Tere, mina olen alles Andrus trussekite Kuulate saadet kunstbakter ja räägime täna Elin Kaardi, Marko Laimre, Marko Mäetamme, Andres Talinäitusest vägivalda propaganda Tallinna kunstihoones ja räägime sellest kahe kunstniku ehk siis Marko Laimre ja Marko Mäetammega. Te olete oma president alguses öelnud, et kunstnikud on ühinenud oma vabal tahtel. Näitust vaadates mulle tundub, et kui need tööd oleksidki üksikuna väljas, siis nad oleksid võib-olla midagi muud, kui nad on praegu koos ja eriti veel sellise kõlava pealkirja all Milviisilise teie vabatahtlik ühinemine siis toimus või miks ühinesite alustan siis. Ma arvan, et teisel Markol on võimalik tailidesse rohkem laskuda, rohkem rääkida sellest, aga minu selline isiklik tunne on, on niisugune, et me tõepoolest ühinesime täiesti vabalt tahtel. Keegi ei sundinud selleks ja võib-olla üks selliseid minu isiklikke mõjud. Ta oli see, et see idee, mis kuidagi ma isegi tegeleb, peaks kõigepealt sündis, võib-olla isegi Elini peas tundus üpris ligilähedane sellega, mida ma nagu noh, millega ma tegelen ise, et et kui see naguniisama nagu jõesäng täpselt, et seal ei ole isegi vaja ennast väga palju painutada mingisugusesse, teise kontseptsiooni või teise suunda, siis astudes juurelnud selle üle, kas kas ühineda või mitte ja ja see oli küllaltki selline spontaanne, juhuslik, nii et see ei olnud mingisugune niisugune, saadame kutsed laiali ja igaüks siis ütleb jah või ei. Et ühel hetkel oli neli inimest, otsustasid teha koos näituste ja väga-väga pingevabalt, aga võib-olla Marko Laimre tundub Meenutan sulle seda pealkirja niimoodi lähmasid sa ise selle tegelikult täiesti kogemata. Mina ei mäleta, et noh, on just nimelt on oluline nagu teada, et antud juhul, et ennem kunstnikud kogunesid ja siiski nagu ei kogunenud pealkirja alla, vaid see pealkiri tekkis siis sellest kokkusaamisest mingi mingi idee nagu oli, millest me tahame ja siis sa selle sealt välja kobistasidki ja põhimõtteliselt nagu sa oled, ütlevad küll jah, et kui seal sinu see on, siis sa loomulikult ei näe üldse mingeid küsimusi, nagu sellega seoses, et aga ma ütleks, et noh, ja Vainot, eks ole, siis siis jäigi nagu vägivalda propaganda ja teemaks või pealkirjaks ja nüüd vabatahtlikkusest või mitte vabatahtlikkusest rääkides tänapäeval kunstnike puhul see nagunii ei ole eriline teema, et ma eeldan, et võrdlemisi vabatahtlikult koostatakse näituseid. Küll, aga jah, ei ole sellel näitusel mingit erilist paika pidavat kontseptsiooni ega kuraatoreid on jätkuvalt sõnumeid. No neli kunstnikku on, see on selline arv, et oleks natukene rohkem saksa öelda, et mingisugune ülevaatenäituse tüüp, aga, aga kui on neli kunstnikku, siis paratamatult tekib näituse külastajal küsimus, et kes siis sellest neljast nagu see peamees on, kas teil omavahel oli mingisugune vaidlused, kelle tööd võiksid olla selle kahe sõna või kahe mõiste mõista ka kõige rohkem seotud? Pigem tekib küsimus, et kes puudu on sellest neljas siis kui eeldada, et noh, võiks ju viis või kuus kunstnik olla. Küsimusele mitte, kes, kes olemasolevatest on, on pea või siis need, kes on pigem puudu ja noh, siin põhimõtteliselt ei ole mingit kahtlustki, et puudu on kaid olenemata sellest seltskonnast, aga aga see on teine teema. Täitsa teine. Teemanäitus on inimese poolt. Mulle ka tundub, et nii mõnigi inimene võiks veel selle näitusega olla ühinenud, sest et ega ega me ei ole need sellised neli unikaalsed Kozniga, kes tegelevad vägivalla ja propaganda teema või ma ei tea mis iganes mis iganes teemaga siin, et sinna alla ei mahu kedagi, et et see on tõlgendamise vaatamise küsimus, et palju kas või Eestis tegutsevaid kunstnikke kindlasti veel haakub teemaga, aga aga noh, nii saagi võtta, et kõik, kes selle asjaga sobivad, need koostajad näitust, et kindlasti on mingi valik ansambel apaga, oleksid need ka keegi veel võinud põhimõtteliselt ju ühineda. Aga millegipärast rinne, Liina seal sees oli mingisugune sisuline hierarhia, kuidas te seda omavahel neljakesi üldse kokku panite, et kas keegi teatas seltskonnast, et oi, mul on nüüd idee ja mina, mina teen sellise asja ja teine siis mõtles, et aha, kuidas need vastu kajada või kõik ajasid mingisugust oma jura ja siis viimasel hetkel pannise pakett kokku. Noh, üldiselt mina pean sind natuke selgitama, et kuna noh, minu minu töö metoodika erineb nagu nagu piisaval määral ülejäänud kolmest, siis noh, kes seda teab, võib-olla võib-olla ma tõepoolest arvestasin, arvestasin seda, mida teised teevad teades, mida nad teevad vähemalt sõjalisel tasandil, eks ole, ja ja minu töö valmis siis kõige hiljem kaks nädalat tegelikult enne näituse avamist ja sündis see töö hoopistükkis ühes teises linnas Berliinis, nimelt et idee tasandil siis samas ma ei, ma ei ole väga veendunud, et me oleme, need, need oma oma teosed teinud väga kolleege arvestades. Pigem ikkagi igaüks on ajanud oma oma vaguja võrdlemisi enesekindlalt. Jah, mul on samasugune tunne, et, et me tegelikult viisime endid kurssi ühtise töödega küllaltki lõppfaasis, siis kui ma tea, seal oli juba teemaks, palju meil ruumi on ja kui palju kellelgi üldse töid on, et siis me hakkasime üksteisele oma töödest võib-olla rohkem informatsiooni andma, sest me lihtsalt ei tulnud üksi vastu varem huvi ja pärast oli lihtsalt hädavajalik, et teha mingisugune määranegi siukene, kujundus, trahv või mis igavesed, kui palju, mida, et siis siis tekkis, pole mingi pilt, mida teised teevad ja ja ma usun ka, et see ei mõjutanud kellelegi töö tegemist. Minul isiklikult küll mitte ja näiteks. Ma pean ka tunnistama, et osad mu tööd tehtud niimoodi idee tasandil valmis ka enne juba enne, kui see idee meil tekkis, nii et selline pikaajaline minul jälle vastupidi, teisest Marokost on selline teistsugune töömeetod, et ma töötan nagu niimoodi aeglaselt ja konstantselt, et noh, ei mäletagi, võib-olla mõned tööd olid üldse mõeldud mingisuguse muu asja jaoks kunagi, aga nad lihtsalt kasvasid sellel näituseks valmis. Ma ei tea, kas peab olema selles vägivalla propaganda, nendes sõnades on kohutavalt kinni kui seda näitust vaadata, aga aga kui nad seal suurelt on kunstihoone peal, siis ma tahaksin küsida, et mida see vägivaldne propaganda tähendab või, või mis asi see on, kui te ütlete, et teie tööd jutustavad justkui vägivaliste propagandast ja üks vahemärkus veel, et mulle tundus, see on nagu selles mõttes üllatav, et allkirja ja idee oli Markko mäed õmmeldi mulle alguses tundus pigem, et tegemist on Marco Laimre näitusega, kuhu on teised kuidagi nagu integreeritud. Siin võib-olla nüüd küsimus selles, et, et võib-olla mädama tegi nalja no üle ja ja noh, nagu ikka natuke hakkavad, võib olla täiesti absurdsete kohtadest peale, et nojah, siin on nagu, nagu tegelikult mitu kahtlustan selle pealkirja all, et tegelikult niivõrd propagandistlik Pealkiri millelegi on iseenesest kergelt siis sisutühi või sest et mõlemat mõistet, nii propaganda kui ka vägivald on väga-väga-väga laialt paradigmad iseenesest ja kui me nüüd suutsime neljakesi kaardistada mingisugust, nagu väga-väga imetillukest osa sellest on siis noh, suurepärane, eks ole, aga jätkuvalt ma olen seda meelt, et ei, tegeleme nagu, ütleme põhjalikumalt tasandil ei vägivalla iga propagandaga sealjuures küll, aga mingit sorti nii vägivalla kui propaganda rekte on meie töödest sees, eks ole, ja ja noh, siis peaks juba nagu rääkima, et mida konkreetselt üks või teine kunstnik silmas vägivalla või propaganda all. Aga see on nii, et me saame rääkida ainult teineteisest siin hetkel, et tõepoolest on kahtlemata talinikuga Elin kaardil on oma arvamus. No aga võtame teid siis ükshaaval etta. Marco Laimre. Noh, mina käsitlen propagandat kui, kui siis teatavate keelelist konstruktsiooni, mille abil siis saavutatakse inimeste soovitud käitumine ja rõhutatult käitumine, mis neile nagu siis nullpunktis algetapis absoluutselt ei meeldi või mis on neile siis vastuvõetamatu. Ehk siis tänapäeva mõttes siis palun Ad tarbima või ostma midagi, mida neil tegelikult vaja ei ole või või mille kohta neil ei ole isegi nagu ideed, et neil seda vaja võiks minna. Seetõttu on minu isolatsioonis päris mitu-mitu kaasaja poliitilist vihjet. Just nimelt poliitilist vihjet, mis on sellises vägivallasemiootilise kastmes kergelt ehk siis mingit sorti vägivallamoment on, on juba iseenesest propaganda mõistes sees. Just nimelt jutt oli sellest, et inimesed käituma, panna vastuoksa sellele, mida nad võib-olla tahaksid või muidugi võib alati küsida, et et, et inimesed üldse teavad, mida nad tahavad ja siin astub jällegi hea sõber propaganda. Nii et, et kõik on märksa keerulisem, läbipõimunud ja võrdlemisi puntras. Ja noh, minu töö lähtub sellisest võrdlemisi, kuidas ma siis ütlen Street leveli nagu poliitilisest võitlusest, siis algab see otsaga kusagilt aastast 80 ja siis kuhu see punkbändi teed Genelise laulutekstide pealt ja lõpeb siis maaliga nissan, no autotööstuse siis nihukesest võimalikust reklaamplakatist, kus nad toodavad siis auto, mille nimi on Reno Molotov kokteil siis et juba iseenesest võiks olla olemas auto, mis on mõeldud nagu põlema panemiseks, noh, ma pean silmas, bensiinipaagist on juba tehase poolt kalts väljas rippumas, mida saab süüdata. Ma pean silmas Pariisi rahutusi, just nimelt. Süüdi ei ole siis prantsuse autotootja, vaid pigem vihje siis sellele, mis juhtus möödunud aastal meil või ka need prantslased, noorterahutused, üliõpilasrahutused, mis olid siin alles hiljuti. Noh, nad on nagu sellises reklaami kriitilises aspektis või, või, või siis kasa propaganda kriitilises aspektis lihtsalt lihtsalt väga kohal. Vajalised noh, lihtsalt see, kuidas meieni jõuab tänavarahutuste pilt paraku suures osas või ma hakkan neid protsente küll ütlema, koosneb siiski põlema pandud autodest. Eks ole, neid versioone väga palju ei ole. Aga see on hea sümbol, et kui võtta sinu installatsioonist lihtsalt üks detail, siis semiootiliselt on see hästi huvitav, et ma ei tea küll, kas mõnel muul Kesk-Euroopa riikidest üldse Euroopa riikidest on seda tava, et mis Prantsusmaal on, et näiteks noored süütavad öösiti masinaid, mis on pargitud. Et see on tegelikult ju pärast näiteks jalgpallimäng olnud seal tavateema politseile nagu igapäevane valu, aga, aga maailmamassimeedia sai sellest teada ikkagi möödunud aasta rahutuste raames, et Sa üldse näiteks paned oma töösse sellise elemendi, mis on nii karjuvalt prantsusepärane, mis nagu ei ei tegele, ütleme, vägivalla ja propagandateemaga, ütleme Eestis, et, et kas, kas näiteks arvavad, et näitusekülastaja peaks nagu dešifreerida selle selle. Kahtlemata on ette heidab täiesti kohane, et ma ma tõepoolest vastuoksa oma viimase viimase lähiaasta praktikale siis rõhutatult loobusin lokaalses kontekstist ja soodus ja siis Kesk-Euroopa siis ütleme, Meedia kriitilisse diskursuses. Ja see on, see on minu täiesti konkreetne selge otsus, loobuda, loobuda kohalikust kontekstist, too on võib-olla ka õigustatud, et see töö nimetan veel kord valmis Berliinis ja ta ei ole nagu eriti mõeldud lokaalsesse konteksti ja see on, see on kõik õige. Aga nüüd, mis puudutab autosid lähemalt siis või sõidukeid, siis tõepoolest Neid pannakse, meenub midagi 19.-st sajandist mingisuguse ooperikirjutaja, esietendusejärgne mäsu kusagil Milanos vist. Kus siis fännid olid niivõrd vaimustuses sündmusest, et nad lõhkusid ära ega mingi mitusada siis troskatwigalessi, et viha transpordi vastu on üks asi. Noh, mis seal salata. Seda viha väljendavate autode vastu põhimõtteliselt, et ühiskonnaklassid, kes sõidavad busside ja trammidega ja noh, Prantsusmaal või Saksamaal metroo tega, eks ole. Me jõuame ikkagi tagasi tarbimisühiskonna juurde. Jah, no minu mõte on lihtne, pöörata asi ringi ja proovida, vaadata siis seda asja natuke teiselt poolt, et et kas on võimalik mingisuguse mega industriaalsest tööstuse poolt sedasamast vägivalda, siis noh, kasvõi siis visuaalsedki imagoloogiliselt ära kasutada. Ühesõnaga, küsimusi on palju. Mida reklaamib Lessis Laslev klipp, kus on pealkirjas ainult üks sõna inglise keeles fraas? Raev noh, jällegi, tegemist ongi sellise, sellise võrdlemisi sihitu, sihitu vägivallaikooniga, siin on sees muidugi teatav huumor baseerub slipp Taali rahulik pool, kus on peal valgelt keri paatse. Ja on siis tegelikult minu kerge irooniline vihje sellele, et, et tegelikult ükskõik, kus siis antiglobalistid või tänaval mässajad lippude alla kogunevad, võivad nad kasutada vabalt ka sellist lippu, mille peale ei ole mitte paatše, aga mille peale on tõepoolest sõna mustalt raevähe krahh. Ja võib-olla ikoonilised tänased natukene selgemad. Kuidas nüüd punkklassik teeb geneedis, siis sellesse kompotti suhestub? Mulle lihtsalt käib, käib väga palju vastukarva saun, mida tihtipeale kunstnikud, kunstnikud, oma installatsioonidega kasutavad seda ilmtingimata olema, mitte midagi ütlev, ambi, antne ulgumine või siis ehkki mine nagu lähedale, vot rehvil on natuke teine asi, eks ole, see ma, ma pean silmas muusikat, eks ole, ja ma olen nüüd tõesti ka viimastel aastatel üritanud kasutada selliseid saundamis, mis mulle ka endale midagi ütlevad ja meeldivad ja nimetas nagu erinevaid punkrokilugusid tegelikult geenides muidugi täiesti konkreetsel põhjusel, sest et funkpungiks, aga installatsiooni seal näha ka nende, nende laulutekstid, siis poeesia ja selle poeesia selline ütleme, et siis terav ja jõhker jõhker poliitilisus on see, mis, mis nagu on, on lihtsalt minu jaoks eriti oluline antud antud kontekstis. Ja mis seal salata, tihti tihtipeale need tekstid on ka võrdlemisi vägivaldsed või mida arvata siis loosungist, et Lindsime majaomaniku noh ja nii edasi. Kuidas Mäeldame teema nagu sellega vastu või sinul on hoopis sellised personaalsemat jutustused ju? Ei, maailm nagu ei huvita või kunagi, kui ma tegin selliseid ilusaid, nii-öelda neopoptöid, siis sain ise veel üliõpilane tookord ja paar kursust noorematele üliõpilastele luges Harry Liivrand mingit loengut ja kirjeldas näädame loomingut kui täiesti mitte sotsiaalne reaalselt nagu haakuvalt ja ma ise sisemas nagu tookord oli samuti nagu nagu endamisi selle vastu, kujutades ette, et kui sotsiaalne olend mingil määral suhestub maailmaga juba seda, see kunst tegelikult ongi, et sa suhestuvad maailmaga, sa võtad mingi dialoogi positsiooni siis kahtlemata, kui see suhestub sotsiaalse sfääriga, siis mingisugune sotsiaalsus tõenäoliselt seal on kuivõrd ta on peidus või kuivõrd ta on nagu, nagu paljas nagu iseküsimus. Nii et seetõttu võib-olla seda näitas, kirjeldades ma, ma alustaksin kuskil aasta tagasi enda jaoks küllaltki siiski kunstnikuna murrangulist tööst, mis ma olen teinud. See on nagu minu isiklik arvamus ja ja see näitaja headustega aldust, vaided tõesti minu jaoks olulisest striim Nis kirjeldas jaadi hästi see koheselt just nagu minu enda isikliku elu ja minu dilemmat, kuidas hakkama saada, ütleme, Nov kõikide sotsiaalses sfääris võetud kohustustega noh näiteks alustades tõesti kortereid liisimisest kuni kuni siis mingisuguse riiklikul tööpostil päevast päeva nagu raha teenimiseni välja ja, ja töölt kirjeldas niimoodi fifty-fifty reaalsust ja irreaalsust. Ja sujuvalt libises ühest teiseks üle ja see Ireaalsus või nii-öelda see unenäoline pool oli rääkis niisugusest jubedast asjast nagu perekonna hukkamisest elektritoolil vabaduse saavutamiseks, isikliku vabaduse heaolu loovutamisest. Ja need reaktsioonid, mis selle selle tööga nagu minuni jõudsid, olid niivõrd minu jaoks huvitavad ja äärmiselt ebameeldivad äärmiselt huvid. Minu lähedased inimesed, reageerid sellele, minu vähem lähedased inimesed, reageerisid sellele inimesed veel sellel aastal, nüüd kuu aega tagasi tuli minu juurde näituse avamisel mulle täiesti tundmatu inimene ütles mulle sügavalt silma vaadates mõrtsukas. Ja noh, seetõttu ma ma ausalt öelda tundsin, et see töö kui ta töötab veel aasta aega hiljem ja täiesti võõrale inimesele nii tugevalt, et otsib üles sihilikult ja teatab mulle sellise oma seisukoha minu suhtes. Ja see on huvitav, sest et noh, nende tööde puhul samuti. Ma üritan Moskeeruda selliseks dokumentalistiks mingist küljest ja mitte ei tee seda, võib olla vägagi konjunktuur ristlikult, sest sellel kõigel on, on seos loomulikult minu isikliku, sellise kogemusega sotsiaalses keskkonnas olemas. Ma ei konstrueeri näitena neid tundeid või neid skeeme või olukordi vaid nad on nii-öelda sellised tahaplaanile surutud võimalikud variandid, kuidas oleks võimalik üht või teist olukorda lahendada. Aga loomulikult sinna astub vahele eetikasin, astuvad vahele igasugused muud muud momendid, et need nii lahendate iialgi ja nad on mingil määral nagu selline ärritavad, ärritavad toonid balla inimesele, kes tuleb näitust vaatama ja talle tundub kaks asja, et kas tõesti ma olen täiesti vastutustundetu, võimul on tõesti tohutult raske elu. Ja ta suhestub minuga niimoodi vägagi paatilisel moel. Ja see on huvitav moment, ma saan seal sellisel moel tegutsedes vaataja Jüri kergesti kontakti. Tohib ma kommentaariks ütlen just mäetammetööde kohta, et üleskutse kunstiteadlastele muidugi oleks ilmselt ääretu lihtsalt huvitav teha mingit sorti uurimust mäetamme siis pildikeel ja, ja perekond oleks ilmselt päris päris huvitav ja see mulle tundubki niimoodi, et et Marko Mäetamme puhul on, on see perekonna aspekt nagu enam-vähem noh, väga paljudes jällegi piltides kohal. Ja sellise noh, mikro mikropoliitika levelil on, on tegemist ka ikkagi täiesti mingit sorti propagandaosaga. Et kuidas me, kuidas me perekonda tajume, võimalused seal sees. Teine asi, mis mul nagu tuleb praegu meelde, et ma alati mõtlen selle peale, et meie selline rumal vaataja rumal publik, teatris öeldakse küll, et kunagi ei ole rumalat publikut. Tihtipeale lähtub sellest, et kui pilt on, on on siis pine või seal toimub, kirjeldatakse mingit sündmust, kus on tegemist valuga või, või või toimub midagi kahtlast, siis ta kvalifitseerub selle pildi iseenesest pildina juba vägivallana mis ei ole absoluutselt nagu ühene ja mille vastu peaks minu arust nagu tänapäeva maailmas aga väga palju võitlema ja tähelepanu pöörama, et pilt vägivallast ei, ei ole sugugi vägivald ise. Kas pilt vägivallast õhutab vägivalda, ilmselt see on see rumala vaataja või külastaja igavene argument. Õhutab vägivalda pilt sõltub kontekstist muidugi. Sest ma siin lisaksin selle vägivalla propaganda nii-öelda teise poole koha pealt märkus, et just et kuidasmoodi näiteks selline küsimus, mismoodi mu tööd suhestuvad pealkirjaga siis siis just nimelt selle propagandaga Nad suvestuvadki mingil määral haakuda selle eelmise, nüüd jutulõpuga, et nad just nimelt niimoodi suhestuvad, et minu isiklik seisukoht on, et kui ma ignoreerin seda teemat, siis on see propaganda võimalus märksa suurem. Aga kui ma ei ignoreeri seda, ütleme, kui inimesele tõesti räägin sellise koleda loo, siis millegipärast ma usun, et, et mingisugune anarhist elab selle sisimas läbi äärmiselt ebameeldiva, ta saab mingisuguse, sellise väikese mürgituse sellest ja võib-olla isegi ta kaugeneb sellest võimalikust ütleme, vägivallast kui mingisugusest substants ist kui millestki, millega ta saaks suhestuda võib-olla lükatud okse eemale. Et noh, ma olen selline naiivne lootus, et kui ma, kui ma selliseid ütleme, teemasid kasutan, siis vaatamata tõesti tänavalt sisse tulnud näitusekülastajale see võib siiski teha hoopis kasvatusliku positiivsest tööd. Mul on väike väike lootus. Kui Marko Laimre, et tegelevad justkui rohkem sellise sotsiaalse vägivallaga või, või sellise nii-öelda täiskasvanud inimeste vägivallaga Viaid omamoodi tsiviliseeritud vägivalla käes siis miks sinu töödes alati ka, kui te vägival horrori õudis on kanaliseeritud nendesse justkui kõike Tseetumatesse kanalitesse v vaata mingid lapsed, mänguasjad ja, ja siis tohutult verd voolab alati, et millest see tuleb? Noh, loomulikult võib siin mind süüdistada sellises odavad nõksudega asutamises, sest nii nagu töötavad ka sellised kitsimaigulised tööd seetõttu hästi, et seal peal on nunnud loomad, väiksed suurte peade väikeste keredega lapsed. Ehk siis sellised, kelle eest meie nagu noh, geenid juba sunnivad, hakkad nagu hoolt kandma, et noh, miks on laps väike ja armas seepärast, et meie teda maha ei jätaks suureks kasvatamata koledaks mölakad, siis meil ei ole enam tema vastu ei peagi nagunii suurt, nagu empaatiat. Ega üks aastat ta käib juba tööl, uuriks, kasvades saab süütust süütaja. Aga. Miks see, miks see nagu minu loomingus on, ma arvan, et ma ei pea väga keeruliselt isegi üritama seletada, sest minu jaoks on see väga lihtne, see muutus minu jaoks niisuguseks, kui mul tekkisid väiksed lapsed koju. Ja see maailm nagu jõudis mulle kohale hästi lähedale, ütleme ma kasutan väga palju laste mänguasjadest, pakenditest saadud ideid igasuguseid lastele mõeldud nii-öelda propagandat ilusast maailmast, noh, kasvõi sellel näitusel on üks niisugune kena pikkade teravate hammastega buumis hirmutav väikest imikut, seal on samuti kindel sümbrici seest pärit. Et noh, et mind huvitab see konfliktne maailm tegelikult ja miks lapsed, sest et noh, mind ausalt öelda käivitab ka see fakt Eesti kohta, et Eestis on iga neljas laps, kannatab näiteks perevägivalla all mis oli vist sügisel kuskilt jooksis läbi, mis aastal ta pani mind mõtlema. Ja enamalt jaolt need asjad nagu laste peades otsustatakse ära mis edasi saama hakkab, nii et ega ma ei teegi neid näituse, neid töid lastele tegelikult ma teen nagu täiskasvanutele neid ja, ja see meetod kasutada seal sees laste maailma on minu arvates tõhus font. Ütleme, rääkimiseks. Kas see on kuidagi vale mulje, mis mulle kohati on jäänud, et kui ma vaatan eri Marko Laimre tööd, mulle tundub, et see vägivald suurem suurem, hullem vägivald on see, mis tuleb kuskilt väljastpoolt ja sinu tööde puhul mulle tundub, et kõige hullem vägevalt tuleb kuskilt inimese seest ja kas see on, et hea küll, et need lapsed kogevad seda vägivalda juba, aga aeg-ajalt on selline tunne, et nende jäneste sees juba ma ei tea, kust tulnud on see vägivald algusest peale olemas. Ma ma usun, et, et see on tõesti nii, sest et noh, mitte ainult laste sees vaid üldse inimese sees on see tumedam pool loomulikult kohal ja, ja, ja oleks rumal teda ignoreerida või väita, et midagi niisugust ei ole. Ja tahaks meenutada seda, et, et tegemist on erinevat erinevat tüüpi vägivald, aga eks ole, aga nad on pidevalt kohaga kohal, väljastpoolt või seestpoolt. See on ühesõnaga väga keeruline teema, eks. Kas nagu see seestpoolt tule, vägivald on isegi nagu, nagu tihedam vaenlane, et me ei saa temast distantseeruda nii lihtsalt, et ütleme, ja tänaval märatsevad jõugust on aga lihtne distantseeruda, kui me ta endale väga lähedal veel ei ole, eks lähme lihtsalt mujalt. Aga mujalt minnes on see tume pool meiega kaasas. Nii et selle eest ei saa nagu kuhugi mujale minna, kui lihtsalt lihtsalt temaga tegeleda, temaga ka nii-öelda koos hommikul süüa ja õhtul magama minna ja ütleme, töötada temaga kogu aeg, et ta ei pääseks välja. Ka täiesti vabalt Rae valla tänaval kaaslaseks. Ma läheks ikka kuidagi tagasi sinimustvalgete lahenduste maailma, et kumb siis vägivald ikkagi hullem või kumb nagu ennem on, kas see, mis inimese sees on, või see, mis, mis meile igasuguste toodetega igast august nagu kaela tuleb iga päev. Et kas ei mõelda sellesama Marko Mäetammetöö peale, millele sa viitasid aasta tagune asi, noh, minu jaoks oli see nagu hea sümbol töö jälle mina tõlgendasin seda, kui, kui lihtsalt ühe ühiskonna seisu kirjeldust, et noh, et tõde on, et kõik inimesed mõtlevadki niimoodi, et et lapsed võivad olla pere võib-olla, aga hea oleks, kui, kui personaalne personaalne vabadus oleks nagu kõige suurem, et, et see oligi nagu see, see ühiskondlik tõlgendus, mis ma sellele tööle andsin, et ma ei näinudki seal nii palju seda isiklikku. Marko Mäetamme lugu kuivõrd-kuivõrd peegeldust mingisugusele situatsioonile, mis on minu meelest päris üldine tänapäeva lääne ühiskonnas vähemalt jah, kiirelt vastaks, et tähendab, ma olen sinuga nõus ja niidu tehtud oligi tegelikult, aga just see ütleme, see selline ütleme vastukaja sellele tööle lokaalses Taanis oli selline veider ja friigi, kes noh, inimesed, kes teavad, kuidas nad nagu noh, kes mind isegi natuke teadsid. Mulle saatis ingli selliseid meile, et, et lihtsalt ise ka ei usuks, lohutades. Aga kuskil mujal, noh, ütleme tööd on praegu, juunikuus on nad Rauma biennaalil, nad on siin ja seal olnud väljas. Et kusagil mujal midagi niisugust ei toimu igal pool mujal võetaksegi neid kui just niisugustena, nagu sa kirjeldad. Sest et seal ei ole nagu seal ei panda neid asju. Võib-olla ongi tegu siin sellise lugemisoskusega, et kuidas lugeda kunsti, et kas veri, kas ketšup on meri või, või on ta midagi muud, eks. Meil on ta reeglina veri. Ja ikkagi sama perekonnakonstruktsioon, mis tegelikult teatava propaganda produkt, ehk ideoloogia siis. Ja selgelt me oleme selle sees praegu siin lokaalselt väljaspool siis muid. Et mida, mida siis teha, kui inimesed ei taha käituda, ei taha sigida nagu meie armsad valitsusjuhid ja muud ametnikud väidavad. Siis tuleb kasutada mingit sorti propagandat, eks ole. Ja, ja jällegi noh, astuvad astuvad sisse, uksest kõikvõimalikud kristlikud demagoogia, teha neokonservatiivsed, mõtteviisid ja nii edasi ja nii edasi, et low. Neid, ma arvan, on iga kunstniku kohus kahtluse alla panna. Aga mis asju paneb kahtluse alla, see mäed on röökiv asi, mis üle vähemalt helilises mõttes domineerib tervelt üle selle näituse selle nelja kunstniku, et ketšupit pritsitakse või siis pritsitakse laste piltide peale keegi koleda häälega karjub. Tähendab, ma võin, ma võin lühidalt öelda, et selle näituse ütleme, selle töö, niukene kontsept või steitment on sealsamas seina peal ja, ja see on võib-olla minu üks kas käivitavaid jõudu üldse, selline selline nõrkuse aktsioon või nõrga inimese selline tunne, et noh, tõepoolest sa tegutsed olemata lõpuni kindel, et see asi tegelikult vilja kannab, aga millegipärast tegutses siiski, eks. Ja, ja noh vaata nii need asjad tegelikult ongi, et, et sa nagu nagu simuleerib, mingisugust väga kuuliakti, aga tegelikult oled sa juba ette ütleme, hävinud teatud moel ja see, kuidas see asi tegelikult välja näeb ja kannata ju kannataja üldse mingisugust kriitikat ega kellegagi üldse üldse diskuteerinud, sest et noh, et need erinevused ütleme sinu soovide ja ideede vahel ja see reaalne elu, et noh, kasvõi seesama, et et kui palju me võime ka küsida, et kui palju see siia jõudev meie näitusel järgmisel nädalal avanev räimebiennaal, eks, ja kui palju see muudab, midagi kasvõi kasvõi ei muuda noh, kõik need küsimused, mind huvitanud küsimused lihtsalt, et et millega me tegelikult tegeleme ja see ja see töö võib olla. Neid küsimusi enda jaoks mulle nagu, nagu esitabki ja ega ma ei oskagi vastata. Aga kui Marco mäed on kirjutatud seal selle töö tekstis, et, et selle asemel, et midagi reaalselt ära teha ainult pritsisin värvi, siis kas ongi nagu selles leitnant, et kas ongi sinu arvamus, et et nii, nii ainult saabki kunstnik käituda ainult ära tunduma jõuetuse? Tähendab, ega ma seda tegema hakkamisel loomulikult ei, ei manifesteeru, et ma hakkan tegutsema selleks, et ära tunda oma jõuetus aga konstanteerida fakti peale töö tegemist. Nii et tõepoolest oli pealegi värvi pritsimine on ju nagu selgelt klassikalise kunstniku positsiooni osa minema hakkab Hollandile ja ekspressionismi olla saavad muidugi seda tõlgendada ainult ühe mätta otsast selgelt. Ja noh, loomulikult ütleme, teine variant. Et oleks see, et minna, otsida tänaval campu, kes, kes kellelegi ütleme pinda käivad ja üritada midagi ette võtta, aga see on öelgem ausalt välja. Sulaselge enesetapp. Kui ma otsin asendustegevust, ostsin mingit sümbolit, aga see sümbol on naeruväärne. Selles on nagu point minu jaoks ja sellele ma püüan seal nagu viidata. Ja see ongi kõik, mis ma saan teha tegelikult aknast, vaadata binokli, kellelgi vesionoomia hävib ja, ja ma ei saagi midagi tegelikult teha. Hommikul tööle Ring sulgub sea. Täpselt nii. Aga Marco Laimre, kuidas sinul selle jõuetuse tunnistamisega on või midagi? On huvitav, et tegelikult siin siin hakkab, minu mõte võis nagu täiesti nagu ootamatult klappima mäetamme mõtteviisiga, et noh, ma, ma, ma kasutan teistsugust metoodikat, eks ole, ja nüüd noh kui jutu nagu positsioonivõtmisest või et seda, et mida teha siis, siis noh, ma olen nagu üritanud nagu neid erinevaid verelisi siis konstruktsioone kokku panna, et nagu noh, näiteks meedia sunnib meile peale, et me peame ilmtingimata võtma positsiooni Näiteks Iisraeli-Palestiina siis konfliktist, et meil ette nähtud, et me peame, peame võtma mingi seisukoha, et mis seal toimub, et kas mõistame hukka või oleme kellegi poolt, eks ole, aga aga siis ma olen täiesti aru saanud, et see on suhteliselt suhteliselt jõuetu positsioon või esiteks puudub info selle kohta tegelikult tegelik info, ma pean silmas siis kogemus koha peal, olles elades ühes või teises kogukonnas ja noh, väga raske on üleüldse nagu midagi midagi adekvaatset nagu nagu lausuda. Ja tajudes seda, et tegemist on juba nagu täiesti viienda, seitsmenda järgu propagandatasandiga, siis siis näiteks ma olen selle üritanud kokku panna, et kui oletada, et oli terroristide ja Palestiina terroristide vahel, ei ole tegelikult suurt vahet, et nad on võrdlemisi ühe ühe mütsi all. Et nende põhikonflikti nagu teema viiakse mingisse valeliku tasandi peale näiteks ala muslimid ja, ja siis eurooplased, jula instid või, või kristlased. Et jällegi üks võimalikke lahendusi neid asju uurida on see, et segada see kõik kokku üheks üheks kompotiks, et vaadata, mis siis juhtub, kui asjad ümber pöörata. Nüüd, kuivõrd jõuetu kunst on teatavasti enamasti väga jõuetu asi võrreldes millegiga, massimeedia ka näiteks, aga kahtlemata ei olegi kunsti ülesanne näiteks massimeedia rolli üle võtta või või pigem pigem pigem siis ikkagi nagu suhestada, seda analüüsida, konstrueerida, proovida ja mitte alla anda. Kõlada loosunglikud muidugi. Aga propaganda on alati miinusmärgiga, tähendab, propaganda on alati vaenlase ideoloogiat, et mis on see vaenlane siis näiteks sinu puhul, et kas või seesama hea näide Iisraeli-Palestiina konflikt. Lõpuks taandub ju kõik alati tarbimisühiskonnale siis kui mõelda, miks Iisrael on nii tähtis maailma uudistes, siis ilmselt sellepärast, et see on üks geograafiline Olav Lähis-Ida naftaväljadele, et see on üks punkt, kus kõik teised rahutused saavad alguse. Oja noh, muidugi jällegi me hakkame rääkima Lähis-Ida naftast, eks ole, no minu jaoks on see jällegi üks selline masendus, paradigma, milles, millest seal nagu palju rääkida, eks ole. See ei ole tõsi, just me ei saa euro Eurole üle minna, sellepärast et maailmaturul nafta ja maailmaturul nafta hind on selline, sellepärast et Iisrael käitub nii ja palestiinlased käituvad nii ja naa. Olen hämmastusega vaadanud, et nüüd seoses selle müüri püstitamisega nad ise konstrueerivad juba müürist vaenlast nii-öelda muu maailma jaoks ja tere tulemast, Ameerika ühendriigid üritavad ka mingit megasuurt müüri Mehhiko vahele neil küll teine teevad immigrantidele käivad närvidele, eks. Ja ei noh, minu vaenlane konkreetselt, igasugune igasugune neofašistlik ehk konservatiivne mõtteviis ja mis muud öeldagi. Propaganda on õigused, propaganda põhimõtteliselt on teise ideoloogia jah, sest et meie muidugi tajuks ühtegi ideoloogiat nagu propagandana. Seda küll jah. Aga kui te nüüd vaatate ringi seal näitusel, nüüd nende kahe inimese töid, kes siin stuudios ei ole. Andres Tali, Elin Kard. Kui te nüüd peaksite kumbagi neist kuidagi kirjeldama, millega tegeleb Elin, millega tegeleb Andres selle näituse raames? Elin Kard tegeleb Taani lipuga, mis on väga uhke, uhke asi teha eestisest ja kuulsa karikatuuri tüliga natukene ja, ja üritab neid asju asju siis kas üleval hoida või siis siluda minu arust väga elegantselt moel. Ja eriti meeldib mulle araabiakeelse pealkirjaga siis main, Camphi pilt, mis on nagu selgelt selline väga osav nagu propaganda võtta ümberpööramine, eriti Euroopas tõepoolest. Kas on võimalik näiteks sellist tööd tõlgendada absoluutselt valesti? Muidugi olete te ette valmistunud selleks, et teie poole pöördunud mingi organisatsioon ütleb, et näitusel osalev kunstnik on solvanud ühte või teist gruppi rühmitust. Loomulikult, ma olen selleks valmis, et selle peale ei tohiks nagu istuma jääda, eks ole, et aga sellega Peate arvestama, et näiteks noh oleks võinud ju lillepilte välja panna, et teatud kontekstis ja võtta nagu näituse teemaks kus, ütleme, lilled kõnedeks ja pealkiri või teema või iseenesest ei tähenda, et me oleksime nagu a priori ette pääsenud mingisugustest tuvangutest solvunutest, et oh, ei, aga ei, siiamaani ei ole nakku reaktsioon olnud õnneks. Marko Mäetamm püüaks kirjeldada Andres tal ideid. Hästi raske on sellepärast et minu jaoks Andres Talitööd olid ka küllaltki üllatuslikult sest et kuigi ta tegeleb tekstiga ja ta on umbes nagu nimodi abstraktne, sellel kujul oma mingisugust ettekujutust, mis mees Andres Tali on siis need tööd siiski tulid mulle ootamatult ja ma tõesti ma ei oska neid lahti kuidagi Krakkida siin rääkida neist läbi ja niimoodi, et sellest kasu oleks, ajan asja, ma arvan, et igavamaks. Et meelsamini julgeks võtta suutäis nüüd hakata seda kuidagi kirjeldama, võib-olla oleks tarvis siin kasutada mingisugust, mingisugust? Ma ei tea. Aga mõlemad olete tegelenud tekstiga konkreetselt ongi selline pilt, et on tekst, tuleb jälle see rumal näitusekülastaja vaatab, oh, näed, jälle joonistatud mitte midagi, tehti mulle tekst, et kas Andres Talimeetrised nagu erineb väga lähtepunktidele näiteks sinu varasemat Stossidest? Ei, ma ei arva, et ta erineb, sest et noh, ses mõttes palju üldse üks kunstiteost teisest erineb erineva peab tänapäeval, et noh, värise tunnuste järgi on sarnasus juba olemas, kui on tegemist tekstiga, kui on tegemist sellise see ajaliiniga seal sees, nagu ka temal on samuti noh, see on üks tunnusjoon. Ma olen ka seda kasutanud, nii et noh, selles suhtes võib-olla on sarnasus, aga ütleme, see teema ja see, millest ta tegelikult räägib, on mulle siiski võõras. Ma ei ütle, et halb või hea Vaidet võõras ma nagu ise sellise ütleme teemaga ei ole kunagi tundnud mingisugust sugulussidet sellise perioodiga isegi minu jaoks ta on nagu mingisugust perioodi isegi kaardistada. Tuletan meelde, et nagu põhimõtteliselt sinu poolt kirjeldatud olukord oleks see, kui klaste läheb raamatupoodi ja vaatab, et kõik on jällegi kuramuse tekst igale poole. Ei saa teha niisuguseid, natuke demagoogiline niimoodi väita, et jälle on tekst, eks, et noh natuke teine teema. Seal on ka üks video, kus Marko Mäetamm, Andres Talivõitleja ei teinud seda koos seal nagu Andres Talitööna. Aga see on tema töö, ta palus mind lihtsalt ükspäev-pühapäev või laupäev rõngas, mustad riided ja enda poole tulla, et ma nagu tegeleks seal, aitaks tal seda asja teha, siis on, mina ei julge ka selle töö puhul absoluutselt kommentaare anda, sest et näos 200 ei küsinud, kuidas sind ära kasutada. Nii palju ma ikka inimeste usaldan ja tulen vastasest lahustuda minu jaoks ka väga palju sellist, millest võib-olla aru ei saa, et mis see tähendab, et lihtsalt tehnilist abi minu jaoks oli see tehniline abi, et ma olin kehaks seal. Ja tegin, mida ta tahtis, kõrval on minu tütar, kes seal paigutab, suu laulab. Aga ma ei oska, sellel teemal ei ole töö kuidagi edasiandmiseks mitte midagi sellist tarka öelda, et mul on õudselt kahju, et Andres tehast siin ei ole. Kas teile ei tundu, et see näitus selles mõttes noh, kasvõi ajaliselt valgub väga laiali ajaskaalal, et tänapäev aastakümneid lähed 80.-sse hüpot kuhugi 40.-tesse? Kas ei lähe nagu väga käest ära? Ei, vastupidi, mulle see nagu iseenesest juba meeldib ja nüüd, kui sa vaatad, meie erinevus, siis meil on noh ma tegelikult Califitseerin iseennast võrdlema mäletame ka erinevates põlvkondades, nii et siin on nagu juba iseenesest põlvkondlik konflikt päris suur, et kuigi meil on vist aasta vahet, eks, et aga me oleme alustanud erinevatel aegadel ja see on nagu võrdluse oluline. Et et kui nüüd Andres talis noh, siis alustada helingordiga lõpetada, et see on juba juba suur suur ajaline dimensioon, eks. Mingis mõttes See oligi asi, mis mind väga huvitas selle näituse puhul üldse osaleb. Et jah, et kogu aeg räägitakse, et, et igasugused kunstnike vaheliselt põlvkondlikud konflikti ja nagu ei klapi omavahele, nii teadagi miks seda aetakse seda juttu ja? Ei, suurepäraselt nagu minu arust kõik nagu klapib, aga noh, ajaliselt. Dali tööde juurde, aga see, et kui nüüd juttu nagu sellest, et nende piltide ma olen selle juurde, mida tekstide piltide tegevus toimub siiski kusagil neljakümnendatel või niimoodi, et kuri kahtlus, et just nimelt tekstina esitatud nende piltide tegevus toimub ikka praegusel hetkel need tekstid saavad pilte, mis on meeletoodetud üsna äsja. Ja sugugi mitte neljakümnendatel aastatel, jah, võib-olla on on seda ka tehtud, aga, aga see, kuidas me neid pilte nagu noh siis vaimusilmas või kuidas öelda näeme, on on pärit natuke teisest ajast ja üsna üsna üsna tänapäevast mida võrdluseks võtta, võtame näiteks mingisuguse filmi. Kas see samane kuulus Untargang Berliini siis Hitleri viimastest tundidest-päevadest, eks ole, siis see on kahtlemata mitte dokumentaal, aga ettekujutus tänapäeval, kuidas asi aset leidis. Et noh, jällegi sihukene pildi semiootiline nagu oluline märkus. Kui rääkida paari sõnaga retseptsioonist, kas tundub, et on kohale jõudnud see point näitused, point. Absoluutselt mitte, see on teine asi, mis mulle väga-väga meeldiv, et ikka on hea, kui sa tunned, et sa oled suutnud kedagi nagu täiesti alt vedada, et see on niisugune hea tunne, et noh, ei mingil määral natuke nagu, nagu seda point on kohale ka ikka jõudnud, aga aga Niukest päris tähelepanelikku vaatajat või vaatajat ja kirjutanud ei ole, ei ole trehvanud olema. Aga näiteks on veel pikalt lahti, nii et. Näitas vägivaldne propaganda on Tallinna kunstihoones avatud 28. maini. Stuudios olid Marko Laimre, Marko Mäe Tomand rest rassaceano olles kuulake meie saadet ka järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.