Alanud on saade kunst r ja stuudios on nagu ikka Karen Jagodin ja Aleksander Tsapov. Hakkame kohe saatega pihta, meie esimene külaline on Aleksandra murre ja me räägime Kadrioru kunstimuuseumis avatud näitusest. Vene valitsejad. Teises saateosas räägime Tanel Veenre ka vastavatud ehta näitusest Hop galeriis ehted, mis on ja võimalik, et ehtekunstis ka üldisemalt. Aga kõigepealt siis vene valitsejatest tegemist on eelkõige portreekunstinäitusega, nii et võib-olla natukene valgustaksid meid, kuidas erineb valitsejate portreede žanre üldistest portrees? Vene valitsejate portreed, näitus Kadrioru kunstimuuseumis ja Mikkeli muuseumis tutvustab Vene valitsejate portreid erinevatest Eesti kunstikogudest ja tutvustab põhiliselt vene valitsejaid alates Peeter esimesest kuni Nikolai teise, nii ehk siis neid valitsejaid, kelle valitsemis seal ka Eesti kuulus Vene impeeriumi koosseisu ja seetõttu ilmselt on nad ka olemas Eesti kogudest, kuid esimesed eksponaadid on varasemast ajast ja esindatud on isegi Vene esimene poollegendaarne valitseja pärast röörik ja siis rohkem portreid on juba Romanovite dünastiast, mis valitses maad veidi üle 300, noh seda vene valitsejate portreed, näitus ja ka kataloog, mis kaasneb sellega, püüavad haarata Ta teemat võimalikult laialt, ehk siis välja selgitada võimalikult suur arv Eestis olevaid valitseja portree teid vaadata, millised portreetüübid on siin esindatud, mis kvaliteediga on tööd ja kust nad on pärit ja kuidas on liikunud ja nende roll kohalikus kunstielus ja, või ajalooprotsessis, sest muidugi valitseja portree kui selline kuulub ühtepuhku kunstiajaloovaldkonda, oluline on ka selle ajalooline Tartus või tähendus. Ehk siis see on ajaloodokument allikas, millest me loeme erinevaid asju välja. Seda. Mida kujutas endast valitseja ise, kui ka seda, kuidas temasse suhtuda. Eesti ja Vene valitsuste näitas on jaotatud kahte ossa varasemat valitsejat, põhiliselt 18. sajandi valitsejate portree tasuvat Kadrioru lossis. Näitustesaalis ja 19. sajandi valitsused on eksponeeritud Mikkeli muuseumis. Pärinevat nagu ma ütlesin, erinevates kunstikogudes mitte ainult muuseumites, vaid ka muuseumites on esindatud Eesti Kunstimuuseum. Nile töödeleme põhjalikult, suures osas keskendusime aga ka Tallinna linnamuuseum ja Narva muuseum. Ning Eesti. Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tartu kunstimuuseum ning üks erakogu valitsejate portreed pärinevad nii valitsejate enda eluajal, et kui ka hilisemast ajast siiani nii koopiaid kui ka haruldasi originaale alustasime selle teema uurimist just koopia seisukohast koid siis selgus. Eesti kogudes asub aga arvestatav hulk väga huvitavate originaale, osa neist ei ole ka publitseeritud. Seega käesoleva näituse publikatsioone tähendab osaliselt ka muudatusi üldisest vene kunstiajakirjandusest, mis on pühendatud Vene valitsustele. Kas võib teha ka mingit üldistust, et milline on üks tüüpiline lugu sellel maalil, et mis eesmärgiga nad on siia Eestisse sattunud ja mis rolli nad on siin mänginud? Jah, loomulikult, osa töid on sattunud Eestisse, aga suur osa töid on ka Eestis loodud. Just see on ka huvitav uurida kohalikku kunstielu valitseja partreie oli osalt kohustus ja osalt oli taga autasu ja auasi oli seda omada kohustuslikuks. Eriti muutus ta 19. sajandil, mil riik Bergratiseerus ja seoses rahvusluse ja ise valitsuse ideoloogiaga pidid valitseja portreed vaatama kõikide diaasutuste valitsusasutuste seintelt aga mitte ainult, vaid ka koolides, ülikoolis ja isegi kirikus, kus keisri keisri perekonnanimepühadel pidi eksponeerima siis rahvale keisriportreid ja samas kuulusid valitseja portreed ka portreede kale riidesse, näiteks gildide ja rüütel kondade Patredegale riidesse ning kõik valitsevad Kiidrid olid seal esindatud ja tuleb kindlasti ära märkida Mustpeade vennaskonna portree kogu mille päris Tallinna linnamuuseum selles parteis On suur hulk märkimisväärset portreid ja osaliselt suuremal määral on nad kohalike kunstnike looming. Ja sageli on need senitundmatut kunstnikud, kelle nimed veel ootavad uurimist ja välja selgitama selliseid, kes nad olid ja mis roll oli neil kohalikus kunstipärast, see siis osa on läti nimedega ost osanud vene nimedega või saksapäraste nimedega. Seoses tööga selle näituse ettevalmistamisel selgus ka seni teadmatu suur valitseja või tellida portreede roll Karl Sigismund Valteri kohaliku baltisaksa kunstniku loomingus, et temalt on, pärineb päris suur hulk teoseid meie kogudes, teiseks allikaks, kus ta on veel tulnud palju väga huvitavaid portreid on Narva muuseum ja need pärinevad Peeter esimese majamuuseumist, mille rajas juba aastal 1727 Katariina esimene pärast Peeter esimesel ehk siis tema abikaasa surma ning sinna saadeti otse Peterburist kõrgkvaliteetseid, portreid. Kuidas üldse nende portreede saatusele olnud, kuidas nad säilisid peale ütleme revolutsiooni, kui esiIseseisvus? Jah, see on väga hea küsimus, eriti arvestades praegusi debatte, valitseja kuju üle käivaid või, ja nii edasi, eriti Peeter Esimesest, mis puudutab ja tuleb tunnistada, et Eesti vabariigi esimese Eesti vabariigiametnikud olid vägagi kultuuriteadlikud vihatud keisrite kujutisi ei hävitatud ega lisatud kuhugi pööningule, vaid anti kui kunstiteosed üle muuseumiühingule, kes siis jaotas need laiali erinevatesse muuseumidesse. Põhiliselt sattusid nad Eesti kunstimuuseumi au ja kiitus nendele ametnikele, kes korjasid kunstiteoseid ametiasutuste valitsusasutus seintelt ja andsid edasi kunstimuuseum. Muidugi me ei tea, kui palju neid on kadunud. Kahjuks sellel kiirel ajal ei jõutud ka dokumenteerida, kustkohast need konkreetsed tööd on tulnud, seega see on lünk, mida meie enam arvatavasti kunagi ei suuda täita, sest arhiivimaterjalid valdkonnas on üsna kesised ja kunstimuuseumi enda arhiiv põles teatavasti sõja ajal. Seega pole säilinud need vastuvõtu aktid, kust ta pärit on. Ainult niipalju kui mõne maali tagaküljel on kirjas, siis saame teada, kus asus. Kui rääkides nüüd tööde sellisest teatavast visuaalsest kvaliteedist mõned tööd paistsid küll suisa kaunis nimistlikud või ütleme, moonutatud, kui me peame silmas nüüd, kuidas kunstnik on vallanud, ütleme, sellist tehnikat. Seda me teadlikult tõime sisse sellise rahvaliku Luboki stiilis portreed ka näitusele sest üks asi on, need olid need Patretmis telliti näiteks Peterburi kunstnikelt või siis arvestatavatelt kohalikelt kunstnikelt osa valitsejaid olid niivõrd populaarset või legendaarset lausa pean siin silmas Peeter esimest, tema kujutisi maalisid ka isehakanud kunstnikud ikoonimaali, et ning selline rahvapärane kunstitasand on, pakub ka huvi. Seega näiteid on esindatud ka kõrgkvaliteetset valiselt kvaliteetset tööd ja ka vähemtähtsat, mille tähendus on siis ajalooline pigem ning näitab Ki valitseb portree teema laiahaardelisus, et see ei olnud ainult kunstivaldkonda kuuluv teema, vaid palju laiem poliitiline ja sotsiaalne ja ajalooline tähendus, on märgata. Kas seal visuaalses keeles saab selgelt ka eristada selliste kunstniku kunstiliste ambitsioonikus ja võimu sümboolses tähenduses tulevat keeld? Loomulikult portreede staatus või portreede roll on ka erinev, et omal ajal paraadportree, kus ei saanud olla sügavat psühholoogilist analüüsi, esinduslik portree seal tähtsalt just atribuudid võimu atribuudid ses Õun, skepter, kroon, Hermeliin, mantel, Peeter, esimese portree näime kaugele avanevat merevaadet sõjalaevastikuga, et sellised pisidetailid, mis omasid suurt tähendust ja teine portreede liik oli pool paraadportree, kus seal tähtis selle keisri näo kujutamine, ehk siis et ma ei tea võib-olla paralleele, et suur vend, et pidi vaatama valitsusasutuse seintelt, ehk siis selline valitseja kohalolek oli tähtis ka portreede roll ja tähendus oli erinev. Aga võim, nagu on avaldanud seal näitusel ka teisel moel, et seal on mõned kruusid või karikad ja ka eks ole, mõned nõud. Ja valitseja temaatika, eriti 19. sajandi teisel pool pärast Nikolai esimest, kui kujunes välja tugev ideoloogiline masin, siis muutusidki need valitseb portreede tootmine massiliseks ja selleks abivahendiks oli juba fotograafia ja fotograafi järgi maalisid kunstnikud Trent tükis, mis olid väga laiali levinud. Kõikjal asusid ja näiteks kroonimis puhul need peekrid, millest oli juttu. Keisri troonile asumise puhul hakati tootma väga mitmeid esemeid suurtest roosidest, need olid kroonini spiikrit. Sellised umbes kahe 300 milliliitrised viinakarikad millest sai võib-olla keisri terviseks midagi võtta. Mis on markeeritud keisri initsiaalid, papp ja muud dekoratiivsed kaunistused ning neid näiteks need peeglit, mis on meie näitusel väljas. Need on toodetud Peterburis Moskvas, et WRX, ehk siis kõikjal üle Venemaa toode. Selliseid nõusid aga näiteks anti välja ka kroonimispilte Nikolai teise ja Aleksander föderaaltema abikaasa puhul on teada ajaloomuuseumis on mitmeid selliseid kauneid paarisportreid, mis on erinevates ümbristes Ricorbikestes. Ehk siis need olid laialt müügiks ja pidid siis kaunistama inimeste kodusid sellisel tähtsal puhul nagu uue keisri kroonimine. Ka sellise massilisema tiraaži ala vist kuulukas näitusele esindatud šopääni Töökoja valitsejate galeriid alates uurikust, kus on siis peaaegu kõik esindatud. Ja tõepoolest sopääni Felix bänni prantsuse meistri, kes omas Peterburis valukoda ja tema toodetud püstid on väga tähelepanuväärsed ja omal ajal üsna levinud, et neid toodeti Peterburis ja siis müüdi Supääni firma kauplustes Peterburis ja Moskvas ja neid saab ka tellida posti teel, kolm tükki, kuus rubla, üks tükk enne ärni. Ta oli väga targalt tehtud lääniled, ta pühendas terve sarja valitsevale keisrile Aleksander teisele Aleksandar, teisest ta ikka esimene tööde tellija ning tema järel siis kogu õukond, laiemad ringkonnad pidid siis omandama ka selle püstide sarja, kuid kuigi ta omal ajal oli väga levinud, siis tänapäeval täielik kogu kohtab, mitte et väga sageli, et võib-olla ta, kuna ta oli kodudes, siis läks kergemini pronksümbervalamiseks, eks. Sest selliste masstoodangut, kui kunsti, väärtuste või ajaloomälestiste väärtustamine on hakanud hakkas peale hiljem kui suurem osa neist juba Ja vist Kadriorus esindatud kogust puudub muidu nii palju esinenud Peeter, esimene. Ja kui ta ei puudunud sellest algses kogus. See kogu kuulas kannult Mauritsele ning oli tema poolt siis kantud muuseumile. Peeter, esimene, Katariina, teine kõige populaarsemad või kõige kuulsamad Vene valitsed. Sealt on sealt puudu, kuid need olid ja kuuekümnendatel aastatel anti üle linnamuuseumile nii, nüüd me ei tea täpselt, kas nad on seal või neid seal enam ei ole. Mis te ise arvate, et kuidas näitas, võiks oluline olla praeguses kontekstis, kus käib ka, eks ole vaidlus erinevate venestamise, sümbolite üle või mida iganes. Et ma arvan, et väga tähtis on siin eraldada seda kunstilist ja ajaloolist tähendust poliitilisest tähendusest sest ma arvan, et valitseja portreekoht ongi muuseumis komitee iga valitseja, praeguste valitsejate portreed, samamoodi vaatavad seintelt näiteks Arnold Rüütlit fotod on väga palju mitmes kohtades näiteks ka Eesti Ekspressi toimetusest seina pealt vaatab et noh, eks see on seesama roll mängisite omal ajal, need portreed aga praegusel hetkel. Ma pakuksin suhtuda neisse kui kunstiteostesse ja kui ajaloo allikad kätesse mitte kui ideoloogia objektidesse. Ma arvan, et see ajaline distants on piisavalt suur, liigselt üles kütta kirgi selle ümber. Mul tundub, et läheb põhjendatult. Sest muuseumi kontekstis ma arvan valitseda sobivat sellesse konteksti, eriti Vene valitsejad sobivad Kadrioru lossi, mida võiks pidada nende endiseks koduks. Ehk siis need pojad ja tütred tulid isa koju tagasi. Ma küsiks eesti kunstnike kohta, et Kadrioru lossis välja pandud hulgas oli, märkasin Weizenbergi ja Adamsoni Esimesed eesti kunstnikud August Weissenberg omandas Adamson ja Johann Köler nende loomingust, suur osa on ka valitseja portree L. See oli elatas allikaks ja ka auasjaks või positsiooni kehtestamiseks. Oluline on teada, et Köler maalis korduvalt, et kõiki tema valitsenud Vene keisrit tavalist Aleksander, teist Aleksander, kolmandat ja Nikolai teist mitmeid kordi nii keised nende abikaasasid Aleksander kolmanda troonile asumist. Seal oligi Köler esimene kunstnik, kes teda portreteeris keisrinna ja meie kunstimuuseumi kogusse kuulub Maria Fjodorovna ehk Aleksander kolmanda abikaasa portree. Just see Taani printsess Dagmar, kelle ümbermatmine on toimunud just lähinädalatel Taanist, maeti ümber Peetri Pauli kindlusesse Peterburis ning Weitzenbergi lõi hulga valitseja portreebüst. Ja üks parimaid Aleksander teise portreebüst kuulubki Weitzenbergi ning seda marmorist kordastav päris mitu korda. Ja meie muuseumi hoidlates on kümneid. Julgen öelda valitseja portreebüst Weitzenbergi kipsist kipsbüst. Jaga monumendi kavandeid, mis on natuke naiivsed ja olla üliromantilised, kuid kahjuks ükski nendest monumendi kavanditest ei jõudnud realiseerimiseni ükshaaval. Nüüd on eksponeeritud ka meie näitusel. Erinevalt omandas Adolf sonist, kelle mõni üks portree monument jõudis ka lõpliku teostamiseni. Nimelt Amandus Adamson osales Peeter esimese monumendi konkursil vete residendi monument, mis püstitati heinatorule praegusele Vabaduse väljakule. Adamson töö ei võitnud, tema kavand sai teise kohar, skulptor Robert Bach sai esimese koha, kuid Adamsoni kavand siiski teostati, kuid Poltaava linnas. Seega Peeter esimene monument Weitzenbergi on olemas ja see portree tõst, mis on osaline kordussellest monumendist oli kingitud Tallinna linnavalitsuselt, Tallinna Sadamale ja nüüd asub linnamuuseumis, on eksponeeritud näitusel. Paralleelselt selle näitusega hakati näitama Mikkeli muuseumis legendaarseid telesalvestuse Jüri Lotmani vestlusi vene kultuuriloost. Ja mõtlesin pikalt, milliseid näitused kaasnevaid üritusi võiks inimestele pakkuda. Üks esimesi asju, mis tuli meelde, kui ma mõtlen venel kultuuris, on siis Lotmani saated vestlusi vene kultuuriloost ning õnnelikus koostöös Eesti televisiooniga õnnestus saada nende näitamise luba ning nüüd alates laupäevast Te saate neid nädalavahetustel Mikkeli muuseumi saalis ka vaadata. Veidi üle tunnioja kestab see seanss, saateid on kokku 32, seega 16 nädalat, näitame me seda tervet sarja. Jooneliselt tulevad ka laupäevaakadeemiad ja kevadel konverents. Jah, seda me valmistame põhjalikult just seda viimast konverentsilt põhjalikult ette ja laupäev aka teine kava on juba paigas ja igal esimesel laupäeval esinevad erinevad kunstiteadlased erinevatel teemadel, mis puudutab vaat nii kunstnike kui ka kunstikogumist tähtsaid asju portreede mõistmisel, mis on näiteks naispatareide puhul kostüümid, oot oma moest ja leelikutes räägib vene lamp ja samas juttu tuleb ka munderitest ja ordenitest, esineb ka David Vseviov viimase ettekandjana, kes räägib ka vene viimasest keiser Nikolai teisest kutsunud kõigiga linnarahva ekskursioonidele, mis toimuvad kord kuus, kalle esimesel reedel ja läbiviijaks legendaarne Jüri Kuuskemaa, kes siis räägib erinevad keisrite nende visiitidest Eestisse elukommetest tol ajal ja siis nende diislite eripäradest. Kuna Eesti läks, eks ole Venemaa koosseisu pärast Põhjasõda ja Venemaale jõudis üldse portreemaalitraditsioon, justkui seitsmeteistkümnendal sajandil. Jah, kusjuures võib öelda isegi laialdane levik oligi 18. sajandi algusel enne seitsmeteistkümnendat sajandit, me ei saa üldse rääkida mingisugusest portreekunstist ikoonimaal ja see õigeusutraditsioon ei soosinud isikukultus. Et see ei olnud tähtis, kuidas inimene välja näeb, traditsiooniline ettekujutust portreekunstis, see hakkab levima Venemaal just seoses Peeter esimesega, kes siis vajalikud reformid läbi Venemaal ja juurutas ka uutmoodi kunsti. Tekkis siis kaks kunstikoolkond. Ühed olid Cisconi kunstnikud, teised maalikunstnikud. Ja alguses seetõttu ongi 18. sajandi vene portreekunstikunstidest see väga põnev ja huvitav teema. Siin me saame näha, kuidas sulavad kokku Lääne-Euroopas erinevate piirkondade traditsioonid koos vene traditsioonilise kunstiga venementaalsusega. Et kui me näeme Venemaale tulnud prantsuse kunstnikke, kes maalivad väga elegantselt ja neid rohmakas talupoeglik Katariina, esimene prantsuse kunstniku Die maalil on elegantne ja noor ja siledate põskedega kena naisterahvas siis vene kunstnikud, kes õppisid ka välismaal ja õppisid väliskunstnikele, siiski on otsekohesed realistlikumad ja nende partreedel ikka, kui naisel oli topeltlõug, siis ta ikka jää selliseks erinevat saksa, prantsuse ei hakka itaalia kunstnikud käisid, töötasid koos vene meistritega Venemaal ning nende koostöö tulemusena 18. sajandi lõpupoole kujunebki välja nähtus, nagu vene kunstikoolkond sellele. Ühesõnaga, tuleb uuesti sisse koopia teema, mis ühe suure näitusega juba on olnud, aga valitsejate portreed, ega te olete võib-olla natuke teisest vaatenurgast? Jah, just nii, võib-olla mitte uuesti, vaid jätkuvalt jah, et kui koopia teemaga algaski meie suurem huvi ja tähelepanu valitsev portreede vastu, sest koopiate rolli ja tähenduse kunstiprotsessides oli selle uurimisega seotud näitus meistriteoste lummus, mis oli Kadrioru kunstimuuseumis eelmisel aastal ning selle uurimusosa, kuna oli mõeldud vene valitsejate portree koitses. Selle uurimise käigus selgus, et teema on nii lai, et seda ühendada. Koopia näitusega on võimatu ning selle pühendati eraldi näitus. Sest koopia kui nähtus on väga lai ja need koopiat, mis olite eelmisel näitusel nende autorit püüdsid võimalikult täpselt jäljendada ühte originaali valitsejate portreede puhul. Kopeerimise tasand üsna teiselaadne, sest on selge, et valitsejat ei saanudki iga kortnatoorist maalida, vaid teatud hulk kunstnikke, kel oli see lubatud, õnnestus üks või kaks korda, maalide valitseb portree ning kuise portree meeldis valitsejale, see kuulutati originaale lolliks ja laste sellest kohe maalita hulga koopiaid ja anti väljagraafilisi lehti ning levitati siis selle portree järgi, mis reeglina linna portree selle järgi siis tehti erinevaid hilisemaid portreid, kuhu lisati siis atribuute riietust vastavalt vajadusele moele, keisrinna teeb portreesid, täiendati moodsate soengute, ehete ja kostüümidega või siis vastavate atribuutide ka, ehk siis kui keisrile lisandus mõni orden siis või ta kehtestas uue mundri, siis seda maaliti uue mudeli järgi. Mõnikord juhtus ka nii, et kui vahetus moodsis maaliti üle seesama olemasolev portreed, et et rõivad muudakse, Saarid vastaksid moele või kehtivale korrale, seega valitsejate portreede koopiat ei ole koopiad sõna otseses mõttes, et nad ei korda seda originaali, Petvarieerivad seda. Seega räägitakse teatud portreed läbi esinemisest, et see portree on selle kunstnikutüübi järgi tehtud. Ja kui neid tüüpe meid, siis esines ka nii-öelda segatüüpi Patreid sekka valitseda. Partei uurimine ei nõua ainult ühe, siis eeskuju väljaselgitamist vaid sageli ühes partress segunevad mõju erinevalt delt, kunstnikelt erineval ajal ja seega on trateerimisem probleemid muutuvad palju keerulisemaks agaaga põnevamaks. Ja lõppkokkuvõttes on ikkagi ka tegemist näitusega, mis räägib inimesest. Et näiteks väga huvitavalt oli ühes ruumis kõrvuti pandud viis või kuus erinevat portreed Paul esimesest troonipärijana kuni lõpetades kogenud valitsejana. Ja ühte ruumi paigutasime meelega Paul esimese ja tema isa Peeter, kolmanda portreed ja need isikud olid aga seotud mitte küll eluajal Pavaid postuumselt, mis Peeter kolmandat, sest Paul, esimene astudes troonile, Paul esimene, kes oli Katariina teise poeg, vastandus kõiges oma emale, keda ta sugugi ei armastanud ja Katariina, kes tuli võimule kukutasetes oma abikaasat Peeter, kolmandat troonilt keska mõrvati ning mõrvatud isakuju oli väga tähtis sellele uuele valitsusele Paul esimesele kes lasi Peeter kolmanda säilmed välja kaevata, ümber matta keisrite matmispaika Petrobavlaski katedraali Muuseumi kogusse, kuulutaks väga intrigeeriv portreede baar, kus ühel on kujutatud takse Paul, esimeste, teisel Peeter, kolmandat isa ja poega ning need on maalitud. Paul esines tellimusel ning Peeter kolmas thers seal välja palju muhedam ja ilusamate idealiseeritud vaate näojoontega, kui ta tegelikult õli, kui teda kujutati tema eluajal ehk siis see on, näeb välja nagu kaheksa-aastase Paul. Esimene oli kaheksaaastane, kui tapeti ta isa, mälestus oma isast, selline kaunis ja idealiseeritud kuju. Ning see on üks meie kunstiajaloolisi avastusi. Sest seda Paul esimese portreed meie näitusel on väga palju, sest see oli Paul esimese lemmikportree, seda lasid okupeerida korduvalt ja kunstialaselt. Vene kunstiajaloolase on mõelnud ja teinud ettepanekuid, milline oleks võinud olla selle portree. Paarik. Pakuti Paulises abikaasat, kuid meie portreede paar näitab seda, et tegelikult paariks. Teiseks Protect pidi olema iso ning teosed vajavad veel täiendavat tehnilist analüüsi. Oletatavasti kolmad originaalid ning kuuluvad Paul Esimese õukonnas töötanud prantsuse kunstnikule son rivaalile, kelle elu ja loomingut just praegu taasavastatakse. Venemaal. Kutsun kõiki kuulajaid külastama näitust Vene valitsejad. Alanud on saatekunst err, teine saate osa ja külla tuli Tanel Veenre rääkimaks oma näitusest Hop galeriis, mis avati üsna hiljuti, on seitsmenda novembrini avatud. Mis moel sa ise ehtega suhestub? Tähendab muidugi seestpoolt vaadates on kõik asjad nagu veits teistsugused kui tunduvad kõrvaltvaatajale. Ja ka mulle meeldib nagu idealistlikult mõelda, ehk et see on väga puhas ja ilus asi. Aga Ma arvan, et nagu ükskõik mis kunsti riigi puhul on see nagunii seestpoolt vaadates hästi lai põld või ala. Et eks igasuguseid nähtuseid seal sees. Kas tänapäeval päevalehte kunsti nimetataksegi tarbekunstiks? Tegelikult on see mõtteliselt pigem ehtekunstnikud, ise liigitavad ennast nagu miniskulptorite eks või väikeste objektide asjade loojad, et neil tihti polegi väärtus, muutub nagu sekundaarseks, et pole nii oluline, et see sõnum ja mingid mingid teised kvaliteedid nagu saavad, olulisemaks, aga antud juhul mulle oli oluline ka, et kuna ma olen teinud suuremal skaalal asju, et nad oleks ikkagi ka kuidagi inimsõbralikud või kehasõbralikud igas mõttes. Et nad oleks nii kontseptuaalselt kui ka kantavad just. Et nad oleks nagu mõtteliselt kuidagi sõbralikud ja samas nad oleks ka nende see suurus ja funktsionaalsus oleks nagu? Jah, ikka päris jah, päris sõbralik. Rääkides kaasaegsest eesti ehte, siis on minule jäänud mulje, et need teemad, millega tegeletakse suhteliselt igavikulised, väga palju, on seotud ajalooja mäluga. Ja sina enda Hede kohta oled ka viidanud kui väikestele maailmamudelitele. Jah, ma arvan, et see üldistus on õige selles mõttes, et see mingi tuumik mille osana mina ennast tajun, meie tegeleme päris kindlasti selliste suhteliselt igavikuliste ja universaalsete küsimuste ja teemadega. See tundub endale oluline ja alati on leidunud inimesi, kelle jaoks seesamamoodi nagu olnud tähenduslik või oluline Kuskil siis teisel pool vett on robustne. Nähe ei, mitte teisel pool vett, ma arvan, et pigem siinsamas nagu kõrval on ka nagu robustne ehe, täiesti olemas. Ma just mõtlen seda, et pigem selliste igavikuliste teemadega leidub alati ka teisel pool vett inimesi, kellel on sarnased probleemid või teemad. Et pigem, selles mõttes on ta selline vahemaadest ja sellistest hästi proosalistest asjadest ja, ja küsimustest üle. Nüüd, rääkides sellest sinu viimasest näitusest, siis seal on väljas kõige uuemad ehted ja prussid. Mis tähendus on prossil sinu jaoks väga paljudel inimestel, prossid seostuvad võib-olla vanaematõbisest vanemate etega. Mingil määral on see, et pross nagu tähenduseta ehe ta lihtsalt tegelikult mingisugune mini objekt, millel on, tehke taha siis nõel. Et ma tegelikult olen täiesti siiamaani ta mitte siiamaani ka eelmine magistrikollektsiooni, kus ma tegin esimese prossi sinna maale, mulle tundus pross nagu hästi mõttetu. Just sellepärast, et ta noh, ta nagu, ütleme funktsionaalset formaalne, et see on mingisuguse asja olulise asja tegemine, millele pannakse nõel taha. Aga praegu ma kuidagi olen sellega leppinud, et selles mõttes siis lossiga ei teki nagu mingeid niisuguseid tehnoloogilisi ja ma ei tea mingeid selliseid probleeme, et selles lihtsalt lahendada, et ta nagu kenasti kantav ja universaalne selles mõttes. Et mingid teised ehteriigid on nagu rohkem pretensioonikamad. Funktsionaalsuse mõttes just jah, mulle meeldis sellepärast see nagu õige tähenduseta ehteliik, et nad nagu seina peal nagu mingid noh, sa ei näe seda nõela seal taga, et nad on nagu lihtsalt nagu niuksed, autonoomsed, asjad, aga samas on nagu täiesti okei, kui sa paned nad kuskile väärile. Kuivõrd oluline loomisprotsessis kandmismomenti üldse on, et siin on omamoodi nagu vastu oled, meie vaatame neid kui üksikobjekte valgel seinal aga ta omandab hoopis teise konteksti, kui ta on inimese rõival. Tahtsin veel lisada, et kui tähendusest objekt, et siis need sest ise tegid ka need valged raamid sinna nii-öelda. Tegelikult tellisin ta need sõidukid, minu jaoks on kohutavalt oluline ka see, kuidas asjad on nagu välja käidud, võiks planeeritud, et seda tähendusvälja, mis nagu asjades on need saidid nagu võimendada või kui inimestele paremini selgemini kohale viia. Jah, niuke garneeringuks, küsimus ühelt poolt, aga teiselt poolt on nagu ka ikkagi hästi nagu sõnumiga seotud. Et nii palju, sest väljapanekust tegelikult on mingil määral võõristav isegi minu jaoks see kandmise momente, et ma olen nagu leppinud sellega. Aga see ehe on nagu ikkagi hästi nagu puhtalt kunsti asi, kuna ma tegelen nagu mingite asjadega väljaspool ehet, mis on nagu palju elulähedasemad. Et ükskõik, kas eksam, fotograafia või ajakirjanduslik tegevus, et siis see on nagu selline noh, mingi põgene, mina just kõigest sellest, et selles mõttes see annab mulle vabaduse olla nagu kogu sellest roosalisest värgist nagu üle, et selles mõttes ma nagu ma natuke võõrastan, isegi mulle meeldinud neist asjust mõelda kui millestki puhtast eraldiseisvast. Aga ma lepin samas, kui, kui keegi kena inimene kannab Et sa ennast jaotate, ütleme teemade vahel, et et ühelt poolt näiteks teed vineerist Eilien ja siis teiselt poolt kõrberoos, ma ei kujuta ette, mis teile kasse rüülises Rühises, jah, ei, ma ei oska öelda selles mõttes, et kõik need asjad nagu vada tunned ainult iseennast, et ma ei ole nagu elan läbi mingisuguseid teistsuguseid võimalusi või mudeleid, kuidas elada, on võimalik, et kõik, see tundub endale nagu alati nii loomulik ja nagu hästi rahulduspakkuv ja õige. Ma olen alati öelnud, et kõik on nagu hästi balansis, piisavalt nagu sellist mõttevabaduste Niukest, Esscapistliku ma ei tea kõrvaletõmbumist ja samas on mingid asjad, mis on nagu siuksed, suured aplombikad nagu show'd või midagi sellist, et et nad on erinevad, aga nad on nagu minu sees kõik olemas või koos. Et selles mõttes ma ei oska öelda, see on kõik hästi loomulik. Näitusel oli vist kõige rohkem, esines hobust enamasti ja tavaliselt hobustest. Jah, ühelt poolt on kogu see teemade valik nagu juhuslik, samas nagu ainuvõimalik, et ma ei oska öelda mingeid materjalid, mid satuvad mu kätte ja siis tunduvad, et jah, see on see materjal, aga ma nagu ei otsi või mul ei olnud nagu peas mingit pilti meri hobudest, ma lihtsalt olin Singapuris mingites Hiina meditsiinipoodides, kus on veidrad asjad siis ma ostsin sealt neid mingeid supikogusid või mida iganes, nagu noh, et selles mõttes ei ole nagu teadlik valik, et seal pigem äratundmise variant. Mulle meeldib mõelda, et miks on nagu irooniline või kuidagi. Et sa jõuad teise, teisel või kolmandal ringil nagu ilu juurde, et mulle meeldib mõelda, et pigem ma ikkagi nagu esimesel ringil, et asi on ilus ja sees siis siit nagu. Miks näitusel iga töö juures, ütleme, need materjalid tingimata peab ära märkima või kas see nagu ütleme, et paljud materjali nimetused ju vast ei ütlegi paljudele midagi? Noh, ma arvan, et seal ei olnud väga palju sellist materjali, mis ei ütle midagi. Materjalid on kohutavalt olulised, kuna mul nagu töödel antud juhul poolt ühtegi nime, nad on kõik prossid, et noh, et anda neile mingi pidepunkt inimesele, kes just väljastpoolt tulevad, kes ei ole niivõrd asja sees. See võib olla nagu natuke aitab joone peale, noh, mingi teatav sentimentaalsus või mingi materjalide poeesia nagu, mis mulle korda läheb. Tööde müügikoha pealt on nõnda, tahate mingit tööd, teed valmis mingi seeria siis ikkagi mitu aastat nagu käib ringi mingitel näitustel, kas eraldi ja siis need aeg-ajalt saavad kokku ja ükshaaval nagu pudenevad sealt kuskile ära, et siis lõpuks jõuab mingi peotäis tagasi nagu kapi nagu planeerimata. Aga nyyd on alati nagu läinud, et ma ei pea nagu kunagi ehteid tehes mõtlema selle peale, et kas ma pean seda müün või? Ei, ma ei tea kunagi tellimusi, näiteks et see on nagu teadlik valik, et rahad on niikuinii mujalt. Kas seab sind erandlikku positsiooni Eesti ehtekunstis, et sa oled täiesti sõltumatu? Ma arvan küll, ma arvan, et tegelikult see on üldse erandlik ka kunstiväljal, nagu ma tõesti täitsa täitsa nagu reaalselt seal elatud ütleme mingite reklaamfotograafe või moefotograaf või siis toimetaja tegevusega. Jah, et see annab mulle vabaduse kunstnikuna nagu väljendan täpselt nii, nagu ma heaks arvan, et ja mulle sobib või ma nagu naudin neid mõlemaid pooli, et ma ei tea midagi nagu vastutahtsi. Vaadates, kuivõrd massiliselt pakutakse igal pool aksessuaare nii-öelda ehteid kõikides poodides ja kuivõrd massiliselt tarbitakse siis kas autori loomingut tegemise käigus selliste elevandiluutornis elamise tunnet ei teki? Kindlasti tekib ja tegelikult see on okei, juba see valik, milliseid ehteid ma teen, et noh, ma juba olen siia torni roninud tegelikult, et ma ei loe mingeid illusioone, et et kõik massid peaksid armastama. Ses mõttes on see täitsa õige võrdluse teadlik valik. Ma arvan, et sellele, mida me teeme, et see on ikkagi pigem Ta tegelenud nagu selliste universaalsete ja kunstiväljal ringlevad probleemidega. Pigem on ühist lehetel, maali või skulptuuriga, kui nende ehetega, mida müüakse. Ma ei tea kaubamaja esimesel korrusel. Et mingid kulinud, mis on kuskilt Indoneesiast vaid 30 krooni tükk nagu sisse toodud. Nende asjadega ei tunne nagu ehted sugugi sugulust, ma arvan Kuidas sa isiklikult muidu suhtud sellisesse ehete mass populaarsusesse? Ma saan sellega, hakka või noh, ma ei tea, ma ei oska öelda, nagu ma ei ole selle vastu ega poolt, et mul on nagu ükskõik, et et see on nagu osa, ma ei tea tarbimisest, maise kamm ostan mõnikord mingisuguse randmepaela või sõrmus, et see ei ole mingi probleem. Selles mõttes on pigem ehe jaotub ka nagunii palju, ütleme moeehe ja on kõrgmoeehe, jaan, disain, ehe ja on siis autoriehe. Et seal mingisugune terve suur nagu süsteem ja igavesele süsteemi osal on siis oma nagu saadus või oma väljund mingisuguse hooaja ma ei, aksessuaarina olekski patt võib-olla soetada mingeid hirmkalleid asju, et need mingid sajakrooniseid kulinaid nagu, et käia kaks korda, Biolevad nagu asja ära selles mõttes. Et nende funktsioon hoopis teine, ta nagu, et see ei ole mitte inimese väärtustamine, aga see on ikkagi stilistika küsimus. Ma küsiksin veel materjalide kohta, kaasaegses ehtekunstis ei ole üldsegi tundmatud odavad materjalid nagu plastmass või klaas- või plekk. Teie looming on jäänud suhteliselt väärismaterjalide truuks, paljon, vääriskive ja väärismetall või, või käib see kuskil seal piiri peal? Ehtes sees olles on need heitlused materjalide demokratiseerimise üle, noh, need on peetud ära kuskil 60.-te lõpus, seitsmekümnete alguses, kui oli kõigi tarbekunsti ta nagu niuke vabanemine, plahvatuslik et selles mõttes me ise nagu sees olles ei kategoriseering, nagu, et on odav materjale, on kallis materjal. Mingil määral tundub, et just mingeid selliseid universaalseid ülaaegseid teema, see annab nagu paremini käsitleda ka üleaegsetes materjalides plastik on siis see, mida ma tegelikult kasutada, hästi, palju see ühendav materjal, aga kivide ja kuld nagu, nagu nad on enne nii täis kirjutatud ja laetud ja see nagu ei kao mitte kuhugi. Noh, ka mingi 1000 aasta pärast ma olen täiesti kindel, et et ses mõttes jah, et seal mingi pidepunkt või mingi kindlustunne, et ma nagu usaldan selliseid vanu asju. Kuidas teil lehe sünnib, et puhtalt kahe materjali peale või? Kohe materjali peale ma ei joonista mitte kunagi. Selles mõttes ma olen nagu suur kombinaator või hästi nagu avatud ei lahti kõigile võimalustele, et ma, mul ei ole nagu mingeid väga tervikvisioone peas, mida ma siis hakkan palavikuliselt vormi valama, et ma pigem ikkagi istun lihtsalt laua taga ja mul on nagu hunnikud igasuguseid asju kõrval, mis mind inspireerivad, mis meeldivad ja moodsast töötan ja siis alati on mingi lauanurk, kus on sellised poolikud asjad, asjad, mis ei lähe töösse või ei ole läinud töösse kus me aeg-ajalt leia midagi, siis, mis teine hetk, nagu tundub õige, ühelt poolt on see selline isevoolu teed järgiv protsess, teiselt poolt Ta on samas, ma ei tea, need valikud on nagu kasti kindlad, et juhend on nagu sees olemas need valikud. Kas teie arvates Eesti ehtekunst on sellisel positsioonil, et nii näituste poolest kui ka kajastuse poolest, kus ta peaks olema või on mingeid puudujääke? Enda eriala inimestele tundub muidugi, et see on nagu kohutavalt oluline maailma kõige olulisem asi, millega nad tegelevad. Et see võiks minna minna palju suuremale hulgale inimestele korda, aga samas mõistuse hääl ütleb, et see muidugi mitte nõnda ei ole. Ma arvan, et on just nii, nagu olema peab. Kes on huvitatud külastamas Tanel Veenre näitust, siis saate minna Hop galeriis. Seal on seitsmenda novembrini avatud. Kunstpunkt err. Nii tänane saade. On jõudnud otsakorrale tänases rääkisime kahest uuest näitusest Tallinnas. Kõigepealt Kadrioru kunstimuuseumis avatud vene valitsejate näitusest ja teine teema oli ehtekunsti näitus Tanel Veenre autori loomingust. Ja rääkimas käisid kunstimuuseumist Alexandra murre ja siis Tanel Veenre isiklikult ja stuudios olid tavapäraselt Aleksandar Tsapovia, Karen Jagodin, kuulmiseni. Kunstpunkt R.