Prühe kaunis keskaegne linn Euroopa südames Lääne-Belgias flaamimaal üks maailma tähtsamaid kaubasadamaid, 14. 15. sajandil surnud linn rohkem kui 300 aastat. Euroopa kultuuripealinn aastal 2002. Võimas turistide meka. Viimased 50 aastat. Algab saade on päeva Prühega. Aeg, seitsmes kaheksas sajand koht vinni merekallas. Esimesed inimesed, kes siia elama asuvad, kutsuvad seda paika Ruhja mis tähendab maabumissild. Esimesed kirjalikud ülestähendused Prühe kohta pärinevad aastast 851. Plaamima krahvid ehitavad siia võimsa kindluse nimega pur. Ja selle ümber hakkab peagi kerkima linn. Tänu erilise konstruktsiooniga tugevatele kaitsepallidele linna ümber ei õnnestunud isegi sõjakatel viigingitel mitte kunagi Prühjet vallutada. Soodne asukoht mere ääres andis eelduse kujuneda arvestatavaks kaubanduskeskuseks. Prühe saigi nii oluliseks keskuseks, et flaamimaakrahvkond otsustas siia alaliselt elama asuda. Ja 13. sajandil oli Prühe juba üks tähtsamaid sadamaid maailmas. Oma suursuguse välimuse jõukuse on Prühe tänu võlgu Burgundia hertsogile, kes siia oma residentsi asutab. Prühest areneb ilus linn ja ka oluline kunstikeskus. Edasi räägi põrinat, rühelane Belgia raadio välissuhete juht Franki kauden, aarde. Prühe õitseaeg oli keskajal aastatel 1250 kuni 1450 kui see oli üks Euroopa suurimaid ja rikkamaid linnu. Rikkust saavutati kanga peamise kaubandusartikli toel. Kaubeldi põhiliselt naabermaade Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaaga. See 200 aastat oli Prühe ajaloo kõrgpunkt. 14.-ks sajandiks oli Prühest saanud Loode-Euroopa olulisim kaubanduskeskus. Linna kaubandusedu põhines kõrgekvaliteedilise kanga tootmisel ja müümisel. 1350. aastal elas linnas 40000 inimest. Viieteistkümnendat sajandit võib nimetada linna kuldajastuks, mil Prühe oli Burgundia hertsogiriigi territoorium. Majanduskasvule lisas veelgi hoogu luksuskaupade näiteks pitsi tootmine. Pärast populaarse hertsoginna Burgundia marja ootamatut surma pöördusega Prühe õnn. Segaste suhete tõttu rahva ja Maria abikaasa Austria Maksi miljoni vahel. Tekkis poliitiline anarhia. Rikas Burgundia õukond lahkus Prühest jäädavalt. Prühe kaubanduslikku edu alus, viini kanal, mis ühendas linna merega, kippus ummistuma, ähvardades linna ilma jätta. Eluteest. Algas langusaeg. 16. sajandil elas Prühe veel möödunud õitsengu najal ja oli endiselt kuulus kui kanga ja luksuskaupade keskus. Kuid juhtpositsiooni hakkas sel ajal omandama teine Belgia linn, Antwerpeni sisalgasbrühe ajaloos pime periood, mille kestel ei juhtunud mitte midagi erilist. Järgmisi sajandeid võiks pidada allakäiguajaks. Hispaania valitsuse ajal lõigati Prühel lõplikult ära pääs merele. Ususõjad laastasid maad. Linn langes järjepanu Austria, Prantsusmaa ja Madalmaade valitsuste alla ja ükski neist valitsustest ei tegelenud Prühe probleemide lahendamise ja õitsengu taastamisega. Tööstus oli peaaegu peatunud kuni 19. sajandini. Prühe oli surnud linn ehk Brüslamoort, nagu nimetab seda oma kuulsas raamatus 19. sajandi teisel poolel tegutsenud Belgia kirjanik Schwarz Rodembach. Isegi ise seisab Belgia riigi loomine aastal 1830 ei parandanud olukorda. 20. sajandi koidikul oli Prühe staatus kahanenud vaese ja majanduslikult ebaolulise linna tasemele millest isegi tööstusrevolutsioon oli vaikselt mööda hiilinud. Tõelise pöörde linna staatuse tõstmisel tõi aktiveerub kultuurielu pärast raamatu Prühe surnud linn ilmumist, milles autor kirjeldab linna müstilist atmosfääri, mis on, kui sügavasse unne laskunud hakkas suhtumine Prühesse muutuma. Rodem Bachi raamat saavutas rahvusvaheliselt tähelepanu. Inimesed hakkasid taasavastama linna kultuurilisi, arhitektuurilisi aardeid, kitsaid intiimseid, tänavaid, kanaleid, erilisi kaitsevalle ja keskaegseid kirikuid, mis varem tundusid tähtsusetud. Uuele dünaamikale linna ajaloos andis hoo sisse ka uue sadama Seebruhe ehitus ja loomulikult turismivaldkonna areng. Unesco lisas Prühe maailma kultuuripärandi nimekirja. Ja 21.-ks sajandiks on Prühest saanud üks omanäolisemaid kultuurikeskuseid maailmas. Teine õitseaeg saabus niisiis alles umbes 50 aastat tagasi. Võib öelda, et inimesed, kes Prühed külastavad, on linna taas ellu äratanud. Prühes ringi jalutades võib sageli näha majadele jäädvustatud aastaarve, mis viitavad ehitusajale. Näiteks 1439 või 1617. Linna üldpilt sarnaneb veidi Amsterdami. Lähen tihedalt kokku ehitatud viilkatustega, kolme-neljakordsed peamiselt roostekarva ja hallid kivimajad kanalite või tänavate ääres. Suurem osa majadest on tõeliselt vanad. Need on ehitatud 13.-st 15. sajandini. Viimase poole sajandi jooksul on neid kõvasti restaureeritud, sest paljud olid hooletusse jäetud. Majade ehitusel said arhitektid inspiratsiooni ka itaalia stiilist. Kuna keskajal olid tihe kontakt Prühe ja Itaalia vahel Prühega oli seotud kuulus meeditsite perekond. Rühe on ka börsisünnikoht. Esimesed börsi rajas rikas kaupmeeste perekond mander börse, kelle nimest tuleneb ka börsinimi. Loomulikult pole kõik majad ehitatud keskajal, paljud on ehitatud hiljem. 19. sajandil tehti aga palju lammutustöid, mil vanu maju peeti kasututeks. Sel ajal ei tuntud keskaegse arhitektuuriväärtust ning lammutatud majade asemel ehitati uued, mis olid stiililt palju mõõdukamad ja tasakaalukamad. Võrreldes kuldsete kujudega kaunistatud keskaegsete hoonetega. Kree tuntuim hoone on Belfri mis ehitati aastal 1240. Belfri pilkupüüdva osa on ligi 100 meetri kõrgune torn. See on hoone, millel polnud esialgu kindlat funktsiooni, mis ehitati keskajal rohkem staatuse sümbolina et näidata linna külastajatele kui rikka tan Prühelased näidata oma jõukust, jõudu. Kindlat funktsiooni omas ainult Belfri siseõu, kus peeti turgusid. Ja seitsmeteistkümnendal 18. sajandil viidi läbi hukkamisi. Keldris on 360 kuueastmeline trepp, mis viib külastaja 83 meetri kõrgusele kust avaneb flaami maastiku ja Prühe linna muljetavaldav panoraam. Millist meloodiat mängisid Belfri kellad keskajal, pole teada. Aga praegu mängivad nad Beethoveni oodi rõõmule ja üllatusena muusikat isee karmanisse. Prühele iseloomuliku linnamüra moodustab segu erinevatest keeltest keldrikellad ja hobuse kabjaplagin ning sekka ka mopeedide kõik muud helid, summutavad mürin. Kuulus on pühe raekoda ehitatud gooti stiilis 1376. aastal ja on seega vanim raekoda. Flaamimaal. Raekoja fassaadil on kuus akent, mille vahel on 48 kivist inimkuju. Esimene valitsuse istung toimus siin majas 1464. aastal. Aegade jooksul on osad kaunistused nii seest kui väljast hävinud, kuid rohkem kui 600 aastat tagasi valminud maja on siiski uskumatult hästi säilinud ja korralikult renoveeritud nagu suur osa ülejäänud trühe linnast. Tänapäeval on pühe raekoda koht, kus sõlmitakse abielusid. Raekoja kõrval on aga kitsas käik, mida nimetatakse linde. Eilsel straat ehk pimeda eesli tänavkäik on oma toreda nime saanud ühe vana kõrtsi järgi, mis siin omal ajal tegutses. Prüheson mitmeid kirikuid ja katedraale. Kõige vanem neist on romaani stiilis hailige lööd, basiilik ehk püha vere katedraal, mille ehitamist alustati 1150. aasta paiku. San Salvatore ehk Püha päästekatedraal on ehitatud 12.-st 15. sajandini ja selle orel pärineb seitsmeteistkümnendast sajandist. Kõrgeima torniga kirik, Prühes on Neitsi Maarja kirik. Renessansi ajal tegutsesid kirikute juures Bellid. Tänapäeval toimuvad kirikutes teenistuste kõrval ka kontserdid. Ühes on tähtsat väljakut näiteks linna südames asuv turuplats Belfri ees, kus ka tänapäeval toimuvad turud. Turuväljak ja seda ümbritsevad majad on olnud läbi sajandite kõige tähtsam koht Prühes. Siin toimus kogu sotsiaalne majanduslik ja poliitiline tegevus. Siin said aadlikud rüütliks pühitsetud inimesed arutasid siin flaami tekstiilitööstuse küsimusi ja võitlesid vabaduse eest. Siin olid võllas ja Aastal 2002, kuid rühe oli Euroopa kultuuripealinn, ehitati Prühesse uus suurkontserdimaja kontserdi Paul. See on üks väheseid moodsaid maju, Prühmi südamed ja seetõttu kergesti äratuntav oli. Maja planeerimisel said märksõnadeks avatuse, seiklus, uuenduslikkus ja modernsus, turvalisus ja funktsionaalsus. Arhitektid Paul Robrehk ja Hilde täämi. Soov oli anda Prühele kaasaegne kultuuri sümbol. Kuid tulemus on mõnevõrra üllatav. Hiigelehitis mõõtudega 120 korda 50 meetrit mõjub küllalt kõleda kolossina keskajaloolistes stiilides hubasaid väikeseid hooneid. Maja interjöör võib tunduda minimalistlik ja praktiline kuid samas kõle ja mitte kuigi pidulik. Hallid justkui siseviimistuseta betoonseinad, päevavalguslambid ja pruun niinimetatud nistra vaip ei aita mitte kuidagi kaasa kõrgendatud meeleolu loomisele. Mis võiks ju olla osa kontserdikülastusest. Küsisin bränkilt, et kaaspõhjalased on kontserdimajaga rahul. Kindlasti võib öelda, et inimesed on õnnelikud selle maja üle kuna seal toimub palju häid kontserte. Mis puutub kontserdimaja arhitektuuri, siis arvamused erinevad. Mõned inimesed on sellest häiritud, sest nagu näha, pole arhitektuur, keskaegne, see on täiesti kaasaegne ja vahekontserdimaja ja ülejäänud hoonete vahel on silma, torkab uus maja, on vastuolud, linnad keskaegse iseloomuga. Arvan siiski, et nii hull see asi pole, et keegi mujal lammutada tahaks. Kuid paljud arvavad, et selle oleks võinud ehitada stiilis, mis rohkem sobituks Liina Ülpil, et. Ka ma ise olen mõelnud selle üle, miks selline kontserdimaja ehitati. Pealegi on ta kohutavalt suur, arvestades asjaolu, et seal on kaks saali ühes neist ligi 1300 kohta, teises 300. Kontserdimaja oli vaja, sest kuigi siin juba oli üks kontserdimaja, oli see liiga väike, kuigi seest hubane. Kas see on alles ja kasutusel, kuid suuremate projektide jaoks kasutatakse uut maja. Kui aga vaadata kontserdimajale teise nurga alt, siis tõepoolest, tegemist on meeldejääva hoonega mis lisab linnale kaasaegse elemendi. Kontsert käib, auloojad on saanud oma töö eest arhitektuuriauhindu. Kui pidada maja vormi ja funktsionaalsust olulisemaks ilust siis täidab võimas kontserdimaja oma ülesannet suurepäraselt. Terrakota värvi kaasaegne loss on kohtumispaik paljudele muusika stiilidele ja seega väga suurele auditooriumile. Poolel teel pealinnast mere äärde seisab muusikale pühendatud maja justkui vahelüli vanalinna ja tänapäeva askelduste vahel. Brüno on kuulus ka oma kanalite poolest. Nende tõttu kutsutakse Prühed vahel ka Põhja-Euroopa Veneetsiaga. Kanalid pärinevad sellest ajast, kui Prühet ehitama hakati. Aastatel 500 600 asus Prühed täiesti mere ääres. Läbi sajandite on meri aga taganenud. Näiteks kohal, kus mina praegu elan, oli vanasti Meriduvad. Tegelikult võrdlevad linna külastajad linna sageli Amsterdamis. Kanalid annavad linnale teatud lisaväärtuse, Nendes imidž. Praegu kasutatakse neid peamiselt turistide jaoks. Sest kui sõidad mööda kanalit, näed linna hoopis teise nurga alt. Vaatad, mis kanalitelt avanevad, on inspiratsiooniallikaks nii mõnelgi kunstnikule fotograafile niiskena. Ka talvel on kanalid omaette vaatamisväärsus, kui nad on külmunud ja inimesed uisutavad kanalitele. Mereäärne asukoht oli oluline linna õitsengu saavutamiseks keskajal. Laevad said otse linna äärde sõita. Kui meri taganes, oli kaupade linna vedamine märksa raskem ettevõtmine. Tänapäeval on Prühe lähedal sadam see Prühes, mis ehitati 30 40 aastat tagasi. Enne seda suur sadam praktiliselt puudus. Prühe linnapilt on kahtlemata unikaalne ja igal sammul võib näha, et linnavalitsejad on teinud kõik, et säilitada linna keskaegset imidžit. Kuid loomulikult ei tasu arvata, et iga kivimaja seintes on pärit keskajast. Suurem osa maju on siiski ehitatud 19. sajandi neogooti stiilis. 19 sajandi renoveerimistööde tõttu on Prühet nimetatud ka vale keskaegseks linnaks. Aga see ei kahanda linna väärtust, sest kombinatsioon vana ja mitte nii vana vahel on tegelikult väga hästi õnnestunud. Prühe suveniiripoodide põhilised müügiartiklid on pits ja vaibad. Vaibakunst pole tegelikult iseloomulik mitte Prühele, vaid flaami maale ja ka naabermaadele. Ka näiteks Madridi suveniiripoodides võib näha, palju vaipasid. Tegemist on vaipadega, mis pannakse seintele, mitte põrandale. Ja kõige hinnalisemad on just käsitsi tehtud vaibad. Tavaliselt kujutatakse vaipadel seene flaami kunstnike maalidelt. Eriline müügihitt on praegu ühe. Poepidaja hinnangul Gustab klindi juugendlik suudlejate pilt, mis olevat eriti populaarne noorte seas. Prühele kõige iseloomulikum käsitööharu on pitsikunst. Pitsi valmistamise algust on raske määratleda nii koha kui aja mõttes. Osad uurijad arvavad, et see käsitööharu pärineb juba Vana-Rooma aegadest. Aluseks sellele väitele on üks antiikne vaas, millel on kujutatud värtnat. Keskajast on vähe märke, mis viitaksid massilisele pitsi valmistamisele. Prühes kindel tõend aga pärineb 15.-st sajandist, kui kuningas Charles viies andis välja dekreedi, mis käsib pitsi tegemist õpetada belgia provintside koolides ja kloostrites. Renessansi ajal oli pitsi tegemine just selle piirkonna suurmood. Pitsi kasutati riietuse osana ja pits oli tikandis isegi hinnatum sest erinevalt Tigandist sai pitsi väga hõlpsasti ühelt riideesemel teisele ümber paigutada. Tänapäeval on pitsi valmistamisest kujunenud suur tööstusharu ja pitsi müüakse nii käsitöö kui tööstustoodanguna tervest Belgias. Ka tänapäeval käivad inimesed hobi korras spetsiaalsetes koolides, kus õpitakse pitsi valmistama ka näiteks minu vennanaine pitsi tegemist spetsiaalsest koolis. Et hoida hinnad madalad ja teha massitoodangut, on suurem osa suveniiripoodides müüdavast pitsist valmistatud tööstuslikult. Lisaks hinnale võib vahet tööstuslikult ja käsitsi valmistatud pitsi vahel näha ka palja silmaga. Franki arvab, et alguse sai pitsi valmistamiseks kunst arvatavasti keskajal kusjuures toormaterjali toodi sisse põhiliselt Inglismaalt. Pitsi valmistamisel on erinevaid stiile ja tehnikaid ja pea kõik need on arenenud Belgia provintsides. Seetõttu peetaksegi Belgiat pitsi sünnimaaks. Üks diil on nõelapits, mida nimetatakse ka brüsseli pitsiks ja seda toodetakse siiani arsti maakonnas. Teine stiil, märtnabits, mis on iseloomulik Prühele Pärtna pitsi, on väga kallis toota ja äri eesmärgil seda enam ei tehtagi. Pitsi valmistamisega tegeleb tänapäeval umbes tuhatkond töölist. Nad kõik on naised vanuses 50 kuni 90 eluaastat. Soojemal aastaajal võib pitsi valmistamis jälgida lausa Prühe linnatänavatel, kus spetsialistid häirimatult töötavad. Pitsivabrikut aga tänapäeval Prühjast ei leia. Kas ka kaasaegsetes belgia kodudes võib leida pitsi? Jah, minu kodus on küll ei viitsi. Belgias on komme mähkida vastsündinud laps pitsilistesse linadesse panna talle pähe pitsmütsike. Võib öelda, et pitsi valmistamine on üks kindlalt säilinud traditsioon mis ühendab Prühe sajanditetagust hiilgeaega tänapäevaga. Kuidas iseloomustada Prühe kultuurielu, on see alati olnud elav. Turistide tulekuga on linna kultuurielu elavnenud. Praegu toimuvad kontserdid uues majas pea iga päev. Seal esitatakse palju erinevat muusikat. Maja ehitati küll klassikalise muusika esitamise tarbeks, eelkõige, aga ärieesmärgid viiakse seal läbi ka kommertsprojekte. Siin toimub mitmeid festivale. Iga aasta juuli lõpul toimub suur vanamuusika festival, millel on juba viiekümneaastane ajalugu ja kus on käinud enamus tänapäeva tuntud tegijaid selles vallas. Ning euroraadio vahendusel saavad sündmusest osa paljud raadiokuulajad ülemaailmas. Lisaks toimub siin iga aasta oktoobris neljapäevane džässifestival, mis on keskendunud Euroopa Tšassile ja siin on ka palju folkmuusika kontsert siin. Mõned inimesed kurdavad, et rühest võimub liiga vähe kultuuriürituse noortele mis ilmselt osaliselt vastab tõele. Sest näiteks kuni Ta juulini oli Prühes vaid üks kino. Nüüd on meil ka uus suur kino linna ääres. Aga võib olla on see väide ka liialdus, sest noortele on rohkesti klubisid, kuhu kutsutakse esinema popbände. Palusin Frankil esile tuua ka mõned kuulsad inimesed, kes on Prühest sündinud, võideldud. Üks kuulsamaid trühest sündinud inimesi on 19. sajandi poeet Guido helsel. Ta oli esimene flaami poeet, kes kirjutas oma emakeeles muuseas klaamima kõrgklass. Aadel rääkis omavahel prantsuse keeles. Selles keeles tuli pöörduda ka linnapea ametnike ja arstide poole, kuid ahe seal oli esimene kirjanik, kes julges luua flaami keeles ja seetõttu peeti teda romantismi ajal omamoodi vabaduse sümboliks. Paar 100 on elanud ja töötanud ka kunstnikke, kirjanikke, kes pole siin sündinud kuigi elanud siin suure osa elust. Näiteks flaami kunstnik Hans Memling natuke ka 1440 kuni 1494 kes sündis Saksamaal, kuid kuueteistaastaselt kolis Prühesse elama. Ta maalis religioosseid, seene ja kaasaegsete portreid ja teda peetakse Itaalia vararenessansi üheks huvitavamaks esindajaks. Jan van Eiki peetakse aga 15 sajandi kõige kuulsamaks ja uuendusmeelsemaks flaami kunstnikuks, kelle maalidel võib näha palju religioosseid sümboleid. Kolmas kuulus, põhjas tegutsenud kunstnik oli Dieter Brüssel kuulsast kunstnike Prühelikke perekonnast. Teda peetakse mõjuvõimsamaks Kuueteistkümnenda sajandi laamik, kunstnikuks Prühe sünnis, arvatavasti Prühes või linna lähiümbruses. See pole täpselt teada. Teda kutsunud väikese vahega talupoeg Prüheliks sest ta armastas maalida stseene talupoegade elust. Ka muusikaelu on Prühes ja kogu Belgias olnud alati aktiivne ja huvitav. Prühe õitsengu ajal 15. sajandil, kui linn oli Burgundia hertsogiriigi koosseisus kujunes Madalmaade heliloojate koolkond, mis mõjutas kogu Euroopa muusikaelu. Madalmaade linnades tekivad kirikute juurde suured kapellid, kuhu kuulub 16 kuni 20 lauljat. Madalamaid nimetatakse isegi Euroopa konservatooriumis, sest klaamlastest heliloojad tegutsevad kõikjal Euroopas. Näiteks Burgundia päritolu Joom difayyd, kes oli renessansiajastu kuulsamaid haritumaid mehi. Sajand hiljem sündis flaamimaal Orlando di lasso, keda peetakse polüfoonia kõige küpsemas stiili esindajaks ja kes oli 16 sajandi lõpul üks kõige kuulsam ja mõjuvõimsam helilooja Euroopas. Lasso lõi üle 2000 teose viljeledes kõiki tolle aja prantsuse, itaalia, saksa vokaalžanreid. Tema loomingus suurema osa moodustavad matetid, Madrigalid, villanellad, shansoonid ja liidrid. 60 tema missat on tervikuna säilinud. Kuueteistkümnenda sajandi kolmekümnendatel alustas tööd Antwerpeni katedraalis Aga flaami helilooja ja trompeti-ist diilmansusato. Tema loomingust on säilinud 25 shansoonide raamatut kolm missat ja 19 makettide raamatut. Madalmaade koolkonnas kujuneb välja uut tüüpi mitmehäälsus imitatsiooniline polüfoonia, milles hääled mitte ei vastanud üksteisele, vaid jäljendavad 11. Selle stiili. Tuntum žanronkaan on nii, et Madalmaid võib pidada kaanoni sünnimaaks. 18. sajandil oli kuulus Brüsselis sündinud helilooja Pieter van Maldere. Tema muusikast võib leida Parockile iseloomulikke jooni, nagu kaasaegse Carl Philipp Emanuel Bachi teostes. Samas sarnaneb Maldere muusikaga kaasaegse kuulsuse Viini klassiku Joseph Haydni stiiliga. Romantismiajastu kuulsaim Belgia muusika on seda Frank, kes oli nii helilooja, organist kui õpetaja. Ta sündis Belgias, kuid suurema aja oma elust tegutses ta Prantsusmaal olles Pariisi konservatooriumi oreli professor. Dema moteti paanis. Angeelikus tunneb ära iga muusikasõber. Ja kahtlemata mõjutas Frank tervet järgmist prantsuse heliloojate põlvkonda, nende hulgas ka debiicii teravelli. Peter Tõnu Aav oli 19. sajandi teise poole belgia helilooja muusikaõpetaja. Tema muusikas on olulisel kohal rahvuslikus. Ta kirjutas ka hulga artikleid, populariseerida flaami muusikat. Genoa rajas flaami muusikakooli Antwerpeni, mida ta juhtis kuni surmani. Tänapäeval kannab see kool nime flaami kuninglik konservatoorium. Peter penoa varasele stiilile on iseloomulik uudsuse modernsus, kuid hilisemal loomeperioodil pöörduste lihtsuse, klassikalise harmoonia poole Genoa loonud palju kooriteoseid, mis on jõukohased just isetegevuskooridele. 19. 20. sajandivahetusel tegutses flaami pianist ja helilooja Edgar tinell, kes oli mõnda aega ka Michelini kirikumuusikainstituudi direktor. Tema stiilile on iseloomulik religioossus ja müstilisuse ja kõige isikupärasemad on tema religioossed poeemid, nagu Franciscus ja Katariina. 20. sajandi esimesel poolel tegi eduka karjääri organisti heliloojad, dirigendi, pedagoogina, Renaad, veeremons. Kuulsaks sai ta 1910. aastal loodud isamaalise lauluga plaanderen. Praegu tegutseb Prühes mitmeid muusikakollektiive, näiteks kontserdimajas orkester, animaid terna. Dirigent on Jospon immerzeel, kes on Belgias üks kuulsamaid muusikuid. Orkestrist finantseeritakse riigieelarvest. Väiksemaid ansambleid on Prühes mitmeid. Näiteks kolleegium progenza. Belgia muusikakollektiivides on kahtlemata üks kuulsamaid ka Prühest poole tunni rongisõidu kaugusel asuva linnatkendi ansambel kolleegium, muusikongent Filipp Herrewege juhatusel. Aga kui populaarne on Belgias rahvamuusika? Belgia folkmuusikatraditsioonid on säilinud paremini kui enamikes naabermaades tänu etnomusikolooge ide pingutustele 20. sajandi algul. 1900 seitsmekümnendatel sai populaarseks niinimetatud moderniseeritud folgi esitamine ja praegu on belgia siukest koomimaid folgibände kolmest neiust koosnev laisk. Belgia folk põhineb vanadel tekstidele laulu viisidel, rahvajuttude ja legendidele. Folki viljeldakse Belgias palju, kuid rahva hulgas populaarne on just folgi kommertslik esitus meelitav võimalikkus paljudele inimestele. Tavaliselt kasutavad bändid vanu tekste ja ühendavad neid kas kaasaegsete või vanade rahvalike meloodiatega mis on edasi antud põlvest põlve. Pärisin Frankil, et kas inimestele meeldib Prühes. Ma ütleksin jah, vigu on palju inimesi, kes töö tõttu kolivad suurlinna, aga sageli nad tulevad tagasi meni. Siinkohal mainin, et ka mu vestluspartner franki elab samuti Prühjas kuid käib tööl Brüsselis. Kolmel päeval nädalas tuleb tal ette võtta poole tunnipikkune rongisõit. Kas põhjas on kõigile? Oleneb asjaoludest, somm ühest pole ülikooli, see otsus tehti palju aastaid tagasi, kuna ei leitud ülikooli jaoks ruume. Palju töökohti tõib lühesse juurde sadama ehitus. Siin on ka mõni suur tööstus, näiteks klaasitehas, aga suur osa siinseid inimesi elatub turistide teenindamisest. Turism on kahtlemata Prühe majandussektor number üks. Palgad pole siin küll nii kõrged kui Brüsselis aga selline nähtus on kindlasti omane ka teistele riikidele, et suuremates linnades on võimalik rohkem teenida, kuid ka elukallidus on neis suurem. Millised on peamised erinevused Brüsseli ja Prühe vahel? Ta on Brüssel palju multikultuursem linn kui Brüssel. Brüssel on niinimetatud Euroopa pealinn, kus paljud inimesed töötavad Euroopa liiduasutustes. Brüsselis elab palju inimesi, kes tulid siia viiekümnendatel, kuuekümnendatel Türgist, Marokost Kongost. Samuti elavad nad kliendis ja anterdenis, kuid mitte Prühes. Seda ilmselt sellepärast, et Prühjast pole suurt tööstust. See kontingent pole väga haritud ja seetõttu töötavad nad suurtes vabrikutes. Vabrikuid aga Prühest pole. Siin vajatakse inimesi, kellel on kvalifikatsioon, kes kõnelevad mitut keelt ja tunnevad linna ajalugu. See on üks peamisi erinev pusi Prühe ja Brüsseli vahel. Tänapäeval elab Lääne flaamima pealinnas Prühes 120000 inimest. Nii et suurusjärk on umbes meie Tartu sarnane. Muuseas, Prühe vanalinnas elab 40000 inimest, siis umbes täpselt sama palju kui aastal 1350. Prühe linna südames suurt autoliiklust pole. Ilmselt aitab sellele kaasa täpselt kesklinnas kontserdimaja juures asuv suur maa-alune parkla. Väga levinud liiklusvahend on Prühes jalgratas ja turistide hulgas on ülimalt populaarne ka hobu kalless. Prees võib kuulda nii prantsuse, itaalia, inglise kui saksa keelt kuid kohalikud räägivad omavahel flaami hollandi keelt. Prühe nagu kogub Belgia, on erinevate kultuuride kohtumispaik. Belgias elavad sõbralikult koos flaami hollandi keelt ja ballooni, prantsuse keelt kõnelevad inimesed ning saksakeelsed vähemused ja immigrandid kes on tulnud põhiliselt vanast belgia kolooniast Kongost. Kui küsida, et milles seisneb Prühe võlu, siis polegi sellele nii raske vastata. Kui ühesõnaga peaks põhjal kirjeldama siis see oleks hubane. Prühmann, väike ja ilus linn, kus on palju kohti, kus nautida elu. Hea õlu, hea muusikakultuur, kaunid kunstid. Paljud inimesed tulevad põhjesse kõike seda nautima ja enamus lahkub siit heade mälestustega. Minu jutuajamine Belgia raadio välissuhete spetsialisti Prühelase Franki Auden aardega leidis aset väga hubases kohvikus Prühe keskaegse raekoja kõrval. Kui minul palutakse ühe sõnaga kirjeldada Prühe linna siis minu meelest oleks selleks sõnaks harmoonia. Prühe on harmooniline tervik, kus igal sammul näeb märke minevikku, õitsingust, kuid üks on kindel. 21. sajandil komprühe tänu kultuurilisele aktiivsusele jõudnud taas kuude õitsenguaega. Võiks öelda, et Prühe on linn, mille päästis kultuur. Oktoobri lõpul kolm päeva. Prühes kogutud hetked sidus saateks Karin kopraoperaatoritöö tegid grimaadik ja Helle Paas. Saates kõlasid katkendid Jacques moderni Joom difay Orlando di lasso, Aramban ballarti tihelmandsusaato Orlando, Cybanzi, Biederman, Maldere Edgardineli, Joosep Jongeni, Peter penoa Iierrenaat Veremansid teostest mängisid ansamblid haka, moon ja laisk ja saate lõpetab hiljard ansambel. Ning Jan karbarek Joom difayydeosega Kawe Maris Stella. Aitäh kuulamast.