Tere, mina olen Anu Allas. Russak, te kuulate saadet Ants Järv ja räägime täna kuumust, mille avamiseni on jäänud need vähem kui kuu. Kuna muuseumid ei ole veel lahti, siis ei saa me rääkida ekspositsioonides, ei, saame rääkida näitustestega millestki muust, mis seal toimub külge natuke üldisematel teemadel ja sügisel me juba alustasime oma niinimetatud kumu sarja ja rääkisime kumu hariduskeskusest ja nüüd siis teemale kumu ja publik. Nimelt räägime neist inimestest, kes võiksid kumusse tulla või peaksid sinna tulema. Ja räägime publikus nende inimestega, kes ühel või teisel viisil seda publikut peaksid kumusse tooma. Ehk siis Eesti kunstimuuseumi kommunikatsioonijuhi Maarja võrgu ja kumu auditooriumi ühe Projekti juhi Maria-Kristiina Soomega. Kõigepealt esimene küsimus Maarjale, kuidas kunstimuuseumil ja kuumust ei saa veel rääkida, aga kunstimuuseumi teistel filiaalidel selle publikuga on, et olete te rahul oma publikunumbritega ja kui suured need publikunumbrid üldse on, kas see virisemine, et rahvas ei käi muuseumis, ei käi näitustele, ei vaata kunsti, ei tea midagi kunstist, kas see on õigustatud või ei ole? Kui me räägime Eesti kunstimuuseumis, siis tegelikult see publik kuuarve siis iga aasta lõpus me teeme sellist statistikat, loeme üle kõikide filiaalide külastatavuse numbreid ja see on tegelikult olnud aastate lõikes enam-vähem stabiilne. Et ta jääb kuskil sinna 200000 piirimaile. Eelmisel aastal oli see 216000 külastajat, käis Eesti kunstimuuseumi kõikide filiaalide kokku, jääme filiaalid, on need filiaalid, on siis Kadrioru kunstimuuseum, mis on kõige populaarsem kunstimuuseum üldse Eestis ja seal on külastajaid ligi 100000 ringis aastas. Siis järgneb Niguliste muuseum, mis on ka hästi suure külastatavuse ka muuseum ja, ja see on selline meelispaik turistidele, et turiste on seal ligi 65 protsenti. Ja siis on Adamson-Ericu muuseum vanalinnas ja Kristjan Raua majamuuseum. Ja loodetavasti siis kumuga see üldine külastatavuse number siis kasvab oluliselt. Tähendab, Kadriorg oli siis kuskil ümmarguselt 100000 ja siis number kaks, auhinnaline koht Niguliste, mis siis nende, see number on, et see võrdlusaste oleks nagu kuidagi selgem. Niguliste muuseumis käis siis eelmisel aastal ligi 75000 inimest, Kadrioru kunstimuuseumis 95000. Aga rüütelkonna hoone, mis nagu peaks sisaldama seda põhiekspositsiooni või senine, siis sisaldus Tõlkonna hoones oli eelmisel aastal me ju tegelikult üpris varakult võtsime oma ekspositsiooni sealt maha ja hakkasime kolima oma kunstiteoseid kumusse. Seal oli see number eelmisel aastal ligi 16000. Kunstimuuseum on teinud ka mingit siukest, publiku küsitlust või mingit sellist täpsemat statistikat, et kes need langesime 200000 sisse mahuvad. Jah, tõepoolest, 2004. aastal muuseum viis läbi tegelikult kaks üsna põhjalikku uuringut. Üks neist oli publiku uuring, ehk me küsitlesime siis neid inimesi, kes muuseumis iga päev käisid ja püüdsime siis teada saada, et mis on siis need põhjused, et miks nad muuseumisse tulevad, mida nad ootavad muuseumilt ja kuidas nad hindavad muuseumi tegevust. Ja teine uuring oli siis natukene kitsam, mis viidi läbi Eesti arvamusliidrid kultuuritegelaste poliitikute seas kunstimuuseumi maineuuring. Ja tulemuseks tulemused olid. Kui me räägime publiku uuringust, siis see toimus kõikides meie filiaalidesse sellele vastas, saime tagasi kuskil 1600 vastust, kes siis vastasid meie küsitlustele ja tegelikult kuna need toimusid kõikides erinevates Viliaalides ja meie filiaalid on siiski kõik üpris omanäolised ja eriilmelised, see on selge, et kui inimene läheb Kadrioru kunstimuuseumis, siis teda huvitab see kunst, mis seal väljas on. Kui ta läheb näiteks Rotermanni soolalattu, siis oli meil seal kaasaegse kunsti väljapanekuid, et siis ta nagu külastab just neid näitusi. Et kes need inimesed on või mida nad nagu soovivad, olid ka üpris erinevad, et oli neid inimesi, kes tuleb sinna puhtalt professionaalsest huvist. Oli neid inimesi, kes käisid seal tõepoolest koos pere ja sõpradega nii-öelda meelt lahutamas ja oli siis ka neid inimesi, kes tulid koos mõne grupiga või, või ekskursiooniga. Ja üldiselt on niimoodi, et kõige suurem arv oli neid inimesi, kes käisid koos oma sõbraga kahekesi tuldi siis seda näitust vaatama. Kuivõrd tõsiselt üldse muuseumi juhtkond selliseid küsitlusi võtab enda jaoks otsuste tegemisel, et 1600, täidetud lehte publiku poolt aasta lõikes samuti kultuuritegelaste küsitlemine, et mis te nagu teete nende vastustega, et need on ju nagunii tendentslikult. Seda küll. Aga tegelikult nende uuringute läbiviimine siiski aitab muuseumil oma tulevikuplaane ja visioone paremini planeerida ja saada ka teada, nagu nende inimeste kohta siis rohkem andmeid, et kes on need inimesed, kes käivad, muuseumil on omad näiteks eesmärgid, kuhu ta tahab jõuda ja siis ta võtab tegelikult ka arvesse seda, mida need uuringud siis näitavad, et see oleks siis nagu ideaalne olukord. See tähendab, võtab arvesse poliitika väljakujundamisel, aga ikkagi mitte midagi reaalselt. No kuidas võtta, kui näiteks mõtleme selle peale, et muuseumis on hästi suur roll haridusprogrammidel see, et käivad lastegrupid, kooligrupid ja Kadrioru kunstimuuseumis on tegelikult see arv ka praegu olnud hästi suur, ligi 10000 last võtab osa siis erinevad ratast kunsti hääledes programmidest aasta jooksul ja muuseum pakub, ütleme, kuskil üle 70 erineva võimaluse kunstiharidusprogrammides osaleda. Et kui need numbrid on sellised, siis muuseumi juhtkond kindlasti püüab ju leida lisavahendeid lisaressursse, et seda võimalust nagu veelgi rohkem pakkuda külastajatele. Aga sellest võiks siis aru saada, et tänu sellele, et kõige rohkem on seni olnud külastajaid Kadriorus, kus on see see laste harimine niivõrd tähtsal kohal ja tänu sellele, et ka needsamad küsitlused ilmselt, et kõige rohkem vastuseid tulnud neilt täidetud lehtrik just sealtsamast kadriorust. Selle tulemus ongi see, et kase kumu uus hoone suunab oma põhirõhu ikkagi lastele. Et see ongi nagu otseselt niimoodi seotud või. Ma ei oska öelda, kui otseselt seotud on, aga loomulikult lapsed on üks väga oluline sihtgrupp, sest tegelikult väiksest lapsest ju hakkab see kunsti vaatamine kunstiga suhestamine pihta, et selles mõttes on nemad ka tänulikum sihtgrupp, siis muuseumil. Et sealt, nagu see asi algab ja kui ta on harjunud seda muuseumit ja kunstinäitusi külastama juba varasest east peale, siis see huvi jõu temas jätkub ja, ja ta on harjunud sellega. Aga on teil näiteks selle uue hoone puhul mingi konkreetne sihtgrupp, mis peaks olema nagu see kõige-kõige suurem tabatav inimrühm. On need keskealised lapsed, on need vanurid? Kui me räägime üldse muuseumi sihtrühmas, siis on tõesti nagu äärmiselt lai, et me kindlasti tahaksime pakkuda väga head ja kvaliteetseid näit, tõsi, ütleme siis sellisele professionaalsele erialaringkonnale väga ootame neid inimesi, kes ei ole siiani muuseumiga suhestunud. Ma arvan, et selliste noorte inimeste toomine muuseumisse on hetkel võib-olla isegi üks kõige suurem väljakutse. Ja millised need kanalid võiksid olla, mille kaudu või mil viisil neid inimesi sinna muuseumisse meelitati, kes seni pole tulnud ka viimasel ajal on meedias kumusid, on hästi palju juttu olnud ja need kumu enese reklaamimise viisid väljundid on muutunud üsna üsna mitmekesiseks, üsna silmapaistvaks, aga mille kaudu te ennast reklaamiti või kuidas te neid seni mitte tulnud sihtgruppe kätte saate? Et võib-olla ei olegi oluline see, et tingimata iga Eesti inimene näiteks aastaks 2010 oleks käinud muuseumis või et selle sihtgrupi või, või külastatavuse selline mehhaaniline kasvatamine vaid see, milleks muuseumi institutsioon üldse kunagi loodud. Ta on, et et on kunst, mis on sinna muuseumi kogutud ja tänapäeval kunst või kultuur on. See kontseptsioon on oluliselt laienenud. Et muuseumi ülesanne ongi eelkõige vahendada seda kunsti ja kultuuripublikule ja me üritame seda teha võimalikult erinevad väljendite kaudu. Jah, et et näitused, haridusprogrammid, see on see, millest on võib-olla rohkem räägitud ja siis et kumu auditoorium on siis võib-olla selline uus väljund, mis suhestub selle publikuga, kellele visuaalne kunst kommenteerimata kunst võib olla palju, ei ütle, et et auditooriumis hakkavad olema dokumentaalfilmide linastused, tantsu tähendused, kontserdid, diskussioonid, vestlused kunsti teemadel, loengud et see saab olema võib-olla sellisem, elavam ja kaudsem suhe selle visuaalse kunstiga, mis on selles samas majas ekspositsioonis üleval. Mil viisil see auditoorium töötab, kas see on nagu nii-öelda rendipind, mida saab siis üürida ja tuua sinna tõesti väljaspoolt ükskõik mida sisse või hoiab kummu seda nagu väga selgelt ikkagi oma kontrolli? Jah, see on loomulikult rendipind, sellepärast et kumu on eelarveline asutus, mis peab oma vahenditest ka oma tegevuse kinni maksma osaliselt. Ja samas loomulikult jah, me vastutame, et mis selles ruumis toimub, nagu vastutab kõige eest, mis muuseumis toimub, et et eelistame toota oma programmi ja teha koostööd partneritega, kes on oma valdkonda professionaalid või oma ala tipptegijad. Neil on juba väljakujunenud suhteliselt püsiv koost. Pimedate Ööde filmifestivaliga, interpreetide liiduga ja nii edasi. Aga samas loomulikult toimub üritusi, mis on ühekordsed üritused või mis on sisse toodud üritused kus me võib-olla funktsioneerime pigem sellise nii-öelda katusepakkujana. Nii et igal asjal, mis kumus toimub, ei pruugi üldse olla mingitki seost kunstiga või sellise visuaalse kunstitäiust. Ma arvan, et igal avalikul üritusel, mis kumus toimub, on seos kunstiga ja iga avaliku ürituse eesmärk KUMUs on tuua publikut kas kunstile lähemale või anda publikule võimalus kunsti pisut teisiti mõista. Aga loomulikult toimub seal ka üritusi, mis on näiteks kinnised ja mis on üritused oma eesmärgi. PÖFF on üks kord aastas, muid pressiüritusi on ka suvekinod. Ütleme kunstiüritusi, te vist seal samas kohas ei kujutagi ette, et läbi aasta leiaksite nagu just kunstialaselt sellele kohale rakendust. Kui me räägime kumu auditooriumist, siis kooste PÖFF'iga tähendab seda, et seal hakkab linastuma dokumentaalfilme ja eelkõige just kultuuridokumentalistikat iga nädal kaks kuni kolm santsiga nädalal ja eelistatult just siis jah, kunstist või kultuurist laiemalt rääkivad filmid. Et selles mõttes meie eesmärk on tõepoolest teha sellest koht, kuhu on võimalik ja kuhu on huvitav tulla vähemalt kord nädalas. Koht lihtsalt, mis toimub nagu kinosaalina mitte ainult kinosaalina, et selles mõttes dokumentaalfilm üks üks väljund on ka palju teisi, nagu ma ütlesin, tants, muusika, teater, sõna selles mõttes, et muuseumi põhiline väljend, kuidas muusem nii-öelda oma tegevust selles auditooriumis hetkel välja elab, on eelkõige loomulikult seminarid, loengud, diskussioonid ka selle püsiekspositsiooni ja muuseumi näituste teemadel, samuti muudel erinevatel kunsti teemadel näiteks märtsis esimene muuseumi oma üritus on Raul Meelele pühendatud konkreetsest poeesiast rääkiv seminar. Ja samamoodi kunstiteostes Greeningud või ka perfoomentsite esitlused. Kui palju selliseid kunstiteemalisi asju teil seal kavas on, et kas aasta lõikes saab näiteks muuseum oma jõududega kokku sellise kriitilise massi ettekannete päevadest sellistest tutvustavatest, plokkidest, mida iganes, et mis nagu tooks rahvast kohale stabiilselt? Oma jõududega sa mõtled, et meil töötavate inimeste Ei selles mõttes, et kunstiteemalistest, mis tutvustaks seda ekspositsiooniga, siis otseselt või kaudselt. Aasta lõikes meil on päris tihe, et, et selles mõttes muuseum tutvustab, räägid kunstist ja korraldab kunstist rääkimise, üritasin mitte ainult auditooriumis. On ka juba rüütelkonna hoones alustatud pärlite nime all toimuvat kumu pärast lõunat, mis on siis lühemad või pikemad loengud või vestlused otse ekspositsioonis konkreetsete teoste või siis ajastute ruumides, et programm jätkub. Lisaks ekskursioonid kolm korda päevas kuni kevadeni välja. Et ka selline traditsioonilisem viis kunsti tutvustada püsiekspositsiooni näitust põhjal. Samamoodi jääb toimima. Aga selles mõttes on nagu selle kohaprogramm paindlik, et ükskõik mis kultuuriüritus võib seal taotleda endale toimumispaika. Et selles mõttes kumu on huvitatud tegema koostööd kõigi nendega, kes teevad midagi kunsti või kultuurivallas ja tahavad seda teha, teevad seda kirega. Aga kui näiteks mõni õlletehas soovib seal teha enda aasta pidu presentatsiooni ja toob ettekäändeks näiteks, et noh, meil on siin tuntud maalikunstnik, teinud õlleteemalise teose, mis on ka, ütleme teie kohus, kuidas te näiteks sellisesse pakkumisse suhtuksite, kas siin on mingisuguseid ideoloogilisi küsitavusi või, või ei ole probleemi? Ma arvan, et teosed, mis on meie kogus, on nii-öelda, et läbirääkimised on juba enne peetud ja, ja ma arvan, et kõik asjad on just nimelt läbirääkimise küsimus, aga ma arvan, et meil ei ole nagu ka suhtumise probleemi, et et loomulikult on igal asjal piir. Aga kas piir peab olema mõistlik? Aga kas muuseumipoliitika on see, et seal ruumis peab ikkagi läbi aasta midagi toimuma, kui et see, et, et me lükkame tagasi sellised noh, mitte eriti kindlad projektid ja pigem hoiame seda ruumi nagu tühjana, aga et seal ei toimu mingit kahtlast jama, mis annaks sellele kohale nagu sellise kahtlase mulje avalikkuses. Ja mis asi on kahtlane jama selles mõttes, et et loomulikult ei ole see see maja veel avatud ja see tegevus ei toimu. Ei, me kõik kujutame ette, mis mingi asi, võib-olla, aga kuni meil puudub praktika, me ei ole näinud, kuidas mingi asi toimib, kuidas publik reageerib, siis me ei saa anda garantiid, et meil toimuvad ainult tippsündmused, aga see ei olegi meie eesmärk, et meie eesmärk on pigem olla sellise ela avaprotsessi keskmes, et see ongi see kultuurielu, mis seal toimub ja see on täpselt nii hea või halb, kui ta meil Eestis hetkel on. Maarisid asjade ütlemete kanalil. Nende kohta enne midagi kanalite kaudu, mida muuseum on teinud selleks, et publikuga suhestuda. 2004. aasta lõpus me käivitasime oma ajaleheprojekti, mis ilmub Eesti Ekspressi vahel neli korda aastas ja mis on väga hästi käima läinud ja see siis kajastab kõiki muuseumi tegevusi ja et sügisel oli Eesti Televisioonis eetris kunstisaade aku mis oli ka väga suur projekt kunstimuuseumile ja et põhimõtteliselt kasutame kõiki võimalusi publikuga rääkimiseks oma ajalehe kaudu, oma kunstisaate kaudu Eesti raadios kunstimuuseumi uudiste kaudu. Ja need asjad ka väga paljuski sündisid sellest, et, et mis kasu nendest uuringutest on, oli siin ennem küsimus ja kui palju, nagu muuseum arvestab neid enda tegevustes. Et need kõik need uuringud said tehtud paljuski enne seda, kui me reaalselt need projektid käivitasime ja paljuski nagu arvestasime ka neid tulemusi, siis me sealt saime. Aga kas te olete natuke täpsemalt ka mõelnud kujutanud ette omale neid sihtgruppe, keda ta kõnetab, see on selge, et, et igaükskõik, milline sõnum ei saa mõjuda kõigile ja töötada kõigi peal, et kas te olete kuidagi piiritlenud, eritleme neid. Neid sihtgruppe, kellega te räägite, kas teil on nagu olulisemad ja vähem olulised sihtgrupid, keda te püüate sinna muuseumisse või on see selline üleüldine laialivalguv eesti inimene? Kindlasti ei ole meie jaoks nagu tähtsam ja vähemtähtsam sihtgrupp. Rännet muuseumi funktsioon või, või roll ongi just nimelt olla avatud sellele üldisele Eesti ja mitte ainult Eesti inimesele, et et meie kohustus, miks me oleme avatud ja miks me saame ka riigieelarvest teatud raha, on see, et meil on Eesti riigi kunstikollektsioon, mis peab olema kättesaadav ja nähtav kõigile kes sellest vähegi huvituvad, see, millest me täna siin räägime, publiku muuseumisse meelitamine või mitte on see, mida me teeme selleks, et tõesti võimalikult paljud sellest kunstist osa saaksid. Et see muuseumi seisaks, uksed lahti, seal ei oleks ühtegi külastajat. Aga sihtgrupid, kui me räägime üritustest, siis on loomulikult, et selge see, et, et juba ürituse olemus ja sisu eeldab oma selliste erinevaid sihtgruppe, et iga üritus ei olegi mõeldud või ei peagi meeldima igaühele. Et on kitsamale sihtgrupile mõeldud, et võib-olla väga spetsiifilised kunstiteoreetilised arutelud või väga spetsiifilised kaasaegse kunstiteoste esitlused kuhu loomulikult me ootame eelkõige professionaalset publikut. Ja mida me ka võib-olla siis kommunikeerime, eelkõige sellele ringkonnale on laiemad näiteks loengud või filmiseansi, mis peaksid pakkuma huvi laiemale publikule. Siis loomulikult me teavitame seda osa publikust. Kui rääkida veel kanalitest ja küsitlustest, et mida näiteks inimesed vastaksid sellistele küsimustele, et kui neilt uuriti, kui palju nad üldse infot saavad, eks ole, kunstielu kohta, mis Eestis toimub noh, see näide, see telesaade seal nagu Vanšat asi, et ükskord oli ta vist reedeõhtusel ajal seal noh, mitte eriti ravimtaimi sel ajal on nagu selline saade on olnud eetris samuti kunstimuuseumi promo leht, mis ilmub lihtsalt ühe nädalalehe vahel vahetevahel noh, need ei ole eriti peavoolus meedias olevat väljundit, et need on ikkagi selliseid nišiväljaanded, et kuidas üldse kunstipublik selle selle info kätte saab mida nad üldse tarbivad? Selleks on kunstimuuseumil näiteks kohe-kohe tulemas uus veebilehekülg ja tegelikult saadab Kunstimuuseum igal esmaspäeva hommikul välja kunstimuuseumi uudised, kus on tegelikult kirjas kõik siis, mis sellel nädalal muuseumis toimub. Ja see läheb siis nii professionaalsele ringkonnale, ajakirjanikele, meie headele sõpradele, partneritele, koolidele, et põhimõtteliselt need kõik need inimesed, kes selles listis on, nad on ka teatud mõttes nagu harjunud seda infot juba muuseumilt saama, nii et see on ka üks viis, mille kaudu selle info, nagu selle õige inimeseni saab viia. Aga kui on inimesi, kes näiteks praegu kuulavad ja tunnevad, et nad küll tahaksid seda informatsiooni saada, aga neid mitte ei ole seal listis on neil mingisugunegi võimalus kuidagi siis ka sellele infole ligi pääseda. Pika on, sellele infole pääseb ligi läbi meie kodulehekülje, mis on wwwgaaemmdee siis saab meile kirjutada ja siis me paneme inimesed endale süsti. Mis puudutab kunsti ja näid ekspositsioone ja näitusi, mis hakkavad kummus olema, kui läbi viimaste vähemalt aastakümnete vist on räägitud sellest, kuidas järjest kaugemale liiguvad teineteisest selline kaasaegne nii-öelda professionaalne kunsti, siis see kunst, mida rahvas armastab, kas kumu määratleb ennast kuidagi selles? Ma ei ütleks konfliktis, aga sellises päikeses vastasseisus kas kumu positsioneerib ennast sellise kaasaegse kunsti kõige radikaalsema või, või kõige ka mõistet mattuma kaasaegse kunstikaitsjana või ta püüab pigem esile tõsta seda kunsti, mida rahvas tõesti armastab juba aastakümneid või mille kaudu kumu ennast naerab? Ma arvan, et kumu ja kogu Eesti Kunstimuuseum määratleb ennast tellige professionaalsuse kaudu. Meile on kuraatorid ja koguhoidjad, kes koostavad meie kollektsioonid, koostavad näitused, mis muuseumis väljas on. Ja loomulikult on see valik, mis on siis võib-olla vaieldavad tallaga professionaalsetel kaalutlustel tehtud, mille üle saab ja tulebki arutleda, milleks me pakume ka edaspidi publikule võimalusi. Ma arvan, et, et muuseumi roll on eelkõige jah, üritada seda nii-öelda konflikti pigem lepitada, kui valida selles ütelda võitluses osapoolt. Et see, miks kunsti ei mõisteta, armastata või ei tahetagi sellest aru saada, selle põhjus on eelkõige see, et selle kunstikeel on nii palju muutunud. Et ta ei kõneta publikut, kes ootab võib-olla mingit, et äratuntavat nii-öelda suhtlustasandit ja et see on, ma arvan, eks, üks olulisemaid võib-olla väljakutseid muuseumile seda mõistmist üritada kasvatades on igaühe vaba valik, mis talle meeldib. Aga vähemalt me üritame pakkuda seda teist keelt kõrvale, et kui see kaasaegne kunst ei meeldi, siis vähemalt saad aru, kuidas ja miks ta on. Tehtud, aga nagu ma aru saan, põhimõtteliselt on võimalik kumus käia ka niimoodi, et näiteks seda osa kunstist, mis sulle ei meeldi, see üldse ei pruugigi nagu kohad täitsa saad suhteliselt vabalt valida neid kohti, kuhu sa lähed ja neid kuuse ei lähe. Kuumus hakkab olema selline suhteliselt Flexi piilne piletisüsteem. Et selle asemel, et külastada kogu muuseumit korraga, mis sisaldab endas nii vahetatavad suurnäitused, eesti kunstiklassika, püsiekspositsiooni ja kaasaegse kunsti näitasid, võib valida pileti, millega külastajad korraga näiteks ainult püsiekspositsiooni või ainult kaasaegse kunsti näitusi või siis ainult vahet tatavate näitust, hittnäitust. Ja loomulikult on siis olemas ka pile pääseb tõepoolest kõigisse avatud tsooni ruumidesse. Kas ühe päevaga teeb külastaja ja kõigile nendele asjadele ringi peale? See ekspositsioon ei ole veel valmis, mina küll ei julge vastata. Maja suurus nagu eeldab seda või mitte, kuidas see hoone arhitektuur räägib, et kas on niimoodi, et vaataja tuleb nagu pühapäeva hommikul kell 10 uksest sisse ja, ja kell kuus õhtul on teises otsas. Ma arvan, et ta füüsiliselt jõuab selle maja läbida poole tunniga ja ka rutem. Aga ise on Põhja-Eesti kunsti ajalugu nii lühike, iseasi on see, mida see vaataja seal muuseumis näha tahab. Et maja saab külastada suhteliselt kiiresti, aga, aga see maja ei ole ainult maja. Aga kui me oleme rääkinud siin nii pikalt-laialt sihtgruppidest, mis nagu eeldab, et on olemas mingi kaup, mida sellele sihtgrupile maha müüa, siis mis alustel, nagu see ekspositsioon siis kokku on pandud, mida publikule müüakse, et Eesti kunsti ajalugu ei ole isegi ju niivõrd valmis asi, et teda saaks nagunii lihtsalt pakendada. Aga see, see põnev asi ongi ütleme seda versiooni? Jah, et kui sa nii soovid, siis veebruaris tuleb müügile Eha Komissarovi ja Tiina Abeli versioon Eesti kunstiajaloost. Aga loomulikult on see asi pisut keerulisem. Aga see on siis üks versioon, mille põhjal ühtlasi on üles ehitatud ka muuseumi ekspositsioon. Jah, see on hetkel kahe kuraatori valik Eesti kunstimuuseumi kogudest. Vali. Mõeldes publikule mõeldes sellele, et püsiekspositsiooni läbivalt eesti kunstiajaloost ei ole siiani väljas olnud No need nimed on mõlemad hästi tuntud kunstiajaloolased, ma kujutan ette, et nende valik ei põhine kindlasti nendel küsitlustel, mis on tehtud, et mida rahvas tahaks näha. Ei, aga ma arvan, et see valik põhineb eelkõige nende professionaalsel kogemusel ja loomulikult kui me räägime nii Tiinast kui Ehas, nad on ka nendesamade kumu pärastlõunate käigus kohtunud publikuga ja võib-olla neil on kõige parem ja otsesem side nende inimestega, kes tõesti käivad muuseumis. See ei tähenda seda, et nad oleks oma valiku teinud kellelegi nii öelda soovilisti põhjal. Aga kui rääkida kõigi filiaalide näitustest, siis milliseid näitasid on kõige populaarsemad või mis seda publikut siis tegelikult vähemalt senini on ligi tõmmanud, kui kumu veel ei ole olnud? Suured välisnäitused on kindlasti see, mida, mida inimesed tulevad karjakaupa. No näiteks 2004. aastal, kui oli Kadrioru kunstimuuseumis Albrecht tööleri näitus, siis seda käis tegelikult vaatamas 12000 inimest ja see oli kuu aja jooksul. Samas aastal 2001 oli Eesti kunstimuuseumil lausa kaksid näitust, üks sellest oli välisnäitus Andy Warholi töödest ja seal käis kokku näitust vaatamas ligi 21000 inimest ja Johann Köleri näitust rüütelkonna hoones käis külastamas 18000 inimest. Nii et kõige kindlam tee oleks ikkagi võtta maailma kunstiklassikavõte Tüürer, Vofol ja siis äärmisel juhul veel Köler ja nende peale rahvas tuleks nagunii. Ei, ma arvan, et neid kunstnikke veel ja teine asi, et maailma kunsti klassikuid. Ta pisut keerulisem, et nemad tavaliselt tulevad ise. Nii on vähemalt seni juhtunud. Aga ilmselt ei ole ka kumu kõige esmane ülesanne tutvustada seda maailma kunstiklassikat või vähemalt mitte peamine ülesanne võib tuua sinna kõrvale ka. Jah, loomulikult on kumu plaanides ka praegu välisnäitusi, mille ülesanne pigem võib-olla tutvustada või anda sellist paralleelmaailma sellele püsiekspositsioonis jutustetavale eesti kunstiloole. Kui rääkida kumu avamisest ja me oleme rääkinud sellest tänasin KUMU professionaalsusest ja tema dünaamilisusest siis tegelikult kumu teeb oma uksed lahti Eesti kunsti suurima väljapanekuga, mis on siis püsiekspositsiooni näol ja avanäitus on rahvusvaheline kaasaegne näitus, mis tegelikult näitabki seda kumu iseloomu, et pakkuda mõlemat asja siis võttes arvesse erinevate inimeste soove ja ootusi muuseumile ja siis suvenäitused kumus on planeeritud just tutvustama selliseid eesti kunstiklassikakahurväge. Käesoleva aasta suvenäitus on just pühendatud Paul ja Kristjan rauale ja arvestades ka seda, et suveperioodil on turistide arv Tallinnas märksa suurem ja näidata neile siis ütleme seda eesti kunstipärandit. Kui ütleme, pärandinäitused on siis tehtud selle arvestusega, et on palju turiste linnas, kellel on siis võimalik tutvustada Eesti kunsti. Kas see põhimõtteliselt oleks kunagi võimalik, et turistid tulevadki siia ainult kummu pärast või ütleme esimese eesmärgina kumusse, kes sellist rahvusvahelist publikut välismaist publikut siia tuua, on see realistlik lootus, ootus või mitte? See ei ole kindlasti see, mille nimel me hetkel oleme tööd teinud, sest et et kumu avatakse eelkõige Eesti publikule ja, ja kumu täidab eelkõige seda lünka, mis on Eesti kultuurielus tükk aega olnud. Loomulikult on inimesi, kes tulevad Eestisse kumu pärast ja seda juba ka nüüd. Aga kindlasti ei ole ei meie olemise põhieesmärk kui nüüd ega ka tulevikus olla üks turismimagnet. Aga kui igas asutuse kalendris on, ütleme siis selline kokkuleppeline punkt, kui loetakse tibusid, et kas läks korda või mitte, siis muuseumi puhul, mis aastatest või aastakümnetest võiks rääkida, et muuseum saaks teha kokkuvõtet, et kui palju on kasu olnud nagu selle uue näitusepinna suurema näitusepinna avamisest just sellest aspektist lähtuvalt, et et inimesed saavad oma omaenda rahvakunstiajaloost nagu rohkem teadlikumaks. Et see küünerist tuleks see ajatelg nagu tänapäevale lähemale. Muuseum on lõpetamata projekte ja loodetavasti pikaks ajaks et tibusid võib lugeda juba ka sel sügisel, aga kui me räägime nendest haridusprogrammidest ja sellest võib-olla küsimusest, et kui efektiivsed need on, siis loomulikult peame, me ootame ära selle põlvkonnavahetuse ja vaatama, kas need inimesed, kes on kunstiga koos üles kasvanud kes on muuseumis võib-olla üles kasvanud, kas nende suhe kogu selle loova maailmaga on tolerantsem, kui, kui võib-olla meie kujutelevatel kaasaegsetel Kas seda ohtu, kui mõned rääkisime sellest kõigest, mis hakkab kumas toimuma ja seda on räägitud ka enne ja et kui avatud ja kui mitmekesine on, saab olema kumu programm, kas seda ohtu ei ole, et kunst see nelja pärast maja on lõpuks ehitatud et tema jääb kuidagi vaeslapse ossa või või et temast lähevad need suuremad lained üle mööda? Küll loodan, et ei ole, pigem vastupidi, sellepärast et kui see kunst peaks jääma tahaplaanile, siis oleme kõik meie väga halvasti tööd teinud. Ja kõik see on nüüd suhteliselt mõttetu aga õnneks ei saa seda hinnata enne põlvkonnavahetust. Ei, ma arvan, et seda saab loomulikult hinnata kohe, et seda võiks hinnata juba aasta pärast nendesamade küsitlustega, aga lihtsalt, et ma tahaks nagu üle rõhutada seda, et muuseumi roll ka nüüd ja ka nii-öelda uute võimaluste avanedes ei ola ajupesija roll, et, et me pakume inimestele võimalused, aga ka see tahtmine osaleda, vaadata, analüüsida. Aru saada peab tulema publiku poolt. Maarja oli üks küsimus ka veel, et seal, et Eesti kunstimuuseumi kommunikatsioonijuht ja tähendab bet siis töötama välja sellist kunstimuuseumi nii-öelda müügistrateegiat või, või sellist kommunikatsiooniplaani. Tulenevalt sellest, et tegemist on muuseumiga, kas see müügistrateegia erineb kuidagi väga oluliselt mõne muu meelelahutusasutuse reklaamimisest või millest see erinevus tuleneb? Kuise nor. Me teame ühelegi äriettevõttele kommunikatsiooniplaani teinud, aga eks see skeem on ikkagist üsna sarnane. Et kui me räägime nii-öelda sellesse turunduse ja kommunikatsioonikeeles, siis ikkagi kõikne, et nii-öelda tooted ja teenused, mida me pakume, ongi täpselt need asjad, mida me oleme siin täna rääkinud ja kuidas me saame neid pakkuda, sealsamas kõrval on siis need inimesed, keda me peame muuseumi sihtrühmaks, nii et noh, Ma usun, et see skeem on üsna sarnane, aga. Kunstimuuseum ei püüa ennast kuidagi ära lõigata sellest turundusmaailmast, püsida kuskil kõrge kunsti hoovustes ja mitte teha välja. Selline ma arvan, et see ei ole lihtsalt võimalik hetkel tänases maailmaruumis skeemid ei tööta tänapäeval, et üksikkunstnik saab teha neid valikuid, aga kultuuriinstitutsioonid peavad kõnelema tänase maailma keeles, kui me tahame institutsioonina ellu jääda ja kui me tahame oma tööd võimalikult hästi teha. Nendest ekspositsioonides, avanäitusest ja kõigest muust, mis toimub, räägime edasi juba veebruaris. Seniks jõudu kõigile, aitäh. Te kuulasite saadet kunis. Herm stuudios olid Maria-Kristiina Soomre, Maarja Võrk, Andres Traszeki ana alles. Kuulake meie saadet ka järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.