Kivisildniku jutlused. Kunagi kirjutati ühele valimisplakatil, et õnn ei ole rahas. Mulle tuli see lause meelde, kui nägin ajalehes Siim Kallase nägu mis oli enesekogu maailmaga rahul. Ma ei tea, kus poliitikud selle lause võtsid, kas mõtlesid ise välja või jäise neile meelde mõnest kõrtsi vestlusest. Igal juhul on mõttekäik lünklik ja vigane. Vaadake Siim Kallase pilti ja te saate isegi aru, et õnn ei peitu rahas, vaid Siim Kallasest. Õnne ei käi, kivisid kändusid aga rahahunnikuid mööda vaid ikka ainult inimesi mööda. Küsimus on selles, kuidas õnn Siimu seest kätte saada. Tänapäevalgi elab ürgmetsas hõime, kes selleks, et vaenlase jõud, vaprus ja õnn endale saada söövad ära, ta südame joovad verd peale. Mõned pärismaalased kannavad kaelas vanaisa pealuud, et vana tegija elukogemus alati käepärast oleks. Eks ta ole. Meie tsivilisatsioon on läinud teist teed. Kui asteegid oleksid õigel ajal Hispaania vallutanud. Ei, peaksime selliste lihtsate asjadega oma pead vaevama. Meil käivad asjad teisiti. Kui keegi on vapper ja tugev, siis tehakse temast mälestusteraamat. Ise ei pea muidugi tegema, selleks on spetsialistid. Ja kui raamat müüb hästi, joonistatakse sellest film ja näidatakse telekas lahja ja kange alkoholireklaamide vahele. Tegelikult ei ole Siimu õnnest osa saamiseks, muudkui tuleb välja mõelda, milles tema memuaarid või autobiograafia ja võiksid rääkida. Tegu on ju ikkagi väga kõva mälu mänguriga. Samas mälu mängurina pole Siim teeninud kümmet miljonit kroonigi. Simo bürokraadi võimetest pole meil aga õrna aimugi. Ausalt kuuldes pole neisse ka kõige vähemat usku. Kusjuures ma ei tea ühtki filmi kontorirotist, kes poleks sarimõrvar kahe peaga või vähemasti vägistaja niiet tõsielul põhinevat linateost Me Siimu elust ja tegevusest välja ei pea. Ja ei ole vajagi. Paljud kassahitid on tehtud nõiduse õpilastest, vampiiriküttidest, pakkunei, taltsutajatest. Elu on neis vähe, aga õnne ja rõõmu kui palju. Seega tuleb valida härra Kallasele sobiv muinasjutu tegelase roll. Esimesena pistavad pähe saabastega kass Tuhkatriinu lambist välja pääsenud kurivaim vaeslapse käsikivi, vägistatud saarepiiga ja vana hea põhja konn. Ütleme ausalt, ükski neist ei sobi Siim Kallase profiiliga vurr, tal on aga Siimann kinga inimene. Saabastes mõjuks sedasama võltsilt kui siga luua seljas. Pealegi on alust arvata, et härra euroametnik ei suhtu fiktsioonidesse eriti soosivalt. Kunagi avaldas üks sopaleht väljamõeldise Siimu kohtumisest mõrvatud pastor Meri vaimuga. Siimule see lugu ei meeldinud. Tean täpselt, sest kirjutasin ise selle väljamõeldis. Lugejad olid muidugi rahul, aga ikkagi oleme alguspunktis tagasi. Õnn on Siimu sees, aga kätte me seda sealt ei saa. Veel vähem saame teda oma ostukorvi ette rakendada. Nii et meil ei jää muud üle, kui keskenduda neile võõrastele õnnedele, mis on läbi meeletute pingutuste õnnestunud telepurki konserveerida. Mälumängurid test on tehtud üldse väga vähe filme. Pokkerimängijatest ja piljardi tagujatestan filme, sadu, jalg ja korvpalluritest on filme tuhandeid. Aga mälu, mängurist meenub ainult üks ja seegi räägib suurest telemälumängupettusest. Õnnelikuks ei saanud selles filmis keegi, jama oli aga või kui palju. Ehk ongi parem, kui Siim jättis tühja tuule tagaajamise mälumänguplatsil ja keskendus pangandusele või mis tal oligi. Ühestki Eesti pankurist muidugi filme ei tehta, kahtlustan, et nad maksavad hästi, et nende teod jääksid igavesti ärilehtede optimistlikke kolumne, ehtima. Tunduvaid samad mehhanismid kehtivad ka mujal maailmas. Pankuritest pole filme küll aga pangaröövlitest. Ju siis on ühed õnnelikumad kui teised. Samas milleks mulle röövli õnn? Mida ma oskan sellega peale hakata? Ka politseiniku õnn ei ole minu majapidamises kasutatav. Üritan probleeme lahendada ilma käeraudade jagu minu jätta. Nagu paljud teisedki õnnetud inimesed, kvalifitseerunud kontoriametnikuks. Meiesugustest on tehtud kaks komöödiasarja, nende nimi on kontor. Ameerika oma on lausa ilge. Brittide toode oli vähemasti naljakas. Kui palju on aga neid, kes naudivad enda avalikku häbistamist? Kindlasti mitte liiga palju? Mina pole vähemalt see kõige haigem tüüp selles naljakas sarjas. Kõiki filme ei jõua üksipulgi lahata, seepärast võtame õnne otsimise eesmärgil läbi. Peamised filmi liigidel. Õudukatest tõsielufilmides on ei ole hea, kui keegi lõpuks üldse hinge jääb. Komöödiaid ei saa tõsiselt võtta. Muusikafilme ja kogu perefilme pole samuti võimalik vaadata. Draamad ja muud pisarakiskuvad mängivad meie instinktidele, aga positiivset on neis vähe. Jäävad veel põnevus, ulme lööma hakkad. Ainus tõeliselt õnnelik löömakate tegelane on Arnold Schwarzenegger, temast sai California kuberner. See on umbes nagu neegrisaare kuningas. Teistel filmi tegelastel nii hästi läinud ei ole. Nad on tegelikkuses pettunud ja otsivad abi erinevatest ususektidest alates mediteerivast David Lintsist ja lõpetades terve hordi staaridest sajantoloogidega Tom Cruise'i ka eesotsas. Lootust ei maksa siiski kaotada, me teame, kus õnn on. Me lihtsalt ei tea, kuidas seda kätte saada. Samas teame ka mitut menetlust, kuidas õnne kätte ei saa, tuleb edasi töötada. Iga ebaõnnestumine viib meid sihile lähemale. Aeg on laialt. Just algas uus aasta.