Raadio kahe saate kõik puhuvad kommentaatorite seltskonnaga liitus üsna aasta lõpu eel, aga ta ikkagi liitus raadiopastor Sven Kivisildnik. Ta räägib meie saates reedel ja kohe-kohe jõuab eetrisse raadiojutlus osa kolm. Kui arvate tal jõuluarmastajatele ja vihkajatele midagi kaassõnaks öelda pole, siis eksite. Raadi ütlus. Kivisildniku jutlused, raadio kaks. Kui te olete kristlane, siis ma soovin teile häid jõule. Kui te olete ateist, siis ma soovin teile head uut aastat. Kui te olete pankur, siis ma soovin, et teie orjad satuksid makseraskustesse ja te saaksite nende kodud endale võtta. Kui te olete idioot, siis ma soovin teile õlut telekapulti. Kui te olete mingi arusaamatuse tõttu vähem loll, siis õnnitlen teid kõige telekavälise puhul. Tänase jutluse kirja kohta on suurelt tüürimehelt Moosel tongilt osundab. Kuid mis puutub protsessi arenemisse, siis ei ole inimtunnetuse liikumine lõpetatud, iga protsess olgu looduses või ühiskonnas liigub ja areneb oma sisevastuolude tõttu ning inimtunnetuse liikumine peaks alati arenema koos sellega tsitaadi lõpp. Ühte videol maa mõttetera, täiesti ebakohane, arusaamatu ja kasutu. Teiselt poolt oleme me sageli olukorras, kus mingit kasu tõusvat kohasusest pole juttugi ja terve mõistuse või millegi taolisega on väga vähe peale hakata. Jõul on just selline aeg. Ateistide hord tähistabeligioosse, õpetaja sünnipäeva, kelle maailmavaade neile mitte kopika eest korda ei lähe. Ja ei hakkagi minema. Jõule ei ole religioosse meeleparanduse ega kaugeltki mitte usulise ärkamise aeg. Tegelikult on see asjade ostmise aeg, äri tegemise aeg ja tarbimiskultuse kõrgaeg igas mõttes. Kas tarbimine on hea või halb? Jeesus ütles, et halb, tema tooted ei olnud sellest maailmast. Aga nii palju, kui mina aru saan, on siis maailmavahetamisega, pole meil kellelgi tulist kiiret ehkki oma isikliku kogemuse järgi olema viimasel ajal suurt midagi peale raamatute ostnud. Aga need on selle maailma raamatud pigem pilastavad usuhulle kui kuulutavad armuõpetust. Aga selliseid hämaraid mõistlikke olukordi tuleb ikka sagedamini ette. Võtame või selle ahvikiirusel tehtud otsuse riiklikust iseseisvusest loobumise kohta. Kui see aasta üldse millegagi ajalukku läheb, siis Lissaboni leppe ehk Euroopa põhiseaduse allakirjutamisega kirjutasime alla, aga palju sellest ei räägi? Leping nagu leping ikka, ainult sellise vahega, et otsustamisele kulus ainult 11 sekundit. Selle arvutas välja Toomas Liiva. Ja pärast lepet oleme olukorras, kus meie valitus, seadusandjad-võtjad ei muuda enam riigis mitte midagi. Kõik Eesti seadused alluvad nüüd euroseadustele ja meie võime siin valida keda tahes ja need, keda me valime, võivad teha seadusi, mis iganes. Euroopa seadused asuvad nüüdsest Eesti seadustest kõrgemal. Ja kõige kõrgem kohus on kusagile euromaal. Kui euroelu on hea, hakkab meil ka väga mõnus. Kui euroelu on halb, siis istume sügaval ämbris. Aga selle asjaga, nii nagu suur tüürimees ütles. Tunnetus peab arenema vastavalt sisemistele vastuoludele. Ühelt poolt justkui tehti see riik meie rahva ja kultuuri jaoks ja see mõte raiuti põhiseadusesse. Teiselt poolt on meil selline tark idanaaber, kes mõistab paremini, mis meile hea on. Poliitikud, pragmaatikud ütlevad ikka. Et kas sa siis tahad siia tiblaasid märatsema, et Euroopa vastu oled? Ma võin küll öelda, et tegelikult olen eesti rahva ja kultuuri poolt aga selge on see, et Eesti rahvas ja kultuur alati sõjalise jõu poliitilise väljapressimise ja majandusliku orjastamise vastu ei saa. Nii ei olegi mul muud öelda, kui korrata suure tüürimehe sõnu. Osundan iga suure asja arengu käigus on palju vastuolusid, näiteks Hiina kodanlik dema kraatliku revolutsiooni käigus, kus tingimused on äärmiselt keerukad, eksisteerib vastuolu Hiina ühiskonna kõigi rõhutud klasside ja imperialismi vahel. Vastuolu laiade rahvamasside effiodolismi vahel, vastuolu proletariaadi ja kodanluse vahel ja nii edasi ja nii edasi. Tsitaadi lõpp. Põhiseaduse lihtsa lugeda tekivad samuti mõningad vastuolud. Kuid ma olen kindel, et neid ei teki arenenud tunnetusega õiguskantsler Allar Jõksil ühelgi riigikogulastel ega valitsustegelasel vanad kommareid nimetasid korralagedust ja põhimõtte sogasust dialektikaks. Dialektiliselt on asjad nii, et mine võta kinni. Alustame tõsielusarjadest, nägin ühe sarja reklaami, kus olid tegelasteks prostituudid. Samas nad ei teinud oma põhitööd, vaid arendasid tunnetust teatrikunsti vallas. Aga välja nägid nad nagu tüüpilised litsid. Ja ma tuvastasin saate treileris ka sületantsu elemente. Tunnistan ausalt, see toode jäi minust vaatamata. Kas mainitud saast on vastuolus heade kommetega? Mine võta kinni. Kõik, mis on vastuolus heade kommetega, on Eesti seaduste järgi keelatud. Aga joomine on lubatud, alkoholireklaam on lubatud. Telekupeldamine on elunorm ja pangoorjus, midagi õnne tipu taolist. Kas liigkasuvõtmine on kooskõlas heade kommetega, kas SMS laen on hea komme või kasiinopidamine? Võime nii lõputult küsida ja küsima jäädagi. Jõuluvana meile vastust ei too ja kes seda omal käel otsima hakkab, võib vabalt lõpetada, nagu üks jõuluvana naabripoiss, keegi jovinen, tuntud tõeotsija, massimõrvar. Ma olen kindel, et sisuline diskussioon ja otsimine lõppevad halvasti. Üks internetikommentaator ütles, et parim viis sisulise arutluse vältimiseks on barrikaadidele tõusta. Aga nagu me ajaloost iseäranis aga suure tüürimehe kogemusest teame, muutub ka see lahendus väga kiiresti, piinlikult dialektiliseks need küsimused teha ja mis teha, on endiselt päevakorras. Ma ei tea, mida teie teete, aga mina loen raamatuid, võtan ühe, loen seda, siis võtan teise ja loen, seda. Mulle meeldib. See ei ole küll lahendus, aga see on vähemalt kultuur. Soovin ka teile kultuuri. Olgu kultuur teile kerge.