Tere eetris on saade kunst r. Mina olen Karen Jagodin Sanders Aapo. Tänases saates räägime kahest personaalnäitusest. Kõigepealt on meil stuudios Kaido Olev, kelle isikunäitus on avatud Tallinna kunstihoone galeriis. Ja teisena tutvustab oma nimetud isikunäitus Tallinna kunstihoones. Ene-Liis Semper. Stuudios on esimene saatekülaline Kaido Ole. Tavaliselt on kombeks, et sinu maalidel askeldavad mingisugused väikesed mehikesed, kellel on oma asi ajada ja midagi nad seal teevad mingit juttu. Nad räägivad, et mis asi Ren siis seekord ajada on. Vot, need on see vahe, eks ole, väikseid mehikesi ei ole õigemini tükk aega nagu ei olnud väikesed mehikesed olid tuletikud, mis on peaaegu nagu väikesed mehikesed. Isegi mõtlesin selle peale, et noh, paljudel tuttavatel ütlesin, et nendest mehhiklastest aitab ja nüüd ma jõudsin ringiga markamatud isegi sinna tagasi, et mingid tüübid ikkagi seda meenutavad, aga mis asja nad ajavad? Mulle tundub, et selle näitusega tegeleda. See on väga lihtne näitus, sest ma käisin, lõika kunstikaelalt ja galeriist läbi ja ma käisin vaatanud, kas seal midagi nagu klapib, et kas tuled põlevad ja siis tuli tädidega juttu ja eks seal valves oli need kiidad. Räägi seda mulle täiesti mu sõbrale, et mulle võib-olla peaks seda rääkinud. Sõbrad saab väga hea näitus, esiteks, neemel on väga lihtne seletada, tuleb välja, neil on väga suur vastutus, et kogu aeg inimesed küsivad nende käest seinatekstist ei aita nagu kunagi või on see liiga keeruline, küsitakse ikkagi tädi käest, kes on nagu teine inimene, et noh, misasi on, et mis värk on. Et sellest näitusest on väga lihtne rääkida, et neil on mingi kolm-neli lugu, mida saab rääkida nende asjade kohta, mis oleks õiged lood, et noh, nad on kindlad, et nii see värk ongi ja inimesed, saades lugudest väga hästi arusaamad töödest koos nende lugudega väga hästi aru ja kõik on õnnelikud. Ja täna hommikul mulle helistas üks sõber, tema natuke isegi kurtis, et kõik on nagu liiga hästi arusaadav, et kus sa nagu saladus või kaotas nagu midagi nagu veel, et ta ütles, et ta mulle mulje jätta nagu austab ja armastab mu kunsti, aga ta oli noh, natuke pettumuse kahinali hääles, et noh, jah, et, et kõik on väga head. Kui ei ole kiire, niisugune nagu koomiks ikkagi noh, tõesti kõik ongi nii, nagu on. Eesruumis saab üks, üks mees saab tappa ja noh, selge, et noh, kes ei oleks tappa saanud või kes ei ole kuulnud või näinud, et keegi kuskil tappa saab, et noh, see on üks asi ja teine asi, et aga ruumis põleb maja ja ka kõik selgelt maja põleb ja põlebki ja ongi jäänud, mis ja mis siis, et ja no need need need lood täiesti ongi, et ma tahtsingi teha. Plaanid olid suured, mille see näitus on ja millest kõik need näitas, kogu aeg on olnud, tegelikult on see, et et mida sa tahad rääkida ja mida sa saad maalides rääkida, et mis siis välja tuleb, et ma tahan rääkida peksa andmisest, siis saab mu maalides rääkida väikse andmisest ja saamisest, et nonii, seal ongi, et saadakse tappa ja ja noh, kõik saavad aru, et jutt käib sellest, aga noh, loomulikult nagu suurem probleem, et see on ju nagu keeruline probleem ikkagi, et see igasuguste asjadega edasi hargnevad, et noh, ikkagi, miks vägivald ja miks on mõnel vägivaldselt teised mitte ja ja kust läheb see piir ja head ja halvad ja mis viib inimese nii kaugele, kuidas käitub see, kes lööb ja kuidas käitub see, keda lüüakse ja kuidas rollides jagunevad, on siis nagu hea ja halb ja kõik need nüansid, millest omakorda hargnevad igasugu jutustused, et et noh, ongi, et selle põhiloosung nagu ära rääkida, üks saab peksa ja kõik, aga sealt edasi on nagu väga rasked. Võib-olla sõber tundis seda, et noh, tegelikult on see probleem keerukam kuu jääb see keerukus, et põhiasjad öeldud, aga põhiasi oli nagu põhiasi. Et põhiasjad nagu teema lihtsalt, mille eest tänu millele saab rääkida jälle inimeseks olemise keerukusest ja kõigest sellest, aga nagu koomiksis sellesse lamedasse maale ei jää seda keerukust ju alles, et noh, elu on ju tegelikult huvitavam, et jahe, et mingi löömine põlemine, et need on nagu need siuksed, suured pealkirjad, aga kui see pealkiri lahti kirjutada, siis hakkaks asi nagu tõeliselt alles avarduma, et, et aga noh, kus see nagu on ja ja rongijatega seda nagu ei saagi teha hästi. Et ma võtan mingisuguse teema, mis on väga oluline teema, tõesti, vägivald on, on oluline, et noh, see on nagu ikkagi mingit pomm siin istumise all, et mitte see, et kuskilt kaugelt keegi tuleb ja viskab mingi pommi ja see tuleb nagu hiljem ma kõigepealt on lihtsalt see, et nurga tagant tuleb välja mees ja ta on juba hommikust saate ringi käinud selle mõttega, et tahaks kellelegi lõuga anda, lihtsalt, et tuleb leida mingisugune vale tüüp, valesid tüüpe on palju, ta teab, et see Molikuseta on ju täiesti mõttetu mees, et ainuke rohi selle vastu on talle tappa anda ja ennast seeläbi ka kehtestada ka. Et noh, minu jaoks näiteks ma ei kujuta ette, see on võimalik, aga millal ma kedagi nagu lööma hakkan ja see on võimalik, aga, aga see on nagu minu jaoks on see väga nagu oluline tiiger, aga ka mõni nagu mõtlebki, et noh, elu ongi nagu nüüd öelda, ma ei taha kedagi solvata, aga lihtne nagu sport, et tugevus maksab, et hakkame samas, kes hüppab kaugemale või kes hüppab kõrgemale ja noh, see ongi selge, et mina asjast parem, sest ma ütlesin sentimeeter kõrgemal ja siin ei ole midagi vaielda. No see muidugi õilis eluvaldkond, aga ka teine eluvaldkond ongi selline, nagu siinse kunstisaade praegu räägime, räägime, räägime, eks ole, aga tulemas nüüd hea kunstnik, valt kunstnik, et ma nagu ühest küljest ütlen, et ma nagu ikka ei saa hakkama mingi asjaomasele, ütlen, et nagu päris hästi midagi välja. No aga mingi vend ütleb, et ei taha siukest jama kuulda, et noh, mis siis nüüd on, eks ole, et, et sina oled ikkagi näiteks pere ja ma tasun sellest peksad halvad, eks ole, ja ma ei hakka sulle seda kõige polemiseerin siin pikalt, et asi on väga lihtne, et kohe ma näitan, kui lihtne see asi on. Kaotan su ära üldse siit. Ja see on see asi, aga noh, kuidas sa selle pildi peale paned, et kuidas on rohkem siis on noh, kuidas, kuidas see asi kõik pildi peal on ja noh, mulle tundubki, et minu puhul, et sa ei saagi seda kõike pildi peale panna, et ongi väga vähe, mida sa saad teha ja see kõlab nagu enesekiitusena, et, et noh, ma nagunii aus oled, ma tõin asjad ära, mille puhul on kindel, et seal on nagu jõukohane, et kõik sellised mida saab kujutada või millest saab rääkida ja ja kui see nagu ei vallanda seda mõtet ahelate inimese sees, siis ta ei vallanda seda, et ma ei saa rohkemaid asju pildi peale panna, et see läheb nagu petmiseks. Tõenäoliselt ma võin seda teha kuidagi keerulisemalt, ma võin seda maalida ka keerulisemalt ei ole siuke lame hall taust, et sellega mingi sigrimigri isegi maju ei ole, noh, ikkagi seal on nagu mingeid erinevaid värvivarjundeid, värvivarjundid nagu tähendavad mida, kas saad aru jah, et tõesti võiks, asi ongi selline detailsem, Kuramaal on ka detailsem, aga no mis need variandid tähendavad, tähendavad midagi? Ei tähendanud, on lihtsalt jah, on natuke midagi, on nagu veel ja tegelikult on see petmine noh, ma ei oska rohkemat kujutada enam kui ma teen ta kuidagi segasemad. See ongi lihtsalt niimoodi, nagu ma oskaks, vaid nagu see midagi tähendaks, et noh, võib-olla mõni muidugi ootabki seda, kui ta on tehtud mugavamaks, et seal on nagu midagi rohkemat, et see annab talle põhjuse rohkemat mõelda, aga, aga ma arvan, kui inimene tahab, nagu mõelda, siis noh, tal ei ole vaja selliseid mingeid punktiir endinud ette panna. Fakt, mäes tulevad kolm tüüpi. Ja löövad seda ühte noh ilmselt ükskõik, võib-olla see üks, keda lüüakse küll mina, äkki ma olen ka molkus, aga näiteks üldse ilus inimest lüüa ja kolm ühe vastu on kindlasti eriline kaabaklikkusest noh, tegelikult riski ka mitte millegagi, nad ei olegi nii, et mina olen tugevamad ja ma tõestan sulle seda. Võib-olla isegi nõrgemad ja nad on kolmekesi, nad teevad selle asja väärtust ära, mulle. Aga karikatuurselt ju kujutanud neid. Ning absurd tikud, eks ole, ei anna ju kellelegi reaalselt tappa. Oled sa kindel, et kvartali hakkad koju minema, killasele tikud siis mõtlen muidugi täiesti õiged tikud ei anna kellelegi tappa, aga seal on see teine asi, et ütleme siis nagu ülevalt, kuidas kurjust kujutada, et mis nägu on kurjusele, kuidas seda teed, et noh, nii nagu filmides tavaliselt, et kui on nagu B-kategooria film, siis on kurjus näebki sihuke hästi jälk ja nõme, välja tuleb, füsioloogia on niisugune, nägu on vastik ja kui on selline parem film, et ta sisaldab peidetuna rafineeritum tegeleda, kui kohe ütlegi välimuse järgi ära, kes on hea või halb, et pigem võib-olla isegi kes on hea, osutub halvaks ja vastupidi, rollid vahetuvad mitu korda. Aga jah, et no kuidas sa seda kujutad, et ükskõik, mis näo sa talle annad, nägu on ikkagi noh, ta kitsendab seda asja ja ta kuidagi taandab selle kuidagi selle peale, et ahaa, et näed, et ilusad inimesed on kurjad või targa näoga mehed võivad isegi olla halvad või noh, ta ikkagi räägib nagu ühest asjast selle suure asja sees. Aga noh, tikku tõesti, markeerimata situatsioon hästi ära. Tähtis on see, et, et ei ole, see play kolmekesi tullakse, lüüakse ja, ja igasugused ise mõelda, keda tema tahaksid, kes temale tundub kõige sobivam antud hetkel seda pahade rolli, et kuni selleni välja, et juudid ja vabamüürlased tikud lubavad kõik, kes tõesti tegelikult tikud peksa ei anna, aga aga mingid mehed annavad, aga ma ei, ma ei oleks suutnud välja mõelda, millised oleks pidanud välja nägema, et see rolli või täitlejate otsimine on ka alati väga raske asi, et sellepärast on kasutanud iseennast mingi osa selles edevuse ka kindlasti kohutavalt häbelik, siis ma nagu ei suudaks ennast kasutada. Teisest küljest on see aus, et kui ma üldse kellestki midagi tean või, või pole üldse eetiline õigus kedagi kuhugi pildi peale panna, siis nagu iseennast kõige lihtsamalt, et noh, kes siis veel kui mitte mitte. Ma ise muidu hakka välja mõtlema mingid inimesi, mees või naine, niuke mees, habemega või ilma või mis näoga, aga mul on ikkagi mingisugune võõras mees. Lõppude lõpuks ma annan suure punnitamisega välja mõelnud, et on mingisugune tegelane, kes millegipärast ajab seal ringi sahimad. Et siis ongi, et kas mina ise või siis noh, antud hetkel tikud, eks ole, või noh, need valmivad olid ka absoluutne teine äärmus veel lihtsamaks minna ei saagi, et ta on lihtsalt tõesti lihtsalt keegi noh, saad aru, et inimene, aga mitte kriipsu võrragi rohkem mingeid pakenbardei, mingeid riietust, mitte mingisugust lisainformatsiooni, lihtsalt inimene läheb. Kas te ise olete peksa saanud? Viimasel ajal ei ole küll dub puhvega ikka kohe päris tükk aega ei ole, aga võib-olla mingi 20 aastat tagasi viimad kogemus nagu isiklik on olemas, täiesti paaniliselt kartnud alati füüsilist vägivalda, mul pole nagu palju materjali vaja, et mõni võib-olla seedib 24 tunniga keretäie ära, tal nagu ei olegi midagi juhtunud, aga, aga see täitsa nagu kujutan ette. Lapsepõlves oli see nagu suhteliselt levinud, noh, seal on ka, nagu ongi ühiskond, et mõned ei saa kunagi täiskasvanuks, täna on alati mingeid kaheksa aastat seal nagu koolitatakse väga lihtsalt, et seal kohe lähevad käed käiku, et enamus siis jäävadki nii vanaks, et tuleks kohe anda naabripoistele tappa või sellele lollile paksule poisile tappa. Endiselt poiss on 45 aastane, seal ka 45 aastane ikkagi tundub, et kuulid, mis ta sellest sele, et et see on lapsepõlves olid mõned kaklused mitte ka ülearu palju ja on saanud korduvalt nagu ise niimoodi togida. Ühe korra olen pidanud ise võiduka kakluse maha, nii et mul siin kaks kaks poolt, et muidu selline memmekas ja pigem sai nagu tappa või nöögite kuidagi haleda mulje ka nendega peksa antud, aga sihuke õudne, vastik terror oli ikkagi peale. Ja siis mingil hetkel mõtlesin ise ka ühele, et sellega väga kummaline tunne, et ma olen tikkude rollis ka olnud, et ma mäletan, mis tunne on, et noh, lüüa ise edukalt niimoodi, et lahendada rusikatega probleem, et see oli hästi-hästi efektne tunne, nii et ega seda väga nii mustvalgelt ei saagi võtta, et noh, näiteks head ainult selle mõttega, et saaks kakelda, niuke loomalik kirg lihtsalt et see, see on muidugi üks asi, aga tõesti, et mingil hetkel sa saad aru, et noh, nagu jutust ei piisa, et on mingid teatud seltskonnas ja teatud inimestega oli mingi poiss, kes nagu pooke seda armastamast tugevam ja mina arvasin, must tugevam, aga ühel hetkel ma lihtsalt mõistus ütles ülemuseni kohutavalt vihaseks. Peksin läbi niimoodi, noh, olen suhteliselt noored, noh, mitte nii metsikule jalaga näkku, kui aga, aga korra endal verd jooksis ja momentaalselt olid positsioonid vahetunud. Praktilised nagu teie, kõik oli hiilgav, kohe mees oli paigas, mingeid probleeme, teised rasked, kurivaimud vaata kus mis meie sees on nii pehmed, et see oli jah, kuidagi neis korras oli ka selline tunne, et ohoo seda meetodit rakendada, et paneks mingid asjad paika sinna. Aga nii lihtsalt nagu ei käinud. Aga ma saan aru, täitsa mõned vaatavadki, nii et täitsa elu organiseerida, pole vaja niisama midagi siin suud kulutada, üldse mingit pikka diplomaatiaga vaeva näha, et Lakstja probleem tekib kohedaga AK-le. Et selle näituse vaataja seisukohalt ei ole siis esmatähtis see, et sa õiendaksid seal maalide peal kellegagi mingeid arveid, isiklikke arveid, vaid see on pigem siis üldine mure inimese pärast. Ütleme niimoodi mure inimese pärast ja mure sellepärast, et ega seda kuidagi klaarselt kunstiliselt kujutada ei saagi. Pilt on pilt ikkagi, aga samas võib ka öelda, et kui me siin räägime sellestki nii väga juhtub, et jutt on jutt, eks ole, et aga noh, kõik teavad, et jutt on jutt, aga noh, pildist nagu mõnikord ikkagi tahetakse või kunstist, et noh, kui võtad midagi karmi ette, et karmistada edastab, räägite karmil moel, aga maal ei saa mitte kunagi karm olla. Meediumi puudus antud hetkel küll juba ammu, et mida, midagi karmi seal ei ole võimalik, see on ikka sihuke akadeemiline vestlustuba, et sellega tuleb siis leppida, et võtad jutuks teemaks räägid. Ma selles mõttes ei oleks nõus, et see maja põles päris karmilt ja noh, muidugi seal oli valgusega ka modelleeritud seda ülevalt lastud, aga nagu intensiivselt põles ikkagi Ja aga maja oli papiski, päris maja olla. Millal see põleva maja seeria täpselt valmis? Need on kõik just valminud selle näituse jaoks, et aga jah, viimane pool aastat ikkagi ise puudusite kokku vahepeal puhkenud tule listeeriaga. Ei, aga see ka nagu sobitus sinna taha, keegi ütles, et näe, kus siin eestimaa lõõmas korralikult, aga noh, see on ka ju hektarid, mets mühiseb. Noh, ma ei pidanudki silmas nagu metsapõlenguid, aga vahepeal oli hüsteeria, et majad põlevad järjest. Aga seda ei kandke tehes aeg-ajalt nagu ikka on mingi maniakk tegutseb, aga tuld olen ka tegelikult pigem kartnud ühest küljest kartnud see, mis konkreetselt see maja oli, et ma lapsepõlves põhilisi hirme peale selle, kui vana ma rääkisin, ma pean sõjaväkke minema, mis hirmus hirm, teine oli see, et kui maja läheb põlema, nemad saavad, kui välk sisse lööb lapsega, siis on asi nii, et ega ma algul ei kuulegi midagi tükk aega vaikus ja siis äkki on kõik leekides ja see oli mul täitsa nagu äike tuli, siis, ma olin maja pärast, kartsin, et kui on, siis sellepärast mingi pauk käib, kõik olla, tundub, et on okei ja see on kõik. Tule seda, mis sa teed, jookseb vanaemaga välja, ongi kõike mänguasjad ja kõik põleb sisse. Aga noh, et see nagu niisugune põlemishirm õnneks on kõigil, võib-olla tõesti, kes selle büromoonid lause, aga noh, nihuke lõkkesse lahti ja ma ka ei ole, et noh, paljudel meeldib siis vähemalt nagu kamin või pole kaminat endale teinud ja üldse ei huvita ka ja jaanituli ka, et lõke võib-olla ka kuidagi eriti nostalgiliselt sinna ei vaata. Pigem nagu võib-olla grillimiseks, ainult elava tule aga nagu kokkupuudet ei ole tung, see mõte oli küll, et noh, sihuke täitsa labane. Mõtlesin, et vaata, tuld, pole maalinud taas tulest pilti teha sellesse majja nagu sündisid, maalida, tulla, et ma olen igasugu asju maalinud, aga tuld ei ole, et noh, sellised põhiasjad, paljud on veel läbi käimata, te vägivallast nüüd rääkisin seksist, olen rääkinud tulest polegi veel, et kuidas maalida need wet, ma tean juba, mis nipiga vett saab, igasugu muid asju, aga tuld mitte et noh, ja sellest raske on, aga aga noh, foto ja kõige sellega saab ju teha, et aga kes see vist ongi seal molbertiga lõkke ääres. Munk olevat käinud mingit tulekahjukastiga ikka maalimasena. Aga sa tahad alla siis natukene sellise manitseja rollis nagu näidata, et vaadake, mis juhtub, kui te mängite tikkudega. Ja tegelikult tahaks olla sihuke arukas inimene, ütleme niimoodi, noh see oleks nagu parim, mis saab juhtuda. Mõni inimene lihtsalt on kohe selline, et noh, kui oma olekuga jutuga ta midagi noh, nagu manitseb õigete asjade eest nagu suunab inimesi õigele poolimata, noh nagu ütleks seda või, või noh, ta võtab küll, võib-olla teemaks, aga kõik nagu kuidagi saavadki aru, kuidas õige on, et ilmase peaks nagu lugema ja alla kriipsutama vaata et ma tahtsin seda öelda, et kui kui nii saaks, mida ta nüüd nii on, aga see oleks nagu noh, eks ta sisaldab ka palju erinevaid erinevaid tundeid, puhas, tehniline rahulolu millegi tegemisest, aga, aga siis ka ikkagi, et noh, kindlasti halb asi, kui maja põleb ilmselt elumaja ja tüüpiline viilkatusega maja viilkatusega maja ja noh, pluss see jälle, et nagu ettevaatustikkudesse viib selle ka ju kokku, et noh, esimene saanud hästi absurdne, noh, tikud ei kakle, teine saal, jumala loogilindikud, paned tõesti maja põlema selle noh, kui üks asi nagu üldse ei sobi omavahel kokku, siis teine sobib 110 protsenti kokku, et täpselt nii see käikega käpi tikke, laps paneb maja põlema. Kas Johns, mis on surnud? On ekroloogilmuse järelhüüdeid ja täitsa ametlikult. Ladina-Ameerika seriaali kohas taassündi ei ole. Ega kunagi ei saa midagi välistada, aga ta kindlasti siis kõik on võimalik, aga siukest plaani küll ei ole hetkel nii, et seda oli ja ta oli Estonian Art is oli selline korralik vaheleht kohe posteri ja mustade kastikestega ametliku järelvidega sirbis oli lihtsalt järje lüüa ja teadma nagu õigel ajal pidama, saime selle asjaga viimane näitus ja oligi selline, et see, kus kaks kastidest seina peal mingit tõsisemat juttu tuli, mis jälle paljudele ei meeldinud, need siis oli nagu kõigile tundus, et peaks ka pilte näitama, tehke ikka midagi, kus on asjad, kus on pildid ka igasugu uhkeid mõtteid, aga siis äkki avastasime, et kuidagi nagu energia on välja voolanud või nad ei ole nagu mõtet teha, et teha võiks. Professionaalsus muutub, jaburaks oskaks, võiks, eks ole, ja skeem on ees, rööpad lähevad, et võiks 10 projekti veel teha, aga nagu enda nagu ei ole sellist tunnet, et noh, mingit riski ja samas jagub isu seda riski ületada ja katsetada, et, et noh, ikkagi himu ikkagi võita midagi. Hirmus soov on teha, ei tea, kuidas täpselt välja tuleb, et vastupidi, et nagu väga suur soov ei olnud, aga tead küll, kuidas välja tuleks, et siis nagu ei ole mõtet. Aga kas see praegune isikunäitus on siis ka sinu enda jaoks kuidagi mingi erilisema tähendusega, et seal soolane. Kes ikka ikka on jah, eks ta on nagu loomulik, et nagu ühed asjad tasakaalustavad teistelt, kui oled suhteliselt palju midagi koos teinud, seda üksinda teha, üksinda teinud, siis tahaks jälle võib-olla koos teha. Et, et see on nagu üldse väga-väga hea, et meil on siin veel paar projekti olnud, et võib-olla varsti põhjust mikrofoni taha istuda. Järgmine nädal peaks saama raamatu kätte, mida me tegime väga mittekunstnikuga ja väga kreisis stsenaariumi järgi, niimoodi, et noh, kõik nagu hülgasid oma igasugused iganes mitte ainult kunstniku käekirjaga, igasugused eetilised printsiibid ja kõike lihtsalt lasti tulla, lähen kuskilt, hakati peal, aga pidevalt see asi asi ja, ja see on nagu oli väga huvitav, sest noh, teisest küljest on samasele suhtlesin ühtede kunstnikega noortega või tuli nagu jutuks ja seal just oli nii, et nad ei tahtnud nagu midagi teha koos, sest öeldi, et et nad on nagu niivõrd väljakujunenud isiksused, neil on kõigil niivõrd oma maailm, et, et nemad ei ole nõus niimoodi mingisugust jama tegema niimoodi, et noh, kes siis teeb ja mida õieti tehakse, et noh ega nad lapsed enam ei ole. Simuna korra kihva tasa mõtlesin, pagan, et noh, ma arvan, et nad on noh, ikkagi veel mingi ringiga maas, et, et noh, ma olen ka tohutu egoist ja mulle meeldib kõik ise teha, et ma teaks täpselt, mis välja tuleb, kuidas välja tuleb. Tohutu kergendus nii-öelda ennast hüljata natuke Markoga koos siis see projekt koos ja veel üks teine asi, et niimoodi, et noh tõesti, et pagan teab, kuhu see laevuke tüürib ja noh, natuke nagu ikkagi tahaks suunata, kuidas suunata, teisi käskida ja kuidagi nagu mingi demokraatlik ühiskond, et kuidagi peab hakkama saama, aga noh, nii lihtsalt ka ei saa niux ees ütleb, et nii, ja kõik täpselt nii lähebki, et see oli nagu väga tervistav tegelikult need, ma arvan, et see, nende uhkus oma tohutu privaatsuse üle, et, et see on ka mingisugune alles alguse värk, pigem. Muidugi sa saad nagu kaotada seda, mis sulle kätte võidetud. Võib-olla nad on nagu väga-väga rahul olevat, kuidas nemad on täiesti jumalast omas maailmas täpselt selles kosmoses, nemad otsustavad iga viimset kui asja ja see on nii tore ja Taiste tal hästi välja, et miks ma peaks hakkama lõhkuma teistega koos mingisugust kammajaa tegema, aga noh, ma arvan, et oleks vaja nagu seda, mis eeskuju kunstnikud muidu siis annavad, et muidu nad on, jah. Kas te küsisite kaenaldesse? Muidugi õpetlik võiks, ma tahan midagi öelda, et noh, tegelikult väga palju just öeldaksegi selle nähtamatuks, et noh, mitte millest pilt räägib, kuidas see pilt on tehtud ja ka see või kuidas sa ise näiteks käitud, et kui sa ütled, et noh, mina, mina, mina ja muud mitte midagi. Et noh, kui kõik hakkaksid niimoodi ütlema, kunstnikud teevad nii, oletame, et kõik vaatavad kunstnikelt, mis siis välja tuli, mingi täielik jama, noh, konsensust ei saavuta, ühiskond läheb kraavis, kõik ütlevad, nii on, eks ole, mina siin omakorda päris oma tänaval või selle koha peal, et mind ei huvita, miks ma peaksin, ma tean ise väga hästi, kuidas asjad peavad käima. Et see oleks ju täielik kaos maailmas, et just selline mingi kokkulepe justkui saad midagi saavutanud, siis loovutad osa sellest saavutada selleks, et noh, kõik koos minna, ükski eraldi ei taha minna koos millegipärast sinna minnakse seda kuidagi aktsepteerida. Kas on mingi plaan ka juba järgmistel maalidel on ka plaanis midagi käivitada, et eelmise aasta Speedi näitusel hävitasite masinaid ja paberist masinaid. Järgmisena hävineb. Te olete mõlemad äärmised ühiskondlikud kuidagi vaat need on just siuksed kantud vastutustundest mingist sellisest mõttest, et mitte midagi oskaks ette öelda, pigem kaks niisugust küsimust, mida ma tahaks esitada, üks on fotovormis. Ja teine on on video, kuigi algul oli nagu pigem audioprojekt, aga noh, puhas audio, ta osutus mõistlikumaks peas, vähemalt vast mõeldes, et ta on nagu koos pildiga, ikkagi see ei sega, pigem ikkagi aitab, et nii, et kumbki ei ole nagu maaliga seotud, et see on ka nagu jälle küsimus, ma pean kasutama abilisi, et ma ei oska neid kõiki asju ise teha, aga, aga noh, need mõtted on kuidagi nii selged ja tunduvad mulle niivõrd olulised, et noh, jälle mingi asi, mis oleks vaja nagu ära teha niimoodi, et noh, mis ta nüüd täpselt on, aga ta mingil moel ka nagu kodanikupositsioon, et ma ja maalida, need ei saa lihtsalt kõikide muude asjade aluseks, mul on ka fotoolud ja need on kõik maalides paremaks läinud, aga seda järgmist fotonäitus seda ei saa nagu maalidele maalides halvemaks, ta saab küll ära teha, aga ta on oluliselt halvem maalides, nii et raske südame tõdesin, et ma pean ikkagi fotot tegema. Kaasama fotograafia fotograaf niikuinii kaasanud, aga lihtsalt ma ei saa näitusele panna maale, ma pean tegema nad fotodena ära kuidagi ja vaatama, et nad fotodena ebakvaliteetsete korralikud maalidesse valaderetuši noh, jätad ära midagi lisad ja kohendanud need väiksemad asjad ära ilma photoshop itena. Keskelt, lihtsad mõtted, mul sellepärast nagu väga meeldivadki seal nagu ongi elu ise või seal ei saagi nagu midagi valesti minna. Üha rohkem on hakanud nagu igasugune reglementeerima või meeldib, et tööd on siuksed ka kuidagi hästi planeeritud, et seda sa planeerid ise mingil hetkel tundub nagu elu hakkab ise juba sinu töid planeerima, et, et kõik, see asi, mis tuleb väljastpoolt mõtte kujul võtabki sihukse vormi, et seal ei olegi nagu midagi, nagu otsustada, sihukse kunstniku ego jaoks ei jäägi nagu ruumi just nii-öelda sabanentsena tublid, et sinist või punast rohkem ta tuleb sul nagu antakse sulle täiesti valmis kuulidesse mõte sisaldabki oma teostust on täispakett niimoodi et seal ei olegi nagu siukest mingi mõtte, kontra, teostusega, mõtteküla, kuidas ma teen, et seal on vähemalt 10 varianti või veel 100, et noh, üks variant ongi täpselt nii ongi, et kõik on täiesti absoluutselt ette antud, see on ma arvan, selle kuskilt väga erilises kohas. Ma pean ta muidugi ära tegema. Mul ei maksa. Karta on, et mul on kaks mõtet ja mõlemad õudselt head, aga aga nad on seda absoluutselt tõestama siiamaani nagu meeldivad, et nende kohta nagu sagedasemad, huvitavad või mitte, nad on lihtsalt sellised mõtted. Aga ega nad vist nii väga automaatselt ei ole, tundub, et plaan on olemas. Ei no plaan olemas, jahetada tulija, aga ta tuli koos plaani ja kõigega niimoodi, et seal väga palju mõelda ei olnud, kohe oli selge, kuidas seda teha, tuleb ka kuni viimse detailini peaaegu ja samas on seal väga palju ka juhuslik, aga juhuslikkus on ka kuidagi niimoodi nii-öelda antud, et teostamise käigus paljud asjad omandavad oma mingi unikaalse vormi, aga mina ei pea seda välja mõtlema, sest mulle ei meeldi see kunstniku väljamõtlemine, eriti tavalise väljamõtlemine hajuka, igasugustes detailidesse, teisejärgulised alles ja siis tundub, et see on oluline, tegelikult varjab olulise ära. Alanud on meie saate teine osa ja külas on meil Ene-Liis Semper, kelle personaalnäitus on avatud praegu kunstihoones. Tere. Tere. Sinu tööd on praegu väljas tegelikult ka koos avades näitusel kogutud kriisid, mis räägib 90.-te aastate kunstist. Aga hetkenäitus, kunstihoone see ei ole, sest retrospektiivne ta keskendub viimaste aastate töödele. Võiks isegi öelda lausa, et enamus töid on nagu selle aasta tööd. Kuidas sa ise näed muutust, kui praegu niimoodi korraga on võimalik näha erinevast ajast töid, on see ilmne muutus sinu jaoks, mis on toimunud nende kahe näituse vahel? Ma ei oska nagu tööde kohta selles mõttes nagu väliselt nagu mingit hinnangut anda, et kas see töödes muutus on nii suur, no seal vist kindlasti mingi muutus on toimunud, siin ju umbes 10 aastat on, eks ole, periood, millal ma olen üldse mingit videosse nagu teinud. Aga tegemise mõttes on küll väga suur muutus. No selles mõttes, et isiklikult ma võin öelda, et ta läheb järjest raskemaks kogu aeg, et alguses oli nagu hästi lõbus ja lihtne, sellepärast et kuna ma olin niivõrd paadunud teatraalia, ei olnud üldse kujutava kunsti peale mõelnud oma noorest põlvest aktiivselt, mis nagu kõiki mu kujutavas kunstis huvitavaid ja tegelevaid sõpru alati üllatab, et et ma väga nagu hilise vanuseni keeldusin üldse ennast kuidagi nagu kunstnikunimega seostama, sest et ma mõtlesin, et ma olen nagu puhas teatriinimene. Et siis, kui ma nagu äkitselt hakkasin neid videosid tegema, siis kuidagi oli nagunii liht pakkus nagu puhast lõbu ja kõik aset umbes võtsid hästi vähe jõudu ja aega ja ja no kuna teadlikkus nagu, mis on mujal maailmas samas valdkonnas tehtud, puudus täielikult, siis ei olnud ka ühtegi nagu sellist segavat asjaolu. Et umbes, et seda ma ei saa teha, sest seda on juba tehtud või seda on see või see teine teinud paremini. Praegu on niimoodi, et ma olen tänu nüüd sellele ootamatult õnnestunud algusele hästi palju ringi reisinud ja näinud nüüd tagantjärgi siis ära kõik selle, mis selles valdkonnas on tehtud. Ja mõnes mõttes loomulikult see kuulub nagu sellise nagu professionaalselt kunstitegemise juurde, aga ega see hetkiti võib olla ootamatult ahistas ja teadlikkus, et ma nagu tegelikult meelsasti mataks osad oma teadmised uuesti maha. Aga noh, seda ei ole võimalik teha nii et siis tuleb siis jätkata nüüd nii, nagu asi on. See näitus nüüd on, eks ole teil teine näitus nüüd vist kolmeaastase pausi järel kunstihoones osa töid on valminud spetsiifiliselt kunstihoone jaoks. Leimate müürisite kinni suure suure saali ja seekord. Seal on konkreetselt kaks tööd, mis filmid. Nendes samades ruumides, kus nad on ka eksponeeritud, no see, mis on suures saalis praegune, see Antalitult, nimetu töö, eks ole, mis on siis nagu 2004, viimane, mis ma siis nii-öelda tegin enne seda, kui ma nüüd uuesti hakkasin tegema? See on filmitud sellesama suures saalis. Ja siis see, mis on seal vastas otse seal pikas saalis, kus fraktsioon pöörleb, see on siis ka tegelikult selles samas ruumis nagu salvestatud. Et päris tihedalt nüüd olete seotud NO teatri 99 kunstilise poolega, et kuidas see on nagu põimunud teie töödes, et ma tean, et seesama kostüüm, eks ole, vist oli kasutusel ka kuningas puu näidendis, mis see on õige küll jah, ja see tegelikult on tekitanud juba hästi palju nagu mingit vastukaja mu tuttavate hulgas kaeta. Ma olen kogu aeg ka, olen öelnud välja kõva häälega seda teatritöö ja töögaleriis on kaks täiesti erinevat asja, eks ole, et ma nüüd üritan nagu üldse mitte omavahel kokku põimida mis mulle vahepeal hakkas tunduma, et võib-olla oleks päris huvitav noh, näiteks kas või nende ülitundlik paindlike näitlejatega, kes meil trupis on nagu teha mingeid katseid ja nii edasi. Aga see näitlejatega töötamine on nagu natuke sihuke pikemaajalisem protsess ja kuna mul oli kuidagi selle neitsi tegemine, jooksis ka mingisse suhteliselt lühikese ajahetke kokku või et aega ei olnud nagu nii palju siis näitlejatega eksperimenteerimine jäi seekord nagu olemata, eks peale, selle üheni. Aga samas on see, et ma kuidagi selle ühe töö puhul ka, kus on see põgenev inimene, keda nagu näiliselt mingi rahvahulk sunnib seda lõputut tiiru jooksma. Tegelikult ma filmisin kaks versiooni, ühe filmisin selle kostüümiga teise nagu tavaliste riietega ja kuni lõpuni mõtlesin, et kas on nüüd õige kasutada selle kostüümi või mitte. Samas, ma mõtlesin, et noh, nagu teadmata vaataja jaoks, kes sinna saali tuleb, eks ole, ei ole see Ubu tükk, eks ole, mitte mingi näitaja, ta näeb lihtsalt sellist nuusut klassikaliselt lahendatud, mingeid arlekiin, eks ole, kes siis omakorda võib-olla esindab siis lihtsalt mingit loomingulist inimest või mida iganes, kes, kes mida näha tahab. Et kui see küsimus tuli sealt nagu, no 99 teatri poole pealt, siis ma arvan, et, et ma kindlasti teatris töötades kasutan väga suurel määral oma informeeritust sellest, mis on nagu kaasaegses kunstis maailmas toimunud, selles mõttes, et seda lihtsalt ei saa vält, eks ole, mingi üldine kompositsiooni asi, mis nagu ajas on nagu muutunud, et see tuleb ilmselt nagu paratamatult lavastustes sisse või noh, selles mõttes, et ta võimaldab nagu näha asju nagu mitme külje pealt korrana. Aga ma, ma ikka veel ei ole päris kindel, kas peaks teatrit tooma galeriis, et selles mõttes ma ütlen, et see on nagu, kui ma kunagi selleni jõuame, siis ilmselt on seal mingi väga pika tööprotsessi vili. Võib-olla see on nagu mu enda mõneti rikutuse küsimus, aga tekkis selle jookson, Harryga selline küsimus, et kas olete näinud seda Schwarzeneggeri filmi Ranyngmann? Ma ei mäleta, et mõtlesin, et ma olen näinud küll mingit Schwarzeneggeri filmi, aga ma ei mäleta, kas ma seda näinud võib-olla ei ole. Ilmselt ei tõmbaks paralleeli, oleksite näinud, järelikult ma ei ole, seal, on ju, kõik teed on paratamatult isikuga seotud, aga võib-olla eks isiklik komaide sõnumeid tuli välja siis, sellest antakse täies aastast 2004, kus äärmiselt idüllilisena kaadrid teie abikaasast tütrest vahelduvad kaadritega teiste jänesekostüümis. Kas selliste tööde valmimine omamoodi ka mingi puhastustuli teie jaoks? No põhimõtteliselt, kui see töö on, eks ole, test 2004 ja Eestis ma näitan seda praegu esimest korda aastal 2000 koos, siis see on võib-olla juba mingi märk, eks ole, et see teema nagu tol hetkel ma ei tahtnud seda päriskodu võis nagu püsti panna. Noh, ütleme üldse minu meelest nagu kunstitoosi tegemisega sel hetkel, kui sul endal on mingisugune üleelamine või, või mis iganes, selline vahetu kogemus, et see on nagunii ja naa, et ühest küljest alati loodad, eks ole, see distantseerib sind sellest konkreetsest probleemist. Aga põhimõtteliselt aitas küll jah, päris hästi, et see on nagu omamoodi mingi teraapiaks, mitte puhastustuli, aga pigem jah, see, kui sa vaatad seda sedasama olukorda nagu kuskilt kaugemalt ja üritad sellest mingit kompositsiooni nagu luua, siis ta muutub kohe ebaisiklikuks või ta muutub ebaisikuliseks, isegi. Samas on see, et. Ma ei oskagi öelda, noh, elu on elu ja kunst on kunstieks ole, et seda päris niisama lihtsalt ka nagu iga kord nagu lahendada ei saa. Kui nüüd selle näituse peale tulevad inimesed eile oma arvamust, kas näiteks sellesama tee kohta ütlema, et siis ta ei pruugi seda kohe niivõrd isiklikult enam võtta, kui ei, ma arvan küll ja põhimõtteliselt igal juhul, kui ta on juba nagu sellise mingisuguse teosena vormistatud, siis ta ju tegelikult pretendeerib teatud sorti üldistused vaevalt et et me viitsiksime käia mööda galeriisid ja vaadata nagu mingite kunstnike isiklikke vaevusi, olgu nad siis füüsilised või vaimsed. Et minu jaoks töötab seal just nimelt seesama vastandas, nagu te väga täpselt ütlesite, et nagu see idülliline pilt mingisugusest rahulikust köögilauatagusest ja siis nagu samal ajal probleemi suurus, mis on ajanud ühe peategelastest mingitesse karvasesse kostüümi, kust ei tahagi välja tulla. Teil tihti tunne, et te tahaksite surra? Hoo, mitte väga tihti. Aga ei saa ka öelda, et seda tunnet poleks kunagi olnud ilmselt see spetsiifiline nagu taju, mida see elu nagu endast kujutab ja kui pikk ta võiks olla või kuidas see asi nagu lõpeb, nagu varieerub elu jooksul see tunnetus, et kindlasti 10 aastat tagasi sellistes nagu vihastes kahekümnendates, kus ööd olid lõputult pikad päevad olid veel pikemad, on siiski nagu sai ikka kõiki asju nagu üle elatud hästi nagu täiega ja siis hästi palju tööd tehtud ja hästi palju pidutsetud, hästi palju üle elatud ja ja kõik siuksed piirsituatsioonid olid suhteliselt igapäevased, võib-olla see oli ka mingi aja märk, et ma arvan, et praegu on maailm üldse muutunud, võib-olla nagu pragmaatilisemaks kõvasti mis isiklikult ei olegi väga minu maitse, aga no mis siis parata sinna. Ja teine asi on see, et no ma arvan küll, et lapse saamisega kaasneb ilmselt mingisugune teatud sorti muutus noh selles mõttes, et sa ikka ei saa endale nagu lubada kogu aeg peaga vastu seina joosta. Lihtsalt paratamatult nagu tähelepanu pöördub nagu natuke teistsugustele väärtustele. Mingis mõttes ma usun, et see on suhteliselt loomulik areng inimese elus, et vaatame, mis siis nagu edaspidi tuleb. Te olete kunagi öelnud, et ta ei salli, eks ole vägivalda ja haiget tegemist ja tapmiste torkimist. Aga jällegi laseb endalt pihta tulistada seal töös ilu. Aga tegelikult ei lase jah. Aga kas see ongi see eesmärk, et te saate ennast selles plaanis välja elada, et kas te tahaksite midagi ilusat hävitada, teades, et see taastub? Oh, väga keeruline, teades, et aastat noh, tegelikult on minu arust niimoodi, et kui maailmas nagu midagi ära hävitada, siis ta 100 protsenti kindlasti samal kujul ei taastu enam kunagi, sest et kõik asjad on unikaalsed, eks ole, samal kujul ei taasta midagi. Aga selles konkreetses teoses, mida see küsimus praegu puudutab, ma ei oska öelda, minu meelest on see kohutad, naljakas, see video, mind ennast ajab see nagu lõputult naerma. Kui ma seda nagu tegin, siis ma sisimas intsitasin ja Montaažis oli neil Monteeriaga koos ka samamoodi väga lõbus. Et seal on nagu hästi mitmeid aspekte, eks igaüks ise nagu leiab, need huvitavad asjad enda jaoks üles, aga, aga see on kindlasti väga eneseirooniline, ses mõttes, et see lõputu kaadri sättimine ja ideaalse kompositsiooni tagaajamine, eks ole, mis on antud juhul viidud nagu sihukse idiootliku lihtsuseni. Et nagu mingi pool sentimeetrit vasakule või paremale on kas ilus või mitte ilus, eks, et see on nagu niuke suhteliselt, et ma arvan naljakas. Ja siis teine asi, et noh, mille nimel see asi käib, eks ole, mis nagu lõpplahendus on täpselt sama, sest et ta nagunii palju on seda ilusat pildistamist või ilusat kas või kaanepilte või ilusaid plakateid või ilusaid postreid või noh, see on nagu mingi täiesti omaette teema, eks ole, et millised on need nagu reeglid, mille järgi sellist asja nagu tehakse tegelikult. Ja mulle tundus see antud juhul sinna lõppu pandud lahendus nagu väga punk. Et see ei saa salata, et oli tore lasta ennast mineerida või siis nagu neid laenguid kinnitada ja oli ka tore saada nende nagu laskude osaliseks lõpus ja see on minu arust niivõrd selge. No ma ei tea, võib-olla inimene, kes ei ole kunagi mõelnud selle peale, et kuidas surrakse filmis või kuidas surrakse teatris, eks. Aga just nimelt nende asjade veenvus, nii nagu nad laval või kinolinal esitatakse, nende tegelik tehniline olemus on minu arust juba iseenesest nagu nii suur vastuolu. Et siit nagu jätkuski mul siis nagu mõtlemist, nii küll, aga et ma mõtlesin, et võiks selle lause sinna videosse panna. Kas te olete ise ka ühtlasi näituse nii-öelda kujundaja, et kõik need vaheseinad ja et mis mulle alati sümpaatne on teie näite puhul, et ruumides tööde jaotamine, keskkond, mis sinna nagu üldiselt tekib, kuidas tööd üksteisest läbi lõikavad et kas seda rõhutata või lihtsalt paratamatult Ühest küljest, eks ole, see on selge, et kunagi vähemalt Eestis kindlasti ma arvan, lähiajal ei ole võimalik saavutada nagu absoluutselt helikindlaid ruume, eks ole, millest on natuke kahju, sest et noh, maailmas tegelikult on olemas mingid sellised nagu lokaalsed kõlarid, mis minu teada kihutatakse galerii lakke ja siis nad nagu piiritlevad mingi konkreetse tsooni, kus see heli on väga, valija, seal väljaspool jälle pole praktiliselt üldse kuulda. Aga noh, meie puhul tuleb siis sellega nagu arvestada, et need helid nagu kostavad igale poole sisse samal ajal on see, et mis puudutab nagu muidu seda ruumide jagamist ja seda, et nagu, et mis töö, mille kõrval või kuidas see nagu see inimene, kes seal siis näiliselt hakkaks ringi käima, et milliste emotsioonidega teiseks ta võiks saada. No see on loomulik, et ma seda meelsasti töötan läbi või noh, see pakub mulle ju suisa rõõmu nagu ka ruumide ümberehitamine, ma teeks seda kogu aeg. Ei oleks võimalik, et see kunstihoonega kaks korda kokkupuude teemal, et neid vaheseinu ehitada, midagi muuta, see on mulle endale nagu väga meeldinud. Ja võib-olla see on nagu ka seotud kuidagi selle teatritöö kogemusega, et ma pean kogu aeg nagu mingit ühte ja sama ruum, eks ole, noh, ma ei tea Draamateatri väikese saali, mis on kauni spetsiifiline. Ma olen seal teinud mingi üle 20 lavastused, et alati tuleb natuke teistsugune olema. Et sa alateadlikult mõtled kogu aeg selle peale, et kuidas saavutada võimalikult maksimaalselt mingit sihukest ruumi elamust, kui vahendid on need teistsugused. Kas videorong oli teil heliga või oli ta mõeldud? Teiste täna ja tädid, kes valvavad näitustele, tunnustanud heli sisse lülitada, ma jõudsin kell neli galeriis ja ma olin nagu üüratult kurb selle pärast, aga polnud midagi parata, see käima lihtsalt uuesti, sest minu jaoks selle minu arust üks huvitavamaid kooskõlas oligi see, et vaadates seda videot, ilu just vähemalt see hetk, kui mina seda vaatasin, lõikas peale meid laske sisse, sai ääretult terav rongi tervalt saalist, et just nimelt see, kuidas need kaks videot omavahel hakkasid suhestuma. No see on nüüd juba väga sihuke praktiline asi, aga ma lihtsalt käisin korraks Pärnus ja teine ära oma lapse, kes oli nädal aega vanaema juures, et ema saaks oma näituse valmis teha. Et siis ma ei olnud kunstihoones ja ei saanud üle vaadata, et kas kõik töötab, et selles mõttes inimesed, kes valvavad näitust, on küll ääretult nagu tähelepanelikud ja annavad oma parima aga kuna nemad ise ei ole neid asju teinud, siis nende jaoks on see ikkagi üks suur müra, kõik, eks ole, et nad võivad täitsa vabalt nagu midagi kahe silma vahele jätta. Et siis jah, neil oli kahjuks ununenud see asi sisse lülitada. Ja noh, siukseid asju juhtub ikka nii, et ilmselt ootab meid ees nüüd kuu aega seda, et iga hommik, väike tiir kunstjoonest läbis kõik nagu asjad kontrolli all ja siis saab tööle minna. Kas see näitas kallaku juba natukene noh, mitte võib-olla nüüd küll eesmärke on targa, võib-olla natukese roll näidata, et mitte küll etteheite vormis, aga mõnikord arvatakse, et kunstnikud seal 90.-te kunsti muutuses suurelt läbi lõid, elavad võib-olla siiamaani tegelikult nende 90.-te aastate videote peale rändavad nendega mööda maailma ringi ja on sellega ennast kinnistanud kuskile positsiooni. Ja paratamatult sellega need väga palju seostatakse, et kas see uus näitus kuidagi võib-olla ka üritab distantseeruda sellest ma arvan, et see tegelikult ei ole nii, et noh, maailma praktika, kas on nii, eks ole, et kui sa nagu oled tegev, see tähendab seda, et sa toodad midagi juurde, et sa ei saa tegelikult sõita ringi kogu aeg vanade töödega, sest vanad tööd paratamatult ammendavad lõpuks ennast või noh, selles mõttes, et on kohad, kus need on juba näidatud ja neid kohti, kus neid ei ole veel näidatud, mis oleks olulised kohad, neid jääb järjest vähemaks ja vähemaks. Täpselt samamoodi on see, et kui sa kas siis Euroopas või, või ka väljaspool, eks ole, üldse nagu tahad kuidagi aktiivne olla, siis paratamatult see on nagu varem või hiljem oled seotud mingite kale riidega ja galeriid töötavad jällegi oma iga-aastaste messide päevakava järgi, et neil on sügisel mingid messid kuskile neil kevadel mingid messid ja messid tähendavad seda, et nad peavad minema ja müüma midagi ja neil peab olema uut toodangut, mida müüa. Mis tähendab, et ma mitte ei ürita distantseeruda ennast oma üheksandate aastate loomingust, vaid ma üritan jätkata. Ta lihtsalt videokunstnikuna videokunstnik, kes tahab videokunstnik olla, peab paratamatult tegema videosid isegi väga hea, lihtsalt selle suure 90-st monster, nagu aeg-ajalt arvatakse, ta on saabunud, mingi selline letargia pidid jätta nagu paigalseis või, või et mida need kunstnikud edasi selle kõige, ma arvan, et aeg on nagu muutunud päris tugevalt, mida ma ka mainisin ja eks siin lihtsalt aeg nagu võib-olla selekteerib kõige paremini välja, et kes leiab mingid uued ja huvitavad teemad ja kes siis suudab oma mingis vanas selles meediumis nagu edasi püsida, aga aga nagu ma isegi ütlesin, noh, võib-olla ka seotud sellega, eks ole, et ma enne seda mul ei olnud seda 99 teatrit ja enne seda mul ei olnud tütart. Kes on nüüd kolm enne, noh, see on kõik alanud ju algusest nagu kõik korraga. Aga ma ikkagi isiklikult. Kuna video mind ikka veel huvitab, siis ma arvan, et ma võiks selles valdkonnas nagu edasi töötada. Enne oli lihtsam, aga üritame nüüd siis keerulisemate skeemide järgi. See, millest näituse avamiselt tühjaks jooksite oli muda või miski muu Kolad, kas te proovinud seda? Ma pidasin seda millekski vulgaarse maks selles mõttes. Oh taevas ei, see oli väga ilus kõik seepärast, et see oli sulašokolaadi, sulatasime 10 kilo šokolaadi ekstra selleks puhuks ja siis, kuna ta terve avamise aja oligi kuum, ehk siis nagu ta lõhnas väga tugevalt. Siis käisid päris mitmed inimesed teda seal söömas. Ja ta ei olnud mingisugune kahtlane kraam, tuli puhas. See on tõesti kuu aja pärast, kui mina seal käisin, järelikult enne mind oli keegi käinud kergelt Maide koeraga kast jalanõudega, sest et teatav spetsiifiline lõhn oli õhus ja seetõttu mina järeldasin kohe, et see pruun ollus seal peab olema selle lõhna, vastupidi see oli, ma ise oli nii rahul selle teosega, sellepärast et see oli selline kurb ja pisut nõrgenenud šokolaadimehike, kes seal nagunii-öelda verest tühjaks jooksis. Aga samas temast välja voolav kraam oli täiesti maitsev ja lõhnas isuäratavalt. See letargia, selles hõbepaberist vormitud skafandris siis mul mingi tunnikese, enne kui ma sealt välja tulin ja see oli väga vahva, see kogemus. Sest minu enda soovil ei olnud selles kostüümis silmaauke niimoodi, et ma ei näinud mitte midagi, ainult kuulsin natuke seda ka niimoodi kajavalt ja kaikuvalt ja ja hõbepabermaterjalina hoiab kogu soojuse kinni, mida su keha saab niimoodi, et seal sees oli selline turvaline ja soe ja mõnus ja tekkis mingi täielik sihuke oma väike mikromaailm, kust võib-olla ei olnudki nagu enam mingit soovi väljuda pikapeale. Kunagi Hanno Soans kirjutas, et teie töödest ei sobi lobiseda üksteise sellest arvata No on, on mulle alati tundunud väga aruka inimesena, mõtlesin, et ma arvan, et tal on õigus. Ma arvan tegelikult, et videote ümberjutustamine on nagu väga kurjast, sellepärast et noh, kui see asi oleks ikka nii lahja, et teda annab nagu kolme lausega kokku võtta, siis poleks mõtet üldse selle valdkonnaga nagu vaeva näha, siis saakski teda kirjeldada. Ma üritan teha selliseid asju, millest oleks raske lobiseda. Punkt c r. Selline oli siis. Meie tänane saade ja stuudios olid saatejuhid Karen Jagodin ja Aleksander Tsapov. Külalised olid täna Ene-Liis Semper ja Kaido Ole. Kohtumiseni uuesti nädala pärast, mille räägime ka sel nädalal meie hulgast lahkunud skulptorist Edgar viiesest.