Saadet konstankeer ja räägime täna kultuuritehasest, mis küll aktiivsemalt tegutseb suvel, aga kerkib aeg-ajalt päevakorda ka muudel aastaaegadel, räägime kultuuritehase juhi Madis Mikkor arhitekt Veronika valguga ja kõigepealt siis sellest, et kuidasmoodi on võimalik lühidalt kokku võtta, asjade seisu, kultuuri teha, siis see tähendab seda, mis te praegu teete ja kust te seda teete. Kuna viimastel aegadel viimastel aastatel on üks oluline teema tänu millele kultuuritehas on aktuaalseks muutunud just need hooned, kus te tegutsete, ehk siis endine polümeerivabrik ja ja nüüd siis ka põhja puiestee elektrijaam, kust te praegu olete ja mis te seal teete? Oleme üleminekufaasis, oleme ühes majas kolimast teise, ehk siis polümeer, kus on tegutsetud kolm aastat ja kus juba ollakse on katlamaja, ehk siis põhja puiesteel endine Tallinna soojuselektrijaam, kus me nüüd detsembrikuust alates valmistame ette ja kus juba toimuvad kultuuriüritused organismid. See on on nagu linnas kahes eri kohas korraga kummast siis süda nii-öelda asuv või või pumbas need organisatoorseid juhtfiguurid paiknenud. Organid asuvad polümneris ja aju asub aju asub juba katlamajas hinge taga. Ärni süda ka mõeldakse katlamajale, aga tegutsetakse endiselt polümeerist. Miks endiselt Palameris, kui just suvel oli ju uudis, et et kultuuritehas kolib, katlamaja on, kas te olete käinud näiteks praegu panime Cupi valgusfestivali raames üles sinna siis majandusest härmas? Ei ole niisama lihtne, et tahaks küll ja ruumi on nagu palju ja kõik on väga tore, seal. Aga näiteks ei ole esimese külmalaine kolmekümnekraadine pakane. Aga kas selleks ajaks paekivimüüride sisse imbuma. Nii et ei, väga ilus on, need kõik sätendub. Aga natukene selline noh, karmid tingimused on küll niimoodi öelda selle kohtist ja see oli siis valgusfestival, mis seal toimub. Ja, ja kestab iseenesest valgusfestival praegu veel edasi valgusfestival kestab edasi, et on lumelinn, Snelli tiigi ümbrus on praegu hästi aktuaalne, kust me kanname klipi üle raekoja platsiga? Tigludeme seekord sinna, aga, aga just hästi tore oli Leoniga esimest koostööprojekti tuua siin kultuurikatlamajja Linnahalli kõrvale. Et, et see oli juba paras katsumus, oli 100 valgus, kukkusin üles, saade korstna tossu käima saada, aga aga ma arvan, et seda korstna tuld võiks teha seal edaspidi veel, et hästi palju küsiti minu käest, et kus katlamaja Need on ja mis koht see ikka täpselt on, kuidas sinna ikka saab ja ja ta on iseenesest linnalises mõttes selline sõlmpunkt, et ta on nagu täpselt see kahe silmavaheline koht. Et tahakski nagu inimestele öelda, et tehke silmad lahti, et et kui on vanalinn, meri, et siis täpselt seal sõlmpunktis katlamaja ongi. Et aga samas jällegi see korsten, kus siis ka oli valgusinstallatsioon, see paistab ilusti piki Mere puiesteed valgussammas, mis me välja suutsime tuletada, paistvad Viru väljakul ära, nii et tegelikult on see üle üle terve linna, on, see on kultuurikatlamaja näha. Neid tuleb vaadata. Katlamaja korsten hakkab suitsema jälle küll see püüab tähelepanu. Kui sealt tuli paksu masuudi tossu, siis teadsid ja tundsid selle 20 kõik ja kui ta vahepeal 10 aastat külmalt seisis, siis unustati ära, aga valgusfestivali ajal jah, hakkas kultuurikatlamaja korsten uuesti suitsema, nii et see saab olema nüüd. Püsige lähedal. Aga lisaks valgusfestivali, millega te tegelete või mille peale te põhiline energia läheb kas võitlusele ametkondadega või praktilisele poolele või, või millele? Me ei võitle ametkondadega, teeme küll oma selgitustööd, aga, aga me ei pea seda võitluseks. Usume ja need inimesed, kes kultuuritehase jaoks pidevalt annavad ja kolm aastat on andnud oma vabatahtliku tööpanust need inimesed usuvad, et kultuuritehas on niivõrd vajalik institutsioon, et saab ja on sellest juba arusaamas. Aga mis teid motiveerib Teid täiesti isiklikult nii sind kui Veronikaga tegema selliseid projekte, kui nad võib-olla alati ei lähe eriti lihtsalt või ausalt öeldes lähevad nagu väga keerulised ja väga vaevaliselt, et mis teid nagu ikka käimas hoiab, kõik need aastad. Kogu aeg, meil on selline vahva kodulinn ja kodumaa, et kui midagi head tehakse kusagil välismaal, siis ei pea eestlased kultuurituristidena käima ja otsima, et kus toimub midagi uut ja huvitavat, vaid see kõik võibki toimuda siin samas meil, et kui alternatiivsed kultuuritehased on Lääne-Euroopas olemas 60.-te lõpust, siis Eestis on ilmselt selle kolmekümneaastase ajanihkega nüüd selleks aeg küps, et, et seda on vaja. Ja selle järgi on nõudlust nii kultuuritarbijate seas kui kultuuritegijate seas on vaja kohta, kus koos olla kus koos eksponeerida oma töid, kuhu publikut kutsuda. See oli tühi koht, mis tuleb täita. Mind motiveerib arhitektina Tallinna linnas kõige otsesemas mõttes areng ja areng just mereäär avamise suunas ja minu jaoks kultuuritehase paiknemine endises soojuselektrijaamas on täielik võtmetegur kogu mereääre avamisel ja see on täiesti isiklikult minu selline seda nii-öelda kogu selle tegevuse taga ja mikspärast, noh, mul on ka oma aega energiat rakendanud me selle idee eest seismisel ja, ja propageerimisel. Et mikspärast ei ole nagu 90.-te aastate algusest saadik toimunud meil mere äärest, sellist nagu suurt murrangut siis praegu minu meelest seal kultuurikatlamajaga võiks faasinihe toimuda. Ja, ja ma arvan, et avab nagu kõiki neid mereäärseid teemasid palju palju laiemalt. Ja just see sõlmpunkti küsimus ka seal vanalinna ja meresõlmpunkti just just et see moodne või paiku vaatab, kultuurikeskus on just selles asukohas või mitte miski muu asi. Ma arvan, et see on päris sinna võtmepositsioon. Aga miks te arvate, et näiteks uus koht on nagu linnaehituslikult niivõrd hea, et sealt nagu inimesed läbi käiksid või selle koha üles leiaksid, et kultuuritehase ideoloogia on küll tore ja me võime ka vaadata nagu kaardi pealt, et vanalinn ja sadam, aga aga kui mõelda nagu kohalikele traditsioonidele, siis noh nõukogude aasta nagu kõikidele inimestele kuidagi kõrva taha jäänud, et noh, merepiir on mingisugune nõuka-piirivalveala, et sinna ei ole mõtet nagu ronida ja aga kui me vaatame seda sadamaala, siis on ka see nagu hästi segaste omandisuhetega palistatud piirkond. Kas transiidiärimehed, kinnisvaraärimehed, et nagu selline kahtlane kant, et nagu noh, tavaturisti nagu jalge ei, ei satu võib-olla isegi sinna linnahalli kant? Valgamaa, aga vot selleks ongi vaja sellist hüppelist nagu katalüsaatorit. Sest et praegu sina kirjeldasid viimast viitekümmend aastat tegelikult mis on olnud kalamaja ajalugu? Kalamaja esimese Eesti vabariigi ajal oli näiteks Tallinna kõige turvalisem piirkond. Miks? Sellepärast et linnavalitsus täiesti teadlikult paigutas sinna politseiga vette elama. Mis juhtus siis, kui oli teine maailmasõda, suur osa printsama politseinikke küüditati ära, samast Patarei kindluses tehti vangla. Nii ja nüüd vangist vabanenud hakati majutama tühjaks jäänud korteritesse, eks ole, seal sai olgu see näiteks noh, ütleme kalamaja selline nii-öelda olla millele praegu ka omakorda kaasa aidatakse sellega, et müüakse vaestele ära, on võileivahinna kortereid. Selleks et iseenesest ajalugu on palju mitmekesisem kui viiekümneaastane nõukaperiood. Ja hetkel on see omandiprobleem on pigem keeruline seetõttu, et suur osa sellest maast kuulub riigile riigi üldine poliitika, regionaalpoliitika, mis tähendab seda, et nende prioriteet ei ole Tallinna merele avamine, vaid vaid pigem kohalike keskuste toetamine mujal Eestis. Mistõttu ka on, ütleme, riigi selline finantstoetus kogu sellel alal on siin küsitav. Nii aga nüüd samas kultuuritehase näide oleks just nimelt see positiivne skeem mismoodi seda mereäärt hakata omama niimoodi, et, et selles 50 aastasest tühikust ikkagi üle saada, sest et Tallinnal on 46 kilomeetrit rannajoont. Et Tallinna elanikkonnast 400-st 1000-st elanikust 117000 elab Lasnamäel 70 tsirka 75000 elab mustamäel siis palju neil seda merekogemust on, samas kogu Tallinna linn kaardub ümber lahe nagu selline väike vähk ühendades veel omakorda Pirita, Kadrioru kesklinna, kalamaja Kopli, et samas merekogemus peaks olema kõikidele tallinlastele selline täiesti nagu sissekasvanud loomuomane eluviisi osa. Tõsi jah, et noh, et kui vaadata Tallinna piire, siis suurem osa sellest on nagu merepiir, et see on mõnes mõttes nagu õige, aga aga kas siin ei ole nagu seda teist ohtu kannad selle teie kultuuritehase puhul mida linn teeb linnaäärsete aladega, noh, see poliitika hiljem võib küll maksta nagu tagasi, aga need tavaliselt müüakse erakätesse ERI kinnisvarafirmadele siis milleks iganes linna arenduseks, et mis nagu on teie lootus saada näiteks üks selline päris magus krunt nüüd seal sadama ja, ja vanalinna vahel, kuhu võiks näiteks ehitada mingisuguse toreda hotelligaasis arvestades ütleme muinsuskaitsenõudeid. See müümise etapp on juba toimunud, see on sisuliselt juba lõpusirgel, nii et müüja on väga vähe ja ma usun, et linna aru saanud, et, et see vähene, mis on jäänud linnale, seda tuleb kasutada avalikus funktsioonis. Ja selles nii kindel, et jah, ma olen. Ma olen selles üsna kindel jah, sest hoone iseenesest on, on kultuuriliselt väga väärtuslik ja väga unikaalne tööstuspärandi näide ta hästi tervikult säilinud oma korstna Estakaadiga koguma, funktsionaalsuses olemas rikkumata Ta juurdeehitustest rikkumata teisestest funktsioonidest oli katlamaja külmutati ja temast saab jälle kultuurikatlamaja. Et selles mõttes see kinnistu on. See hoone on niivõrd niivõrd unikaalne, et ta peab jääma avalikuks. Aga mis on need konkreetsed asjad, mille kaudu siis see kultuurikatlamaja rahvast sinna mere äärde meelitaks või mille kaudu ta seda merd avaks. Kas seda hirmu ei ole, et tegemist on või, või vähemalt jääb mulje, et tegemist on sellise suhteliselt esoteerilises, kahtlase ja sellise väga alternatiivse kultuuritegevusega, mis ei selliseid suuri masse või suuri rahvahulki sinna mere äärde ometi ei too, et lõpuks ikkagi sulgeb see see katlamaja mingil viisil selle mere. Suurelt rahvahulgad, ma arvan, kui meil lauluväljakul käis 200000 inimest, need ajad on möödas, et suured rahvahulgad on nii suhteline mõiste. Pigem vist just järjepidevuse hästi mitmekesine tegevus, kui me räägime kutsekoolide keevitusvõistlustest, kuni ERSO kontserdid, nii, eks ole? Sümfooniakontsert kuni keevitavad kutsekoolinoored, et see ongi meie ampluaa, see kõik ongi kultuuritehase valdkond. Nagu Veronika ütles, et paljudel tallinlastel puudub see merekogemus. Nad ei saa seda merekogemust ka viie või 10 aasta pärast jalutades eksklusiiv seal rannapromenaadil eksklusiivsete korterelamute, eksklusiivsete restoranide vahel. Nii nagu linn rõhutab sedasama eksklusiivses eksklusiivne jahisadam ja kõik muu see tähendabki see on välistav, see tähendab, et see välistab tavalise inimese toimetamisel mererannal. Kultuuritehas tahab just olla see, mis on tõepoolest avat. Et kui mõelda selle peale, et kus see eksklusiivne lähiajal mere ääres tekkida võiks, siis just hiljuti oli uudis ka selle eest, et tõepoolest kinnisvaraärimehed on avastanud selle kullaaugu, millest arhitektid juba tükk aega poole suuga nii-öelda on rääkinud, et paljassaarele võiks tegelikult tekkida selline rajoon, mida praegu vägisi nagu üritatakse tekitada Pirita tee äärde, aga et pigem noh, Paljassaare oleks see koht, kus on väga ilusad vaated ka vanalinnale väga huvitavat, fat hoopis teistsugused kui Pirita rannast. Ja samuti neid teisi kohti rannaalal, kuhu midagi sellist, eksklusiivset nii-öelda küsimuse sõnaltsinelgi mitte midagi, noh, midagi sellist ütlema jah, see kinnis, ärimehe jaoks väga tulutoovad ütlema, et silda ehitada, seda maad on seal küll ja küll aga samas tellised nagu monumentaalehitised, monumentaalseid sõlmpunktid, mis seal praegu juba on olemas, mis on väga kehvas seisus tegelikult me räägime mitte ainult kultuuritehase katlamajast, aga me räägime ka linnahallist, millest on väga palju räägitud teisele poole minnes Patarei vanglavesilennukite angaarid ja nii edasi ja nii edasi, et need peaks olema need sõlmpunktid, mis peaks saama avalikuks, kohtusse ja seal vahel selle üle võib edasi rääkida, mis seal vahel on. Aga et kogu see mereääre selline jalutuskäik võiks olla siiski ühendatud läbi selliste ühiskondlik, avalike ja hästi inimsõbralike projektide. Et selles mõttes on hästi positiivne ja, ja kultuuritehaseid toetame, on ka see, et vesilennukite angaaridesse on kolinud meremuuseum koos nende Lembitu ja jah. Et need on hästi positiivsed näited. Et kui käia mere ääres jalutamas, siis seda tühja maad on seal nii palju nende suurte asjade vahel Teie visioon on väga tore ja idealistlik, aga kes selle siis kõik kinni maksab või kuidas selline kultuuritehase ideoloogia nagu näeb ette kõikide nende erinevate ürituste, erinevate huvigruppide rahuldamise kogu selle süsteemi rahastamise, kuidas see katel siis nagu keema hakkab? Kultuuritehas on kolm aastat tegutsenud isemajandava noh peaaegu ilma toetuseta riigi või linna poolt. Et me oleme andnud signaali, et Me saame, me võime jätkata ka niimoodi. Aga kui linn, eriti kui Tallinna linn, mis kandideerib kultuuripealinnaks, kui linn tahab näha kultuuritehases endale väärikat visiitkaarti, siis linnale kuuluvatesse hoonetesse investeerimine, et nende väljanägemist parandada oleks linnafunktsioon samuti erinevad kultuurifondid ja riigieelarve võiksid aidata siis kaasa selle täitmisele sisuga. Samas ei kao kuhugi, mis, millega kultuuriaasta on tehtud, see vabatahtlik tasuta ja, ja lõputu vaev ja tööpanus, see vallaski, see on see, mis asja edasi kannab. Nii et teie soov oleks saada siis ainult katus pea kohale ja ruumid korda ja te täidate ise selle nagu sisuga, ilma mõtlemata, et kes nagu kõik üritused näiteks kinni maksab. Seda katus pea kohal ja sooja maja, seda polegi nii vähe, et see on see, millega tuleb palju vaeva näha. Meie omalt poolt koos Veronikaga valgusfestival tegi avalöögi tulemas sümfooniakontsert eesti muusikaga päevade raames Tallinna kutsekeskkoolide keevitusfestival koostöös Tallinna noorsootöö keskusega mitmed teatrietendused, tantsuetendused kultuuritehasefestival sisu on juba pikalt ees selle maja majaehitustehnilisest vormist, aga loodame, et sellele järele Aga samas küsimuse püstitus on iseenesest väga õige, sest kasvõi sedasama Tallinna valgusfestivaliüritust ka katlamajas tehes sai seisus DM palju selgemaks mu enda jaoks ka, et mismoodi siin linnas ning kultuuriüritusi üleüldse finantseeritakse ja kus koha pealt üldiselt toetust leida. Ja näiteks, et, et kui me mõtleme, et linnaosad saavad kultuuriürituste jaoks toetust raha järgi ja et Põhja-Tallinnas elab siiski mõni suhteliselt väike osa elanikkonnast tähendab seda, et linnaosa näiteks lohet täna ongi justkui määratud sellisesse üsna vähetähtsas rolli, samas kui me räägime just nimelt selles kultuuripealinna perspektiivis, siis meil on nüüd ees selline viisaastak mille jooksul tuleb ka nii-öelda rongile järele jõuda. Ja veel peale ka saada. Et selles mõttes, et kui tahta valgusfestivalilaadseid üritusi arendada ja neid sündmusi täiendada niimoodi, et, et ka näiteks ma lisaks omalt poolt veel rohkem aidata järgnevatel aastatel kultuuritehast ja siis peaks tulema taha mingisugune konkreetne riiklik skeem, et mismoodi neid asju ikkagi rahastatakse ja toetatakse, et selles mõttes see küsimus selle sisu ja tegevuse toetamisest on väga õige. Mõlemad mainisite kultuuripealinnaks võimaliku kultuuripealinnaks saamist, et kuidas te sellesse suhtute või et kas te pigem prooviksite seda kultuuri linna lootust ära kasutada kultuuritehase huvides või kas te mõlemad mainida seda sellepärast, et sealt on, on võimalik ja on loota, et tänu sellele perspektiivile kultuuritähest rohkem toetatakse. Või te loodate sellelt Tallinna kultuuripealinnaks saamiselt tõesti mingit hüppelist edasiliikumist või mis oleks, kui Tallinn oleks kultuuri peale siis on kindlasti suhtaks? Tallinna areng sellepärast, et nagu mõtlema, et mida tegid Moskva olümpiamängude lihtsalt purjespordivõistluse Tallinna jaoks, eks ole. Et nüüd me oleme siis järgmise suursündmuse lävel nii-öelda ja, ja pigem mitte, ei ole küsimus selles, mida kultuuripealinna tiitel saab pakkuda kultuuritehasele vastupidi kultuuride kaasoleks tegelikult väga hea platvorm. Ma arvan, et kultuuripealinna puhul päris uusi hotelle jätkata Tallinna kesklinna ehitama, aga kas te ei karda nagu seda, et kultuuripealinnaga seoses tekib hästi palju selliseid kinnistuid, kus kultuur saab nagu toimuda ja siis, kui sa hakkad otsima, et mis seal sees siis hakkab toimuma, siis nagu jäädakse hätta, et mis näiteks teil selle kolme aasta jooksul seal tehases üldse toimub. Et kui palju seal on neid erinevaid kultuuritegijaid? Kolme aasta jooksul, mis on selja taga või kolme aasta jooksul, mis on ees kolm, mis on näiteks selja taga ette näidata väga paljude kunstnike isiklikku vaba tegevusruumi kus inimesel on ateljee, mida ei ole lihtne leida Tallinnast ei skulptuuri, ei maali, ei muusika tegemise jaoks kohta, kust odavalt ja tehniliselt sobivat ruumi leida linnast. See on meie põhiline missioon olnud seda kultuurne tegemise keskkond ette valmistada, plussis odavaid teatriharjutussaale, sellist alternatiivset galerii ja näitusepinda kontserdisaal, et selle kultuuri loome kogukonnale teenuse pakkumine on nagu üks üks kultuuritehase selline igapäevatöö selline vähem välja paista, väga-väga oluline, et see kogukond tekiks, keskenduks selle maja ümber, looks seal sees ja siis paiskaksele sealt välja, et see on nii ühtaegu nii selline privaatne, intiimne ruum kui ka avalikkus, kus kõik sellest osa saavad, mis seal tehtud. Katlamajaga sama lugu, et see, mida seal majas sees tehakse juba ka näiteks meie avatud töökojad, kus võivad toimuda lasteringid, koolide õppetöökojad. Et kõik see tähendabki eelkõige just selle kunstniku kokkupuutepunkti oma publikuga. Minu jaoks on hästi huvitav sümbioos ka või see sünergia, mis võib tekkida just et, et kui mõelda, et eestlane on natuke selline individualistlik loom ja ja et kipub olema, et kunstnik olnud ka, et igaüks nagu vaikselt midagi teeb. Aga et kui selline kompott tekib, kus järsku kõik on üksteisega kõrvuti ja, ja üksteisele palju nähtavamad ja ühiskonnale palju nähtavamad. Et ma arvan, et see sünergia, mis sealt genereerib, genereerib sellel on väga-väga-väga võimas potentsiaal. Et veel lisaks on kõrvalenergiakeskus ja koos nendega, et kogu see teaduse ja kunstijuhendamine kaval sinna juurde, eks. Siis siis on piduminister nimetab seda loov tööstuseks. Ja, ja pluss veel, kui hakata mõtlema, kas sa oled kõrval kohe linnahall tuleb mõte, eks ole, mingisugust sellist, väga suurt asja siis, kui see sümbioos linnahalliga näiteks teisele poole mere äärt pidi. Kes teab, mis sinna Patarei vanglasse on mõeldud nii kunstiakadeemiast igasuguste muuseumideni, erinevaid alternatiive, plusse, kesklinna vahetu lähedus, et inimestel on hästi mugav sinna minna. Et ta tõesti on ka selline nagu sotsiaalne värav. Mingil juhul ei ole kultuuritehas kinniste uste maja, et kultuuritehas on tõesti koht, kus nad imelikud, naljakad ja, ja võõrad ja vähetuntud loomeinimesed saavad tuttavamaks ja oma publikule lähedasem. Ja vot niimoodi Kodykstid võimendama, eks, et kui muidu oleks niimoodi, et iga galerii väike siin Workshop on kuskil linna peal laiali, siis noh, suhteliselt keeruline elus püsida, endale toetust leida ja nii edasi, aga niimoodi noh, koos tegutsedes. Esiteks on seal, ma kujutan ette, palju ökonoomsem ja teiseks on just täpselt see, et tekib nagu see üksteise toetamise tunne. Küünarnukitunne polümeer on pisike maja võrreldes katlamajaga, siis kui katlamajas inimene tuleb näiteks teatrietendusele tuleb seina pealt kolmas korrus, neli tekstiiliateljeed, siis ta pole võib-olla kunagi selle peale mõelnud. Et ühes majas võib olla koos või üldse Tallinnas on nii palju tekstiilikunstnike näiteks või kino või, või skulptorid ja maalikunstnik, et just see kogum kutsume inimesi nagu osalema selles Amma osake oma hinges sinna majja, et tulge nüüd ja, ja teeme seda koos, et kultuuritehas ongi koht, kus asju koos tehakse. See ei ole kellelegi väikene kiiks, et selline maja peab olema ja seda tuleb iga hinna eest. Ametlikke kanaleid pidi rajada, et see on selline isetekkeline ja ja, ja väga tervitatav pik, nii üritused, nii individuaalseid kunstnikud, nii kunstiprojektid, kõik, Ma arvan, et see on hästi nagu moodne struktuur ka. Et on, ongi selline, ise ise organiseerub struktuur, et see on kindlasti tulevikku. Selline network võrgustik. Aga olete te kindlad, et see struktuur täiesti ise organiseerubki või vähemalt et mulle tundub, et vähemalt sellises ülesehituse faasis ta nõuaks suhteliselt kindlakäelist juhtimist või vähemalt mingit sellist koordineeriva üksust meeskonda, kes tõesti väga suure osa oma energiast sellesse panustada. Häiriv üksus iseenesest on olemas, aga vastupidi minu jaoks huvitavam on just see, kui ta võimalikult vabalt, et saab ikkagi ise organiseeruda just täpselt nii, nagu ma, kuigi see on võib-olla keerulisem protsess, kuigi võib-olla vaevarikkam ja raskem. Aga ma arvan, et see tulemus on lihtsalt palju, palju huvitavam. Et ta vabamad käed seal sees. See üksus on olemas, mis hoolitseb, et elektriarved oleksid tasutud ja vetsust tuleks sooja vett kraanist, aga, aga just see loomenõukogu ja loomepotentsiaal, et see, see on selline ühistöö ja sümbioos. Ühesõnaga kultuuritehase. Ta on selles, et loomekeskkond oleks võimalikult vabaga, siis selline just see pool, mis huvitab nii-öelda korralikku kodanikku, ehk siis kes vastutab mingi jama eest, see pool on ka nagu kultuuritehases paigas või see on nagu olemas. See on olemas ja, ja see on meie nõu hau, millele ma praegu väga tuginema. Külmetav kunstnik ei pea muretsema, kust ämbrit sütt hankida, et see on olemas. Kui suur see teie meeskond on, kes sellega tegelevad? Meie vabatahtlike kokku lugedes võiks saada kümmekond inimest, kes siis tegelevad eri valdkondadega ehituse, arvutikujunduse, arhitektuurihalduse, kujunduse, igalühel oma oma pesa. Aga mis te sellest nagu kontingendist vända tulevasest või olemasolevast klientuurist, nagu arvata, et kui Veronika ütles, et noh, et eestlane ei ole tõesti selline karjaloom iseloomult, siis noh, ma ei tea, kas eestlane on siis selline loom, kes hea meelega loob teistega koos ja võib-olla sellistes ruumides, mis ei olegi oh õudust, euroremondi tead, et on selline väheke võib-olla külme või peate sütt isegi ämbriga tooma või kuidas külmetava kunstniku portree nüüd 21. sajandil ja, ja Eestis kuskil Tallinna äärealal, nagu võiks toimida, teie arvates? Ei ole ääreala, ma ütlen veel kord, see on Tallinna linnasüda. Kiirelt. Ja et see kunstnik ei pea tundma mingeid piire, ta võib tunda ennast täiesti nii privaatselt, kui ta tahab ta keerama ateljee ukse seestpoolt kaks korda lukku ja luuletab nädal otsa, aga kui ta tahab siis ta võib välja ja siis seal on see võimalus alati suhelda, sest kui ta istub oma ärklitoas, siis tal puudub see võimalus, talongi, privaatsus, nii ärklitoas kui kultuuritehases. Aga tal puudub see avalik väljund. Ja euroremondist rääkides siis nii palju, kui mina eesti kunstnikele on, siis nad põgenevad iseora remondi eest, individuaaljaksavad. Et seda jah, katlamajas meil plaanis ei ole ja võimalik seda õnneks ei ole võimalik, seal tehasemaja nii tugeva hingeõhk on aga et see seab juba selle tausta paika hetkel õhkab külma. Aga väga ilus, sätendav jana härmas on ehitatud vahemikus 1898 kuni 1946 ja tollel ajal osati ehitada maja on ehitustehniliselt väga hea, väga tugev rahvuslikust paekivist väga kvaliteetne ja ja see, kas praegu kusagilt on värvi koorunud või mitte, see on üsna kosmeetiline. Ja tuleneb otseselt sellest, et maja on kütmata. Ja. Aga sa ütlesid, et sa tead, et Eesti kunstnikud tõenäoliselt ei taha euroremonditud ruume omale, aga et on teil ka just nendelt kunstnikelt ja teistelt loojatelt mingit tagasisidet või mingit kontakti nendega, et on need põhimõtteliselt nagu, kui vähegi ilmad lähevad, soojemaks, nõus teiega kaasa tulema, kui juunikuus, kui esimene kord. Käidud, eks ole seal kogusale polümeri seltskonnaga ja, ja hiljem pärast seda hakatud kokku lugema nagu neid potentsiaalseid üürnikke nii-öelda seal ja järjest neid telefonikõnesid vastu vahetusest, kes kõik hakkasid küsima, et et noh, et kas ma võin tulla endale ruumi vaatama, et siis meil paljude kokku lugesite. Praeguseks. Polümeri asukad saavad esmaõiguse valida endale uus ateljeepind katlamajas siis juba nendega me täidame suusamajast, aga huvi on nagu väga teretulnud. Et kõik on olemas, tähendab, inimesed on olemas, maja on olemas, mis siis takistab neid ruume siis kohe nüüd minna ja hõivata. See maja on juriidiliselt veel üle andmata, ta kuulub elamumajandusametile. Et ideaalis peaks hakkame kuuluma sihtasutusele Tallinna kultuuritehas, mille asutajateks oleks siis praegune kultuuritehas polümeer Tallinna kultuuriväärtuste ameti kultuuriministeerium, et kuni see juriidika paika saab nii kaua me võime seal korraldada küll üritusi, festivale, kontserte, aga nagu eeldab linn ja nagu on vajalik selle maja edukaks vähendamiseks on vaja, tähendab ikkagi, et iga kunstnik oma kasutatava ateljeepinna eest maksab ühisesse katlasse teatud rahasumma, et siis see etapp tuleb veidi aja pärast, enne seda tuleb loomulikult maja üle mõõta, projekteerida, taastada kommunikatsioonid, keskkütteveevärk ja nii edasi. Ja kuidas asjade seis praegu on, tõotab tulla selline pikaldane ja, ja veniv protsess või on ta selles faasis, et kohe-kohe hakkame tegema või positiivne prognoos aasta. Keskküttesüsteemi taastamisest on puudu kaks meetrit toru. Et ilmselt selleks kevadeks on, on meil majas keskete veevärki elektrisüsteem, siis tuleb mõelda, et kas me tahame sinna majja hulka ehitusprügi sees askeldavaid kunstnikke või tahame me selle maja enne valmis saada enne tagada seal elementaarsed kasutusmugavused ja siis tuua sinna majja inimesed. Ma usun, et see tee on kusagil seal, vahepeal. Pigem käib etapi kaupa või umbes niimoodi, et teatud ühiskasutatavad ruumid, mingisugust kohvikud, restoranid võib-olla ja sissepääsu selline noh, ütleme mingi selle kohta, et see oleks nagu selline, mis tuleks siis nii-öelda kõigi ühise pingutusega pigem sealt edasi siis oleks juba kunstniku enda, vaid ma kujutan ette, et kas ta tahab, nagu ise seal seda remontida tuleb skulptuuri tehase poolt või mismoodi seal see maalide remont hakkab toimuma, et ta tekib niimoodi, samm-sammult kuidagi loogilise järjestuse. Tervikuna protsess aga, aga ta läheb käima juba valgusfestivali näol, ta juba käivitus, tegelikult ma usun, et suveks on meil majas juba, võib öelda nii-öelda elu sees. Aga praegu on seal meie enda kontori küll seal hüppame jalalt jalale ja toome käsi kokku, aga aga seal on võimalik olla. Aga arvestades jälle Eesti kliimatingimusi, kas see võib olla ka selline pessimistlik tulevikustsenaarium, et sellist kultuurielu saab seal katlas viljeleda tõesti ainult üksikutel suvekuudel sest noh, Scotterlus ei ole minu meelest võõrsõna Eestis juba tükk aega ka, lihtsalt me elame sellisel laiuskraadil. Scotterlus paraku on Eestis võõrsõna, sest et Eesti seadusandlus sellist mõistet ei tunnista. Kuigi polümeri tulnud väliskunstnikud, keda ei ole vähe, kes on tulnud meie majja küsinud o kustes kvotitasin või kuidas see võimalik on tänapäeval siis me ütleme, et jah, meie maja võib välja näha nagu Eheskot läänes 30 aastat tagasi, aga meie maxamontlikult kinnisvara firmale üüri selle maja eest. Samas jah, nagu ma ütlesin, keskelt süsteemist on puudu kaks meetrit toru ja ja maja saab soojaks. Teisest küljest on kõik kunstniku ja teadlastega koostöös oodatud välja mõtlema ja leiutame uusi lahendusi meie ka sellise globaalse energiakriisi. Alguses maja on kõrge, perekond on tuuline, katuse pind on palju päikesepaneelid ja tuulikud on ilmselt lähiaastate koogi juures, katsetasime ka infrapunalampidega. Täiendate Tallinna kilukarbi silueti tulevikus päikesepaneelidega katusel. Korstnavalgusega juba hakkasime täiendama, eks ole. Et eestlased oma igavene tuli, süüdatakse kultuuri olümpiamängudel. Mida kõvemini kultuurikatel kehv, seda heledam. Minnile kitseb. Aga ütleks veel need konkreetsed asjad, mis kevadel kindlasti toimivad kultuurikatlamajas. 31. märtsil Eesti muusika päevade lõppkontsert ERSO esituses uus Eesti muusika. Nädal enne seda jah, Tallinna kutsekoolide keevitusfestival profess ja mida see keevitusfestival tähendab? Tähendab Tallinna noorsootöö keskus ilmselt tähendab seda, et tuleb kokku palju noori keevitajaid ja ja hakkab kõvasti sädemeid pilduma ja siis suga tantsuetendused on plaanis aprilli teate. Reena ja teatrilabor. Aprillis-mais toovad uued etendused lavale seal krabati ja Viini tooli. Augustis rahvusvaheline noortepäev, 12. augustil selle järel kultuuritehase Vabatahtlike laager, rahvusvaheline, siis kultuurifestival ja kalendri täieneb praegu iga nädalaga. Ja siis me oleme juba järgmise aasta valgusfestivalist. Ja siis saab liikuda valgusega ruumis, trummid asjast praegu tegelikult sisenesime alles esimesse saali nii-öelda. Mina küll teeksime valgusfestivali poolt ettepaneku, et, et võiks aktiveerida valgusega nüüd järjest järgmisi ruumegi, et ideid on kalju, mis installatsioone seal võiks veel teha. Olgu, teeme näiteks nii, et kohtume teiega uuesti siinsamas, kuskil kas augustis või, või siis sügisel, kui need praegu kindlad sündmused on juba ära olnud ja samas ka natuke selgem see perspektiiv, mis edasi saab. Ja siis vaatame, kuidas teil läinud on. Augustus kindlasti kultuurifestivalil võime kohtuda nii nii stuudios kui katlamajas. Kenad kuulsite, saaled, kunst. Err stuudios olid Madis Mikkor. Veronika välkan. Raszekiana alles kuulakem. Järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni. Kunstpunkt r on klassikaraadio eetris pühapäeviti kell 18 15, kordus järgmisel laupäeval kell 12 15.