Tere, mina olen Anu Allas, tere, minul Andrus truslik, te kuulate saadet? Ja täna on meil stuudios Leonhard Lapin, nimelt Tallinna kunstihoones on avatud kunstnike liidu näitus tehnovia. No kui on selline, ütleme siis traditsiooniline formaat nagu Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus, siis on alati küsimus selles, et kuidas seda kõike kunstnike hulka nende tööde hulka kokkavad. Et te olete valinud sellise mõiste nagu tehnovia. Kui me need sõnastame selle lahti, mida see mõista siis võiks parata. Naabia on tegelikult ju bioloogide poolt öeldu derbiliusamaga ja DNA pea tähendab ju südamel. Elame ajas, kus tehnoloogia, jah, me looduslik elu nagu seotud omavahel tihedalt. Kanaari rüütlemine näitab välja, et ise teate, kui suur skandaal sellest tuleb, eks ole. Kui Tallinn on näiteks ilma elektrita ja selle rahastusmoega. Ma just tahtsin teha sellise näituse tegelikult see idee väga vana. Ma ei teadnud, et selle asja nimi on tehnoloogia. Kui ma 30 aastat tagasi hakkas mõtlema selle üle, ma tegin ühe pildisarja masinad. Et tegelikult masinate maailm on sõltumatu, uus kvaliteet, uus looduse areng. Nüüd on ka õnneks maga hakanud, nagu sellest bioloogid aru saama, tegelikult me ei saa enam taastada seda vana loodust, mis meid ümbritseb, vaid tegelikult olema niivõrd tihedalt seotud selle uue Aga mida siis dialoogid, kui me nüüd räägime üldhariduslikult asemel selle mõiste all mõtlevad, kas tehnoloogia on ainult see tehnika, mis on nagu inimtegevusega seotud või selle tähendab ka ma ei tea looduskeskkonnatahtlikku muutmist, kui lai see mõiste üldse on, see Dalai tegelikult, kui ausalt rääkida? Loogia võtab loodustega lauset, maagiat, eks ole, et see vastastikused mõjud on tegelikult väga keerulised ja ja ütleme, kui me räägime loogiasse, me teame ju väga hästi sõnaga seda, et ühelt poolt me viime nagu inimese organismi sisse mingisugust tehnilist saavutust, kui me peame samal ajal arvestama inimese organismiga ja täpselt samuti on ka ühiskonnale, et ühiskonnas on teatud protsessid, mis on juba ammu enne loogiat ju välja kujunenud. Peame, ühesõnaga neid neid arvestades viima sisse sinna uued loogilised printsiibid, eks ole. Lihtsalt tegelikult mõju on vastastikune selle äärmiselt keeruline protsess ja kuna oma elab nagu kalad vees, eks ole, ega kala, idea Kaiu vee kohta midagi suurt. Et tegelikult on meil raske seda asja nagu analüüsida, aga ma mõtlesin niimoodi, et kunstnikud on tundlikud inimesed, nemad võivad nagu oma tunnete põhjal tunda, mitte mõtestada, vaid tunda üht kui teist. Nii see on ööd, õlles. Aga räägime protsessist, kuidas näitas, kokku sai. Kas teil oli mingisugused konkreetsed teosed juba nii-öelda orbiidis välja valinud, kui ta selle kontserti välja käisite? Absusmite tegelikult nagu jällegi ma nüüd räägin sellest asja visuaalsest keelest mida me näeme seal siis minu mõte oli see Ma teeks ühe näituse, kuna on tehtud päris häid näitusi, ütles midagi selle kohta halba jama, elab suhteliselt ennast kuidagi vastandanud, ütleme kes teevad selliseid näitus, mis verbaalselt. Aga ma mõtlesin, et teeks ühe näituse sellise visel visuaalne. Kas seal väga vähe teksti? Seal on ainult üks tekst, on see minu kontseptsioon, aga tegelikult ma tahtsin näha kunstijõudude dema visuaalsus, eks ole. Ja olevat absoluutselt selle vastus, mina olin ise ka vara kontsetamisti. Ma nagu ei tahtnud, on, aga mitte mingit teksti, ma ütlesin ka, palun vähem teksti, rohkem pilti. Jätke filosofeerimine kuraatori, just no ja mina siin esindaks sotseeridaga. Sõltumatu selles küsimuses ka veel mingi filoson ei ole ka. Ma arvan, et ma olen niivõrd tark ja fantastiline inimene, aga lugu on selles, et noh, et see lihtsalt jõudis minu ideedele järgi, arv on mõneti küll. Aga on, et praegu väljas olevat tööd just selle näituse jaoks tehtud või nii-öelda keskmist eesti kunstnikku huvitab see teema ju iseenesest või need on tehtud sellise teie üleskutsele. Tegelikult ma arvan, noh, enamus on ikka tehtud peale küll, et enamus töid on ju täitsa uued ja päris head teosed. Aga on küll teosed, mis on varem eksponeeritud, kuid mitte Tallinnas, sest mina ei tahtnud teha näitust. Või see on nagu mingisugune retro või kokku kombineeritud ja ma pean tunnistama, ausalt, mulle helistati ja pakuti igasuguseid töid, straatlikustigi aasta täitus, silla võib panna igasuguseid asju kokku. Vot mina sellega küll ei leppinud ja ma selles mõttes küllaltki radikaalne ja tegid mõnel inimesel haiget kindlasti selles küsimuses, et ma ikkagi tahtsime, et see oleks seotud teemaga. Esiteks. Ja teiseks tuleks uued. No ütleme, seal on umbes 20 protsenti on tõesti töid, mida oma kaemas väljas, enne seda aga mitte Tallinnas. Aga võtame siis üldised proportsioonid, et kui palju lükati tagasi, kui paljud asjakohaseid töid läks sinna näitusele heita tagasi, mida te seda lugu oli, selliseid? Noh, ma kuulutasin välja näituse ja me valisime seaduse, mille väike seltskond ja. Ma ei olnud üldse mingi žürii, nagu arvatakse või niimoodi ta lööks ihade, kunstnike seltskond, ütleme sa minu kõrval doltsi ja Toomik ja valisime välja head kunstiteost määrama. Ja oli ka juhtumeid, kus inimene pakkus viimasel hetkel välja midagi uut originaalselt ja ma mõtlesin, et kared vastu. Tegelikult Abel ikkagi tunnistama, et eks ma sellele näitusele on ikka ise kokku pannud, aga ma mõtlesin ise ja ainult selle peale, et ma armastan visuaalset kunsti. Mina arvan, et kui kunst hakkab nagu unustama visuaalsust, siis ta hävitab iseennast ära. Siis ei olegi kunsti ja kunstijõudu tema visuaalsus. Tan vaatatava eesti keeles. Vaadatavat tähendab mõlemat. Näha aga kui see teema on iseenesest seda laadi, et seda on hästi lihtne kuidagi illustreerida või või minna kaasa selle mõttega ja teha selle põhjal siis mingi teos, kas oli nende tööde hulgas mõni sedalaadi üllatus ka, kus tekkis mingeid muid mõtteid, huvitavamaid mõtteid veel edasi. Tegelikult nagu tabasid naelapea pihta sest tegelikult oli lugu nii, et noh, ütleme nii visuaalset tööd, mida mulle esitati, need olid enam-vähem, ma teadsin, mida keegi tee, ma tunnen kunstniku loomelaadi, kuid seltskond vaata seltskonda panges ütles mulle niimoodi, et nad teevad lihtsalt perfomance eid, eks ole. Ega ma ei teadnud, mida nemad tegid üllatavalt hästi kokku sellega ja ja, ja ütleme näiteks, ega, ega siis mulle Sandra Jõgeva ka ei reetnud seda, tabab sinna hamba kohale. Et selles mõttes oli küll jah, üllatusi ja ma arvan, et see oli väga positiivne. Ma olen ise oma loomuselt olema tegelikult belgia morfist. Ja ma olen Zjuganov, Eesti ideoloogia nagu prohvet olnud läbi aegade Nõukogude taha kus seda eriti nagu ei peetud ja ma arvan, et väga hästi sobiv seltskond. Sest mina ise juba hea tõttu ei tegele sellise kunstiga. Aga mulle õudselt meeldis see, mis toimus lambasitahais, eks ole. Isegi lugu on selles, et ma täitsa ämber viinaga, et inimesi tundub viina lõhna, sellepärast see lammaste nii metsik ja Vinogradov videos ei muutunudki interaktiivse ehingut interaktiivsest ja väheaktiivseks. Nii et selles mõttes jah, et ma nagu just ootasin mingeid üllatusi ja neid oli jalaga segada. Et selles mõttes Räägime veel sellest mõistest, et. Mulle tundub, et me nagu kipume juba jõudma ajastusse, kus igasugused pionaalide kontsepti üha naljakam lugeda, et ei tähenda nagu mitte midagi. Samas eelmine kunstnike liidu näitus Eestis sai ju väga hea vastu vaja kui Harry Liivrand selle kureeris ka justkui väga palju tõlgendusvõimalusi lubava katusmõiste ka identiteedile. Et kuidas, nagu seda tehnoobia mõistet on kunstnik olnud vastu võtnud, kas keegi on öelnud ka, et no mis jutt see on, et kas sa tahad ulmet, Laapin? Ei, tegelikult on lugu, nii et eks ma võtan seda asja muidugi kaunis on, aga niimoodi vabalt lugu sellised, kui me vaatame tagasi ajalukku, eks ole, kui aus olla, siis mina näitusi inimene teha ja inimene ja põll. Sest mul ei olnud muud tööd ja ei, ma pole seda teinud. Kuid ma arvan, et ma ei taha, et see asi nii lihtne aitas seal hiiutööks maal, eks ole. Tegelikult ei saa olla ju nii äiks nendes küsimustes, et mul ei ole ka mingisugune õpetaja ja ma arvan küll, et ma olen küllaltki võimas mees aga ma ei usu seda, et mul Figi õpetaja Elma tegelikult ühesõnaga ei taha jagada siin küll mingeid õpetusi ja nii edasi. Sellepärast ongi see asi küllaltki vaba, et kui me vaatame seda väitlus, mille ma arvan, et seal on kõige tähtsam Svisuaalsus. Meie suhe, ütleme sellesse tehnoloogiasse on suhteliselt vaba. Ei pea olema see kohe vahetult näha, seal ta ei saa aru vetsu, vaata mops hambaid seal. Ma ei saa aru, miks need hobuse hammusele on tegelikult tõsilugu on see, et tulid need Emmdeeiootid, tehke need masina-traktorijaamad siis hobused lasti maha. Töötab korralikult ja ja nii et tegelikult Eestis ju hobune olemas kogu aeg, nii et selles mõttes ei ole asi nii üheülbaline, ütleme niimoodi, et kas siis sellest võib aru saada tehnovia näitusele ei ole sellist ühes steitmendi, mis ütleks niimoodi lihtlabaselt plakatlikult, tehnoloogiline edasiminek, inimkonnal on hea või halb asi, et me oleme vist selle ajastu läbi alanud, kui tehnoloogiline progress tähendas ainult plussmärgiga liikumist jällegi kvaliteedi hallata pihta, sest mida harva seda, et kogu see lõbu läheb edasi. Ma isegi ei saa aru, paljud meie organismis on tehnoloogiliste palju, meie arvame, mis on tegelikult looduslikku. Sest nagu me ju teame, et ühiskond on totaalselt muutunud, et me ei saa enam aru, kus üks asi lõpeb või teine algab seal selles mõttes on õige. Aga liigume näitusesaalis natuke ringi, kui minna sellesse suurde saali, mis kipub olema märgiliselt see peasaal tahes või tahtmata hierarhiliselt kõige tähtsam osa kunstihoones, siis mis seal väljas on? Suured, sellised rauakolakat ja suur puude hunnik. Küsimus, kus on moodustamisel loodus? Tegelikult mina pean tunnistama, seda küll mina, noh, suviti liigun mööda naised riiki. Kuid paikades, mida reklaamitakse, eks ole. Oota ma ka seda, et me ei käi ju mis tahes kohas. Me käime kohtades, mis on reklaamitud, mis on tahutud jällegi tehnoloogilist, mõtestatud ja niimoodi. Me liigume nagu vaikimisi tarbimisühiskonnakriitika poole, et kas see on ka see teema, mida teie oma teoses käsitlete nomina ühes suures saalis on Tringoriaalse ostuparadiis. Minu meelest muidugi neis kõigis on, minul on ka sama halduvused, lähen mingisse kaubakeskusesse ostva, mõttetult mõtetud mõttetult tohutult palju. Kogu see elu krediteeritud ühele asjale ju tarn, eks ole. Me teeme tohutut tööd selleks, et osta ja müüa, osta ja osta. Eriti osta muidugi, Semm meeldib kõigile tahutud nagu õnnelik saatidega osta. Köstab k. Ega see minu nooruses ei olnud, ütleme, ta ei olnud kaup, eks ole, haistan inimestena hingeavaldus, mida täiesti veendunud, et suurema osa kunstnikke mõtlevad rabavalt selle peale, kuidas oma teoseid müüa, eks ole. Ka teie mõtlete selle peale ilmselt või mitte, ei, mina ei mõtle, siis võtad, lugu on selles, et mina olen nagu oma elu ära elanud ja müünud, vanud Uustoidi ostatarid uute tööde pulma nagu eriti, mõtle selle peale küll. Kuigi muidugi ma näitusi galeriides väljaspool Eestit, eks ole, Eestis puudub, võiksid olla nagu et siis muidugi mõtleme natukene ka selle peale, sellepärast et ma ju elada oma materiaalset elu ja loomulikult tuleb Anna-Maria della kraatsemine juurde, ütleb anna mulle seal 500 krooni, tõmban talle muidugi seda ammu kui ma selle võtan, kui ma muidugi ei tea seda, aga ma võtsin üle ei mõtle selle peale ja sinu jaoks on põhjustanud kogu läbi minu elu Siuke vabaduse, mani filtratsiooni ja maanteed, seda suure naudinguga ja ma naudin seda vabadust jumala mulle andnud. Et ma, no ja ma ei usu, et mina ise olen ära, Ma ma olen saanud vabaduse. Selles mõttes küll ma jälle nagu selle kommertskultuuriga eriti seotud, kuid sama seotud küll noh, samas võiks öelda, et te olete selle mustvalge triipkoodi teinud värviliselt, justkui mõista andes, et see ongi hea, et tulebki teha värilisemaks seda vastuparadiisi. Jah, ei noh, kuidas vaataja peaks tõlgendama seda triipkoodi, ta on nagunii äratuntav märk, et sa hakkad kohe mõtlema, et mida see tähendab, mis on kunstnikupositsioon atribuut, mina arvan, et see on tänapäeva kõige tähtsam, märg. Kui ennevanasti oli vist või mis tahes muu sümbol viisnurk, ütleme, silpe võsa. Et siis triipkood on tänapäeva kõige tähtsam sümbol, eks ole, me kõik näeme seda, aga mina muidugi olen pööranud natukene pahupeale selles mõttes, et kui võtad maksimaalsele krib koodi, siis sealt tuleb välja täielik hullus, sellepärast woman ajal segamini. Ja mina käsitseda mullastiku. Mulle meeldib su maastikel üha rohkem. Et see umbes sama oma ajav nagu võrdleksin seda Vandreaniga, kes alustas kirsipuust, taotlus kirsipuu taga, seda nagu varastama geomeetriliselt ja lõpuks tuli välja üks abstraktne teos, eks ole. Aga see on nagu vastupidi, eks ole. Mina alustan triipkoodis, mida me kõik kahtleme, iga päev. Lugu on sellest kahju, ega modell kallahase kaadrikoodidega, et mu perekond kogub jäätmeid kokku. Toode. Et see meie igapäevane elu ja kõige tähtsam sümbol meie jumal, ei ühtegi aega. Et ma lihtsalt tahtsin, nagu seda analüüsida ja kuidagiviisi võib-olla õnnestub, ma ei tea. Vaata minu jaoks on kust ikkagi seotud tunnetega. Kevad tuleb juurde, et ma nagu ei saa tegelikult lõpuni rääkida sellest, mida ma tunnen. Aga ma tajun seda, seal on mingi iva, minu meelest küll. Ja inimesena olen seotud kõige nõrkust, aga nagu me kõik, eks ole. Et ma ütlen, et ma olen ülekapitalismi üle kommunismi või niimoodi. Aga ma olen selle sees ja ma ei lase ennast lausa küll täielikult manipuleerida. Manipuleeritavad oleme kõik, eks ole. Aga mulle meeldib olla nagu natuke iseseis selles ühiskonnas, et ma nagu eriti ei armasta seda nõukogude võimu ka. Kapitalism iga ma eriti ei armasta ja ja usud vahendit, targem kui see kapitalism, eks ole. Aga samal ajal peab olema ettevaatlik ja peab nagu analüüsima ja mina arvan, et inimesele on antud võimalus olla teatud mõttes iseseisev. Aga ei, armastajad, kommunistlikku ühiskonda ei armasta kapitalismi. Kas on olemas üldse mõni ühiskonnakorralduse vorm, mida te võiksite armastada? Aga kui ei ole selles paelmas või selles elus, eks võib-olla järgmises saab olema. Aga ma arvan, ikkagi on olemas ja kolmas teema pessimistlik selles küsimuses küll mitte. Sest lugu sellest, kuidas matusemaailma, viieaastane siis ma sain nagu teadlikuks juba küsida vanemate käest, et mispärast ma olen siin peole rahulik, et sa oled siin, pole midagi teha. Samal ajal ma usun, et need inimesed elavad ka selles maailmas kolmandat teed. Aga lähme siis tagasi nii-öelda sellesse teise võimaluse, ehk siis kapmaailma ja konkreetselt kunstisaali. Kui nüüd küsida teie käest lemmikteoste kohta kindlasti kuraatorina põitlejate eemale ja te ütlete, et kõik tööd on, on väga toredad, aga kas teil oli ka mõni siiralt selline lemmiktöö või selline üllatus, näiteks minul oli Erki Kasemetsa arvutiklaviatuuri rida kellelegi oskuslik, kujunda käsi oli selle pannud elektripistikute kohale seal saalis minu meelest oli see nagu üks paremaid töid, aga vastas väga sellele tehnovia mõistele. Mis teil nagu see lemmiktegevusi lina muidugi. Mulle ka vend kunstilise iluduse pahandavad selle peale ja kõik mulla mõõtlemilt tööd küll seal jah, seda peab tunnistama, mitte minu enda töö, mida armastan. Aga tegelikult ma arvan, et kui me räägime sellest ideed selle ideega, ma panin ta sinna ka ette välja ju lima nukese maal. Et see oli selline tundlik ja väga hea nagu suhe inimesesse ja ja sellesse ideesse. Ja teine, mis mind üllatamast ohutud oli minuvanune õpilane Reiu Tüür, kes tegelikult tegelikult tahame maalimis, lähme vaatame nagu ajalugu, eks ole. Kuid just ma enne rääkisin ka seda, et purjelaevad, eks ole, on tehnoloogiapõleti, niiviisi tabasid ennast ikkagi väga silmapaistvalt. Ja muidu see hobusehammast Viivi Aaviku tööhobusehammastega tegelikult masinaga tundlik, et sa vaatad seda, sa ei tea, milles küsimus on. Aga tegelikult me teame ju, tulid need masina-traktorijaamad ja siis hakati hobuseid lahti maha külmal kusjuures lisatud traktoritega hakkama. Et tegelikult need hobused ikkagi tegutsesid veel edasi, aga neil tapeti kümneid tuhandeid, eks ole Nõukogude liidus rääkimata kujutavad miljoneid tarbiti hobuseid, arvutil tuleb uus ajastu ja kõik noh, mõned väga tundlikud töödiad saaders Zolts, minu vana võitluskaaslane sõber tuli välja väga huvitavate selliste meda füüsiliste masinatega, siis lugu on selles, et teeks teil kõigil kodus mingi masin, mis seisad kogu aeg ja ta seisab plagu põrandat jurakas seal nurgas. Ja unustama ta ära, aga taim mõjutab meid psüühiliselt, eks ole. Et selles mõttes on väga huvitavaid töid lepingut kõigile. Aga sellised tööd, mis nagu tunduvad, seostuvad nõrgemalt sele tehnovia mõistega, mis näiteks Loit Jõekalda nende varjudetöödega. Jah, aga see on väga tehnoloogilisest. Tehnoloogiline Ta kasutas vanemaid fototehnikaid, loti jõekaldateosed lähevad aktiivsemaks, päikese mõjulasena. Keemiline protsess, sellepärast on nad ka seal päikese käes just jah, just et tegelikult, ega seal ei ole midagi. Forpangalt. Aga okkaline Mikov. Huvitav eks ole seal ruum, materiaalne ruum, väga konkreetne ruum, kus hakkavad kasvama natuslikud siukest habet, eks ole. Ma arvan, päris hea idee isenesest minu meelest haakub väga hästi jõgeva selle voodiga seal ja ma kuskilt ja ma panin need kokku just sellepärast, et see ka sa tuled voodisse ja siis tunne, et tegelikult on lugu ju nii, et kui paljud inimesed magavad üksinda Kuulge, inimesed tegelikult hakkavad üksinda, sa paned sinna oma käe sõrmedel mingit soojust, eks ole, selle seal mingisugune täiesti. Mina arvan, niisugune metafüüsiline kvaliteet sellepärast, et ei, mina arvan, et eestlasteks vaata mitte üksinda. Jah, samas mööblimajas müüakse vist enamjaolt ikkagi kahe inimese voodeid. Küsimus on selles, et seesama tehnoloogia on meid muutnud ka rohkem masinaks. Räägime retseptsioonist ka tundub, et enamik inimesi, vähemalt, kellega mina olen rääkinud nagu ütleb, et hea näitus on. Et mis te arvate, tänan väga näha, näitus on keegi midagi kriitilist ka öelnud või kõik, ainult patsutavad õlale. No ime on see, et isegi need noored, kes on minu suhtes, on kriitilised, on tulnud öelnud, et päris näitus Aga arvate te, et selliseid kunstnike liidu aastanäitus ja neid põhimõtteliselt vaja on vaja kord aastas sellist võimalust kõigile oma töid välja panna? Et ma olen pakkunud enne ka mõned ideed läbi läinud? Tegelikult pole tõesti helistati arvata, et see on isegi noh, järjekord, aastanäitused, sinna pannakse mingi mistahes treid välja. Ma arvan, et seda tegelikult ei ole vaja. Ja ega mina enam ühtegi uut tähendust ei tee seda liiga vanamees, ma arvan, et aga ma annaksin võimaluse teistele teha neid näitusi, kuid mitte mingit sellist näitust ma küll ei tahaks näha, nagu nõukogude ajal oli, nii et pandi välja tohutu hulk töid, 50 tööd võiks ava erinevad autorid. Et sellise Fidži paraad täielikult, nii et selles mõttes te ütlesite väga täpid tabavalt selle asja kohta, et mina, härra küll, et ei ole mõtet teha näitusi, millele mingit iva või ideed võiks teha näituse edasi. Mille mingi iva, kus on teatud valik ja asitaligaate kunstiga liituv, tegelikult on ju selle maja nagu halba ja täitsa loobun trustil litsalt näituse lustihoones. Minu kõige paremad soovid oli ikkagi. Juaalsus arvan, question visuaalne kunsti juhtutama visuaalsuses pida visuaalsem, seda parem. Aga järgmise aasta plaane on tehtud, teate sellest midagi? Ei, ma ei tea sellest mitte midagi. Ma ütlesin ausalt, mina ühtegi näituste-d, see minu ütleme selline noh, žest väikesest. Ma ei taha rääkida sellest, eks ole, ma olen mõelnud mitmeid näitusi teha, aga ma arvan, et siin on niivõrd palju vahvaid tegelasi, kes võiksid seda näitust teha. Nüüd mulle meeldib rotatsioon ja mulle meeldivad, ütlevad erinevaid näitusi ja ma ütlen, et kunstihoone näitus, mis olid enne seal visuaalselt, oleks halvad olnud. Vastupidi, ma lihtsalt tahtsin tuba sinna nagu teistsugust lähenemist ja absoluutselt aktsepteerib erinevaid lähenemisi. Sünge te kuulasite saadet ERR stuudios olid Leonhard Lapin, Andrest raszekiana alles kuulutame, sured ka järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordus Sord laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni. Kunst.