskõik, kuidas me seda nimetame, selle saladus on, selle võti on selles nende reeglite kasutamises. Aga samad reeglid siis nii võsa, piltide kui ka inimsilma järgi mõõdetud arhitektuuri järgi, et kas ei tunne nagu endas mingisugust vajadust nagu positsioneerida neid kuidagi kahte liini või lahutada positsioneerinud niimoodi, et üks töö. Selline, mida ma teen selleks, et raha teenida, teine töö on selline, mida ma teen nii-öelda kunstnikuna või ütleme, et seal siis kunst ja ei midagi muud seda võsade helistamist vaatleja kunstina majade pildistamine on päris tihti seotud raha teenimisega. Selles mõttes, et seal on suur vahe küll, aga ma olen arhitektuurifotot ka teinud niimoodi, et on väljaspool seda pragmaatilist piiri. Ja, ja noh, siis on jälle arhitektuur tegelikult kunstimeedium, mida jäädvustada. Ja sa oled vahendaja rollis. Minu kunstniku roll sel juhul on taandatud võsa puhul seda probleemi ei ole, seal on, need loodusfoto on lihtsalt teistmoodi üles teise ideega. Aga retseptsiooni puhul, kas Aarne maasikat vaadatakse nagu just läbi selliste prillidega, et siin on nüüd üks mees, kes pildistab nii maju kui ka sellist kaootilist loodus kaootiline tundub ta linnainimese jaoks. Kas nagu on seda tunda? Ma ei olnud enne seda loodusfotot niimoodi välja toonud näitusena sõpradele ja siin-seal olin seda natukene näidanud, avaldanud, aga nüüd on paljukat küsimatu hoopis loodust ka, et mis pildid need on tegelikult arhitekt ja arhitektuurifotograaf. Et selles mõttes see tuli osadele tuli üllatusena. Lähemas ringkonnas olevatel inimestel Kas miski muu looduses ei ole sinu tähelepanu pälvinud peale? Eluslooduse pildistaja ja ütleme selliseid vaikelusid, sellist traditsioonis loodusfotot ma ei harrasta, selles mõttes. Võib-olla jah, kui maastiku mingil määral. Aga sel juhul ka ikkagi ta peab olema mingit teistsugune või mingit pidi mingit tähelepanu äratama oma oma erilisusega mitte fotograafi mõttes, vaid, vaid pigem koha mõttes. Aga siis otsid alati struktuure, ükskõik kas siis inimese loodud keskkonna või siis looduse puhul. Ma arvan, et struktuur on niivõrd üldine mõiste, igal teosel on struktuurses. Igal ideel peab olema struktuur, on ta arhitektuurne, on ta pildiline, on ta muusikateos või kirjatükk kõigil struktuur. Kui seda ei ole, siis siis ma kardan, et ei ole ka teost. Idee ise on võib-olla isegi olemas struktuur. Tuur ei ole nagu sobiv saa, et struktuur on liiga oluline sõna. Sama samasugune sõna nagu süsteem, millest edasi on väga raske nagu üldse rääkida. Enne süsteemi ongi kaos, kui kaos lõpeb, siis algab süsteem struktuuri. Ja sealt edasi tulevad juba teosed siis oma meediates. Mis iganes ta on, siis aga nende võsa piltide puhul on sind näiteks peetud ühemõtteliselt kellekski roheliseks kunstnikuks lihtsalt jah, õnneks sõda mitte mööda ei ole pandud ei ole pandud ja kuigi mul on hea lihtne öelda, et mis sa seal näited, me ütleme, loodusfotosid ei teki küsimusi rohkem. Kui Andres Tali ütles, et kõik ka praeguses kunstis põhineb lõpuks ikkagi nendel samadel klassikalistele kompositsioonireeglitele ka neid kasutatakse teisiti. Mida see tähendab, et neid kasutatakse teisiti või kuidas neid kasutatakse? No neid kasutatakse pisut vabamalt, tähendab ootamatutes kontekstides ja uues tehnoloogias on nad võib-olla niimoodi ära peidetud, et neid lihtsalt ei nähta kui kunstnik maali või graafilist lehte üles ehitama. Kui ta teeb seda teadlikult, siis ta teeb seda nii-öelda üldtunnustatud klassikaliste kompositsioonireeglite järgi seal kuldlõikes, ükskõik mismoodi tähendab ja see on kohe selgelt eristatav. Aga kui needsamad reeglid nagu Aarne ütles siin, et kanduvad üle ka näiteks pildistamisesse, siis visuaalselt on seda võimatu, nagu aru saada, tähendab näiteks arhitektuurifoto peal, kuidas pinnad, majade seinad, küljed, valgused, valgelt, kuidas nad jaotavad ja kui me võtame mingisuguse väga õnnestunud foto näiteks analüüsime klassikaliste kompositsioonireeglite järgi, siis me leiame, et need reeglid on seal tegelikult kasutatud kas teadlikult või alateadlikult. Väga hea, kui seda tehakse teadlikult, sellepärast et siin on näha, et inimene teab, mida ta teeb. Teine võimalus on see, et neid kasutatakse alateadlikult lihtsalt nad on inimeste alateadlikus kui mingisugune kunstimaitse kunstikeel. Nagu on olemas muusikaline kuulmine, nii, minu arust on olemas ka kunstinägemisvõime või, või analüüsivõime. Sellised suured meistrid ilma mõõtmate, ilma komponeerimatult teevad selliseid teoseid, milles on universaalsed kompositsiooni reeglid sees. Et kui joonlauaga mõõta, siis tuleb välja, et, et jah, oli küll nii seda on kõvasti uuritud ja, ja noh, ei ole teada, kas seda tehti meelega või spontaanselt. Aga samas on suhteliselt suur hulk kunsti, mis väga demonstratiivselt kõiki neid reegleid eirav Nojah, aga need ongi nüüd väljaspool, siis ütleme, et ilma, et sa reegleid tunneksid, sa ei saa neid lõhkuda. Seaksin Poloppil maalis ka selliseid pilt, mille kohta on väga raske öelda, et need peaksid olema üldse mingit asja. Ja need on tegelikult väga-väga sügava ja tiheda mõttetöö viljad, et selles mõttes noh, need ongi teistsugused, teistmoodi lähenemisega. Ja samas kõik need klassikalised reegleid on võimalik edasi arendada, viia ikka keerulisemaks, keerulisemaks kogu aeg edasi. Samas on olemas inimesi, kes võtavad selle noh, nagu need keerulised mad astmed juba õhustama teda teevad intuatiivselt neid. Neid samu asju tähendab, et, aga, aga ma arvan, et see on üks niisugune kunsti uurijate teema, kes võiksid võtta kätte ja hakata mõõtma ja analüüsima neid puht matemaatiliselt, milles on siis need need tulemused aga, aga samas on, on täiesti õige see, et võib teadlikult neid reegleid eirata ja kasutada seda negatiivset tulemust, mis sealt tuleb ja see on sama võimas ja samasuguse emotsionaalse mõjuga kui see reeglite järgi tehtud töö, mis mõjub alati positiivselt ja väga esteetiliselt, kus neid reegleid pisut nihutada. Eks ole, siis me võime saada palju tugevama mõjuga töö, kus sa neid reegleid eiratud, sest ütleme, kui kui võtta, kas minu tööd, siis võta näitama seda, et esimene asi, mis õpetatakse kompositsioonis, on see, et asju ei tohi teha sümmeetrilise. Ometigi minu tööd on kõik sümmeetrilised. Tähendab, see on niivõrd lai niisugune maailm või too ja maailm või praktika maailma, kuhu tuleb lihtsalt ühel hetkel niimoodi sisse minna, hakata sealt edasi minema, et kõik need asjad on võimalik ära kasutada, kas teadlikult või alateadlikult heal juhtumis õnnestub alateadlikult Paarilise mainisid Jackson ballokid, ma tahtsin küsida, et kas sinu puisade ja ja võsa piltidel on mingi seos, jaksan polgust. Vastan siiralt-siiralt, et ei ole. Maalib selliseid pilte, aga ma ei ole jah oma fotosid selle järgi küll teinud või lihtsalt, et võsad hakkasid. Täpselt samamoodi kangastub mu, arvan, et nagu temal, hakkasid need tema maalid kangastuma, et noh, see on jälle jumalast nagu ise tulnud või ilma väljaspoolsete mõjudega. Samas, kui me rääkisime kaoses, siis võib öelda seda, et kaos on liivast, meie poolt hõlmamatut struktuuri osa, me lihtsalt ei näe kogu struktuuri, me tajume seda ühte Fagmentic tuktuurist. Me tajume kaunsena, kuna me ei näe kogu tervikut. Ei maksa unustada, et võsa oli ennem kui Jackson Pohlak. Jajah. Aga kui nüüd kõrgetest arutlustest kunsti olemusest tulla nagu tagasi teie kahe juurde, siis vähemalt üks asi, mis Andres talit ja Arlamaasikut kindlasti ühenduge teatakseriaalsus. Sa Aarne rääkisid, et oled idioodi järjekindlusega pildistanud ühte vaadet, kui nii võib öelda juba aastaid, mitu aastat muutub hasardiks? Või kogumiskirg hakkab tekkima selle lõpuks analoogiline markide kogumisega, et sul tekib hulk head materjali, sa näed, et see on kihvt. Sa tahad seda veel läheteid veel siis vaatad, et see uus materjal on teistsugune, kihvt veel tegema. Iga aasta käid ja lõpuks hakkad vaatama, et seda materjali on juba nii suur hunnik, et kannatab ka seda nagu näituseks vormistada. Noh, et need ei ole enam üksikus näpiotid vaid ta on juba siis juba jah seeria, mis aastasse teinud oled või kuidas struktureerib neid pilte oma, ma ei tea koduses andmebaasis süsteemselt, ma hakkasin seda tegema üks, viis aastat tagasi aga esimesed klõpsud on juba ka 90.-te algusest. Siis hakkas see tunne tekkima, et see materjal on väga huvitav ja põnev. Kannatab teha, et sellepärast sa teedki, et tekib selline sisemine sund. Ja pildistad eesti võsa või rahvusvaheline huviobjekti, kaugele ei käi. Kodu ümber. Võsa luudest igal pool. See kaugel ronima. Botaanikaaias oleme käinud Pirita jõe ääres ilusaid kohti. Kui suureks sa sellise asja nagu saad ajada, loogiliselt võttes ei ole nagu erilisi piiranguid, aga mis sa ise arvad? Sa mõtled mahuliselt või mahuliselt, et kui palju tuleb puisa näitusi, sest siin ei, ei tohiks piiranguid olla? Ei, ma arvan, et ei pea tulema. Palju rohkem, et üks lootus või niukene unistus on ikkagi raamat, saada sellest materjalist välja kunagi, aga nüüd, kus mu näitus on nagu tehtud, ma loodan, et raamatu tegemine läheb ladusamalt. Näitus on alati selles mõttes see asi, kunstnik saab ise oma materjali näha. Et tihti materjal eksisteerib ainult peas jah, ja kuskil visandid suitsiidi peale näituse tegema, siis siis sa pead ikka korralikult ära tegema, nad ise ka, mis on? Piir tuleb sel hetkel vastu ilmselt, kuid see teema lihtsalt kunstniku jaoks ennast ammendab. Et seal ei ole enam mingit nihukest, tulevad uued tiivad, tulevad uued või uue huvitavam asi peale, jäetakse lihtsalt kõrvane ja tegeletakse teiste asjadega, mis on täiesti normaalne protsess, et ei, ei maksa arvata, kunstnik ei maali enam sedasama lillepotti või ükskõik mida ta on veetnud kõik oma ideaalid lihtsalt, et on midagi huvitavamat, elu läheb edasi. Näiteks puuvõra. Puu, ma arvan, loodan küll, et kasvavad ikka ikka edasi, ses mõttes. Kunagi poleks tahtnud epuvõrasid, piisas, saab seda teha. Müra võib ka ikka ikka ikka edasi uurida. Lugesin Andres Tali näituse pressitekstist nime järel sünnikuupäeva ja, ja sünniaastat ja sain aru, et kas meil on tegemist juubelinäitusega. No seda on raske defineerida kui juubelinäitus, sest inimesed on harjunud sellega, et juubelinäitus on tagasi. Ja ma just tahtsin küsida, et kas seda mõtet ei tekkinud, et võtaks siis kohe alguses iialgi. Ei absoluutselt iga vastu või ma ütlen, et see on pigem see juhtum, kus ma tahtsin nagu iseendale tõestada, et mul on veel vara teha ülevaatenäitust. Et ma nagu veel tuli Köbel ahjus ja lumehelves sulab peopesal üles, veel on tal üht-teist öelda. Aga ma siin ennem väitsin, et teatav seriaalsus on teie mõlema töödes nüüd seriaalsus Andres Tali puhul on aga üsna lihtsalt hoomatav, et mine sinna näitusele ja sa kohe näed seda seriaalsust, aga kas näiteks see näitus on ka kuidagi jätk sellele eelmisele näitusele? Mullune Tallinna linnagaleriis istuli? See oli 2004 lõpus jah, ja ta oli sel sügisel hoida nüüd Haapsalu linnagaleriis väljas, see oli iha ja igatsuse instrumendid on see kuidagi jätkse 11 visuaalne jätkaga nüüd ütleme, sisuline jätk, kui selles eelmises näituses. Ma käsitlesin nagu palju erinevaid ideid, mis selle aja jooksul nagu kogunenud, et ma lahendasin need palju erinevad ideed läbi sarnases tehnoloogilises võtmes, siis praegusel hetkel ma nagu tegelesin sellega, et ma võtsin ühe idee ja üritasin seda nagu võimendada ja esitleda niimoodi, et seal oleks nagu tervikkomplektina töötaks antud konkreetses ruumis ülesande püstitus mulle endale nagu teistmoodi. Aga mis puutub Tseviaalsesse, siis niukene liikumise kajastamine on mind alati huvitanud liikumine, protsess. Seda ma olen nagu alati kogu aeg teinud ja seda saab teha ka mitut moodi, ütleme ka pikaajaline paigalseis on liikumine ajas. Ütleme, et kui figuur seisab paigal 10 töö jooksul ühes ja samas kohas liikumatult, siis see on ka tegelikult protsess. Kas mitte midagi ei toimu, tähendab, aja rektor liigub edasi, nii et selles suhtes on see sama liikumine ainult peatunud liikumine, ütleme siis nii nagu arhitektuur kivinenud. Kusik siit küsimus Aarnele, kas sina oled käinud mõnda võsa kohta vaatamas, näiteks viis aastat hiljem, et mis sellest saada? Kas kaos muutus? Jah, müra ootab seal tänavas, kus maid võsasid. Kevadel pildistasime praegult uued kortermajad. Jah, olen kinnisvarabuumi ohvriks langenud kunsti inspeeii. Enam seal ei ole tõesti praegu jah, aga noh, see ei ole kunstiprojekt. Lihtsalt tavaline. See on nagu noh, niukene tõestus pakiline samasse jõkke, võimatu kaks korda astuda, tähendab et kogu see asi muutub tegelikult paratamatult kogu aeg. Niisugune pidev protsess ja seda ei saa peatada. Samas on nende kahe näituse puhul Andres Taliban siin nüüd väidab, et ei ole midagi ühist nagu sisu poolest, aga, aga kui me vaatame neid pilte, siis on seal ikka seesama Andres Tali kunstniku nägu. Seda küll jah, tegeleda on üks ja see sama, aga tähendab emotsioonid ja kõik muud on erinevad. Eelmises näituses tegelasi, nagu paljude erinevate nihukeste inimsuhetega ja kõikide muude kest eksistentsiaalsete tunnetega, siis praegusele juhtumile mõtlesin ühe neist, et sama hästi võiks seda teha niimoodi, et sellest eelmisest näitustest võtta igaühe töö ja sellest ehitada niisugune komplekt üles, et ütleme, et ma võtsin kasutusele nagu teise meetodeid, ma võtsin ühe emotsiooni ja tegelesin ühe emotsiooniga. Ma üritasin seda emotsiooni noh, niimoodi välja puhastada, esitleda, lavastada võimalikult efektiivselt. Aga see tegelane seal see minapilt, kas on mingi üldisem, mina? See on lihtsalt mina saan, mina kui isik, tähendab, aga seda ei saa võtta kui sajaprotsendilise tõena, tähendab, et auto on alati, paneb endast midagi sinna sisse, aga see ei ole 100 protsenti tõde, saad alati fiktsioon. Ükskõik mis kirjanik kirjutab romaani ja seda loetakse autobiograafiliseks romaaniks või, või mitte, tähendab, autojuhi isiklik kogemus on seal sees tema läbielamused, kõik tema emotsioonid. Aga nad ei ole sajaprotsendiliselt, et ei vasta tõelise, selles ei ole dokumentaalne kunst, see on läbi elatud, võimendatud, töödeldud, nii nagu kukukunst tegelikult on, on ikkagi reflektsiooni peegeldus. Aga järgmised tööd tulevad ilmselt samamoodi, et see mina on seal sees. Võib-olla mitte, ma ei tea praegu või ma ei, ma ei oska sellele vastata. Aga ma võin konkreetselt öelda, et järgmine ei ole sellest, et näitus on juba töös, praegu, mis tuleb aprillis, ei ole küll minu isiknäitus, aga grupinäitus ja seal on hoopis teised teemad, kuigi see ei ole välistatud, et mina kui kunstniku isik olen seal tegev, tähendab kui kujundina. Aga teemad on hoopis teised ja, ja ma arvan, et ma ei tule sinna oma isikuga sinna. Platsi aga kui teile mõlemale need esitada, see küsimus, mida tõlkinud, on ilmselt juba tuhandeid kordi küsitud, et milles teie pildid räägivad. Mis need on, need stampvastused, need, mis tulevad. 11 tilli, mis need on, 11 Andres talit põlvitavad. Millest need pildid räägivad? See on üks 11 emotsiooni peegeldust, aga ma vastaks selle peale Kristo sõnadega, just kaks päeva tagasi ma nägin öösel televiisorist ühte katkendit Kristo intervjuuga, kui ajakirjanik küsis Kristo käest tema selle New Yorgi Central parki projekti kohta. Mida see tähendab? Ja Kristo ütles seepeale kamoon, kuulge, see ei tähenda midagi, seal kunst. Aarne, mina peaks samale küsimusele vastama, siis ma päris nii ei ütleks, et see on lihtsalt kunst, minu jaoks on see siiski ütleme nii, et sedasorti esteetika, mida ma arvan, et teised ei tee, mis on nagu puhtalt minu oma ja läbi minu tulnud, selles mõttes on minu visioonide vormistus aga nagu, nagu Andres ütles, et kunstan reflektiivne või ta on peegeldus, et selles mõttes see ongi sisse, kunstan täna enim või, aga ta on selline enese niukene näitamine sellises vormis jagu. Ta on nagu enesenäitamine ja masohhism saba ühe korraga. Sa pead tegelema nagu enesepaljastamisega teatud vennast. Need on tegelikult hoopis teised asjad, siis noh, mina, võsa ütlen, et mina noh, nii-öelda tegelikult panna neid asju paika. Nii või teisiti on see mingil määral lavastamine, sest ütleme isegi k niukse võsa pildistamise puhul. Fotokov lavastab selles stseenis küll eksisteerib, aga tema lavastamise toiming toimib läbisele kadreerimise. Jah, on küll jah, ja lõpuks muidugi vormistamise nüansside läbi lahendamisega. Et nii või teisiti tegu on lavastusega. Aga kuidas te näiteks mõlemad oleksite rahul selliste interpreteeringutega, mis seletaksid, ütleme teie kunst nagu kommentaarina mingile seisule terves ühiskonnas see on vaataja deflatsioon, tähendab, see näitabki seda, et kui niisugusi taolise erinevaid seisukohti tuleb, see näitab, et see töö on toiminud, on oma töö teinud ta nagu põhjustatud mingisuguse vastukaja ühiskonnas või, või teatud hulgas inimestes, kes leiavad selles mingisuguseid teisi võib-olla samu vaatenurki või mingeid teisi sümboleid ja see on ainult positiivne ja öeldakse, et mida rohkem neid tähendusi tekib, seda, seda parem on. Ja selles ei ole midagi, midagi väärat, ütleme toome jälle võrdluse mingisuguse filmikunstiga või kirjandusega, siis on see täiesti tavaline, et mingisugune romaan tekitab palju erinevaid tõlgendusi, nii kirjandusteaduslikke, kriitilisi, ühiskondlike, ükskõik milliseid kõikvõimalikke tõlgendusi. Samas narratiivsete kunstides. Puhul on see see vaataja reaktsioon nagu selgelt mõõdetav filmid ja raamatud ikkagi räägivad millestki sammaste mõlemad siin räägiti, et need ei ole ma teistpidi ka. Et ei ole mõõdetav väga raskesti. Arusaadavaks midagi kirjanik või filmikunstnik tegelikult tegid, hoolimata sellest, et ta filmis ka kassi või koera või lind lendas ka tihti teatud vaataja silmade taha. Ja teine asi on see, et ütleme, isegi, kui on olemas mingisugune narratiiv, ütleme, kas romaanis või filmis või mingisugune sündmustik, kus minnakse punktist A punkti B siis mitte ainult see stovi ei ole see põhi asi, vaid kõik see ka, kuidas seda avastatud või ehk siis kuidas kirja pandud, mis reeglite järgi, kuidas visuaalselt, mismoodi film tehtud on, see ei ole ainult see lugu. Selle loo võiks kirja panna sinopsisena poolel leheküljel tegelikult kogu see muu asi, mis sinna ümber ehitatakse, see on see, mis tõmbab inimesi ligi. Kui ma ajaksin saatejuhina ikkagi sama jonni ja küsiks, et kui Andres Tali puhul oleks näitusel kase 12-st Till siis kogu see põlvitab mees välja jõuaks, neid oli tegelikult üle 20. Millest ma tegin oma valiku, mis ma siis valisin välja ja seal on omad piirangud, eks ole. Aga antud juhul on see ühe emotsiooni kajastus. Tähendab, mis on võimendatud läbi kordamise kordamine on üks kord üksi väga levinud kunstilisi võtteid, mida tehakse. Et see on seesama tehniline võtta, et, et see on niisama labane ongi, kui me hakkame mingisugust kunsti tegemist analüüsima, siis me jõuame tegelikult väga lihtsate mõteteni, mida kasutatakse paremal juhul oskuslikult. Ma loodan, et ma olen seda teinud oskuslikult, ma ei, ma ei suuda selle üle ise otsustada, aga vähemalt ma olen teinud üritanud seda teha teadlikult. Aarne Maasik. Kas sina kordad? Muidugi kordan, ega seal näitusel seal hulka pilte, aga nad on kõik sama materjal. Ma tea, siin sobib võrdluseks Peeter Laurits, niukene parafraas ütleb, et see nagu regilaul. Noh, see on üks ja sama monotoonne undamine või niukene imisemine. Sõnad küll natuke muutuvad, aga tegelikult on üks ja sama joru kogu aeg. Seda jorutada ei arutatud pikalt ja pikalt ja ja siis hakkad leidma sealt mingisuguseid uusi, uusi asju. Võib-olla need ongi need asjad, mis on seal süsteemide tava all filmi ja kirjanduse ja ütleme muusika puhul on ikkagi ka, et noh, tihti märkad sedasama asja, et kui ühte sama motiivi korrutatakse, nämutatakse pikalt, pikalt pikalt, siis hakkad mõtlema hoopis muid mõtteid. Siin tuleb arvestada sellega, et kunstnik reeglina läheb oma tööd tehes läheb nagu mingisse transiseisundisse, siis on seesama, mis tuleb sellest kordamisest. See protsess tähendab, et et see on nagu mingisugune rituaalse kunsti tegemine, et ta läheb nagu selle tööprotsessi sisse, ta kordab sedasama protsessis on niukene transiseisundi moodi, nii nagu šamaanid ajavad ennast tantsi trummilöömise tantsimisega, kõikide muuga nii-öelda kunstlik, võimeline seda tegema oma tööprotsessiga. Tegelikult. Kena, ja nüüd vahetame teemat, nimelt on telefonimari kartau Pärnust ja räägib ta Pärnu graafikaindfestivalist, mis toimub seekord juba kümnendat korda. Ment toimuks siin Pärnus 10. juba järjekorralt festival in graafika, mida siis korraldab akadeemiana kratta. Ja algselt selle festivali mõte oli, see oli Reiu Tüüri algatatud, kui tema veel siin töötas ja selle mõte oli propageerida sellist graafikat kui suhteliselt marginaalset nähtust kaasaegses kunstis ja teistpidi selle graafika kaudu tuua nagu kaasaegseid niukseid tippkunstnikke siia Pärnusse mingil kombel. Ja see festival muidugi ajas muutunud ja, ja sel aastal meil on siin ka igal aastal on olnud ka performatiivne element, aga see aasta on seda veelgi rohkem ja, ja põhjus on selles, et tegelikult ei ole ju kaaseks kunstis mõtet tõmmata selliseid piire erinevate kunstiliikide vahel, aga aga samas annab see akadeemia tudengitele hea sellise graafikakursuse kätte ja samas annab Eesti graafikutelega võimaluse ennast väljendada. Sellist võimalust ei ole tegelikult väga palju, kui vaadata seda pealinna kunstielu. Ja meil on siis tähtsündmuseks nii-öelda või selliseks vaikseks magnetiks. Seekord on kunstisündmuse Harku 75 konverentsi rekonstruktsioon. Mis siis seisneb selles, et tollased noored, avangard, kunstnikud ja praegu tuntud kunstnikud ja muuhulgas ka graafikud nagu Leo Lapin, Raul Meel siis samuti nende dollaseda olete te kaaslase, Tiit Kändler ja jäin Helme esitavad oma tollased ettekanded uuesti ja sellest tõenäoliselt me loodame, et tippdiskussioon, kas sellisest ajaloolisest kogemusest on meil ka praegu midagi õppida ja sellega kaasneb siis näitus eesti graafika kuldset kümnendit, kus on välja pandud kõikvõimalikud dokumentaalseid materjalid nagu fotod, kunstiteosed ja aukirjad 70.-test 60.-test kui väidetavalt oli graafika Eesti kunsti eesliinil ja ja üleüldse, graafika oli nagu oluline selline nähtus nõukogude aegses Eesti kunstis sellise nii-öelda väikse vastupanuliikumise nähtusena. Ja siis on igalühel, kes siin ei usu, meil siin paljud nooremad inimesed. Ma ei usu seda, et graafikul on kunagi olnud mingi oluline roll, et nad on võitnud auhindu rahvusvahelistel konkurssidel ja nii edasi. Siis nad võivad tulla nüüd vaatama, et meil on siin kõik kenasti dokumentaalselt ära tõestatud näitusel. Ja noh, lisaks sellele on veel mitmeid teisi näitusi, on siin meil toomas kuusingui Anonymous, Boch i ja Raul Meele personaalnäitused ja Urmas Viik, kes on esimest meest dekas graafika osa juht tuleb siis näitab, millega ta selle poole aastaga seal on hakkama saanud koos oma tudengite ja kaastöötajatega. Ja samuti siis toimub siin nii seitsmendal jaanuaril kui Kaheteistkümnendal rida perfoomentseid, nii meie see aasta see väliskülaliste hulgast peaesineja õnnest pruulija siis leksa, kes on Hollandis, tõenäoliselt tuli, on USA-st nende esituses. Ja siis ka akadeemia on rattaga seotud kunstnikke ja ka tudengite töid perfomessi vallas, nii et selline suhteliselt eripalgeline üritus peaks tulema sellest festivalist praegu juba käib õõnes tuli perfomance workshop, hiljem tuleb ka tema graafika workshop ja ja ülejäänud graafikavööks õppida algavad ülehomme, seitsmendal 12 jaanuar. Siis algab see Harku konverentsi taasesituskoos, näituse avamisega algab kell kaks kontserdimajas ja pärast seda on siis veel mitte neid erinevaid näituste avamisi linna peal ja, ja perfoomelseid. Ja kõik info on siis ka operatiivselt üleval veebis www non kraata e kust siis kõik huvilised saavad täpsemalt vaadata järgi, mis täpselt toimub? Nii selline sai siis seekordne saade kunst, herr kuulata neid järgmine nädal jälle ikka pühapäeval kell 18 15 ja kardasena laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni kunstpunkt r.