Tervist, kallid klassikaraadio kuulajad alanud on suvises formaadis kunstisadekunstpunkte err, mina olen Aleksander, saab Wow. Äsja kuulasime alustuseks Helsilisansistumi lugu matšide teips. Ja tänases saates on meil intervjuu kolme välismaise kuraatoriga, kes on kureerinud Ars Baltica fototriennaali neljanda, mis on avatud 11.-st augustist 30. septembrini. KUMUs viiendal korrusel. Ma lühidalt lainetega pressiteksti, enne kui me lähme intervjuude juurde. Näitus, ära pabista, uudishimulik näitus, mis esitab fotosid, videoid ja installatsioone kunstnikelt Läänemere regioonist töid, mis osutavad probleemidele hirmudele seoses kaasaegses ühiskonnas toimuvate muutustega. Euroopa ühiskondliku poliitiliste majanduslikku tegelikkust mõjutavad ümberstruktureerimisprotsessid, mis on viinud ühelt poolt ebapüsivate ühiskondlike suheteni kodukoha tunde kadumiseni ning üha süveneva individualismi teiselt poolt kasvava tööpuuduse, ühiskondliku passiivsuse poliitikas pettumuseni. Näitus põhineb veendumusel, et kunst võib ärgitada mõtestama osalust ühiskonnas teistmoodi. Väljapanekule on kutsutud autorit, kelle töötamisviis põhineb oma sotsiaalse keskkonna uurimisel. Kunstnikud tegelevad selliste erinevate teemadega nagu migratsioonipoliitika, normaalsuse ja erilisuse kohta ringlevad ideed, millegi mõistmise vääritimõistmise mehhanismid, ühiskondlikud hirmud, noortele, väärtushinnangud, erinevad vaatenurgad elule, meedia mõju meie maailmatajule ning argelasindi mentaalsed väärtused. Töid ühendab positiivne, sageli humoorikas alatoon, mis aitab vaatajal suhestada tema jaoks uuega ning uurida omaenesereaktsioone töödes käsitletud teemadele. Intervjuu on inglise keeles ja siis pärast iga küsimus vastust. Ma teen väikese eestikeelse resümee. Head kuulamist. Saade kunste PTR nüüd omadega jõudnud kumu kunstimuuseumis, kus täna avati Ars Baltica neljas fotodrenaal ja oleme jutule saanud kolme välismaise kuraatoriga, kes selle Läänemere regioonides rändava näituse eest vastutavad, on. Esiteks palusin kolmel kuraatoril end tutvustada ja rääkida, mis moel said nad kaasatud Ars Baltica triennaali kureerimis ja siis Dorati peenelt. Kõigepealt ütles, et Talle pakkus selle projekti välja saksa kultuuriministeerium. Kuna ta oli töötanud juba kolmanda Ars Baltica triennaaliga ja tema oli siis see, kes kutsus kaasautoriteks ka khati kivineni Soomest, kes siis on tööd teinudki kaasaegse kunstimuuseumis ajutiste näituste korraldamisega ja siis teiseks Enriko Lungi Luksemburgist. Kohalikust kasiina Luksemburg kunstikeskusest. Küsisin miks on näituse pealkiri don't vurri pikk juures, mis on siis võetud, proovime fereni poploo järgi ehk siis eesti keeli ära muretseda, õnnelik ja kuidas siis nad jõudsid just nende kunstnikeni, kelle tööd praegu kumus üleval on? Vastus oli siis säärane, et nad said ta teha eeltöö käigus nii-öelda uurimisreise erinevatesse riikidesse ja erinevatest siis Läänemeremaades kohtuda kohalike kuraatorite, kultuuritegelaste, ajakirjanike ja kunstnikega. Ja siis sai arutletud Euroopas toimuvate rekonstrueerimisprotsesside üle. Ja nagu selgus, on Euroopas väga dominantne element, hirm. Ja nemad siis andsid kunstnikele võimaluse mitte niivõrd reprodutseerida kaasaegses Euroopas valitsevaid hirme, vaid pigem pakkuda välja reaktsioone, mida ette võtta. Järjekordne küsimus oli, et kas kuraatoritel olid ka kohalikud nõustajad, kes nii-öelda kunstnike valimisel neid aitasid, sest näiteks Eestit esindab antud näitusele ainsana Katrin tees, et kuidas näiteks temani jõuti. Ja mulle öeldi, et nad kõik on varemgi Läänemere regioonidega tegelenud ja neil kõigil on olemas erinevate inimeste kontaktid, mida nad siis kõika kasutasid omal moel. Nad kohtusid ja kõnelesid kunstnikega ja ajakirjanikega ja nagu juba sai öeldud väga erinevate kultuuriinimestega. Ja nad ütlesid, et see otsimise ja kohtumiste aeg oli väga intensiivne heterogeenne. Loomulikult olemas pidevalt ka mõttevahetus neil omavahel. Ja kui nad selle asja üldse ette võtsid, polnud neil ju tegelikult aimugi, mis sellest projektist tuleb see praegu meieni jõudnud, siis ära muretse, kole uudishimulik vormus siis täielikult selle nende uurimisreiside jooksul. Küsisin, et selle näitusega kaasneb ka väga roosalt kujundatud kataloog raamat. Ja selle sissejuhatuses nad kolmekesi on kontsentreerunud globoliseerumisele ja kuidas see mõjutab nii vanemaid kui ka värskemaid Euroopa Liidu riike ja sai küsitud, et kas varemalt mainitud hirm on kõigis neis maades siis tõesti ühtemoodi kohal olev ja globaliseerumise mõju ühesugune. Nad kostsid selle peale, et ajalugu ja kohalikud olud on muidugi alati vägagi erinevad, ent paljud globaliseerumise elemendid on sarnased. Pool inimesed kardavad oma tööd kaotada, tulevik on justkui ebakindlam. Ja need hirmud pluss siis ebakindlus on Poliitikutele majandusele head instrumendid ja neid saab ära kasutada näiteks terrorismihirm või hirm immigrantide ees. Seda tarvitatakse tihtilugu nõndaviisi ära, et inimeste tähelepanu millalgi muult kõrvale juhtida. Ja siit on tuletatud ka see rõhutatud Pealkiri. Ole uudishimulik. Tulenevalt siis nende vastastest tekkis mul küsimus, et kas me võiks näiteks asendada nende pealkirjas sõna uudishimulik sõnaga näiteks paranoiline, et ära muretse, ole paranoiline. Kui ühest suust vaatasid nad kõik, muidugi, ei. Et uudishimulik tähendab seda, et sa oled väga avatud ja soovid saada uusi teadmisi. See tähendab seda, et sa ei kontsentreeruvad iseendale ja uudishimu on maailmas hakkamasaamise eeltingimus. Et ühesõnaga nad ei olnud mitte teps nõus sellega, et paranoiline võiks kuidagi uudishimuliku asendada. Järgmisena hakkasin ma kinni sellisest asjast, et pakkusin välja, et kas oleks õige öelda, et me elame postrevolutsioonilises ajas kus keegi tegelikult siiralt ei usu, et nad võivad midagi muuta. Ja tõesti, Enriko nõustus, et ilmselt me oleme küll postrevolutsioonilises situatsioonis, kuid oluline on ikkagi sellele situatsioonile reageerida. Selleks on kõik tehtud, et panna inimesi uskuma, et nad ei saa midagi muuta. Aga tegelikult saaksime kõik paljutki muuta. Siis ta pakkus välja, et mis oleks kaasajal kõige revolutsioonilisem fakt, et tema arvates parim tegu oleks vähendada tarbimist. Eelkõige siis alustades ise ja siis võib-olla sinu teguviisist tulenevalt järgmine inimene vähendab tarbimist siis järgmine, järgmine, järgmine ja lõpuks väga suur hulk inimesi on vähendanud oma tarbimist. Kui aga igaüks tahab vaid rohkem tarbida, siis see vait, et see tsementeerib meie ajasituatsiooni ja võtsin siis kokku sedasi, et kõike on võimalik muuta, tarvitseb olla vaid vapper ja uudishimulik. Minu viimaseks küsimuseks selle lühikese intervjuu jooksul jäi, et antud näitus siis on rändav näitus. Ja enne Tallinnat oli see üleval juba Saksamaal Kielis ja küsisin, et milline oli vastukaja näitusele, et kas oli ootuspärane või ootamatu. Nagu Dorati vastas oli enamikule inimestest nende üleskutse ole uudishimulik. Meele järgi ja ootuspäraselt oli näituselt populaarsem töö soomlaste Oliver ja teller voo kallaineni video, kaebuste koor, sen siis video, kus inimesed said erinevates linnades kooris lauldes väljendada rahulolematust just iseenda isiklikust vaatenurgast. Punkt err. Tänane kunstpunkte r. Saade on omadega õhtal oli teine kaunis üles kutseline, nagu võisite kuulda. Ars Baltica neljas fotodrenaal on kumu viiendal korrusel avatud 30. septembrini. Soovitan kõigil minna seda külastada, kellel võimalus. Stuudios oli Aleksander sappav saade kunstpunkte Erran jälle eetris nädala pärast järgi saate kuulata või endale allalaad ja seda ka internetist leheküljelt www klassikaraadio. Ja kuulmiseni.