Tere, mina olen Anu Allas. Te kuulate saadet kunst ja räägime täna kõigepealt Tallinna neljandast rakenduskunsti triennaali ist nimega kaks lähedast, õieti selle rakenduskunsti triennaali kolmest satelliitnäitusest või ühest näitusest, mis toimub kolmes galeriis ehk siis hobusepea galeriis, Draakoni galeriis ja galeriis. Satelliitnäituse nimi on teadus ja tänapäev, kureerinud on selle Annely barje, Pille Dremmenic. Räägimegi Anneli poriga. Kõigepealt küsimus, miks on satelliitnäitus nagu kolme galeriipinnaga leotatud. Jah, põhimõtteliselt Anu, sa ütlesid täiesti õigesti, et peaaegu on, ongi tegemist kolme erineva näitusega aga ma arvan, et kolme erineva pinna peal on ta lihtsalt jaotatud praktilistel põhjustel, et kesklinnas ei ole ühtegi sellist suurt pinda ühtegi sellist suurt ruumi, kus saaks normaalselt teha näitust. Et see on lihtsalt tegelikult hädaabivariant, mul on tunne, kas te tunnete, et need väiksed ruumid piiravad Vi, takistavad teid või oleks suur parem olnud? Tegelikult seda annab korda teha või, või lahendada kuidagi tööde valikuga, mis näitusele lähevad. Et kuna me teadsime, et meil on algusest peale kolm erinevat ruumi, siis me tegime ka sellise komplekti, et neid saab rahulikult jagada kolme erinevasse kohta ja põhimõtteliselt saadagi siis kolm iseseisvat ekspositsiooni. Katus pealkirjaga täpselt, ja mis siin siis rakendus, cancel tegemist teadusega? Ma ei tea, äkki alates sellest, et teadus on läbinisti rakenduslik asi oma mingites väljendites ja just need väljundid meile meeldivadki, millised need väljendid on siis selgus haru saadavus, põhjendatavus ökonoomika kindlasti. Mida see teadus teie arvates tähendab? Millisest teadusest täpsemalt, te olete siin lähtunud? Peame silmas eelkõige täppisteadusi alates füüsikast siis üks osa on selline näitus, mis räägib erinevatest meditsiini aspektidest anatoomiast ja ka erinevad mehhaanilised lähenemised või masinaehitusrobotiehitus, elektroonika. Kas need on nagu kõik sellised valdkonnad, mis on siis peegeldunud mingis kunsti meediumis või ongi nagu roboteid võib näha näitusel või mis need objektid on, mis teil näitusel väljas? Rakenduskunst ausalt öeldes ma ei tea, mida tähendab võib-olla triennaali korraldajate jaoks aga ma tean seda, kuidas meie Pille Triinuga oleme selle enda jaoks lahti mõtestanud. Näitusel ei ole väljas roboteid, näitusel ei ole väljas ka mingite meditsiini jaoks disainitud tehnikaid. Hambaarsti, toole, skalpell ei midagi sellist. Vaid kõik on need asjad, mis on kasutanud ühel või teisel moel eeskujuna teadusest, eetikat. Ta on laenanud sealt kas mingeid valemeid, skeeme, visuaalset eeskuju. Miks teadusesteetika võiks olla ühele kunstnikule kuidagi ahvatlev või huvitav või millal seda on kasutatud või kuidas? See tuleb erinevatel aegadel tegelikult kaks kõige suuremat lainet, mida ma võin esile tuua ja mis ka seal näitusel peegelduvad, on kuuekümnendad kogu teadusoptimism. Teadusliku tehnilise revolutsiooni vaimustus. Tahaksin vältida sõna kosmoseprogrammid, aga ei suuda. Ja teine osa on nüüd 20. sajandi lõpp. Üheksakümnendad aastad ja kahe tuhandendad aastad kus teadust saab uuesti väga populaarseks, aga teiste vahenditega teisel kujul ütleme. Kuuekümnendatel, tõenäoliselt oli siis tegemist sellise teadusvaimustusega või sellise progressiusuga, siis milline veel siis optimism ja pessimism, mis meil siis praegu on? Meile on optimism ja skeptitsism pigem et tegelikult see konflikt paistab seal ka näituse pealkirjas välja. Pealkiri koosneb kahest osast. Teades ja tänapäev Big Science. Teaduse tänapäev on võetud 79. aastal ilmunud populaarteaduslike artiklite kogumikust mille on kujundanud Tõnis Vint. Tõnis hing esineb ka sellesama raamatu kujundusega näitusele. Ja teine osa on pärit loori Andersoni 82. aastal ilmunud plaadilt Big Science mis räägib hoopis teistest asjadest, kui senini teadus oli rääkinud või mida teadusele silmas pidanud. Loore Anderson räägib lennuõnnetustest võõrastest häältest, automaat vastajas pantvangikriisist kaudselt, sest neid samu tehnilisi vahendajaid tehnilisi meediume kasutades. No kui ta juba pealkirja olete pannud niivõrd palju viiteid, siis kuidas selline näitus, selline komplekt siis vaatajale peaks pärale jõudma, ainult siis läbi sõnaraamatut kasutada? Oh ei, ma ei usu, ei, kindlasti mitte. Vastupidi kordetule, see näitus on väga jutustav, isegi ma kardan, Ta lobiseb. Ma ei usu, et vaataja kuidagigi takerdub, sest kõik need tööd kasutavad meie igapäevast teadmistepagasit see, mis meil on nagunii olemas, kasvõi seda, mida me oleme saanud gümnaasiumis füüsikatundidest. Aga kas kõiki neid teoseid lisaks sellele, et nad kasutavad Teaduse esteetikat, on neil endal ka mingi funktsioon või nad on selles mõttes tarbeesemed? Absoluutselt, see oli üks meie lähteprintsiipidest üldse. Iga eseme kompaktsus moodustab kolm osapoolt. Esiteks oli meie üks nõuetest see, et ese peab olema raudselt kuidagi rakendatav. Tal peab olema funktsioon, et meil ei ole mitte ühtegi dekoratiivset riiuli servale panemiseks mõeldud skulptuuridest või mingit sellist asja. Teine asi, mis meie jaoks oli väga tähtis, oli see, et visuaalne esteetika peab olema võtnud eeskuju kuidagi teadusest. Ja kolmas oluline asi, tal peab olema mingi muu informatiivne väärtus. Et ta võib seda esteetikat küll teadlasest kasutada, aga mida ta sellega ütleb, kas ta ütleb seda kooskõlas selle esemega, mis ta on, kas ta ütleb seda kooskõlas nende materjalidega, mida ta kasutab ja nii edasi ja nii edasi ja kuidas need see teadusesteetika ja see esimene enda funktsioon siis kokku klapivad või kas seal on mingi vastuolu või enamasti ei ole vastuolu, enamasti on kunstnikud väga-väga huvitavalt leidnud need nüansid, mida esile tuua. Väga hea näide on näiteks Jaanus orgussara üpris palju demonstreeritud voolik, kleit, mis koosneb sellisest ümber keha mähkunud läbipaistvast voolikust. Vooliku otsad jõuavad välja kingakontsade nii, kuhu on sisse ehitatud pumbad. Ja kui modell käib, siis ta lükkab seda värvilist vedelikku seal voolikus erinevalt ringlema. Et ilmselge on, et me tunneme selles ära vereringe, kui me ei ole mitte kunagi toimivat vereringet oma ihusilmaga näinud siis Jaanus orgussaar näiteks ühendabki needsamad asjad vereringe, mis on igale inimesele väga vajalik ja vaieldamatult toimiv asi. Ta toob selle niimoodi väljapoole keha ja ühendab rõivaga. Kes on siis veel selliseid näiteid näiteks meditsiinist või kui küsida teistmoodi, et kas siis nuhtupistlik teosed nagu hoiatab meid teaduse edusammude eest või mitte või on see optimistlik teadustöö? Ma arvan, et see on pigem nentiv teadust. Kui seda niimoodi kutsuda. Aga mis on need vanemad tööd, mis siin näitusel väljas on, mida me näeme nagu sellest ajastust, kui teadus tähendas ainult positiivsust, igas mõttes edasiminekut progressi? Emblemaatiline näide on Leesi Ermi kaks asja üks on vaip röövtehnikas suurepärane vaip, kus on kujutatud kaks kaardivõrgustikuga maakera skeletti ja teine on käsitsi maalitud kangas aatomiskeemiga. Kus selline vaip või kangas pidi siis üleval olema teooria järgi? Mul kahjuks andmed puuduvad. Leesi Erm tegi küll sageli erinevaid, et lava, eesriideid või selliseid asju, aga seal olid juba hoopis teistsugused mustrid peal. Aga teised vanemad. Vanematest Tõnis Hinti juba mainisin. Rudolf Pangsepa kujundus raamatusarjale välispanoraam on ka üks sellistest diplomaatiliste Mastest näidetest. Seal Rudolf Pangsepp kasutab samuti seda maakera kaardivõrgustiku skeemi mis tol ajal üldse üldse väga populaarne, muuhulgas ka näiteks ETV-s eetris olnud saates. See oli vist ka välispanoraam, kus sa saate peast läbi, vilksatas. Aga nooremad. Kuidas sulle tundub, mis tähendas nende jaoks sellel teadusest eetikale on, et kas nad mängivad sellega lihtsalt sellepärast, et see ümbritseb neid, et see on selline fänn või neil on mingisugused positsioonid seal või on seal mingi sügav, tähenduslik? Oleneb on nii ja naasuguseid variante. Siin ongi hea vastandus näiteks Kärt Ojavee Est ja hulast. Selline tekstiilidisainerite grupp, Kärt toya veel on näitusel väljas tikitud respiraatorid. Et kui me mõtleme respiraatori kui meditsiinilise abivahendikaitsevahendi tähenduse peale ja selle peale, kuidas siin paar aastat tagasi oli, oli SARSi epideemia oht. Praegu käib jutt aktiivselt linnugripist ja samamoodi igasugustest muudest piisknakkuse teel levivatest haigustest. Siis Kärt Ojavee respiraatorid ära tikkinud ja kujundanud neist igapäevaselt kantavad moodsad aksessuaarid. Muidugi väikese iroonia linnukesega. Aga näiteks hula kasutab teaduse labor esteetikat tõepoolest väga-väga palju. Aga hula puhul on see pigem suhtumise või, või selle visuaalse toet avatausta loomise küsimus. Et ma ei oska öelda, kui tõsiselt nad seda ise mõtlevad. Aga samal ajal väga efektsed on, et tütarlapsed katseklaasidega ja ja erinevad mikroskoobid ja jutt sellest, et ula kaubamärk on kuidagi seotud Ulaatomitega ja see on efektne, mis seal nii ahvatlevalt on kogu labori maailmas. Mis teile esimesena meelde tuleb, kui ta kuulete sõna teadlane või teadus või midagi sellist, millised mälupildid sellega seonduvad. Labor tuleb ja. Mingisugunegi füüsiku tüüp küll mingi valge kittel ja niuksed need kolbide niuksed asjad. Siis lisame siia teadmised kunstist, kui väga pehme valdkond on selles maailmas nagu valgusaastate kaugusel. No vot, minul tuleb esimese hooga meelde see läki, Gustav German tehtud foto või see oli hoopis Kalju Suure tehtud foto Endel Lippmaast kui näide noorest teadlasest täpselt samamoodi väga sellise tõsise asjaliku näoga valge kittel seljas, lips ees. Aga sinna nagu sellesse fotosse seondub veel olulise osana prestiiži moment. Teadus on alati prestiižne, teadusmaksab tohutult palju, sa ei saa lambist teadlaseks, sa pead selleks vaeva nägema, õppima, valemeid õppima ja nii edasi ja nii edasi. Sellega on seotud mingil hämaral viisil erinevad, et rahavood. Sageli on sellega seotud veel igasugused riiklikud salaplaanid, propaganda, kindlasti patendid, uued avastused tehnikamist meie elu paremaks üldjuhul. Teadusel on tegelikult ka tänapäeval selline prestiiž, mida tavaline inimene ei ole võimeline ümber lükkama. Kas Eesti visuaalkultuurist on siis lihtne leida selliseid töid, mis flirdiksid siis seda täppisteadusemaailmaga valgetes kitlites meestega, millega iganes noh, kõige selle sümboolikaga, mis meil seega Science nagu seondub ütleme, et see on keskmise raskusastmega küsimus. Rohkem oli töid siis kuuekümnendatel või näiteks nüüd kui selline kirvega vahe teha. 60.-te ka seotud töödega on see asi, et neid ei ala suuremas osas säilinud. Neist ei ole aga fotosid ja neist me ei tea praktiliselt midagi. See oli kõige suurem probleem üldse tööde leidmisel. Aga ma tegelikult usun, et jah, kuuekümnendatel oli siiski rohkem. Et kuna praegu on selline kõhklusemoment, kaalumine, küsimuste esitamine poolt ja vastu argumendid natukene selgemad siis praegu selliseid otse viitavaid väga otse otse näpuga näitavaid töid ei ole. Kas kunstnike hulgas on rohkem siis nooremaid või vanemaid, kui niimoodi küsida sama küsimust? Poolaks täiesti poolaks sünniaastad algavad kusagilt 1000 910-ga ja lõppevad vist 83.-st. Aga kas kõik selles projektis osalejad on oma sellised teosed siis loovutanud nagu hea meelega või tuli mõnel selline tõrge, et oh, mis ei ole üldse nagu minu jaoks hoopis eriti tähtis töö, et mis te nüüd seda hakata puutuma seda maakera, mis iganes asja mul on, et võtke parem, näete Maal mul seina peal on hoopis parem. Ei olnud selliseid probleeme, et kõik olid ikkagi ikkagi rahul nende asjadega, kusjuures ka vanemad kunstnikud, kellega me läbirääkimisi pidasime. Aga neil hakkas, mul on tunne mängima kõige rohkem selline nostalgia või kui nad mõtlesid selle töö peale, mida me neilt näitusele palusime siis siis alguse kooli selline kõhklusemoment, aga siis tuli kõik need ilusad ajad meelde, siis läks kõik hästi. Kas selle näituse kokkupanekul mingisuguseid huvitavaid leide ka välja tuli või oli kõik nagu kindla peale minek, et te teadsite, mis tööd te palute näiteks mõnelt vanemalt tegelastelt? Huvitav leidele minu jaoks ruudid Rõu kohviku Saturn kujundus, mis kusagil koplis oli Kopli keskuses. See mulle endale väga meeldis, ilus joon siis, kuidas eksponeeritud fotodena fotodel mis näiteks naaseb näha saab seal kogu seda interjööri. Kas kohvik Saturn tähendab seda, et terve kohvik on täis planeete, tähti ja seinad on mustad? Sa mõtled praegu natukene Disneylandi kategooriates? Kunstnikud mõtlesid nad mõtlesid märkimisväärselt esteetilisemat kategooriat. Seinad on küll mustad ja tume, toon domineerib, aga see on juba üldine tolleaegse sisekujunduse teema. Palju nahka, palju metalli, erinevad poleeritud sfäärilised pinnad, mida ta on kuivendusvõtetena kasutanud. Aga seal on olulisem võib-olla ka kui see materjalide valik ja, ja ruumi ülesehitus. On seal ka ideed, kus kohasse kohvik, Saturn asus või millega see oli seotud. Siin on väike vihje 60.-te mikrorajoonide ideele ja elamismasina ideele. Et kui sa elad kusagil kortermajas, mis on võib-olla kaheksakorruseline, siis ilmselt sa ei tee kodus süüa, vaid käid all söömas esimesel korrusel asuvas ühiskondlikus toitlustusasutuses. See kõik muudab elamist märkimisväärselt paremini funktsioneerivaks saada aktiivsem vitaalsem. Kohvikus on pikk parkmis, kiirendab teenindamist. Ja see on kõik välja arvutatud, välja timmitud. Ja nii sa elad oma suurepärase, siis elamismasinas. Kas seal näitusele on siis ka selliseid noh, kõigile üldtuntud näitlejad, ütleme siis sellisest tulevikuoptimismi, skaala, teletorn või mingi selline kõrghoone, kus ka sisekujundus mängib kaasa sellisele heale tulevikuvisioonile või te olete teadlikult otsinud mingisuguseid kurioosumeid nagu sedasama kohviku näide? Kurioosumeid mul on kahju illusiooni purustada, aga ma kardan, et ei ole Eesti kunsti ajaloos nii palju. Kui siin oli jutt juttu sellest, et, et ütleme kuuekümnendatel tegemist sellise optimistliku vaata ka teadusele ja siis nüüd on see pigem skeptiline, kas on mingeid päris apokalüptilise tulevikuvisioone või sellist päris horit või, või sellist ängi painet või, või midagi sellist, mis selle teadusest eetikaga seostuks nendest tähenduslik, aga ühesõnaga, milline skeptilised poole see kõige skeptilisem osa viisi pessimistlikud. Kui ma saan, ma arvan, et kõige rohkem on selle skeptikaga naelapea pihta tabanud just Kärt Ojavee oma respiraatoritega. Aga skeptilisust ei oska nagu niimoodi välja tuua. Aga vastasin mingite konkreetsete näidete najal nende nooremate tööde, et mis nad siis teevad selle teadusega peale Hulaja peal. Kärt Ojavee. No kasutavad näiteks just masinate vormi neile, kui tal, kus me ei ole harjunud seda masinat nägema. Siin on väga heaks näiteks Julia Maria pihlaku sõrmused mis on tehniliselt väga keerukad üksnes sõrmustest järgi, et meile kõigile tuntud laternavormi sees on ka väikene valgusdiood, mis tõepoolest põleb. Ja teine on tiivikuga sõrmus ja samuti tiivik, töötab. Need on nagu sellised esemed, mida me oleme näinud hoopis muudes kohtades ja nad ei seostu mitte mingil juhul len tähtimisega ehtekontseptsiooniga. Samuti on ta vastu pigistanud erinevad suurusvahekorrad, selle seos üldse inimesega tänava või see elektripost, näiteks ehtena. Need on selline teistsugune mõtlemine. Nii et siis selline, ütleme siis kõige Julia-Maria Pihlak, on mul küll jah. Just aga siin on ka see teaduse momente ei ole niivõrd otseselt laboritulemuste kasutamises, kuivõrd just sellele, et ka masinal on väga oluline funktsioon. Ja ma ei tea, kas riigi SKT arendamises just, aga, aga masina tähendust üldiselt inimese jaoks on ka väga-väga konkreetselt paigas või ta ta omab mingit väga konkreetset tunnetusvarjendit ühemõtteliselt positiivselt, siis sageli ulmekirjandus on muidugi seda huvitavalt ära kasutanud ja teistsuguseks pööranud. Alates kultusfilmidest pleidroner kuni terminaator enne välja. Mingeid ulmetöid teil ei ole, seal ei ole hullu, eide. Arvussare vereringejope ja on täiesti kantav mõne aasta pärast. No ilmselt ka sel näitusel on siis näiteks kui mõni selline töö, mis olekski selline praktiliselt kaalutletult ja täiesti masstoodangukõlbulik, ehk siis mitte selline tiivikuga sõrmus, mis ilmselt ei lähe kunagi masstoodangusse, aga mis näiteks võiks täiesti olla? Masstoodangusse on kahtlemata väga otseselt mõeldud Riho Tiiveli konteiner, lusikas alumiiniumist väikevorm, mis ühendab esiteks lusikana sellist tüüpi, mida me oleme harjunud nägema, tavaliselt lennukites võib-olla vorm esteetiliselt matkib natukene, Arne Jacobsen ei SAS'ile tehtud lennusöögiriistu. Ja teiselt poolt, kuna seal lusikavarres on olemas väikene konteiner, kuhu saab panna nii täpseid ravimiannuseid, moosi, kohvi, mida iganes, Riho Tiivel on mõelnud sinna. Siis ühendab ta ka väga populaarse toitumisviisi pikematel kosmoselendudel, mis on tuubitoidud. Et selline kahe tähenduse väga ilus sümbioos. Ma peaks olema täiesti toodetav ümber käideldav, ei saasta loodust ja kõigil on väga hea. Dist see konkreetne töö on saanud ka mingisuguseid auhindu, et kas teil rohkem on ka sellel kokkupanekul just selliseid hitte, mida nagu inimene võiks juba teada, kuidas galeriisse sisse läheb, võinuga võiks leida sealt. Hikidest, ma arvan, on üks kõige paremaid Hellegantsi valgusti 76.-st aastast tehtud näitusele ruum ja vorm. See on väga palju reprodutseeritud ja läbi aastate populaarne olnud. See on selline üks vanematest hittidest. Suur punane jalge vaks poleeritud nikeldatud siukest prožektori moodi valgustit otsas. Nii et nõukogude aega mäletab inimene võiks siis teada sellist tööd. Ma arvan küll, seda on tõesti väga palju, igal pool olnud. Genonäitus, teadus ja tänapäeval, mis juhatab sisse meie Tallinna neljanda rakenduskunsti triennaali. Hobusepea galeriis, draakoni galeriis ja galeriis. Räägime siis vahelduseks natukene teisel teemal, nimelt siis Tartus sel nädalal avati üks uus galerii, Pind galeriipinnaga on vist otseselt seotud Rael Artel, kes on meil stuudios, et mis galeriile see kuulub, mis kunstnikud seal galeriipinnal nagu peaksid teooria järgi esinema, mis kohaga üldse tegu? Tegemist on sellise prootzeczpeisi tüüpi ettevõtmisega nagu Rael Artel Gallery non-profit grotsiks teist, mis on siiamaani, ma olen põhiliselt tegutsenud Pärnus ja põhiliselt suvekuudel. Aga aga kuna mulle pakuti seda ruumi Tartu linnaraamatukogu keldris 200 ruut meetrit jaga siuksed keerulise ruumiga pinda, siis, siis ma mõtlesin liigutada oma galerii talviselt üks perioodiks Tartusse ja kus mulle tundub, et, et sellist kaasaegse kunsti väljendit eriti palju ja intensiivselt ei ole. Nii et, et põhimõtteliselt see ruum kuulub Tartu linnaraamatukogule ja seal galerii lihtsalt opereerib minuga läri. Kas sisuliselt tähendab see lihtsalt seda, et galerii, mis varem on olnud suvita lahti Pärnus lihtsalt kolib talveks Tartusse või kus see galerii süda siis hakkab paiku? Ma arvan, et seda ei peagi nii väga kuskile kinni nagu haakima seda, et need on lihtsalt erinevad projektid millel on selline institutsionaalne taust. See missioon jääb ikkagi samaks, mis on senimaani olnud Pärnus. Et pakkuda tasuta esinemisvõimalust noortele kuraatoritele eelkõige, kes võtaksid kaasa oma kunstnikud ja noortele kunstnikele, et eksperimenteerida ja et noorel kunstnikul ei oleks kukil sellist müügisurvet, et ja niivõrd palju nagu finantsilisi küsimusi lahendada, et et lihtsalt selline rokkimise rullimise formaat. Mul ei ole endale üldse tähtis, kust tema süda on või see ei pea olema midagi staatilist. Ma võin kogu aeg muuta oma tegevuse põhimõtteid, muuta kõiki asju, muuta asukohta, muuta absoluutselt kõik, et see ei ole kunstimuuseumis, seisab ühe koha peal aastasadu. Dünaamiline ruum, arvan. Aga kui ikkagi rääkida nendest uutest ruumidest, siis Pärnus on selle galerii käsutuses olnud garaaži pind. Siis endast kujutab mingisugune ruutmeetrite arv kuskil linnaraamatukogu all keldris, et mis see tähendab siis, et üldse valgust ei ole või on selline karavatšerlikke keldriluugi valgus või või mis pindse siis üldse on? See on selline keldriruum ilma igasuguste akendeta, väga madal. Pool sellest on betoonist plokkidest, laega pool on võlvitud. Ta on väga räpane, räämas, seal ei ole tehtud vist kunagi remonti, võib-olla kunagi, kui see Rumehitati, aga lihtsalt praegu oleme ära vahetanud seal elektrisüsteemi, et seal midagi põlema ei läheks. Sest see ruum on suhteliselt niiske ja suvel ei ole üldse kasutatav, et sellepärast noh, trikk ongi selles, mispärast see galerii hakkab opereerima ainult talvel, et suvel läheb seal väga niiskeks, sinna tuleb vesi sisse. Aga noh, oleme nii palju koostöös raamatukoguga teinud, seal remonti külastajale päris midagi pähe ei kukuks ja ta surma saaksid kunstnike nagu surma ei saaks seal ruumis töötades. Aga siis tööd on eksponeeritud ainult talvehooajal, mingi mingi temperatuuri juures saame aru. Põhimõtteliselt isegi see vist ei ole oluline, aga lihtsalt siis ta ei ole nii niiske, kui väljas on külm. Et siis saab seal kütta. No talv on peaaegu läbi, et suvi on kohe käes, et kas see tähendab, et galerii pinnad avati ja nüüd kolib see institutsioon ennast ikkagi tagasi Pärnusse. Jah, jah, see on küll õige, sest et suvi on tulemas ja galerii ma kardan, et vist viimane hooaeg Pärnus vajab ettevalmistamist ja algab peale jaanipäeva vahetult. Aga lihtsalt ma pidasin seda väga vajalikuks teha. Esimene näitus praegu, mis on selline testversioon? Põhimõtteliselt test näitas, et kuidas see ruum üldse tööle hakkab, et ma saaksin ka ise teate, kuidas juba järgmist hooaega planeerida, et kuidas on seal külastatavus kunstnikud, esimene näitus, mille nimi on raamatukogu projekt, kunstniku dialoog ruumiga on osalt ka sellepärast selline, et see ruum saaks ära testitud umbes noh, alates sellest, et kuhu vedada mingisugune elekter, kuidas kunstnikud seda ruumi kasutavad. Et see nagu natuke selgeks saada. Mis sellel avatud näitusel siis väljas on ja kes need kunstnikud on, kes seal esinevad? Avanäitus raamatukogu projekt, kunstniku dialoog ruumiga koosneb seitsme kunstniku teostest ja selle projekti avanäituse idee oli siis oli siis selles, et ma pidasin nagu vajalikuks, et minu arust esimene näitus ühes ruumis on alati steitment ja esimene näitus, ma pidasin vajalikuks, et see töötab selle konkreetse ruumiga kuhu see galerii tuleb siis ma palusin, erinevad inimesed, erinevad kunstnikud sinna ruumi, palusin valida kõigil üks ruum ja teha sinna töö, nii et et põhimõtteliselt kõik tööd välja arvatud üks on uued tööd või noh, see on ka minu arust üks väga oluline aspekt kogu selle galerii puhul, et toetada nagu kunstiproduktsiooni, et noh, et, et oleks keegi, kes telliks töid ja kes võib olla aitaks ka, nagu tõid teostada. Et tihtipeale on see suhteliselt keeruline, niimoodi lambist teha. Aga osalevad Raul Keller, kellel on üks heliprojekt, mis on tegelikult luubib galeriis tänaval, selline võiks öelda isegi nagu Pavlik Artis poolenisti. Siis on Kaarel Nurk nor tark, too ta tegelikult ta psühholoogiat, aga pildistab hästi intensiivselt ja temal on üks projekt, mille nimi on tai ma küsida, mida te loete, kus ta üritas raamatukogus tutvuda tütarlastega ja siis jäädvustada neid, et, et see on nagu sellise performance'i või fraktsiooni jäädvustus, siis on Margot Kask virge kes töötavad esimest korda koos ja, ja kelle installatsioon räägib tekstidest ja keeltest erinevatest keeltest, erinevatest tekstidest. Siis on Tanja Morovskaja fotoinstallatsioon, õigemini kaks valguskasti gurmeeala Floyd ja see on selline ruumile lähenemine psühhoanalüütiliste meetoditega. Siis tuli välja, et selle raamatukogu keldris on kunagi tapetud piiskop Platon, õigeusu kiriku piiskop, kes hiljem kuulutati pühakuks, kes on ainus eestlasest pühak ja, ja selle ruumiga ta Rauno veider, kes on rada ja Juri Sobolev stuudio taustaga. Väga huvitav kunstnik, nii et need olid siis uued tööd sellel näitusel ja siis ma avastasin, et August Künnapu on maalinud Oskar Lutsu portree ja ma mõtlesin, et kuna seal Lutsu raamatukogu ja see pilt on olemas ja see pilt on väga naljakas, et siis miks ei ja selle kõrval on ka kirjaniku enda intervjuu 47.-st aastast seal nagu helina luubi taustaks. Et selline näitus. Kui kaua siis tartlased saavad sinna alla keldrisse minna? Nad saavad sinna minna kuni 20. aprillini. Ja siis kolib galerii tagasi. No põhimõtteliselt siis hakkab Pärnus hooaeg jah, peale ja uuesti Tartus ma arvan, et kuskil oktoobrikuust võiks alustada uuesti programme või noh, selles mõttes, ega see ei ole ju muuseum, et eks ma võin ju alustada, mida ma tahan. Asju nagu alati, millel ma tahan. Miks sa varem mainisid, et Pärnu suvehooaeg võib jääda viimaseks? Sellepärast, et see garaaz, mis mul on olnud väga soodsatel tingimustel väga soodsas kohas lammutatakse maha ja uusi ruume leida on suhteliselt keeruline, häid ruume leida on keeruline ja headel tingimustel neid leida keeruline, eriti suvel Pärnus, kus, kus on kõik hinnad välismaalastele või või äriettevõtetel eelkõige igasugustele õlleasutustele avatud, et, et selles mõttes ma ei jõua lihtsalt kompiitide pubide ja mingite trendipoodidega. Et kui keegi pakub, võib-olla siis nagu tekib midagi, aga noh, see nagu noh, ma ei otsi nagu sellepärast ma ei ole ka Tallinnas, et ma ei ole viitsinud tegeleda selle ruumi otsimisega, kui pakutakse, siis tundub huvitav, et siis, siis võib alati midagi teha. Et Eesti linn ei ole sinu jaoks nagu tähtis Ei ole, Eesti on nii väike, et see ei ole absoluutselt mitte mingit tähtsust. Siis näeksite, et galerii tulevane asukoht võiks olla näiteks selle suure Tallinna kultuuritehase projekti sees. Ei, ma ei oska, kindlasti ei saa, ei tohi kunagi öelda, et ei, mitte never never never never, aga ma ei näe ennast mingisuguse hoogtöö korras kultuurimaja ühe allüksusena, tähendab ma arvan, et nagu projekt on selline, mida ma tahan hoida sellisena kus asju tehakse üks kord ühes konkreetses kohas ja neid ei pea kordama. Ma ei, nagu ei näe sellel põhjust. Aga kuidas Eesti nooremkunstis järgi tuleb sellisele vabaduse ideoloogiale, et, et lihtsalt teha midagi sellist, et mitte müüa oma töid näiteks. Minu kogemus siiamaani nagu seoses oma galeriiga Pärnus ja, ja nüüd see viimane näitus Tartus mulle tundub, et sellesse suhtutakse tegelikult positiivselt. Mulle tundub, et projekte iseenesest nagu ei tehta eriti palju on välja kujunenud formaadid on isiknäitus, on kunstnike liidu aastanäitus, on mingisugune biennaal või triennaalil või mingi selline asi siis tehakse hoogtöö korras mingeid kooli ülevaataja asju. Et selliseid nagu kuraatori projekte, kus kutsutakse kunstnikud eelkõige mõtlema mingisuguse teema üle ja töötama sellega võimaldatakse teatud summas. Produktsioon on, et ma arvan, et neid ei ole eriti palju. Ja samas mulle tundub, et, et sellesse suhtutakse vähemalt minu kogemus nagu kuraatorina on olnud positiivne. See, et on võimalus teha uus töö. Et on võimalus katsetada, teha mingit mingit sellist asja, kus seda mõtlema, et ma pean maksma galerii üürinitaks või rohkem ikka prodaksonit. Uusi töid on vaja, jõua neid lihtasid sõidutada ringi kogu aeg pole mõtet. Te kuulasite saadet Kuneysweeerr stuudios olid Anu arlasi, Andres. Ja saatekülalised Anneli porri ja prael artel. Kuulake meid jälle järgmisel nädalal, pühapäeval kell 18 15 ja. Kordusena ka laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni.