Tere, mina olen Anu Allas. Andrus, te kuulate saadet kunst ja räägime täna kahest Kadrioru kunstimuuseumi suvenäitusest, mis mõlemad on nii-öelda vene teemal üks siis Peterburi versus Moskva kolm suunda, Vene, 19. ja 20. sajandivahetuse kunstis ja teine portselanist rahvas, Vene 19. sajandi portselankujud. Üks siis avatud Kadrioru lossist ei näe Mikkeli muuseumis ja räägime näituse kuraatorite Anu Allikvee, Alexandra murrega. Enne praegusi näitasid, ma tean, et järgmine näitus oktoobris tuleb Kadrioru kunstimuuseumis ka vene teemal või vene valitseja portree test, et kas see on veel selline mingi suurem projekt või, või selline suuremalt laiemalt ette võetud vene kunsti käsitlemine. Tuleb tunnistada, et see ei ole suure maa ja pikemaajalise planeerimise ja loodetud suurema vene temaatikast tulemuse saavutamiseks vaid pigem kajastub see just meie kogude reaalsust, et meie, Eesti kunstimuuseumi väliskunstikogud sisaldavad väga palju vene kunsti ja huvitavat vene kunsti kõrgetasemel vene kunsti ja on ülimalt kahju. Ta ei ole nähtav meie publikule, sest püsiekspositsiooni maht on piiratud ja kogu aeg seda kunstivorm ei saa eksponeerida. Ning Vene valitsejate teema tuli mitte niivõrd Vene kunstiga seoses, vaid rohkem eelmise Kadrioru kunstimuuseumi näitas, et mis oli pühendatud 19. sajandi koopiale jätkuks, sest valitseja portreid on enamasti koopiat originaalist. Miks sa Kadrioru kunstimuuseumi kogu on nii vene keskne või kuidas need teosed siis enamasti on teile jõudnud? Et me võime vaadata natukene oma lähiminevikku ja aimata, miks just tere, Kristjan, veel rohkem kui muud. Kõigepealt oleme ju suure Venemaa naaber ja teiseks oleme ju ajalooliselt seotud eriti tihedalt pärast teist maailmasõda. Ja vene kunsti osteti juba 1000 900 kaheksakümnendatel aastatel ja ühed esimesed ostud Eesti kunstimuuseumil oligi Vene agit portselan, mis osteti siis näituselt. Kuid enamus kunsti, mis me praegu eksponeerimine näitusele Peterburi versus Moskva on Eesti kunstimuuseumisse jõudnud pärast sõda ja seotud siis tolleaegses NSV Liidu kultuuripoliitikaga. Ja 1946. Kui Eesti Kunstimuuseum sai tagasi, siis võimaluse kolida Kadrioru lossi ja kunstielu Eestis taastus. Siis leiti esmasel ülevaatamisel, et ei lähe kunsti on liiga vähe ja loomulikult peeti tolleaegse väga oluliseks, et igas liiduvabariigi pealinnas ka värskelt NSV Liiduga ühinenud Eestis oleks siis oma vene kunstikogu ja eriti see 1009 46 siis tolleaegsete tsentraliseeritud kunstikomisjonide kaudu anti Eesti kunstimuuseumile üle suurem osa näitusel eksponeeritud töid, kuid samasugust üleandmise toimisega 1000 948950. Ja isegi 1972 on veel viimased andmed, kus anti üle Vene muuseumilt. Tollasest Leningradist anti ühe muuseumi kogust teise kaks litograafiat Ostraumo deebeedevalt. Ja lisaks sellele nendele väärtuslike kusi teostele anti tsentraliseeritud korras üle meelega loomulikult sotsialistliku realismiliinides Stalinit. Kui ikka väga palju, siis tõelisi väärtuslikke teoseid ja vene kunsti on tulnuka emigrantide kaudu. Nimelt paljud vene emigrandid, kes emigreerusid Eesti kaudu läände, jätsid siia Eesti panka laenu tagatiseks väärtuslikke maale nende hulgas ja siis 55 vene kunstnike maali. Ja hiljem, kui nad ei jõudnud laenu maksta, jäid nad Eestisse ja rahandusministeeriumi kaudu suunati Eesti kunstimuuseumi kogusse. Nende hulgas on ka paljud põhiekspositsiooni tööd nagu Veepini sõdurijutustus või glotti kündjad Ukrainas. Kuid meie näitusel rahandusministeeriumi kaudu tulnud teosed ei ole. Paistab, et vene emigrandid on siiski eelistanud klassikalisemad kunsti oma kaasaja kunsti. Nad ei ole kogunud või vähemalt nad ei ole pidanud seda vajalikuks kaasa võtta, sest nagu teada iga põgenikud kaasa ainult kõige väärtuslikum kõige hinnalisem. Ja see uuem kunsti eksponeerimine praegusel siis vene sajandivahetus, see on siis tulnud põhiliselt peale sõda, välja arvatud siis üksikud erandid, on olnud kaks tööd, mis on tulnud Rõude kogu kaudu, me teame Alfred Rõude kogus eesti kunsti kuid tal on ka väike lääne kunstikogu ja tal oli isiklikud sidemed vene graafikidzi Iztoviga. Ja enne graafikud on tal siis isiklikud esse Iztovilt tema poolt kingituna on siis Rõude kogussi Rõude kogu kaudu siis meie kogusse jõudnud näiteks see Rovi gravjueer poiss kukega ja üks joonistus, mis meil näituse eksponeeritud daam kübaras Mihhail Klodid on pärinud Mauritsa kogust, mis on siis ka ennesõjaaegne Eestis olnud kogu, ja üksikud tööd on olnud Eesti muuseumiühingu omanduses ja siis samuti sihtasutus, mis haldas Eesti kunstimuuseumi ennem seda. Ning nende hulgast võib-olla kõige huvitavam ja silmapaistev ja põnevam makovski naine rätikuga, mis on selline põnev salonglik töö, mis kujutab siis sellist priskimat sorti neidu voodis sündsalt kaetud lillerise rätikuga oma aeglasi read enne salongi maitse kehastus aga samal ajal väga hästi lopsakalt värvikalt ja tõesti juba nagu impressionistliku maalitud ja küla suuremõõduline töö ja huvitaval kombel on ta siis ka Eestisse siia satub võib-olla Kazis emigrantide kaudu ei olnud siis Eesti muuseumiühingu omadused, järelikult siis ka seda järgsetes kogudes ja eesti kirjanduse ühingult, mis oli tol ajal baltisaksa selts, on siis üks Mariaavini joonistus, professor Specklemisevilt. Ja kõige viimased tööd näituselt olen veel Ostot 1000 900 kaheksakümnendatel aastatel kõige viimane 987 vahetult enne suuri muutusi Eestis. Ja see on siis koroobini, maastik, majadega, väga väärtuslik, hinnaline töö, meie Korovini kogus ja lisandus siis Korovine teiste töödele ja selle eest on makstud 500 rubla, nii et ajal just inflatsioon algas 500-st rublast varsti 50 krooni, mille eest sa siis minna, ehk selle aeg veel korra poodi ja tänapäeval ei saa sedagi nii, et inimene tegi kas suure sponsorluse Eesti kunstimuuseumile või suure vea, aga erakogudest on siis kaheksakümnetel aastatel suudetud osta kolm teost, üks nendest on siis koroomi, mida nimetatud, et üks on siis väga põnev sanelik TÖÖ Vilvanilt, mis esindab siis vene kunsti selliste oma kartsevad poolt külamaastik ka see on siis ostetud kaheksakümnendatel aastatel juba siis Kultuuriministeeriumi poolt määratud pärandirahad. Aga kui rääkida kõigepealt sellest Kadrioru lossinäitusest, et siis see pealkiri on sisse kirjutatud selline justkui konflikt, et Peterburi versus Moskva ja, ja samal ajal on veel kolm suunda Vene 19. sajandi kunstis, et esiteks miks versus miks üks linn versus teine ja, ja millised on need kolm suunda. Näituse pealkiri on nagu ikka, pealkiri on, osaliselt väljendab selle näituse sisu ja teisest küljest on ta ka tinglik, sest mingi nimi peab olema ja, ja ikka nimi, kata kõike seda, mida saab kunstiteoste reast välja lugeda, mis on alati, võimaldab erinevaid lugemisi. Kuid meie näituse sees on tõesti mitmeid Verslased, mitte ainult üks ja see versus seisab mitte ainult kahe linna vahel, vaid ka erinevad suundumuste ja modernistliku ja siis konservatiivse kunsti vahel. Kaks linna, kaks pealinna, Peterburi ja Moskva olid alati erinevad ja neis oli kunstnik stiilid ja, või siin suundumused ka alati erinevad. Nii 100 aastat tagasi kui ka praegu, kuid eelmise sajandivahetusel need aeg korrad olid hoopis vastupidised, et kui praegu on Moscand suurpealinn suurema tsensuuri ka võib-olla ja ahtama vabadusega ja Peterburi on lahedam ja selline vabameelsem ja erinevate veidrike pesapaik siis 100 aastat enne seda oli vastupidi. Peterburi oli selline rauge ametlik külm ja võib-olla inimese kauge ja Moskva oli lahe paik, kus siis elasid raisata ja elu nautivat vaatlikat, kes tõmbusid eemale riigiteenistust, elasid oma mõisate sisse tulekastest. Ja Moskva ei olnud suur laiade tänavatega linn. See Moskva, mida me tunneme praegu oli loodud Stalini ajal mil kõik need rajati, suured prospektid, aga eelmise, sajandivahetuse Moskva suppisite, väikeste tänavate, aga linn, kus vahepeal suured paleed, mis vaheldusid puidu sunnikestega ja seal oli eluvabam, vahelduv ja seal, kuid seda oli ka lopsakam, laiem elujõulisem elu nautivam. Seevastu Peterburi Kristjan ratsionaalsem seotud ajalooga ajaloo tundmisega on peenem, graafikat eelistab ja teatraalsus on siin rohkem ja teine Persson siis modernism versus konservatiivne kunstimaitse, ehk siis moodsad kunstisuunad, mida esindab esimene modernistlik kunstirühmitus meres, kust või, ja sellele järgnenud Moskvas loodud Vene Kunstnike liit. Ja selle vastandas siis akadeemiline Maal akadeemiline kunst, mis järgis igavikku, resi ideaale ja järgis selliselt oma akadeemilise kunstikaanoneid, mis muidugi ka arenesid ja muutusid. Kui omal ajal oli see vastandumine väga selge, et modernism siis akadeemiline, konservatiivne publik kritiseeris ja neid süüdistusi kunstirikkumises ja igasuguste tobedasti rumaluste tegemises ja akadeemilist kunsti, siis moodsad kunstnikud heitsid ette neile elutuse elukauguse ja siis elevandiluusse peituma minekut. Ongi veel mitmed vastandused, moodne ja vana ja siis Moskva, Peterburi. No lääne modernismi või modernistlikus kunstiajaloos on nagu selline kehtiv valem, et sellised kunagised mässajad saavad lõpuks nendeks samadeks akadeemik dokuteks, et kas 19. sajandi Venemaa kohta ka selline käitumisvalem võib nagu kehtida kõigepealt sõimatakse, siis pärast on ikkagi samas akadeemias professor. Jah, see on just nii ja see on selline üldkehtib reegel ilmselt, sest kui alguses olid realistlikud kunstnikud, pered, vesinikud, edasiviiv jõud ja mässajad, siis üheksakümnendatel aastatel asusid nad just professoriteks Kunstiakadeemiasse ja modernistid. Hakkasite Nõukogude võimu ajal juhtima kunstipoliitikat kunstiõppeasutuse pea olema juhtpositsioonidel ja seda dikteerima teistele, kuidas tuleb siis käituda ja luua. Aga sel juhul oleks ju selline üldisem küsimus, millele te kindlasti olete mõelnud, kui te selliseid näituseid koostate, et, et kuivõrd on selline vastanduste tekitamine, mida siis ka näitusekülastajale pakutakse, et kuivõrd on see usutav või kuivõrd on see nagu tagantjärele meile justkui ette kuvatud või tekitatud. Kui me nüüd vaatame neid pilte seal Kadrioru kunstimuuseumis, kas me siis usume, et kunagi see tegelane oli, oli mässaja ja siis mingi muulaadsel kõrval on kohe silmnähtavalt teine või silmnähtavalt akadeemiliselt? No ütleme, meie silm on harjunud juba sellise kunstiga, mis siis 100 aastat tagasi ei olnud mõeldav. Et siis oleks selline ime kohe Tseewaldisse sattunud, kui ta sellise asjaga kunsti välja tuleks. Meie pilk kunstile on siin Historistlik ehk mesis, püüame asetada ennast sellesse aega, mida me käsitleme ja siis vastandumine oli väga selge ja ilmne ja, ja tera. Meie pilgu jaoks need tööd, mis olid 20. sajandi alguses esimestel aastatel väga uuenduslikud. Meie jaoks ei ole nad nii radikaalsed enam aga silmnähtav ka praegu on vahe see versus, mis seal Peterburi ja Moskva, sest need on täiesti erinevad koolkonnad. Aga kui see 19. ja 20. sajandivahetus oli väga mitmel viisil üsna tormiline ja murranguline aeg, siis kui te nüüd püüate ennast kujutleda sellesse aega või kirjeldades seda aega Venemaal, et, et kõigepealt, mis põhjustas need uued suunad või mingeid murranguid vastandudes Sa oled või ja mis aeg sellel ajal Venemaal oli, mis see taust oli? Ma lugesin ühte teksti just sellest, et selline murranguline ja kahepalgeline Kas kõik on põhjustatud sellest, et käidi Pariisis või Ka Pariis kindlasti mõjutas, kuna seal oli siis ühiskond ja kunst oli jõudnud arengufaasis üks või vähemalt pool sammu ette Venemaast Euroopasse, kui Euroopa, siis püüdis seda poolt sammu järgi astuda. Teisipidi sellised ühiskondlikud muutused olid kõikides arenenud ühiskondades ja tolleaegne Venemaa ei olnud sugugi nii maha jäänud, kui me ette kujutame. See oli samuti juba jõudnud kõikide tehnikauuendustega kaasa minna. Ja kui Tartu Ülikoolis ei olnud veel Eesti vabariigi algusaastal elektriEesti vabariigi esimene asi oli vana ülikooli peahoonesse elekter siis ja siis Venemaa isegi surevate Siberi linnades oli asi juba elektrist kaugemale jõutud, oli jõutud isegi protsendini, mida Tartus ei olnud mitte üheski majas. Nii et Venemaa oli kaasa läinud nende muutuste ja arenguga, selle tehnika arenguga ja ka uued filosoofilised ideed olid sinna jõudnud ja ühiskond vajas muutusi ühiskonnas või oli seesama versus mis oli kunstis aga teistmoodi, sellise uue ja vana vahel oli aeg, kus ühed inimesed püüdsid nagu kramplikusest vanast kinni hoida, nii nagu tänapäevalgi. Võib-olla, kui ma loen ikka seda, et asjad on käest ära läinud, supipotid, vahajäätmed ja sellepärast on siis ühiskond hukka läinud, siis naiste supipottide juurest eemaldamine sai sellel ajal alguse. Kui ta oli veel alles algusjärgus, tekitasid ühiskonnas ärevust ja samal ajal see näitas seda, et maailma on muutumas ja maailm oli valmis aktsepteerima uut tüüpi naisi ja meie näituse siis avaldub see näiteks kunstnik rublikova autoportrees, kes kujutab ennast meeste riides, lühikeseks lõigatud juustega, mitte veel posi peaga kannataja mõistes hispaasi soenguga ja sigaret suus, mille tõttu siis paljud külastavad, tülitavad meie saalivarud ja küsivad, et kas saab olla naiskunstniku autoportree, siin on ju mees. Aga tegelikult on siis tolleaegne naine, kes siis esineb, mehe riides, püüab siis oma käitumise on äärmiselt provotseeriva käitumisega tolle ajas mõistes näidata siis oma võrdõiguslikkust mitte ainult siis kunstnikuna, vaid ka inimesena. Sealsamas tere kõrval oleme siis paigutanud teise feministliku tegelase, kes võitleb hoopis teiste vahenditega, doktor sabanova kes oli siis üks esimesi arstid, teaduste doktoreid naissoost Venemaal ja siinsamas kõrval oleme pannud ka klaveri, mis peegeldab siis meesšovinism, arvamus korda, kasutada tänapäevast sõnastust, saan Pabroovi krabüür, Vene Siberis elanud arhivaar juudinist ja tema abikaasas, kus abikaasa on kujutatud põrgutava evana salastuses oma kaunitusi näitab, aga samal ajal vaene juudin ise on siis põõsasse pugenud ja näeb välja nagu ristija Johannese maharaiutud pea sellest ainult pea temast ka paistab siis ilmne, viies sellest, kuidas siis naine oma siis seksuaalses ahnuses mehe välja kurnab. Sassis üksust, teooriaid, mis tol ajal oli väga levinud ja see küsimus, kes on madu, kas naine või see madu, kas seda õuna ulatab, see oli siis ka täiesti aktuaalne ja see oli siis omamoodi proov anda siis vastulööki sellele suunale, kus naised, kes olid kätte võitnud õiguse saada keskharidust, hakkasid tungima ülikoolidesse ja juba ka siis Põlvamaa tööposte. Ja lisaks siis sellise mehe ja naise vahelisele konfliktile või vanamehe ja uue naisetüübi vahelisele konfliktile on siis muidugi siis need muutused, mis tekivad ka siis filosoofilises mõttelaadis ja selle peegeldus, eks oleme siis samasse seltskonda lisanud siis Vene tuntud usumaalija Nesterovi Kristuse, kes vaatab siis suurte kurbade silmadega vene ikoonitüüpi mille nimetus on siis nagu imeliselt sündinud või mitte kätega tehtud, see oleks nagu paralleel katoliiklikus maailmas levinud Veronika rätile, kus siis ikoon nagu tekkis iseenesest Kristuse näopilt jäi siis Veronika rätil riidele ja siis selle ikooni juures karidele, aga nagu teistel põhjustel, aga nagu riistus ise jättis oma näopildi ja see on siis joonistatud, nähtavasti siis on see kavand mõnele mosaiigi le, millega tegeles Kiievis. Ja Kristus vaatab siis väga kurbade silmadega seda maailma allakäiku, tema vaatab minevikku, kui ta nagu kahepäise Jaanuse üks nägu, kui see hea minevikus, maailm oli korras, kus inimesed olid õigeusklikud, naised kuulasid sõna mehedlik kiriku lähenedes risti ette ja kõik teadsid oma kohust ühiskonnas sellesamale Kristuse alla paigutasime siis Nikolai kulbini autoportree aastast 1911. Tema on siis üks kõige radikaalsemaid moderniste, kes kujutab siis ennast sellise teravajoonelise Sarsina ja oma silmadesse tähis joonistan, sellised väiksed, säravad valged ristikesed mõjuvad kuidagi väga, võitlevad väga tigedalt, nii et me ei tea, kas nad on siis Need ristid, millega ta tõmbab siis risti peale siis selle vanale vahelisele rikutud maailmale, mida on vaja uuendada. Või on siis need röntgenkiirte iksid, sest tekkis röntgeniaparaadid ja ka seal siis neid kiire nimetati yks kiirteks, nii et võib-olla ta siis valgustab hoopiski siis läbi tervet maailma ja näeb siis ära sügavamat olemust ja tõde ja näeb, selle mõte on muidugi selles, et on vaja majast loobuda ja edasi minna, tema vaatab siis tulevikku. Tema siis jumal januse tulevikku vaatav nagu Kristus oli minevikku vaatav, nägu. Ma küsiks uuesti tegelikult sedasama küsimus, mida ma juba ühes teises sõnastuses küsisin, aga aga ütleme niimoodi, et kui noh, tava külastaja jaoks võib see 19. sajandi lõppu 20 sajandialguse vene kunst olla nagu suhteliselt ühtlane realism, siis kuivõrd palju on seal tunda nagu neid ismide, neid stiili, ajalugude kajastusi, mis siis parasjagu näiteks Pariisis või kuskil teises Euroopa keskuses laineid lõi, täit, kuivõrd ühtne see periood on? Teie küsimuses kaebe, teised ei ole, täitis külastanud Isbidest, seal loeb külastaja, kes nende lääne kunstis levinud või tuntud sealt ismidega on tutvunud päris mitmeid meres, kus ta oli kunstirühmitus, mis sünteesis oma loomingust erinevaid ajaloolisi stiile. Ehk siis tundis huvi barokkajastu rokokookunsti vastu ja sünteesist moodsate sümbolismi ja juugendstiiliga. Selliseid juugendlike jooni on päris mitmetes töödes voolujoonelised, lainelised ja siis Surma temaatikaga tegelemine ja siis ajaloolised Äreministsensid ja minevikustiilide käsitlemine ja Moskva maalikunst oli Impressinistlik mool. Kuigi vene kunsti puhul mõned uurijad keelduvad kasutamast sõna intessenism siiski seda üldlevinud, seda kasutatakse lihtsalt selle klausliga, et kõikide teiste maade impressionismi ei pea olema, nagu on prantsuse impressionismi, mis oli linnaga seotud Pariisi linnaga enamasti moskva impressionismi maalähedasem. See vaatab loodust, tavalist maaelu on lopsakad, palju tugevamini seotud realismiga kuid need impsus nismide omas, et selline laiem pintslilöök ja avarus, vaba maalimisstiil, maalimislaad ja puhtad, segamata värvid ning huvi valguse ja selle õhuatmosfääri edasiandmise vastu on täitsa ilmsed ja säravalt esindatud. Võib olla Vene Impressinismann venepärasem, nagu võib eeldada. Siin on rohkem seda jõulist temperament ja eredaid värve ja Vene impressionismi säravamaid näiteid on Konstantin Carooving, kellest oli juttu, kes on meie kogusse üllatavalt hästi esindatud. Koit võimselesinismile lõiguvamaksis ka Vallektiinserov. Üks kuulsamaid vene kunstnikke, kellelt on kaks maali, mis on ka senistlika stiilis maalitajat. Kuidas venelased ise oma seda kunstiajalugu kirjutavad tolle perioodi kunstiajalugu, kas nende kunstiajalugudes on ka see Peterburi versus moskva vastandus sees ja need liinid välja toodud samamoodi? Nagu teha, René kunstis alates 18.-st sajandist on alati üldistes käsitluses peatükid kunst Moskvas Peterburis, et neid ei segata kokku ja nende kahe linnakoolkondade kohal kõrguvad üksikud suured geeniused, kes ei allu nendele klassifitseerimistele. Et näiteks Serovi võib käsitleda kui Peterburi. Moskva koissikute tegeles nii siin kui seal mõjutas mõlemat koolkonda mõlemat sattumast. Teinegi suur perekunstnik on näiteks Kuismaa Petropotgen, kes on ka näitusel esindatud kahe oma tööga, kes küll kuulust Meris Kustra kunstirühmitusse, kuid tema looming ei mahu ained selle raamidesse. Kuid jah, erinevate linnade koolkonnad on alati esindatud ja tulevad välja, sest see on see tegelikkus. Ka praegu on siis Moskva konformisteetia siis Peterburi uus akadeemikud ja siis koolkonda ja ees on tavaliselt see nimetus. Ja noh, muidugi eksisteerib ka see mummu Venemaa, kuid tavalised kunstiajaloo kaante vahele millegipärast ei mahunet siberi kunstnikud või siis liiduvabariikide kunstnikud ja Venemaa suur ja lai, aga kõik suuremad kunsti loojad lõpuks tulevad Moskva või Peterburi vastavalt oma loomel Džihaadi iseloomule. Ma tahaks sellele juurde lisada, et meie näitusel on esindatud mitte ainult vene kunstnikud, vaid ka teistest rahvustest kunstnikud, aga nagu Alexandra ütles, nad kui tulevad ikkagi lõpuks kas Moskvasse või Peterburgi ja nende looming siis ühineb kas ühe või teise koolkonnaga, võiksime siis nimetada siis mittevenelastest kindlasti Isak leevitani, kelle ees nimigi ütleb, et tegemist oli juudi rahvusest inimesega, kuigi tema maalid ülistasid ju Venemaad, eriti Volgat ja andsid edasi tõesti vene hingeelu ja läbi kui avarust, seda hingust ja seda Venemaa võimsust, levitan venelased uurimaid. Samuti otsib brass, kes on meil praegu küll siis salongi suunatud, katkes aga juugendstiili, Miriskusta ringkonnaga oli juudi rahvusest või siis ka poolakas Žukovski, kes maalis Moskvas, kuid hiljem siis suundus tagasi oma esivanemate kodumaale ning on see aga Poola kunstilukku sisse kirjutatud. Jah, see erinevate kunstnike jagamine maade vahel on väga huvitav, et Žukovski on Poola kunstnike on vene kunsti ja sama nagu vastuolu konflikt on ka paljude kunstnike puhul, keda meie nimetame eesti kunstiajalukku kuuluvatena sest meie eestimaalane vähemalt kaante fänne on Venemaal vene kunstnik temas ei olnud rivis on, jääb selliseid kahemaal vahel jagatavaid kunstnikke päris mitmeid. Meil on näitusel esindatud üks kunstnikega, võiks jagada isegi kolme maa vahelt. Nimelt Aleksander Ritsooni, Itaalia päritoluga kunstnik, kes sündis Riias, nii et lätlased võivad teda pidada oma meheks. Samuti on ta osaline vene kunstis. Esinen praegu vene kunstinäitusel, kuid vanemas eas elas ta Roomas ning seetõttu on ta ka oma päritolu koguvaid. Oma elukoha tõttu võib ka nimetada tagasi Italia kunstnikuks. Ma tean küll, selliseid hierarhiad on üsna tobedad, aga ma ikka küsin selle küsimuse ka ära, et kas see vene kunst, mis on Kadrioru kunstimuuseumis, kui seda võrrelda näiteks sellega, mis on Peterburi või Moskva või muudes Venemaakogudes, et kas see kunst, mis siis siia Eestisse nii-öelda toodi ideoloogilise võitluse raames on ta võrdväärne vist nii-öelda sama hea kui Venemaa koguda kunst või oli see selline noh, mitte teisejärguline, aga ikkagi natukene aste tagapool või kui võrrelda nende muude kogudega? Ja ütleme, et numbreid üks on mehe kogus vähe, et see, millega opereerivat Moosund nagu Ermitas Vene muuseum või Tretjakovi galerii, et enamasti nende püsiekspositsioonis on need tööd, mis esinesid näitustel, mille eest saadi auhindu ja mis nii-öelda muuseumi farmaati loodudki meie kogus suurema osa moodustavad need tööd, mis olid eratellimisel tehtud ja kuskil erakollektsioonides olnud, ja siis nõukogude liidus pärast seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni erakogud natsionaliseeriti ja just need erakogudesse kuulunud tööd moodustasid selle ostukomisjoni või siis keskasutuse või keskkomiteede kunstibaasi, mida siis jagati provintside vahel laiali, aga seetõttu, et Eesti liideti Nõukogude Liiduga siis pärast teist maailmasõda siis ei olnud selles kogus enam nii palju see töövrit, nagu oli siis pärast revolutsiooni otseselt. Sest see on väga huvitav, kuidas pärast revolutsiooni, eriti kahekümnendatel aastatel, mil kõige radikaalsemalt Vene avangard testid sattusid siis kunstivõimuorganisatsioonidesse ning jagasid öid muuseumite vahel ning organiseeritud Sid ostukomisjone ning muidugi ostsid nad oma töid ja siis küsisid, kellel Lovong artistidest on rohkem raha vaja, selleta osteti rohkem töid ja saadeti igale poole laiali. Ja seetõttu, kui siberis või Põhja-Venemaal kuskil Arhangelski Saraatovi muuseumides võib leida selliseid vene avangardist tüübleid keskmuuseumitesse, sageli siis stalinistlikul ajastul mõnikord ka hävitati või oli kadunud või lääne muuseumitest ära müüdud, kui ideoloogilised vastased ja nüüd Need tööd Mozart, Kullo paranedes provintsist muuseumitesse, aga näiteks nimelised Mali vits oli üks suuri organiseerijaid kantinski kuni selle ajani, kui ta Saksamaale naases. Aleksander Rotšenko, Barbara Stepanov ja paljud teised naiskunstnikud mis kuulusid sõprimatistide Vene konstruktivistide hulka. Et mingis mõttes mõni Siberi õnnetu muuseum võib tänapäeval olla nagu täiesti kullahunniku otsas Ja, ja just nii ta ongi ja siis selle najal paljud asjad printsiaal muuseumilt elavadki, et nad annavad Lääne-Euroopasse või Ühendriikidesse näitustele need oma teosed, mis on neil nagu elatusallikaks muutunud. Aga ma jätkaks natuke provotseerimist sellistel üldistel teemadel, et kui nüüd Teie, Kadrioru muuseumi väljapanek käsitleb seda 19. sajandi lõpu 20. sajandi alguse teemat, siis kuivõrd võib selle ära tunda nagu mingisugust sama ajastut või samat ideestiku millest võrsunud ju kaskemalejevičivi kandinski, kes tunduvad olevat nagu hoopis teisest puust või kelle ütleme, kunstilised otsingud on pigem nagu filosoofiliselt põhjendatud mitte siis nagu vormiliselt et kuivõrd ära tunnete, et, et need on nagu Venemaa enda pojad, kes nagu möllavad seal hiljem. Ei, no eks need pojad olid väga radikaalsed ja minevikule selga pööravad, kuid nad said oma kunstihariduse just nendelt samadelt kunstnikelt, kes andsid esitatud ja oma loomede alguses esinesid nendega samadel näitustel. Kõik meie näitas Pi lõppe 20 sajandi algusega ning see vene avangardi avalöök võib öelda oli aasta 1910. Meil oli esimene näitus kunstirühmituselt ruutu soldat, millega lõpeb Meie ekspositsioon, meil on eksponeeritud üks Adelt Milmanni tööga ülevaade, mis esindab veel ühteismisesonismi ehk siis disainis lähtuvate kunsti mille järgmine aste oli siis, kui Bism, mida edasi arendades vorsti Skubism ja meie näitas, just käsitleb seda aega, mil oli need esimesed veel nii-öelda viisakad artistid, ei, mitte artistid, kui modernistliku kunsti esindajad. Aga ma küsiks veelkord, et miks selline geograafiline loogika sai teil ikkagi valitud, et Moskva ja Peterburi taas. Et kui eelmine, Kadrioru kunstimuuseumi näitus oli selline kuidas nüüd öelda isegi üldkunstiajalooliste probleemidega maadleb, et koopia roll, et, et kas näiteks Nendesamade kogude põhjal saaks arendada välja midagi, midagi hoopis teistsugust, mis te arvate? Loomulikult meil töö käigus oli, meil oli nimestik üks nimestik kaks ja me vaatasime, mis nurga alt me läheneme, sest on hulk töid, millest annab panna kokku erinevaid maailmu. Ja siis see ongi kuraatori võim, mida paratamatult kasutama, et oma valikutega ja oma reastustega me loome või siis sunnime inimest peale seda lugemisviisi, seda ideed, mida meil parasjagu tahame edastada. Aga meil on varas ka mitmed teised võimalusi siis mitteoja lihtsalt lähenedes kronoloogiliselt, vaid temaatiliselt maastikud ja naised ja muud teemad, aga me ei hakka neid väga avalikustama, sest me siis üllatame mõned aastad hiljem, kui need näitasid, valmistavad. Aga kui rääkida nüüd sellest teisest portselankujud näitusest portselanist rahvas Mikkeli muuseumis siis kui Kadrioru lossis tegeldakse justkui selliste suurte kunstiküsimuste ja kunstiajalooküsimustega, siis portselanist kujude näitus on nagu päris lõbus ja päris kummaline, isegi, mis asjad need portselankujud siis olid või mille jaoks selliseid asju. Küll tehti nii kohutavalt innukaid tohututes kogustes. Eks nad olid populaarsed ja armastatud, portselan üldse tekitas inimestes huvi ja armastust, seda ei kasutatud ainult otstarbe päraselt nõudena. Algusest peale tehti nendes kabkujusid, sest skulptuur nagu teada, on väga vähestele kättesaadav, see on elitaarne ja keskvõimu poolt võib-olla rohkem tellitav. Aga kodukaunistuseks sobivad ideaalselt sellised väiksed armsad kujud. Ja meile muidugi sellise minimalismi armastavale ajastul tunduvad nad võib-olla asjatud ja, ja aja ja ruumi raiskamise ja tolmukorje jättena. Kuid iga inimene, kes satub Mikkeli muuseumi näitusele, ma usun, et loobub oma eelarvamusest portselankujude suhtes sest see maailm kutsub, see maailm tekitab emotsioone, sest pean tunnistama, et ise ma ei ole portselaniuurija ega portselaniinimene. Kuid hakates tegelema selle näitusega, armusin ma nendesse kujudesse, sest nad räägivad oma lugusid. Need on nagu no ongi väikesed inimesed, kellel on oma ajalugu ja tähelepanelikult neid vaadates võib tekitada fantaasialendu tekitama erinevaid lugusid ja kõik vist teavad Anderseni muinasjuttu portselankujudest tüdrukud ja korstnapühkija, st siis selliseid lugusid on mitmeid, saab välja lugeda näituselt. Aga miks just neid erinevaid rahvusi kujutati, oli see mingi selline ka nii-öelda ideoloogilise võitluse raames? Natukene kindlasti selle esimesed teadaolevad impeeriumi rahvaste kujutatud reljeefi tulid juba vanas Roomas ja kolmandal sajandil Vana-Rooma riik hakkas õmblustest käriseva. Siis tekkiski läkil riigiametnikul hea idee panna siis just hiljuti surnud keisri Hadrianus templi juurde välja reljeefid, mis kujutasid rahvariides impeeriumi kodanik ja igaühel oli ka siis oma provintsi leviitav atribuut ja kõik olid õnnelikud. Nii nakkujutatis õnnelikul ajal 15 nõukogude rahvast käsikäes rahvariides lapsed neid maalisid ja joonistasid läbi nõukogude aja samamoodi siis Rooma provintside esindaja siis kõik õnnelikult ja näitasid seda, nad kõik tegelikult väga tahavad kuuluda impeeriumisse. Vastandina sellele, mis oli tegelikkuses Venemaal sarja, mis anti välja siis 18. sajandi lõpul oli Vene impeerium vastupidi, siis Rooma impeeriumile mitte lagunemise staadiumis, vaid laienemise staadiumis. Kuid ka seal oli siis selline rahvuslik imperiaalne uhkus. Need rahvad kuuluvad meile, meil on tõeline impeerium, meile kuuluvad isegi metslased. Metslased olid väga hinnatud ja armastatud valgustusajal, et teised pidid otsima neid Indiast ja Aafrikast, aga Venemaal, palun väga, on isegi oma metslase tulemusi, meil esineb siis selliseid saabuval öeldes siis loodusrahvaid, aga tol ajal öeldi otse välja, sest ei olnud veel poliitilist korrektsust. Üks loodusrahva esindaja, siselaplane, keda tänapäeval korrektselt Repsaamiks nimetas. Ja hiljem siis nii paga aluseks etnograafiline huvi, need kujud on väga etnograafiliselt täpsed ja püüavad siis ka jälgida, siis tõesti need rahvariided ja nende detaile. Ja nad ei ole mitte enam läikiva glasuuriga kaetud portselanist, nagu siis esimene sari, millest on meil lapsena, mis meil millegipärast veel värvimata jäänud, aga muidu nad ka värviti ja värviti selliseid juhusliku värvidega, et nad olid ilusad ja kirevad vaadata, kuid 19. sajandil tõusis juba esinesid graafiline pool ja kõik detailid on siis juba ja värvid on valitud väga täpselt ja kasutatud biskviit ehk siis ka suurimate portselani. Oleks tuh nagu riie ja näeks välja elulisem. Huvitaval kombel on need kujud kõik siiski sellised väärikad, nad ei ole kuidagi naeruvääristatud isegi kõige sellised primitiivsemad rahvad, kui neil on siis küll karu kõrvadega mingi kostüüm seljas, kellelegil, neenetsi, keelest, ma ei teagi, kes see täpselt oli tol ajal. Või Zucci ka nõukogude aegse palju nalja kiilaspea sellepärast et tolleaegne mood on selline, aga nad on sellegipoolest, ta jälgib etnograafilisi iseärasusi ja ta ei ole nagu mingisugust omadust, mis tuppa tuleks. Inimesel võib olla naljakas, tundus jõle rõhutatud. Ta püüab siis jääda nagu tänapäeval öeldakse, poliitiliselt korrektset, aga tol ajal oleks öeldud, siis etnograafiliselt korrektseks. Ma arvan, et siin ei ole ainult korrektset vaist. Nendes töödes on tunda ka empaatiat, et nende rahvaste suhtes, sest näiteks üks ole uudi kaunitar tal on lausa aristokraatlikus, näojooned ja näod ei ole neil üldse sarnased omavahel, et ei ole ühesugused nukud erinevates riietes vaid nad järgivad igavesele rahvale omaseid näojooni, aga nad on ka individuaalsed, need on isiksused, keda on kujutatud nagu portreed, mis ei ole suvalised maalitud, vaid on hingestatud pilkudega enamasti et mõni küll endasse tõmbunud nagu eestlased, aga see on ka nagu rahvuse iseloomus selline reserveeritus siis valgevenelannad siis rõõmsalt kallistavad teineteist ja naeratavad laialt. Ehk siis nende kujudest saame välja lugeda mitte ainult seda, kuidas need välja nägid, vaid ka mingite vihjet nende traditsioonidele, sest eeskujuks nende portselankujude jaoks olid illustratsioonid väga ulatuslikust ja põhjalikust etnograafilistest uurimusest, mille koondautoriks oli Depauli, ilmus 1862. aastal ja iga näitusekülastaja saab näha mõningat institutsioone sellest raamatust, mis on siis reprodutseeritud meie seina tekstidel ja võrreldes netikuulidega saab näha, kui täpselt järgiti neid graafilisi eeskujusid ja seemnerahvaste kujutamise traditsioon jätkus ka Nõukogude liidus, sest Nõukogude liit oli samuti rahvaste konglomeraadi impeeriumi yks jah, see taotlas luua komplekt kõikidest rahvastest, kus nad on kõik koos ja kõik ühtemoodi õnnelikud oli ka nõukogudetaotluseks. Sel ajal figuurid ei olnud minu arvates nii isikupärased, Need olid rohkem üldtüübi kujutavad ja mitte niivõrd inimliku lähenemisega, nagu on 19. sajandi lõputööd. Ja need kahe sajandi erinevate rahvaste sarjad 18. 19. sajandi omad olid erinevad ka nende nagu eesmärgilt kui 18. sajandil loodi neid keisserlikud portselanimanufaktuuris ning mitte müügiks, vaid ainult kui diplomaatilised kingitused need keisrinna ise kinkis kõigile välisriikide külalistele, kes olid riigivisiidiga Venemaal kui sellist sõnumit, et vene impeeriumi koosseisu kuuluvad need ja need rahvad ja, ja Venemaa hoolib nendest ja nad on õndsad õnnelikud nüüd vene impeeriumi koosseisu kuuldes ja kuidas siis valgustatud keisrinna tahtel on neile toodud siis valgustus ja õnne. Ja 19. sajandil kujud loodi juba suuremast iraažis, eraportselan manufaktuuris, kaartneri portselanivabrikus ning need kujud oli ta loodud mürgiks ning suurematest tiraažides ning kaunistasid peaaegu kõiki jõukamate inimeste külalistetubasid ja need olid väga levinud ja populaarsed. Need olid juba mosside mõjutamiseks loodud. Nende. Mõlema näitusega kaasnevad mõningad üritused tähendab iga kuu vist neljapäevased kunstiõhtud ja ja ekskursioonid ja kõik need üritused toimuvad või vähemalt vist osal nii eesti kui ka vene keeles. Kuidas teie suhe, nagu senini on olnud selle vene publikuga, on nende näituste eesmärk kuidagi seda Vene publikut siis rohkem tuua kunstimuuseumisse, sest on teada, et senimaani on, et kultuurielud eesti ja vene toimunud suhteliselt eraldi, et kas selline ja, ja need üritasid, täidavad nad ka mingit sellist integratsiooniprogrammi eesmärk. Ma arvan, et kindlasti on nad sellele suunatud, sest muuseum tahab näidata oma töid kõigile, kes elavad siin ja kes külastavad Tallinnat ja Eestit ning vene kogukond on jäänud kõrvale sellest meie senisest muuseumi näitusetegevusest. Ehk siis neil ei ole pööratud eraldi tähelepanu käsitletud kui osa Eesti külastajaskonnast. Kuid paraku tuleb tunnistada, et ilma venekeelsete üritustega tekstideta jäävad sageli näitas, et neile vähem arusaadavaks ning huvi kunsti vastu on suur. Me kogeme seda oma pedagoogiliste programmides, kui on Kadrioru kunstimuuseum hakatud tegelema ka vene kooli lastega. Et huvi selle vastu on üha kasvav ja selle näituse vastukajad näitavad kaasa sama risti, et kohalik venelaste kogukond on väga tänulik sellise näituse selle. Kuigi me tegeleme vene kunstiga, mis on osa maailmakunstist, siis ikkagi seda võetakse kui reveranss õigel määral kohalike venelaste suhtes ja venekeelse meedia huvi on olnud erakordne, võrreldes kõikide teiste eelmiste näitustega, selle näituse suhtes. Ning ma arvan, et niimoodi just kasvatatakse muuseumi külastajad, et alguses inimene tuleb vaatama seda, mis on talle, et mingil määral teatud ja tuntud ja koolis nii-öelda õpitud ja niimoodi ületatakse hirm või eelarvamused ja nii saab eesti publik tunda seda vene kultuuri ja venelased saavad ka taas kord kohtuda oma kunstiga ja oma kultuuriga, sest tuleb tõdeda, et noored venelased Eestis kaugenevad üha rohkem ise sellest vene süvakultuuris sest nende pärusmaksan rohkem televisioon ja kergemat žanreid ja identiteediprobleemid on väga paljudel Eestis elavatel vene noortel ja ma arvan, et siis, kui me Eestimaa muuseumis räägime ilma eelarvamuste ja hirmutab russofoobiat vene kunstis ja vene kultuurist ja ei suhtu sellesse kui mingi vaenuliku ideoloogia levitamises siis me astume sammu edasi sellise sõbraliku ja normaalse ühiskonna suunas. Ja mina loodan, et Eesti publik, Aziz harjub pisitasa sellise mõttega, et ka vene kunst on kunst ja ta on kultuuri osa. Ajad ei ole mitte nõukogude diversiooniakt sest kui ei peal Kadrioru loss aastal 2000 avati, siis meie külastajate raamati olid kirju, kiitustest nende sekka sattusid ega alati nulli. Rosin niimoodi, et niikaua kui siin on nii palju vene kunsti, mina oma lapselapsega siia ei tule, nii et mõned kodanikud lapselapsega enam ei tule, aga lapselapsed on kindlasti selle kuue aastaga suureks kasvanud ja tulevad ise nii et meiega nende peale loota. Et on ilmunud uus põlvkond. No loodame siis jõudu teile. Te kuulasite saadet konsponter stuudios olid Anu Allikvee, Alexandra, murran Restrossekjana alles kuulakem ja järgmisel nädalal pühapäeval kell 18 15 ja kordusena laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni.