Tere, mina olen alles. Tere minule Landrozdrošektegulate saadet Kunst ära ja räägime täna kahest näitusest. Kõigepealt Tallinna kunstihoone galeriis on avatud Merike Estna näitus nimega. Vihka ennast rõõmuga. Ja seejärel arte poos natuke. Kalamaja suunas on avatud August Künnapu näitus pealkirjaga eklektika. Aga kõigepealt Merike, et maalinäitus oled nagu tuntud juba vaatamata oma noorusele. Aga miks selline pealkiri? Näituse pealkiri on minu jaoks hästi raske panna. Sellepärast et igal tööl on ajaks oma lugu ja neid ei seo võib-olla nii palju kuigi näitusele olles isegi tundub, et aga mulle endale alguses tundub, et nad on täiesti erinevad ja siis seda viis pealkirja leida on raske ja see on rohkem selline mäng sõnadega mäng tähendustega ja mängu, vaata aga, et kui ta tuleb näitusele, siis ta on tekitatud mingid hoopis teised ootused, võib-olla kui ta sealt leiab. Et natuke üllatust. Õnneks näituse pealkiri jäigi tagantjärele nagu ei mäletagi, nagu töid mäletatakse. Aga miks siis selle näituse puhul sa ütled, et igal tööl on nagu eraldi lugu, kui ringi käies näitusesaalis on nagu niivõrd selgelt, esimene saal räägib nagu ühte lugu ja teine saal räägib teist lugu, et. See ongi selline. Ma olen ise väga imestunud selle üle väga rõõmus, et see niimoodi välja tuli. Aga maalisin oma maale siis. Siis ma ei plaaninud nii täpselt, et nüüd ma teen dial välu ühte ruumi ja teise teise ruumi, vaid lihtsalt maalisin ja siis tuli välja, et triimadi Aga millest sa alustasid selle näituse hulgas? Kõige esimene oli väike pilt, mis on esimeses faasis. Kus vist lastakse kedagi või mingi hästi kummaline joon on seal valatud. Kuna see on päris lahtised lahtiseid otsi on palju vaatajale palju võimalusi siis mina ise tõlgendan neid vahest natuke teistmoodi lastakse, aga maalisin siis ma mõtlesin, et see valgetes riietes naine laseb neil lapsi nagu väikeste tähekestega, nagu keegi teine peale pole tulnud. Ma ei maalinud niimoodi välja ka, sest et tahtsingi, et jääks nagu ikka iga inimese enda nagu mängida sele ja otsida selle tähendusega. Mõtlesin niimoodi. Sinu pildid on enamasti sellised üsna kummastavad või selliseid natuke veidratest seoste seal need asjad seal peal. Kuidas need maalid, millest sa alustad või kohati sa oled kasutanud ka päris tegelikke modelle tundvaid inimesi ja tekitanud midagi nende ümber millest alustada? Tavaliselt see modell ei ole mulle oluline nagu isikuna vaid sellele, et ta on siis kas naine või mees või või lapp või seekord ma olen kasutanud päris palju oma lähedasi ja iseennast. Muidugi need meeldivad mulle välimuselt seepärast on neid tore kojutada, aga tore on neid kasutada sellepärast, et nad käepärased võtta. Et see lugu või tekki nende ümber jah. Et need on ikkagi rohkem, kas lihtsalt naine või lihtsalt mees. Ma ei tea ta, et iseenesest vaest mängin piltidega ja mõtetest tuleb ju igasuguseid naljakaid asju. Oled sa harjunud sellega, et sa mõtled ise piltides mingisuguse noh, ma ei teagi, kas narratiivi või mingisuguse kujundi nagu välja ja siis kui sai maali seda niivõrd üks-üheselt võinud nii selgelt välja, siis vaataja reaktsioon on mingi risti teist pidin, et oled sa nagu harjunud selle nii-öelda teadliku möödarääkimisega. Ma ei tahagi nii selgelt sassi välja maalida. Et selles mõttes seal on nagu mingeid vihjeid. Aga ikkagi vaataja otsiks siis leiaks ja kui ta leiab midagi muud, kui mina mõtlen, siis ega mina ju ka nii konkreetselt ei mõtlegi. Ma mõtlen ka, võib-olla teine päev hoopis teist asja. Pigem et vaataja nagu leiaks iseendast midagi. Ja ümbrusest ja ikkagi väga üldised mängud. Et mingite klišeed ega, ja oluliste ebaoluliste asjadega, et siis sealt saab otsida ja leida päris palju. Ma looda. Mõned asjad, mõned kujundid sinu piltides on sellised, mis käivad ühest, ühest teise või mis on hästi pidevad, korduvad näiteks jäneseid või jänesekõrvad ja vikerkaared ja ja mõned muud asjad veel, kas, nagu teadlikult hoiad neist kinni või kust nad tulnud on? Seekord ei olnud ühtegi jänest runud puudust meest aga varastan teadlikult jõe, nii et tundub nii, ma arvan, sest et ma olen küllalt produkt, aktiivne ja kuigi need perioodid mul vahetuvad enda arust päris kiiresti, et mida ma maalin siis siis inimeste nagu tundub, et ma olingi niimoodi. Et kohe etteheide on juba päris palju selliseid. Aga siis ma ise tegelikult sihilikult just üritan nagu ikkagi ennast alati natuke lahti murda eelnevatest asjadest, aga ma ei taha siis väga vägivaldselt teha, et ma ootan natuke, see loomulikult ka tuleb. Olen nagu heale õnnele. Aga mida sa nagu maalid või, või on see tüüpküsimused, mida ma olin Merike Estna, kas need on unenäopildid, kas need filmikaadreid, kas need on mingisuguse elu kirjeldus? Need ei ole unenäopildid ja need ei ole filmikaadrit. Aga see ongi elu ja tegelikult on ju kõik päris nagu hästi seostatav, et natuke veidratest seostesse võib-olla teeb selle just nähtavamaks. Ma leian, et kui asjad on öeldud liiga otse siis need on nii tavalised, et keegi ei hakkagi mõtlema. Nende peale. Ei huvita kedagi. Et siis kui on salapära, siis siis tahtmatult võib-olla püüab lõksu. Kas maali pealkiri on selles mõttes seotud selle algse tunnetuse või teemale, mis on töö juures, hoian maali pealkiri ka laest võetud, et lihtsalt peaks midagi panema, nagu töö tegin valmis. Ei räägi hästi oluline. Ja kui ma seda alguses konkreetselt nagu sõna-sõnalt ei ole välja mõelnud, vahest siis see tunnetus on pärast Maest otsin siis, mis siis täpselt need sõnastakse? Pealkirjad on ikkagi olulised ja näituse pealkirjad. Mulle on oluline see pealkiri. Kuigi ma tunnen, et mul on raske seda panna näituse pealkirjaga. Sa oled üks nendest noorematest maalijatest, kes on natukene, mitte liiga otseselt, aga, aga siiski seotud kas mingi uue hüperrealismi lainega või lihtsalt öeldes, et te olete nagu sedalaadi maalijad, kes maalivad tehniliselt väga täpselt ja kohati nagu jahedalt isegi kuidas teil on tekkinud, kas ühes seltskonnas tekkinud või te olete igaüks kuidagi iseseisvalt sedaviisi hakanud maalima. Ma arvan, et tuleb päris palju ikkagi koolist, meil on väga akadeemiline maalikool. Ja kui mina isiklikult õppisin modellimaalima kolm aastat ja iga päev, siis kui see nagu või kolm aastat pingutad selle nimel, mäletate, modell oleks võinud selle moodi lihas oleks nüüd täpselt seal, kus lihas olin, siis pärast tundub kõige loogilisem, et kui peakski olema inimesed inimese nägu ja võib-olla see läheb. Aga kindlasti koolil on täis suured mõjud ja kui meid ei õpetatud inimest plaanimas, vaevalt keegi inimeste kohalik. See läheb ilmselt kokku ka selle jutuga, et sa ütled, et sa maalid nagu nihastatud elu või et elu peab olema äratuntav, et ma saaks aru, et ta nii häälestatud. Aga kui veel koolist rääkida, siis ma tean, et sa õpid praegu hoopis interdistsiplinaarset kunstide magistri tooris. Ütleme, loogiline oleks, kui sa oled nagunii võimsalt ja nii palju maalinud kogu aeg mida see interdistsiplinaarsed võistlused, magistratuuri üldse tähendab ja miks sa sinna läksid või kuidas sa sinna jõudsid? Ma läksingi sellepärast, et mulle tundus väga ka õppida veel kaks aastat samas osakonnas samate õppejõududega samas ruumis elama visatuurisi väelam, lihaste Jaanistamisegmfiitmistega veel lihtsalt. Ma mõtlesin, et teised õppejõud ja teine keskkond natukenegi kuigi sama akadeemia. Aga pean tunnistama, et ma ei ole väga aktiivne olnud. Aga seda tahtmist sul on teha näiteks hoopis midagi muud kui maali. Ja proovin kogu aeg teha ka teisi asju. Ma tunnen, et see aitab mind pärast, kui ma olin. Mind huvitab film ja geneetilised objektid. Aga sul ongi onon, kraator, taust, et kui juba Zorgime sinu eelnevas haridusest, siis mis sa sealt kraatas, nagu kaasas olid? Kindlasti seal on päris palju kaasa. Ma arvan kõigepealt nagu enesekriitika mida, nagu ennem nõngrad ei olnud olemas. Käisin Tartu kunstikoolis, kus inimesi õpetatakse armastama tähist. Aga Rataselt õpetati ennast rõõmuga vihkama või kas seal seal pealkiri oli, ma ei tea, kas just seal Ta on aga aga nõng ratas täiesti konkreetselt. Ja päris karmilt vahest öeldakse ja see aitab päris palju. Ja kõik see perfomance, esimene, ma olin seal ühe aastast selle aja jooksul teen päris aktiivselt kaasa, siis, siis arst aitas mul näha, maailm on päris palju selgemalt. Nihestatus just minu jaoks tõigi nagu mingi selgus asjasse, seda ma siis olen ka nagu endaga kaasas kandnud, arvatavasti mida me siis nii maalin. Aga vaatajat. Neid samu teisi noori, kas siis maaliaid või teisi kunstnikke enda kõrval või kellega te olete, et kas koos õppinud või kes on nüüd nii-öelda siis sinu põlvkonnas või enam-vähem samal ajal esile kerkinud. Kuidas sa neid vaatad või kas sul läheb keegi näiteks oma sellistest lähikondsetest kunstnikest kuidagi korda või, või meeldivad nad sulle või või mil viisil sa neid vaatad? Ja muidugi mulle läheb korda, mida tehakse ümber ja minu kursuselt, siis meid oli hästi vähe. Ja näiteks Rait Rosina on praegu ka näitus Valga äris. Et ma väga imetlen tema töid, minu arust oli see väga hea näitus. Ma olen nagu Raido TVs täiesti nõutu, sest et nad on nagu väga teistmoodi maalitud ja tekib nagu selline tunne, et miks mina selgelt kõike maalin. See tähendab, sa kardad saada justkui selliseks pühaga maadeks, kes teebki oma sugulastest ja iseendast portreesid väga vabalt, aga ei suuda seda seda nihestatust kätte saada. Ei, ma ei usu, sest, et ei paku eriti nii teha portreesid portreemaali, aga ma olin lihtsalt inimest. Aga kui minna sümbolite libedale teele, siis kas inimene on loom või on ta mingi jumalik alge, näiteks kui vaadata kõiki neid siniseid taevaid, pilveke siia? Võetakse teeme, on jumalik või, või siis kui ime, jumalik loomad on ka kindlasti jumalikud. Ja taimed on jumalikud. Liblikad Ma austan loodust väga palju. Ja sidet loodusega. Aga kas maailm on kaos või on maailm kord? Kindlasti ja inimene on seal jumalik alge, selle keskel. Ei mis tundus inimene Õlopkaa ühtis jumalik alge. Kes on näiteks iga ilusa tüdruku selja taha, kui parafraseerida ühte pilli Pealkiri? Ja mõtlesin, täpsem on kahte võimalust. Et tavaliselt on ilusa tüdruku selja taga keegi, kes andarkem või siis mitte tark, aga rikas või. Teine võimalus on see, et seal võib-olla keegi ebasoovitav isik. Ilus tüdruk on ju iseeneselt kliseline väljend. Et niimoodi võttes siis küll. Kas sa üldse soovitaksid näiteks kriitikutel läheneda sulle mingisuguse? Ma ei tea Jungiaanliku sümboolika käsitlusega, et sinu maali peal on mingi väga äratuntav objekt ja siis hakatakse ma ei tea mingitest tuhandetest sõnastikest vaatama a'la unenägude seletaja, et mida see nüüd tähendab? Et kas nagu sellise teadusliku lähenemisviisiga saaks üldse Merike Estna töödega kuidagi suhestuda või on see nagu mingi rappa minek, et tuleks nagu aru saadud Igalühel tekib isend, on mingisugune film, hakkab peas kerima. Mingil määral võib see täppi minna, kui ma ise ei mõtle seda konkreetselt. Objektid tulevad mu alateadvusest ühed kui siis tõlgendaja mingite teooriate ja siis mingil määral klappida. Sa tahad jääda enda jaoks ka siis loojana mõistatuseks? Ma ei mõtle väga konkreetselt et mul on lihtsalt väga meeldib maalide, ma ei saa nagu midagi muud teha ja naised mängin nagu selles ruumis. Ka mulle on oluline tähendus ka väga Sa oled üks nendest. Ma ei tea, pigem vist vähestest noorematest kunstnikest, kellel on selles mõttes hästi läinud, et sul on olnud päris mitu näitust päris nii-öelda olulistes kohtades. Ja sa oled osalenud mitmetel näitustel ja ja selles mõttes sind on nagu tähele pandud või sa oled pildile jäänud pärast kooli lõpetamist ka, on see tulnud nagu niimoodi loomulikul teel või oled sa pidanud kuidagi mõtlema enda eest või selle tähelepanu eest? Ma olen olnud kindlasti väga õnnelik selles mõttes, et ma ei oleks kindlasti palju võimeline võitlema enda eest. Et on tulnud väga isenesest. On see põhimõtteliselt võimalik eladagi kunstnikuna praeguses Eesti vabariigis, mitte midagi muud tehes. Kuidas kunstniku elu välja näeb? Ma arvan, et elada kunstnikuna on ainuvõimalik siis, kui ei tee midagi muud. Või äärmisel juhul teiste oma mingeid mõtteid jagades. Aga ma ei näe mingit teist võimalust. Kui sa teed midagi muuta, siis on raske olla kunstnik, teha kunsti. Näiteks mõne sinu õppejõu Kunst, kes on ühtlasi väike kunstnik Kui jagada teistega oma mõtteid, et andis küll see oleneb inimesest, kellele sobib, kellele ei sobi. Okei siis, kui ime naudib. Ta jagab teistega oma mõtteid ja selliseid õppejõude, kes ei tee seda naudingust. Siis see lõhub kindlasti neid nende töid ja seda on näha ka päris palju. Ja räägime August Künnapu näitusest galeriis Art Depo kalamajas. Näituse nimi on eklektika maalide skulptuurid. Mida see eklektika tähendab, miks just selline pealkiri? Kliktika viitab teemade valik. Kuule, et kui mul üks eelmine suurem näitus, selle tuua teemaline näitus linnagaleriis oli temaatiliselt aga terviklik. Seekord ma nagu üritasin kokku panna niukesed teadlikult väga erinevad kujundid, nagu Brežnev ja kass ja võimleja ja teatejooks ja kes seal kõik olid? Kus need kujundid seal tulevad ja kus need teemad tulevad, need sporditeema ja meditsiiniteema ja sellised asjad. Nad tulevad kusagilt. Ma jälgin maailma ja teinekord külastan antikvariaat kust saab inspiratsiooni ammutada kõikvõimalikest raamatutest ja. Kas see kleit ei hakka näitusel olid nagu kõik need teemad Kamaalidena käsitletud, mida sa tegelikult nagu tahtsid või, või oli seal nagu mingi lemmikteema näiteks, ma ei tea, a'la popmuusika, millest sa tahtsid nagu midagi teha ka jõudnud, näiteks maalida, või kas kui inimene läheb sinna näitusele, kas ta siis saabki nagu väga kriitilise ülevaate, mis kõik need teemad on, mida August Künnapu maalikunstnikuna käsitlenud. Ei no päris kõiki teemasid ta nüüd ei saa, mul üks lemmikteema on nagu veel film ja oleme teinud Arturi teemalisi maale, aga sellel näitusel konkreetselt välistasid need siis selles paketis ma vaatasin, kuidas omavahel nagu tööle hakkavad või siis tundus, et selline tervik nagu on kõige parem Sellel näitusel on väljas maalide skulptuurid senimaani sa oled rohkem vist teinud maale, et millest need skulptuurid äkki, kas need on nomaalilt maha astunud? Maalide tegelased muidu oli selline nagu ma ei tea, kas nüüd päris maha astunud, aga samas vaimses see tähendab see seda, et maalidest ei ole enam küllalt või et kas kahemõõtmeline tasapind on ennast kuidagi kas ammendanud või, või sa tahad midagi muud? Kuna ma tegelikult olen õppinud arhitektuuri, et siis ma olen ruumiga varem ka tegelenud, aga niimoodi eraldi siukseid skulptuure nagu kooli all võib-olla natuke olen teinud, aga keset esimesed suuremat tööd. Ja siinkohal tuleb tänada Riina rosinat kes on nukuteatrinukumeister ja kellega koostöös need skulptuurid valmisid. Mida see koostöö siis temaga tähendab, et tema tegi eta, sina tegid näo pähe, kassile? Tegime aga noh, ma ei ole tehniliselt väga osav kätt, ta valis, mis materjalid paremini sobivad ja aitas nagu seda teostada niimoodi. Mina nagu lähtasin, kui maalikunstnik, nagu maalisin sinna peale ja paigutas need ruumi ja niisuguste asjadega tegelesin. Pead sa ennast siis põhiliselt maalikunstnikuks või tähendab see seda, et kui sa maalidelt skulptuure oled õppinud arhitektiks, sa võiksid teha midagi muud hoopis, mis sa arvad? Number üks on nagu maalikunst ja, ja siis no hetkel on number kaks on nagu see ajaleht epifanya, mida ma toimetan. Miks sa toimetad ajalehte? See on mul vanast ajast siukene harjumus, et keskkooli päevil pinginaaber Timkoligaadigime sihukest ajalehte nagu suri Muri koolileht, siis jah, klassis Lewise sõpruskonnas jah, tiraaž oli 25. Siis seal ei olnud nagu neid paljudes masinaid kuskil saada või siis leidsime ühe sponsori, nagu, kes aitas seda tehnilist külge. Nüüd mitu aastat hiljem, kui suur on epifanya tiraaže. Sisulises plaanis on ka edasiminekut. Kindlasti on jah, tiraaž on kahe esimese numbri puhul on olnud 2000 ilmselt sinna kanti, nagu esialgu jääb. Kas epifoonia sisu on ka eklektiline või mis? Kui nüüd see kolmas number, mis märtsis ilmunud, on küll jah, natuke samas vaimus või niimoodi teadlikult hästi erinevad teemad kokku pandud. Aga näiteks teine number oli olemuslikus eri, mis rääkis erinevate kultuurivaldkondade olemusest nagu arhitektuur, tants, film, interkultuuri Management ja mis kõik veel. Aga miski on selle ajalehe puhul siiski, mis selle nagu koos hoiab ka kui sa seda tegema hakkasid, mis see põhiline eesmärk oli? Tegelikult idee oli, et nagu ka niisugune leht kui kunstiteos või põhimõtteliselt sama rida nagu ma maalin, aga nagu lihtsalt natuke teises võtmes et väga oluline on nagu visuaalne külg, lisaks sisule. Et lehte kujundab niisugune kujundanud Angelika Schneider. Aga lehe ja sinu maali vahel ei ole siis sellist kujunduslikku sarnasust, et sai kujunda lekte samast loogikast lähtuvalt, kui sa teed. Sa ei pane oma pilte lehte palvilt tulen ikka pandaga. Aga ma jälgin ise ka seda visuaalset külge, Vi. Aga kui küsida teistpidi sama küsimust ikka selle selle ajalehe asjus, siis kasvõi siis piirad ennast kuidagi või sead endale tahtlikult mingid piirid, mis teemasid siin lehes käsitled või ütleme, kui see leht nii väga tihti ilmu, siis ei saa olla ka selline lihtsalt kajastav, et järelikult sa siis sead endale mingid temaatilised piirangud. Tähendab idee on jah, et ta nagu moto anneta nagu ajatu ajaleht, et mis tähendab, et ta ei ole niuksed, mingid uuema aja näituse arvustused või ta nagu koondab mingeid asju, mis on minu jaoks nagu huvitavad ja mis võib-olla on ka 25 aasta pärast nagu huvitavad. Kuidas teised inimesed, kes seda lehte teevad, on tulnud kaasa siis selle ideoloogiaga, et see leht on ikkagi nagu sinu minapilt ju mingil määral, et kas nad heatahtlikult mängivad kaasa seda mängu? Siiamaani on küll nagu jah, kaste hästi loobunud. Et autorid on nii Eestist kui ka välismaalt, on Harrybay sihuke kuraator. Kirjanik on Londonist, kes on kirjutanud esimeses numbris Ida-Londoni kale riidest ja kultuurielust nagu andnud ülevaate teises numbris Lõuna-Londoni kultuurielust. Ja siis on üks Uudo Kultermann selline vanem kultuuri ja või Artur, ja kunstiajaloolane, kes on ka teinud huvitavat koostööd. Aga kui rääkida maalidest ja maalimisest, siis, kui sa õppisid arhitektuuri, miks sa üldse maalima hakkasid? Siin on mul üks hea tsitaat sõber Aarne maasikult. Et arhitektuur on hüppelaud mis iganes kunsti valdkonda. Et ta annab niivõrd universaalse mõtlemise, et sa võid mida iganes teha. Pärast Arturi õpinguid. Sa pead silmas süsteemsust, kui sellist. Noh, seda ka jah, kasvõi näiteks viimane näitas, et ma ilmselt kui Mart Juur ei oleks õppinud, võib-olla oleks hoopis teistmoodi kujundanud või kuidagi nagu jah, rohkem nagu näed terviklikumalt maailma. Meenesin vaatasime ühte väikest kataloogi, kus oli hästi palju pilte reas ja, ja siin on pilt oli kaugelt kohe tuntav. Sul on hästi selgelt selline äratuntav käekiri ja nii-öelda kaubamärk või kuidas sul tekkinud või sa maalinud natukene kohmakalt natukene nägistlikult või, või kas sa mõtled sellele, kuidas sa maalid või kuidas see sul on kujunenud niimoodi? No tegelikult esimesed maalid tegin juba vist kui ma olin 12 kevade tänavakunstikoolis Riina Rahilsiku all ja siis tema nagu julgustas, et lapsukesed, ärge kartke, värve ei maksan värvide pealt kokku hoida. Kui ikka meeldib Sumage nagu hoolega, et sealt sai nagu esimese impulsi. Eeskujud on sul olemas näiteks moori kunstis? Ei, otseselt ei ole, ma nagu meeldib väga nagu jälgida maailmas, et mis, mis nagu toimub, aga otseselt nagu praegu küll ei ole nagu sihukseid lemmikuid. Üks hea tüüp on, tegelikult, on Paula Reigo kes mulle vanast ajast meeldinud niukene Portokollanna, kes elab Londonis ja lähtub Portugali muinasjuttudest ja folkloorist ja niisugune päris kummalise maailma nägemusega kunstnik. Aga eeskujusid või selliseid olulisi inimesi mingites muudes kultuurivaldkondades või millele sa mõtled, kas või milline arhitektuur sulle meeldib või milline muusika sulle meeldib või milline kirjandus suri meeldib või mis see maailm on, kus nagu tegutseda, kas sulle meeldib? Ma ei tea mulle nii laialdased huvid, et kõik meeldib, isegi ma ei tea, kes on seda öelnud, aga et põhimõtteliselt ka negatiivne kogemus on kogemus, et isegi kui sa vaatad midagi, mis sulle ei meeldi, et siis midagi sa ikka saavad. Aga viimastel aegadel on natuke vähem orja ja päris nooriumaaliaidunud tekkinud hästi hulgaliselt. Ja nad on suhteliselt silmapaistvaid, suhteliselt aktiivsed. Mingi laine on sinust natukene nooremad, need aga, aga jälgid sa neid või mis sa arvad nendest teistest maalijatest? Eks ma ikka hoian silmad lahti, aga ta minu arust praegu nagu siukest grupi vaimu nagu väga ei ole või ma ei tea, et oleks nagu sihukseid tugevaid, mingisuguseid kollektiive, kes nagu kost teeksid näituse. Kuidas teised maalikunstnikud sinu töödesse üldse suhtuvad, mis tähendab teised maalikunstnikud? Ma ei tea. Ütleme, lihtsalt inimene, kes on siis õppinud, ütleme, kunstiakadeemias neli aastat maalimist, valdab kõiki neid tehnikaid, nüüd tema tuleb August Künnapu tööd ette ja mis ta siis nagu ütleb tavaliselt Maali veel ja sul on arenemisruumi või öeldakse, et oh, väga lahe või mis need on? Tean ma nii väga ei ole suhelnud niimoodi maalikunstnikega või ega nad vist eriti nagu ei ütle või nad ilmselt nagu tulevad mingisugust konkurentsi või, aga võib-olla ta ütlebki seda, kas talle meeldib või ei meeldi võib-olla kellelgi teisel, aga sulle otse nagu tavaliselt ei öelda. Näiteks sinu Londoni sõbrad, mis nad ütlevad, mis neis nagu köidab sinu tööde puhul, et miks just see eesti kunstnik nagu näiteks Londonisse tuua, et mida nad siis nagu esile toovad? Midagi neile meeldib minus raske öelda. Olles sõnaliselt kunagi üritanud nagu formuleerida seda August Künnapu maalikeele eripära, et et kui me ütleme naivistlik, siis see võib ju tähendada, et, et see on midagi nagu sellist teisejärgulist või jätab mulje nagu pühapäeva maaliast, et. Ma arvasin, et sa oled tegelikult ka õppinud arhitektuuri ja, ja sul on niivõrd laiad huvid, et sa oled nagu selline pigem renessansikunstniku tüüpi tegelane. Kuidas sa seda nagu oma maalikeelt üldse üritaksid sõnastada? Ma käsitlen maailma kujunditena. Kas see viimane näitas, et seal on vist juba mainisin vaid nagu erinevat Brežnevi kujundia, kassi kujund ja ütleme, mingi teatejooks ja et ma ei pea alati teadma mitte medalite kuskil olümpiatele võitnud või, või niimoodi, et mind huvitab tema kujund? Ja ühesõnaga sa taandat nagu klassikaline maalikunstnik maailma mingisugusteks põhivormideks ja siis lihtsalt maalitsel üles nagu teema, tegelikult kui sport ei olegi niivõrd tähtis, vaid lihtsalt see üks visuaalne kujund Ma usun, et tema on ka oluline. Kui ma olen niuke kuraalne maalia, et siis mind huvitab inimene ja maailm tervikuna. Pealtnäha tunduvad need sinu teemad selliseid hästi kuidagi helged või isegi mitte alati helgedega kuidagi lihtsad või et ei ole nendes piltides mingeid tohutuid paineid või, või änge. Et kas see on kuidagi teadlikult niimoodi tehtud või, või sa ei mõtle sellele või? Ma arvan, et mul on positiivne maailmanägemine. Et minu ongi kunst niimoodi, et kunstnik paneb maali ütleme oma siukse positiivse energia ja see energia, seda nagu võimalik tankida sealt isegi kiirgab nagu edasi vaatajani. Et suur kompliment on, kui keegi ütleb sulle, et kuule, et nägin pilte unes või, või lihtsalt puhkad Somaalia nähes nagu naerma või see tekitab mingit rõõmu, nuttu või lihtsalt head tuju või, või mis iganes siukseid, positiivseid reaktsioone. Positiivsus väljendab vist ka sedamoodi, et sa ilmselt tead ainult positiivseid vastukajasid oma töödel, aga negatiivsed oled ka kuulnud. Hetkel ei meenu, aga eks ikka igasugune kriitika on tore, et. Kui kaua sa kavatsed üldse nagu maalida, et kas sa oled nagu selline tüüp, kes kuskil kevade tänaval alustas kaheteistaastaselt nüüd nagu elu lõpuni maalib, või mõtled sa kunagi ka nagu oma päriselukutsega leiba teenida? Hakkad arhitektiks ja jätad nagu maalid, kus seda ja. Selliseid plaane nagu ei ole aga raske öelda, mis, nagu tulevik toob, ma elan hetkes. Aga senimaani arhitektina, see ei ole midagi teinud, sa hakkasid kohe maalima ja väga veendunult. Jah, ma tegin mõned näitusekujundused, aga üldiselt hakkasin maalima kohe. Julged seltsimaju teha, kui keegi tuleb tellimusega, et väga kenad maalida, aga tehke mulle midagi, tehke mulle selline maja, nagu seal maalil sees saan elada. Kas sa julged veel teha või tunned ennast juba kuidagi amatöörina selles õpitud erialast? Ei, kas need amatöörina, aga parem usaldaks selle kellelegi teisele. Mis nüüd? Teemad on, mis sind nagu läbivalt huvitavad, et ma olen nagu näinud hästi palju selliseid kassipilte näiteks ja siis on arhitektuuriteema üks läbiv teema, kas on veel mingisugused teemad, mida sa nagu süstemaatiliselt jätkad? Meditsiinimulle meeldib, mul on eri aegadel erinevaid arsti pilte. Seal viimasel näitusel oli selline töö nagu fantoomjäse. See oli niisugune on 60. aastate inglise haiglas stseen kus meespatsient lamab palatis, loeb ajalehte ja hakkab püsti tõusma, kujutab ette, et tal on jalgjalgu, on tegelikult ära lõigatud. Traumaatiline efekt on aga laiemalt ma mäletan kunagi Sakureerisid mingisuguse näituse, mis oli vist Mustamäe haigla all ruumides vist oli. See oli jah, Põhja-Eesti regionaalhaigla all laborintes. Aga miks siis selline meditsiiniteema, et see nagu minu meelest läheb vastu natukene sellisele positiivsele alatoonile, mis August Künnapu maalidega kaasneb, eta sellised valud ja hädad. Mainisin, et kunst on niukene positiivne nähtus ja et mulle see on vihje nagu tervenemisele. Sama näitus, mis meil seal Mustamäe haiglas oli kandiska samuti nime tervenemine. Et ma usun kunsti tervemasse jõudu. Praegu on Art depoo galeriis sinu näitus avatud. On sul veel lähiajal või ka praegu mingeid teisi näitusi või, või kuidas see sinu kunstnikukarjäär edasi tõotab minna? Hetkel ma tegelen selle epifoonia kolmanda lehenumbriga. Mul on avatud Pirita vaba Aja keskuses näitus nimega vaba aeg mis on hõlmab aastaid 2002 kuni 2005, nagu erinevad pildid oma ajateemadel. Kas sul on palju vaba aega ja sa oled üks väheseid inimesi, kellel on, on siis vaba aega veel tänapäeval või miks see neil vaba ja pilte teed? Ei, Mart, kõikidel inimestel on nagu vaba aega, kui nad nagu seda võimaldavad endale. Kui inimene sisendab, et oi, et mul on nüüd nii kiire, mul on nii kiire, midagi ei jõua, et siis kiirus läheb veel kiiremaks ja siis ta tõesti ei jõua midagi. Aga viimastel aegadel, enne seda praegust näitust, mis need suuremad olulisemaid näitas, et sul olnud on. Üks huvitav näitus oli Taiwan'is, mis kandis nime drivaan, disain EXPO. See oli eelmise aasta oktoobrikuus koshungi nimelises linnas Lõuna-Taiwanis sihukene uhke koht keset linna, mis oli kunagine Jaapani sõjaväeala. Ja need kunagised kasarmuhooned tehti ümber näitusepaviljonid, eks. Ja meil oli selline KunstiArturi keskne paviljon nimega püüdže paviljon mille kuraator oli Marco Casagrande sihukene soome arhitekt, kunstnik, kes on hetkel Taiwanis struktuuri koolis külalisprofessor. Ja kuidas sina talle silma jäid või kuidas see sinna näitusele? Saime tuttavaks mõned aastad tagasi, kui ma õppisin arhitektuuri ja siis ma tegin oma esimesed seinamaalid Kohtla kaevandusse see oli üks suurem Arturi workshop ja kus tema oli oma tolleaegse partneri saamerintelega olid nagu külalisprofessorid. Ja sealt siis see on tegelikult nagu niisugune hea kontakt ja ja kes need teised olid, kes seal näitusel osalesid. See oli kirju seltskond. Seal oli üks trükk ristikujuline hoone, see oli hobuste ja ratsanike pesumaja ja hoone keskel oli siukene veetorn väga huvitava konstruktsiooniga. Keskel oli üks jaapani heliinstallatsioonikunstnik Sakura iso kes tegi väga huvitava töö siukse pool nähtamatu, väga huvitav oli jälgida, kuidas ta töötas nädal aega pingsalt mingit torude ja mutrite asjadega. Ja tulemus oli niisugune kuskilt torust imeõrn, mingisugune kummaline heli nagu, mida, nagu kui sa ei tea, nagu sa ei taju seda või noh, et oli nagu tundetuks nähtamatu kunsti, jõudu. Esinejalt, seal maalil, minul olid, kahes tiivas olid siuksed seinamaalid üks Lemmuudlase portree ühes otsas ja teisel pooleli kas ja võimle ja siis oli veel kunstnikest. Arhitektidest oli veel mu isa Villem Künnapu kellel olid väljas uuema ajatempliarhitektuuritööd ja siuksed skulptuuride tuubad. Jõutornid sel hoone ümber ja siis oli veel huvitavaid kunstnikke ka Taiwanist oliks taiwani Performance'i kunstnik, kes tegi sellise ökoloogilise seljakotijuhina, kustutas taime sinna kotti ja siis reisis sellega ringi. Mitmeid huvitavaid tegelasi oli veel sealtkandist. Aga täiesti teisel teemal ütlen, et lõpetuseks, mis on maalikunstnik August Künnapu lemmikvärv? Mul on kõik värvid omamoodi armsad. Keegi intervjuu meie keskkooli ajal tööõpetuse õpetajaga ja siis küsimusele, mis ta lemmiktööriista siis ta ei osanud ka väga üheselt vastata, ta vist vastas ka midagi analoogset. Kena te kuulasite saadet kunst, err stuudios olid. August Künnapu, Merik kestma Andrest, Russak, Anu Allas. Kuulake meid järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval. Kell 12 15 seniks. Kuulmiseni kunstpunkt.