Tere taas alanud on järjekordne saade kunst. ERR stuudios on taas kord Karen Jagodin ja Aleksander saapa ja täna me keskendume maalikunstile ja stuudiosse oleme kutsunud kaks külalist. Kõigepealt esimeses osas räägib Mari roosalt meile oma Assest näitusest vaal galeriis ja teises osas on Jüri Arrak, elas. Kunstpunkt CR. Tere Mari roosard. Tere. Kõigepealt palju õnne teile, Konrad Mäe preemia puhul ja alustakski võib-olla sellega, et kuidas teil enesetunne on peale uue näituse ja sellise tähtsa preemia pälvimist. No see on nagu kahte pidi tunne, ausalt öeldes mõne mõttes olen õnnelik, aga teisest küljest on nagu tunne, et on nagu tekib veel suurem vastutus, aga no muidugi ma olen õnnelik, sest see kollane preemia on ju maali alla kõige tähtsam preemia üldse. Et meie väikses riigis nagu tähtsamat preemiat ei ole. Kui see Konrad Mäe preemia just maalikunstnikul Kui kõrvalepõikena küsida, kuidas te ise suhtute Konrad Mäe loomingusse? No mulle on alati meeldinud just oma värvi poolest niuke julge värv ja teemad olid ka niisugused südamelähedased küll põhilised maastikud ja muidugi need portreed on ka mõned niuksed päris huvitavatel. Et ma olen alati positiivselt suhtunud tema loomingusse. Te olete just avanud uue näitusevaal galeriis, mille nimi on sünonüümid ja selle näituse juures on juba teatavaid paralleele teie ja Konrad Mäe vahel toodud just nimelt see, et Konrad Mägile pakkus huvi Veneetsia ja ka teie maalides teatavaid Veneetsia like motiive leida. Et kuidas te selle teemani olete jõudnud. No selle teemaga ma olen tõesti tegelenud juba küllalt pikka aega, et üldse mulle Itaalia väga meeldinud ja Veneetsia kõige enam võib-olla just oma niisugusse lummusega niukse kaduva linna muljega ja ja just ka kunstielu poolest, et nüüd nagu on nagu haiguseks saanud mõnes mõttes Veneetsia biennaal, et igal kord püüad ikka ka ise seal ka ära käia ja vaadata, mis on tehtud uut, mis huvitavat on ja leiad ikkagi, et maali on seal väga palju. Ja just see maal on mind sinna huvitanud ja sealt ma olengi korjanud neid niukseid kildudest kössi ja see vaalas olev näitus ongi Veneetsia biennaali muljetel tehtud tööd. Mina nimetan ikka ennast nagu abstruktsionistiks ja et ta on ikka niukene märgiline abstraktset, olgugi et seal on äratuntavad mõned asjad lehed ja võib-olla niukene on mingid motiivid tuntavad, aga ta on ikkagi minu jaoks nagu abstraktne maal. Veneetsia biennaalil, siis te olete tavaliselt keskendunud maalile või olete Canon fotot ikkagi tõsiselt vaadanud, sest ta ju ka fotot hindate ja olete tegutsenud ka nii-öelda fotograafina näitustel. No otseselt nagu fotograafina näitustele ei ole tegutsenud, kuna mul on ta lihtsalt hobiks, on noortes veel nagu puhtalt fotograafina ei ole esinenud, et ma olen kahte meediat nagu püüdnud kokku viia fotot ja ka kaasaegset maalimist, just et õnn on neid nagu ühendada ja see on küllaltki raske ülesanne olnud. Aga noh, nüüd ma nagu olen omaarust saavutanud siiski teatud terviku. Ta mõjub terviklikult, see ühendus ja, ja ma olen ka nüüd saluga mingil määral ka tunnustas seal alal. Et see muidugi rõõmustav jah, aga ma ikkagi pean ennast rohkem maaliaks. Aga te võib-olla kõige kuulsam selline see foto ja maalisüntees võiks olla selline hüperrealistlikke või slaidipõhine maal, eks ole, aga te ise ei ole mõelnud kunagi katsetada foto sellist visuaalset keelt jäljendavas maalis. Olen isegi kunagi nooruses, et siis, kui ta on nagu esmakordselt Eesti vallutas, et seal mul on mõned tööd ja mõned niuksed portreesid, olen nagu slaidi maalidena teinud just isegi mingeid tellimusi. Aga las need ei ole nagu hästi oma arust nagu välja tulnud, selles mõttes, et nad on ikka jäänud nagu rohkem maalideks kui niukesed, puhtalt slaidimaalid. Et nad on ikkagi nagu niuksed, tunnete peale, et mul on ikka rohkem niukene tundev Ahlie klassikaline maalija. Aga kumba te eelistaksite, kas pigem fokusseerida või fookusest välja jätta? Ma arvan, et fookusest välja mõnes mõttes. Vaalanäitusel mul tekkiski selline fookusest väljas efekt, et asi on uduseks jäänud, et midagi oleks valesti. No vot see nagu rõhutab seda maalilisust mõnes mõttes ja ja ka salapärasust, et ta nagu toob teise tasandi ja selle pärast ma olengi püüdnud tihtipeale fookusest välja nagu isegi fotode puhul teha ta teadlikult mitte nii teravustanud seda asja Kuna te maalid on valminud segatehnikas, siis selle fotoosa kompositsiooniliselt paigutada keskele, et ühtpidi tiriti välja fookusesse, teistpidi te sedasama fookusest väljas asja nagu fokusseerite paradoks. Nojah, võib-olla tõesti kui mõelda, aga teisest küljest ma siis ma juba nagu lähtun, nagu selle pildi seisukohast selle kompositsiooni seisukohast niuksed mitte ja ja selle pildi nagu teema väljatoomiseks olen ma tihtipeale tõesti pannud selle asja nagu küllaltki keskele või natukene külje peale kuum, aga no tõesti seal sellel vaalanäitusel on, need viimased ööd on tõepoolest nagu keskel, see on üks nagu see sinine ümarvist 13, viimane et aga ta päris keskel ka ei ole, sest tal on nagu toodud paralleelselt väiksem kujund, mis viib alla selle asja nagu tekitama. Võib nimetada tõesti, et ta on nagu vastuolu mingil määral. Oma töid taas pealkirjastama sõnadega ei ole plaanis hakata. Ma ei tea, kui ma nüüd lõpetan nende seeriate tegevuse, võib-olla on. Ma üldiselt olen juba niimoodi pikemat aega teinud niukseid seeriaid. Mulle algul olid nagu siin vahepeal kohad ja paigad. Selline paik oli nagu laialdasem koht oli konkreetsem tõesti nagu teatud koht mis oli võib-olla ainult Eestis ja minule väga tuntud kohas tehtud detail. Aga ma ei tea, mis tulevikus tuleb küll järgmine aasta ka olema ikkagi nii edev olnud ja pannud ennast kirja. Saan vist hobuse peast näitus, et ma pean sinna midagi tegema, aga. Ma lugesin Reet Varblase, kas mitte Sirbi artiklit, kus ta kunagi teie näitused on kirjutanud, et ütles, et Marie roosalt kasutab fotot kui kõige objektiivsemalt meediumit oma töödes. Mind natuke häiris, et kas te oleksite päri, et siis foto on objektiivsem kui maal, et seda enam nagu sünteesiti neid. Jah, ega see ei ole päris õige muidugi, aga noh, inimesed peavad alati fotod kõige täpsemaks, eks ju, kujundiks ja võib-olla sellepärast et seda meelega jah, just nagu ütlemata, sest minu jaoks on ikka maaliväärtused ja need on tähtsamad kui fotoväärtused sel juhul, kui ta mul esinen just nagu maalina. Ma sünteesin teda ka maaliväärtus, nagu tähtsam. Foto puhul koloriidi eest ei saa nii palju vastutada. Jah, seda kindlasti, et mõnikord on tõesti nagu niisugune üllatus ja ta on mulle ikkagi ainult märgiks, et seda on niivõrd palju, loodan, et mõnikord nagu seda ei saagi aru, et teda seal all on olemas. Et ta on nagu lihtsam niukene tekst, tekstimärk, värgis süsteem. Ja mõnikord on, mul on juba hakanud iseendale kala, kus segavaks muutuma, et tahaks nagu lahti saada sellest märgist, et uuesti tagasi pöörduda, ainult maaliliste märkide juut oli vist ei juhtu. Vot ei tea, see on väga keeruline, vot sinnamaani jõudmine oli nagu lihtsam. Järk-järgult jõudsin sinna aga tagasi minna, nagu keerulisem, see on tõesti õige. Te küll seostada ennast pigem abstraktse nismiga, aga kui palju nendes maalides võib leida narratiivsust. Kindlat lugu, noh, eks seal ikka on sellepärast et pealkiri hubasest sünonüüm. Ta on nagu teatud kunstiteoste killud, mis seal olid, kas nad on maalid või on ka objektid, mõnedel objektid ja, ja lõpus viimane töö, mis on, see on isegi võetud nagu Palazzo laki, et see läheb nagu välja sellest mõnes mõttes sellest teemast. Aga kuna seal oli just gaase Veneetsia biennaal sellest otsast, et sellepärast ma lubasin endale sellist koerustükki nii-öelda Kui palju te ise olete mõelnud selle peale, et kui palju on teie perekond kuulumine kuulsasse okaste kunstnike dünastiast teie kujunemist mõjutanud? Kindlasti endab mõjutanud, kuna juba lapsepõlves oled sa kunstiga seotud olnud ja tead neid rõõmusid ja valusid, mis see toob ja, ja võib-olla on mõningal määral kergem. Aga teisest küljest on alati olnud väga raske olla nii tuntud isa tütar ka nüüd ma olen juba sellest nagu lahti saanud, võib-olla noorest põlvest oli ta rohkem valulik kontsert mõju, aga nüüd on mul nagu omad kindel tee mis on hoopis erinev isamaast ja olen rahul sellega. Kas see, et kui teie isa on tuntud just nimelt portratisti viguraalsem maaliviljelejad, teie olete valinud enda keeleks apsassanismi, et kas see on olnud ka teadlik vastandumine, erinemine? Ma ei ütleks, et see on teadlik sellepärast et eks kunagi sai ka tehtud portreesid joonistada, mulle meeldib, aga mõnes mõttes muidugi võib olla, et see ogasel rikk joon oleks, nagu ma oleks figuurimaalija või joonistaja olnud, oleks nagu rohkem tajutav olnud. Aga lihtsalt Sabstruktsionistlik keel on mul nagu järk-järgult kujunenud ja, ja see on mulle nagu lähedasse, palju. Ta ei ole nii konkreetne ei ole nii loetav kõigile ja see on ju iselohule nagu varem väljunud. Kui aga põigata Ta korraks sellise teema juurde, kui kunstiauhinnad või kunstnike preemiad. Kuidas teie leiate praeguses Eesti kaasaegses ühiskonnas, kas selliseid preemiaid, sellist tunnustust jagatakse piisavalt? Ei, ma arvan, et seda oleks võinud isegi rohkem olla erikujulisi sest seda on ikka väga vähe just kunstivaldkonnas, et kunstnikud saavad ikka neid autasusid suht vähe. Need tõesti need kaks suuremat preemiat, onju, et Raua preemia Konrad Mägi kasin ja rohkem ei olegi niisugust tunnustust, et neid võiks olla palju erinevamaid ja kindlasti rohkem. Sest meil on ju väga väid, kunstnikke ja kõiki ikkagi ei saa nii palju tunnustus, kui neid oleks võinud ju ikka rohkem tunnustada. Ma just lugesin, et Eestis umbkaudu 1000-st professionaalsest kunstnikust ütleme, sadakond elavad ära oma tööde müügist. Aga see ei ole kindlasti objektiivne. Aga tuleks ära märkida, et kataloog on ilmumas nüüd, kahe nädala pärast. Praegust on planeeritud, et ta seitsmeteistkümnendal presentatsioon kumu poes olen seda tahtnud ja oodanud ja see on ka esimest korda. See on minu jaoks suur saavutus. Kunstnikuna mõjub kataloogi ilmumine ka kuidagi mingi perioodi või etapi lukku panemisena. No ei tea öelda seda sellepärast ennem ei ole kogemusi andnud võib-olla küll mingil määral lihtsalt teda nagu pannakse tõesti kirja rohkem need asjad, mis sa oled teinud, ise saad järele mõelda, mida sa oled teinud, aga muidugi see on väga ränk. Kui panna ja valikut teha ja sest ikkagi kunstnikul on ju väga palju töid ja ka need kõik ei mahu ju eksponeerida ja teadvustada. Vähemalt me saame ülevaate maarjaRoosundi loomingust aastatest 70 kuni 2006 enam-vähem siis teie enda nägemuse järgi. No 70 lihtsalt jutu, võib-olla must rohkem 70.-test aastatest, aga töid seal on ikka hilisemad, et seal on kaheksakümnendad ja neid varasemaid on vähem, aga no põhiline on üheksakümnendad ja siis hilisemad perioodid. Aga suur tänu, et nõustusite meile natukene valgustama oma näituse, oma loomingu tagamaid, et ehk kunagi jälle kohtume siin stuudios. Kunstpunkt err. Alustame saate teise osa. Ka ja nüüd on meil stuudios Jüri Arrak. Tere. Ergigi räägime seoses teie vastavalt näitusega koos, mis on keskendunud teie varasele loomingule, aga samaaegselt on ta avatud ka teine näitus Haus galeriis, kus on väljas graafika ka siis nii-öelda algusaegadest. Kuidas te nendele algusaegadele või kuue-seitsmekümnendatel praegu tagasi vaatate. Umbes nii nagu noorusel ikka tagasi vajatakse. Ei, see ei ole eriti noorus, tegelikult ma olin siis 30 juba noh, see ei ole eriti noor. Aga noh, kunstnike muutumiskunstnik, ainult inimene muutub ju pidevalt ja noh, 70 või 30 on ikka küllalt suur vahe. Et kuidas ma tagasi vaatan, ma vaatan. Nii ja naa, noh, ma võin öelda, eks ole, selles mõttes, et puht, kui ma neid pilte ja neid esemelisi maale vaatan ja siis neid koos ma ei olnudki nii näinud. Minul endal oli väga huvitav näha ühes saalis kõik koos. Aga kui võrrelda minu G-galeriis olnud viimase aastate maalidega, see on 2004 kuni 2006 siis muidugi on suur vahe nendel ja see võib-olla on mingil määral illustratsiooniks ühele minu artiklile võsas ja mägi, see on mitte ainult kunstnikuga üldse loomingulise inimesena looja, looja, väikse tähega, loomulikult looja elutee alguses ta õpib erinevaid süsteeme, vorme, vaatab mis ennem on tehtud ja see on see võsaperiood ja siis tuleb aasa periood, kus juba oled poolel teel ja juba oled omandanud teadmised ja niisugune ilus ja esteetiline maailm ja päike paistab. Aga sellega ei tohi piirduda vist ja siis tuleb see mägi. No ma olen sellest kirjutanud, sellest ma olen rääkinud ka juba, ma ei tea, kas kas need korrata, aga no ega üks ja sama inimene pole neid kõiki lugenud ja kuulnud selle pärast nagu võiks. Ja mägi on see, milleni peab ilmselt üks kunstnik jõudma. Tähendab, kas ta sinna mäe peale suudab ronida, kuigi kõrgele sesse mägi on nii kõrge tipp on pilvedes ja sinna mitte keegi ei jõua. Aga üritama peab ja seda ma nimetaksin siis eetika või religioonide või usumäeks. Tähendab, kuna minu jaoks usk on kultuuri alus ja no üks alustaladest nimetame siis nii. Kui me visuaalselt kujutleme, et üks üks maja neljakandiline, siis siis vähemalt kaks kanti on usul seal. Jah, ja miks sellepärast et me erineme meie vanematest, sõpradest, loomadest imetajatest nii palju, et meil on see abstraktne mõtlemise võime ja sellega lisandub kohe usk. Minu arust see on lihtne ja loogiline. Võib-olla seda keerulisemalt sõnastades võiks kirjutada terve raamatu, aga ma ei ole kirjanik, Kreeka filosoofia, sellepärast. Minu jaoks on see mõne lausega välja öelda. Nii et ma olen siis sinna mäeni võib-olla jõudnud ümber mäe, seal kooperdan, võib-olla üritan ka mõnel astmele tõusta, ma ei tea, ma ise ei oska seda hinnata. Ja sellepärast vanemaid, et maale ja, ja neid esemelisi kompositsioone ma vaatan mõnuga, sest see on, ma just juba kordan, aga et, et see on nagu illustratsioon sellele minu telesest, selliseid vormisüsteeme üks professionaal võib ju lõpmatult teha, ega siis see on võrdlemisi lihtne, see ei ole erilist probleemi seal, noh, paned niipidi naapidi natukene ja kui on mingi harmoonia ja koloriidi ja, ja vormitunne, siis võib iga kolme päevaga ühe mingi pildi valmis teha, aga noh, see ei ole vist kunstniku elu siht. See on õppimine. Te õppisite ERKIs tegelikult üldsegi metallikunsti. Aga oled jõudnud võib-olla laiema üldsuse teadvusesse ikkagi kui maalikunstnik Erki õppimise ja vee peale lõpetamist, need ajad on setud ka ank 64-ga, et need olid Vistajad. Parajalt hullud ajad. Need olid noh, nagu tudengiajad on, eks ole, minu jaoks olid nad muidugi erilised, sest ma läksin õppima viis aastat hiljem kui minu eakaaslased, sest ma olin kolm aastat, kolm kuud Vene sõjaväes ja, ja siis pärast seda seiklesin Leningradis, seal olin joonestaja konstruktori ja taksojuht ja mul võttis natuke aega ja võib-olla kui mul vanem vend Henno ei oleks olnud tol ajal kunstiinstituudis graafikat õppimas peale vene koonduslaagrid, tähendab, ta oli seal Kasahstanis oli poliitvang, siis mine tea, Henno ütles, et mida sa tahad nagu teha elus ma olin autojuht ja ma oleks võinud siiani bussijuht olla või muidugi mul oli sees kogu aeg niisugune tunne, et ma tahan õppida midagi. No sellest ma olen ka kirjutanud kuskil artiklis, et 20 ja 25. eluaasta vahel oli päris kirev, see maailm tähendab taksos. Ükskord istus sisse üks minu jaoks tol ajal vanem naisterahvas, mina ei tea, ta võis olla 45 ja aktsent mul muidugi oli tugev ja välimus ka päris vene oma ei ole. Ja siis ta küsis, et kus, mis ja kuidas siia sattusite ja siis ma seletasin sõidu käigus. Ta sõitis Vassili saarele sinna, kus on Leningradi ülikool ja ütles, et ei taha meie juurde õppima tulla ja ma ütlesin, et no mina ei tea, noh, võiks ju ka noh, mis siis ikka ja no ühesõnaga, see asi lõppes sellega, et ma käisin seal ettevalmistuses. Okei. Astusin geoloogia osakonda sisse. Ja nüüd seda võib jälle mitmeti jutustada ja tõlgendada, aga ma mäletan täpselt seda, et ma seisin, koridoris oli suur stend, kus oli vastu võetud tudengite nimekirjad ja vaatasin Arrak Jüri Carlowitz, eks ole, geoloogia osakond ja minust, kes niuke, võbin läbi ja mõtlesin, et no ma sinna küll nüüd õppima minna ei taha, see on nüüd tõeline lollus. Kuskil siberis seal otsida mineraale ja värke ja ja siis otsustasin, et ma ei lähe ühegi loengule, sõitsin taksot edasi ja siis vanem vennakene ütles sidet. Et noh, et tule siis Tallinna. Ühesõnaga lõppkokkuvõttes tulin Tallinna, õppisin ruttu joonistama, aga tall ehistöösse ma pidin sellepärast minema, et ma ei osanud maalida. Keegi ei olnud õpetanud. No kus sa siis hingekene, tuled sealt autojuhina ja kohe maalima. Ja aga oli kaks võimalust, kas skulptuuri või metallehistöösse ja ma mõtlesin, et noh, skulptuuri on niivõrd auväärne suured kujud ja asjad, et sinna ma nüüd küll ei lähe, et see on hullumaja, et seal on kindlasti tugev konkurss ja läksin siis, kuna ma olen tehnikumi lõpetanud, siis metallitööd, ma teadsin ennem ka ja ja siis otsustasin sinna minna, sain sisse kohe ja aga see ei olnud minu soov saada metallikunstnikuks, minu soov oli ikka venna jälgedes graafikuks ja hiljem tuli maalimine juurde, nii et mulle üldse kõik segamini ja kirju 66 jõulukuulma lõpetasin metallehistöö 69 võeti mind vastu graafikasektsiooni Kunstnike Liitu graafikuna juba. No kuna ma esinesin näitusel kogu aeg graafikapiltidega ja 72 olin graafikasektsiooni esimees juba ja siis maalisin pidevalt ka kõrvalt ja 82 oli maalikunstisektsiooni esimees. Nii et no ühesõnaga, meil oli tarbekunstis, oli väga hea ettevalmistus tol ajal näiteks meil oli nii mõõda, mida praegused tudengid ei näe unes ka. Igal hommikul kell veerand üheksa oli kaks tundi joonistamist, viis aastat tähendab viis aastat joonistamist igal hommikul võrdlemisi raske ja tüütu, see on umbes nii. See kuulus lause, et õppustel on raske ja pärast lahingus kerge. Kas see oli natuuri truusis modellide joonistamine või oli see mingi natüürmorti põhine? Esimesel kursusel olid jah, natüürmorti siis hakkas teisel kursusel treed, figuurid riietud figuur, kolmandal ütleme seal poolakt siis täisakt ja siis topeltfiguurid ja nii edasi, nii et ja modelliga, aga peast joonistamist me tegime omal käel, see tähendab seda, et Ankrühmank 64, no miks 64 tekkis see arvatavasti sellepärast, et meil ei olnud õpetus nii, nagu oleks pidanud kuuekümnendatel aastatel juba Euroopas olema. Tähendab, kunstiajalugu oli meil puudulik, sürrealismi näiteks üldse ei loetud ja meta füüsikat ja nii edasi. Et me hakkasime iseennast täiendama ja loenguid pidama üliõpilaste teadusliku ühingu raames ja sellest tekkis siis sõpruskond ja käisime läbi ja võtsime napsu ja rääkisime kunst, mida, mida tudengid teevad, see on ju tavaline ja niuksed, arutelud, vaidlused, vanemad kunstnike ateljeedes ja ja käisime kohtumas küberneetika instituudis, tegime näitusi, no iseseisvate tööde siis Tõraveres käisime, siis tegime absurdi, diaatrit rauakoolis, siin olid mingid etendused ja Becketit ja ioneeskot ja no neid, mida ametlikult tol ajal ei tehtud. Ühesõnaga, niisugune paralleelharidus, ütleme, omavaheline meil ei olnud juhendajaid selles mõttes, et keegi oleks meile loenguid pidanud. Ise me käisime ja lugenud, minu loeng oli kandinskist malevitšist ja vene revolutsioonijärgsest kunstist Ermitaažis, raamatukogu kinnistusfondidest ma sain käia sellepärast et võtsin siit koolist loa, et ma teen teaduslikku tööd ja ja siis ma sain selliseid haruldasi raamatuid, näiteks malevitš kirjutas käsitsi raamatuid ja siis nad olid fotografeeritud trükitud kusjuures käsitsi kirjutatud raamatu lehekülg oli noh, nii nagu tema see musta ruudu põhimõttel oli, et kui midagi läks valesti, siis ta tegi sellest valesti sõnast musta ruudu. Et see raamatu lehekülg oli juba niukene kompositsioon. Väga huvitav. Jah, ja see Anky Rühm tegelikult eksisteeris, ütleme nii, noh, 64, miks 64 meil oli esimene näitus oli Estonia teatri üleval korrusel kuskil, kus oli üüritud diplomandide jaoks mingi suur ruum ja seal me saime teha näituse seal kinnine näitus, loomulikult kutsusime külalisi, oli külalisteraamat, ma ei tea, kas Tõnis Vindi kätte võib-olla jäi see raamat, Tõnis oli meil niukene liider. Ta on siiamaani ju poolteadlane pool kunstnik, nii et ta on väga huvitav isiksus ja ja ma ei tea, kaasaegne maailm ei oska teda hinnata praegu tegelikult ta peaks olema kõrgelt kodeeritud ja ja nii edasi, aga noh aeg on, võib-olla 50 aasta pärast, siis avastakse Tõnis tõsiselt. Ja see lagunes muidugi mitte ei lagunenud, keegi ei lagunevat edasi tankirühma, aga aga iseenesest peale kooli lõpetamist veel aastaks Gene või nii oli ja siis tekkisid järgmised liikumised juba 69 ja kus oli keskküla dolts, Laapin, son, järgmine põlvkond nooremat k. Aga kusjuures me siiamaani käime läbi, oleme ikkagi enam-vähem sama seltskond. Tähendab, mina ei käin nendega enam koos läbi, ma juba hakkasin oma jõeharu pidi sõudma süstaga. Konkreetsemalt selle kumu näituse tagasivaatav mees juurde pöördudes, et selle näituse olete ise kujundanud, eks ole, ja seda küll aga tööde selektsiooni tegi, eks ole, kuraator Kädi Talvoja. Või oli ta ise, ei, me väga-väga sõbralikult koos, tegime seda kõike seal sellepärast osa töid jäi välja võrdlemisi vähe on võib-olla üks, 10 tööd, aga üks suur põhjus oli see, et nad ei mahtunud ja teine põhjus oli see, et me otsustasime, ma kordan veel kord, et see oli täiesti sõbralik niukene koostöö, kusjuures Kädi ütles lõpuks, et kuule, et sina oled ikka kujundajana siin kirjas, selles brošüüris. Kujunda siis ise. Aga, aga see põhiprintsiip oli meil koos mõeldud. See oli nii, et ühes seinas on siis kuuekümnendad pluss esemetega. Kirvereegel teises seinas on siis 70.-st alates, kus mul tekkis tühja pinna kasutamine, noh, tühja pinna selles mõttes, et ühevärviline ja siis niukene vabakontuuriga ilma anatoomiat jälgimata ja nii edasi, niisugune ma olen seda nimetanud märk inimeseks. Nii et nii ma seda kujundasin, panin ritta. No see näituse kujundamine üldiselt on nagu pildi tegemine. Ma mõtlen, pildi tegemine võsaperioodil, see on see, et, et sa pead, need värvid, vormid, rütmid, vahed, ühesõnaga kõik need põhitingimused enam-vähem täitma. Et kui inimene siseneb kuskile ruumi, siis ta ei saa aru, miks sa näid, on, mõjub hästi või, või ei saa aru, miks see näitus mõjub halvasti, kui halvasti pandud. Viimasel ajal ma olen pannud tähele, mõnes kohas on niimoodi, et kujundaja ei ole ise kunstnik ja ta kasutab pilti kui mingeid värviplekke oma mingi idee näitamiseks. Ja siis tuleb niukene googli, Mogli pildid omavahel ei sobi ja üks kolleeg ütles mulle ühe kujunduse kohta, et kuule, Jüri, see mees pole vist maalikunst ennem üldse näinudki, aga pani pildid seina auväärses kohas. Nii et üldiselt vaadake hea asja vastuvõtmisel on ilmselt nii, et ega sa ei hakka arutama detaile. Hea muusika või? No mina ei oska üldse muusikast arutada, mis mitte midagi. Aga noh, ma mõtlen, need, kes, kes oskavad seal rääkida muusika keeles ka sõnadega ta lihtsalt kuulab ja tal on hea ja pilt Nendega on enam-vähem sama minul vähemalt olenematta Ta kunstnike nimedest kuskil suurtes muuseumites. Ma vaatan pilti ja vaata, need toimivad, et see kohteriti klappi olenemata sellest kuulsast nimest. Ma ei tea, noh, see on professionaalne selline omadus. Te mainisite muusikat, see toob mind kohesele Tõnu Aru filmi juurde, mis ka vist ainsana hilisemast ajast aastastest 80, et kus siis Lembit Saarsalu visti sisse mänginud ja noh, seal on, võiks öelda täiesti korralikult sünteesitud seda pilti ja Saarsalu muusikat. Et selles mõttes olete ju muusikalise töö ka üles pannud pool muusikalise siis, et pool on siis performans, mis on jäädvustatud. Nojah, see film ei ole minu omas, on Tõnu Aru tehtud ja tema seda kokku pani ja nii et ma teiste töödesse vahele ei sega, eks ole. Me oleme Tõnuga teinud koos 77.-st aastast. Ma võin eksida 15 filmi või midagi, umbes sinnakanti. Need on põhiliselt on ikka noh, Tõnu tehtud ja, ja no ma olen vahest et alguses oli seal, et oi, et teeme seda või teeme nii või naa, aga see on jälle niisugune mõnus ja sujuv ja meeldiv koostöö mõlemapoolse kasuga, kui noh praeguses maailmas räägitakse kasust, eks ole, ja kohutav kasu on tähendab, minu käsu algusest peale ma Tõnule ütles, et küll on vahva, et sa jäädvustad mind, eks ole, niuke ega mina ei teadnud, mis sellest kõigest saab, aga no see on nagu päeviku pidamine, eks ole, küll on tore, ega sellest kunagi tulevikus mingit tolku või ei ole. Ja see performans oli tehtud selle filmi jaoks, sest sel ajal ei olnud mingit võimalustki kuskil niukse asjaga esineda, et seda tõsise nagu kunsti pähe kuskil pakkuda. Kunstihoones. Ja esimese Performance ma tegin tegelikult 72. aastal detsembris Russalka all ja see võeti lindile soli televisioonis oli 73 jaanuaris. Aga väga kahju, et see televisiooni ladu põles maha paari aasta pärast ja siis lint hävis, oli tavalise, selle filmilindi peale võetud. Mul on paar Niukest, fotokest on järgi veel ainult ja, ja noh, sellest on väga kahju muidugi, aga noh Ajaloos hävivad linnad ja rahvad, nii et mis üks filmilindile minule isiklikult on sellest lindist muidugi kahju. See oli küllalt huvitav, see oli niimoodi, et talvel lume sees kastekannutäis vett oli värvitud guašiga mustaks sõel eest ära võetud, kannul, eks ole, ja siis selle veejoaga ma joonistasin hiigelsuure suu lume peale ja suunurkadesse toppisin, kepid keppide vahele nööri nööri peale oma graafika Elephis seal tuules pesupulkadega ja see tegevuse käik filmiti kõik ja siis ma pärast niukse mõmina Nende oma tekitatud helide saatel siis jooksin seal ümber selle suu ja suu oli natukene lahti, hambad olid ka näha. Ja siis nagu rääkisin selle suuga midagi, miks ta seda graafikat seal liputab ja nii edasi. No ühesõnaga, mingi selline. Ja see film Kädi talvoja otsustas ja selle sinna panna nonstop pinnani inimestele vaadata, miks mitav Lasfal film on efektne, on jälle samamoodi ju pool mõmi sades jooksete ümber selle tule, jah, samal ajal suhteliselt psühhedeelne džäss jajajah kiirendatud selle viimase performance, mis praegu üleval on selle mõtte, vaata, kui oleksid täpselt filmitud kõik ära kogu see tegevust, ma ehitasin selle väikse onni siis õhtulehed ja rahva hääled ja lõin sinna otsa, noh, see on nagu informatsioon seal otsas. Panin akna ja läbi selle akna viskasin välja põlema süüdatud tekste, son nagu tissidentliku tegevuseks mingi metsavenna õnn, eks ole, ja siis mingid tekstid, mille loed läbi ja põletad ära ja siis, kui see asi läks juba kriitiliseks, siis panin selle onni põlema ja, ja lõpuks olin ise surnud seal kõrval. Nii et sellel on mingisugune niukene sõnum tolle aja kohta, aga aga siin ei ole ta täiesti lõpuni filmid. Lihtsalt selliseid asju muidugi võiks teha, ma ei viitsi enam teha niukseid asju. Mul on hoopis teised mõtted, aga, aga see on nüüd niimoodi, et kui ühes artiklis ma tegin ka ettepaneku, et video ja performance, äppe ning kunsti ja see peaks moodustama omaette loomeliidu tähendab, neid asju ei tohi segamini ajada, see on nii, et las olla traditsioonilised väljendusvahendid, siis tekivad uued väljendusvahendid tänu tehnoloogia kasvule ja nii edasi. Te, võib-olla uus mingi loomeliit, sest performance test ja häppeninge ides on kui nagu põimunud, väga erinevad ütleme, kui praegu klassikaraadios rääkida, siis nimetame muusikat esimesena austusest raadio vastu. Siis seal on visuaalne külg, seal on kirjanduslik külg, seal on väga tugevalt teatraalne külg. Ühes artiklis ma kirjutasin ka niimoodi, et see on nagu üks niukene lohk, kuhu vajuvad teiste elukutsete niuksed nirekesed ja seal nad siis segunevad. Nii et see võiks olla ja see võiks olla väga huvitav. Ta oli omaette finantseerimine ja noh, nagu ikka loomeliitudel on. No see on alguse asi, ega need asjad nii ruttu ei käi. See on umbes nii, nagu fotograafiaga oli. Et alguses foto oli mingi niukene, udu pildikene ja jäädvustamiseks ainult ja nüüd on foto kasutatakse igal pool reklaamid, kunstid, fotokunsti ja nii edasi või, või kuidas oli graafikaga graafika tekkis neuroopas, mõtlen, Hiinas oli ta varem aga Euroopas vaselõiked olid selleks, et paljundada kuulsaid maale, joonistati, tehti vaselõiked ja need siis trükiti ja paljundati ja levitati ja ja hiljem hakkas tekkima graafika kui selline. Nii et eks video ja performance, see kunst, kui ta säilub, ta on praegu niukses lapse eas. Ta on noh, niuke kooli iga veel, nii et võib olla. Ma ei oska öelda, ma ei ole ju mingi prohvet, aga paarikümne aasta pärast siis võib-olla tekib väga huvitav, omaette nähtus. Sest praegu võib tihti olla niimoodi, et selleks tehakse fookusest välja ja udused pildid, et ta näiks kunstina. See ei ole päris õige. Tähendab Ta ei ole veel leidnud oma seda tõelist väljundit oma seda sõnumit. Ja siis on veel teine asi, mis on üldisem, kui see performance üldse. See on see, et no praegu rõhutakse poliitikale sotsiaalsusele, eks ole, ja noh, peab olema kaasajas ja kunst peab täpselt samat asja näitama, mis siin on ja, ja võitlema selle vastu ja vigade vastu ja kõik, nii ja naa. Umbes nii nagu nagu pärispoliitikat ei olekski kunst, hakkaks sellega tegelema. Aga niisugune väga vulgaarne võrdlus, muidugi ma vabandan ette, juba on selline, et kui mingi elukas ennast peeglist vaatab no ega sellepärast elukas ilusamaks või paremaks ei muutu, ta lihtsalt vaatab oma peegelpilti. Ja vaatab peegelpilti, teeb grimasse, eks ole, ajab keelt suust välja ja lõugab. Aga elukaks ta jääb ja peeglitagune maailm ka täpselt samaks. Mitte midagi ei muutu. Et me tahame maailma parandada või muuta, mitte ainult iseendale karjääri teha ja kuulsus teenida. Siis me peaksime hakkama mõtlema inimese vaimsele küljele, rohkem. Aga, aga mitte mitte sotsiaalsotsiaalsuse üle valvavad hunnik erakond ja ministeeriume ja politseid ja igasugused muud asutused. Ja olgu nemad selle eest, aga mitte ainult kunstnikud. See kõik on seotud kristliku moraaliga, millest lahus ei saa teie loomingut yldiselt käsitleda. No see ei ole kristlik moraal ainult sest kristlus on lihtsalt sellepärast, et viimased 2000 aastat ja 2000 aastat ainult siinkandis, eks ole, aga põhimõte on see, et jälle visuaalne võrdlus on mingisugune hiigelheinakuhi, eks ole. Ja igalühel on oma redel, kes sinna ronib, mõnel on kahe pulgaga redel, ta ei jõua kuigi kaugele teisele redeli heinakuhja otsa, eks ole, jõuab sinna otsa ka kunagi. Nii et need oleks nagu religioonid ümber selle kuhja, sellepärast et absurd on mõelda, et on mitmeid jumalaid, kui jumalaga seostub igavik ja kui igavikuga seostub looming siis on üks looja, noh, nimetame teda sümboolselt jumalaks, sest ükskõik mis nime maa loojale paneme kõik nimed on valed, seal meie konstruktsioon. Ja iga kultuur maakeral läbi aegade on otsinud teed vaimset teed, et kuidagi tunnet vaata seda kaudselt. Noh, see on kõik seotud abstraktse mõtlemisvõimega alguses loomulikult igasugused pühad kohad ja paigad ja müristamised ja Goed ja suured kosed ja kivimürakad ja no ühesõnaga, emotsionaalsed detailid looduses ja ja need, need on kõik jumala looming minu jaoks. Nende kummardamine on väga kena ja ja see on väga-väga hea, sest ka jumala loomingut peab austama, see on täitsa loomulik. Aga vaimsuse otsimine käib siiski läbi vaimu läbi hinge, mitte läbi esemed, et selles mõttes esemed on abiks ja ma olen ka kirjutanud, nii et kogu see kunstikupatus, mida me teeme, see on tegelikult abivahend sellel teel, mitte eesmärk, lõppeesmärk, näiteks kui jumala tunnetamise tee oleks kogu inimkonnal selge, ma räägin liiga suuri asju, siis ei oleks kunsti vaja. Ja, ja ongi niisiis siis on vaja elu kaunistamist. Aga elu kaunistamine ei ole kunst. Ainult elu kaunistame, elu kaunistamine on teine etapp, see on see aasa mäng, võsa, aasiamägi või nimetame siis seda noh, esteetiline ja eetiline etapp või noh, see on ükskõik seda filosoofika rääkinud paremini kui mina. Aga ilusad tapeedid ja ilusat mööblit ja, ja ilus riietus, riietus on ekstraasi, see on seotud soojätkamisega. Aga ülejäänud asjad, eks ole, need on selleks, et oleks harmooniline keskkond, kus inimesel on hea olla. Aga see ei ole. Lõpetuseks küsiks, et sellele näitusele on pandud pealkirjaks tagasivaatav mees. Nüüd selle näitusega seoses olete kindlasti pidanud väga palju tagasi vaatama ja tagasi mõtlema. Aga kui palju te muidu tegelikult mõtlete? Tagasi? No kogu aeg. Tähendab, ega ma ei mõtle oma elu tagasi kohalt hoiad ja et ma mäletan, ma käisin saksa ajal lasteaias, mitte niimoodi, ma ei mõtle tagasi, aga mulle meeldib mõelda tagasi. A no kuidas ütlen, niipalju kui mu mõttekene see ajukene võtab, eks ole. Sest ega kunstiinstituudi haridus ei ole ju kuigi sügav haridus. Noh, nii palju kui ma olen ennast siit ja sealt täiendanud, et lugemise ja vestlemise ja mõtiskluste teel, eks ole, siis ma mõtlen tagasi kuni universumi suure pauguni täitsa loomulik ja ma olen küsinud targemate käest, et mis ennem oli, siis, nad ütlevad siia ennem oli plankisu sõna väga huvitav, ilus niuke, selline väljend. Ja praegu tegelikult, kui Endel Lippmaa artikleid lugeda ja sellest, mida praegu teadus uurib ja mida ta ei ole veel jõudnud kätte saada, son tähendab inimese jaoks lõputute energia hulka, mida saab teha veest siis praegu tegeleb teadusmateeria loomisega, tähendab, vaakumist on huvitav, see on niimoodi. Vaadake, kui jumal lõi mateeria ja universumi, ma räägin nii nagu mina mõtlen siis piiblis sõnad inimene on loodud jumala näo järgi, naiivsed inimesed arvavad, et jumalanna habemega istub pilve peal ja nii edasi või nagu kosmonaut ütles, et venelane lendas, jumalat pole, ma ei näe teda kuskilt. Aga meie ja jumala mingisugune mingisugune pisikene sarnasus on see, et meil on mõtlemisvõime. Ja minu jaoks, kui lihtsalt öelda on jumal, mõtle valge energia. Selline energialiik, mida meie ei taju. Ja sõnaenergia on ka vale, sest energia peab olema millegi poolt loodud. Aga mul ei ole, teisisõnu, ja et ennast teha arusaadavaks, ma pean kasutama olemasolevaid sõnu, muidu on niimoodi, et üks üks buda munk tuli Chambalast ja ja et selgeks teha kloostri vendadele, kust kohast ta tuli. Ta hakkas kokutama, mekutama ja tantsima. Nii et mitte keegi midagi aru ei saanud, aga ta väljendas seda, mida ta ei osanud sõnadega öelda. Nii et sellepärast on tulevane maailm väga huvitav, kui inimene saab sellised võimalused kätte ja siia peab lisama juurde sellele sellele viimasele jutule just nimelt selle mäe printsiibi, et oleks eetiline tase tuge. Sest kui saadakse kätte hiigelenergia oletame ja kui on samasugused inimesed nagu meil praegu on, siis on see maailm läbi. Nii tugevad hävitusvahendid on siis lollide käes, et siis on absoluutselt läbi, nii et sellega võiks lõpetada, et palun kõik rühkige mäe poole. Ja ennem käige kuumust läbi ja vaadake Jüri Arraku võsa. Jaa jaa, võsana jah, õige, aga kahjuks, et G-galeriinäitus on läbi, sest seal oli mu viimased pildid ja kõige viimane pilt, mis ma olen teinud, on ristija Johannes. Aitäh teile tulemast ja oma mõtteid meiega jagamast. Aitäh teile kutsumast. Seekord väga maalikunstikesksena välja kukkunud kuntsisaade on nüüd lõppenud. Ja oma mõtteid käisid meiega jagamas Mari Roosvald, Jüri Arrak, kelle mõlema näitused siis hetkel üleval on, Jüri Arraku Sis KUMUs ja Mari roosadel vaal galeriist. Stuudios olid nagu ikka Karen Jagodin, Aleksander Sappov, kuulmiseni kuulmiseni, kunstpunkt, err.