Punkt err. Tere, algab järjekordne saade kunste ERR stuudios on Karen Jagodin ja Aleksander. Täna on meil kaks teemat, esimeses osas käsitleme uut kunst poee numbrit ja stuudios on heie Treier. Ja teises osas vaatame eesti vii tšai kasvulava. Räägime seia Treieriga nüüd ja miks siis see uus kunsttee on paljuski keskendunud noortele kunstnikele või üldse, kuidas noored kunstnikud, kunstiturul võiksid läbi lüüa. No kui seda ajakirja varasemalt ka jälgida, siis on püütud mingid teemaplokid nagu kokku panna noh, näiteks seal mõned noorte kunstiartiklid laekusid juba eelmiseks ajakirjanumbriks aga ei tahtnud neid sisse panna, kui nad jäid kuidagi üksikuks ja siis oli mõttekas neid pigem hoida ja juurde tekitada veel mingeid teemasid. Et siis tekiks mingi selline pesakond sama teema kohta. Ja noh, muidugi siin olles äsja oli noortekunsti erinumber, mille panid kokku noored kunstiteadlased ise, nende vaatenurk oli veidi teistsugune moori, nektermann ja Noora taidre, eks ole. Ja nemad püüdsin siis nagu sõnastada neid nii-öelda tulevikutalente või, või kes praegu ses reaalajas tunduvad noorest kunstist olevat perspektiivikad või millised kunstnikud või tegijad või mängijad tunduvad nagu huvitavad. Minul sellist aspekti ei olnud, vaid mina püüdsin siis vaadata rohkem, et millised Noorte kunstnike näitused on viimasel ajal olnud ja millised on, ütleme, need taustamehhanismid, mis noort kunsti välismaal ja Eestis esile toovad. Sest meie kunstimaailm on üsna naiivne selles mõttes, et meie käime näitustel ja vaatame töid ja vaatame pilte ja me ei tea midagi kunstiärist, aga kui vähegi natukenegi uurida, mis toimub ütleme Saksamaal, Inglismaal, Ameerikas, Itaalias või sellistes vanades kapitalistlikes riikides, siis tundub, et raha on tegur number üks, mis nii-öelda teeb kunstnike rahasid, liigutavad siis omakorda teatud inimesi ja minu arust noh, see oleks nagu eluterve, kui ka eesti kunstnikud teaksid natukenegi, mis toimub. Et see ei ole nii lihtne, et lihtsalt üks andekas kunstnik järsku tõuseb esile ja siis erinevad muuseumid hakkavad teda näitama ja kõigile ta meeldib vaid seal taga on ikkagi suur raha. Ja see on see, mis Eesti meie süsteemides praegu puudub. Võib-olla tulevikus hakkab ka sinnapoole minema, aga see ilmselt loeb paljudest asjaoludest. Kas noorte kunstnike esiletoomine on kuidagi seotud ükskõik kas siis tunnustaval või ümber, lükkavad moel ka ülemaailmse noortekultusega? Jah, Mirjam tagan kirjutab artikli sellest, kuidas praegusel kunstiturul valitseb täielik noorte kultus ja tema kirjutab Saksamaa näitel, aga suvel, kui ma rääkisin kostabiga sel teemal, siis ta lihtsalt muutus väga emotsionaalseks, kui ta sellel teemal rääkis, noh, tema on kunstituruga muidugi nagu kala vees ja osaleb, et selle noh, väga suurtes mängudes ja tema ütles, et tema on pannud sellel lausa nimeks kunstitudeng, ism. Et mingi kunstitudeng võetakse tema maalid või noh, tööd siis pannakse väga prestiižikas New Yorgi tšeltsi piirkonna galeriis välja ja terve näitus on maha müüdud otsast otsani. Ja see tudeng on noh, nagu ühe sõrmenipsuga tehtud, väga rikas ja, ja need hinnad on üsna kallid. Ja tendents tundub olevat juba pikemat aega ilmselt, et on seal üles kloppinud siis noort briti kunst, 90.-te nähtus kui selline kunstiturumogul Sotši lihtsalt tegi rahaga terve rea noori inglise kunstnike rikkaks ja kuulsaks. See kurikuulus Jang Brigi Šod, mis nüüd on siis muutunud pärast nagu hilislaines, nagu selliseks malliks, mida järgivad ka teiste maade galeriid ja tegijad. Minu arust me peaks teadma seda, mis toimub. Et natukenegi ennast kursis hoida. Üks tekst on Piia Ausmani, kes Haus galerii saarte pooläbist mõneti sedasama mudelit püüab juurutada Eestis. Jah, ma andsin Piiale lugeda selle Mirjami artikli Saksamaa kohta ja küsimus oli siis, et, et noh, kuidas talle see artikkel tundub tema kui galerist, kes Eestis püüab rahasid liigutada ja kes on asutanud eelmisel aastal Artepo galerii, mis on spetsialiseerunud ainsa eesti galeriino noortekunstile ja üsna huvitav kogemus iseenesest, et noh, kuna galeriid töötab, siis järelikult ta kinni pole läinud ja noh, see galerii siis peab iseennast üleval pidama, et nemad mingit riigi toetust ei saa. Ja noh, nagu siis pia Ausmon ütlebki ootuspäraselt, et poolest, et ka Eestis on tekkinud tillukene noorte kunstiturg mis läheb tõusvas joones, need on tema sõnad, nii et peab uskuma. Sellele vastukaaluks on just väga huvitav artikkel vanadest kunstidest või, või nii-öelda vanema generatsiooni kunstnikest saksa fotograaf Katia frisser käis siin üles pildistamas meie vanema põlvkonna kunstnike, et kas Eestis kunstimaailmas see selline klišee tüüp vanemast habetunud baretiga kunstnikust hakkab mööda minema, et vanemad kunstnikud teevad nagu kahe silma vahele. No tundub küll, see oligi selles mõttes huvitav juhtum, aeg-ajalt tekivad ühe kunstimaailma, ühe riigi või ühe kultuuri sees teatud klišeed et kõik millegipärast ühel ajal on veendunud mingisuguses teesis ja mulle tundub, et Eestis on selleks teisik, see vanemaid kunstnike nii-öelda jutumärkides pole olemas ja noh, tegelikult see fotoseeria sai alguse küllalt juhuslikult nagu väga paljusid asju siin maailmas. Et Gadja tahtis teha sellist foto pildistamise projekti, aga niimoodi, et sellel oleks ka mingisugune mõte või väärtus. Ja siis ta rääkis kunstnike liidus oma noh, nagu sellisest ebamäärasest ideest. Ja siis kunstnike liit leidis, et, et võiks siis dokumenteerida neid praeguseid vanemaid kunstnikke, kes noh, me ei tea, kui kaua neid jätkub ja samas nad vaikselt elave oma ateljees on nii-öelda nähtamatut kasutades mari kartog kuulsat lauset või omadussõnajalgratta kohta. Et noh, tegelikult meie kunstimaailmas on üsna palju nii-öelda nähtamatud. Nii et nii nagu non kratta, need alternatiivsed noorkunstnikud on nähtamatut, samuti paljud vanemad kunstnikud. Ja siis nagu ta ise kirjutab, et keegi eestlane ütles. Ah, mis sa neid pildistad pildistab, olen noori kunstnikke, soni eestilik minu arust, eks ole. Aga Gadja, kes ei ole Eestist pärit, vaid hoopis Berliinist, ütles, et ei, et mind just huvitavad vanemad kunstnikud nagu paljud sakslased mõtlevad hästi sotsiaalselt, eks ole, ta sotsiaalset kriteeriumid on nagu esiplaanil. Et siis teda huvitas see, et need kunstnikud on elanud nii erinevate riigivõimude perioodil ja ikkagi väärikaks jäänud ja lihtsalt huvitav nendega kohtuda, et mida ta ka tegi. Ka tal oli mingi väga eriline fotoaparaat ja pildistas filmi peale mitte digiaparaat, mingi vanaaegne aparaat, nii et see oli mingi väga sügavad nüansid. Nii et sellele kvaliteedile pööras erakordselt suurt tähelepanu ja siis väga nõudlikult vaatasid, milline pilt sellest seeriast parim on. Nii et tulemus on siis nüüd ajakirjas näha. Kas lisaks sellele artiklile on see seeria kuidagi ka formuleerumas, näituseks? Täpselt ta on tulemas novembri alguses Tallinnasse, panna nad üles ja, ja kõige lihtsam koht on siis Wiiralti kohvik ja kõige loogilisem koht, noh ütleme, väike seinapind. Ja samal ajal need inimesed ju kõik käivad seal Heinetamas või kohvi joomas. Ja, ja noh, see on nagu selline suhtluse koht, nii et loodame siis seda näitust. Novembris. Sellekordse numbri eriteemaks on siis dokumente 12 ajakirjad. Kus siis on kolm küsimust, millest lähtutakse, kas modernsus on meie antiik, mis on ellujäämistasand ja mida teha, mis siis puudutab kunstiharidust mis printsiibile selle kokku panid? Kõigepealt peaks rääkima sellest, et ma hiljem hakkasin mõtlema, et, et mu enda jaoks on dokumenta kuidagi hästi selline enesestmõistetav, et mis sündmus see üldse on ja mis ta endast kujutab, aga aga võib-olla kõigile ei ole, et võib-olla peaks, järgmises numbris kirjutati, mis asi see dokumente üldse on. Et tegemist on siis umbes sama mastaapne b asjaga nagu Veneetsia biennaal, mis meil siin Eestis on ju väga hästi ütleme, reklaamitud ja nii kunstnikke kui publiku hulgas ja kinni makstud ja, ja nii edasi. Et siis dokumenta on, ütleme, Saksamaa versioon sama prestiižikas üritusest nagu Veneetsia biennaal. Ainult et seal on see ülesehitus teistsugune, et seal on siis antud juhul üks kuraator, seal ongi läbi aegade olnud üks kuraator, kes siis toob üle maailmakunstnikke ja see nüüd ei ole absoluutselt kunstituruga seotud üritus, vaid ta on puhtalt intellektuaalne ja, ja ta on lausa täiesti väljas igasugustest kunstituruprotsessidest, kuigi need kunstnikud, kes saavad oma c5 dokumentaal, need ilmselt hakkavad ka turul väga hästi müüma. Aga nüüd, sel aastal on dokumente nii-öelda pealikuks Viini kunstiteadlane Richard pöörgel, kes maised isiklikult temaga kohtunud ei ole, aga seltskonnas olen kuulnud, et teda iseloomustatakse eesteedina. Ja noh, juba on igasuguseid kuulujutte, et keda ta kõik sinna kutsub, et mingi Hispaania väga rafineeritud koka kutsub, ma ei tea, seal nüüd jutt, aga noh, et kui tegemist seal on mingi elu nautiagaweeeszteediga, et siis on, see on nagu loogiline valik. No see selleks, noh, ma ei hakka siin Tulevikku fantaseerima. Aga temal võtnud siis endale paremaks käeks ühe teise liini, kunstiteadlase Georg süllammeri, kes on käinud ka Eestis ja, ja kes on väga empaatiaga, suhtub üldse Ida-Euroopas postsotsialistliku endise territooriumi maadesse ja Georg sülle Hammer, kes ise on kabiinis välja ajakirju, springerin mõtles välja siis sellise asja nagu ajakirja projekt. Et üle maailma on erakordselt palju selliseid huvitavaid ajakirju antakse välja, mis on ka nii-öelda nähtamatud. Nad võivad olla, noh, ütleme eri keeltes, mida palju ei loe näiteks noh, kasvõi eesti keel on väike keel, eks ole, lugejaid vähem. Aga samas ta on nüüd kogunud kokku umbes 80 ajakirja üle maailma. Ja esitanud siis need kolm dokumento põhiteemad, mis siin juba kõlasid et need kogu see arutelu või mäng käib nende kolme teema ümber. Nii et kõik need ajakirjad siis püüavad luua nii-öelda oma väikese versiooni nendest kolmest teemast ja kuidas need kolm teemat kohalikus kontekstis suhestuvad, et idee on just selles, et mitte püüda noh, lähtuda mingist abstraktsest universaalsest globaalsest nii-öelda kõike hõlmavast tasandist või tulla just selle kohapealse kohaliku problemaatika nii. Ja et noh, et kuidas inimesed kohapeal suhestuvad nende kolme teemaga ja järsku siis tuleb välja, et sealt on mingi väga huvitav aspekt, mis pakub tagasisidet ja huvi nii-öelda universaalselt tasandil või globaalsel tasandil. Et noh, see liiklus oleks nagu kahesuunaline, mitte niimoodi, et ütleme, järgmisel suvel läheb kasseli linnas siis tillukene. No umbes nagu Saksamaa paide, täiesti sihuke tähtsusetu linnak mis ärkab ellu iga, ütleme, viie aasta tagant või seitsme aasta tagant, see on niisugune ebaregulaarne üritus, kui, siis toimub dokument. Ta on siiani toimunud 11 pärast teist maailmasõda ja siis terve maailm juuksed kokku sinna Saksamaa paidesse. Kuna see nii prestiižikas ja intellektuaalne ja noh, kõik nagu gurud ja mittegurud jooksevad sinna kokku. Et tavaliselt siis näitused on sellised, et noh, midagi pannakse välja ja meie lähme siis vaatama ja seri kunstnikud, aga nüüd see ajakirja projekt püüab nagu tungida juba aasta aega enne dokumentad nagu eri Nevate kultuuride tasandile, et iga kultuur nagu teeb selle näituse nii-öelda omaks või tõlgib selle oma konteksti annab talle omad tähendused ja sellega see kobestab pinda ka järgmise suvedokumentaale, nii et ma väga loodan, et siis inimesed ka Eestist lähevad paljud vaatamas. Ja nüüd siin vaikselt hakkavad need artiklid ilmuma juba üle maailma, on paljud ajakirjad neid dokumente juhtmotiive analüüsinud ja siis toimuvad praegu ka näiteks koosolekud, dokumente, koosolekud näiteks Sao Paulos siis ütleme seal Ladina-Ameerika ringkonnad siis kogunevad kokku ja, ja mõtlevad nende teemade üle. Ja enne oli siis kuskil ma ei tea, Singapuris või kuskil sügavas Aasias või Hiinas kuskil see koosolek. Nii et ühesõnaga, dokumentaalprojekt siis jätkub ja annab nagu motivatsiooni, need on nüüd need teemad, mis on rahvusvahelises kunstimaailmas välja kuulutatud, kui noh, nii-öelda asjalikud teemad, mis praegu lähevad korda praeguses kunstis. Ja noh, selles mõttes on see nagu reaalajas toimuv mõtlemine nendel samadel teemadel ka siin Eestis. Olen püüdnud nagu provotseerida erinevaid kunstnikke, et nad mõtleksid nendele teemadele, niiet Ma olen ise ka põnevil, et kas tuleb mingeid huvitavaid tulemusi. Kas need edaspidised tekstid siis kõik lähtuvad nendest kolmest teemast? Jah, ikka nendest kolmest teemast, nii et järgmine number järgmises ajakirjas peaks mari kartau ja Al Paldrok välja tooma kratta pedagoogika. Mis vastaks siis sellele kolmandale teemale, mida teha, millest Katrin Kivimaa kirjutab praeguses numbris kus ta nagu analüüsib seda teemat ise, mida teha kus teema pärineb ja nii edasi? No ma usun, et see number, et kui on seal noore kunstiteemad, et siis nad ei pruugi huvitada ainult noori kunstnikke, vaid tegelikult see kaasaegne kunst on niivõrd mitmekihiline noh, nii-öelda tort või kuidas öelda, et seal on nii palju erinevaid tasandeid, erinevaid mängijaid, et et noh, aeg-ajalt kui mingil perioodil tundus, et noored on väga, domineerivad meie kunstielus, eriti üheksakümnendatel aastatel, et kui sa olid noor siis oli garanteeritud, et sul on nagu loodus kaasa mängida. Ei, ses kaasaegses kunstielus ja olla nii-öelda kuum nimi. Et need vahepeal on uued noored peale tulnud. Ja võib-olla need uued noored ei ole nii agressiivsed või aktiivsed ennast kuulutama, et, et siis on huvitav, kui mängu jälgida, et, et kuidasmoodi erinevad kunstnike lained nagu ennast teadvustavad, et kas mõned manifestid ja kaudu või näituste kaudu või mingite rühmituste kaudu või koolkondade kaudu või, või mingite sõpruskondade või mingite intellektuaalsete ideede või noh, ühesõnaga see kõik on väga erinevad, nii et et selles mõttes on nagu huvitav silm peal hoida ka, ütleme, erinevatel teemadel. Ja eks ole, jätkuvad ka tavapärased teemad, nagu Peeter linnapi järjejutt ja intervjuu killublingi ja Silja saarepuuga. Peeter linna järjejutt on kuidagi Saksamaal silma hakanud, nii et see ajakiri reklaamib sisekaanel varsti peatselt Berliinist tulevat fotomessi. Ja nad olid just ilmselt selle Peeter linna järjejutu tõttu arvasid, et kunstee on nagu nendele noh, selline hea platvorm, kus teavitada oma sündmus, nii et nemad reklaamivad siis kunsteedia meie reklaaminud nende messi. Ja sellest, et olgugi, et peamine raskuskese kunst ees on endiselt kaasaegsel kunstil, siis ju igast numbrist käivad läbi ka mõned vanemad kunstiteemad. Seekord on siis Kadrioru kunstimuuseumis olnud koopia. Näitus ja konverents, jah, anne unter, aga kes oli üks selle näituse organiseerijaid annab siis ülevaate peamiselt konverentsist, et noh, selge see, et, et siin kunstielu koosneb ju niivõrd paljudest eri teemadest ja huvigruppidest. Et kus sa jaksad kõige jälgida, kuigi koopia isenesest teema, naine tohutult moodne ja kaasaegne, kuigi nemad käsitlesid seda sellises vanaaegses 19. sajandi võtmes. Aga ma usun, et kui lugeda, kes vähegi huvitub teemast kopeerimine ja koopia ja kuidas kasvõi kaasaegse kunsti suhtes, et siis on hea teada seda tausta, et mis taustad, sellel on. Võib-olla siis lõpetuseks, mis mulle endale silma jäi, et olete ära trükkinud Karin Pauluse tutvustuse kunste eelmisest numbrist Ekspressis, kus ta ütleb, et linna kohta tõesti ei tahaks, et Lotman midagi enam Semjon sfääri kohta ütleks ja seekord ka linnapidele. Lotman ütleb. Jah, linnapoolne isiksus ja kõik, meie kirjutajad on suured isiksused. Ja ma ütleksin niimoodi, et ta on erakordselt kirglik tegija mängija meie kunstimaailmas ja kui tema millestki kinni haarab ja midagi uurima hakkab, siis on uuritud nii, et Lotmani jätkub ka selles numbris. Karin Paulus. Aga aitäh saatesse tulemast teile ka, suur tänu. Alanud on saatekunstpunkte err, teine saate osa ja külas on meil Taavet Jansen, kes hakkame rääkima Vitšadest, tere. Tere. Ma kujutan ette, et väga paljud inimesed ei tea, kes üldse on. Et äkki sa natukene arutad lahti, et kes ta on. Kõige lihtsam oleks seletada, et, et kui olemas Tiihhei, kes mängib muusikat, siis switchi mängib samamoodi visuaalidega ja visuaalidega videotega ja nii edasi. Et kui tänapäeval on selline olukord, on pidu väga suuremas osas on peo atmosfääris toimuv. Kuidas ma ütlen, üritus siis viitšei sekundeerib või tugevdab nagu pidu, just nimelt nende visuaalidega erinevate tehniliste vahenditega on võimalik neid tekitada ja kuidas ta hoiab seda pidu üleval samamoodi nagu muusikaga. Divi tõi ka siis vii tšai, kui, eks ole teadustaja, see tuleb ikkagi selgelt piirdamata nende Viiol, jah, no seal ongi viitšei tähendab kahte asja nagu switchi tähendab Visual Choki või video Chokina Põltki Visual, Choki nõudyydion disc check. Ja siis nagu salongi nii-öelda kaks erinevat asja, mis ei ole kuidagi seotud, üks on seedeEmmdeeviis eha ühes ja seal on nii-öelda video Choki, kes siis mängib muusika videosid ja räägib nende kohta ja teine on siis, kes on nii-öelda perfoomingaardist, kes esineb visuaale mängides sõite, toimub peol see ainult üks osa kindlasti Tšiilist, et seal on ka väga palju eksperimentaaleksperimenteerivaid, kes mängivad visuaalidega digitaalselt analoogtehnikat, kasutades igat moodi, alates installatsioonikunstis kuni teatri ja biooni sinnani välja. Mind huvitas see küsimus, et kas siis viitšei videokunstniku vahele Peaksime mingi piiri tõmbama? Tegelikult niimoodi, et võib-olla ma teen kellelegi liiga. Aga minu arust Eesti kultuuriruumis, kui me räägime videokunstnikust, siis me räägime ikkagi inimesest, kes teeb tekk videot, lavastab mingit kas perfomance või lavastust spetsiaalselt videole. Et ta väga-väga vähe, see on tüüpe, kes mängivad nii-öelda abstraktse visuaaliga või kellegi kontseptsioon oleks nagu abstraktne või midagi sellist. Et meie kultuuriruumis ikkagi väga tihti nagu nimetataksegi videokunstnikuks, kes meil on juhtivaid, mida mustikud Kai Kaljo Semper, Toomik, eks siin nendel ei ole nagu viitšeiga mitte absoluutselt mitte midagi pistmist. Et viitsei on ikkagi reaalajas opereeriv inimene, kes on ette valmistanud oma töö, aga kes siis reaalajas seda ka kannab ette ja ise esineb, et see ongi nagu mõte TC-d kodus valmis ja ei pane kuhugile mängima, seda aga on ka selliseid mõlemas nii-öelda sektsioonis tegutsevaid siis nii videokunstniku kui ka Vietcheine tegutsevaid inimesi kindlasti on olemas, ma mõtlen, maailmas on, kindlasti on, sest mina ei tea ühtegi maks, uurimist oli kunagi maksuline, kui, siis mak, kes, aga ma ei ole maksast kaua midagi kuulnud, et on vahepeal ta minu arust ta midagi jaurest Peterburis nüüd tal oli just hobuse peas pääs oli koos sellega Melikesega kui kaugele sinu mõistes Viihhei kultuuriajalugu läheb? Ma arvan, et eks ta läheb kuue 70.-test siis, kui hakati neid videosüntesaatorid ehitama. Töö algas, see videokunsti üldse nagu nii-öelda ikkagi see nii-öelda võidukäik, et siis kui inimesele sai kättesaadavaks kaamera nii-öelda mitte suurkorporatsiooni, vaid nagu erainimesena. Ja ma arvan, et eks sealt siis hakati ka nendega eksperimenteerima ja just nimelt videokaamera mitte filmi mingit voor, hali asjad. USA-s oli neid terve kamp, oli, kes nendega hakkasid, seal oli minu arust Pokk oli siis oli, ma arvan, et ma suudan, mis nad tegid, eks ju, et seega võib-olla läheb sinna hulka ja seal on omad, hakkad eksperimenteerima nii-öelda psühhodeelsete viljadega siis kuskil kaheksakümnendatel ma arvan, hakkas siis see peale, kui ühesõnaga see kaamera sai kättesaadavaks tehnika kättesaadavaks nagu nii-öelda ristiinimesele, kes tehnika oli veel efekti nii-öelda need, need söökutid või kuidas eesti keeles skeemid kus see nagu videoefekti skeemid ja siis sealt alles hakkas, ma arvan, nii-öelda see peomeeleolus sedasama asja nagu lai vete kandmine, noh, mis lõppes siis, ma arvan, nende võõravus pidudega räividega 90.-te alguses kus siis on läinud see nagu ülesse. Kas Witcher jääbki igavesti sekundeeriaks? Ei tea, seal on igasuguseid, seal on ka on olemas lõhnatšokid, kes nagu püüavad peol, eks lõhnan teha ja ja, ja nagu ma arvan, see ei viitsi, on niimoodi, et ta mõnes mõttes võib-olla kindlasti jääb sekundeerijaks, sellepärast et vaevalt kunagi muusika, et noh, see ei ole väga, väga lahe pidu, ma arvan, kus inimene püsivale muusika sekundeerib. Televisioon, no ma mõtlen, pigem võib-olla sümbioos jah, et kasvõi kuskil a la Kanuti Gildi saali, et muusika on pilt on muusika. Noh, see on üks muusika on pilt, on muusika, üks projekt, mida me teeme tegelikult Kanuti Gildi saalis. Aga see on nagu meie see muusikis Muumentis imidž Music. Et see projekt on suunatud nagu pigem sellisele teatri atmosfäärile, et ta ei ole nagu mõeldud. Witcher ikkagi nagu lõviosas räägitakse viiteks mingisuguses olukorras või kontserdi või nagu lihtsalt mingi nagu muusikaürituse olukorra. Et see, et, et kui viitšei imbub teatrietendusse Refooming aarti või miks teise kunstižanri siis ta nagu mõnes mõttes minetanud oma algse eesmärgi ja ta siis seal ta hakkab jah, loomulikult mängima mingit tähtsamat rolli. Aga siiski toimub kõik reaalajas. Ta on ikkagi esineja, ta on nagu perfoomingaardist. No kui seal saab alati küsida, et kui reaalajas, siis on see, kui mul on video ette valmistatud ilmast, Graczyneid reaalajas, et kumb, kas ta siis on reaalaeg või ole reaalaeg, et noh, kindlasti on see, et ta ikkagi manipuleerib neid reaalajas. Teda ei saaks nagu viitšeiks nimetada. Räägiks pisut siis ka uuest leheküljest, Jay Estonia punkt, komm, et mis selle on tegelikult selle algimpulss seda teha oli üks selline üritus, mis on Plektrum festival Von Krahlis ja seal olid nagu sõpad, Soome viitšeid jäävad esinemast koos jaurame nendega ja seal sa ütlesid, et nemad hakkas tegema workshop ja ütlesid, et helistama sõpradele Witcher endale, kutsu kohale, saame tuttavaks. Ja siis tuli välja, et, et tegelikult neid inimesi on paar tükki, kellele oskaks helistada. Ja see natuke natukene ajas ennast ka nagu segadusse, et kuidas siis nagu seda olukorda lahendada, ei tea mitte kedagi hakata kellegi kaudu otsima kedagi, kes võib-olla oleks sellest huvitatud. Sellel ei tundunud suurt mõtet olevat ja sellepärast me tegimegi saidi, et kõik, kes tegelevad selle valdkonnaga huvitatud sellest valdkonnast, et hakata nagu step by step sinna koguma infot nende kohta ja pluss no igaüks on, kes sellega tegeleb, kellega ma ei ole tuttavat, võib ennast sinna ülesande. Et me looksime mingisuguse data teisi, kus eelkõige need inimesed saaksid üksteisega tuttavaks ja seal on meil oma foorum, kus me saame arutada, linke jagada. Ja pluss sellest, kui keegi tahab teada midagi eesti viitsi siini kohta, siis ta saaks sealt mingisuguse ülevaate sellest, mis meil siin toimub. Et näiteks noh, see oli Helsingis on piksleid festival, mis nad nüüd teevad. Neljandal detsembril. Tallinn special ja seal märtsi alguses tuleb nii-öelda kogu Skandinaavia Baltikumi viitšida kogunemine, et kuidagi seda infot nagu edastada inimestele, keda meil nagu isiklikult ei tunne. No praegu on teid viis vist koduleheküljele? Praegu on, meil vist on viis, jah, sest see osutus meile endale ka natukene keerulisemaks kangutada välja, et isegi tuttavate viitšeri käest, keda me tunneme lisaks sellele, et saada 100 korda 100 pintsliga kihv enda kohta oma nimi ja seda olgu jauranud mitu kuud, sest kogu aeg tuleb midagi vahele, miks ta ei saa saata ja nii edasi. Et aga ma arvan, et ega me ei jäta jonni ja me üritame selle ikkagi üles saada suhteliselt uus leiutis ka meil, et, et see ei ole veel väga vana sait. Kas sa ise oled Eestis üks aktiivsemalt tegutsevaid? Ma arvan, et tegelikult mitte, ma tean tüüpe, kes nagu palju rohkem aga kui palju tihedamini esinevad ja mängivad. Et see on väga lihtsal põhjusel, et kuna ma tegelen ka veel mitmete muude asjadega lisaks viitšeimisele, siis minu huvi viigeimises on väga spetsiifiline ja mind absoluutselt ei triger või kuidagi ei käi ta näiteks, kui ma lähen tramonteis peole ja ma seal terve öö pean klippe mängima, et, et selline nagu suhtumine nagu üldse vičey kultuuri, mind nagu väga ei huvita see, mida me tegeleme, meil on vici juunitamine, rekkisindak ja sellega me ikkagi manipuleerime, laim, kaamerat, et ma ise programmeerime Softrueerimine läbi arvuti, sellele käib see ja meie kasutame siis ühte või mitut kaamerat. Üks teema nagu laiv animatsioon, plussis, manipuleeritud kaamerapilt, et nagu seeni, kui iseenesest ei sobi nagu meie enda jaoks eksperiment mentaalne ja ta ütles, et ta näeb välja suhteliselt eksperimentaalne nagu väga paljudes olukordades ei sobigi visuaalselt ja sellepärast me oleme rohkem nagu keskendunud võime, me käime rohkem me esinemas olukordades, kus on selline eksperimentaalõhkkond. Aga äkki peaks siis tekitama mingi eristuse viitšei, kui ambitsioonika avaartisti suhteseis näiteks teiseks toosis videodiscari mõista, kes on siis lihtsalt selline klippide mängija? Videodiskor mängivad muusika videosid täitsa maha minu arust, et videodisko Reidega neid Liidžeediks nimetagi. Üldiselt ma ei ole seda kuulnud, kui ei täheldanud? Ma ei tea, mina arvan, et okei selle, et kui see nimi ühendab endas nagu sellist suuremat ala, ma arvan, et sellega on tegelikult täitsa okei, et seal ei ole mingit probleemi. Et keda, kuidas nimetatakse? Ma arvan, et ta muutub järjest lihtsalt meil ka järjest rohkem lihtsalt levinumaks ja tavalisemaks, et selline inimene üritusel on esindatud. Et kuidas ta täpselt teeb või no et see iseenesest ei olegi nii oluline. Niukse mõtlemine, algem, ma arvan nagu nagu varem. Et kui sellest, et millal täpselt maha mängib, et seal on ikkagi lõpp. Result sellest ütlesid alguses, et Witcher peaks oma tööga seda nii-öelda primaarset meediumit toetama ja tugevdama, aga kas vastupidi ei või tekkida, et nõrgendab ütleme, kas siis teatrietendust või muusikat. Ja sellest, kuidas see koostöö sujub, siis sellest sõltub, kuidas see asi välja näeb. Ma kujutlen, orkester mängib seal fagotimängija ei oska absoluutselt mängida siis nõrgendaga kogu orkestri kõla. Ja nagu selles mõttes ma arvan, et kui ta on üks kambast, kes teeb, siis temal lasub isiklikult vastutus sellest ja selle järgi saabki eristada heaks või halvaks kas nõrgendab või tugevdab seda nagu põhiprojekti või kas su enda roll uutes Hamletit etenduses Krahlis on ka Viihhei, või oled sa seal mingi muu ameti peal. Ma arvan, et see jõle viidseis viitsiks nimetada, siis ma arvan, et mina olengi Hamlet seal etenduses. Aga seal ei ole ka nii palju kui videolahenduse tegija, vaid seal on ka rohkem. Ikkagi, kui me saastaga seda hakkasime koos redest rääkima, seda nagu programmeerima, siis sealt ikkagi tuleb välja, et kogu see tehnoloogiline külg sellest on. Et ma olen tegelenud nagu kogu selle selle osaga, mitte ainult, et nii-öelda selleviitšei, nagu seal ei olegi, selles mõttes Šveitsis on ikkagi ongi laiv kaamera manipulatsioon, kolm arvutit, viis kaamerat ja kas kultuuriinstitutsioonid on ka aktsepteerinud viitšaid ametlikult, et te saate näiteks küsida kultuurkapitalilt toetust? Ma arvan, et ei ole mõnes mõttes kahjuks sellepärast, et et see mõiste on niivõrd udune, hägune, ta ei ütle otseselt mitte midagi selle inimese kohta, kes teeb, et see võib olla täiesti, et tema on kavičeegis tee, ma ei tea, vibyl mängib videosid, tema on kaviitsei ja temal mõnes mõttes ei ole põhjust saada kultuurkapitalilt rahamaks, uurin, kes teeb oma asju, tema ei mängivaibil, tema teeb väga eksperimentaalset värki ja nagu temale oleks põhjust saada, nimetatakse ühe nimega. Et seal on, mõnes mõttes on niisugune segadus, aga ma arvan, et et kindlasti on, on võimalik saada ka raha näiteks või toetust projektide tegemiseks, juhul kui see kirjutada lahti ja väga selgelt, et nagu teadvustada, et mis see toimub, kellele see toimub ja miks toimub. Et, et kuidas siis kogu nii-öelda see nii-öelda visuaalne kultuur võib ka tänapäeva mõistes ikkagi kuuluda kultuuris andesse, mitte kuhugile mujale. Meil on üks ütleme eks, Playtectot org on selline juunid Helsingist, kes minu arust. Ma ei tea, kas nad juba annavad, aga nad on kohe andmas samamoodi ka loengut, et arust sisekujundajatele seal on, see on ka väga tihti, kus said Spescific või nagu ruumi eripära arvestav, et et kuidas seda paigutada projektareida, kuidas paigutada siis mida seal ruumi suhtes ta nagu võimendaks töötaks kaasa koos ruumiga, et seal on ikka täitsa omaettemõtlemine ja, ja see on ka kindlasti midagi, mida näitlik sisekujundajad võiksid teada ja võiksid jagada omavahel nagu arvamusi nende inimestega, kes siis seda ruumi kuidagi kasutavad. Et noh, see on tegelikult, et ma kujutan ette, et see valdkond on väga-väga arenemisjärgus. Siis tänu tänu tehnoloogia on väga pikkade hüpetega arengule on kindlasti tuleb neid inimesi kui järjest rohkem rohkem juurde, kes sellega tegelevad, on sellised huvitavad. Ma arvan, et see aeg on küps selleks millal järgmine suurem vičey sündmus on, mida huvitatud võiks kaema minna, ma arvan, ka huvil olid igal pool, mis oli hea uus heli, seal olid ka igal pool viitšeid esindatud ja järgmine võib-olla ma ütlen midagi vahele, aga mina tean, et kindlasti tuleb plektrumi festival Von Krahlis ja seekord tuleb ta ikkagi nii-öelda festival, kus on ka workshopis. Ja ma olen kuidagi seotud selle orgkomiteega. Mind ennast ei ole tol hetkel siin kahjuks. Aga Plektrum koos meediakunstnike ühinguga korraldavad ikkagi päris sellist ikka sessiooni liidseida ja eksperimentaalmuusikaga ja. Ma ei ole nüüd viimasel ajal mitte kursis, mis on täpselt olema, hakkab aga need isegi näikeselt osa võtavad vist isegi esinema seal plektrumil kuskil. Et nemad korraldavad päris suurt üritust. Tänud tulemast Sulle kutsumast ja keda täpsemalt huvitab, saab külastada lehekülge www. Punkt. Tänase saate kunst, err teemadeks olid uus Kunzee number ja Eesti Jendus. Stuudios olid Karen Jagodin ja Aleksander Sappov. Kuulake meid jälle järgmisel nädalal kuulmiseni.