Tere, mina olen Anu Allas, te kuulete saadet konspekteer. Räägime täna Tallinna rakenduskunsti triennaali, mis toimub neljandat korda pealkirjaga kaks lähedast ja seal on siis jätkuks eelmisele saatele, kui me rääkisime sellesama triennaali satelliitnäitusest ühe kuraatori Anneli porriga, satelliitnäituse pealkiri oli teada, seda enam päev pykskajans ja stuudios on terve hulk ka inimesi. Kolm neist kuulasid näitust korraldanud, et grupi ehk siis Tiina Sarapu ele praktsia Kai Lobjakas. Ja üks kunstnik, kes näitusel osaleb ekret valk. Ja kõigepealt tundub olevat päris tore idee, see kaks lähedast idee seisneb selles, et kunstnikel paluti ühe juba varem valmis olnud objektivi eseme rajal või sellelt saadud inspiratsioonist luua üks uus objekt. Ja seda andis päris selliseid põnevaid tulemusi, aga kellelt see CD siis pärines või kust see tuli? See päris üleöö sündinud, et me tegelikult ju kulutasime nagu päris pikki koosoleku tunde selleks, et selleni jõuda. Käis alguses välja, kus hakkas edasi kerima, et tükk aega nagu arutasime seda läbi, et kuivõrd see töötaks ja mismoodi ta tegelikult peaks nagu selle kunstnikuna jõudma või milline see idee oleks, millesse kunstnik peaks lähtuma, et see võttis omajagu aega ja lähtudes nagu eelnevatest trennidest nendest kogemustest, mis on nagu hästi ainetund mis on läinud vääriti seda ideed välja pakkudes, nagu oli see kogemus, et kui on suur ülevaatenäitus, seal on palju kunstnikke, siis ei jõua väga hästi süveneda erinevatesse töödesse. Et ta peab olema kas väga täpselt teema keskne või siis antud juhul nagu see üks lähteese annab nagu velvet tugipunkti, et mõista kunstniku, kes on nüüd uue teose loonud. Et selle kunstniku käekirjas tekib parem ülevaade ja sa loe nagu igat lugu eraldi. Ja see kaota nagu pead sellises suures näituses, kus on väga palju kunstnikke, et see, et kunstnikud oleksid loetavad, oli üks nagu mõte. Miks teha sellise ideega näitus, aga selleks, et selle teemani jõuda, pidime kõigepealt enese jaoks defineerima, mis üldse on tarbekunst, mille poolest erineb näiteks kujutastmistist igas üldse erineb, kuidas te seda defineerisid? Defineerisimegi niimoodi, et jõudsime selleni, et tarbekunst on vältimatult Ta seotud nagu iseenese järjepidevusega eelne eelnevate objektide tehnoloogiatega materjalide materjalidega. Ja sealt tuligi nagu see teema ja noh, seletuseks võib-olla nii palju, et eelmistel aastatel on, on see, see teema leidmine toiminud nagu erinevalt, et kui me nagu ühelt poolt püüame vaadata, et siin on nendel drinaalidel on teatav järjepidevus juba niisugune 70.-te aastate lõpust, et siis nad toimisid selliste selliste ülevaatenäitus täna, et olid nagu kindlad maad, eks ole, Baltikumi riigid ja, ja kõik panid välja nagu oma paremiku, et siis ta kasvas nagu edaspidi selliseks, et et kuulutati välja konkurss ideele ja mitmel aastal see ka õnnestus ja, ja see teema leiti. Aga minu teada oli viimasel ajal lihtsalt nagu küsimus selles, et kui on nagu koos nagu grupp inimesi, kes, kes selle triennaali nagu ühenduse moodustavad selle organisatsiooni, kes seda üritust veab, et nad kõik peaksid olema omal moel nagu spetsialistid ja oleme võimelised töötama välja selle ideega enda keskis, et selline nagu selles mõttes uus katse või uue uut uut moodi läheneda sellele üritusele. Ma lugesin, et laekus tohutu hulk, ma ei tea, minu jaoks on seal mingi tohutu number 332 avaldust, 291 kunstniku ja 113 tööd, mis siis lõpuks välja läksid, on see täiesti ka suur arv nagu triennaalile kontekstis ja millest siis selline tohutu laviin või, ja kust need tulid, see maade rini, kust nagu töid tuli oli, oli muidugi hästi lai, et see ei olnud ainult euroopakeskne, üldse mitte. Aga noh, võib-olla kunstnikud teevad lihtsalt näiteks paremini, et, et mina ei ole kunagi osalenud ja ma arvan, et selles skill vahemikus see arv on olnud ka paaril eelmisel triennaalil, et see, see huvi on, on suur, sest et noh, kas või Eesti kontekstis, et inimesed, kes seostavad ennast tarbekunstiga, noh see hulk on väga suur kunstiakadeemia annab annab tarbekunstnikke nagu suurel hulgal koolitab ja, ja samamoodi nagu lähimaades. Ilmselt on tegemist väga prestiižne Aga tegelikult ma annaksin isegi, võib-olla soovinud näha, et see osalejate ring oleks olnud veelgi globaalsem. Mina isiklikult oleksin oodanud näiteks autoreid Venemaalt, seal oleks äärmiselt põnev. Jah, kindlasti see on kuulisel leviku küsimus, et mis kanaleid pidi see, kelleni jõuab, et eks, eks selles osas saab nagu alati paremini teha või lõi neid kontakte, tekib veterinaaride käigus nagu edasi, et see, see ring laiemaks läheks. Tahtsime keretilt käisid, et oli see sinu jaoks sina, kes sa osaled, ka sellel näitusel oli see nagu hea teema või hea lähtekoht, oli see loomulik, et sa seal osaleda. Ma usun, et kunstnike jaoks oli see teema väga inspireeriv. Seda tõestab juba see suur osavõtjate arv ja suurepärane näitus. Mis lõpuks seal on. Aga neid sageli kunstnikud püüavad sellise kadeema näituse puhul ikkagi teha enda asja ja paigutada sedasi sinna teema alla, aga et selline kindlamalt, et reglementeeritud ja piiritletud teema kindlasti distsiplineerib kunstnikku. Ja Ma usun, et seal oli kindlasti väga erinevaid töötlemisviise, et millal keegi ja kuidas ja kui põhjalikult ta suhtus sellesse, millal keegi leidis selle inspiratsiooniallika ja kui sügavalt või mis külje pealt ta seda siis tõlgendas, et kas siis ainult mingit visuaalset poolt või vormi sarnasust või tähendust või hoopis muutes neid tähendusi jaoks. Kui lõpuni aus olla, siis mul ikkagi oli see idee ja ka visioon sellest teostus vormist mingil kujul olemas. Ja ma kasutasin ikkagi seda algallikat, selleks seda sõnumit siis võimendada ja tähendusi võib-olla avada. Aga kindlasti ta ikkagi pani selle teose kallal ka sügavamad töötama ja oli väga inspireeriv ja ka kindlasti võimalus osaleda nii suurel näitusel on väga suur motivatsioon kunstniku jaoks, ma arvan küll. Kuidas sulle üldiselt tundub, on kohati olnud koolide kunstnike kurtmist, et kuidas selliseid teemanäitused ahistavad, kuidas kuraatorid ahistavad neid, et kas sa eelistaksid, kui sul oleks võimalus, kas eelistaksid pigem siis teha sellist näitust või panna näitusele välja sellised tööd, mida ei ahista ega piiritlemiski väljastpoolt mingi teema ega, ega ükski kuraator või sulle meeldib pigem siis osaleda sellistel Sedalaadi sellistel teemaga näitustel. Et see on kindlasti igale kunstnikule individuaalne. Aga minule küll meeldib, kui on hea teema, et see inspireerib ikkagi palju rohkem, et sa ei pea nullist alustama. Tahtsin nagu süda vahele torgata, koheta et see teema nagu tahtis olla nii hea teema, et ta ei ahistaks. Tegelikult ta jättis kunstnikule täiesti vabad käed. Tõepoolest, et noh, millest ta lähtub, mis on see kellegi teise poolt varem kujundatud objekt, võib olla ju võib-olla disaine võib-olla tarbekunsti ja see, aga see võib olla ka ükskõik, missugune igapäevane isend võib-olla kunagi ei vaatagi sellise pilguga, et see on mingisugune kunsti objekt see võis olla ükskõik millisest ajastust. Nii et põhimõtteliselt teoreetiliselt absoluutselt kõik tarbekunstiteosed peaksidki olema sellel teemal tehtud. Ma lisaks veel, et teema super headust võib-olla kinnitab ka see, et jälgides ennast näitust vaatamas ma ikkagi pöörasin tähelepanu kõigepealt sellele Lähteallikale ja sellele loole ja sellele teosele endale võib-olla jagus isegi vähem tähelepanu, et elu ikkagi sageli on huvitavam kui kunst. Nojah, ma tahtsin tegelikult lisada veel sellele ele jutule lõpuks, et ainus asi, mis nagu sellest või noh, just, et see teema oli tõesti tegelikult ju lai, ehkki me oleme nagu piiritlenud teda, et ainus, mis sellest tegelikult sellest esemelisest maailmast, mis võis olla inspiratsiooniallikaks nagu välja jäi, oli tegelikult nagu looduskeskkonna või loodusvormid, eks ole, mis nagu ei ole kuidagi inimese käe puudutatud, et, et noh, selles mõttes see oli just osutus nagu tegelikult ju väga laiaks, et kuidas seda tõlgendati, oli seal oli ka tohutult palju erinevaid variante, mis on ju noh, mis kokkuvõttes teeb seda täitsa põnevaks ja tegelikult ju enamasti me oleme inspireeritud kellegi teise loomingust, et see on ju tavaline. Et aga et see teema siis ka sundis seda nagu teadvustama ja seda siis ka sõnastama ja visualiseerima. Mulle tundub, et selle tõttu ka see näitus tegelikult muutus nagu selliseks hästi nagu vaataja suhtes ka hästi ausaks, et seda, seda näitust ongi võimalik ju noh, vaadatagi niimoodi, et sa saad nagu selle vastuse tegelikult nagu kohe kätte. Tihtipeale on ju see, et eeldatakse, et sa nagu suhestunud ja mõtled ja koju jalutades noh, mõtled aina edasi selle, selle näituse peale ja see kõik võib võib ka selle näituse puhul nii olla, aga aga sa saad tegelikult selle inspiratsiooniallika kaudu selle vastusena kohe teada, mis ma arvan, on nagu nagu suurt pluss te kõik ilmselt tunnetav olete vaadanud üsna põhjalikult, ma kujutan ette näitest, mina vaatasin ka, mulle väga meeldis ja just sellepärast mul oli ilmselt nagu minnes sügava eelarvamusega näite selle kartsin ma, et kui tavaliselt on seal triennaali del ja tarbekunstinäitustel hästi palju väikseid asju, mida peab ükshaaval läbi vaatama, et nüüd on neid väikseid asju veel kaks korda sama palju. Ja selgus, et no tõesti nagu ele ütles, et nende inspiratsiooniallikad ei ole ju ei pea ilmtingimata olema mingid teised tarbekunstiesemed, vaid hoopis midagi muud. Mis teil seal kõige rohkem meelde jäi või millised olid need sellised ebatavalisemad inspiratsiooniallikad või mis teile lihtsalt kõige rohkem meeldis? Ausalt öeldes, kui me selle teema nagu välja töötasime, siis ma kujutasin ette, et võib-olla on vigane ongis kontseptsiooni sõnastuses. Võib-olla see oli liigagi kokku surutud ja lühike, et ma tegelikult võib-olla isegi oleks oodanud, et neid et need inspiratsiooniallikad oleksid nagu veelgi fantaasia, rohkem on teil seal oli nagu siiski pakun kaks kolmandik selliseid töid, mis tõepoolest inspireeritud teisest Tarbamist esemest mitte. Mingisugune grupp arhitektuurist, aga aga selliseid, mis oleks ütleme inspireeritud olnud pudeli avajaste purgi kaanest, et neid oli tõesti väga vähe, no oli ka tegelikult selliseid. Aga kui sa küsid, et mis nüüd konkreetselt meelde jäi, siis see paha lugu, et kuna ma kuulusin sinna preemia žüriisse, siis loomulikult ma pidin nagu süvenema igasse töösse eraldi. Ehkki ma pean kohe lisama juurde, et enne selle preemia otsustamist oli siiski üsna piiratud aeg, kui oli see aeg, mis oli võimalik nende töödega tuna otsuseid langetama, nagu üsna ruttu. Aga ma usun, et, et kui ma vaatan seda nimekirja siin nendest töödest, et ma siis ikkagi suudan nagu iga nime taga nagu seda tööd tõesti mäletada. Aga ma ei tahaks nagu eraldi praegult väga kedagi esile tõsta. Ega sa võid vähemalt öelda seda, et kes need preemiat siis said, et nemad on juba esile tõstetud. Esimese preemia Vik Grand Prix sai tandem, kes harjub nime alla, muki. Ja kes oli teinud sellise töö? Tööli, mõnes mõttes plakatlikult lihtne. Inspiratsiooniallikaks oli kaaslasterõivaste poes müügil olevat. Ta lavastas kombinesooni mütsi, millel on looma kõrvad, selline karu kõrvadega lastelt kombinesoon ja sellest inspireerituna oli tehtud koduloomale punane mütsike, millel olid inimkõrvad ja žürii. Viieliikmeline. Rahvusvaheline žürii leidis üsna üksmeelselt, et see töö on on üsnagi kriitiline nii suhtes, loomadesse kui kui lastesse jääd see läbida oma sellise Talle nagu võib-olla üks nendest aastast töödest, mis, mis oli nagu selline ütleme, päevakajalised sotsiaalne ja ta jäi nagu sellepärast kõigile silma keegi muidugi õigluse huvides, ma pean ka ütlema, et keegi ükski zhürii liikmetest ei tõstnud seda tööd tegelikult kõige esimeseks oma eelistustes, aga kuna ta kõigile meeldis, siis ta lõpuks, nagu üsna üksmeelselt sai, sellele olen, ei ole need kaks võrdset teist preemiat, seal oli muidugi tunduvalt raskem valik juba sellepärast et neid teisi oli päris palju, aga täpselt samamoodi lihtsalt demokraatlikul teel. Kuna kõige rohkem said hääli kaks tööd Caro Pärtlingu, Hollandi päritolu kunstniku töö, mis inspireerus salvrätikute kokku voltimise tehnoloogiatest oli teinud, siis vanadest Salfratikutest kraesid. Selline tundlik. Ja teise preemia laureaat oli meil praegu stuudios elav Piret Valk, kes oli teinud keskaegsest parandage, kui ma eksin, dekoreeritud raudrüüs inspireerituna, tikitud sineli Syneral ilmselt okupatsiooniaegne sinel oli väga vähe agressiivse sõbraliku riigi väe sinel, mis on Eestisse sattunud humanitaarabi korras, nagu et see töö oli seal nagu natukene ikkagi juba enne olemas, mitte nüüd spetsiaalselt biennaali jaoks oli idee ja ma oleks selle kindlasti teinud, aga ma võib-olla ei oleks teda teinud sellisena ja ka mitte kindlasti nii põhjalikult läbi mõelnud neid tähendusi ja üks asi. Mulle jäi meelde, olid sellised ja mis tundusid ka päris nagu toredad ja huvitavad olid igasugused kas mingist linnakeskkonnast inspireeritud tööd ja see tundus natuke isegi selline trendikas asi, et teeme jälle mõne kark maja põhjal mõne mõne klots sõrmuse või midagi taolist, et see oli üks üks selline dominant, mis mulle jäi meelde. Oli seal veel mingeid mingeid asju, mis kas praegu on kuidagi moes või mida nagu toote nimi ja kui ma olin esimeses žüriis, kes vaatas läbi kõik need 332 avaldust siis seal tulid välja mõned teemad, mis kordusid väga sageli. Ja peale selle, et noh, arhitektuur käis läbi, oli ütleme, keskkond, aeg oma rõivakultuuriga ja mitmetest ajastutest, pitsid ja eriti kraed olid kuidagi väga palju esindatud. Võib-olla nad lõppnäitusele nendest jõudsidki parimad, aga neid jäiga päris palju välja jah, sellist rõivaga seostuvat joonteni tõesti palju, et need kraed olid, olid üheks näiteks, kus nad olid nagu transformeeritud nagu minu meelest vilti ja siis ja siis mingitesse metall vedrudesse näiteks ja, ja, ja, ja teine asi, mis selle rõivega seost olid, olidki sellised särgid, millel olid trükitud, söövitatud selliseid ehtemustrid ja ja noh, noh, see oli tõesti nagu üks hästi selgelt eristuv nagu liin ja tundus, et ikkagi tarbekunstnikele, kes on kes mõtlevad materjalile ja mõtlevad sellele, kuidas materjaliga ümber käia, on siiski hästi olulised need teemad, et kuidas on enne neid tehtud, milliseid tehnikaid on kasutatud kui tohutu töö hulk ja mil moel on käega kulutatud selleks, et midagi sihukest kasutatavad ja kantavat teha ja et need on tõesti jäänud nagu huvitavateks tänase päevani ja samas oli muidugi palju ka selliseid nagu selliseid emotsioonivälgatusi, kus on nagu mingisugune hästi mällu sööbinud ise noh, näiteks näiteks suurendatud mulle tulevad meelde need. Ma ei mäleta, kelle mandrite sellised emailpotikaaned, kus lillemuster nagu mail potikaanel oli, oli suurendatud sellisele meeletule metallkaanele tikitud ristpistes, et võib-olla ta jäi nagu kohati väga dekoratiivseks lihtsalt, aga noh, selliseid välgatusi oli ka nagu hästi palju. Ma ei taha nüüd rõhutada või kuidagi tõmmata mingid piirjooned, et nende rahvuste vahel või noh, et, et meil on neist erinevatest maadest kunstnikud. Aga kaks preemiat said Eesti esinejad siis nii-öelda on siis nagu Eestit tarbekunst või rakenduskunst on ta siis kuidagi väga eriline või väga hea võrreldes maadega teistega. Ma arvan, et noh, olles olnud ka žüriis, et mu enda seisukohast nagu öeldakse, ei saanud nagu olla nagu ausamatulemust selles mõttes, et me hetkekski sellest rääkinud, ma ei tea muidugi, mis teiste peades nagu ringles, aga, aga see ei tulnud nagu hetkekski teemaks. Ma arvan tegelikult, et see on nagu tõesti niisugune zürii tänamatu töö, et, et ühel hetkel tuleb teha mingi valik, kus tuleb esile tõsta kolm kunstnikku või kolm tööd. Et tegelikult noh, me nagu kohe vahetult peale seda tundsime, kuidas esile tuleksid, Risto nagu nagu sõrmedel lugedes veel neid neid, et noh, seda ei saa küll öelda, et nagu eesti kunst kuidagi eriliselt esile tõuseb nendest preemiatest praegu loomulikult tõusetub see. Ja jätab ka tõenäoliselt selle mulje midagi teha. Piret annab meile andeks, aga ma tahaks küll nagu tegelikult alla joonida, et seal on ikkagi väga suhteline preemiate jagamine. Kindlasti need kunstnikud preemiad anti, peavad olema meelitatud, aga teised, kellele ei antud, ei tohi lasta ennast heidutada, sellepärast et seal oli tõesti palju häid töid, mis jäid mainimata. Treener kontekstis ja osalejana võin ma igatahes öelda korraldajatele tänuks ja kiituseks, et tänu sellistele näitustele igatahes Eesti tarbekunsti- aina paremaks saab. Ja tõesti, selle preemia saajana enne selle preemia saamist ma tõesti ei kujutanud ette, kui oluline või tähtis võib-olla. Ma usun küll, et ma olen selle nädala aja jooksul ikka paar sentimeetrit pikemaks kasvanud nagu neljapäevases Ekspressis vendi, rämpsu väga imelikult ütles, et see on tore näitus, kunstnikud tulevad kokku, saavad üksteisega suhelda. Et noh, küllap see nii on loomulikult. Aga enne veel, kui rääkida vendi rämpsust, ma tahtsin küsida, teie, kes te mõlemad olite žüriis, mis asjad need on, mida tarbekunsti puhul hinnatakse siis või mil viisil üksteisest eristuvad? Ma arvan, et me selle žürii töö puhul ei lähtunudki niivõrd nagu mis, nagu tarbekunstis esile tõsta, et me lähtusime sellest sellest teemast ja sellest, kuivõrd hästi konkreetsetest töödest. Ja meil oli ju nii-öelda enda töötatud nagu selline kava, juhised, mille alusel, nagu neid töid tehti ja, ja, ja mille abil kui teha seda kontseptsiooni välja töötades, me üritasime nagu alla joonida seda et oleks ikkagi tarvis teadvustada tarbekunstnikuna seda, et käsitööoskused ei ole sugugi nagu väheolulised ja vähetähtsad, et neid peaks nagu väärtustama seal isegi selline lause palume väärtustada materjali ja tehnoloogiaid. Aga nüüd, kui me räägime peapreemiast, tegelikult see seda liini järgi et me peame nagu iseendale otsa vaatama ja uuesti järgi mõtlema, et mis arvamus siis selline on. Ja tegelikult seal näitusel on ju tõesti selliseid tõeliselt klassikaliselt häid tarbekunstiesemeid, kus on hästi oluline tehnoloogiamaterjal ja kontseptsioon, ütleme seal taga, aga on ka neid, kes on puhtalt kontseptsioonile ja kasutavad ainult tarbekunsti, ütleme väliseid vahendeid ja võimalusi mängivad sellega, kes absoluutselt piiri peal, kus on tegemist installatsiooniga, mis koosneb tarbekunstiesemetest, ütleme või suisa toodet, sest või ka neid ütleme, Johnsmitus, kes lihtsalt keraamikavõimalusi seekord on valinud kasutamaks oma idee eksponeerimiseks, et et seal on nagu sihukseid piiri ületavaid töid ka päris palju, mis ongi tarbekunstile praegu iseloomulik. Et tegelikult noh, ei olegi võimalik piiritleda, mis on tarbekunst, mis on disain, mis on juba kunst, justkui see on selles mõttes hästi põnev. Mul tuli ka ühe hea näitena nagu ette, et kuidas need asjad on kõik nagu sassi löödud. Hollandlase ehe hollandi ehe on üldse nagu selline eraldi kategooria hästi laialt teade tuntud innovatiivne alaga. Aga mulle meenusid Hollandi ehtekunstniku ehted, mis tegelikult, mis oli alguse saanud nagu ühest portselantaldrikust, mille ümber oli ta nagu tekitanud sellist lamineeritud paberist analooge ja sellest moodustatud nagu taldriku äärest moodustas nagu kaelakee. Vaid see on ka nagu üks näide sellest, kuidas või krae jah, no tema raevu kontseptsioonis oli veel oluline see aspekt, et inimesel on see asi olemas, taldrikut kui see kaelaehe ja ta kannab seda ja ta pärast paneb seal lehte tagasi sinna oma riiulisse, kus see on. Et ta on just nimelt nii Paalne kui kasutatav ese, kui ele ütles selle kõige suurema preemia kohta, et see oli justkui kõige kriitilisem või umbes nii. Jah, te rääkisite küll ühelt poolt, et tehnoloogia on hästi oluline ja traditsiooni tuleb väärtustada ja ja samal ajal on nagu tore, kui, kui minnakse nendest piiridest võimalikult kaugele, et kas ma eksin, kui ma ütlen, et see piiridest üleminek või kriitilisus või, või mis iganes muu dimensioon väljaspool seda tehnikat ja traditsiooni on praegu ikkagi olulisem kuidagi või kas oleks võimalik, et näiteks saaks triennaali peapreemia, mõni suurepärane, ilus, selliselt teostatud vaas või vaimse loomulikult see, see liikumine ei ole, ei tohiks ikkagi olla reegel või tähendab ning eesmärk omaette lihtsalt, kus niimoodi välja ütleme sedasi, et sa peakski olema sedasi, et et kui nüüd ma ei tea, tarbekunstnik teeb oma unikaalset tarbekunstieset või disainer loob prototüüp või siis see on ikkagi looming, ta ei, päriselt ju ei ole nagu mingi tööline treipingi taga, ta peab mängima ideede ja võimalustega tahes-tahtmata seeläbi nagu kaldub siia-sinna teise ole piiri. Aga see, et need seda piiri lõhkuda, see ei tohiks mumerast küll. Ta võib-olla neid omaette eesmärk. Ja mulle tundub, et liiga sageli käsitletakse materjali ja tehnoloogiat kui ainult vahendid eesmärgi ehk siis idee teostamiseks, aga meelest tehnoloogia ikkagi ei ole nii neutraalne keel, et see sisaldab ikkagi nii palju neid sümboleid, tähendusi, millega siis mängides või mida siis omavahel loogiliselt kombineerides või just neid tähendusi nii nihutades muusi luua. Tekstiilikunstnikuna mulle tundub, et võib-olla isegi noh, võib-olla see on lihtsalt mäng, aga et on tehnoloogiaid, mis on positiivse ja mingid negatiivse tähendusega või näiteks tehnoloogiad, mis lisavad midagi juurde, näiteks trükivad trükkimine või maalimine siis tehnoloogiad, mis ühendavad näiteks viltimine või siis tehnoloogia lõhuvad näiteks söövitus või põletustrükk või kordnikuna, julgen seda mõtet toetada, et nendes tehnoloogiates võivad peituda täiesti suured sellised süsteemid, mis annavad nagu tulemusele tegelikult noh, väga suure tähenduse ja mõju, ütleme klaasi puhul seesama moodi, et kui vabalt puhtudese sünnib nagu inspiratsiooni, tolle hetke selle hetke meelestatuse käigus siis ostupreemia saanud Kristiina Auslari tato turbiin, mis on väga komplitseeritud ja keerukas sulatustehnikas tehtud töö, et ta on pigem absoluutselt meditatiivne, absoluutselt sihukesele kristalliseerunud korrale baseeruv pikaajaline, väga põhjalik töö. Et need tehnoloogiad jah, tõesti sisaldavad täiesti suuri ja teistsuguseid tähendusi, juhul kui neid nagu osata näha, teiselt poolt ilmselt hea disainer hea tarbekunst ja seal peaks olema Ma siiski arusaadav ka sellele, kes konkreetset tehnoloogiat ei valda täpse toetan küll, pigem see tehnoloogia materjal seoses ideega loogilistes seostes, ta peabki moodustama selle terviku, ilma et sa näeksid neid detaile ja liitekohti. Eks tarbekunstiese peab olema midagi sellist, mida saab kasutada praktilises igapäevases elus. Midagi ei pea ju olema, kõik võib. Aga miks ta siis tarbekunstiese? Ma arvan, et see tarbekunsti mõiste on nagu selline asi, mis mille laia tähenduse kammitismi, nagu oleme pidevalt, et eestikeelne termilised eeldab seda, et see on nagu kasutada või no tarbe sealjuures veel tähendab, et selle olme traditsiooniliselt lükkame nagu teatud erialad ei ole üldse küsimustena üleval, peaksime uue termini peale mõtlema, ma ei oska öelda. Või noh, selles mõttes ka, et rakenduskunsti, eks ju, et sellele triennaalile on jäänud nimeks rakenduskunsti. Et noh, ma näen selles ainult nagu varasemast ajast pärit terminit, mille puhul hiljem hakati kasutama lihtsalt teist sõna. Aga sellele triennaalile, selle alguse ajal, kui ta selle nime sai, oli hästi-hästi lähedal sellisele. Või no ei tea, vabariik oli noor ja sellised tänadrid tähtsad? Ei, minu meelest ei ole tarbekunstiga üldse ju halb, ta sisaldab endas erinevaid funktsioone. Ja ükski eesmärk iseenesest ei ole ju hea või halb, et et üks funktsioon on lihtsalt inimese elukeskkonda teha paremaks ja teda selles inimest selles maailmas toetada ja aidata aia. Seda on laiendatud ka alati, nii et kas või minu meelest, et kui see tass, millel pole põhja all, et ta nagu juua salatist riiulile täidab oma funktsiooni, kui nii triennaalil on ühtlasi ka üks aukülaline nimega bändi Räänusso ja kes on siis ehtekunstnik, kes on teinud Picasso partreedele ehted või nende portredest saadud inspiratsiooni ajel siis kujundanud ehted, kuidas te selleks aukülaliseks sattus või kes ta leidis või miks ta on aukülaline? Et me ju täpselt ei mäleta keegi panku saama. Et kuulge, aga, et seda teemat juba rakendatud, et on selliseid kunstnikke, kes on juba aastaid töötanud sellel teemal, mille me just praegu välja Näiteks ja kellel on isegi nendest Picasso ehetest välja antud raamat, mis oli targasti muuseumis olemas? On küll. Ma arvan, et Kettli oli see, kes selle selle leiu tegi. Tõesti, ta on kunstnik, kes on väga selgepiiriliselt väga konkreetselt lähtunud nendest Picasso maalidest, kusjuures ta ise rõhutas veel seda nüanssi. Et need on olnud postkaardid, millest temal lähtunud, et Picasso maalidest tehtud postkaardid, mida ta on saanud endaga kaasas kanda, mida ta saanud aeg-ajalt vaadata ja mis on siis temas nagu selle loomise käivitanud. Tema esinemine meie seminaril oli ka ülimalt paeluv ja väga huvitav. Seminar nimelt toimus eelmisel nädalal ehk siis seitsmeteistkümnendal märtsil kumus. Ma ei tea, kas te kõik käisite seal, aga kui käisite, siis millest seal räägiti, või oli see nagu vajalik või huvitav seminar? Jah, eks need töögrupis ikkagi üritasime ka kohe alguses nagu tähelepanu pöörata, sellele see trennoal oleks, et kui juba kunstnikud tulevad kokku ja saavad inspiratsiooniks teisest, et see oleks siis ka nagu Ell laiemapõhjalisem ja veel harivam. Et sest, et eelmise triennaali kõrval oli väike seminar, aga see oli tõesti märksa väiksem ja külalisi oli ka 10 korda vähem teada, seda sai hakatud nagu edasi tegema lihtsalt sellepärast, et eelmine kord, et tundus, et seda publikut, kellele see nagu korda läheb, on tegelikult hästi palju, et me tegime seda tarbekunsti ja disainimuuseumis ja sel korral oli nagu pigem probleem, et, et niiviisi rohkem kui toole. Et tundus, et on mõtekas nagu sellel teemal rääkida ka laiemalt või tuua mõned kõnelejad, kes on selle teemaga tegelenud või kellel on spetsialist, palutud, võiks defineerida tarbekunsti meile kõigile, kes me siin vaevleme selle küsimuse käes, et mis seal siis täpselt on. Aga kui sa nüüd küsid, et kas me siis saime vastuse, siis ei saanud, tuleb teha meel, panin trennoad. Näiteks kui tehakse tarbekunsti, ükskõik kas triennaaliga seoses või ka väljaspool triennaali tehakse mõni seminar või konverents tarbekunsti teemal, mis on need kõige olulisemad küsimused, mis tulevad pähe või millest kindlasti peaks rääkima. Kuna meil oli nagu teema ju olemas ja välja töötatud, et me lähtusime sellest samast teemast ja palusime rääkima inimesed sellesama teema piires niivõrd-kuivõrd. Et meil oli viis esinejat, kõigepealt oli selline meesterahvas nagu Argo Moor, keda tituleerisin kultuurantropoloogid, kes palus tegelikult, et ennast ennast ümber nimetada ja siis on mul kiiresti oli midagi hoopis muud. Tema spetsiifika on veidi teisem. Tema andis nagu sellise laiema põhja, sellele lähedase teemale ja ta rääkis nagu sellist ideede taaskasutusest, et oligi nagu sellepärast mõtlesimegi nagu kedagi, kes oleks mitte tarbekunstnik, mitte kunstiajaloolane, vaid oleks hoopis mingilt muult elualalt, aga ometi olnud sunnitud mõtlema mingitele analoogsetele teemadele selle kõrvalpilk ja sealt edasi läks nagu spetsiifilisemaks, rääkis Ave Matsin, kes on mõistlik akadeemia doktorant ja ühtlasi Viljandi kultuurikolledži minu VIN valesti öelda rahvusliku käsitöö õppetooli juhataja ja kes vaatas nagu eesti tekstiilikunsti selle pilguga, et analüüsida nagu seda traditsioonilisest läbi selle eesti tekstiilikunstiajaloo, kuivõrd tekstiilis on seda hästi palju kasutatud läbi aegade või no ütleme, et 20. sajandil hästi-hästi palju tegelikult natuke kitsamaks jah, et ta oli selle selle kokkutõmbed ja tegi seda niimoodi kahe kunstniku näite varal, kelleks olid Kristi Kütt. Jaa, jaa, Riina Tomberg. Siis tuli siia Jüri Germik, kes oligi kutsutud selle mõttega, et ta on selle teemaga tegelenud, kuna ta on disainerina aastaid juba tegelenud ühe projektiga ja kujundanud selliseid 19. sajandi lõpus välja kujunenud tooli tüübist lähtuvaid toole praegu Äksi toolid on need ja tema rääkis siis sellest oma konkreetsest projektist Inglismaalt Leslie, jaksan, kes vaatas seda sellist teema nimelist konkreetseid ajaloolisi vihjeid kaasaegsest keraamikast, mis väga huvitaks Dali, võtad kaks Karjoomikut ühe Hollandi kunstniku hella Jongeeriuse ja, ja briti kirjaniku Keitme lõuni, kes olid oma käekirjades väga erinevad ja ja, ja kelle läbida püüdis, nagu neid ajaloolisi Vissid publikule avada, kiitma nõun, tegelikult tegi ühe näitusega Eestis üle 10 aasta tagasi. Ja hella reageeris, ma arvan, ei ole nagu väga tuntud Eesti publikule, siin ei ole temast palju juttu olnud. Ja siis oligi vendi rämpsu, kes nagu just nende samade eksponeeritud Picasso naistest inspireeritud töödest rääkis või selle saamisloost, et see oli ka selline konkreetne kistadi nagu tema enda poolt tehtud. Kas ta rääkis sellest, kuidas need tööd on sündinud, et need tööd on saavutanud nagu rahvusvaheliselt, nii laia kõlapinna tundus täiesti väga toreda võimalusena teda siia rääkima saada, neist ka. Ja lõpuks veel küsimus tegelikult seda oleks pidanud võib-olla küsima päris alguses jälisin raadiost alguses, et kes on kes ja, ja, ja kui palju inimesi koolis töögruppi, et nagu ma aru saan, oli see töögrupp tõeliselt suur. Kes sellelt triennaali seekord korraldas, et kõigepealt miks ta nii suur oli või kuidas ta kujunes ja ja mis järgmises triennaali saab või kas keegi on sellele juba mõelnud, aga tegelikult on ju nii, et töögrupp moodustus nagu sellistest aktiivsematest triennaali liikmetest, kes noh juhatuseks jah, ei seda küll, aga, aga see oli tegelikult ju laiem, kui juhatuseta ei tohiks, organisatsioon peab nagu selliseid alljaotusi omama, aga noh, see oli selline, ütleme üks üle pärast üle 10 inimese. Noh, ühelt poolt oli oluline see, et võib-olla oleks nagu noh, kuna see on nagu tihtipeale palju see erialakeskne, et oleks erinevate erialade inimesed esindatud, pluss oleks veel inimesi, kes viitsiksid kaasa, mõelda sellele, et mis sellest Renaalist võiks saada, et ta niimoodi kujuneski vaikselt nagu kukkus ära ja tuli juurde mingisuguse perioodi jooksul inimesi, aga kümnene oli, aga kas järgmine triennaali tuleb ta hambaid kokku sellesama töögrupiga järgmisel nädalal ja arutama, et mis edasi teha, et noh, et arutada lihtsalt läbi, et kuidas oli ja mis läks valesti ja mida peaks teisiti tegema ja kuidas oleks otstarbekas jätkata? Mina tahaks lisada omaseks eriti positiivse kogemusena, mis mul oli nii selle triennaaliga kui eelmisel korral. Kui järgmisel hommikul pärast seda, kui oli toimunud näituse avamine oli osalevate kunstnike esitluspäev. Et see on veel annab mingi uue mõõtme või võimaluse juurde, et kõik, kes olid tulnud kuulama neid kunstnikke, kes soostusid siis esitlema põgusalt ka oma teisi töid ja endast niisugune rääkima. Et need olid niivõrd huvitavad esitlused ja niivõrd rikastavad. Enamasti olidki seal koos kunstnikud ja kindlasti see tekkiv selline sünergia, ideede vahetus nagu hästi vajalik ja edaspidi ka põnev. Algusest aitäh ja jõudu edasiseks. Stuudios olid Piret Valk tiine särapoele praks. Kai Lobjakas, Jana hallas. Te kuulasite saadet kunst, äärm, järgmine saade järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.