Tere, mina olen alles Londrustuslik. Te kuulate saadet kunst? Räägime täna ühest näitusest, mis kahvatut galeriis vaal. Näituse nimi on kõik on nii hästi autoreid näitusel kolm kunstnik Rait Rosin helilooja Gerhard lakk ja ajakirjanik Jüri Muttika. Näiteks koosneb kolmest osast. Kõigepealt maalid, muusikahelid ja tekst, tegelete suhteliselt erinevate aladega, kõik, kuidas te kokku olete saanud ja kuidas teil see näitus siis sündis või see mõte sündis? Oleme kokku saanud aegamisi mina, Rait Rosin, olen koostöös Gerhard ok, iga juba 2003.-st aastast tekkis kooli kõrvalt lihtsalt selline huvi. Et kuidas oleks maal koos muusikaga nii et, et nad ei räägiks täiesti paralleelselt juttu, vaid nad räägiksid ühte algusesse, võttiski niimoodi huvi tasandilt lihtsalt hoogu, kuni üks komplekt, mis on seal näitusel tähendab kaks komplekti kõrvuti, et need on nagu lõputööd, kus me saime esimest korda oma vormi, sest külg lihtsalt näidata ja ja proovida, et nüüd võtnud sellise suurema näituseformaadi lihtsalt ja see oli algusest peale juba sisse arvestatud, et need lähevad näitusele. Kuidas see ühe ja sama juttu rääkima ja seal muusika ja pildi puhul siis käib, et kas miski on enne ja miski tuleb pärast või kuidas te seda teete? Lõputöö puhul oligi kontseptsiooni sees protsessi rõhutamine, et üks distsipliin on ees ja sellele järgneb siis ta ei näe, et kas maal ees ja muusika ärel või muusika ees ja maal järel ja mõlemad olid kahe komplekti puhulis läbi proovitud ja paneme siis paremini töötada. Kuna need kõik objektid tegelevad erinevate maailmapiltidega ja nende konstrueerimisega, siis võibki teha üldistuse, et, et see tulemus on vastavalt sellele, millist eesmärki ta täidab. Ja ma loodan, et ta täitis seda eesmärk. Arvutite juures on see kõnepruuk, maastarandusleived, kõvaketas ja siis sekundaarne kõvaketas, et teil ei ole nagu sellist. Kujunemisel selles mõttes, et me ise ka ei teadnud veel, mis sellest saab ja lihtsalt usaldasime seda tööprotsessi, et me 11 nagu lähemad õpime tundma ja samuti on aluseks see, et me koos istusime ja mõtlesime, millest võiks näha ja missuguse taustaga. Ehk mõttelise taustal me võtaksime ja see oli tegelikult Kaidu idee, et võtta filosoofilist laadi tausta ehk analüütiline, pragmaatiline ja nii edasi, et niimoodi läks edasi ja sellel tasandil on meil olnud mõtteline koostöö juba enne ja siis ütlesime, et me jagame ära, kes siis alustab ja mina alustasin heliga muusikaga analüütilise kunstniku puhe, valmistasin seda elektronmuusikastuudios Eesti muusikaakadeemias ette, andsin talle kuulamiseks ja selle peale võttis Vaitsele siis kaasa ja natukese aja tagast olime valmis, ma, ma siis tulin kunstiakadeemias ja siis oli see ka minu jaoks nagu üllatuseks. Mis ta seal tegi. Bagmaatilise kunstnike puhul tegime vastupidi, et aed alustas maalimise. Kui pilt oli valmis, siis vestlesime veel natuke. Ja siis paar päeva hiljem läksin siis ise stuudiosse ja hakkasin seda muusikat tegema. Vahepeal oli väikest pausi, kuna esimesed komplektid olidki aedu, diplomitöö mingi pool aastat või rohkemgi oli vahel. Aga tegelikult jätkas seda, eks tsensolistliku kunstniku maaliga, mis oli tegelikult juba kauem valmis ja ehk minu oled loonud sellele siis muusikat luua, aga nagu elu käib, et alati on kiiret, siis tuli juba näitas lähemale ja lähemale ja oli vaja leida neljandad teemat tausta ja siis pakkusin välja hüperrealistliku kunstniku teemat ja sellele ma siis luin seda heli. Ja Aet valmistas maali ja tegelikult viimasel ööl enne näituse avamist ma valmistasin eksistentsiaal etliku konstnikkusest. Jah, väga kaua olime mõtlemist, mida ja kuidas seda teha ja et eakaks kaadame juba tehtu ka tehnilises mõttes ja helitehnilises mõttes, aga lõpuks leidsin lahenduse ja huvitaval kombel oli juba ka fooni heli juba täiesti valmis, sest me vahepeal saime Jüriga kokku ja temaga koos avanes koostööd tõhusalt ja sai hoogu juurde ja ja sai valmis. Õigel ehk viimasel, aga õigel hetkel. Nii et siis pilt, heli ja tekst, aga millest need tekstid siis on ja millal need tekstid, nagu sellesse protsessi lülitusid ka viimasel õhtul enne avamist? Minu kord lugu rääkida. Kunagi aastaid tagasi elasin Pedagoogikaülikooli ühiselamus koos ühe noormehega. Rait oli juhtumisi tema koolivend, kunagi mõned aastad peale ülikooli lõppu istusime koos ja Rait oli ka seltskonnas, pani ilmselt tähele, et midagi keerulist nad omavahel seal ajavade. Rait võib-olla räägib ise selle poole lahti rohkem, et mis mõttega sa mind seal tähele panid, selles kohtumises minu toa naabreesinugoolijana. Alguses oli selline mõte, et oleks uudis ka ajakirjanikku tuua sisse sellesse koostöös aga võttis aega ja olud kujunesid ise, et lõpuks sai temast sellest väiksest uudisest, mis pidi oma konteksti vahetades oma tähendust muutma. Sellest ained. Filosoofilisel tekst, mis läbib tegelikult tervet näitust praegu. Üksainus on oluline rõhutada, aga siiski ma räägiks selle loo siis edasi, et too, et kui rott mind esimest korda tähele pani, olin ma tõesti uudiste toimetaja rollis. Aga aastaid hiljem, kui ta läinud kevadel minu poole pakkumisega pöördus, et võiks proovida teksti väljundit kunstis, nii tekst võtaks osa interaktsioonist muusika ja maaliga pani mind tõsiselt mõtlema, et kuidas on seal tekstil võimalik osaleda sellises abstraktses mängus. Muusika tegeleb emotsioonidega maal, tegeleb emotsioonidega ja tekitab emotsioone, tekst on midagi ülimat konkreetset ja need tekstid, mis emotsioone tekitavad, tekitavad neid ka läbi konkreetsete assotsiatsioonide. Minu jaoks sellise ütlemata raske ülesanne, olles väga konkreetses teksti valdkonnas nagu ajakirjandus. Konkreetne tekst, mis näitusel manifesti kujul välja on toodud sündis minu jaoks pika-pika arutamise ja protsessi lõpptulemusena, mitte kõige algselt, kui siin ennist küsiti, et kuidas asjad sünnivad, kuidas konkreetse näite puhul on üks või teine asi mis ennetavad siis minu meelest näituse teiseks osaks kujutada seda vaalaruumis olevana, siis allkorrusel on neli põhiteost, kus on Gerhard ja Rait kahe meediumi interaktsiooni katsetanud siis nende nelja vastu on seatud vaala teisele korrusele, üks suurem mõnes mõttes monumentaalseid, teisest küljest jälle mängulisem võimalus, kus on siis interaktsioonis tekst nende maalija muusikaga? Sellega seoses kaheksa oli kõige raskem leida see õige tekst sinna, sest et kui tööd me alustasime, siis ei olnud konkreetset teksti, olid mõned konkreetsed uudised, aga minu jaoks teksti konkreetsele kõige hirmutavam siis paratamatult sündis Maal nendest ideedest ja mõtetest, mida võiks tekst endas sisaldada. Ja ausalt öeldes sündis tekst siis, kui muusika ja maal olid juba olemas, aga samal ajal mulle tundub, et sama hästi oleks võinud see teeks kõige alguses olla, sest et sedasama mõtet millest asi alguse sai, ta lõpuks kannab. Aga kas teksti žanr on siis ajakirjandus, on see juba selline poeetilise teksti? Võib-olla oleks kõige täpsem võrrelda seda manifestidega meeste kunsti manifestidesse, nagu 20. sajandi esimeses pooles tavaks oli, siis kui modernism oli just maandunud ilusti meie teadvusesse igasugusel tegevusel pidi märk olema, kunstile leiti ka eesmärk peab piire avardama, maailma muutma, siis mäng antud juhul kordab neid manifeste, mis 20. sajandi algul olid, ootame 21. sajandi algusest, kus me praegu oleme, siin on tänane situatsioon, oli teine Eestis eriti on tunda postmodernismi. Aga praktilise poole pealt, et kuidas te kujutate ette, et need näitusekülastaja selles kolme loovusetulva keskel nagu üldse käituma peab, et tuleks sisse, hakkab pilte vaatama, siis võtab klapid pähe, hakkab kohe teksti lugema või, või on mingi järjekord, mis te olete nagu mõelnud, et kuidas inimene peaks seal galeriis nagu ringi käima. Järjekord on galeriiruumi ehituse poole pealt nagu tegelikult paigas, et kui kanalisse sisenetakse, siis ollakse ikkagi esimesel korrusel ja pärast seda minnakse teisele korrusele. See järjekord peakski seda olema. Kui külastaja siseneb, siis kohe on ta ümbritsetud ka helist, nimelt hilist, mis kuulub ülemise korruse maalile juurde, et kui ta ei ole käinud, siis võib-olla ta ei tea seda. Võib-olla natuke jääb lahtiseks, aga samas see on see, mis teda kohe ka koos alumise korruse maalidega ümbritseb. Ainult et ta võib otsustada, kas läheb kohe ylesse või jääb all. Ja kui palju inimesed siis viitsivad, võta, klapid pähe, see on siis nende enda asi. Et me oleme oma võimetekohased pakkunud kott-toolid, kus saab istuda ja üks ping on ka olemas. Ehk on võimalik istuda ja läheneda sellele helile, kõrvaklapid, abielu ja tegelikult peaks Kamaalile lähenema sama hästi ja peaks peatuma ja kuulama vaatama. Ja see kuulamisaeg tegelikult, kui kuulatakse iga maali juures seda vastavat aega, mis, mis mu helis on, et viiest minutist kuni kondis minutini, siis see on päris pikk aeg. Aga samas, kuna heli jookseb pidevalt ja küllap ta ei tea, kus on see minu jaoks algus ja minu jaoks ei lõpp või tähendab, kus ma alustasin Helija, kus lõpetasin, siis on, iga külastaja jaoks on see individuaalne kogemus, ta siseneb ühel hetkel, see on mingi algus ja siis vuta nii kaua jääda kuulata kuni ta viitsib ja siis läheb jälle välja, ehk ka heli. Kui muusika pikkus on, on siis täiesti individuaalsed otsustada. Kas te saite seda näitust tehes üksteise kohta või üksteise nende loomingu valdkondade kohta ka midagi teada, või mis nüüd edasi saab, kas see on selline ühekordne protsess või või kas see muutis midagi selles, kuidas teie oma tööd teete? Et minu jaoks oli väga huvitav kunstiga tegeleda, vaadata mis ülesanne kunstiga, mis funktsioon, kui me peaksime kunsti põhjendama, miks seda tehakse. Ma usun, et igaüks teeb seda erinevatel põhjustel, tahaks, ei olnudki põhjust olemas, enne kui ma vahetult ei pidanud seda enda nahal kogema, mis tähendab kunsti teha. Noh, ma väidan, et kunst võiks piire avardada, kunst võiks olla opositsioonis sellega, mis tegelikkus meile pakub. Sedasi mulle õpetas ja minu meelest kaks noormeest siin kõrval oskavad seda väga hästi. Minu jaoks oli jälle huvitav see kogemus, kus varasem kunsti tegemise oskus, kogemus et neid piire jällegi ületada, et vaadata ka, mis on nagu väljaspool kunstikogemust. Mis on huvitavad Jüri välja pakutud mõtlemises, et see on väga teistsugune kogemus ja, ja ma arvan, et palju rohkem kunsti ülesanne kui kunst iseenda loominguga piirdudes võiks endas sisaldada. Et mul on tunne, et see kunsti roll sisaldabki endas justkui vahendit, millega uurida teisi inimesi, teisi maailmapilte. Ja Mul ongi see tunne, et sellega avalduvad tegelikult kunsti piirid ka elu mitte ainult jäädvustamiseks, vaid need avalduvad tegelikult. Ja ma kogen seda, seda avardumise protsessi mis on tähtis tegelikult igale inimesele. Aga kuivõrd iseseisvad on sellised tööd, mis on sellise kolmiktööna nagu kõigil teil valminud, et kui raid tahab nüüd edaspidi müüa näiteks ühte maali sellest projektist, siis kas ta peab panema CD plaadi koos Gerhard muusikaga ja Jüri tekstiga sinna kaasa või kuidas see asi nagu toimib? Jah, see on kohustuslik, see tegelikult tähendab seda, et maali enne üpris keeruline müüa ja ma ei olegi sellele mõelnud, kui ma tegin pilte ja see ei ole ka mingi eesmärk. Kui meenutada seda, kuidas juhatati meie näituse avamisel meid sisse, siis mind nimetati ideoloogiks. Siinse vestluse põhjal tajun, kuidas ma juhin teiste inimeste mõtteviisiga mingitesse konkreetsetesse teemadesse, ilmselt seal on väga palju nüansse, misse igaühe puhul on väga erinevad. Minu jaoks oli selle näituse vähemasti selle väikese osa koostamise puhul, mis minu roll oli. Huvitav see, et kõik sõltub ju vaatajast-kuulajast kaasa elajast kui palju ta üleüldse tahab kaasa mängida selle mänguga, mida tallasaalis välja pakutakse. Kas kunstijaks hakkavad raamid, paratamatult peab raam ümber olema, et teha vahet, kust maalt algab kunst, eks ole. Kas raam on see, et raamikson, välisuks Maleriil sisse tulles on kohe kunst või Iraamikson raam ümber maali või klapid peas, selleks et see heliga kuuldavale tuleks, kusse? Raamid on või? Raamid on minus endas, kui palju ma olen võimeline laskma mingit kunsti, mingeid emotsioone endale sisse, kui palju ma tegelikult hakkan sellele vastu tööle ja kas need on üldse raamid või palju see mulle minu enda kohta ütleb, kui ma kunstiga suhestuma hakanud. Sellised küsimused tekkisid minu jaoks ja ideoloogina üsna ohtlik. Sellist. Teemadega mängida, mina vastaks ka eelmisele küsimusele, kus oli siis küsitud, kuidas meil see huvi tekkis, et visuaalkunst ja heli panna, et, et minu jaoks oli huvitav näha, kuidas haid 2003 tuli minu juurde. Kui tema käis muusikaakadeemia kontserditel ja nii edasi, ehk tal oli tõsine huvi muusika ja helimaailma vastu ja siis meie esimeses projektis, kus oli tal näitus nimega kasvavad näod, siis oli tegelikult idee, mida ma lõpuks teostasin, tuli tegelikult ainuld, ehk ma ise olin sel hetkel lihtsalt teostaja ja selliste vahenditega, mis minul olid ja tegelikult heliloojad. Nende puhul, kes elektronmuusikaga tegelevad, on tihti nii, et kaks tüüpi inimest, üks on siis see, kes on helilooja, kes, kes nagu tehnik, aga eriti ei tegele ja teised on siis need, kes teostavad, et see on tegelikult juba praegu täitsa levinud Pariisi Cami stuudios näiteks. Ja mis mind huvitab, mis aeg kunsti ja muusikaühendamise on see tegelikult, et ma ise muusikateadlasena uurin juba aastat nüüd kuidas on võimalik muusikat analüüsida Kaafilise viisil ja neid on hästi palju, neid võimalusi ma ei saa, rakendan ka meetodeid ja sellepärast oli see minu jaoks väga põnev. Alustada koostööd ühe ehtsa maalikunstnikuga ja vaadata, kuidas me võiksime koos toimida. Ja üllatusliku kombel toimis see väga hästi ja mina olen selles mõttes väga palju juurde õppinud. Kuidas kunsti maailmas mõeldakse, kuidas lähenetakse, kuidas teostatakse ja heli ehkki ta on küllaltki iseseisev meie projektis, hetkel võiks ta olla selline nagu näiteks traditsioonilises ooperis on need, kus on ka helimuusika ja tekst ja mis iganes lavastus ja kõik, et seal ka teatud mõttes Gesamtkunstwerk ja mida me püüdsime, läheb ka sinnakanti kuidagi. Et maal ja muusika täiendavad 11, nii et üks täidab teiselt jäetud lünki ja see on see, mida me võib-olla nii teadlikud ei teinud, aga lihtsalt hiljem taipasime, et vot nii ongi võimalik ja nii kukkuski välja ja see on minu jaoks väga väärtuslik kogemus. Tegelikult ka tekst täidab seda rolli nüüd ära selle näituse nagu võtmes, et ta täidab ära selle visuaalse Elilise tühikut, kus informatsioon võib olla katkendlikult. Nagu näidatud tekst on selles, ma arvan, eri poolt nagu väga selgelt rolli mängib ja näitab seda, mis võib olla nende vahenditega oleks võinud varju jääda. Kuigi me ju selle viimase suure maali puhul suure pannoo puhul mõtlesime Jüri antud assotsiatsiooni konide pinna peal selle tegemisel arvestasime sellega siis ometi oleks olnud selline moment, kus tegelikult ei jõua kohale see, mida nagu maalija või muusik on mõelnud, et niimoodi on sellega nagu vastus olemas. Täiendaks seda, et see tekst on ka muusikas olemas palusime nöörid stuudiosse ja lindistasime, kuidas ta luges teksti ja siis fooni muusikas, kõik on nii hästi, see ongi ka olemas, et ta kordub viis korda, aga tal on alati erinev taust. Ja see oli see, et alguses me ei olnud üldse nii väga kindel, kas, kas see töötab niimoodi ja ühel hetkel mul oli siiski tunne, et peaks tegema ja siis proovisime, sest kui me eelneva tausta peale seda proovinud olime, siis Jüri ütles, et vot see töötab ja, ja niimoodi ma siis edaspidi teostasin. Ehk seal oli koostöö kõige tihedam. Üks tingis teist, et kui tulid ideed, siis mina arvestasin sellega ja samamoodi ehk see pannoo üleval koos selle heliga ja tekstiga see on tõepoolest üksteisega arvestades tekkinud. Võib-olla vaataja kuulaja süvene heaks, nii palju peaks veel lisama, et kui seda näitust kuidagi matemaatiliselt kirjeldada matemaatiliselt selles suhtes, et mida peab tegema selleks, et aru saada, siis on soovitav oleks alustada alt, vaadata alumisi, pilte koos vastava muusikaga, püüda aru saada, mis meetoditega vaatajaid kõnetatakse. Ja kui on see arusaamine vaatajas olemas, siis julgelt minna teisele korrusele, proovida süveneda sellesse töösse, mis seal üleval on, sest selle ülemise sõnum alumistes tunduvalt erinev. Ja ülemine on siis proovikivi, kas metoodika, mida alt on ära õpitud, üleval tööle hakkab, kui ei hakka, siis inimesed saavad võta valida seda, mis neile parasjagu selle emotsiooni pealt siis hinge läheb või siis tekitada endas mingid omapärased assotsiatsioonid, väga keeruline minu meelest kunstil anda kohustus kindlasti midagi midagi välja öelda. Midagi õpetada inimestele. Hea, kui üldse mõtlema hakkavad. Neljandal ja viiendal märtsil toimub Eesti ühes piirkonnas üks huvitav sündmus. Nimelt kunstihuvilised saavad tulla kokku ja arutleda kunsti teemadel. Täpsemalt on ürituse nimi talvefoorum. Meil on nüüd seoses sellega kutsutakse stuudiosse selle projekti üks nagu põhilisi eestvedajaid, paari nektarmann. Mida sa oskad selle ürituse kohta nagu öelda, kelle jaoks on millal see toimub ja mis seal on, nagu üritus eesmärk? Selle ürituse täpsem nimi on kaadeeii talvefoorum ja toimub siis neljas kuni viies märts Valtu spordibaasis, mis on Rapla külje all nagu orienteerumiseks, mis see ka teie kunstiteaduse instituut ja see tegelikult nimi tuleb sellest, et üritusele pandi kaks aastat tagasi alus just kunstiteaduse instituudi üliõpilaste poolt, kellele tundus, et vaatamata sellele, et nad nagu asuvad kunstiakadeemias kunstnikega ühes ühe katuse all neil ei ole mingit sidet, et nendega tegelikult ja et, et kuidagi kunstnikele nendega ka mingit sidet ja et siis kuidagi nagu kontakti saada ja et selline teooria praktika omavaheline suhe ei läheks liiga skisofreeniline saaks, siis me mõtlesime kokku kutsuda just sellise nagu väljasõidu, kus sa saad selliseid pingevabamas olukorras või vähem akadeemilise samas olukorras arutada aktuaalseid küsimusi. Et siis tegu ei ole mingisuguse õppeülesandega, mille lõpus saab ainepunkti Ei, ainepunkte ei saa ise mitte keegi. Aga jah, et meie mõte on just juurutada või rõhutada seda sõna foorum, et ta ei ole nagu Akadeemia, et see peaks olema selline vabamas vormis ja arutelu, et tundub, et tegelikult üliõpilastel ei ole sellist harjumust nagu koolis seminarides väga sõna võtta, väga nagu rääkida, et see tuleb kuskil magistritasemel alles. Aga et kuidagi seda arvamust nagu julgustada välja ütlema, et selle jaoks me ilmselt siis peame siiski linnast ära sõitma, aga on ta siis mõeldud üliõpilastele põhiliselt või kellele praegu ütleme, põhiline sihtgrupp on jah, kunstitudengid ja üldse ütleme kultuuritudengid, aga, ja noh, loomulikult et see sihtgrupp on palju laiem. Et kuna need teemad, mida me käsitleme, ei ole tegelikult üldse kuidagi spetsiifilise tudenglikud, et need ikkagi puudutavad kogu seda Eesti kunstimaailma ja mis siin toimuvaid, me üritame nagu laiemalt võtta üldise probleeme, et siis oleks tegelikult aga kui ka noh, ütleme juba, kas värskelt lõpetanud või mitte nii värskelt lõpetanud tuleksid ka ja nagu oma arvamusega seda täiendaksid. Ja millised need aktuaalsed probleemid praegu siis on, millest te räägite, seekord me ei pannud nagu ühte sellist läbivad teemad nagu meil eelmine aasta näiteks teine kunstimaailmas, aga sellel aastal ma kuidagi võtsime eraldi Saktsioonidena, et need on kõik probleemid, mis meile tundub, et nagu kaasaegne kunst tegeleb. Et esimene sektsioon tegeleb avaliku ruumiga, et just avaliku ruumiga nagu üsna abstraktses mõttes, et avalik ruum kui näiteks tele-raadio või arvutieeter või või üldse selline nagu mõtteline avalik ruum, et kuidas toimub nagu selle territooriumite märgistamine, kes tegutsevad avalikus ruumis, millised reeglid seal on lihtsalt kirjutamata reeglid seal on ja nii edasi, nii edasi. Ja siis inimesed saavad nagu võimaluse tuua välja oma arvamused, mis on avalik ruum ja kuidas kunstnik saaks avalikus ruumis nagu tegutseda või. Jah, ma räägin siis ka ära selle ülesehitused, meil on etega anded ja, ja siis meil on workshop, aga põhimõtteliselt et see on selline avatum vorm, et inimesed just saavadki nagu küsida, jagada oma arvamust, et mis seal avalikus ruumis toimub või kuidas näiteks ütleme, noored kunstnikud, kuidas nad tunnevad, et, et et noh, ütleme, mingi laiem keskkond kui lihtsalt kunstimaailma, kuidas see neid mõjutab või kuidas nemad seda saavad mõjutada ja nii edasi, nii edasi. Kuidas sa näiteks ise defineerida avaliku ruumi ja võtangi seda hästi abstraktselt, et see on noh ütleme nagu keskkond, et nagu enamasti minu puhul on see linnakeskkond ja kogu see märgisüsteem, mis siin on kogu see info, mis siin on üleval ja kogu see ümbrus ja just sellised nagu käitumisnormide, kuidas sa kuskil noh, on öelda nii-öelda viisakas käituda või, või et ja mis asjad seda suunavad ja nii edasi, nii edasi ja kes üldse kujundavad avalikku ruumi, et see on nagu hästi huvitav teema tegelikult, et see on, see on väga praktiline teema kes mõjutab seda meie ümbrust või meie käitumist selles ruumis, et avalik ruum on nii-öelda väga, väga selline vaatlik väljend, aga, aga tegelikult minu arust ta ei ole üldse väga demokraatlik ruumes on niisugune nagu silmakirjalik raha, et see on üsna determineeritud tegelikult, aga vot mille poolt, seda me hakkamegi nagu arutama. Ja kes nagu teil omavad defineerimisõigus, siis selle ürituse raamas mõistele avalik ruum Meil on kutsutud sinna Kaie Kotov, kes siis räägib avalikust ruumist, ütleme sihukse kultuurisemiootika koha pealt, et sellised märgisüsteemid avalikus ruumis siis meil on Veronika Valk ja Yoko Alender ehk sisi ja jojo kesiselt räägivad, ütleme linnaplaneerimise aga sellise kuidagi laiema linnaplaneerimise seisukoha pealt, avalikust ruumist. Et kuna ise korraldavad nad tegevad nii nagu arhitektina või aga rohkem siiski sellise väga raske määratleda, millega nad tegelevad. Aga nende üritused on kõik kuidagi seotud sellise linnaruumi kujundamisega või mõjutamisega ja sellega nagu ekspirimenteerimisega, et nemad räägivad oma kogemustest, et mida avalik ruum nagu neile tähendab ja kuidas nemad sinna sekkuvad. Ja siis meil on workshop mida annab meile Rein Pakk, kes on siis selline popkultuuriteoreetik, tema räägib siis loodetavasti kogu sellest popkultuurilisest infost, mis meid iga päev läbistab. Ehk siis kogu ploki mõte on nagu anda noorele kunstnikule mingisuguseid näpunäiteid või mingeid praktilisi juhiseid, et kuidas üldse nagu ellu jääda selles maailmas, kus meedia määrab, kus nähtavus määrab. Ma isegi ei ütleks, et see asi puudutab lihtsalt nii-öelda noor kunstnik oleme avaliku teema puhul, et avalikku ruumi teema puhul, mis puudutab nagu kuidagi noh, ütleme, et noor kunstnik on niisugune väga kitsas kategooria aga et see puudutab teda kuidagi palju laiemalt või nagu palju mitmekülgsemalt, kui ütleme, et kui määratleda, et noor kunstnik teda põhiliselt nagu mõjutab see, mis toimub, ütleme kunstimaailmas ja noh, millised reeglid on, ma ei tea, valges kuubis ja nii edasi ja nii edasi. Aga et avalik ruum, et, et just mõte nagu suunata seda arutelu nagu kunstimaailmast ja noore kunstniku poolt nagu Poola sellisele üldisele kultuuri tajumisele ja nagu laiemale mõtestamisele. Et mitte jääda lihtsalt sellise noorele kunstnikule mingeid manuaale jagavaks ürituseks, aga et panna ta lihtsalt mõtlema laiemas, nende asjade üle, sest et täna minu meelest ei saa rääkida nii-öelda kunstimaailm ja nagu ülejäänud avalik ruum et see on kõik nii segunenud ja et seda tuleb palju laiemalt haarata. Aga kas näiteks see kurikuulus ülekäigurada kunstiakadeemia juures on see siis nagu näide sellisest kunstimaailma ja avalikku ruumi kokkupõrkest otseses mõttes või mis näide, nagu see sellise seminari alguses võiks olla? See on meie teise sektsiooni väga hea näide. Meie teine sektsioon räägib aktivismist ehk siis kõigist nii-öelda isetegevuslikest algatustest, mis siis üritavad seda avalikku ruumi mõjutada esine sekkuda, seda nihestada ja kõigist nendest nii öelda väikestest hääldest, mis üritavad nagu oma seda mõtet nagu kehtima panna või tähelepanu juhtida. Ta oli tegelikult noh, väga hea näide. Mis selle töö puhul on nagu, kõige võluvam on see, et see oli äärmiselt eluline projekt, sest et kõik käivad sealt üle nagu kõik on nagu aastaid käinud ja ilmselt käivad edasi ka. Aga teha sinna see sebra siis nagu noh, linnaruumis, et see oli hästi nutikas äratabamine. Millegi vormistamine tegelikult, mis nagunii tegelikult juba võtab. Tegelikult seal oleks nagu praktiline vajadus sebra järele, sellepärast et et see on ilmne märk sellest, et inimesed seal käivad, et see tunnel ei ole nagu omaks võetud, et ta ei ole nagu see avalik ruum, mida sa nagu tunned, et on sinu ruum ja nii edasi. Aga et just, et see, ma ei tea punktist A punkti B üle tiheda liikluse, et, et see on nagu kuidagi rohkem. See on just huvitav, et sa nimetad seda ülekäigurada tööks ja tähendab mingi kunstniku loominguks, kui näiteks politsei silmis oleks väärtegusõna otseses mõttes. Noh, tegu on tegu, et kas juba ütlesin, et regu väär või mitte aga kas selle avaliku ruumi sekkumisel või aktivismil siis on seal mingid reeglid, Vibeerid ka, et kas sa selle sebra ajal oli ju juttu sellest ka, et kui nüüd keegi oleks kogemata läinud vaatamata paremale vasakule sellele sõbrale ja surma saanud, mis see siis oleks olnud, kas oleks siis olnud ka suurepärane kunstiteose või midagi muud? Oma süü see süü? Ta ei saanud aru, et tegu on kunstiga või, või, või et lihtsalt Lall. Põhimõtteliselt mul on selles mõttes hea meel, et see sebra sealt nagu omaalgatuslikult ära võeti, sellepärast et keegi oleks seal tõesti pihta saanud nagu kohutavalt Altule Alexi äärel. No see oleks olnud selline nagu totaalne ebaõnn selle kõige juures. Aga mul on väga hea meel seda juhtunud ja et, et seda nagu noh, et, et siin oleks sebra vaja, aga et see võiks olla nagu noh, siis ametlik sebra. Aga see tegu ise enesest ei ole oluline, kui kaua te seal oli, aga lihtsalt oluline see, et see oli seal, see nagu näitas ära selle nõrga punkti avalikus ruumis nagu oleks vaja muuta. Ja noh, see oligi tema mõte tegelikult mitte anda nagu praktilist lahendust ja jumala eest mitte mingeid negatiivseid praktilisi lahendusi. Aga et ta näitas ära selle nagu linna linna planeeringulise kitsaskoha ehk siis sinna võiks ikkagi tulla päris sõbraja sinna ilmselt ei tule päris sõbra, sellepärast et kui linn on juba nagu kulutanud nii palju raha, et lähedase nagu klaustrofoobiline tunne sinna kõrvale, siis see oleks nagu oma vea tunnistamine. Ausalt öeldes, ma arvan, et noh, kuigi see võiks olla, siis noh, arvestades kõiki, ma ei tea meie linnaehituse poliitilisi aspekte, ma arvan, et see ei jõua selleni. Aga siin on just huvitav küsimus nagu selle ka teemaploki jaoks, et kas aktivismist rääkides siis kunstniku eesmärgiks võikski olla selliste väikeste häirete tekitamine, mis mitte midagi ei tähenda või, või üritada tõesti mõelda niimoodi, et kas saaks nagu asja lõpuni välja viia, et alustada, ütleme, mingi konkreetse idee heaks propagandat, mis läheks tõesti nagu lõpuni välja kuni selle ülekäiguraja tekkimiseni selle kohani mitte ainult selle asjaga rahuldamisega, et nüüd see oli, käis meediast läbi ja kõik rääkisid korraks kunstiakadeemiast ja nende ulakatest tudengitest ja ongi kõik. Tegelikult Marenta konkreetselt sebra on juba nagu selles mõttes lõpetatud või noh, tervikprojekt, et tema eesmärk ei olnud pakkuda praktilist lahendust, nagu ma juba ütlesin, aga just tuua see välja, ta täitis selles mõttes oma ülesande. Aga noh, loomulikult, et üks asi on sellised nagu nihked, mis peaksid tähelepanu juhtima ja neid on ka vaja, aga samas nagu noh, loomulikult, et kellel on vaja aktivisti, kes muudkui nagu surgib, aga nagu midagi noh mina ei tee põhimõtteliselt nagu midagi temast ei muuta, et noh, tore tore nihe nihkeks, aga kuskil nagu midagi tekkijat, aga tegelikult sellise nagu läbisurumisega lõpuni inimesi. Hea näide on tegelikult kultuuritehas, mis lihtsalt viidigi läbi sellise. Ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, aga siukse noh, mingi tohutu jõuga lihtsalt ja täiesti niisugune noh, ilma mitte mingisugust ise institutsionaliseerumata või kuidagi asju keeruliseks ajamata, lihtsalt südamesse. Oleme selle jutuga, et, et noh, et on vaja ja tuleb teha ja need ongi nagu ja läheb järjest paremaks, et praegu ta töötab ennast sisse katlamajas. Aga noh, põhimõtteliselt on ju läinud järjest paremaks see asi, et see on nagu selline noh, kohalikus kontekstis hästi hea näide. Et mis on selline nagu ära tehtud nii-öelda kodaniku algatus või siuke väljastpoolt tulev initsiatiiv. Aga foorumist, mis need ülejäänud blokid on, ma olen, nimetatakse selle aktivismi bloki esinejad, kes meil on ka. Et võib-olla see seletab seda ka, et meil räägib Jaak Kilmi siis meil on Bruzakovi nimeline rattaühing, kes on just nimelt selline seltskond, kes korraldab selliseid kultuuri, tõsi ja protestiaktsioone, kui on mingi valu küsimus kultuuripunktis, nemad on selline hästi praktiline ühendus praktilise väljundiga ja siis workshop idee, meil pink Punk, aga, ja siis meil on veel kaks sektsiooni. Need kaks on need nagu laupäeval ja pühapäeval on siis sektsioon nimega vähendatud distsipliinid, et selline interdistsiplinaarsus on ka väga popp sõna ja kõike saab nagu sellega välja vabandada, ära põhjendada, ära seletada, et proovis vaadata, et kuidas see nagu töötab, et kuna meil on tekkimas üritusi mis tegelevad sellise ei saagi öelda kunstiloome loomevormi kogumise nagu eksponeerimisega, et siis kutsusimegi sellised interdistsiplinaarsed funktsionäärid sinna rääkima oma üritustest. Et meil on Anders Härm, kes räägib väga edukast luu perfomance festivalist koos Priit rauaga, kes räägib Kanuti saalist kui just sellisest, nagu erinevate distsipliinide kokkupuutepunktist tõi ja tema räägib rohkem seisime mänedžeri poole pealt, et noh, millised nõudmisel esitab nagu korraldajale orienteeruda põhimõtteliselt kõikidele NAGU meediumitele. Berk Vaher räägib meile eklektika festivalist mis on Tartus nagu väga hea algatus või nagu väga selline paljulubav või loodetavasti nad kestavad edasi ja läheb järjest nagu tihedamaks. Ja, ja siis workshop teevad meile ainumõeldav alt Eesti kunstiakadeemia interdistsiplinaarsed kunstide magistrandid. Et nemad siis jagavad oma kogemusi. Ja siis neljas sektsioon on ütleme, kontseptualism või neokontseptualism võimalikkusest Eestis. Uurimisele Tulevad in materiaalne kunst, kadunud kunstiteos, tekstipõhises kunstnike või teoreetik. Loomulikult nagu miljoni küsimus, miks noored ei taha skulptuuri õppida ja kas kontseptualism lõpetatud projekt ja nii edasi. Et kohale kutsutud grand old man Raul Meel, Reet Varblane ja workshoppide Marko Laimre, sellised on need sanktsioonid sel aastal. Kino, kuulsite saadet kunstrukteer, kuulake meid jälle järgmisel nädalal, pühapäeval kell 18 15 Jaagurduselaga laupäeval kell 12 15 seniks kuulmiseni. Kõik on nii hästi. Elame ideaalide ajastul. Ideaalid võistlevad koha pärast, Me teadvuses, et endasuguste seas esikohale tulla, peame ka ise pürgima ideaalseks. Õnneks elame ideaalsel ajastul võime joosta võime ideaalide reast valida endale sobiva. Millegipärast sõnaga vali ideaalselt raske, mida ostame. Mida kauem mõtleme, seda enam kasvab kaos. Melber. Valik läheb aina raskemaks, sest ideaale kuhjub üha juurde. Ideaalide koorik. Taal pöördub kaose kakofoonia. Eks ostmata jätta ei saa, muidu ei saagi enam ideaalseks. Nõnda peame rutem ostma õppima, sest ainult ostuakt taastab ideaalse korra meis ja meie ümber. Ühtides ostetud ideaaliga, oleme rahuldatud, muutume ise ideaalseks. See ongi ainus meie ülesanne ideaalide ajastust. Kardan, et ostuuim läheb üle ja kaose koor taas rivistama hakkab. Kas varsti röögib meis jälle kakofoonia? Ei, teame kaosest päästab ost. Ostmisest lihtsamat lahendust ei ole. Ostmine ongi ideaalne lahendus. Nii et kui harjume õigeaegselt ostma, kaost ei tekigi. Miks kardame kaost, miks väldime valikutele mõtlemist? Mõeldav on ohtlik, mõtlemine vajab pingutust. Timmutamine aga ideaalide ajastusse ei sobi. Miks peame pingutama, kui kõik on nii hästi. Kõik on nii hästi. Elame ideaalide ajastul. Ideaalid võistlevad koha pärast me teadvuses. Et endasuguste seas esikohale tulla, peame ka ise pürgima ideaalseks. Õnneks elame ideaalsel ajastul. Võime kõike osta. Võime ideaalide reast valida endale sobiva. Millegipärast on aga valik ideaalselt raske. Mida ostame. Mida kauem mõtleme, seda enam kasvab kaos meie ümber. Valik läheb aina raskemaks, sest ideaale kuhjub üha juurde. Ideaalide koori koraal pöördub kaose kakofoonia. Eks ostmata jätta ei saa, muidu ei saagi enam ideaalseks. Nõnda peame rutem ostma õppima, sest ainult ostuakt taastab ideaalseks hurra meis ja meie ümber. Ühtides ostetud ideaali, oleme rahuldatud, muutume ise ideaalseks. See ongi ainus meie ülesanne ideaalide ajastul. Kas kardame, et ostuvõim läheb üle ja kaose koor taas rivistama hakkab? Kas varsti röögib meis jälle kakofoonia? Ei. Teame, et kaosest päästab ost. Ostmisest lihtsamat lahendust ei ole. Ostmine ongi ideaalne lahendus. Nii et kui harjunud õigeaegselt ostma, kaost ei tekigi. Miks kardame kaost, miks väldime valikutele mõtlemist? Mõeldav on ohtlik, mõtlemine vajab pingutust. Pingutamine aga ideaalide ajastusse ei sobi. Miks peame pingutama, kui kõik on nii hästi?