Tere, mina olen alles. Tere, mina olen Andres Kuulate saadet konsee järg ja räägime täna kõigepealt noore eesti kunstinäitusest seksgaleriis vaal ja hiljem Eesti meediakunstnike ühingust, mis loodi mõned kuud tagasi. Aga kõigepealt siis noorest eesti kunstist. Ja stuudios näituse kuraator Andres loo. Elanikke provotseeriv, näituse pealkiri, kaalutud sai mitmesuguseid variante, pealkirju, mis, mis oleksid võinud olla krüptilisemad või keerulisemad või, või kunstikeelel. Lähemalt. Aga ma leidsin, et üldsegi enda tegemistele omaselt kõige parem oleks panna hästi lihtne pealkiri. Tegemise käigus selgus, et teema iseenesest ei ole sugugi mitte lihtne hoolimata sellest, et nagu on räägitud juba meedias ja igal pool ja nagu me niigi teame, et seks on üsna ülekasutatud teema üle arutatud, seda eksponeeritakse lõpmatult ruumides. Ja noh, vaevatutega kunagi ära kaob, et et noh, kindlasti on tekkinud küsimusi, et, et miks just seks. No ma arvan, et ta kõlab nooruslikult. See on võib-olla kõige lihtsam, kõige parem seletus. Aga vaal, galerii projekt oli siis see, et teha üks noore Eesti kunstinäitus ja sind kutsuti sellele kuraatoriks. Mis need piirangud? Jah, teatavad juhised või võikaid, laineid olemas küll vaal galerii tegi mulle ettepaneku teha näitust võttele või noore eesti kunstiga. Ja silmas pidades siis seda, et sellest sellisest näitusest igal kevadel saaks, saaks iga-aastane seeria ürituse seerianäitus, kus pakutakse tasuta näitusepind noortele eesti kunstnikele. Kevadel roheline rohi. Aga kes need kunstnikud seal on, et teistpidi küsida, siin nagu mõned tegelased, on küll tuntud, aga ei ole meil kunstnikud Eestis. Püüdnud väga objektiivne olla, siis see ei esinda mingit ülevaadet noorest eesti kunstist ja ei olegi taotlisse. Ja ta ei olegi tõesti taotles vaevalt, et nagu ühe sellise ühe näitusega saab teha ülevaate kunstinäitust. See ei ole kindlasti eesmärk, et võib-olla ta lihtsalt kompol seda noort eesti kunsti selles vallas teevad sama tõhusat tööd, kõik teised galeriid? Jah, et ta ei ole nagu päris niimoodi mõeldud. Need, kunstnike valik sai tehtud põhimõttel, et iga loov inimene on põhimõtteliselt kunstnik ja seega näiteks sellised loomeinimesed nagu Reet Aus, Marianne Kõrver, Taavi Eelma, Rain Tolk. Nende puhul ma ei arva, et, et see, et nad otseselt kunstnikuna näitusele raames kuskil galeriis esinenud ei tähenda seda, et kunstnik ei oleks või et nende ideed või lähenemine kuidagi vähem kunstiline oleks, vastupidi. Pigem ma isegi noh, ütleme niimoodi, et otsisingi sellist natukene kunstimaailmavälist ehk siis värskemat mõtlemist, et küllap seal on, on seda värskematest, et teinekord on, on see oht ju olemas, et ütleme nii, et kunstnikud kipuvad natukene hermeetiliseks minema, nad, nad on liiga kinni nendes stampides samades trendi teemades lähenemisviisidest, tehnikates, mis konkreetsetest, ainult ametlikus kunstimaailmas toimivad. Kunst on niiehknaa ja nii muutuge, nii liikuv valdkond, et pole mõtet selliseid piiranguid seadagi. Aga need tööd, kas need on tehtud spetsiaalselt selle näituse jaoks või nad olid enne olemas, kas see seksiteema tekkis kuidagi iseenesest või sa pidid seda ikkagi otsima ja, ja seda nagu suunama. Näituse tegemisel oligi nii, et ma mõtlesin välja ainult teema ehk siis pealkirja ja jätsin kunstnikele täiesti vabad käed. Enamik neid töid on loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks on töid, mis, mis on kunstnike poolt leitud kui, kui teemakohased, millele siis ütleme ka näiteks pealkirjapanemise momendil on leitud nagu sobivam kontekst, et töö on küll olemas olnud, nagu näiteks Erki Lauri fotode puhul autotöö nimeks. Ma arvan, et see foto oli enne seda näitust olemas, aga ta lihtsalt vaatas, et ahaa, see on, see on ideaalne, sobib, aga jah, enamus töid on, on loodud selle näituse jaoks. Aga kui karmilt sa üldse hindasid selliseid assotsiatsioone, mis siis kunstnik selle välja pakkus sulle kui koraatorile, et ma ei tea, kas keegi tõi, ma ei tea, lihtsalt ämbri ja ütles, et see on nüüd ka seksikas minu arvates, et panevad välja. Kas sa saatsid kedagi tagasi ka või pettusite kelleski? Ei inimlikus plaanis ma ei olegi kelleski pettunud kunstilises plaanis, et ma olen, loomulikult ma olen teinud mingisuguse valiku ja olen jätnud välja või, või siis suheldes ühe või teise kunstnikuga on selgunud, et, et siiski ei lähe tegemiseks. Aga võib-olla tõesti üks selline töö on, on kindlasti olemas ja see on Erki luuki töö nimega pomm. Aga see ei ole välja jäetud, see on seal näitusel. Ja ma nimetaks seda selliseks tüüpiliseks tartu dada tööks. Tuled galeriisse sisse, esimene asi, mis sulle vastu vaatab, on üks kahtlane kott ja see on seejuures selgitus, et see on. See on pomm ja noh Ma arvan, et huumor, huumor sobib samuti galeriiseinte vahele. Erkki luugil endal kindlasti oleks pikem seletus selle töö kohta, aga, aga kuivõrd see töö iseenesest ongi nii kuiv ja nii nii ootamatult jabur siis ka mina pikemaid kommentaare ei annaks. Essensoni karaoke boksonist aga märg töö vastupidiselt. Essenseni töö puhul sellest Ma arvan, et selline omamoodi hitt mõne teise kõrval minule isiklikult meeldib see töö oma lihtsuse pärast oma vahetuse poolest esinenud ei ole püüdnud mingisuguseid konstruktsioone luua või täiesti sirgjooneliselt lihtsalt pedaalile vajutanud ja see töö on tõesti õnnestunud. No kui seda tööd nüüd kirjeldada raadiolainete teel, siis mis seal toimub? Aga tegemist on messiboksi sisse asetatud porno karaoketoaga, kus siis näituse külastajal on võimalik seksaktile oma fonogramm peale rääkida. Nii lihtne see ongi, tiitrid jooksevad all nagu karaoke hoolika aga see box on pealt avatud, kas galeriis on, nagu need turvakaamerad siis välja suunatud selle koha peal või kõi, kui kaitstud on külastaja privaatses sellises poksis? Ma küll täpselt ei mäleta, aga ma käisin seal üleval rõdul ja vaatasin ja sealt ei avanenud vaadet otse otse külastajale, kes istub seal tugitoolis, nii et anonüümsus on mingil määral tagatud. Kas sa said midagi teada selle näituse tegemise käigus, kas sul oli midagi sellist üllatavat või midagi, mida sa poleks oodanud? Just mis puutub seda sellist pretensioonikas või ka vastupidi, mitte pretensioonikas pealkirja või teemat, et, et kas mõni kunstnik tegi midagi, mida sa poleks arvanud? Tuleb no sellele küsimusele oleks kindlasti kohe mitu vastust. Aga tööde puhul võib-olla üllatas näiteks Renee Reinu mäe ega skulptuuri lõpetanud noor skulptor ka virve siis aiaskulptuuri ehk ehk Buttolaadis vett purskav Eduard Wiiralti graafilise lehe motiivil loodud taies ka väga Tättest. Samamoodi mitte võib-olla üllatus, aga ma olin kuidagi väga ette kindel, et et Reet Ausi ja Jaan olla Andresoo ühist lihtsam, aga seks tabas minu arust samuti märki jällegi oma lihtsusega selgusega. Et need kaks tööd koos essansoniga Rockega moodustavad sellise hea tandemi. Just tänu oma lihtsusele selgusele. Mida ma veel selle näituse puhul kogesin, oli noh, ma sain, sain suhteliselt selge ettekujutuse sellest, kuidas eesti kunstnikud töötavad. Ütleme nii, et ma sain teadlikuks eesti kunstnikke professionaalsusest. Ma arvan, et see on laiendatav ka üldse nagu laiemalt eesti kunstnikkonnale, mitte kõik sugugi ei ole, ei ole väga professionaalselt, see tähendab tööd ei laeku õigeks ajaks ja, ja kõik see teema, ma arvan, et see ei ole, ei ole pikem teema raadios. See, las jääda, tellida. Aga alaruumid on töid täis, et sa tunnistad, et sa ei ole latti alla lastud mõne koha peal, et seal on ikkagi see see väljas, mida sa tahtsid, et, et selle näitusega oleks väljas. Näituse tegemine sai suhteliselt improvisatsiooniline just tänu sellele mõningasele ebaprofessionaalsusele, mis tähendab seda, et paljud tööd laekusid viimasel hetkel. Ma olen rahul nende töödega võib-olla selle kohta oleks hea tuua üks kommentaar, mille andsid galeriis käinud saksa vanapaar kunstinautlejad siis leidsid kohas olevat Claristidele oma kommentaari jagada ja nad ütlesid, et ahaa, et väga, väga meeldiv, et Eesti noored kunstnikud on sama head kui noored kunstnikud Berliinis mida võib siis võtta nagu mingis mõttes nagu kompliment endine on, mingis mõttes ka võib-olla mitte, et noh, et see tähendaks seda, et meie kunstitase on ühtlustunud maailmatasemega kui nagu hästi niimoodi kantse lihtsalt väljendada. Et ma näen sellelt healt tendentsi. Sellepärast et kui Eesti kunstnik ja Eesti noor kunstnik on valmis looma täiesti nagu nii-öelda maailmatasemel kunstide, ta on nagu valdab seda keelt, ta teab, kuidas ennast väljendada, ta teab, mis teemad on maailmas aktuaalsed. Siis ma tõesti loodan, et, et koidab ka see moment, kui see eesti kunstnik hakkab tõsiselt mõtlema selle peale, aga milline võiks olla see originaalne lähenemine, milline võiks siis olla see tema enda Messatš. Et noh, selge on see, et lihtsalt sellisest trendi keele valdamisest ei piisa. Võib-olla see oleks nagu hea vastus sellele küsimusele. Kas sul oli seda näitust tegema hakates mingeid alternatiivseid teemasid või märksõnu ka selle seksi kõrvale, mis veel võiks olla selline asi, mis on õhus ja mis käivitaks seda noort seltskondades? Ei, kui ma praegu mõtlen, siis ma selliseid märksõnu niimoodi nimetada ei oskaks. Ma mäletan, et kui su valik sai tehtud, siis ma läksin lihtsalt selles ühes suunas ja selle näituse kureerimise puhul on leian omapärane. Nii et see ei olnud põhimõtteliselt mingisugune kontseptsiooni, näitas, et nii püüame nüüd väga konkreetset steitmenti teha. Seal oli ainult see üks teema ja minu rõõmuks paljud käivitusid kohe selle selle peale, kui ma teatasin, et kas te sooviksite võib-olla esineda sellel näitusel, kas nagu töötab, kas käivitab, et see töötas lihtsalt iseenesest, ja ma tõesti ei oska nagu öelda, et mis need aktuaalsed teemad võiksid olla, räägitakse hästi paljutsiaalsusest või sotsiaalsest kunstist. Ma olen sellel meelel, et, et kunst on nagu mingisugune nagu omamoodi, Viies võim või ajakirjanduse ja poliitilise ja, ja nende teiste võimude kõrval. Ta ei saa olla nagu pidevalt punane. Aga aeg-ajalt on tal see võime ja selles mõttes, nagu seal sotsiaalsus niikuinii on kunstis olemas. Ma ei oska öelda, lase kunst defineerib ennast ise, olen pigem nagu protsessi jälgija ja kuivõrd ma ka ise kunstnik olen, siis ka selle näituse tegemine on nagu selline kunstiline protsess. Aga ise kunstnikuna lõid seal kaasa. Ei, ei, mul ei ole seal tööd väljas. Aga ma ei tahakski öelda niimoodi suuruslevatud. See näitus on minu taies, kaugel sellest on pigem nagu ma olen lihtsalt teenindaja või teenindav personal. Ma olen seal kohal nende kunstnike jaoks. Et noh, kindlasti on on minu isikut ka seal kombel märgata tegelikult isegi lausa vaadata näiteks Rain talgi installatsioon, mis selle nimi oli misjonär ja mis siis ühest küljest on suur poster ehk siis selline suurendatud väljatrükk ühest naiste ajakirjast, kus räägitakse võrdlemisi banaalselt lihtsas keeles kalorite kaotamisest erinevates poosides konkreetselt siis misjonäripoosis, aga videolahendus seal selle plakati all kujutab mind kunstihoones kätekõverdusi tegemas, annaksin lihtsalt kirjelduse, aga et noh, et et see on võib-olla kõige radikaalsem sekkumine näituse kontekstis. Minust sai siis pigem nagu taies osa, kui, kui, et mingi looja Aga kui rääkida natukene sellest pealiskaudsest retseptsioonist veel, et saksa turistid meil juba tulid kõneks, aga, aga kui palju on sind, ma ei tea näiteks süüdistatud selles, et et kui sa võtad muidu tuntud kultuuritegijad, et kes muidu kunstiga kokku ei puutu ja paned nad galeriisse, et kui palju on see nagu seltskonnaürituse tekitamine, selline asja suuremaks buumine, kui see tegelikult kunsti kontekstis oleks võinud üldse olla. Kui palju on seda amatöörliku sulle ette heidetud, kui üldse? Kusjuures ei ole ette heidetud aga ma olen loomulikult täiesti teadlik, et mingi selline osalejate valik ja üldse nagu taoline taktika nagu selline seksiteema kui selline võrdlemisi meediasõbralik teema. Et sellega on võimalik kergesti libastuda, olles sellest teadlik, ma arvan, et mul õnnestus ellu viia näitus, mis ei ole libastanud ja see jääb avatuks ja see jääb avatuks 20. maini, kusjuures veel 19. mail toimub seal viimane diskussiooni õhtu, millest võtavad osa Raul Kurvits ja Anders Härm. Teemal kumust. Kust ja kunstist mis huvitavat sellel diskussioonil räägitakse? Loodetavasti palju kunstipoliitikast ja kõigist nendest aktuaalsetest teemadest, mis on hiljaaegu ajakirjanduses üles kerkinud seoses Raul Meele, Leo Lapini ja Raivo Palmaruga Igal juhul seksikad poisid ja seksikad teemad. Kunstpunkt. Mai alguses Tallinnas kultuuritehases polümärk ma ei tea, kas endises või või ka praeguses kultuuritehases pole märg. Üks üritus nimega Switz, mida korraldas Eesti meediakunstnike ühing mis on loodud, nagu ma loen pressiteatest selle aasta alguses räägime ühe selle meediakunstnike ühingu liikmega margabaasiga kõigepealt sellest, et kuidas teie üritus läks ja mida see sisaldas. Jah. Olgu siin mainitud sai, et on üks pisikene vee loodud, mis järes, kasv aga ka, et teadvustada tulemus, siis me mõtlesime teha surava paugu. 100-ks avaus oli siis kolmepäevane kunstisündmus Šveits siis Madara tänaval kultuuritehase ruumides, kus siis meie see meedia läheb asu ja ürituse raames me tahtsime publikule tutvustada tegelikult, et mis asi on meelekunstnike ühing. Mis asi on üldse meediakunst, mida see hõlmab? Ja siis viimasel päeval oli kõige suurem rõhuasetus just välispartneritele, mida meil oli päris mitmed kohale kutsutud Inglismaalt Soomest, Austriasse, teisest Euroopa riikidest. Arvata, et kuidas nende meediakeskused toimivad ja millised on potentsiaalsed koostöövõimalused. Selguse mõttes veel, et üks asi on see Eesti meediakunstnike ühing, mis on siis selline tavaline kunstnike ühing ja teine asi on meedia läheb mis? Just seda on nagu väga palju küsitud, et nagu arusaamatuks hääbanud, mis, kas teil on kaks institutsiooni seal? Tegelikult on üks meede klassik, ühinen ametlik nimetust ehk juriidiline termin, mille all me siis projekte teeme. Aga meedia läheb, Tallinn tuleneb sellest, et see on nagu inimsõbralikum ja seda nagu rohkem avaliku pyyaaria paplissiti juures parem kasutada. No loomulikult rahvusvahelisel tasandil, et hakka tõlkima siin Eesti kunstnik ühing ja mis on need seal nii akadeemiline tundub? Kuidas üldse siis sellesse ühingusse saab kuuluda, et kas kunstnik, kes ütleb, et ma tean, kuidas koduvideot filmitakse ja tahaks astuda liikmeks, kas tema siis kõlbab? Meil on olemas ka oma põhikiri, mis räägib täpselt, mida sa pead tegema, ühingu liikmeks saada, aga põhimõtteliselt kõik inimesed tegeleb kas siis netoideoinstallatsioonidega üldse installatsioonidega msn, interaktiivsed, fotograafia siis neile on jah, tõesti nagu eelisõigus sinna ask, seda, kes kasutavad digitaalsed vahendid oma loomingus. Aga loomulikult me töötame praegu selle poole, et nagu kõik huvilised, eriti kunstihuvilised, on teretulnud ja saaks koostööd teha. Kui paljudel praegu liikmeid on. Viimase hetkeseisuga, mis ma nüüd eelmine nädal vahetasin, ametlikke liikmeid on kuskil vist oli üle 10, aga noh, need nüüd viimase ürituse raames on avaldanud mitmed soovi tulla. Nii et Eesti tingimustes, kui siin aasta lõpuks üks 25 30 liiget saab, et väike kogukond siis on päris hea tulemus. Ja teil on plaanis siis ikkagi aktiivselt tegutseda, mitte olla ainult selline formaalne ühing, aga nagu ma loen, et pakkuda galeriipinda ja ja kõike muud. Ja kui me jaanuari alguses kokku saime rühm Eesti meede kunstnikega hanged on juba viimasel aastal päris usinasti Eesti kunstiakadeemiast sellele tulnud siis enne kui me üldse käivitame Eesti nõu üldse kultuurimaastikul uut, täiesti uut värsket üksus, mõtlesime läbi, et me peame välja mõtlema terve aasta tegevusplaani, mida me pakume. Milline on see see niinimetatud kõige vürtsika on koht, mida võiks pakkuda inimestele. Ja, ja aasta plaanid on päris mitmeid üritusi ja lisa kaks veel. Tõesti on meil galeriipind, mis juba aktiivselt kasutuses olnud, et meil on olnud aastasest üks residents varbaramusi, kes on ka meediakunstnik. Tema näitus oli seal viis päeva lahti. Ja need Šveitsi raames oli seal Piret Räni fotonäitus. Praegu käivad läbirääkimised galeriisse tõesti on võimalik taotlusi esitada ja on võimalik töid eksponeerida lühemate pikemate aegadega. Et kõik ideed on teretulnud. Ja mida see teie aasta plaan veel sisaldab peale näituste? Lisaks on mitmeid üritusi siin plaanis teha võib-olla kõige suurem, mida ma oskan täna välja käia, on PÖFF-i ka nagu teadu. PÖFF saab kümneaastaseks ja oleme üritustel kirjas. Kumuga kumu hariduskeskusega. Augusti lõpus tuleb üks väikene projekt käsitlusele. Aga kui sellest kohast rääkida kultuuritehas polümeer, kas see jääb teie püsivaks elukohaks? Kindlasti ta ei jää, nagu teada, aktuaalne teema üldse kultuuritehas asukoht, et praegu on meil muidugi nendega tehtud rendileping kolmeks aastaks, eks me vaatame, mis edasi saab, et praegu oleme väga vajalikud, et sellised asjade kokkulangemise tõttu sinna ruumid saime, sõime väga ilusalt nad ära remonditud ja naabritega, kes meil seal on teater, Arena ja rollimängijad, ühist oleme me ka väga rahul ja aktiivselt suhtlema, nii et päris põnev keskkond on tekkinud. Ja on see tõsi, et kavatsete ajalehte välja andma hakata. Just nimelt praegu siin õhtud mööduvad ka selles, et toimetame ja ostsime kaasautoreid, et anda välja Eestis esimene digitaalkultuuri Väljaanne. Siin võib-olla väikene vastuolu või küsimus tekib kohe, miks ajaleht, kui me räägime tegelikult interaktiivsest meediast, aga eks ajalehed saab ilmuma üks kolm-neli korda aastas. Ja ta on nagu üks dokumentalistika dokumentaalmaterjal, mis räägib tegelikult meie tegevustes. Et inimesed saavad erinevatest levikohtadest tasuta kätte võtta, seda nagu rohkem lugeda, siis on loomulikult materjalid ka meie koduleheküljel siis online angerjas. No kui rääkida teie liikmete arvust, siis mis te arvate, kui suur peaks olema see see arv ideaalis, et teiesugune ühendus oleks rohkem nagu nähtaval või, või omaks mingisugust sõnaõigust näiteks kunstipoliitiliste otsuste tegemisel? No mina olen alati meie nagu liikmete hulgast kõige skeptilisem all olnud ja kahe jalaga nagu maas ja ütlen, et kui 25 aktiivset liiget on meil siis on nagu väga hästi nagu Eesti kultuurimaastikul. Aga mitte aktiivsed, kes nagu tegutsevad oma erinevaid projekte tegemas, nagu võtame kasvõi Tallinna ülikooliga siin koostööd, filmi kateedriga, et neid võiks olla kuskil 50 ringis, kes seda aeg-ajalt, eks oma tööd läbi. Mida selline aktiivne meediakunstnik Eesti-suguses väikeriigis üldse võiks tähendada, et et kas on siis keegi arvutispetsialist, kes ma ei tea, reede õhtuti teeb mingisuguseid imelikke asju, mida panna galeriis püsti või kuidas selline inimene nagu elab siis vaevalt ameedia kunstist ära elada. Jah, kindlasti mitte, et sa arvuti taga istuv tegelane on kindlasti keegi teine meediakunstnik, et võib-olla meedia, kunstnikud, tegevus kaudu avardub laiem nagu sihukene üldse nägemus, kultuuriline nägemused. Sest ma arvan, et võib-olla see küsimus on pigem laialdasem, et miks üldse siis on kunstiakadeemias interaktiivse multimeedia õppe, et kui meil animaatorid, programmeerijad on igal pool, Neil on omad ühingud ja käivad koos, et milleks siis üldse õpetatakse sellist valdkonda? Aga on teil võimalus piisavalt palju võimalust Eestis kasvõi näidata seda, mida te teete või, või on see kõik nagunii netis ja ei vaja üldse mingit galerii wind. Loomulikult ei ole, sellepärast on üks põhjus, miks meil galerii juurde kohe tehtud Aga kas nii-öelda filosoofia tasandile langedes võiks siis küsida, et kus üldse meedia kunst peaks nagu tänapäeval toimuma reaalselt, et kas see peab olema tingimata galeriipind, miks mitte? Ma ei tea, hõivata kaubanduskeskuseid suuri videoekraani, mis muidu on täis reklaame, kõike muud, seda visuaalset müra, mis meid iga päev linnakeskkonnas saadab. Jah, paraku täpselt üks uurimisvaldkond, millega praegu tegelen, ongi seesama, et tuua meediakunst ja interaktiivsed meil täna pilti. Mis paraad kokku jääb meil ikkagi ka raha taha, see on väga kallis tegevus, kui hakata rääkima läbi erinevate asukohtade ja nende omanikega. Kuigi rahvusvahelisel tasandil, nagu toimib see päris hästi, et linnaruumis on üpris palju igasuguseid installatsioone, Screeninguid, ite, paljak, reklaamimaterjalid. Aga olete tutvunud ka selle seadusruumiga, mis näiteks üldse mingid avalikud-õiguslikud aktid võimaldavad näiteks meediakunstnikul üldse mõelda selles suunas, kas on üldse võimalik? Eesti seadusaktidest nii konkreetselt võib-olla ei oska vastata, oskan vastata siis, kui tehakse mingisuguseid perfomance avalikke üritusi, tuuakse välja see installatsioon, et siis tuleb kindlasti küsida luba selle tegevuseks. Oleneb muidugi tegevusest, võib-olla see ei olegi kõige keerukam süsteem, aga meid on võib-olla ära ehmatatud, et see on nagu selline bürokraatiat, julgeid võib-olla küsida. Sa tegutsed ühtlasi Eesti kunstiakadeemia e-meedia keskuses, kui suur see keskus on või kui palju neid inimesi seal siis õppiv meediakunstnik? Kaks E-meedia keskuses ma praegu tegutsen lektori tasemel, aga eks ma suhtlen nende kõigiga ja tudengeid on magistrantuuri õppis piisavalt palju, ma tean, et esimese kursuse tudengid on vist kuus tükki, kes järelkasvu kohe tuleb. Aga teema sai läbi arutatud, et noh, et üks e-meedia keskus on olemas, et nüüd tahaks teine sinna juurde, et kas on mõtet on ja sellest, kuidas see toimib, siis meil on väga head suhted tõesti, Eesti Kunstiakadeemiaga piir on maha pandud selles etapis, et Eesti kunstiakadeemia on akadeemiline üksus. Meie olen pigem praktiline, kus on olemas ruumid, galeriipind, kus saad nagu koos tegutseda, ürituse projekte läbi. Ilmselt üks küsimus, mida on palju küsitud jäämine tuletega tüdimuseni vastanud, on see, et kas meediakunsti ei ole mitte mingisugune 90.-te hip lihtsalt, et mis tähendab meedia kunst nüüd nendel null nullindatel aastatel, milles me elame, et arvutid on igapäevaelu, miks me peame nagu seda tehnoloogilist meedia poolt seda, seda vilkuvat pikslite maailma, mis meid ümbritseb, miks me peame seda nagu eraldi välja tooma, et see on just see meediakunstniku pärusmaa? Temaga võtame 1900 viiekümnendaid aastaid seal täpselt sama küsimus, et seda valgust ja neopopi ja kõik sellega nii palju tegeletud, et milleks jälle nüüd, kui me võtame 2000. aastal, räägime piksli maailmast, et siis seda Nonii palju käsitletud. Aga kui vaatan nagu kunstiteoreetilisest aspektist, siis ma võiks öelda pigem seda, et tehakse, aga ei mõelda, mida tehakse, et uurimisvaldkond on päris palju just digitaalkultuurimaastikul. Ühesõnaga puudu oleks siis nendest nii-öelda mõtestajatest või peaks sellest siis rääkima või kirjutama. Just. Just ega me muidu ei alustanud oma tegevust, ei anna välja siin publikatsiooni erinevaid ja, ja kui keerasin needsamad möödunud laupäevasel switchi üritusel rahvusvaheliste partneritega, siis tuli see aspekt välja, et Eesti nagu üldse nagu videokunsti fotokonist, seal nagunii staatiline ühenäoline siukseid, atraktiivseid teosena päris vähe on ju, küsimus tekkis kohe, mille taha jääb, et kas need on tehnilised oskused üldse mingid ressursid, et milles on küsimus. Et siin on nagu päris pikk arenguruum, mida käsitleda. Aga vastust ei saanud, et milles see küsimus siis on? Ei-vastust me ei saanud, eks see on nüüd meie enda lahendada meie tulevase töötegevus. Aga milline on siis nii-öelda ideaalis selle eesti noore meediaga kunstniku ideoloogiline platvorm, kuidas ta suhtub sellesse ümbritsevasse? Ma ei tea ikka veel vist varakapitalistliku keskkonda. See kompromiss on seevastu hakkan see mingi kolmas käitumisvalem. Pigem on võib-olla tõesti kolmas, leiutanud vahend võib olla seal on mingi tõsine meediakunstnik, kes iga päev tegeleb selle köisem, vastama sellele küsimusele, aga kõrvalt nagu teoreetikuna tundub see, et päris palju seda õiget kunsti teha ja üldise meediakunstiga tegelenud võtab meeletult aega aga seda aega meil alati napib ja sa ei saa nagu täies mahus Eesti ühiskonnas ikkagi veel sellele pühenduda. Sa pead tegema ikkagi oma tööd ja erinevaid projekte elaksid kõigepealt ja siis sa saad selle kõrvalt sellega tegeleda. Ja haarates nüüd viimase nädala sündmusi Eesti kultuuripoliitika ja eelarve strateegiast, siis on see olukord päris nutune. Aga eks me püüame läbi suruda ja tegutseda edasi. Aga põhimõtteliselt ikkagi, kui sama liini jätkata, kas meediakunstnik peaks olema a priori kriitiline kõige selle ümbritseva suhtes, kas tal peaks olema mingisugune kliks peas, et ma ei taha teha seda tavalist reklaami inimese tööd või et kas ta peaks olema justkui ära otsustanud juba oma hinges, et miks ta näiteks tõesti muude projektide kõrval? Ta pühendab oma aega oma oskusi mingile hästi kahtlasele asjale, mida keegi ei rahasta ja mida ilmselt ka Eesti kultuuripoliitika ei hakka vähemalt lähima viie 10 aasta jooksul kindlasti hindama. Järelikult, kui nad tegutsevad, siis neile meeldib ja selle vastu ei saa midagi olla, las nad siis toimivad. Eks me püüame oma ühinguga veidikene toetada ja püüda mõjutada ka neid kultuuripoliitilisi tasandeid. Mis te arvate, kas see, et on üha rohkem näitusi, see nagu viib seda teadet edasi või? Kas siis näita seda, võib-olla erinevad nagu sündmused, üritused oleks mõjukamad ja võib-olla otse diskussioonid nagu finantseerivad toetajatega, nii mitte ainult Eesti tasandil. Vaataksime võib-olla ka isegi Euroopa tasandil. Kui me tõesti nüüd saame partneri tähendab kasvõi Helsingist või Riiast. Aga kui tulla nüüd ringiga tagasi selle definitsiooni jutu juurde, et kui võtame üldiselt Eesti 90.-te kunst on nagu justkui mingi videokunst, siis on meil mingid tuntud nimed annetoomikud ja Ene-Liis Semperi, et kas see on nagu seesama maailm, millega peaks tegelema kunstnik, kes näiteks kuulub Eesti meediakunstnikeühingusse. Ei, meil ei ole midagi selle vastu, kui Semperi Toomik kuuluksid, ei oleks kõige kuulad ja võib-olla eks mingisuguseks suuna, et praegu noored on vastu võetud võiks teatud küsimustes kindlasti olla. Et koolist tuleb järjest uusi kunstnikke peale ja võib-olla praegu on see kontakt nende niinimetatud seniste tegijate tule aasta tegijad all päris nagu minimaalne, et see on üks asi, mida saaks kindlasti efektiivselt teha. Küsimus muidugi on nendele endile tegutsevatele kunst, kas nad tahavad seda teha, sa tahad üldse, et omale järelkasvu teha? Selge jõudude aitäh kuulasite saadet konspekte äärm. Stuudios oli täna Allase Andres trassak. Ja saatekülalised Andres loo ning kuulake meie saadet ka järgmisel nädalal. Pühapäeval kell 18, viis teiste kordusena laupäeval kell 12 15 Nixoga kuulmiseni. Kunstpunkt.