Tere, mina olen alles Andrus trussikute, kuulate saadet kunstruncteer. Räägime täna ajakirjast kunstee sellest uuest numbrist ja muuseumi erist, mis on ajakirjaga kaasas. Räägime kunsttoimetaja heie Treieri ja muuseumeeri koostaja Mariann Raisma ka. Et kõigepealt ilmselt on seal muuseumi eri tehtud nüüd seoses kumu avamisega või on seal mingi mingi laiem tähendus või suurem tähendus ka. Miks selline erinumber oli? Vaja koostada, eks moosime, erinumbreid võib koostada igal ajal, see on alati selline teema, kus juttu jätkub, palju. Küsimus on ainult selles, kas keegi tahab sellest nii palju lugeda. Aga heie Treier palus seda muuseumi eri koos, seda küll esmama, arvan tänu sellele, et toimus kumu avamine, see langeks kumu avamisega enam-vähem ühte ajaperioodi. Aga 2006. aasta tegelikult on ka kogu Eesti kunstimaastikul selline oluline aasta olnud. Eelkõige siis tänu sellele, et toimus ka Eesti Rahva muuseumi arhitektuurikonkurss, mis samamoodi kumu lõi suuri laineid ja, ja see on ka põhjuseks, mispärast see muuseumi teema üleüldse ju laiemalt nii ajakirjanduses vastamist leidnud kui ka näiteks teistes ajakirjades on ju tehtud erinevaid muuseumi lisasid erisid. Nii et ma ei tea, kas see nüüd hea või halb, et see langes niimoodi täpselt ühte perioodi. Aga see kunstimuuseumi eriga räägitakse siin rohkem kunstist või muuseumisse, tähendataks kunstimuuseumidest, mida Eestis teatavasti ei ole mitte liiga palju või, või siis üleüldse muuseumidest või mis ühendab rohkem kas kunst või muuseumiks olemine. Ma arvan, et kui ma hakkasin seda tegema, siis teemaks oli siiski muuseum kui institutsioon. Aga loomulikult me ei saa rääkida lõputult abstraktsest muuseumi ideest, muuseumi idee arengust või muutustest siis loomulikult selleks üheks selliseks väga oluliseks tahuks oli just kumu Kunstimuuseum Eesti Kunstimuuseum laiemalt ja, ja siis selle kõrval siis väiksemad, teised muuseumi institutsioonid nagu näiteks Eesti Rahva muuseum. Et loomulikult, kui me lehitsen seda muuseumi eri, siis kindlasti domineerima jääb, loodan ka kumu, aga kummusis sellises laiemas kontekstis mitte kumu kui eraldiseisev Kierarhiseeritud kunstimuuseum, aga üks teiste muuseumite hulgas. Aga mis see põhiline küsimus või põhiline probleem on, kui hakata rääkima muuseumist või teha sellist erinumbrit miks sellest muuseumist siis ikkagi peaks rääkima, millest sa alustad, millest sa kinni võtad, kõigepealt, mida see muuseum siis tähendab? Eesti avalikkuses tundub, et muuseumitest räägitakse alati siis, kui on tarvis midagi ehitada või see on nagu pigem ehitustegevuse küsimus, kui kui Mosioloogia valdkond. Jah, sest see on selline teema, mis pakub inimestele huvi. Sest kes ei tahaks sõna võtta näiteks arstiteaduse teemadel, kõigi oskavad öelda, kuidas asju ravida ja samamoodi oskavad inimesed öelda, kuidas ehitada tuleb, mis on ilus maja näiteks või milline on kole maja, et selle kohta on kõigile arvamus olemas ja ja loomulikult, et see on ka põhjus, kui räägitakse enamasti kultuurist või siis ütleme muuseumidest kitsamalt, siis räägitakse ehituskunstist tegelikult ja eks nad siis ole ka suhteliselt tihedalt seotud seises alad täiesti viimastel aastatel olnud. Kuna 21. sajand on ju Eesti muuseumi arhitektuuri alguses ajanud. Nii et, et sellel on ka põhjendus olemas, mispärast nii palju arhitektuurist rääkida. Jah, tõesti, seal on üks artikkel Urmas Oja, kirjutab Omuja kumu. Kaks ainukest muuseumiks ehitatud maja siin Eestis. Nii et Eesti aladel muuseumiks ehitati esimest korda hooneid 21. sajandil. Okupatsioonimuuseum ju ja siis kunstimuuseum on nii, et esimene oli siis aasta 2003, mil siis okupatsioonimuuseum valmis sai. Raskem võtta muuseumist, parata teda niimoodi ühte pihku, kui meil ei ole sellist märksõna nagu arhitektuur siis tava külastaja jaoks võib-olla need teemad ei ole väga atraktiivsed ja niimoodi huumor, tuttavaid või haaratavad. Ja, ja see on ka põhjus, mispärast väga palju just muuseumi rektuurist räägitakse. Aga kui nüüd seda muuseumi eri sai tegema hakatud, siis põhiline küsimus, mis ütleme, muuseumi inimestele endile on jaga muuseumi külastajatel on, on see dialoog muuseumi ja inimese vahel ehk siis milleks seda muuseumi vaja on, milleks seda ehitist vaja arhitektuurset monumenti ühelt poolt ja teiselt poolt siis milleks on vaja seda moraalset institutsiooni, mis funktsioneerib kui muuseum. Et see oli ka selline põhiteema, mis ma loodan väga, käib kõikides nendest artiklitest läbi ehk siis kuidas inimesed suhestuvad muuseumi kuidas nad tegelikult vaatavad, kuidas nad peituvat muuseumiruumis. Sa ise oled õppinud aasta aega Amsterdamis, Mosioloogiat, et see on küllalt unikaalne haridustaust siin Eestis Eesti spetsialistide hulgas ja selle teadmise baasil sa kirjutad ise väga huvitavalt muuseumi erinevatest rollidest läbi aja aastakümnete. Et võib-olla räägi natukene sellest. Tõsi, ta on. Et eks see on üks olulisemaid asju ju, kuidas muuseumis suhestutakse, kuidas teda tõlgendatakse laiemalt ühiskonnas see lähtub suuresti sellest, milline roll muuseumil on ja millist rolli pannakse see muuseum täitma teatud hetkedel. Mõnikord on muuseumile väga oluline roll, näiteks kui me mõtleme kasvõi Eesti Rahva Muuseumi peale laulva revolutsiooni ajal siis ta kandis mitte ainult ütleme sellist muuseumi funktsiooni, muuseumi tähendust. Tal oli tegelikult palju olulisem identiteedi, eestluse kandja roll. Ja selle kaudu ta tegelikult jõudis massidesse, mida enamik muuseumi tegelikult ei tee. Ja see ei ole ka võib-olla tema mõte või idee olla nagu massidesse jõuda nagu iga inimese hinge ja südamesse. Aga kui nendest rollidest rääkida jah, et enamasti on ju muuseumi roll olla suhteliselt vaikne ja rahulik, nii nagu see Irigi võib-olla tundub selline vaikne ja rahulik aga mitte staatiline, siis kui on ühiskonnas vajadus mingisuguste revolutsiooniliste murrangut, ärge siis teinekord haaratakse kaasa, takse muuseumist just nende suuremate vooludega kaasa, nii nagu näiteks muuseumi algus, kui me saame rääkida sellisest kaasaegsest muuseumitüübist, mis tegelikult ju kujunes välja koos suure prantsuse revolutsiooniga, ehk muuseum oli väga selgelt üks uue ühiskonna selliseid alustalasid ja idee kandjaid, mis, mis rääkis, et kunst kuulub rahvale, kultuur kuulub rahvale ja muuseum pidigi siis sellise uue institutsiooni kaunina kandma, seda väga suurt ja, ja võimast ideed. Nii et selles kontekstis oli tal väga selline oluline roll ja ütleme, otsesel kandev roll. Ja hiljem loomulikult on seal siis muutunud ja, ja muuseumi ütleme, kui me vaatame selliseid hilisemaid aegu, siis muuseumi võib-olla jõud. Ja see kandev roll ongi just see, et, et ta ei ole nii selline Drebin rinna lahti, olen punase lipuga seal paariga rottidel aita vaikselt suhteliselt selliste delikaatsete meetoditega, aga samas kindlalt kinnistab meile mingisuguseid teatud ideoloogia teatud ideid, mida me siis peame õigeks, mida me hindame ja mida me väärtustame. Ühesõnaga, muuseum on rahva mälu ehitamise masin, kui nii võib öelda, aga kuidas sa võtad, kus need muuseumi tüübid me räägime kohalikus kontekstis, kui tõesti nüüd ütleme, et 21. sajandil alles ehitati Eesti aladel esimesed muuseumid, spetsiaalselt muuseumi hooned, siis võtame mingi keskmise tüüpilise igava Kesk-Euroopa riigi, kus muuseum on tõesti juba suure prantsuse revolutsioonist saadik nagu inimestele tuttav institutsioon, et mis arenguid seal on toimunud nagu nende sajandite jooksul, mis muuseumitüüpidest me üldse saame rääkida, millega üldse võrreldes näiteks seda kummutada. Okupatsioonimuuseumid, mis tüübid need on? Ühelt poolt me räägime muuseumitüübist, mis ei ole seotud arhitektuuriga, et sina, praegusel juhul seod selle väga selgelt nagu muuseumiarhitektuuriga muuseumi ehitisi meil tõesti ei ole olnud, aga muuseumi kui institutsiooni traditsioon on meil ka suhteliselt pikk, ikkagi ulatub 19. sajandi algupoolde Et ühesõnaga, Eesti aladel on kõik need muuseumitüübid, mis mujal Kesk-Euroopas on eksisteerinud, on tegelikult ka eksisteerinud. Ja loomulikult selles mõttes ei saa eristada, nüüd kui meil ei ole muuseumi eraldi olnud muuseumi arhitektuuri, et siis meil ei ole olnud ka muuseumid, muuseumid on eksisteerinud noh, rohkemal või vähemal määral edu pikalt, aga, aga lihtsalt ei ole olnud seda spetsiaalset ehitis, millele me nüüd panustame, et me räägime, et vot nüüd on uue muuseumi sünd ja uue, sellise kultuurilise pildile kuvandile loomine. Aga loomulikult needsamad ideed on käinud ka varasematel sajanditel muuseum, näiteks kui selline Vunder kammervõi imedekamber, erakollektsionääride, sest välja kasvanud baltisakslastele kogudust näiteks ja mis on, ütleme kõik kogu selle ka tänaste muuseumit esiisad või tegelikult Fulfardi, seda erakollektsiooni peetakse ju tegelikult esimeseks eesti muuseumiks, mis rajati siis muuseas Tallinna raeapteek raekoja platsil oli see 1802. aastal siis pani aluse oma kollektsioonile ja seda ka eksponeerida kui sellist kollektsioonide kataloogi, nii et see nagu toimis juba 19. sajandi alguses, rääkimata Tartu ülikoolist, mis lõi tõesti kaasaegsele muuseumile iseloomulikult on reaalsed institutsioonid alates kunstimuuseumist, aga ka praegused geoloogiamuuseumi, zooloogiamuuseum ja nii edasi. Aga selles mõttes jah, ei aga öelda, et, et Eestis on kuidagi tõlgendanud muuseumi teistmoodi, et kindlasti mitte, et see muuseum on täpselt samamoodi kasvanud ja olnud muude selliste pärandi institutsioonide kõrval nagu raamatukogud, arhiivid, muinsuskaitse, täpselt samamoodi on ta siis ühe ühe sellise väikese lingina püüdnud katta, siis seda identifitseerida ja säilitada siis Eestis olevat kultuurilist pärandit. Kas eesti Mosioloogia ajaloos on mingisuguseid murrangulisi tappe olnud, näiteks seoses mingite aastate mingite ajalooliste sündmustega, kui on näiteks tekkinud hästi palju muuseumid või olemasolevat kogud, on näiteks suurenenud hüppeliselt millegiga seoses. Esimene murrang oligi see, millest ma ennist rääkisin, kui Tartu ülikool tegelikult väga teadlikult hakkas rajama õppeotstarbelisi muuseume. Et see oli nii-öelda selline esimene väga selgelt määratletud etapp, kus toimus väga konkreetne kollektsioneerimine, selline teadlik kollektsineerimise algus selles klassikalises muuseumi mõistes mida siis koguti just selle tarbeks, et inimesed, kes tulevad, saavad siis haritud ja valgustatud ja saavad parema hariduse ja õpivad siis objektilt, nii nagu see tegelikult tänaselgi päeval ju väga paljuski muuseumites. Siis ülikoolid ostsid kaupa nii-öelda aadlikelt või teistelt ülikoolidelt, kuidas tollase museaalide liignevus välja nägi? See olenes väga palju nendest inimestest, kes olid nii-öelda nende muuseumite jäänud teaduskonnad ees, nad olid väga selgelt seotud teaduskondadega, et palju osteti loomulikult ka baltisakslastelt keskele, näiteks käisid rändamas ekspeditsioonidel ja selgelt ilusasti on olemas sellised kollektsioonis põhinevadki teadusekspeditsioonidel, mis samuti on ju seotud väga kenasti ülikoolidega. Aga olid ka ju inimesed, kes käisid ise ja teadlikult kogusin karmorgastel, kes oli ise väga tugev spetsialist kes teadis, mida ta tahab nagu oma muuseumis näha. Ja tegelased väga teadliku kollektsioneerimisega ise Euroopas. Hea küll, Tartu ülikool, aga mis juhtus siis, kui needsamad baltisakslased hakkasid äkki eesti aladel? Prominema, teine murrang, mis on oluline, mis on seotud just sellise Eesti rahvusliku kultuuripärandi kogumisega, ongi 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, ehk siis Eesti Rahva Muuseumi sünd nii-öelda ja, ja praeguse Eesti Kirjandusmuuseumi sünd, kus siis seoses rahvusliku liikumisega hakati ka selgelt ja massiliselt tõesti sadade tuhandete kaupa koguma siis eesti rahvuslikku kultuuripärandit, olgu selleks siis muistendid, pärimus, rahvalaulud, mis tegelikult on ju samamoodi museaalne. Aga hakati näiteks registreerima siis muistiseid Eestis, mis on seotud siis eesti rahvuskultuuriga, et see on kindlasti selline nii-öelda tegelik alus, millele on siis kogu 20. sajandi muuseumi kultuur põhineb ja kui nüüd edasi minna siis kindlasti oluline muutus oli ka nõukogude aja algus, mil siis reorganiseeriti kogu muuseumi line institutsionaalne pilt ja muudeti väga olulisel määral siis neid kollektsioone. Näiteks siis toimus väga selge spetsialiseerumine muuseumites. Et kui vähemalt 20. sajandi alguses kogusid muuseumid enam-vähem kõik kõik olid niinimetatud sellised rahvusmuuseumid, kes tahtsid väga laiahaardelised pilt näiteks Eesti rahvuskultuurist, olgu see siis Eesti Rahva muuseum või siis praegune Eesti kunstimuuseumi eelkäija Eesti muuseum siis hakati väga selgelt spetsialiseerunud, kellele jääb etnograafia, kellele rahvaluule loodi näiteks ERMi põhjal siis Eesti kirjandusmuuseum, kellele jääb kunst ehk siis kunstivara termist, kunstimuuseumisse ja nii edasi. Loodusmuuseum eraldati endisest Trovintsiaal, muuseumist tehti kaks, muuseumid, loodusmuuseumi, Ajaloomuuseum ja nii edasi, et toimus väga oluline ja põhimõtteline selline reform, mis ka tegelikult kujundas siis praeguse muuseumi pildi, kus meil on maakonnamuuseumid ja suured keskmuuseumid. Et enam-vähem tegelikult siiamaani kestab. No mis sa arvad praegu sinu juttu kuulates tuli mõte, et, et aga äkki võiks olla mõni selline muuseum, mis ei ole nii kohutavalt kitsalt spetsialiseerunud, et kas see tänapäeval oleks see võimalik, et muuseum, mis kogub erinevatest valdkondadest pärit asju, eksponeerib neid kuidagi koos. Et ta ei lähe väga kitsalt oma rada. Kas selliseid asju? Jaanuar, 20. sajand, tegelikult kui vaadata laiemalt kogu maailmas on ju selline mille toimubki selline muuseumites, spetsialiseerumine, see on üleüldine tendents, et väga raske on selliseid niinimetatud rahvusmuuseumi hallata hõlmata, kuna nad on nii määratult suured ja siis tekitataksegi suuremad muuseumid, nii nagu me kas või Eesti kunstimuuseumi puhul näeme, et kõigepealt tekitatakse erinevad nii-öelda filiaalid muuseumi alla ja siis nad hakkavad järjest eralduma iseseisvuma, olgu see siis sisuliselt või ka siis tegelikult institutsionaalselt. Aga loomulikult, eks teisal. Ta on selline libe jää ka, et muuseumid muutuvad niivõrd spetsiifilised ja neil ei ole enam seda ulatuvust, mida tegelikult ju tänaselt muuseumilt oodata Öeldakse, et on vaja sellist interdistsiplinaarsust ja, ja suuri ideid ja sellist lendu. Ja kui me räägime sellisest spetsiifilisest muuseumis tõesti, tema tegeleb ju suhteliselt oma väikse kitsa nišiga ja seda lendu sinna sisse panna, see nõuab oluliselt rohkem tööd. Aga kui nüüd rääkida museaalide, siis kindlasti nad on rohkem uuritud sellises keskkonnas ja ka arvata võib paremini kaitstud. Kui sa küsisid, siis ma ei, ei saa muidugi öelda, et kõik muuseumid oleks väga spetsialiseerunud, et et kunstimuuseumi puhul on see suhteliselt selgesti jälgitav. Et on olemas kunstiteosed, need jagatakse siis erinevalt, aga me tegeleme siiski üha valdkonnas, on kunst, kui me vaatame näiteks kas või maakonnamuuseumi ajaloomuuseumi etnograafiamuuseumi, et siis seal on tegelikult neid valdkondi väga palju seal sees mis on omavahel seotud. Sa rääkisid varem, et muuseumit kui sellist sõna, institutsiooni või sellist kujundlikku väljendit iseloomustab vaikus. Et see on nagu enam-vähem esimene asi, mis mõtleme seoses muuseumiga, et see on vaikne. Kas see tähendab, et muuseum on alati nagu surnud, et ajastul, kui popid on väljendit postmodernism post-postmodernist või mis iganes ja, ja me räägime ajaloolõppudest, siis kas muuseumid on asutused, mis tegelevad juba lõppenud ajajärkudega juba valmis objektidega? Kes kuidas, et see kuvand, et muuseum on nagu surnud institutsioon, see selles mõttes on õige. Et muuseumis on asjad, mis on oma funktsiooni kaotanud, selles mõttes nad on surnud. Aga see ei tähenda alati, et seal on midagi väga negatiivset. Et kui asi on nagu surnud, siis on ta nagu mõõta. Ja selles mõttes on need asjad surnud, et nad on enamasti võõrandunud oma keskkonnast, oma loomulikust, originaalselt keskkonnast, kus nad kunagi on olnud kasutusel näiteks eks ole, altarimaalid, uus reaalses keskkonnas. Tallinna väga lihtne näide. Aga see ei tähenda seda muidugi, et muuseumid alati tegelevadki sellise lõpetatud ajalooga või, või surnud teemaga vaid tänaste muuseumite ülesanne ongi tekitada nendelt teemadel taas siis selline elav diskussioon, mida ka näiteks väga ilusasti ju peegeldab seesama keskustelu kumu kunstimuuseumi uue püsiekspositsiooni üle, mis näitabki väga hästi seda, et kuigi muuseumieksponaadid on juba ammu valmis nii-öelda pakendatud mingisse formaati paati olemas, siis tegelikult see interpretatsioon on see, mis, mis on kõige olulisem. Sest kogu ajalugu on jo interpretatsioonimuuseum peakski olema ühelt poolt, eks ole selle interpretatsiooni pakkuja, ehk siis teisalt ühe ajaloovisiooni looja. Väga lihtne küsimus, mis sa arvad, kas ajalugusid kirjutatakse muuseumite järgi või muuseumid juhinduvad ajalugude järgi, mis neile ette kirjutatakse? Misse üldisem suund on sinu kogemuse põhjal. Väga raske öelda, see oleneb väga palju muuseumi positsioonist, mõned muuseumid, mis on väga olulisel tähtsal positsioonil näiteks mõned kunstimuuseumid, nemad kindlasti kujundavad väga suurel määral just seda, ütleme meie arusaama kunstiajaloost ehk nemad loovad ajalugu, kunstiajalugu, mingit narratiivi. Sest kui seal on olemas ka nagu väga tugevad uurijad väga tugevat teadurit, siis neil on väga suur võim kujundada seda ja samamoodi ajaloo puhul, kuigi ütleme, ajaloo puhul on see oluliselt raskem. Et selles mõttes ei saa öelda, et üks teeb nii või naa, aga loomulikult muuseumite tahaksid luua ajalugu ja kirjutada ajalugu. Et see on nende aeg, selline suur ahvatlus. Kumu võiks olla selline muuseum või kas see on pretensioon, mis on igal alustaval muuseumil nii-öelda automaatselt institutsiooni sisse kodeeritud, et sa tahad kirjutada natukene seda ajalugu ümber, mida sa. Aga loomulikult, see on ju see looming, ongi see interpretatsioon, see loomingu hetk, mida, mida sa tahad nagu toota või kujundada. Ma usun, et see on üks võluvamaid asju, võimsamaid asju üldse, mis, mis ühele kuraatorile, vaid teadurile on antud kujundada mingi nägemus mingist ajahetkest mingist perioodist, mingist ideoloogiast. Aga kas tänapäeva musiolooge siis pigem julgustab või paneb nagu rohkem kuraatoreid ohjasse või milline see üldisem ideoloogia on, et kas muuseumid peaksid aktiivselt tegelema ajaloo ümberkirjutamisega või pigem siis säilitama mingit ajalugu? Ma usun, et muuseumid ise, kui nad on piisavalt jõulised ja paljud muuseumid on väga teadlikult võtnud selle rolli, et nad tahavad seda teha ja nad teevadki ja ma arvan, et selles mõttes tuleb seda igati soodustada. Hei jälle küsimus, et kui me nüüd kõik teame, et kuidas need muuseumid on tekkinud ja milliseid läbinud ja, ja miks nad on praegu sellised, nagu nad on ja millisesse traditsiooni nad kuuluvad või millisesse rühma nad kuuluvad, et kui prooviks seda natukene ära unustada ja mõelda, et milline võiks olla üks selline, noh mitte nüüd ideaalne, aga väga hea või väga huvitav Kunstimuuseum või kui sa oled käinud näiteks kuskil mujal maailma muuseumides, et milline on selline kõige parem võimalus sellist suure hulga kunstiga kohtuda? On mingisuguseid muuseumi mudeleid, mis, No ilmselt see sõltub, mis ootustega sinna minna või mida sa tahad näha, kui sa tahad ühte konkreetset tööd näha, sa lähed seda jahtima siin muuseumis ja tead täpselt seal vot selles linnas selles muuseumis, selles kirikus või kus iganes sa võtad suunajoonelt sinna selle töö juurde ja. Tegelikult ise ei mängi erilist rolli, et kui kogu see ülejäänud muuseum, kuhu ta kuulub Või noh, teine asi on see, et ma sattusin Rooma ja noh, teadagi Rooma ise sihuke muuseumide linn ja seal moodsat kunsti peaaegu üldse ei ole Moodsa kunstidieedil ja käid ainult mööda Vatikani ja Colosseumi ja nii edasi. Ja siis lähen Vatikani muuseumi enesest mõiste Rafael, eks ole, noh kuhu veel kõik terved massid tormavad rahveli suunas, suured nooled üleval Rafael ja järsku vaatan, olengi Rafaeli nendes Tansades kolm tuba täis Rafaeli Seinomaale. Need on muide poliitilised seinamaalid, nad ei ole üldse süütud. Ta seda omaaegset poliitilise oli huvitav. Aga siis hoopis mina vaatan järsku põrandale ja põrandal on mosaiik ja siin on kirjutatud Semper. Igavesti igavesti ja mina loen. Semper tuleb muidugi meelde kohe Ene-Liis Semper. Johannes super. Ja neid on rohkemgi veel ja, ja siis kohe sai pilti teha ja ajakirjas avaldada. Sellised üllatused ei tule selle peale, et sa leiad sealt mingeid üllatusi. Et sa võid tuntud kohas nii-öelda kaaperdada mingi Jah, täpselt täpselt. Siinsed muuseumid ei saagi sellist leidmist nagu programmeerida. Liisa ei saa, see oli ainult spetsiaalselt minule serveeritud selline roog seal muuseumis. Aga väiksed kavalused on muuseumi Nad on väga õppinud selliseid väikseid kavalusi tegema, et see oli tõesti, ma kujutan ette täpselt sberghli for you, aga aga iseenesest mingid sellised pisiasjad, mis mõnede jäävad silma, on väga mõnusad, et ei ole nagu selline on mainstream ja küll on hästi kõik tehtud. Aga kui rääkida kas või sellest samast püsiekspositsioonist, mis on enamasti ka igas muuseumis oma kogemuse põhjal, kui palju te jälgite seda kuraatori tohutult peenelt välja töötatud sellist skeemi või käite mööda rada, mis teile on ette kirjutatud või võtate seda jutustust vastu või võiks olla näiteks ekspositsioon selline, kus kõik on täiesti tasapaksult pandud seintel kõik, mis on leitud ja ilma erilise noh, jutustus on mingi nagunii, aga, aga erilise suure pingutuseta Kui küsida elamuste muuseumi elamuste järgi, siis mul oli kunagi 90.-te alguses üks täiesti veider elamus täiesti tillukeses Rootsi väikelinnas Nortšeping või mingi Cheping, see oli. Ja see oli selline igapäevane muuseum, et sa lähed sisse, ta on nagu noh, tänavalt astud muuseumi, sa võid süüa, jäätist sa võid tunda ennast vabalt, siis seal ei olnud siukest pidulikku ekspositsiooni kõik kunstiteosed läbi ajaloo oli täiesti segamini. Seal tekkisid seosed mingi padunoore, kunstniku töö ja siis tohutu võimsa klassiku vahel. Kõik olid rahulikult kõrvuti pandud, siis kunstiteoste vahele olid veel klassikute prillid pandud eksponeeritud kellelegi sulepead ja öeldi, et näe seal selle kunstniku sulepea ja siukene postmodernistlik segamuuseumi, ma sain elamuse. Noh, täiesti ette planeerimatult. Aga KUMUs. Teda käinud, vaadanud kumu püsiekspositsiooni, mis peaks esindama sellist kõige põhjalikumat ekspositsiooni loomise viisi Eestis viimaste aastate jooksul. Põle. Marian tead, seal on see selline traditsiooniline ekspositsioon või on see, milline. On loomulikult, ma arvan, et nad plaanisidki teha suhteliselt traditsioonilise ekspositsiooni, et ei hakka seal mingisuguseid radikaalseid asju läbi viima nagu näiteks, et eit, moderni lahend mida kõik vist ka ju enam-vähem arvad, et täpselt samamoodi nagu Hei rääkis, et on püütud nagu sellisest traditsioonilisest klassikalisest lineaarse ja ronoloogilis koolkondlikust süsteemist eemaldada vaid on püütud ehitada üles mingitele uutele põhimõtetele uutele struktuuridele see üles, et ma usun, et on väga hea praeguses kontekstis, et see kumu ekspositsioon selline ei ole, et see on ikkagi selline, kus suures Taanis on võimalik mõnusalt seal uidata minartisse püsiekspositsioon, nii palju, kui mina seal käinud on väga mõnus. Ta ei ole selline külm, mis pahatihti on uutes muuseumites ja valgetes muuseumites, et tundub mulle väga valge muuseum kokkuvõttes ikkagi Helena oli suhteliselt külm, aga see ekspositsioon on selline inimlik, mis on hästi hästi mõnus, tihe, mis on ka väga trendikas. Easyne ilusaid vaateid ja lugusid jutustav lähtudes siis erinevatest kompositsioonidest ja loomulikult, et ka see nii-öelda maiuspala ehk siis installatsioon, kajakas, mis ma usun, et kõikidele imeliselt meelde, mis on täiesti super õnnestumine, kumus, kus täpselt samamoodi toimib, nii nagu heie rääkis üllatusmoment, et tegelikult sul on teatud narr statiiv see lugu Eesti kunstilugu, kuidas sa käid ükskõik, kas käituda õigetpidi või tagurpidi, aga siis ühel hetkel nagu satud mingisse teistsugusesse ruumi, et see on minu arvates nagu ülimalt hästi õnnestunud, väga hästi tempereeritud asi ootama Tartus ja samas selline nii-öelda APU kee siis kogu sellele muuseumile. Mulle tundub, et me jõuame jutuga tagasi jälle muuseumitüüpide juurde, et kumu ikkagi defineerib ennast ju sellise rahvusmuuseumina. Aga teip Moderna on see moodsa kunsti sai 20. sajandi muuseumitüüp, mida tegelikult Eesti aladel ei olegi kunagi olnud. Et siis nagu küsimus just sellest, et kas nii-öelda national, mesi või selline rahvusmuuseum saab üldse endale lubada selle kronoloogiliselt narratiivi rikkumist, selle ümberkirjutamist, on see üldse tänapäeva maailma praktikas kuidagi legitimeerida. Kontseptsioon on, on väga palju, nii et see ei ole ainult peit, moderni privileeg kirjutada ajalugu ümber panna kõrvuti kunstnikud, kes kunstiajaloo raamatus ei ole meil nagu sammaspeadega. No kui sa kasvõi Sirje helmed kuuleksid, tema tahaks ikkagi nagu rõhutada kunstimuuseumi positsiooni kest moodsa kunstimuuseumina mitte ainult rahvusgalerina sisuliselt, et need kaks poolt nii-öelda peavad ühes hoones koostoimimine ja ma arvan, et noh, miks mitte, et ei pea neid tekitama jälle mingisuguse piiri vahele, et vaat nüüd me, meil on rahvusmuuseum või nüüd meil on moodsa kunsti muuseum, et et milleks, kui me kogu aeg tahame neid piire lõhkuda, siis ei ole vaja neid kõigepealt tekitada, et neid siis lõhkuma hakata. Mulle kasega meeldib, et on klassika koos, sest Eesti on kuidagi hästi, noh, me oleme ise loome endale selliseid katkestuse kultuur, et pidevalt mingid asjad katkevad, noh, et seal sa näed, kuidas tegelikult on meie, tänapäeva moodsal kunstil kaasaegsel kunstil mingisugune raskus heas mõttes, et Ta ei hulbi kuskil ilma toetus pinnata, vaid tal on mingi tagama mingi tagala. Kas teile tundub näiteks KUMUs ringi käies, et et ajalugu on hästi loogiline ja see, mis on toimunud näiteks üheksakümnendatel, noh kuigi seda ei ole ekspositsioonis, et see on ka nagu Normaalne võib-olla seda sellepärast ei olegi 90 neid seal ekspositsioonis, et see oli ebanormaalne. Et, et see, see ei ole nii-öelda nagu sa ütled, loogiline, et kui kõik moel tuleb niimoodi järjestikuseid, siis 90-lt Bach. Mida peab tegema Muuseum olukorraga, mis on äkki täiesti ebaloogiline, mida ei saa kuidagi vormistada, hästi, mida siis muuseum peab tegema? Aga samas on ju Eha Komissarov kureeris ja 90.-te näituse paar aastat tagasi Rotermanni soolalaos, nii et see juba toimus ära. Püsiekspositsioon võib nii öelda, aga jah, selge see, et seal tuleks üks korrus otsa ehitada ja sinna panna. Kümnendad. Aga ma usun, et nad teevad 90.-te luude näitusi, nüüd pärast seda pikki jutte sellel teemal, kuivõrd palju inimesed igatsevad ikkagi näha seda lähiminevikku ja seda noh, nii-öelda tegelikult kaasaegset kunsti kohaliku kaasaegset kunsti. Kui rääkida sellest ajakirjast veel, siis kes need on, kes kirjutavad, millest nad kirjutavad, kas ajakirja Esseerim muuseumi erinumber sisaldab seal mingisuguseid vastuolusid või konflikte või on see suhteliselt selline samasugune jutt nagu meie siin räägime kõike nagu annab ära rääkida ja ja kõik on enam-vähem kontrolli all. See ärarääkimine ongi nagu see põhiline teema kes paremini ära räägib, sellele on ka tugevam sõna jõud ja õigus. Aga kui nüüd rääkida autoritest, siis siin on nii-öelda kaks poolt sellel eril. Et ühelt poolt on sellised korralikud artiklikesed, mis räägivad erinevatelt teemadel olgu see siis muuseumi võimuiha või rahvuslik ideoloogia muuseumite kontekstis või siis näiteks Eesti kunstimuuseumides latika ja teine teema on siis nii-öelda esseistika ehk siis inspiratsioon sellest, mida pakub siis muuseumikülastus. Ja selles mõttes on, ma arvan, siin väga ilusasti jaotatud, et kui asi kisub liiga tõsiseks, siis vahele on pikitud, et selline väga ilus on kausi killud fotode teemal, Essele kiileri fotodiaan kausi siis sellised, see on minu arust tõeline maiuspala, noh niisugune gurmee sellepärast ongi sinna keskele panna, et noh, kui päris kõhn pärast nii tähtis on, siis ei taha nagu lugeda, aga aga keskele just inspiratsiooni tekitamiseks ma usun, et et see on eriti oluline, kuna muuseumis enamasti tihti tegeletakse vaatamisega jälgimisega ükskõik kas on läbi fotokaamera läbis silmade läbi teiste inimeste silmade aga aga see vaatamise protsess nagu hästi oluline. Ja siis võid endalt pärast seda küsida, et kas ka midagi nähti. Aga ma loodan, et siin vähemalt inimesed mõtisklesin selle teema üle ja ja kui nüüd autoritest veel rääkida, siis peale kumu teema, mis siin on kajastust leidnud just sellises konteksti võtmes, ehk milline on üldse kunstimuuseumi identiteet tähendus ja roll, milline peaks olema siis kunstimuuseumi tähendust laiemalt, siis Põhja-Euroopa kontekstis on ka siis eraldi üks artikkel Eesti muuseumiarhitektuurist millel saab olema, ma loodan, väga kuulsusrikas tulevik. Aga ajakirja põhinumbris vaatasin ma, et ma ei tea, kas see on nagu teadlike taotluslik või või on see kogemata niimoodi juhtunud, et ka kõik teemad kuidagi kas otse või kaudselt kisuvad ikkagi natuke sinna kas muuseumi või kunstikogumise või millegi taolise poole. Jah, nad on täiesti teadlikult niimoodi tehtud ja idee ongi selles, et nagu toetada seda erinumbrit, aga samal ajal anda mingisugust lisa tausta juurde ja seal on siis võib-olla see kunstikogumise plokk mida esindavad ühelt poolt üks Eesti kunstikoguja Renee Kuulmann, tema intervjuu, et mis toimub tema kui kunstikoguja peas. Ja teiselt poolt siis saksa kunstikoguja Hoffmann ja kummaline oli see, et nad muidugi ei ole omavahel kokku puutunud, aga nad lõpuks jõuavad nagu sama järelduseni, et mis motiveerib neid koguma või miks nad ostavad just seda tööd. Et see motivatsioon on täpselt üks ja samas see oli minu jaoks hästi huvitav ja mis see motivatsioon on kujund, et see peab nii haarama kohe et nad peavad sõnaga olema sellest noh, nii sisse võetud haaratud, et see peab midagi rääkima nendega. Nii et noh, see on väga huvitav. Aga kas näiteks tänapäeva muuseumide kogude koostamise puhul, kas te teate, te kujutate ette, et kas selline asi nagu kirgia kujund ja selle haaravus saab mängida mõne muuseumikogu küll mingit rolli või sellise tohutu demokraatlikkuse ja kaardistamise ja ja üldse igasuguste muude painete ja kohustuste kõrval misel muuseumil nagunii lasuvad. Ehk siis teisisõnu koguja hing vist eriti muuseumisse ei kõlbaks. See on küll vale küsimus meie käest küsida, sest me võime siin igast juttu ajada, mida meie arvame, seda tuleks küsida siis muuseumi maaklerite käest näiteks, et otsustate ainuisikuliselt, et on olemas oma ala mulle küll mulje, et seal kumus vähemalt küll on kirgi nii palju ja need möllavad üle pea aga loomulikult heas kui halvas muuseumil selles mõttes ka noh, mitte ainult kunsti puhul, aga ka laiemalt loomulikult mängib suurt rolli isiku valik, et sa nagu valib mingi asja sinna ja siis see leiab heakskiitu või ei leia heakskiitu, aga selleks üheks nii-öelda motivatsiooniks on kindlasti selline isiklik huvi selline atraktsioon kvali ehk et see valiku tegemine muuseumi kontekstis on, on oluliselt suurem näiteks kui raamatukogude puhul arhiivi puhul, kus on oluline võtta siis nagu näiteks igast raamatust eksemplar, et see ei tekita nagu seda valikumomenti, see on tegelikult muuseumitesse oluliselt suurem ja ja see ongi see, see küsimus, eks ole, et mida sa nagu sellel hetkel valid seda näiteks siis 25 aasta pärast eksponeerida näiteks Eesti Rahva Muuseumis praegu avati just nõukogude aeg, see söögikultuuri näitas, et mida meil on nagu sellest ajast juba varem kogutud selleks, et tänasel päeval näidata, et selle aluseks on ühelt poolt kogumispoliitika see muuseum kogub mingit teatud asju, aga teiselt poolt kindlasti ka see, et muuseumi kuraator peab oluliseks selliseid asju koguda või selliseid kunstnikke koguda. Sest ta teab, et vot sellel kunstnikul on kujund ja sisu ja kirg. Et kuraatorid ja erakogujad on selles mõttes nagu ühe hingega ikkagi mitte et üks oleks professionaalsem ja teine subjektiivse. Ühed saavad olla subjektiivselt, loomulikult erakollektsionäärid saavad olla oluliselt subjektiivse, on see on nende võlu ja tugevus ja muuseumid paratamatult ei saa olla nii subjektiivsed. Aga ei, ma arvan, et ei tasu seda väriseda subjektiivsetelt elimineerida ja öelda, et vaat nüüd. Enim konstrueeritakse kunstiajalugu ja ühtlasi produtseeritakse just neid töid, mis on kogudes siis kirjutatakse, analüüsitakse just neid töid ja need säilivad, kuna nad on muuseumis neid restaureerida takse, nad on tähtsad ja need tööd, siis, mis on valitud kogudesse, need siis. Mõnikord on täiesti juhuslik, eks ole, et on olnud ju Eestis näiteks sadu ja sadu krutsifiksi või kunstiteoseid, millest on nagu säilinud Eesti pinnal kümned 10-ga on isegi hästi öeldud. Jah, et mis on olnud see, see valik, et see juhus, eks ole, mis on säilitanud meile mille põhjal siis me nagu püüame konstrueerida seda minevikku, pilti või või visuaalset maailma, mis siin kunagi võis olla. Aga selles mõttes erakogu ja muuseumi palgal töötav kuraator on ikkagi kaks eri asja, et hea näide on see, et muuseumi ja erakoguja huvid võivad küll kohati kattuda, aga, aga näiteks tundlik erand on ju seesama sotsrealism, mida ei ole ju kunagi olnud tegelikult Eesti aladel erakätes, et see on ju alati nii-öelda riigi tellimusel tehtud kunst ja ka riigi poolt nii-öelda muuseumi kogudesse ostetud kunst. Jah ja, ja teine asi on see, et kui sa oled erakoguja ja samas ka muuseumitöötaja, vot siin tekib jälle eraldi teema, millele me täna ei peatu. Genoom. Tänud stuudio külalistele kuulasite saadet Kunzee r. Stuudios olid heie Treier, Mariann Raisma, Andres Traszekiana alles kuulake meid jälle järgmisel pühapäeval kell 18 15 kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni. Kunst.