Kuulete nüüd selleks hooajaks viimast Jaan Kaplinski mälestuste saadet Lõuna-Eestist. Sai sellest räägitud, et minu emal oli üks ilus põhimõte tema oma lapsepõlvest nähtavasti päritud et laps peab ikka suvel saama maal olla. Tookordse maaelu oli üsna kole, mõnikord metsavendadest oli veidi juttu ja mõne sõna pean veel rääkima. Inimeste hirm. Ja siis kolhoosi viletsus, mida mina nii selgelt nägin oma silmadega mida paljud ei näinud. Muidugi oli ka neid, kes ei näinud, kui õudsalt viletsast ela, et inimene on kummaline selles mõttes, et tahab uskuda, mõnikord siis ka usub. Tahab näha, siis näeb, ei taha näha, siis ei näe. Selles mõttes laps on mõnikord avatuma pilguga ja näeb asju. Jah, mu esimene suvi möödus niisuguses kirjanduslooliselt jäädvustatud paigas päevakestel. Oravad, aga seal oli kaks talu, Raudsepa talu ja ja Asti talu. Astist ei teadnud ma tookord midagi, kuigi ta on mulle, on nii-öelda hõimlane. Abiellus mu vanaisa küllalt lähedase sugulasega. Seal Raudsepa talus ma siis olin esimese suve, mida ma mäletan pärast sõda. See oli kummaline aeg. Praegu on raske ette kujutada, kui raske oli tollal sõita punktist A punkti B. Näiteks tartust päevakestele või Tartust Pärnusse. Pärnusse sõitsime kunagi niimoodi umbes aastal 48. Et sai mingi bussiga sõita Viljandisse. Viljandis tuli hotellis ööd olla, siis sai edasi pärn. Ja päevakestele tuli sõita rongiga oravale. See rongisõit on mul kuidagi meeles. Sest rongis oli palju kotimehi, rong läks Venemaa poole ja minust tükk maad nooremad ei teagi, kes olid kotimehed, kotipoisid koti naised. Sest sai Eesti sõjas kannatada, mis sai aga see, mis toimus Pihkva Novgorodi oblastites kubermangude seal ikka tükk maad õudsem sest suurtel aladel ei jäänud seal alles ühtegi küla, ühtegi maja, inimeste kirjeldusi ja mälestusi lugedes, nad käisid oma kodukandis. Ahervaremeil seisis korsten püsti, õunapuud õitsesid täies õies. Vot need inimesed, kes olid kõik kaotanud osa oma omastest. Seal oli nii punane kui saksa terror, märatsenud partisanid Takatseks, sageli terroriseerisid rohkem omaenda inimesi. Ja nad tulid siia Eestisse, sest siin oli veel midagi, siin ei olnud kolhoosikorda, siit sai süüa. Eks nad vahetasid, mis vahetada andis. Et koju süüa viia. Ja selles kotimehi täis rongis, siis me sõitsime sinna orava poole, onu Peeter oli hobusega vastas. Ja suvi möödus seal päevakestel. Varsti pärast seda onu Peeter tädi Iida küüditati, nii et see koht kadus ära, ei olnud enam kuskile. Asti talu oli tühi, silla tulid mingid täiesti võõrad inimesed. Kurval kombel näib, et see talu on praegugi peremeheta, laguneb siiski niivõrd olulise inimese kodukoht peaks kuidagiviisi remonditud ja hoitud saama. Ashtoni kenasti kirjutanud oma lapsepõlves seal päevakestel. Aga sellest suvest ma mäletan väga vähe, millegipärast veel varase lapsepõlve mälestused ei ole nagu seostatud omavahel üksikud killud, kummalised killud, mille vahel mingit loogilist seost ei ole. Tädi Iida tõstis oma kaktused õue suvel ja millegipärast ma alati sattusin nende otsa ja torkis ennast nende vastu. Siis oli seal toomas hiljem teenekas agronoom, olnud, temaga mäeka jagasime maininud, tema oli minust vanem ega seal suurt. Mina pidin alla jääma. Aga meele tegi mõruks. Ja oli veel maasikakorjamine, minule see oli nuhtlus, ema oli mul kirglik marjakorjaja ja seenekorjaja. Ja hiljem muidugi avastati, et ma olen daltoonik, tähendab, ma ei tee päris hästi vahet punase ja rohelise vahel. Nii et pole ime, et maasikakorjamine mulle mitte sugugi ei meeldinud. Aga eks mind võeti ja see pandiga korjama. Ja võib-olla vaadata, et lapsed venna ja laisk, aga ma lihtsalt ei näinud neid. Ja siis edasi sai valdu teoste külas, millest ma rääkisin, mu vanaisa sünnikoht, seal, kus Oraja Ahja jõgi kokku jooksevad. Ahja jõgi on, on Lõuna-Eestis üks külmemaid. Ja huvitav ongi, et kui ma sain sellest külma veehirmust lahti, mille ema oma karastamise sooviga mosse sisse oli kasvatanud kunagi varases lapsepõlves siis hakkasin ma Ahja jões ujuma. Pärast seda ei olnud ma talvel enam haige ja esimesed tõelised ujumisliigutused tegin ma ka seal külmas Ahja jões. Võib-olla see andiski mingi soodumus, et ma olen natuke püüdnud ka jääaugust ka talvel käia. Ega seal midagi tuttavat ei ole, kõige tüütum on selle augu raiumine. Kui oled üksinda maal. Nii et ega alati ei viitsi sinna minna ka. Aga proovinud olen küll lapse head teinud. Ja oma kolhoosi kanalapidamisest ma olen ilmselt rääkinud. Võiks veel rääkida sellest, kuidas jah, mu oma silma all ma nägin, kuidas elu läks kehvemaks. Kolhoosnikele olid ju omad tööraamatud, kuidas seda nimetati raamatukene, kuhu kanti sisse hoolikalt, mida nad teinud oli ja kui palju see andis niinimetatud normipäevi. Ja normipäeva eest oli ette nähtud tasu. Kuna Nõukogude ideoloogias raha oli paha asi, siis oli võetud suund millelegi, mida võiks nimetada naturaalmajanduseks. Ei makstud raha või maksti väga vähe, selle asemel anti siis kolhoosi oma toodangut. Õigupoolest inimene sai natuke sellest tagasi, mis ta ise oli kasvatanud natuke karta tuleid natuke vilja, mida kuskil. Aga siis üks sügisel ütles tädi Marta, et ei, see aasta ei saanudki normipäevatasu kolhoose tulnud omadega välja, natuke kartuleid ainult. Aga noh, eks tal olid omad kalad ka ja kuidagiviisi sai ta hakkama seesama tädi Marta, kes kunagi kellelegi kohta halba sõna ei olevat öelnud. Aga eoste kahe suve järel oli mul võru keel kenasti suus, naabrilapsed olid mind hoolega õpetanud. Nende käest sain ma siis keele Opustaga sain ka, kuidas öelda. Seksopust. Nad tegid mulle kõik asjad põhjalikult selgeks ja üks esimesi käike. Ta võtsime nende initsiatiivil oli minna vaatama, kuidas lehm pullimann käib. Pullikene ei saanud oma tööga päris hästi hakkama, aga ma sain aru, milles asi on. Eks sellestki, võib-olla elus oli kasu, linna lapsed on mõnikord Nendes asjades hoopis võhikumad kui maalapsed, vähemalt. Ja siis edasi tuli Pindi jälle teise vanatädi ja tema järeltulijate juures ma juba rääkisin sellest, kuidas olin suvet peres, kus kõik kolm meest olid ära viidud, istusid laagris. Vähemalt nad teadsid, mille eest neil oli kodus olnud relvi, seal oli ennast varjanud metsavennad. Kaasa arvatud see sakslasest noor muusik Peeter. Ja seal nägin ma ka seda, mida tähendas oma lehmale heinategemine kui kolhoos sellele hea silmaga ei vaadanud. Aga jah, kui me tädimaaraga alguses oli minuga maal ju ikka keegi kaasas oma inimestest linna inimestest. Kui ma tädimaaraga Võrus takso võtsime ja maale sõitsime, siis paari tunni pärast saabusid autoga julgeolekumehed. Järele pärima, kes need olid, kes taksoga sõitsid, noh vastus oli väga lihtne ja selge. Me olime tädiga, seal jäädi rahule. Aga tegelikult see julgeolekumeeste visiit tähendas seda, et samal päeval umbes samal ajal oli Räpina lähedal surma saanud tuntumaid Lõuna-Eesti metsavendi. Rootsijaan nagu teda seal kutsuti ja tema oli sõitnud niisamuti taksoga, ühesõnaga mingid otsad, kellelegi tähelepanelikud, kellelegi keelekandmised läksid. Nii see oli. Ja saatus tahtis, et pärast Pindit sattusin ma teiste sugulaste juurde emaga Räpina lähedale, Räpina ja Võõpsu vahele. See on jälle üks omamoodi piirkond. Hiljem olen ma seal väga vähe käinud. Aga seal oli kõik teistmoodi, kui vanatädi oli olnud kooliõpetaja ja tema mees, maja pööning, ait olid täis kõikvõimalikke raamatuid, kust ma sain suure osa oma põhiharidusest, pean tunnistama, sest seal olid näiteks peaaegu kõik loomingut varamud Eesti kirjandused ja mõned muud väärt ajakirjad, ka lasteajakirjad. Siis Räpinas oli vist umbes 10 raamatut. Nii et ma lugesin kõik hoolega läbi. Need olid ilmselt täiesti juhuslikud raamatut, seal oli ilma alguse ja lõputa Lutsu tagahoovis. Minu meelest väga oluline raamat eesti kirjanduses. Ta midagi meie karakterist päris hästi kirjeldab hiromant pastellile. Ma olen sageli mõelnud, vaadates need tänapäeva lõputuid horoskoope, kõike seda astro vohamist, hiromant, pastelli, teine raamat, mis Räpinas oli tegelikult natuke samamoodi. See oli vahitorni piibliseltsi väljaanne. Selle ma lugesin ka hoolega läbi ja hakkasin seda täitsa tõsiselt uskuma. See oli praegu kasutatakse sõna fundamentalism, see oli raamat, kes püüdis tõestada, et kõik, mis piiblis on kirjutatud, on õige. Ja seal oli, ma mäletan, väga huvitav teooria selle kohta, kuidas veeuputus ikka tuli. Nimelt oli maakera kohal olnud mingisugune vees säär missis jumala tahtel või jumala sõrme torkel alla Poolas ja sellega kattis kõik maarjamäed umbes niimoodi. Nii et muutusin fundamentalistid ks selle literatuuri mõjul. Aga seal läks küll linnas varsti üle, kui mul oli jälle võimalus lugeda populaarteaduslikke raamatuid rohkem suhelda vanaisaga endise algkooli õpetajaga, tsaariajast. Aga Räpinast on mul mälestused, mis minu jaoks avavad võib-olla rohkem kui tänapäeva inimese jaoks Juhan Liivi mõningaid luuleridu. Näiteks seda kuulsat must lagi on meie toal ja seal räägitakse Ritsikateste prussakad, sest nad kahjuks ritsikad olen ma kilke kuulnud elus tõesti väga vähe. Väga harva, mõned korrad ainult. Aga prussakatega oli Räpinas palju kokkupuuteid, majas ei olnud veel elektrit. Õhtul söödi laua taga petroolilambivalgel lambil oliku peal selline lakke riputatav konksu otsa laua kohale riputada petroolilamp. Ja valguses, kus oli valguse sõõr, seal ei olnud kedagi. Aga varjus vari liikus kergelt, seinad, lagi, põrandad. Need olid prussakad, neid oli. Neid oli väga palju. Nad mõned pinnad olid täiesti kaetud prussakatest. Ja ma mäletan, ma panin käe tooli alla, puutusin toolileeni või korjut, nagu nüüd öeldakse, siis jäi ikka prussakas sõrme alla. Võib olla sai sellega ka harjutud. Ma tegin veel eksperimente, lutikatega proovisin, kui palju nad TTT kannatavad. Ja avastasin, et juba siis umbes aastal 1950 suutis lutikas elada ikka päris kaua aega teetete topsikeses. Näide putukate imelisest kohanemisvõimest. Aga jah, juhtus nii, et kui me korra Räpinast läksime jalutama sugulasega siis ta näitas meile, et vot siin on, kas oli metskonnamaja või midagi, et võib-olla ei tea, aga siin oli kuu aega tagasi oli lahing metsavendadega ja metsavennad said surma. Ja üks nendest oli veel kuidagi esimesel v vul pääsenud ja hakanud jooksma pimesi Peipsi järve poole. Noh, lihtsalt inimene meeleheites põgenes. Mis temast sai, ei tea, inimesed ütlesid, et küllap temagi surma sai, aga ta oli jooksnud, jooksnud ja jooksnud. Ja ma tundsin mingisugust pigistust rinnus, nina ei mõelnud tookord üldse poliitiliselt. Mul oli lihtsalt õudne mõelda, et üks inimene niimoodi oma elu pärast võidi joosta. Kabuhirmus. See tundus kuidagi nii loomuvastane, kuidas saab üks inimene teist taga ajada ja tahta tappa? Aga jah, see põhiline mees, kes seal surma sai, oligi Rootsi jaan. Nemad olid sõitnud taksoga. Teades dist palgal, tahad, pidid tulema. Palgarahasid röövima, röövimine pole elus sõna, aga aga eks nurka aetud metsavendadel sageli muud võimalust polnud. Kui võtta kuskilt, kust võtta andis toonult võtmine. Sellega ei tegelenud ja mitte ainult metsavennad, vaid enam-vähem iga mees. Aga oli olnud keegi reetur, nadolid, julgeolek juba ootas ja mehed jäid tule alla. Ja nii sai rootsijaan surma. Ja minu ema täditütar Meeta pidi käima veel Võru haigla surnukambris, teda öeldakse tunnistamas ära tundmas. Nii. Aga see oli ka minu peaaegu viimane kokkupuude metsavendadega. Tegelikult üks kõige viimaseid nendest, Harro Kaleva Rob oma ei eksi. Elase varjas ennast kaua aega külas, kus on minu ütleme, maakoduveskimõisa lähedal. Tõduja veskimõisa vahel, Lõuna-Tartumaal, Kambja kihelkonna viimases lõunaservas. Aga tema ilmselt ta oli juba kaotanud psüühilise tasakaalu ja, ja tema vahelejäämine ja surmasaamine oli juba pime juhus. Keegi ei oleks osanud olnud teda sealt otsida, seda üldse arvatagi, et ta elus on, varjas ennast üksildases metsatalus. Ja kas tema olemasolust teised veel teadsid seda ma ei tea. Aga sellele kõigele vaatamata, kui ma mõtlen seda maaelu, mis siis oli kui ma teda väikse poisina nägin. See oli veel siiski küllalt tõeline, selles oli, oli midagi vanaaegset traditsioonilist, väga tugevasti olemas. Nagu ehk sai räägitud eoste küla oli, sumb küla, ta oli olnud kroonu vald. Ja seal oli veel olemas külakiik ja kõik muud tehti väga palju asju talgutena. Nagu ma mäletan. Ja kuidagi sellises külas, aga niiga Pindis spindi asunduses, inimesed, kõik tunnevad 11 ja tekib mingisugune tööjaotus, tekib mingi rollijaotus, tekivad suhtumised. Ja nii palju, kui mina oskan ütelda. Sellises külas, nii palju kui ma olen ise näinud ja kogenud olid läbisaamised siiski suhteliselt normaalsed, tähendab, ma ei mäleta ühtegi juhtumit, kus oleks olnud sellist tõelist vihast võitlust kahe pere vahel, naabrite vahel kus oleks olnud keegi, keda oleks vihatud ja põlatud. Et kuidagiviisi saadi kõigiga läbi, aga loeks, elu oli õpetanud. Vanas eesti külas ei saanud ju Niukest päris nugade peale minekut hästi olla. Kuidagiviisi asi pidi lahenema. Kui muidu ei lahenenud, siis tuli vallakohus ja väga suured tülitsejad võisid mõlemad vitsa saada, kes kohut liiga palju tülitasid, selline juhtum, vanaisa mulle sellest rääkinud. Ja mis minul on, huvitav, et selles külaelus oli oma koht ka hullukestel vigastel, Santidel veidrikel igas külas olid oma külahullud, keda võeti sellistena, nagu nad olid. Ja minu jaoks on ikka probleem vigase inimese puudega inimese üle ei tohi naerda. Aga ma ei tea, kas see on alati õige. Naeru on väga mitmesugust ja, ja minu meelest see eesti küla suhtumine oli sageli sellele naerdi küllaga, naerdi heatahtlikult. Aga sellega, kui sa inimese üle natuke naerad, sellega võtata nagu omaks sa suhtud temasse nagu nagu inimesse, aga mitte nagu mingisugusesse olendisse keda peab kuidagi eriliselt hoidma. Kelle üle ei või naerda. Aga minu meelest inimesi, kelle üle ei või naerda nagu jumal tunne, et selliseid inimesi ei tohiks olemas olla. Ja eks neid Marre narrikesi väga isevärki inimesi oli eesti külas. Üks üks Eesti rahva eripära on see, et kui mujal lääne pool Euroopas ju palju sajandeid linn tõmbas endasse inimesi, kes kuidagiviisi olid silmapaistvalt andekad millelegi muule kui lihtsalt talupojatööle andekad käsitööle või oli neil mingeid vaimuandeid. Linn tõmbas ära kloostrid, tõmbasid ära inimesi ja nii maale jäi suhteliselt selline piiratum kontingent, nende inimtüüpide hulk, kes elasid maal, oli võib-olla Lääne-Euroopas väiksem. Aga Eestis see, mida nimetatakse targa sõnaga mobiilsus oli väiksem, maale jäi ka väga palju teistsuguseid inimesi. Ma olen kohanud kahte inimeste elus, kellest oleks kindlasti võinud saada teadlased või kuidagi teise muidu vaimutöö tegijad. Aga jällegi saatus tahtis et nad selleks ei saanud, üks neist oli väga vaesest perest. Ta jäi invaliidiks, tal oli luutuberkuloos. Puusaliiges läks täiesti rivist välja, nagu võib öelda ja ta töötas elu lõpuni Puusepa ja diislerina. Keda ma olen ka kohanud, oli lihtne talupoeg, asunik ei mäletata, millegi erilisega oleks silma paistnud, aga mõlema mehe mälu oli erakordne. See puuse, keda ma mainisin, tema mäletas, näiteks ta oli noore sellina elanud ja töötanud Tartus tus, õppinud ametit. Talutööks ta oma vea tõttu ei sobinud, ta pidi mingiks käsitööliseks hakkama. Ta mäletas Tartu linnasüdant, mis hiljem pommitamise ja suurtükitulega ja niinimetatud taastamisega jäljetult hävitada, et ta mäletas seda maja-majalt täna tänavalt ja ütles, mis kuskil majas oli tema mälus Tartus kadunud südalinna kaart täiesti olemas. Peale selle ta mäletas kõiki inimesi, kellele ta kunagi oli midagi teinud, kellega ta oli elus kokku puutunud töö asjus. Tema juures ma istusin sageli, vahel võtsime isegi klaasikese napsi, tegime suitsu ja ta rääkis, ta armastas rääkida. Ja ikke, kui jutt tuli mõnest inimesest siis ta ütles. Ahaa, jajaa, ma mäletan. Näiteks ükskord ma mainisin professor Aristet ja siis kadunud Oskar ütles. Me rääkisime temaga tartu murret, muide nii hästi-halvasti, kui sa minul välja tulid, ema võis rääkida korralikku kirjakeelt, aga Kambja murrakut ütles tema siis Arist A. Ja ma mäletan, et see võis olla umbes aastal 38. Et mind peremees, tähendab, tema meister töökoja omanik saatis tema juurde, et Ariste tellis endale seinatäie riiuleid, et ma läksin, mõõtsin ära ja ma ei julge öelda, kas ta mõõtega mäletuse kellulda mäletas väga hästi, millised riiulid need olid? 50 aastat hiljem. Ja kunagi tuli juttu Kaare lirdistajate 100 Irdon siin kunagi käinud, et Vanemuine et neil oli vaja mingeid laudu lõigata, seal oli puutöökoda ja saeveski. Selline oli see inimene ja tal oli väga suur ajaloo huvi ja ma mõned asjad andsin talle lugeda. Andsin talle lugeda ka raamatu Eesti rahvapärane puu töönduse, ta luges seda suure hoolega ja tegi palju väga asjalikke märkusi asjade kohta, mida tema teadis. Aga teine mees, Pindi asunduse mees, ka temal oli nähtavasti peaaegu absoluutne mälu. Ja see tuli välja ja sellest oli külarahvale kasu. Aastal 1941, kui sõda puhkes, Saksa väed lähenesid. Vene võimud korjasid inimestelt ära raadiod. Aga kellelgi kuskil oli väikedetektorvastuvõtja ära peidetud. No see, mida saab kuulata, tal ei ole, võimendust. Saab kuulata ainult kõrval. Niisiis istus vana Märdi mägidetektorid, aga teised olid ümber. Ta kuulas Soome raadio eestikeelse saate ära ja oli sõna-sõnalt selle siis edasi teistele. Selline inimene oli olemas. Ja see meenutab mulle, et raadio pärast võis ka inimene surma saada. Sedasama puusat, kellest ma rääkisin, just jutustas mulle loo ühest. Kas see oli tema kaugelt sugulane, igal juhul üks Tartu inimene. Kui sõda algas, siis kuulutati välja, et raadiovastuvõtjad tuleb ära anda. Vanamees läks sappa seisma ka siis selles jaoks tekkis saba. Aga ei jõudnud ära seista, tervis oli kehv, võti saadi, oleks koju, läheb teinekord. Aga keegi oli ta peale kaevanud. Ta arreteeriti, pandi Tartule vanglasse ja tema oli üks nendest, kes seal mõrvati. Juulis 40. Kas seal sai muide kaks minu küllalt lähedast sugulast samamoodi hukka? Suures mees, jah, ta ei tahtnudki raadiot varjata, ta lihtsalt ei jõudnud ära anda. Nii palju või nii vähe maksis siis inimese elu. Aga Pindi asunduse soli seal oli oma selline, ma ei ütle, et hull, aga inimene noh, väga väga tugeval linnukesega August hobust elas väga omapärases majas, otse jõe ääres, jõekäänus oma õega. Aga õde lõpuks tüdistama veidrustest ära ja siis jäi augusti üksinda sinna elama. Aga temast, temast räägiti ka igasugu lugusid, aga, aga räägiti sellise hea huumoriga. Mina mäletan temast seda, et Ma kõndisin kunagi jõe ääres, siis nägin, et eemal on August, August kummardab ja võtab maast suure roika. Kummale lähemale lähen siis ta ütleb, Assay olebki are, et ma mõtlen. Et ma alles lisa midagi. Et tema jaoks kuidagi sõpruse tutvuse avaldus erutateistroikaga kuskil ta tööl käis, millegagi ta hakkama sai. Ja ma olen mõelnud, et võib-olla see vana külaelu kõigele vaatamata. Kuigi oli ka väga vastupidiseid ja väga-väga julmi näiteid inimeste diskrimineerimisest ja alandamisest. Aga siiski sageli selline inimene leidis endale paremini koha. Tundis ennast ehk paremini selles külaühiskonnas, kui tänapäeva kiirustavas linna elus. Meie ühiskonnas praegu on väga lihtne jääda kõrvale marginaliseerida või jääda lausa jalgade alla. Ja see võib olla üsna traagiline. Aga ka meie oma peres oli üks selline huvitav veidrik temast ma olen kirjutanud lausa jutukese mis on olemas isegi ingliskeelses tõlkes. Selle minu sugulase mu vanaonu nimi oli Johannes. Tema oli ainuke vend peres Tal oli kaheksa õde. Üheksa last said suureks. Ja pole ime, et niimoodi kaheksa. Tüdruku ja neiu kõrval kasvades Johannest kujunes väga isemoodi inimene. Ma ei oska tema käitumist muidu seletada, kui võib-olla temas kõdes mingisugune protestivaim naiste, naiste, valitsuse, naiste võimu vastu mingi tahtmine ennast tõestada, seda, et ta on. Ta on ka keegi. Ja seda ta tegi väga omapärasel kombel. Temas oli mingisugune korralikkusemaania. Ta lõikas puid, saagis ta mõõdu järgi, nad olid täpselt ühepikkused halud ja ta ladus nad puuriita ka peaaegu Liinali järgi. Tema puuriidad olid niisugune erakordne meistriteos. Minu emale käis ta närvidele närvidele sellepärast et kuna ta kõike tegi väga põhjalikult ja korralikult, siis ta ei saanud oma tööde ja toimetustega kunagi enne südaööd valmis. Ja enne südaööd hakkas ta teed jooma. Ta sulatas oma suhkrutükki umbes veerand tundi kõlistades lusikaga tassis. Ja kui ta sõi, siis ta kaapis taldriku nii hoolega puhtaks, et taldriku põhjast oli glasuur ära kaabitud. Taldriku põhi oli seal tuli nagu Fayanzil on see puhas, savi kenasti nähtavale. Oma noast oli ta poole ära kraapinud, nuga oli pooleli vähem kui tavaline nuga ja kahvel oli tal otsast viltu. Kõik ajalehed voltis ta hoolikalt kokku ja panin õrna, kui naistel oli vaja jälle paberit, sest tookord muud paberitel ajalehepaberi eriti ei olnud, võtta ajalehepaberisse paketi juubelivorst. Heeringas kui üldse pakite muidugi. Siis naised salamahti alt võtsid ja mul on tunne, et see oli vaikiv kokkulepe, see onu Johannes või Joonas, nagu teda kutsuti ei teinud märkama ajalehti tasapisi alumisest otsast kaob aga muidugi ülevalt, ta ei lubanud neid võtta. Ta, ja ajalehte ta luges. Luges ikka väga kaua, võib-olla paar tundi vähemalt. Ja kuna nad mõlemad õega olid veidi kõva kuulmisega, siis erilist loogi nende vahel ei olnud. Lapsena Ma pidin õppima hästi valjult ja selgelt rääkima, sest mu sugulaste hulgas oli neid kõva kuulmisega inimesi palju jälle, kellest ei ole praegu poliitiliselt korrektne anekdoote rääkida, aga, aga minu meelest test heatahtlikku nalja tehti küll. Ja lõpuks miks ka mitte? Ja Johannes ei uskunud midagi. Ta ei uskunud, et Tartu linn on kasvanud Maarjamõisa haiglateni välja. Aga no kui ta ise nägi, siis ta hakkas uskuma küll. Ei uskunud paljusid muid asju. Ja oma veidruse juures oli ta siiski mõnikord erakordselt asjalik ja ja sümpaatne inimene, kellest oli teistele abi. Ta oli peale kõige muu oli ta vabadussõja veteran ainus, keda ma olen isiklikult lähedalt kah tundnud. Ja kuna ta oli püssirohtu nuusutanud ja sõjas käinud siis 41 ja 44, kui rinne üle läks, siis oli Johannes see, kes inimestele õpetas, kuidas käituda Duda. Mida teha, kui kui suurtükid lähedal tulistavad ja üldse, mis tähendab seda, kui tulistatakse lähedalt, mis kaugelt ja ta oli täiesti külmavereline ja asjalik ja temast oli palju abi, kusjuures mõned sugulased, kes muidu elus paistsid silma oma julguse ja kuraasiga, langesid sõja ajal rinde lähenedes täiesti verest ära. Ja Hannes veidrik vanamees oli rahulikus ise, oskas ta sakslaste ja venelastega veel õiendada ja maid jagada, ka ei kartnud ta neid. Nii et inimesel võib olla nii mitu iseloomujoont, nii mitu tahku tema iseloomus. Ja lõpuks läks Johannes ise vanadekodusse, leidis, et ei ole ilus, kui keegi tema eest hoolitsema peab. Ja käis ta meil veel külas, oli kasvatanud pika valge habeme ja vaatasin, ta oli hästi tore mõnus vanamees. Ja tema matustest olen ma ka ühe loo kirjutanud. Neis on raamatus olemas. Võib-olla ma nimetasin, et mu vanaisa sünnikodu oli iseendast väga huvitavas paigas. Meilt väike, pooletunnise jalutuskäigu kaugusel on suur Taevaskoda. Ja ma ei tea, mul ei ole sattunud kätte mingeid päris usaldusväärseid andmeid selle kohta, et see oleks olnud vanade eestlaste pühakoda või püha koht. Kes seda teab. Aga võib-olla siiski oli. Ja ma mäletan veel saesaare kärestiku mis oli kolmekümnendatel aastatel päris kuulus koht. Seal käisid isegi mäletan ühest taevaskoja raamatust fotot Tšehhi kalamehest, kes Saesaarel forelli püüad ise polema forell kunagi püüdnud. Kuigi lapsena käisin palju kalal. Ja tädi Meeta kassiga olid mul väga sõbralikud vahekorrad. Ta istus aiaposti otsas ja ootas, millal ma jõe äärest tulen. Aga saesaare kärestik oli uhke, praegu on seal paisjärv ja saesaare elektrijaam. Nii et kui ma mõtlen asjadele, mida enam kuule, aga mida ma veel selgelt mäletan, neid saab päris palju. Ja enamik neist selles mälestuse veidi nostalgiliseks valguses on ju väga ilusad rukkihakid. Rukkilõikus, kus pool küla on korraga põllul saesaare kärestik. Ja muidugi see võru keel, see võru keel või ka Tartumaa keel, mida veel räägiti 30 aastat tagasi seal, kus meie maakodu on. Ja sellest on kohe tõeliselt kahju, sest seda keelt vist enam elustada ei saa. See keel, ma kardan, väga hävib. Sest meie külas meie kandis ei ole enam kedagi korralikku rääkijat. Aga võru keelega, eks elame, näeme, mis saab. Minu meelest võru keele nimetame seda siis ohuks. Aga probleem on olemas. Mobiilsus kui veel 19. sajandi keskpaigani inimesed olid elanud põlvest põlve samas külas või vähemalt samas vallas siis pärast seda toimus plahvatus lendasid laiali mööda Eestimaad. Isegi kaugemale Venemaale. Saksamaal kas või Austraaliasse? Veel ühe keele säilimine eeldab ikkagi seda, et inimesed suhtlevad omavahel. Aga kui mõelda sellele, et isegi abiellutakse ju väga tihti praegu selle põhjaeestlane, kes võru keelt ei oska, abiellub inimesega, kelle kodukeel see on võib-olla olnud, aga tulemus on see, et lapsed räägivad ikka eesti keelt. Ja nii olen minagi oma lapselapse hooga püüdnud rääkida võru keelt. Aga mu oma lapsed päris korralikult mitte ükski seda ei valda. Osalt selle tõttu, et meie suvekodu ei ole Võrumaal, vaid Tartumaa servas. Aga osalt sellepärast, et me põhiliselt suhtleme ikkagi linnainimestega. Nii et ei tea, mis sellest kõigest saab. Tahaks, et see keel säiliks, temas on nii palju ilusat, nii palju huvitavat. Ja olen mõelnud, et kes siis eesti kirjanduses kannab kõige paremini seda Võrumaa vaimu võrumeelt või võib-olla laiemalt Kagu-Eesti vaimu? Muidugi, alati mainitakse kohe Juhan Jaik, ehkki ma ei tea, võib-olla see on õige. Võib-olla ei ole. Aga võtame eesti klassikud, minu jaoks eesti kirjanduse klassikud on neli autot, ütleme neli teost. Kõigepealt Lutsu kevad. Tammsaare tõde ja õigus, esimene ja mingil määral teine osa. Ja siis August Gailiti Nipernaadi ja mina julgen lisada neljanda teosena juurde Andrus Kivirähki rehepapi. Ja miks need raamatud sellepärast, et nendest me kõik teame, tootsime, teame kiir, et kui meil on vaja mingi eesti keele näitelause öelda, siis me ütleme enamasti, kui Arno isaga koolimajja jõudis ja nii edasi. Sest need on raamatut, mida tsiteeritakse, mille tegelaskujud on saanud üldistatud tüüpideks. Kust võetakse tsitaate ja kust on tekkinud sellised üldnimed, näiteks Vargamäe on meie jaoks või Andres ja Pearu, see tähendab tüli, lõputud kohtus käimist. Ja nüüd on Kivirähk andnud uue sõna eesti keelde Rehepapp plus. Kuidas seda keegi mõistab, on iseasi. Aga Nipernaadit on tulnud Nipernaadit sisemine ja võib-olla seal Nipernaadi oma teatava muretuse seiklusjanuga rännulustiga et temas on kõige rohkem midagi sellist, mis Võrumaad Kagu-Eestit iseloomustab. Ja eks kallit sealtkandist ka ise pärit ole, ta on lapsena elanud mitmes kohas. Perekond on ju poolenisti Läti päritolu, kallitis tähendab kuked, kes läti keeles. Minu tädi, kes läti keelt oskas Valgas sündinud-kasvanud inimesena teadis Läti mingit laste laulukestki. Kur tu tetsi kurtnud, et Sid Lailetimans umbes niimoodi, kuhu sa kõnnid, mu Kukekene kallit oli tükk aega mõelnud, kas kirjutada läti või eesti keeles ja siis hakkas ta eesti kirjanikuks ajakirjanikuks. Aga võib-olla see Läti side läti sidemed, vene sidemed ja tegelikult ka Valgevene sidemed, mis pidid muinasjuttudes väljenduma on Võrumaale iseloomulikud. Ega võru keeles on ka see poiscenejalazzgenes timminutiivide hellitusvormide kasutamine vene keeles ka tavaline ilmselt ka Valgevene keeles, mida ma ei tunne kahjuks. Et see kuidagiviisi on milles väljendub see Kagu-Eesti vaim ja ma ei saa kuidagi lahti tundest, et Kagu-Eestisse on sulandunud või on olnud veel suhteliselt hiljaaegu, see tähendab mõned sajandid tagasi mingid sidemed idapoolsete soome-ugri lastena, kust mujalt ikka tuli setu keelde sõnad sura poisi tähenduses. Mordva keeltes ersa moksa keeles on sora, tähendab poissi, mingid idapoolsed sidemed on veel olemas ja kui mõelda, et need märja ja Moorama rahvad veel 18. sajandil olemas olid mine tea, võib-olla on Setumaal säilinud veel midagi nendest kadunud rahvastest. Kuulda oli selle hooaja viimane saade Jaan Kaplinski mälestuste sarjast Lõuna-Eestist.