Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, alandan saade, kunst, err, mina olen Aleksander Tsapov. Tänase saate teemaks on meile vabaduse sammas, ehk siis äsja lõppes Vabaduse samba ideekonkurss mille võitjaks kuulutati siis 30 meetri kõrgune töö. Suur rist dolomiitsamba otsas. See on viimastel päevadel ilmselt olnud jututeema number üks nii meedias kui ka ärksate inimeste endi vahel. Ja küllap ei vaibu ka debatt ja leerijasse jagunemine lähiajal. Ma helistasin kahele kunstiteadlasele kunsti ja arhitektuuriajaloolasele, kui soovite. Kõigepealt räägime Krista Kodresega ja seejärel helistame Andres kurele, et küsida nende arvamust ja nende positsiooni võidude suhtes järgmise nädala saates. Võimalik, et me jätkame seda võidusamba teemat, kuid siis juba loodame jutule saada mõnede žüriiliikmetega võib-olla Arhitektide Liidu esimehe Ülar margiga ja võib-olla ka kellegi teisega. Sest praegusel hetkel veel on žürii kokku leppinud, et nemad midagi ei kommenteeri. Aga seniks head kuulamist teile. Sale Kunzee Erra nüüd oma telefoniliinile saanud kunsti ja arhitektuuriajaloolase Krista Kodres tervist. Ja jutuks tuleb meil nüüd äsja avalikustatud Vabaduse samba ideekonkursi võidutöö. Ma siis kohe esiteks küsin puhtalt isiklikult, et kuidas te rahul olete avaldatud võidutööga. Ei paraku mitte ei ole rahul ja. Ei ole mitte sugugi kohe mitte sugugi. Mis oleks need siis peamised põhjendused, miks töö teile vastukarva? Neid põhjusi on nagu üsna palju ja kui loomulikult, et kuivõrd minu poole pöördutakse, kui, kui kunstiteadlase poole siis läheb, kõik eeldavad, et ma räägiksin väga palju esteetikat ja seda, et tõepoolest tuleb ka teha, et niisiis, kui alustada sisesteetikast või sellest, et kas see on ilus või siis On paljud ju tänaseks juba jõudnud ette heida võidutööle seda, et ta vorm on vanamoodne ja kuuluks justkui eelmise sajandi algupoole. See vastab ka tõele, aga iseenesest see, et kasutatakse mingisugust vana vormi või tsiteeritakse, seda, see ju tänapäeval ei ole selles mitte midagi uut juba juba ammu postmodernism Arp ajalooliste vormidega mängida ja, ja iseenesest see ei ole mitte see mitmesse tulemuslikest. Pigem ikkagi see, et see ajalooga manipuleerimine on ebaõnnestunud ja kui on juba autorid valinud niisuguse klassikalise lähenemise, siis peaks seda klassikat tõepoolest valdama, siin on proportsioonid selgelt paigast ära. Ja teisalt muidugi me võiksime sellesama esteetika tõsta ka niisuguste linnaehituslikku konteksti ja rääkida sellest, et me oleme sinna siis võidutöö ettepanekul justkui püstitamas üheksakorruselise maja kõrgust monumenti, mis tegelikult, et visuaalselt oleks loomulikult veel kõrgem, sest ta püstitatakse bastioni nõlvale. Nii et noh, niisuguse ilu poole pealt on asi väga halb, aga, aga muidugi hoopiski halvem on ta selle poole pealt, mida me võiksime siis nimetada semiootilise või tähenduslikuks pooleks. Oligi mul huvis kas semiootilise või siis ajaloolise poole pealt, et selle monumendi, ütleme siis ühenduskohad teatava meie põlgnemisega sellisest saksa kultuuriruumist. Ei, ma ei, seda nüüd küll ei ütleks see, mis, mis minule ikkagi kõigepealt silma torkas, mina keha nagu tegelen visuaalidega ja ma arvan, et, et see ei ole ainult mina, sest et ma olen juba sinna suunda arvamust ka lugenud, et eelkõige see on ikkagi selles vabadussõja ristimärgi kasutamine ühel siis hiigelkõrgel postamendil, meie teame, mis seal vabadust. Ta on peale meie seda eriti keegi ei tea, ta meenutab teatavasti väga palju natsistlike sümboleid ja kui me ta ikkagi niisuguse üheksakorruselise maja kõrgusele paigutame, siis see ei ole see kindlasti, mida me sisimas tahaksime, me lihtsalt oleme piisavalt, võib-olla ka otsustajad, zürii otsustajad pole piisavalt endale teadvustanud või seda visuaalset keelt osanud tõlgendada, et, et see mõjub erakordselt Militaarselt. Ta viitab. Kuigi ta tahaks nagu viidata meie oma ajaloole viitav samas hoopis mingile teisele ajaloole ja meie kätega vehkimine või selle eitamine ei aita, sellepärast et tähed ei sünni paraku mitte nende tähenduse andjate käes, vaid eelkõige ikkagi publiku seas, ehk siis nende seast, kes seda vaatavad, vaatavad seda, mitte ainult meie, vaid ka vaatavad seda teised. Aga siin on veel veel üks teine aspekt. See on minu arvates selle tähendusega ka, et kui me valime niisuguste töö meile nii tähtsa sündmuse tähistamiseks sellises vormikeeles töö nagu see praegu on, siis pigem nagu osutaksime sellele, et me ei olegi ise moodne Skype'i ja eesti tüüpi ühiskond, vaid me oleme mingisugune suhteliselt, et kirjaoskamatu ja ma just rõhutan, visuaalselt kirjaoskamatu ühiskond, kes vaatamata oma oma edusammudele ei ole tegelikult kultuuriliselt eriti kaugele jõudnud. Et mulle teeb see muret, ühesõnaga ma väidan seda, et see, mida antud lahendust sümboliseerib, mida ta hakkaks laiemale publikule tähendama, ei ole kuidagi see, mida me tegelikult tahame. Me lihtsalt ei ole sellest aru saanud. Aga kuidas suhtuda sellesse, et väidetavalt ütleme, et me räägime praegu ei tee projektist, et see tähendab seda, et ta sellisel kujul tõesti tuleb, et noh, et see on puhas oletus veel antud töö puhul peaks olema ka, et dolomiidi saluse teisel küljel võime lugeda mäe Konstantin Pätsi kõnet, kuidas sellesse suhtuda? Kõnet, millest ma ei tea iseenesest kui on nii-öelda targad kirjaread, siis miks ka mitte. Ja päts on lõppude lõpuks aja meie ajaloo suurkuju ükskõik missuguseid diskussioone tema rolli ja ta negatiivse rolli üle viimasel ajal ei oleks peetud, aga kahtlemata kuulub ta Eesti ajaloo suurkujude hulka. Nii et mul ei ole iseenesest midagi niisuguse teksti kasutamise kohta, aga jällegi mil moel. Ja teisalt, et siis kogu see põhimonumendi dominantne meelsus minu jaoks, nagu ma ütlesin, on, on militaarne ja selles mõttes väga halb ja ma arvan, et, et pätsu tekst ei aita ka eriti seal seda oluliselt parandada, kui, kui märk on nii võimas ja nii suur, nagu teda praegu plaanitakse. Aga see küsimuse teine pool, et, et kõike saab muuta, muidugi alati saab kõike muuta, ainult et praegu me oleme näinud ainult kolmetööd, eks ole. Mida siis kavatsetakse auhinnata. Et küsimus on lihtsalt selles, et kui juba juba praegu, eks ole, ütlevad ka žürii prominentseid liikmed, nii palju kui ma intervjuudest olen kuulnud, et oi, et aga seda saab ju muuta, siis minul lihtsalt tekib küsimus, et tõid, oli ikkagi suhteliselt palju, et kas siis ei oleks saanud leida sealt niisugust tööd, mida ei pea muutma ja mis valikuna realiseeritakse siiski suhteliselt sellisena, et vastasel juhul me peaksime hakkama selle töö kohta moodustama järjekordselt uusi žürii siis, et kui kuidas muuta, mis suundada, kui ta muudab näiteks radikaalselt praeguse kriitika valgusel, siis mis on minu arvates siiski olnud suhteliselt inimene peaks tulema kokku mingisugused uued komisjonid, kes siis otsustavad, kas see variant, mida suudetakse pakkuda, on mis see õige variant, ehk siis mul on tõsiseid etteheiteid žürii tööle just selles osas, et see ei saa lõppeda väitega, et noh, me valisime jube hea töö välja, aga noh, me võime teda ju ka muud. Ja teiseks, tõenäoliselt kui see monument sellisel kujul peaks tulema, siis ta satuks konflikti ülejäänud Vabaduse väljaku planeeringuga. Ta satuks mingisse sellega konflikti minu arvates noh esiteks loomulikult oma vormikeeles, et ülejäänud Vabaduse väljaku praegune planeering on, on silmatorkavat kaasaegne moderne, aga mingil moel oleks seda sellega, et ta võib olla ka nad võimendaksid 11 halval moel. Ma pean silmas seda, et, et ka see praegune Vabaduse väljaku ette nähtud lahendus on küllaltki monumentaalne. Ühesõnaga me saame niukses väikse Tallinna vanalinna külje alla mingisuguse hiigelsuure siukse nagu Berliini platsi ja minu arvates on ka see erakordselt küsitav. Eksis. Mulle tundub, et see autor, kes nüüd võidutööks on välja valitud ei ole päris kompetentne selle töö tegemisel olnud ka selles mõttes, et ta ei ole suutnud õigesti hinnata seda, missugune see koht on selle koha isel. Ta on üledimensioneeritud, ta pole aru saanud, et see Vabaduse väljak tegelikult on ju üks väike koht ja sinna ei saa midagi niisugust, selles mastaabis. Mida te, Ants Juske kommentaarist arvata, et kunstiakadeemia lihtsalt ei väljasta enam ütleme skulptorid näiteks kes üldse suudaksid sellist monumentaalseid teost välja kanda? Ei vasta jälle tõele, esiteks sellepärast, et need, need teise ja kolmanda koha tööd, mida tellitud on täiesti korralikku tööd ja mis tähendab, et ei väljasta. Ma võiksin peaaegu kihla vedada, et me alles imestame, kestele tööautol on, ma ei usu, et tegemist on üldse professionaaliga, muide aga seda me kuuleme õige pea. Nähtavasti. Aga lõpuks ma küsiks, et millist monumenti näeks seal Krista Kodres, kas oleks näiteks teise või kolmanda preemia monument, oleks veel midagi muud. No kindlasti midagi sinna suunda ja muide olin mina ka eelmise konkursi žüriis kus oli tunduvalt rohkem töid. Teise kohad oli väga lakooniline, väga vaoshoitud, väga tõsine ja minu arvates just seetõttu tekitas tegelikult selle üleva tunde, mida me ühelt monoeeldame, et, et see ei pea olema tõepoolest niisugune ratsahobune või rist vaid, vaid see võib olla abstraktne inimestel. Kindlasti on seda raske mõista, aga, aga minu arvates tuleks neid siiski nagu rohkem usaldada professionaale, kellel on just nimelt see silmaga vaatamise kogemus, kes on vaadelnud neid asju ka väljaspool Eestit ja kes tahavad gara seda parimat tulemust, et minu arust on selles mõttes seekordne žürii, mis kuulub valdavalt poliitikutest ja mitteprofessionaalidest on küll nii-öelda ämbrisse astunud, mul on sellest väga kahju, loomulikult. Aitäh teile, Krista Kodres ja ma usun, et see ei ole teile viimane ülesastumine selle samba teemalises debatis. Kunst R-i Vabaduse samba saade jätkub nüüd telefonikõnega kunstiajaloolasele Andres kurele ja küsime talt samuti, kuidas Andres Kurg on rahul valitud ideekonkursi võidutööga. Ma ütleks kahte asja selle võidutöökohta või õigemini nende piltide kohta, mida ma näinud olen. Et esimene puudutab võib-olla seda vormilist külge. Minus tekitab kummastust nagu osa kommentaatorite soov näha seda justkui mingi 19. sajandi monumendina. Et et monument on õige kummaline vormiliselt, et aita ei meenuta tegelikult ka sellist Acalemistliku. Et on kuidagi proportsioonist väljas, risk on tohutult suur selle postamendi suhtes ja nii edasi ja nii edasi, et teda on nagu raske kuhugi mahutada oma oma tüübilt, ta on kuidagi noh, eksitus mitmes mõttes. Aga võib-olla huvitavam pool nagu minu jaoks on see, et miks selline monument valiti ja see risk on liiga suur või mida ta siis sümboliseerib ja mille sümptom ta võiks olla. Et eelkõige kõneleb ta meile sellisest liialdatud rahvuslusest, võiks öelda, mis nagu on viimasel ajal maad võtnud või pead tõstnud, ma ei tea, võib-olla see iseloomustab tegelikult kogu seda viimast kümmet viite teist aastat aga veelgi enam nagu tekitab sellist, õhkab sellist kroonulikust ja teatud raskepärasust, nii et huvitav miks just selline töö valiti sellise seltskonna poolt, kus domineerivad peapiiskop ja kaitseminister, et ilmselgelt nende soov näha Eestit riiki sellise kergelt autoritaarse alatooniga kohana. Ja selles mõttes ei peaks selle töö märksõna olema mitte nagu libertan, vaid, vaid pigem vali kord või midagi sarnast, et tõepoolest rõhutab selliselt oma liialdatud sellises sümboolikast seal on, seal on kõike liiga palju koos selles liialdusena, selles suuruses sellises teatud unenäolisus hõõgastavas suures riskis, väikese tants hakkab ostamendil otsas on tõesti sellist korra ja, ja liialdatud rahvusluse iha. Mis võiks nagu linnas kasu lõigata ruumi mõttes või ka seltskonna mõttes selle monumendi püstitamisest siis paradoksaalsel kombel ma arvan, et kasu lõikab see seni üsna tagasihoidlikuks jäänud vabaduskell, mis mõjub seal kõrval hoopis moodsamat ja, ja kaasaegsemalt ja mida tegelikult juba praegu linnavalitsus väga osavalt on hakanud ära kasutama mingis kampaanias, mis, mis hetkel linnapildis, käivet tegelikult tundub jah, et see avaldus Kell tõuseb mingiks uueks sümboliks võib-olla juhul, kui selline üsna äärmuslik Vabaduse monument vitataks. Kas see oleks siis niimoodi, et ütleme, et kui meil on vabariigi aastapäev 24. veebruar, siis on näiteks niimoodi, et kogunenud kaks seltskonda, üks on risti ümber ja teine on kella ümber, et et siis see väljendab, et kes on moodsam ja kes on siis? Ma annan teile ilmselt mitte nüüd nii, et, et eks see on ka kuidagi ajaliselt nagu struktureeritud, et ühele üks ja teisele, teine kuupäevaga, aga lihtsalt see Vabaduse kella ootamatult hakkab kõnelema hoopis millestki muust, kui ta seni on kõnelenud, kui me kõrvutame teda selle ristiga. Seoses selle teatava autoritaarse tooniga seda rõhutaks ka see, et sinna monumendi taha on planeeritud. Mulle teadmata jupp Pätsi kõnest. Seda ma ka ei tea seda juppi, nii et jah, oleneb, millisest kõnestamis ajast ja kõne pärit on, eks ju. Et see sõltub ka sellest, ma selles mõttes ei saa siin nagu spekuleerida. Kas te olete ka tutvunud kahe teise premeeritud teiega seni? Nii palju kui ma olen jah, seda meedias näinud, et et selle teise töömärksõna, ma arvan, viitab ilmselt sellele Shaliisi laulu ja meie inimesed jah, kui minu inimesi laulu pealkiri, et mis tegelikult tundub. Ma ei tea, kas ta nagu, ütleme monumentaal kunstiliselt või sellise nagu teatud kindla kuvandi või sümbolina nagu see töö ise kuidagi esile tõusis, aga, aga noh, see, et lähtuda sellest üsna ootamatult nagu sellise sümbolist lootusesse tõusnud moodsa laulust, siis see tundus nagu üsna hea mõte, aga noh, ma ei tea, kas see töö nüüd iseenesest järgi tuli, et ma ei ole sellega väga põhjalikult tulnud, aga kindlasti peaks viljakam tee Leida nagu monument, nagu kõneleks paljudele elanike kihtidele ja kohalikele elanikele oleks lähtuda nagu mingist sümbolist, mis nagu on meile oluline või mitte sellisest väga arhailisest või vähe kindla grupi huve esindama. Just selles, kui see konkurss välja kuulutati, siis ilmus, eks ole, need tingimused. Ja siis nendes tingimustes oli kirjas, et et see monument peab olema rahva ühtsust toetavaks linna ruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele. Mälestusmärk peab kajastama sisu nüüdisaegses vormikeeles, kasutades oskuslikult ära tänapäeva monumentaalkunsti võimalusi Tallinnas väärika arhitektuuriajalooga linnaruumis ja teiseks, siis mis oli see oluline oli see, et mälestusmärgi paigutus meie linna ruumilises kontekstis peab avama meie rahvusliku ise oleme see idee läbi selge ajaloolist poliitilise tausta ja ühtlasi mälestusmärk peaks olema üldistatud ja arusaadav, vastuvõetav kõigile, sõltumata east või ühiskondlikust taustast või rahvuslikust identiteedist. Et selge see, et see monument tegelikult ju ei täida neid samu tingimusi, mis seal alguses olid ette antud. Nojah, need tingimused üldse, eks ju, kui kui need läbi lugeda, ilmselt on väga raske või midagi, mis nendele kõikidele punktile perfektselt vastaks. Aga selge on see, et selline äärmiselt nagu minevikku vaatav ja võib-olla ka selline noh, mõtlen selline ülirahvuslik ja isegi nagu veidi kummaline sümbol, mis, mida tegelikult ei ole kunagi olemas olnud. Selle nagunii-öelda taasloomine, et see küll ilmselt nagu erilist poolehoidu ei, ei tekita, ei võida ja ma arvan, et seda on ka näha juba mingites lehe kommentaarides lugudes. Aga see ei ole ju tegelikult, eks ole, esimene konkurss, et kui me veel spekuleeriks, et kas me saame läbi kukkunud konkursi taas kord või ikkagi 90.-ks selleks vabadussõja aastapäevaks surutakse läbi. Nojah, see ei sõltu vist nagu otseselt konkursi tulemusest see, kas kas see valmis ehitatakse või mitte, et seal on nende tegijate endi ambitsioonid ja nende võimulolijate ambitsioonid, et kas on vaja või mitte. Et need konkursid on tõepoolest väga palju olnud, tallinlasena ütleks ma, et palju olulisem oleks võib-olla nagu Vabaduse väljak valmis saada linnaruumiliselt sellise toimima saada. Võib-olla oleks ju väga demokraatlik mõtte nagu öelda, et see väljak ongi meie monument, et siia me tuleme ja arutame või näitame oma poliitilist meelsust või, või mida iganes, et mis Leo Lapin on esinenud sellise seisukohaga kunagi 90.-te algusel, et parim Vabaduse monument oleks, oleks vaba Vabaduse väljak mis oleks nagu autodest vaba selles mõttes? Noh, võib-olla selle juurde tagasi tulla, et, et võib-olla nagu linnale oleks palju olulisem. Ma küsin, et viimase küsimusena, et millist monumenti sa ise tahaksid näha. Aga kui hiidlane ikkagi monument peab tulema mitteväljak. Jah, siis mina arvan, et see monument peaks lähtuma kontseptuaalse lähtepunktist või, või olema siis monument selles mõttes, et, et tal on ka midagi öelda, tal on nagu mingi sõnum ja ta ei toetu ainult sellisele Arailisele sümboolikale. Et ta tõesti pakub mingi uue sümbolit. Võiks olla teatud mõttes tulevikku vaatav, aga, aga mitte see, need tühi linnakujunduslik element. Nende varasemate konkursside peamine probleem ongi olnud selles, et nad pakuvad väga palju sellist abstraktset linnakujundusliku, moodsat hetkel moodsat siis või sel hetkel moodsat arhitektuuri või sellist pisidisaini. Aga, aga sellel pihilisainid ei ole mingit sõnumit, et peaks olema tõepoolest selline teatud kontseptuaalne lähenemine, et selle võiks teha mõni kontseptuaalne kunstnik. Aitäh sulle, Andres Kurg sele teravmeelse kommentaari eest, palun. Tänane kunstisaade oli meil vabadusesambast, meie intervjuu üritavad olid selgelt oponeerivad selle võidude suhtes. Ja küllap ei ole see üllatus, sest arvata on, et samas või see nii-öelda idee projekt, mis välja valiti, palju lahkhelisid tekitab inimeste hulgas. Järgmine saade on eetris nädala pärast. Järele kuulata saate internetist WWW klassikaraadiopunkte. Ja järgmine saade on ühtlasi ka viimane lühike saade Suveformaadis ja siis juba septembrist jätkub saade taas kord kahe saatejuhiga. Seniks teile aga hüva nädalat ja stuudios oli Aleksander saabub kuulmiseni.