Tere, mina olen alles, te kuulete saadet Kunsti R ja räägime täna kõigepealt näitusest Ahvenamaa fenomen Adamson Eriku muuseumis ja siis lühidalt ka Tšetšeenia toetuseks organiseeritud näitusest, mis on praegu avatud Tallinna kunstihoones kõrvuti näitusega vägivalda propaganda aga kõigepealt siis Ahvenamaa fenomenist ja räägin näituse kuraatori Kersti kolliga. Näituse alapealkiri on Noor-Eesti kunstnike ja kirjanike loomereisid Ahvenamaale aastat tael 1906 kuni 1913 ja see siis avab selle näituse sisu ja tegemist on justkui kunsti ja kultuuriloolise näitusega, mitte puhtalt kunstinäitusega, nagu ma aru saan. Et mis seal näitusel siis väljas on, mida seal näha saab? Jah, tõepoolest nüüd juba tegelikult 100 aastat tagasi, täpselt 1900 kohus vara varasuvel ju meie noored kunstnikud Triik, Mägi, Tassa siirdusid esmakordselt Ahvenamaale ja tegelikult sellel perioodil siis tasa käis seal veel kaks korda, aga 1000 913. aastal ja Friedebert Tuglas kõiki tuntud kirjanik veetis Ahvenamaal tegelikult neli suve. Nii et siis seda episoodi meie kultuuriajaloost ja just nimelt selle, et Noor-Eesti perioodilt näitus siis kokku võtab ja valgustab koostiskataloogiga ja konverentsidega, mis siis selle näituse puhul ka korraldatakse. Nii et loomulikult. Ta ei ole tõesti puhas kunstinäitus, selline kultuuriline fenomen nagu see ahvena selline etapp on olnud meie kultuuriloos näitus siis seda kajastab nii, et väljas on nii kunstiteosed kunstnikelt loodud siis Ahvenamaal sellel perioodil või Ahvenamaa, ütleme niisugusest impulssideks tult. Kui, siis Tuglase loomingu täpselt samamoodi, mis on otse Ahvenamaal kirjutatud, loodud, mis on ahvena mõjutustel ja siis loomulikult need mälestused, mida Tuglas on Ahvenamaa suvedes kirjutab. Tänud. Ja tegelikult kui nüüd Tuglase loomingut vaadata, siis tuleb see iseenesest on ju selle ahven oma episoodi ju peaaegu nagu niukseks legendiks kirjutanud. Ma arvan, et väga paljud Eesti inimesed on just nimelt Ahvenamaa Tuglast lugedes enda jaoks avastanud Tuglase mälestustest. Ja väljas on ka arhiivmaterjali on nende naistekaardid, kirjad, mis nad on Ahvenamaalt siis saatnud ja need on pärit kõikust erinevatest kogudest. Kirjad on valdavalt meie kirjandusmuuseum. Eesti kultuuriloolisest arhiivist on ka muuseumi arhiivist ja kunstiteosed on siis Eesti kunstimuuseumi kogudes Tartu kunstimuuseumi kogudest ja siis muidugi Tuglase enda isiklikus kogus, mis praegu on ju Underi-Tuglase kirjanduskeskuse muuseumis ja samuti erakogudest. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka Soomest. Aga millesse Ahvenamaa fenomen seisneb, mis selles Ahvenamaa sest nii erilist on, suvesid veedetakse lõpuks igal pool ja igal pool saavad aeg-ajalt kokku mingid seltskonnad. Et miks Ahvenamaa, miks ta on fenomen. No esiteks, need mehed olid tõesti oma loometee alguses ja sellises hästi-hästi vastuvõtlikkus eas ja kui lugeda aga tegelikult nende kirju ja ka seda, mida Tuglas on kirjutanud ja vaadata siis on ilmselge, et see Ahvenamaa oma põhjamaise karge loodusega pani neid kunstnikke ühtteist teisiti nägema, teisiti mõtlema, teisiti vaatama. Ja noh, loomulikult see ei tähenda, et ollakse ainukene fenomen meie meie kunstiloos, aga, aga ma arvangi, et seda niisugust suurt eesti kunstilugu niisuguste väikeste episoodide ka neid niimoodi põhjalikult läbi vaadata, et iseenesest on äärmiselt oluline. Ja noh, selge see, et paari aasta pärast balleti Pariisis olles läbi Ahvenamaa läbi Soome, tegelikult ju jõuti Pariisi sinna oma niisukesse Kunstnike mekasse, tollel perioodil järgnevad suved Norras jälle niisugune põhjamaise looduse kutse. Aga Ahvenamaa on tegelikult nagu esimene selles reas. Aga on see keskkond või loodus seal siis ka mingil viisil eriline või oled sa seal käinud? Olen käinud Ahvenamaal ja ta on tõesti vaimusta ja, ja ma arvan, et meie inimestele tõesti ta on midagi sarnast ja midagi teist ja midagi on seal tõesti nii hingeminevate hinge kraapivat ja ja tegelikult on ju see äärmiselt tore, et seesama näitus läheb meil ju juuni alguses Ahvenamaale Lenin krabisse, tegelikult needsamad teosed jõuavad need 100 aastat hiljem sinna keskkonda, mis neid on inspireerinud ja ma tegelikult äärmiselt ootan seda hetke, et kui tõesti tekib see võrdlusvõimaluse, et teosed on seal, mis nendeks on, inspiratsiooni, ant. Aga mis põhjusel sinna mindi siin Ahvenamaale, see oli pärast 1900 viiendat aastat kas oli selline põgenemine või, või seal suvitusreisil või? Mis kindlasti ta ei olnud paljas suvitusreisija, kas ta nüüd ainult põgenemine hakkaks nagu ajaloost teame, et peale 1905. aasta revolutsiooni sündmusi ju paljud kes pagulusse, kes mujale vabamate olude otsingul, kellel, kui palju seda sellist sundus seal taga oli. Ja ka triik tossa ja mägi ju olid sunnitud oma õpingud Peterburis lõpetama ja loomulikult räägiti, Pariisist räägiti, Euroopast, räägiti ja unistati, et oma kunstnikuteed või õigemini siis ju veel tegelikult oma nisukest, kunsti, kunsti poole liikumise teed, õpingute teed jätkata mingi üle üle Helsingi üle Soome ja tegelikult selleks perioodiks ju Helsingisse koguneb suurem seltskond eestlasi, kes töötama, kes pagulusse piima. Ja, ja tõepoolest tuntakse kuuendal aastal Helsingis ju, kui me nüüd räägime konkreetselt riigist osast ja mäest peatuti põgusalt ja täiesti sihiteadlikult siirduti Ahvenamaale. Ja iseenesest on muidugi äärmiselt huvitav, et miks just Ahvenamaa ole sinna Helsingis kaugele Soome läänepoolsesse osasse saarestikku, eks ole, mis iseenesest on Soome, Rootsi vahel, mis on rootsikeelne rootsi asustusega eestlastele juba keeleliselt arusaamatu ja minu meelest kõige esimesena kirjutas sellest ja, või noh, nagu tõi välja Ilmar Talve selle eestlaste Ahvenamaal käigud küll suures osas just nimelt Tuglase mälestustele otsustele põhinedes ja tõstatab ka selle küsimuse, et miks nad just sinna läksid, et Soomes on ju imekauneid, looduskauneid, kohti ja tegelikult eks sealgi on ju oldud, aga tõenäoliselt just seal mingite koloonia üks selline kunstnike koloonia 19. sajandi lõpul, kes just nimelt Ahvenamaale püsse kogunes Victor Westholmi eestvedamisel, kes Soome kunstiajaloos on selline väga märkimisväärne tikumaal ja ja tõenäoliselt see, see informatsioon, see kumu on üks nendest põhjustest tegelikult oma kirjades segakunstnikud väga ei valgustanud, miks on just Ahvenamaa, aga, aga selgelt on näha, kuivõrd sihiteadlikult sinna mindi ja kuiversii teadlikult just nimelt sinnasamasse püsse Marianamis kull suhteliselt lähedal, eks ole, aga, aga siiski siiski viis-kuus kilomeetrit. Kes sinna vesterholmi kolooniasse kuulusid või, või kui kaua see koloonia tegutses või kas on ta siis nagu selline tõeliselt mingi suur põhjus, miks siis need eestlased? Tähendab, kas ta nüüd see on niisugune oletuslikud põhjus loomulikult, sest et ma oletan seda või tähendab ma olen Ilmar Talvega selles suhtes üsna üsna nõus, et et teades, et seal on olnud selline koloonia, kunstnike nisuke reisi siht et see võis üks väga suur niuke põhjus olla tõepoolest ja kolooniasse ju liikusid aastate jooksul kunstnikud nii Soomest kui Rootsist selleks perioodiks ta ei olnud enam niivõrd aktuaalne või tähendab niivõrd niisugune tegutsev, see niinimetatud õnningleebeegoloonia, niisugune põhiaeg jääb sinna. 19. sajand 90.-te aastate algusesse, 80.-te lõpp, üheksakümnendad algus, aga noh, niisugune väike järellainetus muidugi, aga, aga see ei tähenda seda, et meie kunstnikud oleksid kuidagi selle koroonaga segunenud või nendega seal väga tutvunud. Tegelikult sugugi mitte ja, ja tegelikult, eks Ahvenamaa mis on ju läbi ajalookunstnikke aeg-ajalt ikkagi inspireerinud jooni Ahvenamaalt, päris huvitavaid kunstnikke pärit. Aga sellel ajal ei olnud, see oli veel ahvena muuseumite tega meie kunstnikud sinna minnes nüüd mingit sellist suurt ülevaadet seal varem töötanud kunstnikest muidugi ei saanud. Kohi. Kõik need kunstnikud olid sinna Ahvenamaale minna siis no noorel kui sa mõtle nende selle perioodi loomingu peale hilisema loomingu peale, et kas see, mis nendega Ahvenamaal toimus, kas see oli mingi selline tõeliselt murranguline eneseleidmine või kas need mõjud või, või seal nagu leidub loodu jäi kuidagi püsima või on see selline üsna selgelt piiritletud etapp kõikide nende loomingus? Või mis seal siis püsima jäi? Sest tegelikult olid nad ikkagi mitte lihtsalt üsna noored, et ma ütleksin, et täiesti oma loometee alguses olevat kunstnikut. 1000 906.-ks aastaks oldi ju mõned aastalt kunsti õppinud ja eks see oli üks selline etapp nende kunstnikuks saamise teel, ma ütleksin pigem niimoodi. Ja seda näitust tehes oli see ikka äärmiselt huvitav selle perioodi tööd nii palju, kui neid on säilinud, nii palju, kui neid on võimalik ja ütleme, võib-olla natuke laiemalt sellisteks mõjutusi, neid kokku koguda ja tõesti näitusel ma arvan, igaüks saab seda seda ise vaadata ja, ja ma arvan, et need nimed, kui me räägime siin riigis tasast mäest, 13. aastal Anton Starkopf veel nimed, muidugi ei vaja ju Eesti kunstiarmastajatele mingit kommentaari ja, ja kellel on silme ees nende edaspidine looming, siis muidugi on näha see, see etapp, see periood, see niisugune, mida see Ahvenamaa neile pakkus. Aga kas ei või siis näiteks juhtuda, et inimene on täiesti pettunud, kui ta sinna näitusele tuleb, et, et see, mis väljas on nii-öelda selliseid, veel täiesti kooli tööle, nii varased tööd, et nad ei seostu kohati isegi võib-olla nende hilisemate suurteostega No ma ei ususõda, sest et selliste andekate inimeste koolitöid on ka äärmiselt huvitav vaadata ja mõned ei ütleks päris koolitööd sest väljas on ka riigi poolt loodud portreed nendest samadest meestest, et nad ise niimoodi isikutena ikkagi oleksid kohal. Tegelikult minu meelest on just nimelt väga-väga huvitav vaadata, kui kellelgil on kuvand paaris kolmes tööst näiteks mäest või Triigist silme ees, siis siis seda täiendada selle selle perioodiga. Ja ma arvan, et, et vastupidi, selliseid hästi toredaid ja huvitavaid leide näeme kas seal näiteks Tuglas kunstnikuna oma väikeste illustratsioonidega, kuhu on ta omakäeliselt taha kirjutanud, et need on Ahvenamaal loodud ja ja ilmselt sellega minu kui nihukse joonistaja karjäär lõpeb, aga ma arvan, et vastupidi see on äärmiselt tore ja põnev näha. Ja, ja tegelikult kui me räägime nüüd näiteks Aleksander Tassast, kes on seal näitusel väga suurearvuliselt esindatud, noh, kui me üldse tasaloomingu nihukest mahtu vaatame, siis tase oli ju kaks korda, Tassaali tuli tagasi ja 13. aastal. Ja ma arvan, et see, see osa nüüd küll kellegile pettumust ei valmista, pigem väga huvitavat kogemustest loomingut tutvudes. Kas Tuglase mälestuste kunstnike kirjade põhjal on võimalik luua mingit ettekujutust sellest, et kuidas nad kõik seal siis elasid või mida nad tegid päevast päeva või milline see nende loominguline tegevus seal Ahvenamaal oli ja ja muu elu ja millist elu nad seal elasid. No ma arvan, et tegelikult see ettekujutus tõepoolest tekib, panustades Tuglasest, kes ka oma sõbra Konrad näeb lahkumise puhul tema mälestust, eks kirjutab ja maalib ju imekauni pildi niisukesest pohheimlikust elust ja kust ei puudunud ei lõbu, ei tants, ei, ei kõik see, mis noorte inimeste juurde käib ja kuidas saapaid viiulikeeltega ja, ja dušiga neid viiulikeeli mustaks võõbata, et välja ei paistaks ja ja nii edasi ja nii edasi. Aga samas just nimelt sellises kirjavahetusest, no kuidas näiteks kirjutab oma õpetajale laikmaale ja on ikka kogu aeg sees see, et see mõte, et mida edasi teha ja ikkagi see, kui palju tehakse tööd ja kui palju nähakse ja õpitakse 11 inspireeritakse. Ja loomulikult ka sellest hilisematest näiteks just osa niisugustest mälestustest kus natuke nagu tagasi vaadatakse kolmneli aastatega natuke rohkemgi siis just see niisugune selline rõhutamine, et niisuguse enda kunstniku mina leidmine ja selle silma leidmine või selle selle vaate leidmine, kuidas loodust näha, kuidas looduse erinevat nisukest, karget, jõulisust ja niisugune hästi sellist tiimseid jooni ja ja ka Tuglas on väga ilusasti selles kirjutanud, nii et elati sellist. Ma arvan, sellist elu 100 aastat tagasi nagu tänapäevalgi noored noored kunstnikud ja kunstnikuks kõrged elavad ja tihti innustunult tööd sealjuures ja, ja kui näiteks vaadata ka neid mägikirju, kuidas ta seda loodust kirjeldab, kuidas ta seda maalib, võib-olla esimestel aastatel ka see, see niisugune suusõnaline looduse maalimine noh, võib-olla isegi uhkem, kui need esimesed maalid, mis sealt on tulnud, aga see on näha, et on nähtud, on mõeldud, on see endast läbi tunnetanud ja ma arvan, et see käib nende kõigi kohta, et seal oli aega mõtiskleda, töötada, seda läbi tunnetada, et äärmiselt huvitav on näha seda loomingut, mis seal, mis seal tehti ja ütleme sellest Ahvenamaalt inspireeritud seal paar aastat ka peale seda ja ka veel Norras käies. Aga äärmiselt suur osa on ikkagi ilmselt see, mis sealt talletati ja mis kaasa viidi. Kui sa ütlesid, et need kõik olid õppinud sellel ajal alles mõned aastad, kunsti, kas on võimalik natuke kirjeldada seda, mida üldse tähendas aastal 1905 või natuke varem see Eestis või, või ka ütleme Eestist pärit noore inimese kunsti õppimine ja mida tähendas see Eesti kunstielu sellel ajal või kust taustalt nad olid tulnud ja kuhu nad tagasi tulid? Kus nad õppisid näiteks Peterburis diilitsi koolis haigma juures? Teame ju, et tegelikult on see ju see periood, kus Kristjan raud, Ants Laikmaa, eks ole, loovad oma ateljee koolid, sellised esimesed õppimisvõimalused Eestis teame ju tegelikult seda, et ega meil ju sellist oma nisukest aga tõsiselt võtavad kunstikooli sellel perioodil Eestis ei olnud. Teame ka seda, et tegelikult needsamad mehed ju hiljem seisavad ka meie kunstihariduse loomise juures Pallase loomise juures nende ideede juures on äärmiselt olulised persoonid ju sealjuures ja väga oluline. Loomulikult see niisugune sihiteadlik suhestumine siiski euroopanist, kunsti arenguga, sihiteadlik siht silme ees. Saksamaa, Prantsusmaa, Pariis, nende puhul ja väga oluliseks momendiks nende meeste puhul, ma arvan, tuleb ikkagi lugeda seda tuldiga teatud oma oma kunstielust, oma näituste, elu rajamisest. Nendest oma meestest ei olnud natuke hilisemal perioodil, et kõik võtavad sõnakunstist meie ajakirjanduses kõik ju tegelikult nagu, nagu loovad eesti kunstile 100 niisugust väikest tausta, sellist pinda, kus seda üldse oma niisugust rahvuslikku kunstielu rajada. Nii et periood iseenesest ja need mehed on ju erakordselt olulised meie kunstiloos. Selle näitusega kaasneb üheteistkümnendail mail üks konverents kes seal räägivad ja millest nad räägivad. 11. mail jah, toimub Teaduste Akadeemia saalis konverents, kuna kogu see projekt on, meil on niisugune ühistöö nii kunstimuuseumi, Underi-Tuglase kirjanduskeskuse Henning muuseumi ja Tuglas-Seura selline ühisprojekt, siis ka konverents toimub ühiselt ja kuna konverents suuresti on pühendatud ka Tuglase 120.-le sünniaastapäevale siis väga palju ettekandeid on kirjandus ja, ja keeleteadlaste poolt, mis on pühendatud siis tõepoolest Tuglasele ja kunstipoolest. Tšellextrem, Leningradi muuseumi rajaja räägib väga põhjalikult siis sellest Peningi kolooniast, nendest Ahvenamaa kunstnikest üleüldse sellest situatsioonist Ahvenamaal, kuhu meie mehed sattusid ka sellest, mida näiteks Ahvenamaa kultuurielu jaoks tähendab see nisuke taasavastamine. Lisaks nende peegolooniale on neil olnud ka väike eesti kunstnike koloonia seal. Maie Raitar räägib Konrad Mäe Helsingi perioodist ja mina siis natukene laiemalt sellest meie kunstnike viibimisest Ahvenamaal. Adamson-Ericu muuseum on selline üsna väike muuseum küll Tallinna kesklinnas paistab, et te tegelete enamasti selliste mingite väikeste teemadega või kas natuke varju jäänud kunstnike või mingite perioodidega ühe kunstniku loomingus või või muude selliste sissevaadetega. Või on see Adamson-Ericu muuseumi selline ametlik soov tegeledagi selliste väikeste teemadega ja kuidas te läheb? On teil publikut palju? Ma arvan, et publikut on täiesti normaalselt ja inimesed oskavad sinna muuseumisse päris hästi tulla ja me tõepoolest ühtepidi või ta on Adamson-Ericu muuseumis me tegeleme Adamson, Eriku ja kaaslast, aga meil on mitmed sellised sarjad näiteks ka esimesed eesti naiskunstnikud, mis on aastaid olnud. Aga kui tulla tagasi nüüd selle Ahvenamaa juurde, ütleme Ahvenamaa fenomen selle näituse juurde siis selliste väikeste või noh, ütleme nii sihukeste põhjalikumat sissevaadetega, sellistesse väikestesse perioodidesse, mida see meie kunstiajaloos siis tegelikult, et algas juba 10 aastat tagasi, kui me vaatasime sedajagu nendesamade eestlasele Noor-Eesti põlvkonnaloomet eestlaseks järgistata p ehk Norra perioodi ja mõtlesime, et 2006, kui möödub 100 aastat Ahvenamaale minekust, oleks tõesti huvitav võtta see Ahvenamaa fenomen, Ahvenamaaperiood ja, ja see tõesti põhjalikult üle vaadata ja ka publiku ette tuua. Ja äärmiselt huvitav on, on tegelikult see, et see mõte ei olnud ainult meie muuseumis, kui me võtsime ühendust Ahvenamaa Leningatel muuseumiga, siis tegelikult olid ka nemad seda mõelnud, et kui erakordselt põnev oleks ka pööningu öös näidata eestlasi seda kolooniat. Aga see oli niuke tagasitasandil üks niisugune idee loomulikult, rääkimata siin kirjandusinimestest, kes Tuglase ka seoses on korduvalt seda mõtet, et omavahel arutanud, et, et võiks selle teema ükskord niimoodi tervikuna üles tõsta, nii et et see projekt ongi sündinud nii, nagu nagu tihti asjad sünnivad, inimesed saavad kokku ja korraga arutavad midagi ja korraga tuleb välja, et sedasama mõtet. Ta on väga pikka aega küll niisugust nagu erinevatest vaatenurkadest väga erinevad inimesed endas kandnud. Nii et, et niisiis sündis konkreetselt see näitus ja selle teema niisugune lahtimõtestamine. Ja näitus jääb avatuks. Näitus jääb avatuks 28. maini, siis Tallinnas ja üheksandast juunist 20. augustini Ahvenamaal õnninge püüs Leningradi muuseumis, mis on nüüd üks 10 aastat tagasi rajatud just nimelt selle õningi bioloonia kunstnike esiletõstmiseks. Ja püstitatakse sinnasamasse Ahvenamaal ka üks mälestusmärk ja hakkasin tänase muuseumi kõrvale, kus tegelikult ju paarisaja meetri kaugusel asusse talu needagaapansi talu, kus siis 1906. aastal Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander tas dusid ja samas talus isegi samades ruumides 1009 seitsmendal aastal siis Tuglas viibis. Sinna püstitatakse ka üks niisugune mälestusmärk siis nendele eesti noortele kunstnikele, kirjanikele, kes Ahvenamaal viibisid. Mälestusmärgi autoriks on Jüri Ojaveer. Tallinna kunstihoone suures saalis avati 26. aprillil Tšetšeenia toetuseks organiseeritud rahvusvaheline rändnäitus pealkirjaga mõõtšinud Sibiennale. Sellel osaleb ligi sadakond kunstnikku kõikjal maailmast. Eesti kunstnikest võtavad osa Neeme külm Marco Laimre, Marko Mäetamm ja Jüri Ojaveer. Näiteks üks kuraator Evelin Shannoo viibis sel nädalal ka ise Tallinnas, et näituse ülespanekut juhendada ja rääkis ka kunst erile kogu alljärgneva jutu. Aga kõigepealt, millega üldse tegu. Tegemist on umbes aasta tagasi paralleelselt Pariisis ja Groznõis toimunud kaksiknäitusega, kus kaks kuraatorid palusid valitud kunstnikel võtta sõna tšetšeene elanike moraalseks toetuseks. Kunstnikel paluti luua lihtsaid, väikeseid ja kergesti teisaldatava teoseid, mida saaks panna mööda maailma rändama sõna otseses mõttes ühes kohvris viitab Kohver põgenike teemale. Tihti otsitakse maailma riikide piiripunktides seoses terrorismiohuga kõige hoolsamalt läbi just nimelt inimeste pagas. Biennaaliks nimetatakse seda väljapanekut aga seetõttu, et täpselt kaks aastat pärast esmaeksponeerimist Pariisis Groznõis peaks praegu Tallinnas peatuv kohvri näitus päädima 2007. aasta veebruaris taas Groznõis. Nii saab maailmale ringi peale teinud näitus kukkuma kaksikuga, mis on senini Groznõis. Nii rääkis rändnäituse üks kuraator, tavaliselt Pariisis resideeruv Evelin Žanna. Enamik eksamineeritavatest töödest on seejuures uued ja tehtud spetsiaalselt selle toetusürituse jaoks. Peamine valikukriteerium on niisiis kunstniku isiklik reaktsioon Tšetšeenia olukorrale, selgitas näituse kuraator. See võib olla ka kiire ja spontaanne ja olla poliitikaga kaudsemalt seotud, kuid kontekstitunnetus on iga kunstniku puhul siiski väga tähtis. Ja ma ütlesin, see biennaal on Tallinnas lahti vaid nädal aega. Seda võõrustavad kunstihoones parasjagu avatud näituse vägivald ja propagandakunstnikud. Elin Kard, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Andres Tali teevad Tšetšeenia toetusnäitusele lihtsalt oma teoste seast nädalaks ajaks natukene ruumi. Et rändnäitus mööda maailma reisides kuraatori kontseptsiooni kohaselt ka kasvab, kutsuti biennaalile osalema samuti neli eesti kunstniku. Nendeks on siis, nagu öeldud, Neeme külm, Marco Laimre, Marko Mäetamm ja Jüri Ojaveer. Siia saabus biennaal Läti pealinnast Riiast ja Tallinnast. Edasi liigub Münchenisse. Olen oma järgmisesse peatuspaika Vancouverisse. Sealt edasi rändab väljapanek muuhulgas New Yorki, Londonisse, Mexico Citysse, aga ka Moskvasse. Vahepeal on rändnäitus leidnud eksponeerimist näiteks Brüsselis, aga ka kong suus Lõuna-Hiinas ja Gdanskis Poolas. Kuid kuidas võite seda näitust vastu esmakordselt kroosnays? Kuraatorid Linshanno. Ma arvan, et nad olid esmalt lihtsalt väga üllatunud, arvab kuraator, üllatunud, et keegi tšetšeenide probleemidele üldse mujal maailmas tähelepanu pöörab ja seetõttu nad ehk ei püüdnudki väga kunstiteostega suhestuda. Ja tegelikult on, seega imetlesin Sibiennale puhul kõige tähtsam asi näidata kunstnike solidaarsust Tšetšeenia inimestele. Kuid kas näitusel osaleb ka kunstnikke Venemaalt, kelle jaoks ilmselt Tšetšeenia olukorrale tähelepanu pööramine ei oleks eriti lihtne ülesanne? Kuraator Evelin selgitab järgmiselt. Ma ei vali ühtegi kunstnikku tema päritolumaa järgi, see tähendab see ei ole üldse tähtis, kas kunstnik oleks selle teema puhul pärit Venemaalt või mitte. Kvaliteedist kinnipidamine on mulle näituse kokku panijana kõige tähtsam. Kuigi ka seal näitusel on juba enne Moskvasse jõudmist osalemas mitmeid vene kunstnikke, kes on tõepoolest väga head, arvab Evelin. Aga taustast rääkides on väljapaneku enda kõrval tõepoolest olulised ka selle sünnikonkreetsed. Kunstipoliitilised ajendid. 2005. aasta künnisel valmistas nimelt Evelin Jonaa koos oma Moskva kolleegi olles ja tundsin aga, et kunstiprojekti osalemaks Moskva esimesel kunstibiennaalil. Kummatigi põrkus nende kaastöö pealkirjaga Camus laaž korraldajate tsenseerimis poliitikale. See väljendus selles, et projekte loeti küll headeks, kuid nende eksponeerimiseks ei leitud sobivaid ruume kusagil Venemaa hiiglaslikus pealinnas. Samuti heideti kuraatoritele, et nende projektis kava kohaselt osalevate kunstnike nimekiri on liialt rahvusvaheline. Tehti selgeks, et ka teema ise on liialt poliitiline, rääkis Evelin. Moskva esimesel biennaalil oli kehtestatud justkui kõigile kunstnikele ja kuraatoritele mõned tabuteemad, mille kallal ei tohiks sõna võtta. Nendeks tabuteemadeks olid Venemaa president Vladimir Putin Kremli võimude poolt pärast Nõukogude liidu lagunemist taas soosingusse kerkinud Vene õigeusk ja nii siis ka Tšetšeenia temaatika. Just Rootsis sellise suugorvistamise poliitika vastu algataski Philinzonnoo inglisekeelse pealkirjaga ürituse Sibian noole, mis ärkas elule napilt kuu aega pärast Moskva kunstibiennaali. Nimelt avati 23. veebruaril 2005 Pariisis, väljaheide Tokyos ja mõnedes kroosnebistijanud hoonetes paralleelne ekspositsioon kunstnike vastu kajadest kuraatori üleskutsele kõnelda kunstikeeles inimõiguste ja rahvuste enesemääramisõiguste rikkumisest Kaukaasias. Kuraatori ettepaneku kohaselt valmistasid kunstnikud soovitavalt väikesemõõdulise kerge teose kahes eksemplaris. Üks neist saadeti postiga, jooned kroosneisse, teine aga leiab siiani eksponeerimist maailma eripaikades. Paljud neist on juba mainitud Pariis, Brüssel, Milana konksu, Buzzanok, tants, kriya. Tallinnast rändab toetusnäitus ka sellistesse paikadesse nagu Sidney kalkuta Mexico City. Igas vahepeatuses üritataks ärgitada kohalikke kunstnikke topeltnäitusega-ga liituma. Varem kirjeldatud tingimustel. Nii kasvav rändnäitus üritab, nagu öeldud, tuleval aastal Groznõis saabudes koondada maailma avalikkuse tähelepanu sellele sõjaliselt maha materdatud linnale. Jaga rahvusele. Töid on väga erinevas formaadis ja meediumis. Üks huvitavamaid teoseid on kahtlemata Mexico Citys elava kunstniku frantsiis Aliisi teos. Tema kaastöö kujutab endast tegelikult ühe teise kunstniku teost. Tegemist on aastatel 1940 kuni 1994 elanud itaalia kunstniku Alghiero epoiti seinavaibaga. Selle nimi on hinnas Beta Damente ehk siis eesti keeles ootamatult. Francis Aliis tegi nimelt ühe mehi kollektsionääri kaasa kaarjas Martiniga vahetuskaupa vahetades mõned oma joonistused väikesemõõdulise seinavaiba vastu mille seesama itaalia kunstnik oli kunagi teinud Afganistanis. Kusjuures selle itaallase esiisa Giovanni Batista pojeti olevat 18. sajandil Tšetšeenia aladel juhtinud ühtlasi vastupanuliikumist Venemaa keisrinna Katariina vastu. Ühtlasi avaldas Francis Aliis arvamust, et 1994. aastal surnud itaalia kunstnik oleks väga hea meelega saatnud oma töö eksponeerimiseks maa-aladele, kus tema esivanem kolm sajandit tagasi võitles. Tšetšeenia toetusnäitusega haakuvalt toimus 27. aprillil Tallinna kunstihoones ka kaasaegse kunsti Eesti keskuse korraldatud ettekannete päev teemal kunstniku moraalsed valikud kultuuri konfliktides. Teiste seas kõnelesid Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop, kunstnikud Ene-Liis Semper, Marco Laimre, Soome filmilavastaja Pirjo Honka salaja ka kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhatajat Johannes Saar. Ettekannete päev üritas arutleda, kas individuaalse sõna- ja loomevabaduse piiranguteta praktiseerimine ei põhjusta mitte kodanikuühiskonna lagunemist ja pikemas perspektiivis ka kontroll ühiskonna teket. Johannes Saare sõnul üritati püstitada mitmeid küsimusi, kuidas võiksid või saaksid kunstnikud ühiskonnas kaasa rääkida liberaalse demokraatia ja islamiäärmusluse üha teravamate vastasseisudes. Kas leidub moraalseid õigustusi individuaalse sõna- ja loomevabaduse piiramiseks, kas terroriümbernimetamine õiglaseks sõjaks annab viimasele moraalse õigustuse ka striptiisi ja reality show keel on ainsad, milles laiem publik on võimeline sotsiaalsest kunstist aru saama. Kas vägivald on enamuse vaikiv kokkulepe või dramaatiline etendus ekraani ühiskonna globaalsele auditooriumile. Sellistel teemadel arutleti siis sel nädalal Tallinna kunstihoones. Te kuulasite saadet Konsveeerr oleme eetris jälle järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni.