Tere, mina olen Anu Allas, tõrjumilondrustrussekte Kuulate saadet kunst, panter. Ja räägime täna Andres Taltsiga, kelle näitas kontar taevatabelid on praegu avatud hobusepea galeriis ning on avatud kuni 13. märtsini. Kui näitusse nüüd on, üldse praegu on, ma ei oska niimoodi ikka mitmekümnes. Tavaliselt mul on ikka iga aasta miinimum üks, aga paar näitust täna vastase on juba esimene ja järgmisel päeval avasin teise näituse Ugala teatris. Mille poolest siis need kaks nagu erinevad Tallinnas ja erinevad selle poolest, et Ugala teatris ma tegin ühe komplekti varasematest töödest, kuna Ugala tahtis saada ära, need ajad jooksid nii kokku, et ainuke võimalus, mul oli see järgmisel päeval seal avada. Aga tavaliselt mul ikka paar nähtust aastas igal juhul vähemalt üks aastas. Näitusepinda siis ka nii palju või kuidas need näitasid, tulevad, kas te ise hästi aktiivselt koge, otsite seda võimalust nii seda kui teist? No näiteks selline vahejuhtum mugalaga oli see, et selle poolt pöördus mulle Haus galerii, kes kureerib Ugala teatrinäitusi. Aga hobuse peas, seda ma taotlesin ise, aga noh, me teame, et meil neid näitusepindu nii jalaga segada ei ole, selle tõttu tavaliselt näituse plaanid tehakse juba üks poolteist aastat ette valmis sest näiteks järgmise aastanäituste soove tuleb avaldada juba selle aasta mais. Aga noh, on ta mõningaid institutsioone, kes valmistavad oma näitusi plaane ette paar aastat isegi. On see kunstnikule selline hea või sobiv süsteem, et kas te teate, et kaks aastat. Et te just siis tahaksite teha ühte neist, mida kauem ette tead, seda lihtsam siiski. Ma usun küll, tähendab ma ei tea jälle, kuidas mõnel, aga mulle küll meeldib, et kui ma tean, mis mind ees ootab. No esiteks täiesti uusloominguga näitust teha paari nädala pärast on võimatu, tähendab, see tähendab ikkagi pikemat ettevalmistamist. Selliseid näitus ja nagu mul pralt Ugalas on, see on varasematest töödest komplektid tehtud, mis on omavahel sobiv tants, kaks arion. Aga no üldiselt töid peab inimesel siiski olemas, sest tuleb ootamatuid pakkumisi. Ei saa olla, need töötavad ainult näituse jaoks. Sest ega näiteks sedasama näitus praegalt hobuse peas ma taotlesin seda, aga kui ma ei oleks miski seda saanud hobusepea galeriis, ega ma sellepärast neid tegemata, sest ma olin juba teadlikult valmis tegema ja alustanud ja ma oleks nagunii seda teinud. Sest ma ei tööta näitusest näituseni, ma töötab kogu aeg. Aga võib siis öelda, et Eesti näitusepoliitika justkui nagu soosib selliste igavikulisemate teemade käsitlemist, kui isegi näituseplaanid on nii pikalt ees Ei no aga see on igal pool maailmas niimoodi, näituse plaanid peavad pikalt ees olema, sest noh, näituse kestvus, kui me võtame hobusepea galeriid või võtame Tallinna kunstihoone galeriid või need aasta plaanid, tehakse kõik küllaltki vara valmis, sellepärast et ega aasta pole lõputust, on mõnedes galeriides kahenädalased tsüklid, aga tavaliselt ütleme normaalne on kolmenädalane, mis see tähendab, see tähendab seda, et aastasse mahub ütleme, 15 näitust võib-olla, või nii ja tahtjaid on kümneid alati. Ja siis inimesed ikkagi orienteeruvad tihtipeale, kui ühte galeriisse ei ole võimalik, siis otsitakse teist võimalust, kes tahab konkreetselt näitus teha ja muidugi on ka galeriid, pakuvad võimalused. Aga Ugalas on siis varasem Talts ja hobusepeas uuem. Või ta ei ole nii väga palju varasem, seal on üks minu see tasakaalusari, mis oli 90.-te lõpus, aga sealt on mõned lihtsalt ma arvestasin, kuna need ei ole tavalised näituseruumid, seal on üks pikk, hästi pikk ja üks lühem, sain, aga noh, väga hea valgusega ja korralik näituseruum. Aga ta sinna tuleb siiski leida tööd, mis selle ruumis kaasa mängiksid ja ta ei ole selline traditsiooniline näitusepind seal eksponeerida, peab arvestama väga tugevalt seda interjöörid. Sellistes näituseruumides töid tehes tuleb lähtuda selle komplekti valikul selle pilguga ja sellest põhimõttest, et need tööd võiksid seal alati olla, tähendab, ma ei oska seda võib-olla nii täpselt seletada, aga on küllaltki suur vahe ekstra näitusele ruumideks ehitatud galeriides ja kus sa võid seal installeerida ja teha näitusekomplekti selliselt, et ta on ta selgelt ütleme, selle ruumi arvestades tehtud. Aga kui sa teed sellistes ruumides näiteks mul oli paar aastat tagasi draamateater tahtis avamise puhul saada seal tuleb spetsiifiliselt arvestada rohkem kui tavanäitusekummiga selles intervjueerija selle ruumiga, et need tööd seal kõlaksid, et nad kohatuna ei tunduks. Aga kas see arvestamine on see huvitav protsess? Ei, ei, see on väga huvitav, sest see on, see ei ole ahistamine, on samasugune asi, nagu sa kodus pilti seina peale panete, on aga see. Aga kas see siis tähendab, et doltsi töö ümber peab olema nagu hästi palju seda vaba ruumi või või see töö ei lõpegi nagu tegelikult raamidega ära, kui me räägime näiteks mingist pildist? Võib ka niimoodi mõelda, sest eks iga pilt tahab endale mingisugust iseseisvat atmosfääri ümber näiteks palju näitusi ka kujundanud ja selge on see, et iga töö elab, iseseisvat elu, tuleb tugevamalt esile kui tallanud neutraalne, vaba reviir ümber endada. Näitusetöödel võib ka muidugi nii kujundada, et need tööd omavahel diskuteeriksime. Kuidas oleks, aga kui on mingid ülevaatenäitused ja erinevad kunstnikud ja siis on see väga peenike mäng, kuidas seda selliselt eksponeerida, et üks ei tapaks teiste ühe jutte, muutuks mölakas ja et see diskussioon oleks võimalikult taltsas tööd välja tuleksid ja eks ma selline asi on ka näiteks ütleme, muuseumide ekspositsioonides ja need seal mingisugune kompromiss tuleb leida nende tööde vahel. Aga mulle muidugi kõige huvitavama siis omaenda näitusi teha. Sest näiteks seda näitust tehes ma siiski arvestasin ka seda hobusepea galerii enda spetsiifikat ja seda tema enda ruumi mõju. Selge see, et iga töö elab omaette, et ja üksinda oma iseseisvat elu nagunii, aga kui sa oma töid hakkavad niimoodi kokku panema, siis sa saad seda ka installeerida siiski mingisuguseks, tervik komplektiks või kus üks hakkab teist täiendama ja tekib mingisugune ühtne atmosfäär. Te ütlesite, et te töötate kogu aeg, mida sa kogu aeg töötamine tähendab, kas see on nagu tööl käimine, selline igapäevane? No enam-vähem, enam-vähem kuule, ma olen vabakutseline, siis ma ei tööta näitusest näitusesse või siis kui keegi ütleb, et tee nüüd sest ma tean, et mu käest on, mõnes küsimuses on ateljees käinud ja mul on mingi maal poole, ta küsib, et miks sa seda teed. Ja kui ma eales küsimusest päris täpselt aru saanud seda seletab, et kas keegi tellis või tahad sa seda kuskile panna või noh, niimoodi siis ma ei oska sinna peale vastata, kui et ma olen kunstnik, sellepärast. Aga need sellel viimasel näitusel ja natuke aega varem ka juba te kasutate oma piltide alustena selliseid blankette ja igasuguseid Formula ära, kuskohast need on tulnud või miks? Teda sellega päris naljakas asi, kust see idee mulle tuli? Kas oli 2001. aastal kevadel seal vabadusplatsi ees mul maja ees, seal on need lillemüüjad ja ma ostsin ühe muti käest ane moone, ostsin kaks kimpu, ane moone ja läksin ateljeesse üles ja pakkisin selle paberi lahti, mille sisse ta oli, seal oli KGB agendi aruande blanketti sisse keeratud tale moonid. Kuna ma sattusin sellest suurepärasest vaimustusse, siis ma võtsin peoga mingi susi pabereid ja läksin alla tagasi ja palusin, vahetame seda pakkimispaberit, tal läks natuke paanikasse, küsisin, miks mul seda vaja on ja mõtlesin, et nad on ilus, ajalooline dokumente, vahva. Ja siis ma hakkasin vaatama seda ja üldse firmade blankette ja see idee tuli sellest. Ja siis ma tegin selle ühe kolmeosalise töö. Ma kinkisin selle praegult on ta okupatsioonide Muuseumis, kus ma selle töö juures ka kirjeldan, kuidas ma selle blanketi sain ja jääbki selline retooriline küsimus, kas KGB tegeleb nüüd ane mooni müümisega või milles asi? Lilleäriga. Aga noh, selle asja absurdsus on tõesti selline elust endast võetud, aga ega ma ei viitsigi väga palju ise välja mõelda, sest et kui ma ütleme kuuekümnendatel Poppartiga alustasin, siis vaikse eduga noh, tänapäevani edasi kestnud, sest ma saan informatsiooni või seda või noh, kui peenelt öelda inspiratsiooniallikat siiski visuaalsest keskkonnast või seda, mida silm seletab. Ja ma uurin seda ja rakendan omaenda struktuuridesse. Aga seal 60.-te, see on vist mõnes mõttes kõige sellisem mütoloogilisem periood eesti kunstis just see 60.-te vähene popkunst, mida tehti, kuidas te siis alustasite, kas see oli ka juhus või, või see oli? Ma arvan, et see oli võib-olla mingis mõttes aja vaim või noh, niimoodi, et oleks meie pundile kõigil seal, ütleme, Laapinile keskkülal oli intensiivne kunsti ja kultuurihuvi ja kuna pop Aart oli just kuuekümnete alguses tulnud, eks ole, ja kampsun, pärg oli just saanud 64. aastal Veneetsia biennaalil suure väljalöögiga ja sai seal preemiat ja nii edasi, nii et see oli mujal maailmas aktuaalne informatsioon meieni, muidu jõudis absoluutselt lünklikuks mingisugust kuulduste aimdust. Aga samas ka selle mingisuguse asja mõista püüdmise tasemel võib-olla. Aga see sovjetikeskkond, kus seda visuaalset materjali ise küllalt palju, et selles mõttes ei saa meie seda eesti pop appi võtta täpse analoogiana, sest need ühiskonnad olid erinevad, kui Ameerika pop oli Ameerika ühiskonnakriitiline, siis meie popp oli pigem ikkagi selle meie enda ühiskonna absurdsete olude näit. Aga miks ikkagi teievanustel oli see popp-nagu-sse kunstistiil, mis naguniivõrd domineerivalt kõikide meeli haaras, et kas oli seotud ka muude huvidega muusikalised huvid või mingisuguseid täitsa võimalik? Täitsa võimalik? No kes seda ise mingid huvid tekivad, aga ise ei analüüsi seda ju, noh, kust see tuli või mis see oli. Aga selge see, et see üldine kultuurihuvi, kuna ütleme kuuekümnendatel siiski oli mingisugune hetkeks vabamate tuulte puhumine, nii et ütleme, Loomingu Raamatukogu andis välja, tõlkis seal suhteliselt uut lääne kirjandust ja eksistents alistajal ütleme, looming ja noorus oli kus oli noori inimesi ametis, nii et see oli noh, üldine atmosfäär, selline mis seda, selle asja, et maailmapilti püüdis meile nii palju kui võimalik tähendab, lähemale tuua siis sellega sai kaasa mindud ja kino muidugi. Aga kui kiuslikumalt küsida, siis kas see, et teievanuste seltskonnas on niivõrd palju selliseid pupiga alustanud kunstnike, kas selle põhjus võib olla see, et need materjalid, mis välismaalt kätte said, et need olid tegelikult temaatiliselt nagu piiratud, et see oligi tegelikult? See seda sai kõige vähem kätte, sest tegelikult popi kohta oli informatsiooni kohutavalt vähesest. Ühelt esimest Popi raamatut ma nägin alles 70. või niimoodi, et kui me olime ise juba ammu teinud aga oli mingisuguse ajalehesabasid ja mingites Poola ajakirjades kuskil natukene, sest tegelikult pop oli ikkagi väga uus asi sellel ajal sest kõik, ütleme, varasemat stiilid ja juba klassikaks muutunud abstraktne ekspressionismi ja see ei olnud mitte ainult meil, vaid seal oli ka mujal maailmas niimoodi. Aga no ma arvan, et kuna see oli kõige noorem pool ja me olime kõige nooremad, siis miskitmoodi inspireeris või oli huvitav. Ja teine asi, et ega ta on mind huvitanud küllalt palju, sest et ka tänapäevani sellepärast et ma vaatan praegusi töid. Ega ma ei ole midagi sellest, ütleme Bobbyle iseloomulikust suure kujundi ja kindla märgi ja selle taotlemisest vahelduva eduga karta on taandunud. Kordan, ta jälle intensiivsemaks läinud, ma mõtlen noh, kas või näiteks niukene redi, Meidilikse samase formulaaride sari, see on, mind ei saa, neopopiks nimetatakse vana pop. Sest meil Eestis aeg-ajalt on ju tegelikult kolmas laine ütleme, 90.-te alguse neo-pop ja praegalt on tulnud uus põlvkond sellel vähendi vahetusel näo papp tähendab vähemalt kolm aastat. Aga kui on, et neopopitööd ja need praeguse pärast neopopi tööd kuidagi köidavad neid teid või? Ei, ma saan täiesti aru, mida nad tahavad, kõhedaks küll. Selge on see, et igaüks peab seal siiski oma isikupära leidma, sest kui me vaatame isegi seda klassikalist Ameerika või Inglise Bobby 60.-test kõik need olulised nimed seal, nad on, päike eristatavad, ükski aja teise mehe asja. Andres, mis see ühendab, on see ainevald see aistingu täpsus, kujundi olulisus need on, mis ühendavad, ega me ei saa ajada seal vormelit või hapnit segamini omavahel, kuigi nad kõik käivad, sest ta üldse noh, terve see tituleerimine popiks ka kunstiteadlased hakkasid seda nimetama tänaseks võib täiesti vaieldav olla, sest seal on teine liin, mis sealt võib tulla, on see uus realism, tähendab, või noh, mingisugune see reaalsuse teravdatud kujumine ja teine asi, mis minu jaoks selgelt kasvas popist välja Olübähelism kuigi näiliselt visuaalselt ei ole sarnane, aga mõttelaadilt tähendab selle keskkonna adekvaatne ja valikuline kujutamine võtmine, see ilma popita poleks sellisel kujul hüperrealismi tundnud. Aga Lääne-popiajaloos selline defineerib Bobbyga kaasas käiv mõiste on massikultuur. Kuidas nagu siin kajas, neid aetakse tihtipeale segamini, sest see ütleme, mis on popkultuur ja pop-art, need on siiski täiesti siin. Arvatakse, et see on ühe ja sama asja nähtus, ta ei ole tegelikult Ei, ma pean silmas pigem seda kujundi pagasit, mis läänes on, et kui kõik need voorholid, rausenbergid võtavad filmitähti ja, ja vaatavad nagu seda, mis näitab kino mis poes on müügil, siis kuidas nagu Eestis 60.-te lõpul esile kerkinud kunstnikud seda poeleti, kassa vaatasid või kuidas see suhe nagu sellesse ümbritsevasse See situatsioon on see, nagu see oligi selline asi, et et meil olid väga ambivalentne ja arusaadavalt meil ambivalentne, sellepärast, et kuidas nemad irvitasid läänes näiteks selle massikultuuri ütleme ja kaubamärkide ja selle üle seda puhastasid ja võtsid kujundusallikaks. See on muidugi ainult üks osa sellest hoopis ja siis meil ju seda tarbimis kultuuri või sellist asja ei olnud, sest mille üle servitad, kui sul midagi saada ei ole, eks ole, need juba, see tee oli meil võimatu ja see eristabki meie võtsime ikkagi seda igapäevakeskkonda lihtsalt ja seda ümbritsevat. Ja noh, tahes-tahtmata ega me nii literatuurne kui mu jutustajalt paistab ka ei ole, sest kunstnikku ikkagi huvitab elt ja kujund ja tulemust ega ta ei ole ühiskonnakriitiku, sotsioloog, melatoniin, aga et nad need aspektid sisse tulevad, see on iseenesest mõistetav. Aga need ei pruugi põrmugi algtõuge olla, mis sunnivad seda pilti. Tegema aga kui te mõtlete nüüd sellest sealt 60.-test kuni siiamaani ja see selline perioodideks jaotamine on ka muidugi kunstiteadlaste ja ajaloolaste teema, aga kas te ise tunnete selle aja jooksul mingisuguseid perioode või mingeid etappe või mingeid hetki, kus on midagi, on muutunud või mingisugused eesmärgid on muutunud? Mul endal on huvid muutunud öelda näiteks selline asi, et 70.-te alguses ma tundsin, et nii-öelda sellesse Popi liin hakkab ammenduma, tähendab, seda ei huvitanud mind enam ja seal ma läksin rohkem uusrealismi ja selle sünteesi peale abstraktse kujundiga selliselt. See puudutab midagi muud, kui seda lihtsalt, millised visuaalsed huvid mul endale tekkis, et kas ma ei saa teha asja, mis mulle endale huvitav ei ole tulnud. Küllaltki egoistlik tegevust. Aga eelkõige on doltsi kujundi huvi olnud alati nagu pildikeskne, et alati kujundus, probleemid nagu esmatähtsad. Aga võib-olla seal on ka seesama asi, et ma pean seda tähtsaks, aga teine asi on see, et kuna ma olen disaini õppinud, siis sedalaadi kujundlik mõtlemine ja vormistruktureerimine ja see ei ole mulle võõras või noh, tähendab meid, see huvitab, tähendab ja ma usun, seda ignoreerida ei saa, sellepärast et sellest tuleb ka pildimõjude Aga miks Tonts tollal siis 60.-te lõpus hakkas nagu kunstnikuks, et kui oli disaineri diplomiga? Mida ma tahtsin, diplomi andis seal muud midagi, et asi on selles, et ma tahtsin juba nelja 15 aastaselt kunstnikuks saada ja see oli selge, et ega ma muud nagunii teha ei oska, ei taha, aga ma kunstiinstituuti, astusin disaini oli üks põhjus oli see, et disain oli tol ajal täiesti uus ala. Ja ta oli kõige vabameelsem, sest ta oli, kui mina astusin, siis enne mind oli vist kas üks või kaks aastakäiku võetud alles. Ja kuna ülejäänud kõik see õppeprogramm, mis oli kunstiakadeemiasse, allus üleliidulisele kunstide akadeemia mingisugustele õppekavadele ja mingisuguste hirmsadele kontrollidele. Millal vanad stalinistid seal sähkendasid, eks ole, aga disain oli neile täiesti võõrapärane tundmatu asi ja sellesse näiteks need üleliidulised õppekavade üldse ei sekkunud. Ja selle disainikateedri pani Bruno Tomberg käima ja ta töötas selle õppekava seal välja, noh sisuliselt. Me õppisime abstraktset kunsti kompositsiooni ja noh, täiesti klassikaline, ütleme seal Mandriaani võimalevitši või riit Veldi või no ühesõnaga 20 sajandi disaini. Ja see oli komplekteeritud Se kateedriga noorematest õppejõududes, kus vanune Stalinist ei olnud enam ametis professori ära, täna ei ole. Et üks põhjus oli see, et kuna Mulle tundus, et see on kõige vabameelsem eriala ja teine põhjus on see, et ma kardan seda, et ma ei oleks maali pruukinud sisse saada, sest esiteks võeti väga vähe. Teiseks olid seal eelsoodumus nendel, kellel oli töö, staažid ja sõjaväes käidud ja see punkti alusel, mille alusel võeti ja ma olen täiesti kindel, et seal ma ei tea, kas võeti kursusele kaks või kolm inimest, ma ei oleksime sisse saanud. Ma tulin otse keskkoolist. Aga mida nendele vabadele kunstnikele Emaaliatele siis õpetati, samal ajal või millised? Oi-oi, ma ei tea, nad, ma seal liikus ringi, neil oli seal ka mingi rahva Hi trumpe riiks pandud ja seal mingi alpikanni pott seda siis maaliti või siis oli mingi selle mutile pandud rahvariie selga ja istus tooli peal siis seda Maalit. Kas see siis ei olnud soovitud tegelikkus paraku ei olnud, kuna ma olin juba enne instituuti proovinud muude tegelikkusega suhestuda. Tänapäeva hariduspoliitikas on nagu disain ja kõik sellega seotud erialad nagu selline üpris kõva sõna, aga mida siis tollase disaininud see tähendas, et diplomi, mida see tähendas, et mida see kool koolitas? Ta koolitas minust näiteks maalikunstniku, sellega, aga asi on selles, et ega disainerile õiget kohta ei olnudki seal, sest et Nõukogude liidus üldse oli selline ametinimetus nagu disain oli promoslen, ihudosnik, tööstuskunstnik, aga see oli selline asi, et ega seda rakendust nii väga lihtne leida peale kooli ei olnud, sest tihtipeale kui suunati kuskile vabrikusse, õpilased seal mingeid seinalehte tegema, sest seda toodangut eriti ei keegi pidanud vajalikuks üldse disainida või nii kohalikud disainerid nagunii usaldada kaubanduspalatist võeti seal vabrikus või kuskil tööstuses lihtsalt läänest varastatud eeskuju, mida kopeeriti. Selline tore asutus oli kaubanduspalat, seal oli siis kaklusi, lampe ja mida siis soovitati järele teha. Mis siis tänapäeva mõistet kasutades tegutses siis autoriõiguste varastamisega? Meil on enam-vähem sest see venel tolleaegne toodang oli olnud noh, alates autodest juba kui nad varastasid, eks ole, Saksamaalt ooppeli konveierid pärast sõda tegid Moskvitši, eks ole, oopale olümpia asemel teid ülikoolist ei suunatud kuhugi, ei pääse sellest suunamisest õnneks sellega, kuna mu viimasel kursusel oli juba mul leping kirjastuskunstiga, et ma hakkan koostama ja kujundama sõda, almanahhi, kunst ja kodu. Aga see ei olnud mitte tööleping, vaid see oli noh, näiteks kolme numbri peale või noh, siis veel niimoodi, et ma sain nii-öelda vaba diplomi. Kuna noh, formaalselt oli mul töökoht olemas. Aga see tähendas seda, et ma jäin kohe peale instituuti jäin lobakutseliseks. Aga see üks tegevusala, et mul oli kirstus kunstiga pinget, ma teen aastast näiteks seal kolm numbrit koostanud ja kujundanud seda almanahhi kunstlikult, kui tallide kokku tekitasid. Ma ei ole kokku lugenud, aga ma lõpetasin ära seitsmendate lõbus. Ja siis ma tegin paar numbrit ühekordse lepinguga paluti ma ei tea, kas kaheksakümnendatel klaver nimega seitsmekümnendad ütleme, 73 kuni, ütleme 80 või selles vahemikus see hakkas mulle üle jõu käima, sest sisuliselt toimetus taga ei olnud, et ma pidin ise materjalid kokku ajama, ise kujundama, ise fotograafid leidma ja see tasuvus oli väike, aga tööd oli kohutavalt palju. Aga oli teil endal seda huvitav teha või mis see eesmärk sellele? Oli, mida te seal seal sai oma sümpaatiaid avaldada näiteks kas või Eesti-aegset arhitektuuri näidata või siis üldse oma keskkonna kultuurialaseid sümpaatiat avaldada. Kas seda siis nagu lubati, et ei olnud probleem, et arvestades seda, et kunst ja kodu jõle viska paralleelselt? Kes venekeelsena vene keeles oli tal päris pöörane tiraaže. Huvitaval kombel Vene riigis oli, ütleme, need visuaalsed kunstid olid niuksed viimasel ajal asjad ja selle kontroll oli väga väike võrreldes kõiksust Glavliti poolt ja teda peeti nagu hävitaarseks või noh, mis ei ohusta või mis pole huvitav Venemaal muidugi, ma arvan, et ei oleks võib-olla sellisel kujul võimalik olnud. Aga siinsed niuksed, sensorid ja need ei osanud sellele tähelepanu pöörata, näiteks ma mäletan, üks selline vigur oli, et näiteks siluett ju levis ka väga suurest iraažis ja ka Venemaale. Ja ükskord ma nägin silueti toimetuses oli Glavlit tagasi saatnud ühe foto, kus modellil oli Rein metsaehe kaelas. Tsensuur olisin Glavliti poolt leidnud, et see on ristikujuline, et seda ei tohi panna. Ja mina küsisin silueti naiste käest selle foto endale, kuna mul just Rein Metsast artikkel tulemas ja mina panin selle tiitellehele ja ma ei ole absoluutselt mingit küsimust ei olnud, aga mis klassifikatsioon siis kunstile kodul oli, oli ta siis kunstiajakiri või oli ka mingi mina teda deklareerisin kui keskkonna ja kodukultuuri sisustuse ja detailid laiem ta oli, ütleme, disaini maastikuarhitekt tähendab ise laiendasin seda, sest ta alguses ta tuli välja niisuguse kodukultuuri, ajakirjaniku ja käsitöö, aga selle käsi, tema puksisin sealt seest välja, sest samal ajal ilmus käsitöö album. Ja siis sai seda põhjendada, miks ma leidsin, et kui ma uue struktuuri sellele ajakirjale tegin, et et ei ole seda vaja kordama, käsid albumit. Ja mina viisin selle väga laiaks kujutavas kunstis, kunstiajaloost, modellist, seal ka Kangilaski käest Artnowoo kohta artikleid stiilide kohta ja Mirjam Peili käest Eesti Kunstnike rühma Jaakbergi eesti konstruktivismi kohta ja neid sai seal täiesti rahulikult avaldada. Ma arvan seda esiteks kirjastusele sisse, kuna tal oli ka vene keeles nii suur tiraaž ja teda müüdi hästi, siis ta oli üks tuluallikas. Ja ilmselt võib-olla selle poolest oli ka see vaatame, kui hästi sisse toob, siis las ta siis olla. Ja ka Venemaalt ei olnud ka mingisuguseid pretensioone. Need, et ega see sovjedja aeg oli omamoodi sihuke müstika, sa iial ei teadnud, kust see pauk võib tulla. Sest muidugi, aga mina ei tea, mina ise ei käinud kunagi Glavlitis, aga trükikojas ma andsin selle valmis ära ja siis kirjastuse toimetus omamoodi talitas sellega edasi. Aga ma ei mäleta, et oleks olnud ma pidanud seal midagi välja vahetama. Sest ma tean, et terve aastakümne jooksul ei ühtegi probleemi, ma ei mäleta, et oleks olnud jah, sest ma tean samasse väikse tiraažiga almanahh kunst, mida alguses Milvi Alas pärast Sirje Helme tegi, seal oli küll probleeme, kord ei meeldinud, kaaskord ei meeldinud seal terve materjal tuli välja vahetada või nii. Aga miskipärast see poiss ja kodu ilmselt pettis nad ära sellega arvates, et seal on tõesti noh, niisugune, kuidas kopsikut laua peale panna ja vaipa seina peale või noh, mingi selline lähenemine seal oli. Aga ma ütlen, et kuna ta kasvas mulle üle jõu või noh, ma tahtsin rohkem maalida. Ta võttis lihtsalt füüsiliselt liiga palju aega. Aga tänapäeval ka selliseid, ma ei tea, sisustusajakirju loete, kus õpetatakse tänavaga inimesi, kopsikuid panne paigutama, et ta on seal midagi huvitavat. Piinlik öelda, aga ma ei ole neid vaadelnud, ausalt öelda. Arhitektuuriajakirju, palun vaadata siis muidugi üks asi, mida ma sinna sisse tõid, mida varem ei olnud, oli, ütleme linnakeskkond ja arhitektuur. Seitsmekümnendatel. Ei läinud nagu pärast kaheksakümnendatel ehituskunstiga kiskumiseks teemadega peale. Kaheksakümnendatel ma ei teinud enam jälgisite kõrvalt, mis kunstist kodustasin, ta üldse hakkas ära vajuma, ta ilmus kuidagi ebaregulaarselt ja erinevad koostajad olid seal. Ja ega ma ei jälginud kanidegased. Aga kui see sa keetja käre lõppesid, läksid hingusele nii kunsti, kodu kui kunst ka lõpuks siis hästi, paljudele sellistele loomingulistele inimestele, kunstnikele ja kirjanikele ja teistele on, on see aeg just see 80.-te lõpp olnud nagu mingi raputus või mingi tohutu murrang või mingi hetk, kus midagi oli äkki hoopis teistmoodi. Teie jaoks oli seganud. Seal on veel midagi teistmoodi, sellepärast et kuna ma olin kogu aeg vabakutseline olnud, siis see elu läks täiesti samas vaimus edasi. Ainult et kunded muutusid, kui enne näiteks kunstifond oli suuteline ostma pilte, siis üheksakümnete alguses kadusid need institutsioonid ära, kes varem olid kunsti kollektsioneerinud, ütleme no tegelikult oli kultuuriministeeriumile muuseumide lastiseni, aga kunstifond oli see, kes näitustelt tõid, ostis ja ja muidugi kadusid ära üks osa seda intelligentset seltskonda, kellel oli võimalus sellel ajal kunsti osta ja kellel majanduslik seis enamus 90.-te alguses ja üheksakümnete keskel eriti ei olnud enam võimelised ostma. Aga tulid uued, uued uued kliendid asemel. Kes need on? No ega ma ei tea ka kõik, kes galeriist ostavad, aga siin on viimasel ajal näiteks tulnud ka selliseid märkimisväärseid kunstikogujaid. Näiteks oli kevadel Sammelseljal, kellel on väga hea kollektsioon ja siis ütleme, Manitski on suure kollektsiooni kokku pannud ja muidugi see ka, et galeriides austavad välismaalased, sest et vene ajal sellist seisu ei olnud. Aga kui palju välismaale on doltsi läinud? Üldiselt ikka on, ma tean. Ma tean ka muuseumites, näiteks Vene ajal oli üks selline veider institutsioon, oli imestunud, raudne aegne iga juures oli eksport-kunstisalong ja see oli niimoodi, et see oli ideoloogiavabasalong, teda huvitas, mida saab müüa. Ja näiteks needsamad nordkollektsioonid ja Ludwigi kollektsioonid ja need on selle kaudu omal ajal ostetud. Mina ei tea, mis need maksid selle eest, aga Venemaa poolt tuli igal juhul. Meile tundus korralikud rahad, aga hiljem ma olen kuulnud, et ega nad nii väga korralikud öelnud, et see ikkagi nokitseb sealt vahelt väga palju ära. Ja arvestamata muidugi seda, et, et üks asi on, kas maksta sellel ajal valuutas rubladesse, eks ole. Kui palju üldse suudate nagu arvestada selliste hindadega, et kas te nagu kalkuleerite ka näiteks galerii omanikega, kui palju saab mingi doltsi eest küsida, on see nagu teie jaoks üldse mingi teema? Ei no ta mingis mõttes on, et seal peab ikkagi olema see kompromiss ja reaalsustaju tähendab, et linna võib ju panna missuguseks tahes, kui sa sellest huvitatud ei ole müümisest huvitatud, eks ole, aga ega see kunsti tootuse kujuneb miskitmoodi ise välja ega seda väga palju mõjutada, ütleme niimoodi ei anna, tähendab ja noh, selge on see, et Eesti on nii väike, et ei saa ju seda teha. Ühes galeriis on sellise hinnaga müügil teises, mingisuguse teistsuguse hinnaga, et on üks mingisugune optimaalne suurusjärk, millest allapoole on ebaviisakas, lasteaia ülespoole on ta mõttetudest. Doltsi tööde müümist vis soodustab ka see, et teil on nagu suhteliselt väljakujunenud käekiri, et heidad pilgu peale, tunned ära, et ahaa, Dolcet, kuidas nüüd selle uue näitusega on seal mingisugune erinevus. Kas mingid uuemad tööd olnud mingisugune hüppe kuskilt varasemalt perioodilt edasi on? Tead neid hüppeid on edasi ja tagasi, sest teinekord tekib hoopis huvi tähendab mingisuguse varasema perioodi vastu mis tundub, et äkki jäi kuskilt pooleli ja sealt võib tulla selle uue töö ideed, noh, täiesti uuel kujul. Aga ma olen isegi vaadanud huviga, et mingisugune 30 aasta tagune pilt, et seal ma näen, et tegelikult on ju mingi alge, selle asja jaoks on seal sees olemas antud, see pole see oluline põhiküsimus olnud, vaid on lihtsalt kuskile kõrvale jäetud. Niiet et seda on raske öelda, et ma nii lineaarselt ei võta arengut, et seal võib mingisuguseid tagasi ja kõrvalhüppeid ka väga palju olla. Põhiliselt endale huvitavat, siis on lootust, teistele ka meeldib, vastumeelselt ei saa midagi teha. Kas te kumu kunstimuuseumi uut püsiekspositsiooni olete näinud? Et väga põgusalt, esiteks ma jõudsin sinna avamisel mingisuguse poolteist tundi hilinemisega ja samas ma pidin sealt ära minema jällegi tund aega varem kui vaja ja kuna seal olid nii suured rahvamassid, siis ma ei ole seda isegi läbi käinud, ma ootan, rahvas rahuneb, et siis lähen vaatama, aga seda teate, millised teie tähendab kahte saali, kus ma neid leidsin, seda ma palusin ühel muuseumitöötajal näidata, et olgu head näidet, kus mu tööd anda ja mul ei olnud aega seal väga pikalt ise avastada. Aga olete te rahul selle valikuga? Kuulge alati saab valikuid teha, sest kuna mul seal on töid, siis see oleneb ka väga palju sellest, millele ütleme, antud ekspositsioon, opereeri ja mina näiteks selle oma valikuga olen küll täiesti rahuldatud. See haakub selle komplekteerija ideega, samas kui mõni teine komplekteerijad depoost võtta hoopis teise peotäietöid ja sellest hoopis mingisuguse muu asja kokku panna. Aga ütleme seal minu jaoks supiaegne 60.-te lõpp, 70 algus, see oli täiesti adekvaatselt, ma mõtlen, need kollased ja nüüd neid ma ise pean endale olulisteks töödeks, nii et ma olen selle valikuga täiesti rahul. Kas doltsi loomingut annab just niimoodi, kas siis ajaloolasele või siis kuraatori mingi konkreetsema, kitsama näituse huvides niimoodi mängitada nende töödega nagu klotsidega? Kõikide kunstlike asjadega saab niimoodi mängitada, ma kujutan ette. Aga see oleneb selle komplekti tegija kontseptsioonist, mida ta tahab esile tuua, sest et tihtipeale võib isegi ühte ja sama kunstnikut eksponeerida. Ma mäletan omal ajal, kui muuseumis tehti seal ekspressionismi ja siis tuli Artekooja konstruktivismi näitus, seal esinesid 11 autori kontseptsioon, teine kõrvutus oli teine, tähendab aga nimed võisid näituselt näitusele minna ja nii on tegelikult paljude kunstnikega või enamusega niimoodi, et ütleme, erinevate autorite kooslus või ühe autorisiseselt tema loomingut. Kooslus sealt võib leida väga erinevaid teid ja suundi ja mida algpõhjuseks võtvale, mida erinevamaid asju saab teha, seda rikkam see kunstnik ploomikonn. Väga mage on, kui on tõesti ainult üks asi, mida kuidagi näpuga näidata ja see ongi seesama üks ja sama. On teil selliseid töid ka, mida te pigem tahaksite, et enam kunagi esile ei toodaks või mille te pigem ära unustaksid? Ei usu sellepärast, et ma ei ole ühtegi tööd enda teada küll mingisuguse erilise kompromissi või sellise vastutulekuga teinud ei ole. Aga kuidas te suhtute sellesse, kui on need kummu ekspositsioonis ka suhteliselt palju sellist nõukogude perioodi kunsti ja on ka muidugi hulgalt kunstnikelt võetud just nende varasema perioodi, selliseid nii-öelda kompromissimeelsemad tööd ja siis ehitatud üles selline Eesti kunsti ajalugu panete te ennast selle kunstniku olukorda või? No siin on noh, kunstnik selles mõttes abitu, et ega ükski kunstnik ei komplekteeri muuseumi ekspositsiooni ja selle tõttu, see sõltub kõik siiski sellest, kes selle ekspositsiooni koostatud ja kui tal on selline ideed, ta tahab näidata selle kunstniku sellist perioodi Missy aldis, siis on see seal Ta probleem, kunstnik sinna appi ei saa minna. Aga selge on see, et ega Ma ei ole praegalt adekvaatne rääkida, sest ma ütlen, et kuna ma olin avamisel seal mingisuguse tunnikese alguse ja lõpu vahel keskpaigas. Aga kas põhimõtteliselt, kui ma tahan selle üle vaadata ja siis ma võib-olla oskan midagi täpsemalt. Aga kas põhimõtteliselt kunstnik, eriti praegu on ta kuidagi kuraatori meelevallas. Teed ma arvan seda, et kes on ja kes ei ole, kes ei taha, see ei ole Jon kuraatoreid, kes ei ole oma meelevallaga nii pealetükkivad ja on kindlasti ka neid, kes tahavad temal libreto järgi hakkaksid illustreerima tema mõttekesi seal näitusel. See on kunstniku probleem, kas ta on meelevalla all või ei ole, sest üldiselt kuraatorid on ka küllalt targad. Ega nad neid, kes meelevallale tihtipeale ei allu neid ei vali, raamat näitusele ja ettepanekut ei tee. Ja on ka neid, kes ei tükigi. Sest selge on see, et kui on liiga näpuga näidatud teema ja nõudlus selle mingi illustreerimise järele ja kui seal ei ole kunstnikule momendil aktuaalne, kui ta on talle aktuaalne, suurepärane teeb, aga kui ta ei ole ta tüki tegelased Aga kui palju doltsijaks on sellised teemad või temaatilised raamid üldse nagu tähtsad olnud või millal? Kas üldse? Ei, ma olen ikka formalism, ma üldiselt ei, teema ei ole naljalt see tõukejõud, tähendab rohkem visuaalsus on see tõukejõud, sest ma ütlen, et isegi selle formulari sarja idee, kui nende ane mooni müüa mulle KGB formulari, siis selle mässis Anemoonid. No selge see, et seda tausta lõpmata naljaks KGB Formula lille ümber, aga juba see visuaalne kujundus mind hakkas huvitama ja siis ma hakkasin vaatama teisi neid blankette ja formula et mis on nende struktu heeringu huvitavus või, või ebahuvitavus või absurdsus või sest tegelikult, ega Viksustel plankettidel ja tabelites midagi väga viga ei ole, sest seal on ka omamoodi graafika ja struktureerida. Ja isegi päris huvitav. Nii et see ei ole nagu eesmärgiks näiteks hobusepea galeriis, et vaataja tuleb galeriisse sisse ja käib läbi taevatsooni ja siis läheb kuhugi bürokraatia. Põrgusse ta kujunes seal natuke sedamoodi välja, kuna see alumine näituse osa põhiliselt nende formulaarida ja mind huvitas kontorimajapidamine, need korktahvlid ja teadetetahvlid ja siis ka seal on oma visuaalne mingisugune kummalisus seesmas. Ma olen sageli vaadanud neid memotahvleid, kus pannakse nööpnõelaga lokaga mingisuguseid asju, sest sellest kujuneb omamoodi kummaline visuaalne struktuur. Tihtipeale. KGB paberid on seal ainukene leid objekt, teised olete nagu oma tavapärasest elust. Ei, ma kellelgi pole, ei, mulle on toodud, ma olen ostnud neid näiteks kunagi, mul oli Ühispanga siukse esimene osa sellest kollaaži sarjast. Ostsin igasuguseid metsa langetamisel raielangi paberite kontoripoodides on need Farmulaarid olemas, väga toredad, lahked, jagatud, kõik seal mingisugust saatelehtede ja ette seal päris huvitav graafika. KGB paber oli see näiteks ilusasti kujundatud. See oli mulle üllatavalt ilusasti, sest mitte ühelgi firmale sellel ajal kahevärvitrükis formulari või pääldisega lehtis, sest see on kas 82. või kolmanda aasta oma ja see oli mingisuguse uue trükimasinaga, mis trükis kahe värvi korraga seal punase ja mustaga. Tavaliselt pääldised olid kõik ühevärvilised. Nii et mitte siis siin eesti viisnurgas trükitud. Seal all on aga seal niukse halva kvaliteediga jälle värvidega halb kvaliteet, need ma ei saa selle trükikoja nimel, seal on mingisugused numbrid ja värgid, et seda ei loe sealt alt välja. Aga lillemüüja rääkis, kust ta ei tahtnud üldse, ta kuidagi ehmatas ära selle peale esimese raksuga, ta tahtis isegi mulle anda, aga lõpuks kolm tükki andis ka pärast müsselikke. Kas teile meeldivad kõik need blanketid, mitte nad ei tähista teie jaoks mingit tohutut bürokraatiaaparaati. See on jällegi selline ambivalentne asi ühtmoodi ta ju tähistab tahes-tahtmata kõigile seda aparaat aga samas, kui sa hakkad seda graafikat vaatama täiesti, ütleme, niukse konstruktsiooni seisukohalt või on need tabelid huvitavad, sest ma seal üleval taevatabelite piltides seal ei ole minu meelest bürokraatia, hirved kotka eestki, tähendab, sest need tabelid on üles ehitatud, mille sees need taevad on sisuliselt ju analoogiat talle kõikvõimalikel nende formulaaride tabelite täitmise paberitele, eks ole. Või selles struktuurile, kuidas sa joonestik seal jookseb. Aga samas ega seal ei ole mingit ebameeldivat aistingut. Ja noh, teisest küljest ma ütlen, et see on nii ja naa, ühtepidi see läheb absurdseks see formulari täitmine. Aga kui sa võtad selle tobeda formulari ja joonistad seal sellele juurde ja täidate lihtsalt märkida asjadega arvestamata selle formulari iseloomu, tekib seal hoopis esteetika ja need joonekesed väga ilusat esteetika eest ei ole pääsu, ei ole pääsu. Jah, isegi sellel KGB formulaaril on oma esteetika, kuna üks kiri on mustaga. Punasega kuulasid soolod kunstpunkte ERR stuudios olid Andres Talts Andrest raszekiana alles kuulake meid jälle järgmisel pühapäeval kell 18 15 või kullake, ka meie soovid kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni. Kunst.