Kaks saadet Jaan Kaplinski mälestustest, mida kuulete nüüd ja nädala pärast on jätkuks kirjaniku saadetele minu Võrumaa lõunaeesti keel ja meel. Rääkisin oma vanatädist, kes oli leebe inimene, et eluaeg keegi ei tea, et oleks kellegi kohta ühtki halba sõna öelnud. Aga ega kõik võrukesed muidugi nii leebed ei olnud ja see olenes ka olukorrast. Ja olukord pärast sõda oli, oli väga valuline. Võrumaa metsavendlus on omaette lugu sest see oli üks üks kõige aktiivsemaid metsavendade tegutsemise piirkondi. Huvitav, miks just Võrumaaga? Uno Laht, kes on ise olnud teisel poolel ja metsavendade püüdmisega tegelenud Nende vastase võitlusega julgeolekuvägedes ütles ka, et temale oli seal natuke mõistatus. Miks Viljandimaa tema nimetas need hallparun näiteks olgu peale, miks need leidsid nii head alibit ja oskasid puhtalt välja tulla? Õige mina ei näe nende kusjuures ja selles, et neil võis olla traktor või midagi olulist süüd. Aga pärast sõda see oli süü. Aga Võrumaa sulastaja popsida, pojad, sulased ja popsid läksid metsarelvaga käes? Ma arvan jah, ja sellest olen vilksamisi rääkinudki siinsamas. Et seal, kus oli palju asunike seal. Inimesed tundsid kuidagi väga selget seost just selle Eesti vabariigiga, tema võimuga, kes oli andnud inimestele maad. Vanatädi Anna ja tema tütar Meeta, kelle juures ma kõik need suved olin. Nende neli hektarit oli saadud Pindi mõisa maadelt neli hektarit, mis need hädapärast toitis, aga see oli ikkagi Eesti riik, oli selle neile andnud mingit Viljandimaa. Rikkad talumehed olid juba tsaariajal saanud jalad alla. Esimesed neist äärepealt pidid saama nii suured mõisad ära osta, et nad oleks saanud aadliseisusse mida ei tahetud lasta sündida. Aga nii see oli Võrumaa metsavendlusest ääri-veeri kirjutatud, aga see asi vääriks muidugi väga tõsist pikka monograafiat. Ma ei ole läbi lugenud Mart Laari metsavendade raamatut, aga see, mis ma lugenud olen, jätab veidi veidi ühekülgse mulje. Aga muidugi, eks meil on vaja oma kangelasi, oma sangari epost. Nii nagu kunagi Kalevipoeg. Nii 20. sajandil peab olema mingi uus epas. Tegelikult on asi palju keerulisem ja midagi tean ka mina sellest kõigest. Eepos on see tõesti, aga nagu üks tõeline eepos seal ei ole, kõik mustvalge, ei ole ühel pool kangelased ja teisel pool lurjused. Selles eeposes on kangelaslikkust onu uljustam hullust oma alatust ja on reetmist. On kõike. Ja kõike, me ei saa sellest kõigest kunagi teada, sest väga palju inimesi on surnud ja kes veel elavad, mõnikord ei taha midagi rääkida. Aga üldiselt sattus metsa igasuguseid inimesi. Sattus õilsaid Eesti vabariigi eest võitlejaid, kes uskusid, et annab veel midagi teha. Aga sattus ka neid, keda võiks tõesti nimetada pandiitideks. Ja tegelikult väga palju sattus sinna lihtsalt tavalise talu inimesi, kes igaks juhuks püüdsid kõrvale hoida minna metsa. Ja vaadata, mis kõigest välja tuleb. Mäletan mu sugulased rääkisid ühest perest kes tõesti läksidki, lihtsalt metsasuve ajal olid seal redus, sest võimude vahetus uue võimu või, või selle nõukogude võimu tagasitulek. Hirmutas neid nii tõsiselt. Ei olnud neil mingit mingit otsest ideelistega ega muud põhjust, ei olnud nad Saksa sõjaväelasega omakaitses olnud, aga läksid igaks juhuks. Mees oli käinud veel talus lapse pesemiseks vanni toomas. Ja kui ma õieti mäletan, sattusid nende peale haarajad. Needsamad julgeolekutegelased ja mõned neist said surma. Sest võimude meelest igaüks, kes metsas oli sellele võis kuuli järele saata, kuigi mõnikord jõuga hüüda. Bandiit, anna alla, aga väga raske on oletada, mida, mida pidi tegema üks talumees või talunaine kes võib-olla ei teadnudki, mida sõna bandiit tähendab ja ei, ei teadnud, kuidas peab käituma, kui alla annad? Ja eks see stalini aeg venitas inimese süü nii laiaks, et need, kes süüdi ei olnud, tegelikult jäi päris vähe järele. Süüd ei ole ju see, kellel oli talus sulane olnud. Rääkimata Ta mingist moodsast põlgude masinast, hoidku taevas. Traktori ekspluateerimine oli suurem kuritegu kui, kui teise inimese ekspluateerimine. Nii et kellel traktor oli, see pidi valmis olema, selleks, et küüditatakse ära, viiakse kulakuks, tehakse, aetakse talust välja. Nii nagu minu vanatädiga tegelikult juhtus, kuigi traktor oli kuulunud tema pojale või õieti olnud mini ja kaasavara. Loomakaitsest, ärme räägime, omakaitse kohta võib veel üht-teist öelda, nemad tegelesid tõesti tähenda saksa riigi vaenlaste püüdmisega ja hävitamisega, mõnikord. Aga Saksa sõjavägi, teame ju, kuidas sinna inimesed sattusid. Mina olen kohanud meest, kes töötas autojuhina, tema oli kaks korda metsa põgenenud. Kolmas kord püüti ta kinni ja saadeti idarindele. Sinna saatsid sakslased kõikvõimalikud inimesed. Ja eks Lõuna-Eestis oli veel see, et vene mopp 40 esimest aastat jäi seal väga. Sõel jäi hõredaks, sakslased olid juba lähedal ja siis väga paljud põgenesid metsa. Ja niimoodi redutadesse pääsid ära. Ja selle tõttu sealt jätkus Saksa sõjaväkke rohkem mehi. Ja see metsaminek, harjumus ja arusaam, et niimoodi saab segastest aegadest kuidagi üle. Eks see mõjuskaa Eks need inimesed, kes sinna Saksa sõjaväkke sattusid vabatahtlikult sattus, sinna ju tegelikult vähe inimesi räägitagu praegu, mis tahetakse. Enamasti ikka mopiga ja kõrvalehoidmine väga tihti ei õnnestunud. On huvitavad, et meil noh, väga tugevasti on. Kaalud kaldusime saksa poole, kirjutatakse ikka üpris positiivselt need, kes läksid Saksa väkke meeleni ilmunud lausa neonatsliku hõnguga teoseid. Noh, omal ajal kirjutati punaarmee lastest samasugused ülistavad või positiivseid lugusid. Aga ma ei tea ühtegi tõsist põhjalikumat publikatsiooni inimestest, kes ei läinud kummalegi poole. Haiglas olles sattusin ma ühe sellise vanahärraga kokku. Ja temale jutustus oli, oli väga huvitav ja üsna üsna sünge. Tema ei läinud Saksa sõjaväkke, ta keeldus ja siis ta sattus Petseri vanglasse koos teiste omasugustega. Ja seal oli mahalaskmine küllalt tavaline asi. Põgenemiskatsest mahalaskmine. Kui Vene väed lähenesid, viidi nad Võru vanglasse. Ja Võru vanglast marssisid nad jalad. Ja kes oleks nõrk, kännud, maha jäänud, see oleks maha lastud. Niisamuti igaüks, kes põgeneda püüdis, aga ometi paaril mehel ja need olid verepärased. Testid õnnestus, põgenemine siis, kui Vene lennuk madallennul 100 kolonni kas tulistas või lihtsalt jälitas siis paar meest kasutasid juhust, noh, eks nad olid mingil määral treenitud mehed ja kadusid. Tartu vanglast viidi nad rongiga Harkus, Harkus oli olukord juba selline, et valvurid lasid jalga ja tegid laagri värava lahti. Ja siis hakkasid mehed tulema jala tagasi lõuna poole. Eks selliseid tulijaid oli, oli väga palju, enamik muidugi neid, kes olid Saksa sõjaväkke sattunud vaid lugeda Valter Ojakääru mälestusi tema tulekust läbi metsade. Aga neid tulijaid on palju. Ja eks taludesse jäi hulgaliselt saksa mundreid, sest ega mees pidi ju kõigepealt lahti saama vormiriietusest. Nii et seda saksa mundririiet jätkus hiljem paljudele tehti neist lastele ümber riideid ja muud. Aga muidugi uued võimud mõlad, uued võimud, kes sellest nõukogudevõimuks nimetasid ja Vene sõjavägi püüdis kontrollida neid läbi metsade, kodupaikade poole imbuvaid mehi, kes nad olid. Ja kui tuli välja, et ta oli olnud Saksa sõjaväes, siis võeti ta kinni. Paljudel läks siiski suhteliselt kergelt, nad sattusid mingisse tõepoolest töölaagrisse, kus ei olnud asi kõige hullem. Mõnel mehel õnnestus pääseda kõige andekam pääs, mis lugu? Mida ma tean, on Põlvast? Lugu oli nii, et jällegi Saksa sõjaväes olnud mees, ta oli kuskilt erariided saanud, aga õigeid dokumente tal ei olnud, sest saksa sõjaväepilet, kuidas seda iganes kutsuti, ma ei tea. Selle muidugi oli ta lisanud põõsa alla või maha matnud. Aga dokumendi puudumine tähendas väga põhjalikku seletamist ja seda, mida nimetatakse filtreerimiseks. Mees teadis, et asi on väga kriitiline. Ja tal oli vaja minna läbi põlva. Mida teha. Ta hiilis Põlva linna servas, teadis, et linnas on sõjaväepatrullid. Väga kahtlane on, kas ta läbi pääseb. Aga siis ta nägi põõsa tagant, et linna veeres, üks mees muldab kartuleid. Lõpetas muldamise, rakendas hobuse lahti, jättis adra sinna põllu veerde ja läks nähtavasti lõunaoodet. Hea nõu on kallis, mees läks sinna, võttis harkadra selga ja hakkas minema. Marssis ader seljas läbi Põlva sõjaväepatrullid teda kinni ei pidanud. Jõudis teise linna serva, palus mõttes vabandust. Ja läks edasi, jõudis õnnelikult koju. Siukseid, kurioosseid lugusid tõepoolest, ma usun, on väga palju. Ja kena oleks, kui meist võimalikult paljud ka üles saaksid kirjutada teatud. Ja on loomulik, et paljud neist meestest ei julgenudki välja tulla, jäidki metsa, mõned neist võtsid relvad kätte ja otsustasid tõepoolest võidelda sinimustvalgele puu alla Eesti vabariigi eest. Aga mõned mõned kandsid relva lihtsalt enda kaitseks igaks juhuks. Aga ega võimud siin vahet teinud. Ega aastaid marjas suur osa inimesi metsas ka lihtsalt hädapärast sest alternatiiv oleks olnud vangilaager. Ja ega see paljudele parem valik ei tundunud. Kuigi jah, lõpuks laagrist tuldi tagasi, aga metsavendadest siiski väga suur osa, kus. Ja nii ongi väga raske öelda, kes siis olid kangelased, kes olid süütud ohvrid, kes olid juhuslikud pihta saanud. Ja kes olid lihtsalt röövlid, kes kasutasid võimalust. Aga muidugi need, kes metsas olevaid inimesi püüdsid ja maha lasksid, punkritesse granaati viskasid. Kangelasteks neid loomulikult pidada ei saa, kuigi ka nendel inimestel on omad elulood ja omad põhjused, omad lood, kuidas, miks nad sattusid sellisele teele? Rääkisin jah, sellest, kuidas ma suvita olin vanatädi juures. Sellest võiks natuke veel rääkida juba lihtsamaid lapselikumaid lugusid, aga selle pere, selle maja kohal oli, oli väga sünge vari. Sest kolm meest perest isa ja kaks vanemat poega olid vangilaagris. Võrkutaasia Garagandaaž. Sealkandis oli mets olnud, oli relvi ja laskemoona täis. Veel kaua aega oli keset metsa selle talu lähedal. Üks välu lage koht, see valu oli sündinud nii, et punaarmee sapöörid olid kokku korjanud kõik mürsud ja miinid, mis nad leidsid ja ladunud sinna virna. Ja karjapoisike oma paari lehmaga, istus seal selle virna otsas eakas kiviga toksima. Ja ei jäänud siis karjapoisist midagi järele. Kõmakas Käisi metsa tekkis lagendik. Ka niisuguseid lugusid juhtus. Aga minu noored sugulased leidsid metsast relvi. Ja Nad olid seotud metsavendadega, metsavennad liikusid seal mõnda hulgas oli sugulasi. Ja nii olid nad siis kuidagiviisi nii-öelda kaugõppe korras natuke metsavennad ja valmistusid ka. Muidugi oli neil oma koolipoiste organisatsioon. Aga nagu teame need organisatsioonid praktiliselt kõik avastatud ja nende liikmed saadeti laagritesse. Ka need, kes olid meie mõiste järgi veel alaealised. Üks mu sugulastest sattus sinna 16 aastaselt. Aga seal majas varjasid ennast ka metsavennad, mõnigi kord nende hulgas ka tuntud Jaan Roots, Rootsi jaan, nagu teda seal kutsuti. Rootsi seal oli, oli siis nii-öelda mu sugulaste sugulane. Temast poisid mäletasid seda, kuidas ta oli harjutanud ülevalt kõrgelt pommist, nii et terveks jääda. Sellised nipid on olemas Hiina võitluskunstides näiteks. Nõnda lakkas, jah, Rootsi jaan, mõnigi kord magas. Ja siis siirdus kaugemale. Aga kuidagi traagilisem ja liigutama lugu on, on lugu Peetrist. Peeter oli saksa desertöör. Aga jällegi ta ei julgenud ennast punaarmeelaste kätte anda või hiljem võimude kätte, ta varjas ennast ka igaks juhuks metsas, sest sakslased teadsid üsna hästi, mis neid ootab. Omakohus. Sõjavangide tapmine oli küllalt tavaline, sellest on kirjutatud. Ja laagrid. Need olid poolenisti surmalaagrid Stalingradi all vangi langenud, sest suurem osa ju suri nälga ja haigustesse. Nii ta siis Peetrice varjas ennast. Ta oli ilmselt erakordselt andekas, kas inimene? Ta oli pärit muusiku perekonnast, hambergi linnast Saksamaal? Ja tema vanemad, eriti isa olid, olid vihased Hitleri vastased? Peetri isa oli pojale öelnud, et kui sa peaksid Hitleri juhendisse astuma, sest ma murran su sõrmeluud, et sa enam kunagi saaks pilli mängida, ta oli viiuldaja. Ja ei olnud ta mingi metsavend, ei olnud tal mingit tahtmist, relv käes, võidelda kellegi eest kellelegi vastu. Ta oli noor põhistada, lootis kuidagiviisi pääseda koju, jõuda sinna hambergi linna. Aga ta ei jõudnud sinna. Nüüd hoopis palju aega hiljem mulle näidati, kuidas Peeter oli ennast varjanud köögipõranda all, sinna kaevati nisuke koobas. Koopa peale pandi lauad ja kuna köögil oli Telliskivipõrand, laoti telliskivid ja kui asi oli kriitiline, oli, oli tulemas haarang või liikusid julgeolekumehed või miilitsad ringi, siis Peeter puges köögipõranda alla. Ja mõnel korral oli ta olnud lausa lämbumisohus, tekkis õhupuudus. Aga sellest ta pääses, seda peedikut põranda all ei leitud. Üks juhus oli tõesti nagu põnevusfilmis. Haarajat tulid ootamatult, teeter ei jõudnud põranda alla, aga majas ei olnud elektrita, puges öeldakse ukse pesse seina ja ukse vahele ja seisis seal. Muudalvast, revolver oli või midagi? Tollal oli ju igal mehel sealkandis midagi. Ja üks miilitsatest julgeoleku meestest tõmbas tikku, kui vaadata pimedasse nurka tikkustus, kust ta ei liigutanud sõnaga mõned kriitilised sekundit poolminut, et kõik oleks, võib-olla oleks Peetris ellu jäänud, me ei tea. Oleks ta kinni võetud. Aga sellest ta pääses. Aga nagu mõtlesin, ta oli muusik. Teda ei huvitanud sõda ega poliitika, ta tahtis mängida viiulit ja ta õpetas neile pere lastele viiulimängu. Ta oli tõesti korralikult haritud, juba konservatooriumis käinud, natuke komponeeris mõnetama, viisid on üles kirjutatud, on alles. Ja ta oli õppinud ära täiesti korralikult eesti keele. Vaat, ma küll ei tea, kas, kas eesti keele või võru keele. Igal juhul ta oli rääkinud täiesti vabalt, peaaegu ilma aktsendita, nii et oleks õnnestunud talle saadavale paberid, võib-olla tal oleks õnnestunud kuidagiviisi ennast varjates üle elada kõige hullemad ajad 55. aastani. Aga see ei õnnestunud, noor andekas muusik, kuna asi läks juba kriitiliseks. Õhus olid mingid aimused, kus tegijaid, seal nägijaid. Vot see pindi asundus, seal on talud väga lähestikku, nii paarisajameetrise vahega mõisa maadelt eraldatud iga ühelased neli hektarit, nii et mis ühes talus toimub, ega see teiste ees hästi varjatuks ei jää. Ja eks neil kartustel oli ka põhjust hoopis hiljem. Ja seal külas oli ka üks kommunist igas külas ikka mõni vähemalt üks pidi olema. Aga see oli selline aus ja korralik kommunist. Tema pojapojaga puutusin ma hiljem kokku, kes oli väga korralik inimene. Igati. Aga see kommunist oli hiljem öelnud minu tädi Meeta alles siis et Saksa poistel seal. Aga näed, ta ei läinud kaebama, ta jättis asja enda teada, oli ka selliseid kommunist, au temale. Aga otsustati enam niimoodi kaua edasi ei saa, et Peeter peab minema kuskile mujale ja kus tal minna oli, ta läks metsavendade juurde. Aga see metsavendade elu ja tegevust talle talle kuidagiviisi ei sobinud. Ta oli väga teistmoodi inimene. Ja need vältimatud väiksed julmused, kättemaksuaktsioonid, röövimised. Need hakkasid talle nii vastu. Ja kord, kui metsavennad ajasid ära ühe lehma. Aga no mis neil üle jäi, süüa, tahtsid nemadki. Siis tuldi taga ajama ja teised kargasid metsa, põgenesid, aga Peeter lihtsalt sammus nähtavasti igasuguse lootuse kaotanud, käega löönud kõigele hakkas mööda maanteed edasi minema ja selja tagant laastult tabastada, kuul. Ja nii tema langes üks suure sõja väikesi ohvreid, aga mind on see lugu väga liigutanud ja ma olen püüdnud ka ise natuke jälge ajada, et leida selle inimese sugulasi, see lugu neile kuidagi edasi rääkida. Ja nüüd ma ei teagi, kas mu sugulastel on see paremini õnnestunud kui minul. Sest inimene, kes seda asja ka ajas, on surnud. Aga minul ei õnnestunud. Võib-olla sellepärast, et ma ei tea, kas, kas Peeter kuulus luteri kirikusse või oli ta katoliiklane, ilmselt ta ei olnud katoliiklane. Aga see on selge, et, et see perekond oli oli väga natsivaenulik ja sõjaväkke ta sattus tõesti väga vastu tahtmist. Niisugune oli üks mida ma mäletan. Ja kui mina sinna tallu sattusin, siis jah ei olnud seal täiskasvanud mehi. Noh, väga tavaline lugu. Nõukogude tegelikkusest juba kolmekümnendatel, Nendel aastatel, sõja ajal ja pärast sõda. Mehed olid kas sõjas või laagris või surnud. Naised pidid maja pidama ja said sellega ometi hakkama. Aga see hakkama saamine ei olnud kerge. Noh, võib olla väga ilusti, on sellest kirjutanud sellest õhkkonnast Viivi Luik oma seitsmendas rahu kevades. Ma kirjutasin selle raamatu tule prantsuse väljaandele järelsõna. Võib-olla sai natuke liiga poliitiline, aga kõik haakus väga minu mälestustega. See absurditeater on olemas veel Heino Kiige tondiöömaja. Traagiline absurditeater pärast kolhooside tegemist, kui saabus peaaegu nälg ja viletsus ENSV enne nälg, siis viletsus. Tänu taevale siiski, nagu ma nimetasin, korra selle seapõrsas, mõned lambad ja kanad aitasid, inimesed näljast üle. Jätkus isegi minusugusele linna poisikesele, sellest jätkus piima koore lahutajasse, jätkus natuke rõõska koort kohupiima peale ja nii head kohupiima kui kadunud Meeta juures. Nendel rasketel aegadel ei ole kunagi enne ega pärast söönud. Ta oskas seda nii suurepäraselt teha. Et kuidagi elati, aga see kuidagi oli mõnikord küll küll tõeliselt traagiline ja absurdne. Heina ei tohtinud ju teha, kolhoosil jäid vanaks, kuivasid ära jala peal laiad niidud, ma nägin neid seal Pindi kandis, ma nägin neid hiljem sugulaste juures, Räpina kandis. Aga kolhoosnik inimene ei tohtinud minna oma lehmale heina tegema, pigem mingu hukka, pigem kasvava heinamaa võssa. Aga kuni kolhoositööd olid tehtud, seni oma heina teha ei tohtinud, aga nagu me teame, kolhoosid ei saanud kunagi tehtud. Ja nii siis selle heinaga oli igavene häda, noh, olen ma ise olnud siis sellel ühe lehma heinateol Abiks oma oskuste ja võimete järgi. Ja minust natuke vanem are, kes oli ainsana poisikesena jäänud siis tallu meheks. Sai niidetud igalt poolt marjapõõsaste ümbert ja ilupõõsaste ümbert, teeradade äärest, metsateelt isegi, kus mõni rohukõrs kasvas, kõik see kuivatati, pandi käru peale, mida me nimetati Peravam kri. Sellel olid ilusad väiksed puust rattad, miniatuursed vankrirattad ja selle pera vankriga viilida, siis küüni. Aga ometi õnnestus ikkagi nii palju teha, kui, kui omale vajas läbi häda. Aga kõige hullematel aegadel mina talveaega ei mäleta, oli nii, et kui maanteed mööda sõitis heinakoorem ja sealt midagi pudenes ja enamasti ikka pudenes siis Meeta jooksis iga heinakoorma ajal peaaegu maantee äärde vaatama, kas ei ole mõnda sületäit heinajäänute äärde. Kui oli, siis viidise koju. Niimoodi käis kolhoosielu. Seda absurdi, seda meeletut kontrasti tegelikkuse ja selle vahel, mida kirjutasid ajalehed mida põristas propaganda, sellest on samuti Viivi Luik kenasti kirjutanud. Nad olid kaks eri tegelikkust ja lastel oli mõnikord tõesti raske selles orienteeruda, sest see teine tegelikkusse propaganda ja lasteraamatute tegelikkusse oli. See oli omamoodi nii võluv ja huvitav. Tundus vahel, et, aga see on ju seal kuidagi tõelisem. Jälle üks osa sellest absurdist. Muidugi hiljem pärast Stalini surma asjad paranesid ja kolhoosnikutele anti üks osa kolhoosi maid, kus nad võisid heina teha. Ja siis ei viidud heina koju enam mitte pere vankriga, vaid niisuguse omamoodi heina vankriga, mida ma ei ole mujal näinud, mida kutsuti bussiks. Natuke kipakas oli aga aga sinna mahtus palju. Ja kõik need tööd said mul jah, lapsepõlves selgeks heinakoorma otsas olen ma väga palju sõitnud. Ja korra või paar sealt otsast alla kukkunud, aga aga jäänud ellu ja terveks. See kuulub kuidagi asja juurde. Ja kord Kanadas olles, siis kui ma muutusin inimeseks, kes välismaale pääses. Calgary olümpiaeelsel kunstide festivalil viidi meid mägedesse ühte väikesesse mägikuurorti oli talveaeg ja siis äärmiselt eksootilise lõbustusena pakuti meile vaimuinimestele asja nimega häiraid mis ajas mind natuke naerma. Sest see oli, see oli hobune, hobuse taga oli vankri, vankri peale oli pandud siis väike kuhi heinu, kuhu siis meid meid pandi ja kasukad peale see kõik oli, mul on lapsepõlvest äärmiselt tuttamisegust, häiraidi sai harrastatud. Aga sai harrastatud. Hädapärast. Jah, nagu ma nimetasin, metsad sealkandis olid täis relvi. Mu sugulased rääkisid, et oli olnud kuskil metsalagendikul, isegi saksa Flack tähendab õhutõrje, suur tükikene. Nadolid seda uurinud ja keeranud, aga päriselt käivitada ei olevat julgenud. See oli ikka natuke tõsisem riist. Ja isegi mingid mürsud sealjuures. Ja pole siis ime, et et mõnele noorele inimesele lihtsalt metsavendlus või võimalus relva kanda ja ehk ka kasutada oli omamoodi seiklus oli romantika. Aga kui nad olid korra sellele teele sattunud, siis muidugi muutus asi juba kriitiliseks ja enamasti ka traagiliseks. Aga paljud kaotasid lõhkeainega mängides ka käe või silma või elu, nagu nimetasin. Sõda nõuab ohvreid ka pärast oma lõpu. Me teame, kuidas mujal maailmas on miinidega sõjast jäänud laskemoonaga. Kui palju on ühe jalaga või jalutud inimesi kuskil Angolas, Afganistanis ja mujal. Ja eks mulle on inimesed rääkinud, aga pole ma teinud siin mingit esinduslikku küsitlust. Ma ei tea, aga mulle on öeldud, et ikkagi väga palju aitas selle metsa vendlusele kaasa. Sellele, et inimesed püsisid metsas ja üritasid mingit sissi liikumist korraldada. Tundsid ennast vabadus, võitlejatena. Ei tulnud välja. Ei hiilinud välja, mis ka mõnikord võimalik oli. Ikka aitas kaasa. Ameerika hääl aitas äsja puhkenud külm sõda. Mina olin siis liiga väike, ma ei mäleta, mida, rääkis Ameerika hääl, meil ei olnud dollalgi raadiot. Aga vanemad inimesed on öelnud mulle, et peaaegu nagu julgustate inimesi ootama, vastu panema. Et küll tulevad vabastajad. Kas seda öeldi otse või kaude, aga inimestele vähemalt anti võimalus asja nii tõlgendada. Ja see oli muidugi minu meelest lääne kõikidest alatu. Sest teati ju väga hästi, et mingit sõda nõukogude liidu vastu ei kavatseta alustada. Ja nii olid need inimesed, keda niimoodi julgustati jääma, metsa vastu panema olid tegelikult määratud surma. Nad olid külma sõjaohvrid nüüd. Ja me teame, kuidas läänest püüti muidugi teatud sidemeid luua, siinsete metsavendadega nende hulka poetada tõelisi luureagente. Aga ka Läänes olid omad reeturid, nagu Kim Philby ja suur osa neist inimestest siia saadetutest langes lõksu. Ja niisugust reetmist oli, oli väga palju. Metsavendade hulgas oli ka julgeolekumeeste agente ja nii see asi läks. Aga jah, seda, kuidas oodati, kuidas oodati, nagu meie peres nimetati valget laeva, seda ma mäletan väga hästi. Ja see meenutab mulle ühtelugu, mis on küll Põhja-Eestist pärit. Seda rääkis üks mu naise sugulane. Kuidas kuskil jaamas rongi oodates rong jäi hiljaks, oli keegi naine pooleldi oma on öelnud, et oota seda rongi nagu sõda. Aga keegi, kes kuulis. Disselleni teadmiseks, et läks ja ütles selle miilitsale. Ja inimene võeti kinni, mis tast edasi sai? Ei tea, aga noh arvata võib. Et ta nii lihtsalt ei pääsenud. Mõnest sellisest ütlemisest ju aitas. Et saada laagrisse saada viis või 10 või 15 aastat. Minu sugulased kohtasid laagris meest, kes oli olnud meremees ja öelnud kogemata midagi kiitvat selle kohta ma ei tea, kas Stockholm on ikka ilus ja puhas linn või umbes nii sellest ka aitas. Seda sai ju nõukogudevastaseks propagandaks ära kasutada. Ja ma tean, et Leedus, kus metsavendade liikumine sissiliikumine oli hästi organiseeritud, sellel oli oma juhtkond. Mõningaid kõrgemaid sõjaväelasi oli, kes liikumist koordineerisid ja juhtisid. Ja, ja seal oli olemas ka tugev linna sissiliikumine isegi. Ja seal muidugi see sõjajärgne sõda kestis kauem, oli palju vihasem ja verisem. Ja Leedus siiski jäi küllalt neid, keda ei võetud kinni, kes ise tulid välja. Amnesty, aga mispärast Stalini surma kehtestati. Aga ma tean leedulastest, et aasta 56, kui Vene väed surusid maha Ungari ülestõusu see oli pöördepunkt väga paljudele, no Eestis sel ajal oli metsavendade lõikumine praktiliselt likvideeritud, ainult üksikud, kes olid jäänud, need ei olnud enam mingit vastupanu võitlejad, võidelda enam nagu ei saanud. Lihtsalt varjasid ennast, jäid ootama, neid veel oli, aga liikumine oli hävitatud. Aga Leedust oli olemas, aga Leedus see pööre oli täitsa selge, saadi aru, et läänest mingit abi ei tule. Oma jõududega seda võimu ei kukuta ja siis algas Leedusse liikumine. Läheme part teisse, katsume teha, mis teha annab. Eestis niisugust selget pöördepunkti ei olnud, aga kahtlemata, 56. aasta oli pöördeline ka siin paljudele. Ja nagu ma nimetasin, lapsepõlves sai tehtud heina, sai tehtud mitmesuguseid maatöid. See kuulus asja juurde. Ühe asja ma õppisin seal küll ära, mina olin see. Abimesinik õppisin ära põhilised tarkused, kuidas sülemite alla võtta. Kuidas neid võib kulbiga ja peaaegu et peoga tõsta. Aga ma nägin palju rohkem, kui ma ise tegin, polnud ju mina ka mingisugune kartuli mulda ja kümneaastase poisikesena. Aga ma olen näinud isegi rukki vihkuda rabamist rukkihakk ja ma mäletan hästi, mida praegune põlvkond ei tea, mis asjad need on. Aga selles kollektiivses töö tegemises. Põllu peal oli palju rahvast. Selles on oma võlu. Nagu vikatiga niitmisest käsitsi, lehma lüpsmisel, kui mõelda kõigi nende juurde, on ju olemas, vanasti olid rahvalaulud oli seal lõppe, lõpeb põllukeneme, sirise sirise Sirbikene oli lehma lüpsmisel laul, väga palju muid laule. Nii et koos nende vanade töödega. Õigupoolest küll enne neid on hääbunud ka laulud. Mina ja pere, kas olime need, kes ikkagi said esimesed sammud, lüpsisooja, piima ka, see on nüüd praktiliselt hääbunud traditsioon, aga see oli traditsioon, lapsed pidid saama sooja piima. Kas ei saanud ka ilma jääda, sest tema passis sealjuures temale anti pealt kulbiga vaht natuke piima ka? Seda kõike ma olen mõelnud ja olen mõelnud, et tegelikult me ei tea ju, mis saab elust, mis saab maailmast. On nii tõenäone, et mingid suuremad kriisid on tulemus ökokriis kütusekriis. Igal juhul ei ole sugugi endastmõistetav, et see praegune elu nii nagu ta on, jätkub. Elame ikka jõukamini, et meil on surres ikka rohkem asju. Et me sõidame ikka kiiremini ja ikka uhkemate autodega ja nii edasi. Et meil saab ikka hõlpsamaks sõita pulmareisile, paali saarele või Lõuna-Aafrikasse. Ma arvan, et ega see päris nii ei jää. Ja võib-olla ma ei ole mingi ennustaja, aga ma tean, et tuleb arvestada tõenäosusega, et et mingil määral see vana säästlik taluelu tuleb tagasi. Võib tulla midagi sellist, nagu oli sõja ajal või pärast sõda. Kui elati väga kehvalt, kasinalt, aga ometi saadi hakkama. Saadi hakkama sellepärast, et olid olemas oskused ja teadmised, see talupojatarkus, kus talupojaoskused. Ja nii ma mõtlen, et tegelikult inimkonna, aga kitsamalt eesti rahva ellujäämiseks võib-olla on on äärmiselt oluline, et need vanad talupoja oskused ja tarkused säiliksid ja säiliksid elama. No sest on väga palju asju, mida on võimatu raamatu või isegi video või filmi järgi õppida. Minule õpetas mu kadunud tädimees Ants niitmist puulõhkumise nippe, vikati luiskamist, vikati otsa panemist õieti ja kõike muud sellist. Ja ma arvan, et need oskused on, on olulised. Ja mul on hea meel, et mõned mu pojad on midagi neist üle võtnud ja oskavad. Mul on väga selline tunne, et neid oskusi läheb meil vaja. Tuleb aeg, kus me peame ehk käsitsi lehma, kitse lüpsma talle vikatiga heina niitma ja mine tea, mida veel. Lehmalüpsja laul siis lehma annab paremini piima. Sõõrus hõõrus härga jalga, anna piima hangus sarve mull on perepiima tahtmes võõraste reböidada astmes. Mehed tulevad metsast koju, poisid puid raiumas. Lapsed laastunud. Huumoriskeem midagi nädagi, nännake libadika panid kokku midagi nädagi mätta tolmunud. Kood Estame kiigi supikene, liigu liigule, Mekene, et saaks lauale panna, et saaks lauale, sündbandab err tuule, tühi kõht, veere, tuule tühi kõht. Laulis seda võttis noorima lapse, kes minust nooremal võttis sülle ja siis väike lattrela põlesplitta otsa pealiselnuketis suurt lampi köögi põlema pandi vanasti. Ja siis laulised lapsel ei olnud igav ja ka minu ja siis laulis seda supikeetmise laulu. Oi, Mededa rakneb külanaise kaklevu, oi kes jooksi Jooslus jääb, kes maitseb maha sata? Oi. Jaan Kaplinski jätkab oma mälestustega nädala pärast.