Tere, mina olen alles Kuulate saadet konstancter ja räägime täna Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumist. Ja disaini ja tarbekunstimuuseumist on meil kohal Kettli Tiitsaare, teil on üleval seal juba suvest peale mõned näitused kuid õieti on tarbekunstimuuseum ju tegelikult avatud suvest peale. Mis seal õieti sees toimus, siis? Jah, nii see on, et olime pool aastat kinni selleks, et värskendada meie just külastajatele mõeldud ruume ja seda siis trepikoja ja kassa garderoobi näol põhimõtteliselt muudatusi saalides ei toimunud, aga kui meie külastajad mäletavad, siis varem oli kassa esimese korruse esimeses saalis, kuid nüüd on see sealt välja kolitud ja ruumi. Võitsime me siis juurde et tegime läbimurde trepikojast ruumidesse, kust me varem ise töötasime. Nii et selle arvelt tuli meil siis täiesti iseseisev kassa ja garderoob. Sisestasime selle Eesti mööblitootjate toodanguga. Aga näitustesaalides, mis seal toimub, traagilist viimast nädalat on üleval näitus scripta manent kolm. See on siis köitekunstnike Ühenduse viie aasta tagant korraldatav, selline suur rahvusvaheline näitus, scripta manent tähendab siis kirjutatu on jääv. Ühesõnaga, see algab alati selliselt, et köitekunstnike ühendus valib välja kirjandusteose, mida nad lasevad siis kellegil kujundada. Ja raamatu sisuks sellel, sest tal oli laste kirjutatud lood, mis on selline päris ebatraditsiooniline lähenemine, sest scripta eelmised kaks korda on ikkagi kasutatud selliseid tuntud eesti kirjanikke nagu Doris Kareva ja Jaan Kaplinski teoseid. Aga seekord siis jah, pani selle sisu kokku leelo tungal Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse töödest ja siis ka ajakirja hea laps saadetud töödest. Need olid siis seitsme kuni kolmeteistaastased lapsed nende muinasjuttudest ja see pealkiri maailma parim asi on ka laenatud, et ühe lapse jutust, et see oli selline klassikaline tore muinasjutt, kuidas isa oli suremas ja tahtis oma maja anda ühele oma kolmest pojast ja palus siis poegadel tuua maailma parima asja talle ja kuidas esimene poeg tahtis isale kinkida, siis kas need olid õllesummeri piletid ja isa arvas, et see ikka ei ole hea mõte, sest siis ta pissil tihti käima ja üldse linna ka ei taha sõita. Teine poeg tahtis magnetofonid kinkida ja see ei olnud ka isa arust hea mõte, sest et sellele peab ise muusika lindistama ja siis kolmas poeg oli palju televiisorit vaadanud, kõige noorem ja kinkis isale Tiirali metsa, et see hoiab nagu hingeõhu puhta ja võitleb pehaga ja siis ja leidis, et see on kõige parem lahendus ja nii oleks pidanud maja talle jääma. Asja iroonia oli selles, et kuna see võitleb ju niivõrd hästi kõige kahjuliku vastu, on siiani elus ja terve, elab edasi. Nii et noh, selline noh, need lood ise on lihtsalt haruldased ja need on ka seal näitusel seina peal. Et neid, neid kindlasti tasub lugeda. Ja see, kuidas need on nagu inspireerinud siis neid köitekunstnike on ka päris erakordne, et see näitus on tõesti väga lustliku ja et et on näha, kuidas kõik on nautinud seda lastejuttudest tekkinud emotsiooni, et et see ei ole selline väga klassikaline köitenäitust ja kaasatud on ka kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli üliõpilased ja nende tööd on muidugi veel sellised veel lõbusamalt kui siis võib-olla vanemate autorite omad ja mis on tore, et kujunduse abil on need raamatut ka püsti pandud. Nii et natuke on võimalik sealt vitriini teiselt poolt näha ka neid suurepäraseid illustratsioone et paljudel on siis kas lapsed, lapselapsed need teinud, kuid ka noh, kunstnikud ise kasutanud kollaaže ja fotosid ja et noh, see näitas on tõesti väga emotsionaalne On see teemavalik nagu seotud Hans Christian Anderseni sünnipäev, aga ka kuidagi mäletame, kevadel oli sellel teemal päris palju üritusi siin vähemalt Tallinna piirkonnas. No kuna see scripta käib iga viie aasta tagant, siis ma arvan, see ettevalmistus hakkas üks-kaks-kolm aastat neil juba tagasi, et ma nüüd täpselt tegelikult ei olegi kindel, aga, aga väga hästi sobis kokku ja ja ka sellega, et sellel aastal on ju kunsti lasta, mille raames kõik kuni kaheksateistaastased, lapsed, noored saavad muuseumidesse tasuta. Ja sellest tingitud tegime me ise ka siis sellise lasteprogrammi script talle, mis on meil esmakordne selle tõttu, et ta on nagu iseseisvalt programm, et kõik lapsed, kes tulevad muuseumisse, saavad seda seal näituse sees koha pealt teha, et sinna näituse sisse on siis pandud pikad lauad, kus on kõik materjalid olemas ja kassas saavad nad osta siis sellise komplekti, kus on ka juhend sees ja nad saavad teha kahte tüüpi köiteid, et üks on siis selline siksak köide või Leporello käibe ja teine on selline jaapani köide, mis on siis juba niuke nõelumist vajav ja natukene võib-olla vanemad. Et selle siksak köitega saavad päris väiksed hakkama, et meil siin viieaastase hetki viie kuue aastased on vist kõige nooremad, kes on seda teinud ja seal on ka ikka osad on jätnud meile raamatud, aga osad on ikka ikka viiakse koju ja ostetakse veel koju, neid sisusid kaasa, et saaks kõikidele pereliikmetele sõpradele ja ehk selles mõttes see meil on väga hea meel, et see on selliselt töötanud, et nad saavad nendest juhenditest aru ja on ka väga palju käinud vene lapsi, kes seal saali tädide abil siis ja meil on need juhendid ainult eestikeelsed. Aga et siis saali tädid aitavad meil kuidagi tõlkida seda. Kui nendest töödest rääkida, siis kui selline teema välja käia, need laste kirjutatud lood siis, mis piirangud või, või juhised sõideti nagu kunstnikule seab, et siis eeldab see juba vaikimisi, et et raamatu kujundus peab olema selline rõõmsameelne või lapselikult lihtne või mida siis nagu tähendab või kuidas kunstnikud nagu lahendasid seda probleemi. No tegelikult me ise ka arutasime, et kuna ma olin ka scripta žüriis, siis väga paljud olid noh, see tuli just seal jutuks, et väga paljud olid tegelikult selliselt üheselt lähenenud, et kui on laste lood, siis see ongi selline tabame, lõbusam lähenemine, eks ole. Et paljud olid seda nagu just dekooriga ainult rõhutada. Tänud, et vähesed olid võib-olla selle köitega proovinud mängida, nii et võib-olla see raamat käiks teistmoodi lahti, justkui oleks ta nagu kuidagi noh, selge see on muidugi, et, et raamatu sisu oli kujundatud A4 formaadile ja ega seda nagu lõputult hakkida ei saa, et sellega sa juba rikud selle sisu ära, et siis peaks nagu umbes need lood ise ümber kirjutama, kui tahaks täitsa teist formaati teha. Et selles mõttes see formaat ka tingis paljud. Aga aga jah Aga mida see köitekunstist õigupoolest tähendab, kas need raamatud on siis sellised ikka täiesti nagu omaette objektid, mida, mida oleks parem mitte kätte võtta ja mitte lugeda või nad on, nad on ikkagi raamatuid. Kas kunstnikud tegid nagu lihtsalt kaaned või oli see sisukokkupanek ka nagu nende üles? Ikka ikka selles mõttes noh, see sisu kujundatakse ikkagi nii, et see lehekülgede järgnevus nagu klassikalise raamatu puhul on ette antud aga kuna see sisu antakse kätte lahtiste poognatena, siis võivad kunstnikud sinna vahele köita. See, mismoodi nad üldse selle sisulehed kokku köidavad, on juba ka ju nende ülesanne. Nii et see tegelikult ei ole pelgalt ainult selline dekoratiivne. Kuidas siis öelda selle sisu kaunistamine ja kindlasti on need sellised raamatud, mida oleks hea kätte võtta ja lehitseda, sest et noh, enamik ikkagi oli lähenenud nendele juttudele ka ükshaaval ja ka nende juttude juurde oli seal tehtud oma lapsepõlvest mäletan kõige toredamad raamatud olid mingisugused vist kuskilt Venemaalt saadud, et tegid lahti ja siis nagu mingi maja avanes ja oli mingid krokodilli lõuad sellised nagu kolmemõõtmelised, et noh, ka selliseid asju on seal palju kasutatud, aga noh, kahjuks näituse formaat ei võimalda seda, et need oleksid kõikidele katsutavad, kuigi ka selliseid näite sõidan, eks ole tehtud, et et on valged kindlad seal raamatute kõrval ja külastajad saavad lehitseda neid raamatuid. Sellest on muidugi kahju, et seda teha ei saa, aga need on sellised raamatud, mida vaadata ja osad neist on nagu tehtud täitsa mängudena. Et seal kaante seest, et tulevad välja, kas mingid magnetitega mängud, mingisugused kaardimängud. Kui nüüd sellel näitusel oli žürii ja hinnati töid siis, et kumba lähenemist siis žürii nagu hindas kas sellist traditsioonilist laste kirjanduslikku lähenemist või eksperimentaalselt ja kas lõpeks sellest näitusest siis ka midagi, nagu tootmisesse läheb või kas mingi mudel läheb siis ka nii-öelda raamatulettidele? Ei seda, seda ilmselt mitte ja see ei ole ka selle näituse eesmärk, et see on ikkagi eelkõige või see näitus keskendub eelkõige sellisele unikaal raamatule. Nii et lapsed tulevad näitusesaali, vaatavad hästi tore asi, aga tegelikult poest sellist asja ikkagi ei saa lähiaastatel soetada. Sellisel kujul mitte, et seda julgustab pigem see lasteprogramm tegema, et nad ise teeksid omi raamatuid, tegelikult raamatu tegemine on väga keeruline ja nõuab palju eelteadmisi, aga, aga selliste väheste vahenditega ja noh, täpselt nagu meil nende töölehtede peal on kirjas, et sellest, sellest on võimalik nagu juba ise edasi minna asjaga, et raamat ei ole ainult see, mida poes nähakse. Aga seda ei saa öelda, et see ei olegi tegelikult üldse selle näituse eesmärk, et midagi tootmisesse juurutada, vaid pigem just näidata seda kunstnike fantaasiarohkust või tõlgendamisvõimalusterohkust. Aga kas tarbekunsti ja disainimuuseumil on oma köitekunstikogu ka? Meil on olemas naha kogu ja sinna alla kuuluvad ka köited, seal on ka väga palju vorme ja aksessuaar, haare ja väga palju on tehtud Eestis ka nahast lausa seinavaipu pannoosid ja seda kõike saabki näha samaaegselt siis kriptaga muuseumi teisel korrusel, kus on avatud kogu eesti nahakunsti ajalugu käsitlev näitus, järjehoidja. See on nüüd küll selline, näitas, et kuna läbi kahe saali on välja pandud noh, tõesti koorekiht meie nahaajaloost siis ma soovitaksin kõigil huvilistel ikkagi tellida ekskursioon ja seda näitust vaadata kuraatoriga koos. Sest seal on väga palju nüansse, mida võib-olla esmapilgul ei oskagi ise näha. Aga kuraator suudab paigutada need ka ajalukku ja tuua palju huvitavat välja. Noh, see näitus lõpeb tegelikult juba ka väga moodsate objektidega, et samamoodi on lisaks muuseumi kogule välja pandud seal töid Tartu kõrgema kunstikooli ja siis kunstiakadeemia tudengitelt. Ja paljud kindlasti on näinud Jaanus Orgusaare suurepäraseid saapaid ja mets või ka nendel on koht seal, et see on, see on väga põnev. See uus ots. Rääkida raamatu köitmisel raamatu köitekunstis, siis kui palju siin üldse võib-olla seda nii-öelda eksperimenteerima trummikunstnike aeg, sellepärast et noh, raamatul on ikka lehed, nad on üldjuhul Lääne traditsioonis A4 formaadis mis seal siis nagu uut üldse saab teha või, või mis nagu kassisele scripta näituse puhul, siis nagu auhinnatud pooleli. No imeti tegelikult ikkagi sellist eksperimentaalsust ja nagu uuenduslikust ja noh, eelkõige jah, nii nagu nii nagu sa ütlesid, et sellest A4 formaadist, kui, kui see sisu on kujundatud A4 formaadile, siis see hea toon näeb ette, et seda Kairäsita selles suhtes. Žürii tõi välja just kõige paremad kooslused nagu selle sisu ja vormi puhul. Et mõne raamatu puhul võib-olla jäi domineerima taas ainult nagu dekoratiivselt või esteetilistel põhjustel. Aga see köide ise oli võib-olla kas nagu ebakorrektselt vormistatud, aga need võidutööd seekord need läksid kõik Eestisse, et see oli tegelikult ka pärast kui avati nende tööde autorite nimedega ümbrikud meile endile kõigile üllatuseks jah, seekord üks nendest raamatutest oli siis just materjali uuenduslikkuse seisukohalt, et olid kummist kaaned või sellisest vahtkummist et sellist materjali kasutada, et ta on väga mugav käes ja seda nagu meeldiv lehitseda ja teine asi, kui tavaliselt on raamatu kaas jäik, siis seda andis nagu voltida või painutada. Ja noh, teine asi selliste materjalide ühendamist ei ole varem tehtud nagu paberi või noh, on kindlasti tehtud, aga et see on suhteliselt haruldane, et seda toodi esile ja teine võidutöödest oli kootud kaantega või heegeldatud kaantega, et selles mõttes tal olid sees küll ka jäigad kaaned, aga kaante ümber olev see vutlar oli veel omakorda selline põnev ja kolmas oli täiesti läbiõmmeldud igatpidi. Et seal olid illustratsiooni tasemel siis ka sellised läbiõmmeldud väga tundlike selliste faktuuridega ja erinevate paberitega nii-öelda illustratsioonid või vahelehed, siis. Siit ka põhjendus, miks sellist asja vist masstootmisesse ei saax paisata. Jah, just, aga lisaks käite kunstinäitusele ja nahakunstiajaloonäitusele, tarbekunsti ja disainimuuseumis ühtteist, et veel vaadata. Ja üks asi nimelt näitas nimega tõlkes kaotatud ja leitud Tallinna kuuenda arhitektuuritriennaali raames miks siis tarbekunsti- ja disainimuuseumis peab olema nüüd arhitektuurinäitusi, mis näitas seltse. See mõte teha selline näitus tuli tegelikult Inga Raukasel, kes oli meie selle uue sisekujunduslahenduse arhitekt, kui, kui ta hakkas planeerima Ta läbimurret meie trepikojas, siis hakkas ta ise ka samade teemadega tegelema, millega tegeleb see näitus, et mis on muuseumiruum milline on see, milline peaks ühiskondlik osa olema, kuidas seda kasutada kuidas kasutada ära ka näiteks muuseumikassad garderoobi trepikoda, kuidas oleks võimalik sinna seda ekspositsiooni laiendada. Ja samal ajal siis toimus kunstiakadeemias workshop Londoni arhitektuuri assotsiatsiooni arhitektuurikooli ja siis meie kunstiakadeemia arhitektide osavõtul kus olid needsamad teemad aluseks ja üliõpilased käisid meil muuseumis, kui seal oli täielik kaos, oli maha võetud osa seinast sinna kassa suunal, siis trepikojas rippus veel omaaegne maid summa Taaveti kujundatud uhke lühter läbi kolme korruse ja noh, nende ülesandeks oligi kuidagi mõelda või mõtestada, kuhu sellises ruumis oleks võimalik tekitada mingi omaette ruum, kas siis uute objektidega muuseumi objektidega ja nad valisidki selleks siis trepikoja nüüd on, on siis näha see tulemus, selle workshop tulemus muuseumi trepikojas, et see on meie jaoks ka väga põnev just sellepärast, et varem ei ole seda trepikoda selliselt saanudki kasutada, sest oli see lühter seal. Kuid nüüd selle uue sisekujunduslahenduse tulemusel eemaldati see lühter ja asendati hoopis teistsuguste valgustitega, mis võimaldavad tegelikult seda läbi kolme korruse jooksvat ruumi noh, suurepäraselt just näituste jaoks kasutada. No selle näituse pealkiri tõlkes kaduma läinud leitakse, meenutab ühte populaarset filmi Marsten Translation. Nii nagu ma õieti mäletan, teemaks see, et lääne ühiskonnast pärit inimesed läksid Jaapanisse, tundsid ennast nagu hästi imelikult, et mis siis nagu selle näituse mõte on siis selles, et tulevad Londoni poisid ja katsuvad, et küll on imelik siin vanas Tallinnas. Ei ole tegelikult nii, sest et see oli selle Londoni kooli üliõpilaste terve esimese aasta ülesanne. Et pigem ikkagi mõneti filmilik oli see, et nad proovisid luua objektid ja nendega kiiresti hõivata linnaruumi, et seesama projekt on meil väljas olnud juba mitmes kohas, et samasse aega selle projekti astumisega jäi Briti arhitektuuriinstituudi kogude või siis ütleme, nende fondide üleviimine Victoria ja Alberti muuseumisse ja seal ei olnud nendele hetkel loodud mingisuguseid tingimusi ja neid alles arhitektid nagu hakkasid looma sellest tulenevalt, nagu need üliõpilased ka proovisid, proovisid noh, linnaruumis leida paiku, mis tegelikult ei ole mõeldud eksponeerimiseks, aga kuhu võiks tekitada mingisuguseid kiireil kiirelt vahetuvaid näituseid. Ja noh, siin Tallinnas on väljas nüüd nelja, nelja tudengitööd pluss siis selline suur bänner, kus on terve nende kursuse teiste õpilaste tööd ka näha. Aga noh, see, mis nad ise nüüd nende oma tööde kohta rääkisid, ongi just see, et et nende jaoks oli täitsa uus mõelda ka sellisele teemale, mis võiks olla muuseumi objektiks. Kas muuseumi objektiks võiks olla selline objekt, mille sees saab veel omakorda midagi eksponeerida ja siis üks nendest üliõpilastest proovis näiteks nööride abil lihtsalt lahendada sellist ülesannet, et kuidas oleks võimalik tekitada täiesti suvalisse kohta mingisugune ruum, millel on oma tihedus, nii nagu linnaruumis on kohad, mis on inimeste hulgas nagu popule, haarsemad, kuhu nad alati kokku, eks ole, tulevad et aga kuidas oleks võimalik tekitada nii, et seal oleks võimalik midagi eksponeerida või sellele kohale nagu tähelepanu tõmmata, et sellest saaks ka selline ruum. Lisaks tarbekunsti- ja disainimuuseumis on terve hulk teisigi perioodiliselt korduvaid näitusi ja sündmusi. Üks nendest on rakenduskunsti triennaali ja oleme kuulnud, et järgmine rakenduskunsti triennaali tuleb juba järgmise aasta kevadel. Jah, seda valmistame ette juba ja seekord on triennaali teemaks kaks lähedast. Seekordne proovime, et kuna kuna tarbekunst ja disain on väga paljus seotud materjaliga ja tehnikatega, siis seekord me proovisime just rõhutada seda rõhutada, seda materjali ja mõte oli selles, et kunstnikud valiksid nendele olulise, juba kujundatud eseme selleks inspiratsiooniallikaks, millest siis oma uus töö teha. Ja see on tekitanud väga palju huvitavaid, et ma saan iga päev kirju inimestelt, nad mõistavad seda reglement mitte niivõrd erinevalt, et, et ma juba väga huviga ootan, et mis missise nüüd laekuma hakkab piiranguteks või selles reglemendi, siis me kirjutasime ainult nii palju, et see peaks olema kujundatud ese. See ei tohi olla nagu võib-olla laialt, et käbi või kivi, mille on võib-olla jumal kujundanud, kui on, vaid et ikkagi nagu selles mõttes hästi kas, kas kunstniku käsitöölise tegelikult nagu ükskõik kelle poolt ja see autor ei pea olema teada, et ta võib olla ka anonüümne aga me just tahtsime selle triennaaliga nüüd välja joonistada kuidagi sidemed või selle tarbekunsti ja disainisidemed minevikuga. Põhimõtteliselt ei eksisteeri asju, et ei saa rääkida sellest, et midagi täiesti uut. Et see uus on ikkagi ka alati seotud millegi vanaga, kas kas läbi materjali või tehnikate? Ja näitus avatakse siis järgmise aasta kevadel on see üks näitus, toimub seal rohkem asju. Seekord on kavas ka üks satelliitprojekt ja selle kuraatoriks on valitud Anneli porri. Sa satelliitprojekt siis keskendub ainult eesti tarbekunstile ja disainile ja tegeleb siis Tehnikale revolutsiooni ja kunsti rõhutamisega. Et Anneli porri vaatab siis kunstnike loomingut just sellest tehnikarevolutsiooni spektrist, et ta proovib tuua Nendele töödele paralleele tehnikamaailmast eesti kunstnike töödele, siis kindlasti nagu väga intrigeeriv lähenemine, et seda on väga palju kasutatud kujutavas kunstis, aga tarbekunsti puhul on seda siiani vähem kasutatud. Sellist tõlgendamist ja mis on veel väga tore, et sellesama teema, selle kaks lähedast puhul tekkis meil võimalus ka kutsuda triennaalile selline, kuidas öelda siis aukülaline, et seekord on see inglismaa kunstnik, momendil ampsu, kes on, oli kuuekümnendatel väga uuenduslikke, ilma temata, inglise uus ehe kindlasti oleks see, mis ta praegu on, aga väga huvitav oli see, et ta on töötanud, et 10 aastat kuskil 80.-te lõpus 90.-te lõpuni pikassa naiste see maalide sari Picasso naised erinevatest aegadest on temalgi neid, et nagu nende järgi teinud ehteid, objekte ja siis me kutsume ta triennaalile nagu aukülaliseks oma töödega. Selgem kõigest sellest pikemalt juba järgmisest. Kena nüüd vahetame siis veidi teemat. Läheme stuudiost välja nimelt Eesti kunstiakadeemia juures tegutseb juba mõnda aega disaini innovatsioonikeskus. Mis asi see on ja mida see keskus teeb, sellest, räägib Katri Ristol. Temaga käis rääkimas Margaret Tali. Disaini innovatsioonikeskus tegutseb Tallinnas siis alates 2004.-st aastast kelle initsiatiiv kriisikeskuse loomine oli ja miks keskus kannab just sellist nime. Keskuse loomise initsiatiiv tuli kunstiakadeemia juhtkonnalt, miks loodi disaini innovatsioonikeskus, oligi see, et taadi luua disaini teaduskonnale sellist tugistruktuuri, mis annaks tudengitele erinevaid teenuseid. Kuna disainiteaduskonna puhul on tegemist teaduskonnaga, millel on kõige reaalsemat väljundit, kui me võtame tootedisaini või või nahakunsti või, või klaasikunsti või tekstiilimoekunsti, et siis siis nad kõik on, on justkui sellised valdkonnad, mille, mille ta tudengite poolt loodud väljundit siis peaksid jõudma, kas siis tootmisse või, või konkreetsesse kasutusse inimeste poolt. Ja, ja siis oligi akadeemial selline mõte, et teha keskus, mis siis toetaks tudengite ja õppejõudude erinevate projektide elluviimist, kas need on siis mingid rahvusvahelised projektid, koostööprojektid, ettevõted ega mingit majasisesed, projektid, maja, välisprojektid, keskus hakkas tööle, siis, siis me nägime, et tegelikult selliseid tugiteenuseid vajab terve maja, kõik osakonnad ja kõik teaduskonnad. Ja praeguseks nüüd me oleme tegutsenud aasta ja meie nime eest üsna peatselt kaob ära sõna disain. Me jääme ainult innovatsiooni keskuseks, ehk siis Eesti kunstiakadeemia innovatsiooni keskuseks. Ja meie selliseks eesmärgiks ongi siis pakkuda erinevaid tugiteenuseid kõikidele EKA teaduskondade le osakondadele. Meil on siin oma jurist, kes nõustab liikmeskonda intellektuaalomandiküsimustes. Meil on ettevõtluskonsultant, kes aitab jõuda siis äratundmisele. Nii, tudengil või õppejõul on idee, mida sa ei teiega peale hakata, kas ta tahab ise seda ideed hakata ellu viima, kes aitaks leida, võib-olla siis koostööpartnerid aitaks mingisuguse struktuuri välja mõelda, kuidas edasi tegutseda. Meil on olemas projektijuht, kes On aidanud koostada ja aitab ka edaspidi loomulikult erinevaid taotlusi erinevatesse fondidesse mille tulemusena on siis meie majja jõudnud üsna mitu Euroopa Liidu struktuurifondi projekti ja, ja loomulikult väiksemaid projekte erinevaid kunstnikel on just nimelt puudus sellest, et saada sellist reaalset abi kas siis juristilt või kelleltki, kes teab kõike rahadest või kes teab midagi raamatupidamisest või oskab suunata või ka aidata konsulteerida. Et esialgu ma tõesti kartsin, et kõigepealt see, et maja poolt vastuvõtt oli selline pisut pelglik tulid tööle inimesed, kes ei ole kunstniku taustaga, kes ei ole üldse selle taustaga, kes ei ole töötanud kunstnikuna ja kes pakuvad hoopis mingisugust teist valdkonda toovad siia majja sisse, siis esialgne suhtumine on üsna üsna, ütleme selline, pisut umbusklik. Aga me loomulikult ei jäänud ootama, et millal me ennast hakkame tõestama. Me käisime läbi kõik osakonnad, ekas on 34 osakonda, univer maja ja me saime nendeni inimestega kõikide osakondadega täiesti isiklikult tuttavaks ja nemad said teada, miks on see keskus ja meie saime teada, mida igas osakonnas tehakse. Ja niimoodi me saaksime koostööd teha, mida see keskus saaks pakkuda igale osakonnale eraldi ja need praegu sügisest oleme plaaninud 27. septembril korraldatav ettevõtluspäev, mis on need paralleelselt Tallinna ole ettevõtlik päevaga ja siia me siis oleme kutsunudki esinema. Inimesed, kes on EKA lõpetajad ja kes on jätkanud oma tegevust õpitud liinis, on tulemas tandem Kaido Ole ja Marko Mäetamm koondnime all Johns mees, kes siis tulevad rääkima sellest, kuidas nii-öelda vabade kunstnike maalikunstnik Ena pärast EKA lõpetamist ellu jääda. Et kui meil on nüüd disainerite liik ja siis on kunstiakadeemia disaini osakond, missugune see roll disaini innovatsioonikeskusel on, ütleme nende kahe institutsiooni vahel. Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskond on siis selline koht, kus õpetatakse disainereid. Disainerite liit on nüüd juba selline organisatsioon, mis koondab enda alla erinevaid tegutsevaid disainereid, kes juba on midagi teinud. Kes siis tahavad kuuluda mingisugusesse ühendusse ja liit on selline katusorganisatsioon. Et mida teeb disaini innovatsioonikeskus on see, et meie oleme siin kahe vahepeal. Ühelt poolt on noored inimesed, keda õpetatakse, teiselt poolt on juba tegutsevad disainerid sinna vahele ja on siiani jäänud üks üsna tühi tükk maad ja siis selleks, et noor inimene, kui ta lõpetab selle kooli enne, kui ta siis suundub tööturule, et ta saaks piisavalt aimu sellest, mis toimub pärast seda, kui ta lõpetab kooli ja mis teda ees ootab ja millised on tema võimalused hakkama saada läbi lüüa disainerina ja kuidas leida kontakte, kuidas oma töid müüa. Kõik see tugiteenus või see info peaks tulema siit meie keskusest. Et nõukogude ajal, see oli kuidagi hoopis palju ilmsem, et ettevõtete juures tegutsevad disainerid või kunstnikud, et siis ma kujutan ette, et nagu seda täita ei saa, et tegelikult see ongi see. Tükk tühja maad, mida me üritame täita, et praegu on, no mis juhtus selle Eesti iseseisvumisega, oli see paljud sellised suured tootmisettevõtted lõpetasid oma tegevuse, nad olid seotud, ütleme, Nõukogude Liidu turuga või nad olid üldse seotud mingite tellimustega kusagilt nii-öelda sealt NSV Liidu poole pealt. Ja tänu sellele, et siis paljalt tootmisettevõtted lõpetasid tegevuse, siis nad enam ei vajada disainereid ega, ega mingeid kunstnikke. Ja mis on praegu juhtunud, ongi see, et Eesti kõik ettevõtted, mis toodavad midagi, nad teevad allhanget, see tähendab seda, et meile tulevad tellimused välismaalt ja teevad mingisugust näiteks nagu ma ei tea, Tallinna keraamikatehaste passi kõrvasid lisaks sellele, et ta natukene joonistab mingit asjade peale midagi Teppasi kõrvasid, eks ole. Ja on mingi mööblitööstus, kas enamik teeb mingisuguseid juppe, mingisuguseid mööblijuppe? Nad ise ei disaini mitte midagi. Sest meil hetkel noh, kuna tegemist on praegusel hetkel noortefirmadega, neil ei ole olnud raha, et võtta omale disainer, saadame val hanke tellimused ja need teevad. Ja see on ka üks selline missioonitunne, mis, mis on tekkinud siin majas. Et need lõpetajad, kes meil on, keda me siin koolitama ja teiselt poolt Eesti tööstus, mis üsna varsti see tendents on ju selline, et kõik allhange hakkab liikuma ida poole, kusagile kaugidasse, kus on odavamad tootmisvõimalused, kas ta on Venemaal, kas on taimaal, on see Hiinas, eks ole, kusagile sinna. Ja ühel päeval on Eesti ettevõtet tõdemuse ees, et neil ei ole enam tellimusi välismaalt, mis tähendab seda, et nad peavad hakkama ise midagi tegema. Aga siis selleks, et hakata ise midagi tegema, on vaja neile tutvustada ideed, et nad võivad selleks, et ellu jääda, kasutada disainerit. Seened iseenesest ei ole muidugi mingi kerge asi minna firma juurde öelda, et oi, pered võtke, kasutage disainerit, et see on nagu üsna rahaliselt üsna kulukas tegelikult võtta see disainer sinna tööle, esimene hetk. Loomulikult, kui see toode on välja töötatud ja ta on tootmises ja see müük läheb ilusti, siis raha tuleb tagasi. Aga see esimene hetk on üsna üsna selline ressursimahukas mis tähendab seda, et me oleme praegu praegu nüüd, kui on koostamisel uus Eesti riikliku arengukava, mis siis algab aastast 2007, et sinna on sisse programmeeritud planeeritud selline programm EAS-i poolt, mis hakkab toetama firmasid, kes esimest korda kasutavat disainerit ja, ja me oleme need olnud dialoogis ministeeriumiga, majandusministeeriumiga kes selliseid ettepanekuid sinna Uuderacy teed. Ja loomulikult see ei ole, praegu on vastu võetud ja läbirääkimised käivad ja sellised noh, ettepanekut ja kunagi ei pruugi jõuda tegelikkuses. Aga, aga rahandusministeerium on, on ju aru saanud, et see allhange ei toida lõputult Eestit, et peab hakkama ise tootma ja teiselt poolt see kindlustab ka Eesti noorte disainerite tuleviku, võimaldades neile luua töökohti. Noh, ma näen, et on hästi huvitav uuring, mida me siin praegu kavandame, on selline kunstiakadeemia kompetentside kaardistamine ja uuring mille tulemusena siis me tahaksime teada saada, millised on need kompetentsid, mis on igas osakonnas ja milline on nõudlus nende järgi Eesti ühiskonnas või ka mujal, miks mitte mujal, eks ole. Ja kuidas siis luua selline koostöö kunstiakadeemia osakondade või teaduskondade vahel või ütleme teaduskondade ja siis kas ettevõtete või erinevate organisatsioonide vahel sest noh, kui me räägime sellest, et meil on arhitektuuriteaduskond ja meil on linnaplaneerimise amet ja noh, me kõik näeme, mis toimub linnast, et miks need kaks organisatsiooni või sellist struktuuriüksuste võiks nagu koos töötada. Meil on nagu väga palju erinevaid osakond ja väga palju kompetentsi, mis kahjuks praegu tunnistan, on jäänud pisut nagu see maja sisse kinni ja et kogu see selline potentsiaalseid majast välja päästa ja ütleme siis väga üllalt väljendada, siis rakendada Eesti elu hüvanguks. Et, et siis tegelikult see peab olema see kõige suurem eesmärk seal. Aga on teil plaanis nagu vahendada või ütleme, et võiks olla üks tegevusvaldkond vahendada Eesti disainerite toodangut. Jah, kindlasti see oleks üks võimalus, aga, aga olles need akadeemia selline struktuur, eriüksus kes pakub teatud teenuseid, siis ma arvan, et toodete vahendamist konkreetselt me ei saa neid endale lubada, sest akadeemia eesmärgiks on siiski õppetegevus ja aga, aga noh, miks mitte, on võimalus laua, spin-off, firmasid ja, ja, ja mingeid mingeid partnerlussuhteid teiste firmadega, aga no ma jälle ei püüdleks kogu seda meie tegevust disainiga sest tegelikult on, on siin majas veniteaduskonna veel viis teaduskonda. Ja ma siiski näen, et me tahame suunata oma tegevused oma kombitsad ka kõikidesse teistesse teaduskondadesse, sest praegu, mida ma märkan, ongi ilmselt, kes on käinud meie käest nõu küsimas. On olnud väga palju erinevates teaduskondades ja on väga paljud on tulnud just vabadest kunstidest, mis tähendab, et nad tegelevad maalimisega või graafikaga ja mina ei piiritleks üldse meie tegevust disainiga. Aga keda te oma keskusesse ootate? Me ootame siia tudengeid ootamise vilistlasi ja me ootame siia kõiki vaja õppejõude ja töötajaid, et hetkel ma pean rõõmuga tunnistama, et et tudengid ja õppejõud on meie keskuse üles leidnud. Ma küll ei saa öelda, käsi südamel, et kõik sellest keskusest teavad ja, ja me oleme nagu täiesti selline orgaaniliselt juba liitunud siia ülikooli, sest tegelikult me oleme nii uus Allased. Et see võtab pisut aega, enne kui selline uus keha omaks võetakse. Täiesti. Aga vilistlased on täiesti uus sihtgrupp, mille me need suve jooksul jõudsime arusaamisele, et tegelikult me peame pakkuma oma teenuseid ka vilistlastele, sest vilistlane, kes on lõpetanud kas praegu või kasvõi kolm aastat tagasi, et tal tegelikult ei ole olnud võimalust saada sellist infot nagu praegu meie siin pakume. Kunstpunkt R. Kuulasite saadet kunstjärv stuudios olid russid kuulake mind jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15 klassikaraadios. Seniks kuulmiseni.