Kunst err. Tere aastane saatega kunst r. Ja täna teeme juttu arhitektuurist, räägime Tallinna arhitektuurse tuleviku probleem punktidest. Stuudiosse oleme kutsunud ajakirja maja peatoimetaja Triin Ojari, arhitektide liidu aseesimehe Margit Mutso. Alustaksime ehk praegusest tulipunktist Sakala keskusest ja siis sealt liiguksime edasi Tallinna mereäärse piirkonna juurde raekoja juurde. Sakala keskuse alasest tehakse margid otsast alustama. Jah, Sakala keskuse puhul alustame Sakala keskusesse, et Edgar, see tõepoolest on hästi tuline teema. Tegelikult see ei ole praegu esile kerkinud teema seal juba mitu aastat, alates 2003, kui kuulutati välja siis hoonestusõiguse konkurss Sakala juurdeehitamiseks, Sakala keskuse ümberehitamiseks Kultuuriministeeriumi poolt ja selle võitis aktsiaselts Uus Sakala ja seejärel toimus ka avalik arhitektuurivõistlus, mille võitis arhitektuuriagentuur. Ja sinnani tegelikult oli kõik hästi, et see oli nagu kõikjale kultuurselt arendatud ja kultuurikeskne ja ja arhitektuur pidi tulema ilus ja kõik olid nagu rahul, aga mingi hetk toimus nagu muudatus sellest arhitektuurikonkursitööst ei jäänud kuigi palju järgi. Hakkas paisuma kohutavalt suureks ja lahmakaks ja, ja millegipärast et taheti sinna oluliselt palju rohkem ruumi, kui esialgu oli planeeritud minuteada lepingus kirjas siis arendaja ja ministeeriumi vahel. Ja projekt sai, sai muidugi negatiivse hinnangu 1000 töötas Tallinna linna juures, linnaplaneerimise ameti juures oli arhitektuurinõukogu. Mis siis selle üheksakümnendad tagasi lükkas ja avaliku arhitektuurivõistluse žürii liige Peeter pere tegi omapoolse märgukirja või siis ütles, et noh, et see projekt ei ole enam see projekt, mis võitis tegelikult seal arhitektuurivõistluse. Ei siis arhitektuurinõukogu ega ka muinsuskaitseamet ei kooskõlastanud projekte, siis. Süüdlased loomulikult arhitektid, kuidas nad siis ei oska teha sellist projekti, mis läbi läheks ja valiti siis teine arhitektuuribüroo väljamaalt Inglismaalt tegema seda, kes siis püüdis sama mahtu teha, tuli sellise suure ufoarhitektuuriga välja, et kindlasti paljud lehelugejad mäletavad seda mis sai samamoodi hästi negatiivse kriitika osaliseks, kui tulevad, et välja oma arhitektid ütlevad, et meil Estonia teatri vastas vana pangahoone kõrval. Et selle koha peal nagu ei ole ühtegi sihukeste arhitektuuriteost, millega arvestada, toovad siia kultuuri ja arhitektuuri. Et siis muidugimõista arhitektuurinõukogu nagu pisut solvus projektiks meelset lükati tagasi. Sellele järgnesid siis muidugi süüdistused, et, et Eesti arhitektid ei taha lihtsalt ei kannata konkurenti ja tahavad ise kõiki maju teha. Pidevalt nõuti ikkagi, et tuleb sellest arhitektuurivõistlusest lähtuda. Ta ei saa niimoodi, et teeme võistluse ära ja siis lihtsalt lükkame kõrvale ja siis teeme mis tahame. Ja kuna see ka läbi ei läinud, siis leiti siis uus projekteerija. Seekord siis eesti projekteerija Raivo Puusepp, kes siis hakkas selle mahuga tagasi tulema. Aga vahepeal selgus, et et seda vanakeskust ei olevat võimalik säilitada põhjuseid, et mikspärast seda säilitada ei tahetud, ei peetud vajalikuks. Ja Bratud siis sellise ilme vanakeskus saali osakuvusele kellatorniga tervenisti otsustati lammutada ja teha täielikult uus uus lahendus selle koha peale. Selle vastu arhitektide liit protesteeris, protesteerib siiamaani ja sellega on liitunud ka paljud teised. Aga too hetk, kui selle ideega välja tuldi ja kui tuli ka Raivo siis oma esimest täis kriisidega, siis tegelikult oli arhitektuurinõukogu oli ikkagi sellel seisukohal. Et selle koha peale, kui ei sobi enam vana võistlustulemus, tuleb teha uus arhitektuurivõistlus. Et see on niivõrd oluline koht meie jaoks ja nii väheseid neid kesklinnakohti meil on, mida veel sellises mahus hoonestada saab, et tingimata vajalik arhitektuurivõistlust. Aga noh, siiani on ta nüüd niimoodi läinud, arhitektuurinõukogu saadeti tookordse linnavalitsuse poolt laiali, et see oli asutusega suureks tülinaks, seal segas majandustegevust ja arendust ja Sakala muidu oleks põhikomistuskivisid, mille pärast organ laiali saadeti. Sellises olevikus me praegu oleme, kus siis need Sakala keskusele on lammutusluba antud ja kui siin on süüdistatud, miks te siis need karjate, kus te enne olite, siis ma pean ütlema, et me oleme küll arhitektide liidu poolt läbi rääkinud. Nii ministeeriumiga oleme püüdnud rääkida arendajatega ja loomulikult linnaga linnu kogu aeg kursis olnud, et neid soovitusi, mis on nagu välja käidud seal algusest peale samad olnud, et need ei ole arvesse võetud. Ja ausalt öeldes, ega meil vahepeal nagu side katkes, et mis maalse projekteerimisetapp on. Kuni siis ajakirjandus ütles välja, et need on siis nagu lammutamis luba käes. Läheks alguses selle ajas natukene aega tagasi, et tegelikult on huvitav vaadata kõike seda arvamuste laviini, mis selle ümber käib, et kui püüda tavainimesi ei arva midagi kaasaegsest kunstist, siis üldiselt on see arusaamatu arvamust avaldada. Siis kaasaegse arhitektuuri kohta kipub kõigil väga selge arusaam ja visioon olemasolevat. Kui nüüd vaadata seda hoonet sellises ajaloolises kontekstis, mida ta siis tegelikult tähistab? Kui kaasaegse arhitektuuri ja laiema avalikkuse suhte ja arvamuse juurde tagasi tulla siis või sellest alustada siis mõnes mõttes praegu aastal 2006, elame ajajärgul pärast Viru keskuse valmimist, ehk seda minu meelest oli see üks hooneid linnaruumis, mille valmimise järel avalikus äkki taipas, kui oluline mõjuväli ühel hoonel võib linnaruumi jaoks olla inimeste tegevuse, igapäevakäitumise, tarbimisharjumuste ja samamoodi ka linnaruumi suhtes. Milline mõjuvõim ja milline funktsioon ühel hoonel tegelikult on. Ja see loomulikult kallutas ka avalikku arvamust, kui see juba seni olnud negatiivne, siis siis pärast Viru keskuse valmimist avalik arvamus selgelt hakkas suhtuma negatiivselt arhitektuuri arhitektidesse ja nende loodud siis noh, niinimetatud kolossides karpmajadesse, mis iganes kastidesse, kuidas, kuidas keegi võttis vaevaks neid nimetada. Ja see tendents on selgelt ka ka Sakala keskuse puhul nagu välja tulnud või, või selle meedias kajastust leidnud, et ükskõik mis hoone seal praegu on või millise märgilise tähendusega on või milliste Arturi ajaloolist tähendust ja kvaliteedid endas kannab. Et igal juhul on uus halvem, kuivõrd selle autor on, on Raivo Puusepp, kes on tuntud mitmete kaubandus ja autokeskuste autor ja et arendajad on mingisugused ärimehed ja sellised seosed on, on saanud avalikkuse silmis nagu negatiivse hinnangu. Ma käisin ka möödunud neljapäeval vaatamas, mis seal Sakala ümber siis toimub või mis, millised massid on kogunenud oma rinnaga seda hoonet kaitsma, et et iseenesest ajalooline iroonia või, või väga naljakas oli vaadata, kuidas sinimustvalge lipuga, tõsi, seal oli ainult üks lipp, sinimustvalge lipp, et kuidas sellega kaitstakse siis endiste parteikongresside paleed sisuliselt või endiste parteimaja, see näitab, kui kiiresti teatud ajaperioodi või teatud hoonete sümboolne tähendus inimeste jaoks muutub ja hooned, mis, mis mingi neli-viis aastat tagasi, kui me mäletame näiteks Linnahalli ümber toimunud neli-viis aastat tagasi, kuidas avalikkus ei olnud sugugi nii nii veendunud, et seda ei võiks maha lammutada ja asendada väärsete kortermajadega siis kuidas mõningane paralleel võib-olla on, nüüd on need siis ka Sakala ja Linnahalli vahel, et kuidas nüüd Sakalat igal juhul laia rinnaga kaitstakse, et et see nõukogude arhitektuur ja ütlevad, see on Eesti oma arhitektuur ja, ja igal juhul kvaliteetsem, parem, huvitavam ja linnaruumi sobivam kui see võimalik uus siis mis tegelikult ei pruugi alati nii olla, või et noh, mõnes mõttes on nagu meedias tekkinud selline väga ühene negatiivne hinnang selle uue Arturi kui sellise vastu. Millest on hästi kahju, tegelikult tegelikult on meil palju väga tugevaid arhitekte ja, ja need ütleme nagu nimetatakse klaaskastid, betoonkastid, mida praegu kirutakse, olen kindel, et mingi aja jooksul on need omakorda nagu kaitse all nende eest ollakse valmis seisma. Noh, üks on tõesti, see võib olla nii-öelda tavainimene, ma ei tea küll, kes on see tavainimene, aga ütleme, inimene, kes ei ole arhitektuuriga või kunstiga seotud, et tuleb neid kaitsma, seda Sakalat ma kuulasin ka seal käisin koha peal, muidugi kuulasin neid arvamusi seal rahva seast tegelikult et üks, mis selle protesti nagu tekitab, on see, et iseenesest, et niisugune suur asi, mis on kunagi meie oma rahade eest ehitatud kallist materjalist, et lihtsalt lammutatakse maha, et noh, see on nagu kuidagi võõras ilmselt alalhoidlikule rahvale. Eelkõige on küsimus siis tõesti säästlikus mõtteviisis või säästlikus linnaruumi suhtumises, et, et noh, see hoone on vaevalt 20 aastat vana, tehtud äärmiselt kvaliteetsetest materjalidest väga tugeva konstruktsiooniga jah, et, et selles mõttes Hooned ehitati, siis siis võib kindel olla, et seal olid tugev konstruktsioon, et see nii kergelt alla ei kuku, isegi kui sealt võib-olla kuskilt natuke krohvi pudeneb. Aga noh, ma tahan öelda, et et kuna ma olin tihedalt seotud ka loomeliitude avaldusega, mis siis samamoodi pööras tähelepanu mainimata küll Sakala keskust otseselt, aga noh, ajendatuna sellest pööras tähelepanu sellele, et iga selline väärthoone mahavõtmine peaks olema väga erandlik ja väga läbikaalutletud otsus, et seda ei saa teha uisapäisa, et noh, nüüd tuli varem arendusidee ta nüüd selle koha peal, mis jääb meile ette, et võtame nüüd maha, teeme, teeme nüüd, et nii nagu meil vaja on, et ikkagi peaks püüdma leida sobivat funktsiooni sellesse hoonesse, mis meil olemas on, kui ta on väärt arhitektuur. Teisipidi me ei taha nüüd öelda ka seda, et jumala eest mitte midagi siin ei tohi maha võtta, kõik peab säilima kindlasti. Aga noh, ma lugesin näiteks Lauri Leisi arvamust Päevalehes, kus ta kritiseerib seda stiili ja seda välimust, mis just nagu ei ole kõige esteetilisem, tema meelest une ei ole kõige stiilipuhtam. Tegelikult selle hoone puhul on see sekundaarne, mis on see hoone puhul tähtis, et et ta on nagu üks jälg sellest ajast ja väga oluline jälg taas, mis tänaseks on möödas ja kui need tulevikus ütleme siin tudengid õpivad, et vot aastal 1985 valmis Eestis üks selline hoone, Karla katedraal seal kus toodi välismaalt marmor ja kohalike arhitekt Raine Karp siis lasi tuua Saaremaalt dolomiidi, mis oli meie rahvuslik kivi just nagu noh, irooniana ja siis tehti selline kellad on veel natuke sarkastiliselt siin itaalia arhitektuuri meenutades ja selline tulevikus inimesed saavad täitsa lugeda, et neil ei ole nagu võimalust minna ja vaadata, seda tajud seda ise see jälg kustutatakse täiesti ja et on nagu märk ehitis kogu oma olemuses, et milleks ta ehitati, kuidas ta ehitati, mis materjali kasutati. Milline see siseruum tegelikult oli, milline sisekujundus seal oli, et see on hästi huvitav. Et loomulikult see, et kui ta valmis sai, suhtuti negatiivselt, oli ka põhjust, võib olla, aga täna me elame teises kontekstis ja noh, mul isiklikult on väga kahju, et meil on näiteks väga vähe puhast stalinistliku arhitektuuri, mitte et ma igatseks seda aega tagasi jumala eest, mitte aga. Kes need algupäraselt väga vähe Tallinnas? Ja oligi seda oligi hästi vähe, jah, aga seda on praegu hästi huvitav vaadata just nimelt nagu sellise ajaloolise pilguga, et näiteks Saksamaal, Speer see on kohutav arhitektuur, mida ta lõi, totaalne pompöösne ja ja ängistav isegi, aga ometi, kui ma lähen turistina Berliinis, ma lähen ja vaatan neid, ma tahan nagu sellest ajastust natukene rohkem teada saada, seda mõista ja arhitektuur on see, mis olla kõige selgemalt kannab seda ajastu vaimu ja seda ideoloogiat, mis too aeg oli. Ja ma arvan, et see hästi valesti hävitada, seda enam, et tegelikult on võimalik teha selle Sakala juures ju suurepärane kompromiss, panna sinna juurde uus arhitektuur, jätta alles vana ja osa sellest, vanasti ta siseruumi, nii nagu need võistlustel näitasid nende täiesti huvitavat tööd. Ja ma arvan, et see niisugune vana ja uue sümbioos, et seal on nagu palju põnevamaid lahendusi kui see, kui me teeme ainult uue sinna, seda vana ei ole võimalik sisse projekteerida. Võib-olla vastata paljude raadiokuulajate ärritusele, kes nüüd Margiti paatest kuulates mõtlesid, et kas linn on siis muuseum või et noh, tegelikult linn on ikkagi elav organism, et toimivad mitte ainult ajalooja muinsusväärtused, vaid ka kahtlemata ärimaailma reeglid ja linnaehituslikud reeglid ja, ja inimeste elustiili ja, ja käitumisharjumuste reeglid, et selles mõttes kindlasti see kompromissijutt on, on ilmselt koht, kus tuleks sügavamalt siis järgi mõelda ja, ja, ja noh, minu mäletamist mööda küll nende konkursite töödes omaaegsetes ka väga palju seda vana hoonet alles ei jäetud, et tegelikult võib-olla järk-järgult agentuuri töö vastavalt mida aeg edasi läheb. Praegu seda, seda vähem seal see selgel tõsi, aga põhjus oli ju teada, see oli selles, et millegipärast oli lepitud kokku sihuke kummaline müstiline arv 1800 kohta, mida pidime mahutama sellesse praegu olemasolevasse 1000 kohalise saali ja noh, arvati ilmselt, et kui me toome selle lavatornid välja sealt lava tuleb nagu kõik lisaruumid, kõik see tuleb nagu juurdeehitusse ja muudame seda kallet ja seda sisemist struktuuri, et siis on see võimalik, aga ega ikka kaks korda suuremat asja nagu sisse ei pressi. Umbes siin on ka arhitektuuriagentuurid jutuid. Umbes 1600 kohta võiks sinna mahtuda, et noh, küsimus ongi selles 200. kohas, et kas sellepärast võtame siis hoone maha. Aga kui sa räägi nendest ärireeglitest, siis noh, antud protsessi käigus haridus teatavasti ei ole ainult kunstnikud, nad on ka ärilised, et nad peavad sellega iga päev kokku puutume ja sellepärast ma olen hästi kursis kogu selle äripoolega. Tegelikult rikutakse selle maha võtmisega ka ärireegleid, et kui esialgne oli konkurss, oli teatatud, säilima vana hoone, siis nüüd kui see maha võetakse, siis tegelikult reeglid muutuvad, et see on nagu ärieetika rikkumine. Ühest küljest oli hetk rikkalmega, teisest küljest kindlasti kasumimarginaalid tõusevad, et ilmselt ilmselt sakslase Sakala tegelikult märke mitmetest vastuoludest ja võimalustest, mis meie linnaehitus- ja planeerimisprotsessis tänapäeval on, et üks ärimees või ärimeeste seltskondi arendajate seltskond saab ühe projektiga nii kaugele minna, et on juba kopp tellitud ja, ja tegelikult seda maja ma peaaegu lammutama hakatakse ja siis viimasel hetkel kultuuriinimesed viskavad sõna otseses mõttes Jotile barrikaadidele. Ma tahaksin rääkida ka nüüd natukene vastutusest, et kui ennemalt Triin ütles, et Viru keskus on sellise avaliku negatiivse arvamuse nagu katalüsaatoriks siis ja noh, me teame, et algselt pidi siis olema ka osaliselt kultuurikeskus, siis Sakala puhul, et on meil nagu seaduslik garantii, et kui on lubatud, ütleme 17000 ruutmeetrit kultuurile ja teame, et noh, Ilmar Raag, tahafilmad Anne Veesaar tahab muusikale lavastada, siis et mis on see garantii, et lõppkokkuvõttes, et tõepoolest sinna tuleb see väärtfilmikeskus muusikalide multifunktsionaalne saal ja noh, algselt sinna isegi rularada oli planeeritud, mis meile üldse nagu selle garantii Kogu selle projekti taga on ju need salastatud lepingud, mida me keegi ei tea, väidetavalt see peaks olema tagatud selle lepinguga, isegi kui Uus Sakala omanik vahetub, siis just nagu peaks kultuurifunktsioon seal säilima. Mis seal täpselt säilib, millised ruumid seal tulevad, seda ei saa küll peaaegu mitte keegi garanteerida, sest et noh jah, nagu siin juttu oli, et tegelikult ju ka Viru keskus kultuurikeskus. Et mis see kultuur on? Kinokultuur, teater, kultuur, raamatupood, võib-olla raamatupoe kõrval võib-olla mingi mingi muu pood ka, kultuurne, võib-olla. Noh, see on nagunii nii hajus mõiste selles mõttes nagu mingit kindlat garantiid ei ole. Ma usun ka, et, et see peaks olema omaniku ehk ehk riigi ülesanne ja vastutus tagada, et selles hoones saaksid funktsioneerima asutused ja tegevused, mida riik tahab nüüd iseküsimus on, et mida riik või siis kultuuriministeerium riigi esindajana, milliseid kultuurifunktsioonide selle sinna hoonesse näeb ja mida ta tunneb, et võiks vaja olla. Teine küsimus on tõesti kultuuri mõiste laiem, laiem hajumine tegelikult ja kultuuri mõiste teisenemine kaasa ja ühiskonnas, et kui siin oli juttu ärimaailma reeglitest ja teiselt poolt kultuurist, et tänapäeval väga paljudes keskkondades on nad väga põimunud, et üks aitab nagu teist ja teine jälle esimest, et ei ole jah Talbot, vaid see ongi nii palju nii palju muutunud, et noh, väga paljudel seostub kultuur endiselt, et mingi väga monofunktsionaalse kas muuseumi või, või kontserdisaaliga ka tänapäeva sellise linnakeskuse mõistes ja, ja linna keskele ehitatavate multifunktsionaalseteks hoonetes on see kultuur ja äritegevus tegelikult. Ta teineteist täiendav energeetiline energeetiline keskkond, et et osava planeerimise puhul see tuleb ainult kasuks kogu hoonele. Ma siinkohal ma meenutan näiteks ka sport on Kultuuriministeeriumi haldusalas. Sellest järelduvalt peaks kõik need uued veekeskused ja spordisaalid ja jõusaalid, need peaks kõik olema kultuur, et eks ta on selline ebamäärane mõiste. Kogu see lammutustemaatika ümber käiv problemaatika on toonud tegelikult ilmsiks ühe küsimuse, et kas tänapäeval ei ole enam võimalik rahumeelselt säilitada hooned, mis on võib-olla noorem kui 20 30 aastat, ilma et ta oleks muinsuskaitse all. See on paraku nüüd välja tulnud ja, ja seda me oleme Arhitektide liidus ka arutanud, et tegelikult tõepoolest ei olegi selleks, et noh, me praegu räägime, eks ole, 20. sajandi lõpupoole tehtud hoonest, aga kui me hakkame nüüd rääkima edasi 21. sajandi algushoonetes, kuid me oleme suurepärased arhitektuuriteose, teine sündinud. Et tegelikult, kui mõnel arendajal tekib viis aastat vana väga hea maja mahavõtmiseks tahe, mõned omanikud, siis tegelikult ei ole meil mingit alust seda nagu keelata. Et meil on ikkagi kogu planeerimis- ja ehitustegevus käib majandusreeglite järgi, et kultuur on nagu sellest hästi kaugele jäänud. Sest meil on nii palju aastaid kirjutanud ja rääkinud arhitektuur, see on ka kunst, see on kultuur ja see pikka aega olnud arhitektidel üldse oma kodu nii-öelda koduministeeriumit. Et lõpuks me saime nii kaugele, et kuidagi ta nagu ühe jalaga on seal kultuuriministeeriumis siiamaani meil ei ole näiteks oma nõuniku, sel ajal, kui öeldakse, kinonõunik, teatri, nõunike muusikanõunik, kunstinõunik arhitektuurinõuniku ei ole. See on jah, meie selles uues ühiskonnas äriühiskonnas. Ta käib kogu ehitustegevus nagu ärireeglite järgi. Noh, väga palju. Lihtsalt üldise ühiskonna arengu ja kultuuri küsimus, et milliseid hooneid ja millist linnaruumiosasid säilitatakse, mida peetakse normaalseks, et neid maha võtta, oleks ilmne ebaviisakas või harimatus või matslikesed. Et noh, ei ole midagi teha. Me elame sellises ajas ja viskas, nagu me elame, et, et selles mõttes on see väga-väga selle märk, et loomulikult ma ei pea õigeks seda, et kõik hooned, mis arvatakse, et mingil hetkel võib neid ähvardada mahavõtmine kujunenud nii heas kohas võtta muinsuskaitse alla, sest muinsuskaitseseadus on samas ka väga range ja väga imiteeritud selles mõttes, et on hoone, on siit kaitstud nii tugevaastmega See on ka põhjus, miks me ei ole, siiani on kogu aeg välditud Sakala keskuse muinsuskaitse alla võtmist, et see seaks juba nii ranged reeglid selle ümberehitamiseks, et meil ei ole ju tegelikult seda vaja. Ei ole ikkagi seda meelt, et selle vana saali võiks ümber teha nii, et sinna mahuks rohkem kui 1000 inimest sisse, et seal lavatorni võiks välja tuua. Et sinna võiks ümber teha uue keskuse, ta võiks jääda kuidagi siseruumi, niipea kui me võtame ta muinsuskaitse alla, siis hakkavad hoopis teised reeglid kehtima. Aga noh, siinkohal tuleks uuesti tagasi selle loomeliitude pöördumise poole, mis just nimelt pööraski tähelepanu sellele, et et sisuliselt võiks hea tava olla see, et kui Mart hoonet hakatakse maha võtma, siis peab selle taga olema ikkagi väga kaalutletud mitmete professionaalide poolt läbikaalutletud otsus. Et seda ei saa teha nagu juhuslikult lihtsalt mingitest hetke ärihuvidest lähtuvalt, et meie kultuur noh see on ikkagi seda, seda väärt, et säilitada see tulevastele põlvedele. No nüüd on vist asjad nii kaugele, et justkui on peatatud esialgu lammutamine ja Uus Sakala ootab kultuuriministri ettepanekuid millised need ettepanekud võiksid tulla või noh, mis siis nagu võiks ikkagi nüüd saada Sakalast. Kultuuriminister vaevalt mingeid ettepanekuid teeb, kui ta senimaani pole neid teinud, siis vaevalt tal ka nüüd mingi geniaalne idee tuleb, et ma usun, et moodustatakse järjekorda ümarlaud, kuhu kuuluvad erinevate loomeliitude ja erialainimeste esindajad, ma kujutan ette ja kahtlemata ka omanike esindajad. Kas sellega võidakse ka lihtsalt mängida praegu osavat trikki, hoiame kevadiste valimisteni madalat profiili ja ja saade Suve mandaadi võivad minna sündmused jälle hoopis teist rada pidi. Ma nagu tahaks poliitika mingil määral härra lahutadasid. Et on siin tõesti tulnud mitmeid artikleid, kus süüdistatakse poliitilises mängus ja, ja umbes ühe erakonna vastu tegutsemises. Et tegelikult ei ole see Sakala küsimus üldse mitte ühegi erakonna küsimus, Need probleemid hakkasid märgatavalt varem. Tegelikult Sakala keskus on üks selline hea koht, kus võiks lahti rääkida Need probleemid arhitektuuris planeerimises, millest me oleme juba mitmeid aastaid teatanud. Et alates sellest, et arhitektuuriehitamine, et see on ainult majandustegevus, seda, et riik arendab, on siiamaani pidevalt jätkuvalt arendanud väga ebakultuurselt oma kinnisvara ja paljud paljud muud muud probleemid, noh, me ootaks nagu tegelikult selle Sakala tulemusel täidaksime hoopis laiemaid muudatusi hoopis põhjalikumaid muudatusi kogu ühiskonnas. Ja noh, esimene on see, et tõepoolest meil tekiks juba arhitektuurinõunik, kes oskaks ministrile nõu anda, aga kes tegeleks edasi nende probleemidega, nende seadustega võiks lõputult rääkida ja ma arvan, et keegi ei jaksa kuulata, et ka hakkame laskuma sellesse, et mis olukorras me töötame ja millised seadused on need, mis peaks garanteerima selle, et meil tekib terve ja kvaliteetne elukeskkond, tegelikult siuksed sealsed puuduvad. Tahaks ainult arhitektide liidule jõudu soovida sellise suurepärase inimese leidmisel, kes suudab nõu anda, mis võiks Sakalas saada, kuidas seadused ära parandada, et see üks neuroka kohta on ilmselge. Jaa, aga seda seda tööna siiamaani teeme ilma igasuguse kohaga puhtalt, ühiskondlikus korras ja see käib üle jõu, siis on selge, et arhitektide liidul ei ole küll mingit ambitsiooni võtta siin võimu või öelda, kus üks või teine asi võiks olla, et ainuke, millele me tähelepanu pöörame kogu aeg, need protsessid, et millised need protsessid peaks olema, et tuleks kvaliteetne tulemus. Et jumala eest ei ütle meie siin, et et see arhitekt tohib linna projekteerida, ei tohi või linnavalitsuse hoone peab paiknema seal ja mitte seal ei ole sellist instantsi ei saa olla ja sellist inimest ei saa olla. Aga millele saab tähelepanu pöörata just nimelt, et see, kuidas jõutakse ühele või teisele tulemusele, et millised etapid peaks eelnevalt läbi analüüsima, läbi tegema selleks et tulemus oleks kvaliteetne. Aga kui küsida jah, et, et mis siis nagu mis nõu siis nagu anda Sakala keskuse arendajatele kultuuriministrile, siis seda nõu on antud täpselt ühesugust juba kolm aastat täpselt üks ja sama kogu aeg. Esiteks see, et vastavalt esialgsele sellele hoonestuslepingule Sakala keskus säilitada, teiseks see, et leida sellele sobiv juurde läbi arhitektuurivõistluse läbi avaliku arhitektuurivõistluse. See meie sõnum olnud algusest peale ja miks seda nii raskem täita, sellest ma aru ei saa. Et need on kadunud kolm aastat. Ma ütlesin ka seda arendajatele viimasel kohtumisel need ministri juures, et kui oleks läinud selle esimese projektiga edasi, noh, seal oli ka probleem, et ta oli 35000 ruutu, oli suurkogu, see hoone ja tegelikult oli detailplaneering nägi ette 24000 ruutu ja selle koha peale. Aga sinna jah, ja selles on süüdistatud arhitektide liitujate kirjutasite sellised tingimused sisse võistlusesse. Aga arhitektide liidule ei olnud õigust ega võimalust muuta lepingut, mis oli juba hoonestaja ja ministeeriumi vahel tehtud, et noh, et selle tingimus, et need hoonestuslepingu tingimused sinna sisse kirjutatakse. Ja see oleks võinud ka niimoodi minna. Ainult et noh, oleks pidanud tegema uue detailplaneeringu ja, ja selle põhjal edasi minema, aga need loobuti sellest lahendusest püüti seda veel paisutada, suuremaks teha. Siis mindi tagasi, siis jälle mõeldi, võeti uus projekteeria, kogu aeg, me oleme rääkinud, teeme uue võistluse hästi, esimesest ei saanud asja, see on maailma praktikas üldse mitte haruldane, tehakse ühe koha peale. Xi suurtele numbritele numbritel või mis ta Tuua uutel tingimustel jah, selles mõttes, et eks palju asju on saanud ka arendad enda jaoks selgeks, et mida nad täpselt tahavad. Need esimesed võistlustingimused olid üsna umbmääraselt juba sellepärast, et arendajal endal puudus täpne nägemus, mida nad tahavad sinna. Teine võimalus on see, pöördun tagasi esimese võistluse juurde. Et seal oli võimalus valida kolme esimese töö vahel, valige siis sealt üks välja ja minge selle põhjal edasi. Noh, need on need variandid, kuidas kultuurselt edasi minna. Aga kuidas tegelikult läheb, seda näitab aeg. Tahaks ikkagi jõuda ka veel teise tulipunkti juurde, mida on uus linnavalitsuse hoone, raekoda, see võiks siis olla, kui Sakala keskus võib minna, nagu ta võib minna, siis aga uue linna esindushoone puhul siis ei oleks nagu põhjust hiljem kellelegi öelda, et miks te alles nüüd ärkate, sest praegu alles, eks ole, käib läbirääkimine selle uue asukoha puhul. Ja siin samamoodi erinevad huvid põrkuvad, et kuidas peaks linna mereäärt arendama, kas siis plaaniks, nagu linnal oli, et lükkame selle eemale admiraliteedi basseinis sele linna hoone, vanalinn meil nagu müüb ja me ei peaks nagu mereäärset atraktiivseks muutma, sinna spaade vahele trügida. Siin küsimuses liituvad praegu palju erinevaid tasandeid ja palju erinevaid aspekte, et ühest küljest üks on see leierdatud teema, mereääre arendamine, linna keskuse sinna toomine, Tallinna merelinnaks sõna otseses mõttes muutmine ja teisest küljest siis asjaolu linn on teatanud, et ta tahab saada uut esindushoonet täpsem olla siis isegi mitte esindushoonet, vaid büroohoonet sisuliselt või sellist, oma linnavalitsuse noh, mõnes mõttes vana raekoda, jääb ju esindaja soomlane ka alles, et, et noh, see on tekitanud ka meedias sellist müra, et milleks neid vaja meile uut uut esindushoonet, aga sisuliselt ütleme linn on teatanud, et ta tahab endale uut linnavalitsuse hoonet ja sadamaala väljaarendamise ajalugu, mis, mis siin 90.-te aastate raames on kestnud siis umbes 93.-st 94.-st aastast alates, millel esimesed projektid ja planeeringud sellele maa-alale siis tehti ütleme siis linnahalliga nafta tänava ja sinna Russalka Kadrioru poole selle piirkonna kohta kõikides nendes planeeringutes on alati üks läbiv punkt või idee olnud tuua mere äärde mõni või isegi mitu avalikku ühiskondlikult olulist hoonet luua sinna avalikku ruumi, et teiste vahenditega sa nagu inimesi sinna ei too, linnakeskust ei tee seda vajalikku tihedust selles linnaruumi osas ei saavuta. Ja raekoja mere äärde toomise idee on tegelikult päris sadamaala arendamise algusaegadest pärinev Toonane linnaarhitekt Irina raud oli üks esimesi, kes kavandas toona veel sadama admiraliteedi basseini kõrval alles olnud basiilikasse või endisse laevaremonditehasehoonesse raekoja. Ja hiljem on seda ideed nagu sooja või juba jahtunud kartulid siia-sinna lükatud. See, see idee on taas tekkinud või taas kerkinud praktiliselt kõigis sadamaala kohta tehtud Arturi konkurssides, mida on julgelt ligi 10 võistlust, ma arvan, on erinevatele kohtadele tehtud läbi 90.-te aastate 21. sajandi jooksul juba praegusel hetkel on võib-olla kaks asja lihtsalt kokku viidud, et ühest küljest linna soov endale uut linnavalitsuse hoonet saada ja siis see vana ideed, mingi ühiskondlik hoone peaks olema vanasadamaalal ehk siis tsoonis, mis oleks kõige lähemal vanalinnale Rotermanni kvartalile ja ja Viru väljaku teljele ja sellega seoses siis moodustati selle aasta talvel või eelmine aasta juba eelmine aasta arhitektide liidu töögrupp, kes tegelikult ei kelle eesmärk ei olnud aegade paika panna, vaid vaid tegeleda selle alaga laiemalt. Selle töögrupitöö tulemusena sündis ideed admiraliteedi basseini äärde. Ikkagi peaks üks avalik hoone tekkima nii-öelda raekoda, aga raekojast üksi võib-olla oleks vähe, et olulisem olulisem oleks sinna ka teisi avalikke ja mõjukaid ühiskondlikke objekte koondada, et mida tihedam ja sünergilisem see keskkond on, seda suurem garantii on, et sinna ka linnakeskus tegelikult tekib, et need viimased 10 15 aastat Tallinna linna ehitus on näidanud, et see linnakeskuses on tegelikult ei ole sinna sadamale tekkinud. Tal ei ole ka hetkel mingit väljavaadet sinna tegelikult tekkima hakata, kui vaadata, mis, millised protsessid seal nagu praegu käimas on, mida sinna ehitatakse. Et see linnakeskuses on ikka rohkem Viru väljaku, Maakri kvartal ja võib-olla siis ka Rävala puiestee või Sakala tänava suund. Jahisadama vajaks mingit tõuget. Mingisugune siuke indikaator, seal peaks olema midagi, mis hakkab nagu edasi suunama seda sellepärast et tegelikult see kogu see piirkond on hästi valmis selleks, et seal läheb kohe arendus käima. Maaomanikud tahavad teha ja need on nagu see punkt, et peaks tegema nagu õieti, nii et sinna tekiks linn, sinna tekiks nagu see uus linnasüda ja selleks peaks linn tegelikult ütlema, et jah. Me tahame, et sellest piirkonnast saaks uus 21. sajandi linna keskus, merelinna sümbol. Kui linn seda ütleb, siis on nagu loogiline, et seal on ka see linnavalitsuse hoone kuskil seal, kus täpselt, no üks variant oli tõesti see, mis pakkus välja arhitektide liidu poolt kokku kutsutud arhitektidest koosnev töögrupp, see kuulus ka avalikkuse ärihuvide esindajad, maaomanikud, sadama esindaja, kõik nagu panid pea, mis sellega teha, et üsna üsna raske seltskond. Proovisime alguses planeerisime, et arutame seda asja läks pooleks aastaks ja lõpuks me saime umbes kolm punkti, millest me kõik olid ühte meelt ja üks punkt oli see, et tõesti selle admiraliteedi basseini ääres, seal võiks olla üks selline väga oluline dominantne hoone, näiteks uus raekoda, uus linnavalitsuse hoone sümboliseeris peegelduks veel, ütleme õhtusel ajal admiraliteedi basseini veepeegli pealt suhteliselt tuled ja kujutasime nagu ette, sihuke poeetiline pilt natukene ja sinna võiks tulla siis tähtsamad külalised, võib-olla kuningannad oleks oma jahiga ja tuleks, astuks kohe sinna uude raekotta, noh nii me nimetasime ja pakkusime välja, et sealt võiks minna selline telg kuni põhja poole sinna linnahalli kõrvale ja selline pargi telg, mis ühendaks seda raekoda merega ja sinna ümber võiks tekkida üsna tihe linnaruum eeskätt just avalike hoonetega ja see ei ole ainult nagu sellepärast et noh, see linnakeskuse pärast kindlasti seal võiks ka elamist olla, aga üks põhjus oli ka see, et sadam tegelikult ei taha sellel alal näha väga elamist, sest et siis hakkavad elanikud kaebama, et sadam teeb lärmi ja koliseb ja müriseb. Jah, ja ilmselt see on ka üks põhjus ja me vaatasime, analüüsime seda kohta mitme pilgu pealt, kuidas see ühendus nagu vanalinnaga, need, ütleme, sõlmpunktid transpordi osas, kuidas sinna liikumine on, kuidas need vaated mõjuvad ja leidsime, et noh, see piirkond oleks väga hea. Tegelikult me tegelesime tõesti mitte raekojale koha otsimisega, et me tegelesime sellega, et et kogu selle ala leida mingi mõte, mingi idee, mingi kandev jõud ja selle välja pakkusime, aga kuidas asi läks, läks, mõõtsime TÖÖ linnale ele ja aitäh, ma ei tea, ei öeldud vist. Umbes siis mõne aja pärast me kuulsime, tjah, kin tahabki uut raekoda juba peaaegu et aplodeerisime. Et väga hästi läks. Ainult et siis tuli teade, et teie, et see pannakse sinna eemale sinna petrooleumi tänava äärde, pikendusele. Ega arhitektide liit tormanud ütlema, et ei, see on vale koht, jumala eest, mis te teete, idioodid, mitte mingil juhul meeter, nii. Küsisime väidet, kas ei peaks nagu läbi kaaluma, et meil on kahtlusi, et see koht ei ole kõige parem. Et kas seal on läbi kaalutud kõik need nüansid, mida peaks sellise otsuse puhul tegema, kuidas logistiliselt seotud kuidas hakkab see piirkond nagu edaspidi arenema, kuidas seal sadama hakkab arenema, see kõik oli lahte ja võistlus kuulutati tegelikult välja niimoodi. Kogu selle piirkonna kohta ei olnud ühtegi sellist ülevaatlikumad pilti ja tänaseks ongi selgunud linn tegelikult töötas sellega ta oli töögrupp koos, kes analüüsis, aga selle analüüsid tulemust ei jõutud ära oodata. Ja nüüd ongi selgunud tegelikult Tallink tahab laieneda, tema transport suureneb, ta hakkab rohkem laevu tulema, mis veavad, rekkasid edasi-tagasi, siin tekib suur transpordisõlm ja nüüd see, et sinna krundile pääseda, selleks peab tegema mitmeid kulutusi. Noh, kõige suurem kulutus on see, et tuleb tõsta, mida praegu on, on nagu välja pakutud lahenduseks kuidas üldse siduda selle vanalinna poolega, et tõsta see jalakäijate tasand teisele korrusele. Kuidas saab teha arhitektuurivõistlust, kus niisugune asi ei ole välja toodud? Mina võtan tingimuste ette, ma panen esimesele korrusele, peasissepääsu, ei tule selle peale, et noh, et ühendus peaks olema teiselt korruselt, et need asjad kõik läbi lahendamata. Ja noh, kindlasti linnavalitsus analüüsis ja Ike Volkov ju ühes Postimehes tõi ka välja nende erinevad võimalused, et kuhu see linnavalitsuse hoone võiks tulla ja millised on need analüüsid ja selle tulemused, et mikspärast see valiti. Üheski nendes analüüsides ei näinud seda, milline mõju on sellel ümbritsevale linnaruumile. Milline on see logistiline seos kogu see linnaaspekte nagu läbi analüüsimata seal arvestatud, kas linna oma palju see maksab ja muud sellised pragmaatilised näitajad, mis on ka väga olulised, aga mitte ainult. Lääne-Euroopa mudel või Lääne-Euroopa eeskujudel on üheksakümnendatel aastatel sadama alasid välja ehitatud noh, praktiliselt kõikides mereveepiiri omavates linnades, Lääne-Euroopas ja ka Ameerikas. Et sellest on saanud täitsa oma, et linnaosa mõistet Huuter, front või vee ääres, seal on oma sellise iseloomu ja arengumudeliga linnaruumi osa ja üks põhilisi näiteid või mudeleid, mida Lääne-Euroopas on just kasutatud nende mere äärde, siis nii-öelda ree, Vitaliseerimisel või taaselustamisel on, on just see, et et sinna tuuakse mõni oluline ühiskondlik objekt, et linn või riik otsustab rajada sinna näiteks ooperi nagu, nagu Oslos või või tuua sinna mingid ministeeriumihooned või riigi funktsioonid. Järgmiseks mingid olulised hooned nagu nagu Rotterdamis või segada erinevaid korterelamuid erinevaid elamise eluasemetüüpe, näiteks ajalooliste hoonetega, moodsat arhitektuuriajalooliste hoonetega, et luua selline väga multifunktsionaalne ja, ja väga mitmekesine keskkond, et ainult see oleks selleks garantiiks, et see ruum seal tegelikult toimuma hakkab ja inimesi nagu tegelikult tulla tahavad. Aga selle üks olulisi eeldusi, mis Lääne-Euroopas on, on see, et, et see maa on siiski kas linna või riigi oma. Tallinna puhul on see võimalus nagu käest lastud, et omal ajal Tallinna sadam andis üheksakümnete alguses selle maa linnale ja uue sajandi algusel 2000 2001. aastal ju maa on kõik õnni kaupa maha müüdud, et noh, see oluliselt komplitseerib kogu seda arendusprotsessi, et igal tükil on oma eraomanik ja omad omad igale omanikule omad visioonid. Nojah, aga ma olen alati ka ostetav, müüdav, vahetatav Harju tänava puhul on see edelatare tänav puhul võib-olla sellest raekojast veel, et meie nägemuses ja ma saan aru ka linn on see tegelikult niimoodi mõelnud, et see ei ole nagu ainult selline koht, kus käiakse, tööd, tegevused, kogunevad seal halduskogude volikogud ja ma ei tea, mis kogud veel. Ta on ikkagi nagu linnakodaniku jaoks, et seal ütleme esimesel korrusel. Ta võiks olla selline avatud infosaal, kus oleksid linna makett, linna arenduslikus, toimuksid diskussioonid, üleval võiks olla raerestoran vaatega merele kusagil ta võiks olla niisugune objekt, mis pakuks huvi nii linnakodanikule, nii asjaliku linnakodanikule kui lihtsalt juhuslikult sinna sattunud kui ka turistidele, et ja iseenesest see on nagu hästi positiivne, et linn on valmis selle arhitektuuri peale raha kulutama. Et on valmis tegema rahvusvahelise arhitektuurivõistluse. Ainult et kui ma nüüd aga võtan äriinimese hoiaku ja küsin, et mis see hoone puhul kõige tähtsam siis me kuuleme, kuidas kinnisvaraarendajad ütlevad koht, koht ja veelkord koht. Et kui kohta on vale, siis asi ei tööta. Ja natukene on seda tunda minu meelest näiteks kumu puhul, et kui need, ütleme Helsingis kutsungi Asma keset linna kunagi ei lähe Helsingist ära, nii õpilased korra läbi kasvõi astu, aga koos nad tõepoolest väga-väga armas, sa pead sinna minema, ta ei ole nagu selle koha peal, et ta saaks, iseasi, kas ta peabki olema selline suhtluskoht. Aga mees, kujutasime ette, et see linna Vartsioone võiks olla selline koht, kuhu see nagu noh, iseenesest juba satud ja et sa ei pea sinna ekstra, hakkame kuskilt minema, kõige vähem tal läbi transpordisõlmede. Eks nendest Lähtepunktidest peabki nagu uuesti selle koha läbi vaatama ja ma arvan, et see ei ole nüüd mingisugune suur kaotus, kui nüüd linn peaks ostma selle uue krundi näiteks, sest et noh, kui me võtame nüüd selle petrooleumi tänava otsa krundi, siis kulutused, mis teha selleks, et siin on nagu inimene pääseks. Teisipidi, hoopis suurem küsimus ongi, et kes selle välja ehitab, need seal teise tasapinna, kes toob sinna selle transpordi juurde, kindlasti on võimalik, kõik on võimalik teha, et meil on 21. sajand, tehnilised võimalused on lõputud, aga no mitte päris lõputud. Aga küsimus on, mis see maksab ja kas see on nagu otstarbekas või võib-olla on otstarbekam osta võib-olla mingisugune sobilikum kruntsijalt ja me saame sellega ka kogu loodekai ja linnahalli piirkonna teistsugusele elule, võib-olla me saame kuidagi puhuda sisse ka elu linnahallile, seda konverentsikeskus, sealsamas on linnavalitsuse hoone, sinna võiks tulla ka näiteks uus ring, Rollingute hoone, mida tahetakse praegu kuskile sirtsu suhu sokutada, et no need asjandus kuidagi nagu sünergiat saada. Selleks on vaja linnal visioone, siin on vaja inimest, kes sellega tegeleb. Ja mul on siinkohal hea meel öelda, et meil on küll niisugune eravestluses ja suusõnaline lubadus linnapea poolt, et, et kutsutakse kokku selline linna visiooni gruppe, töögrupp, kes võiks hakata sellega tegelema. Ma arvan, sellega positiivne. Raekoja asjad on hetkel enam-vähem sama kaugel kui Sakala asjad, et kõik on nagu peatatud, justkui konkursi, mis lubati suure hooga välja kuulutada suurte protestide tõttu peatati, millal nüüd võib uuesti aktiivseks konkursi tegemiseks minna? Ei tähendab see linna Võrtsioone asi, see on töös, meil on moodustatud töögrupid ja see protsess käimas ja meil on tehtud ka plaanid, et millal see uuesti peaks välja kuulutama. Ja kui kõik hästi läheb, siis arhitektide liit on sellel taga täiesti valmis tegema reklaami käima ka teistes riikides tutvustamas ideed ja masti, loodan kohe kohutavalt, loodan, et et sellest tuleb selline hea positiivne arenduskultuurne arendus ja et Tallinna linn kõvast võidab, selles mõttes lõpetanud nagu optimistlikult, et praegu ei ole veel midagi kadunud ja noh, nagu ma ütlesin, see linnavalitsuse hoone protsess on nagu läinud minu meelest õigetele rööbastele ja ma loodan, et seal tuleb positiivne resultaat. Ja sama ma loodan ka Sakala puhul. Mõnes mõttes on Sakala kui raekoja juhtum, kui ka siin mõned aastad tagasi olnud linnahalli juhtum, illustreering sellest, et kõik see on nagu tulekahju kustutamine viimasel hetkel, et tegelikult tähendab see seda, et puudub linnal selline vahend või platvorm, kuidas linnaruumis, et olulisi otsuseid tehakse või milliste meetoditega, kes kuidas otsustab, kuhu võiks näiteks ühiskondlikult olulisi objekte paigutada linnas? Sisuliselt tähendab seda, et kodutöö on nagu tegemata, et tegelikult peitub viga kuskil mujal või kuskil kaugemal ja noh, seda ma ei näe, et siin lähiajal mingit vastavalt komisjoni või foorumit või sellist avalikku platvormi ollakse moodustamas. Kunstpunkt err sellises intensiivses rütmis möödas, siis tänane Tallinna arhitektuuri tulevikku puudutav saade rääkimas olid meil Arhitektide Liidu aseesimees Margit Mutso ja arhitektuuri ajakirja maja peatoimetaja Triin Ojari. Stuudios olid traditsiooniliselt Karen Jagodin Aleksander saapa, aitäh teile kuulamast ja kuulmiseni.