Kunstpunkt R. Alanud on saade Kunzee r ja stuudios on kohad sisse võtnud Karen Jagodin, Aleksander tsaatov. Ja tuleb meil, jälgige jutufotost. Ja saate esimeses pooles on meil külas Liinasib, kes räägib oma uuest näitusest Lariili reaa hobusepea galeriis. Teises saateosas tulevad meile külla Laura kuusk ja Margot Kask, et rääkida näitusest kohatud Valga riis ja nagu ikka, üritame ka laiemalt kaardistada eesti nooremat fotot. Punkt err räägiks kõigepealt. Näituse Slariili iraa kõlab nagu hääleharjutus enne kooriproovi, teil on seal üleval siis mustvalged fotod, oleks vist päris kohatu, kui me ei hakkaks võrdlema neid filmiga The fotosid, siis kahtlemata nad tegelenud mingisuguse narratiiviga teel võime peaks nagu neid kuidagi ära üksteisest eraldama. Ei, ma arvan, et kogu see näitus on tervik ja seal on fotod ja lisaks on seal kaks neooninstallatsiooni, mis toetavad, võib olla märgilises süsteemis seda väljapanekut. Aga filmiga on see näitus küll seotud, sest ma olen saanud mõjutusi ennekõike Federico Fellini filmis ka piire, ööd, mida ma nägin kunagi hästi-hästi ammu lapsepõlves ja mulle jäi meelde üks selline kujund, mis seal õieti kaks korda kordus, et prostituudiks naine, Juliet, keda mängisid etamas Hiina ka piire, keda tõugati nagu kaks korda ära selle eesmärgiga, et röövida tema käekott, kus tal oli raha sees tema nii-öelda kavaleride poolt, et läbilt nihukesest ära tõugatud naiselt kas siis maha lükatud või lausa vette lükatud, jäiminud kuidagi kummitama. Ma isegi ei mäletanud enam nagu hiljem, millel, milles asi oli, et miks seda niimoodi ära lükati ja ja siis kujutis ei andnud mulle rahu ja ma nagu hakkasin uurima seda ja siis ma leidsin, et kui üks kujutise nii kaugest ajast meeles, et siis võiks sellega tegeleda nagu uuemas võtmes ka. Ja sellele filmile ka piire ööd vihjab ka näituse pealkiri larila raha, mis on tegelikult selle filmis, kõlab üks kõlavaid meloodiaid või nagu selline võtmemeloodiaid. Et iseenesest see nagu hääleharjutus ei ole, aga nii võib teda nimetada. Selle kõrvale lükatud naise asendanud siis Vetteligatava mehega. Mulle tundub, et kui ma teeksin sedasama, et siis nagu mina naise positsioonilt vaatlejana või kunstnikuna nagu seaksin naise ohvripositsioon ja vaataksin teda ohvrina, aga mulle tundus, et ma ei taha vaadata naist ohvrina mida temaga Kohverdajat vaadata. Et ma ei tahaks üldse nagu selles mõttes siin hakata mingisuguseid näpuga näitamisi tegema, lihtsalt mulle avastasin selle loo ja vahetasin ära osad meeste ja naiste osad, et ütleksime niimoodi ja et need kujutised praegu sündisid. Tegelikult ei ole väga palju, võib-olla isegi erinevalt sellest filmist nagu filmilikkusest ja keldris on seesama naine nagu sellise naise teema on võetud üles Famfatalli ehk saatusliku naise võtmes ja seal ma ei saa nüüd enam nagu laheneda sellises neorealistliku stiilis, sest Famfot all ei ole tegelikult neorealismi aine, vaid see on pigem kuulub Filmuaari valdkonda, et kui me filmiliiklusest räägime. Ja siis see jutustus on ka pigem selline filmi harilik, et ühest naisest ei ole midagi head oodata. Te olete varemgi filmi teemaga tegelenud filmi plakatiga, nii sellise fiktsionaalse filmi plakatiga teie filmihuvi kohta, kuhu see tüürib, et kas nagu katab kõike, et kas te olete nõus üldine filmi filmifriik või? Jah, ma usun küll siin riiki, et me ise videot ka, et selles mõttes ma ei, mul ei ole küll plaanis filmi hakata tegema, ma arvan, et see on liiga totaalne asi ja ja see nõuab nagu hoopis teistsugust lähenemist ja ilmselt oleks tulnud ka palju varem sellega hakata peale aga lihtsalt see nagu filmikujund, liikuv kujund ja samas filme, fotograafia on tegelikult väga lähedased alad, et filmikeel on loomulikult erinev fotokeelest, aga samas nad mõlemad kasutavad kaamerat ja objektiivi ja valgus on ka oluline. Et selles mõttes on seal ka nagu tehniline kokkupuutepunkt. Vaata Krism markeri eeskujul ei ole mõelnud teha sellist fotofilmi või et mis oleks nagu seisvatest piltidest filmi. Ja nüüd te tabasite naelapea pihta, sellepärast et sellest samast näitusest, mis mul praegu on nendest fotodest ma tahtsingi teha selle nagu edasi järgmiseks ka filmi, kuna mul on nii palju materjali ja, ja kui ma vaatan neid nagu järjest ühe teise järel, et siis seal nagu kujuneb just välja midagi sellist kris maakerliku ja markerid on ka väga oluline see kujutis ja nagu et see, kuidas meie mälu avaldub kujutistes ja selle näituse puhul on mul nagu ka see, et nagu see emotsionaalne mälu kujutised on need, mis meil jäävad meelde rohkem võib-olla kui sõnade tunded Teine paralleel, mis, mis veel tekkis, oli see suur pilt. Istu tugitoolis istuvast naisest, ma ei mäleta, kas ta suitsu tegi või tegi kellegi küll jah, et Cindy Sherman, eks ole. Kehastused kangesti show Edgari. Paralleelid indiga on täiesti aktuaalsed, et siin jah, ma ütlen, et nagu see naise, et kes hakkavad naisekujutisega mängivaid, loomulikult siin ei söö, ma olen võib-olla et milleks seda enam teha, et siin ei söö, ma olen selle kõik ära teinud. Aga samas ma võiksin öelda, milles ka mitte seda enam teha, et nagu noh miks ei võiks naiskunstnik kasutada naise kujundeid oma loomingus? Samas seda naise kujundit ei ole see alati vaadanud selles filmiga, et see naise kujund iseenesest on üks läbivamaidvatiivne, võib-olla alustes noortest tütarlastest, süütuse presumptsioonist lõpetades nüüd nende tam fatallidega, et kuivõrd teadlik kond sellise naise kujutise see areng Ma ei usu, et see nüüd teadlik, et nüüd ma otsustasin, et ma hakkan niimoodi tegema, aga pigem see kujunes ilmselt selle järgi, et et kujutis, mis ma võitsin lähtealuseks, pärines filmist ja siis need lood pärinesid ka teatud mõttes süžeed, on filmilikud. Et siis tänu sellele see nagu arenebki sinnapoole ja kuna naine oli keskne, siis noh, see oli nagu asjade loomulik käik. Tantsid mõnda aega tagasi välja ka oma kataloogi. See oli sellel ajendil, et mul oli Berliinis isiknäitus ja kale ristil oli selline ideed. Ta oli asetus üsna imestunud, kui kuulis, et ei olegi kataloogi ja nagu tavapraktika võib-olla Euroopas on see, et iga näituse puhul, kui mingi projekt asi, ehk siis kaasneb ka mingisugune publikatsioone siis kuna mul oli Kultuurkapitali stipendium, eelmine aasta oli mul võimalik välja anda. Ja see oli nagu hea kogemusega tekkis mingisugune uus suhe oma töödega või mis enne olid võib-olla niimoodi pilla-palla lihtsalt kuskil siin-seal. See galeristoli siis Kiidre partelt. Just nimelt Berliinist ja kes on väga palju näidanud ka Eesti fotokunsti või Baltikumi fotokunstist, on ise leedu päritoluga ja Peeter Laurits ja Herkki, Erich Merila ja Toomas Kalve ja Peeter linnuke on esinenud seal galeriis ja samuti oli seal näitus keha eesti fotos. Mõni aasta tagasi. Kui rääkida sinu foto kui meediumi tajumisest, võib-olla see kataloogi valmimine andis ka mingi sellise tagasi, vaatame momendi, kuidas fotoko meediumi kasutamine on, on kulgenud. Ja õieti küll ma justkui ma siia tulin, siis ma mõtlesin teie peale, et tegelikult see näitus praegu on võib-olla esimest korda üldse mõtlen kasutades fotot fotokeelele, sest siiani on kõik tööd lähtunud pigem sellisest kujutavas kunstis kujutava kunsti, visuaalsest, keelest, kunstiajaloost ja et nüüd võib-olla ma olen pigem mõelnud sellele plaanidele ja ütleme, millist objektiivi ma kasutan kas 50 millimeetrit või või 24 millimeetrit või mida iganes, et selles mõttes on pöördumine fotovahendite poole võib-olla rohkem teadlik, kui see ennem on olnud. Võib-olla seoses sellega ka, et ma annan tunde kunstiakadeemias fotoalal mitmele erialale. Et nagu kui sa hakkad teisi õpetama, siis võib-olla õpid ise ka midagi. Kui oluline Nende fotode juures on tehniline töötlus üldse hilisem töötlus, fototöötlus. Küllaltki oluline tegelikult minu meelest nii palju saab tegelikult selle pildi pealispinnaga läbitungimatu pealispinnaga siiski nagu mingisuguseid emotsioone või tundeid edasi anda, et seal näitusel on kaks pilti, mis on tehtud diginiukse väikse kaameraga ja need on tunduvalt halvema kvaliteediga kui kõik teised pillid, aga samas ma panin nad siiski välja, sest nad vihjavad sellisele võib-olla perekonnaalbumi traditsioonile või et nagu sihukest napsu kodupilt, et, et noh, et nad peavadki nagu näitama selliste nagu mitte sellist glamuuri, vaid pigem sellist perekesksust. Ja et nagu just see on, mida fotos saab teha tegelikult, et see on nagu võib-olla kui maalikunstivahendit rääkida, siis on duentilistid ja on Laseerivat käsitluslaadid, et see on nagu kõik taandub sellistele esitus poliitikatele ka fotos. Kuiver. Te selged on sinu kitsendused või piirangud üldse kasutusvõimalused digiversus, film, kuivõrd kindlatel seisukohtadel sa oled, mida kasutada ja. Aitäh mina arvan, et kõike tuleb kasutada, mida saab kasutada, et minu meelest ka mobiiltelefoniga tehtud pildid on erakordselt huvitavad ja noh, tänapäeval nagu väga tore selles mõttes, et see on muutunud kättesaadavaks demokraatlikuks ja kujutiste muidugi pealetung, massiline pealetung, sammas ka. Sa tegeled peamiselt lavastus fotoga ei ole plaanis nagu realismi pöörduda ja näiteks nagu sellel näitusel kohatud vaal galeriis, et on ka esitatud nii-öelda mingit eesti naise tüpaaži või et midagi sellelaadset või pigem ikkagi reaalsete teemadega või selliste popkultuuri või filmiviidetega. Ma leian, et tegelikult lavastus on väga tinglik sõna, sellepärast et ka paljud niinimetatud dokumentalistika valdkonda kuuluvat tööd on lavastatud sest seal on ka inimene pandud istuma ja võib-olla see inimene on pannud endale rätiku pähe või teinud lokid või kamminud pea ära või igal juhul see on nagu rääkida sellest, mis asi on dokumentaalselt selles mõttes, et võib öelda, et me kasutame dokumentaalset stiili, aga ka dokumentaalset stiili saab lavastada. Et selles mõttes, kui ma teen lavastusi, siis näiteks selle näituse puhul ma taotlesin võib-olla ülemisel korrusel sellist neorealistliku vaatepunkti Itaalia 50.-te 40.-te aastate lõpufilmidest, et kus oleks nagu, nagu võtted toimuvad väljas ja ja nagu midagi suurt ei lisadega ilustata. See on küll lavastatud, aga mängivad mitte professionaalsed näitlejad. Ja see nagu pildikeel on üsna karm, selline hall ja krobeline. Ma olen nii palju mõelnud selle dokumentaalsuse peale realismi peale, et see on, need on sellised kirjeldamis viisid ja see on väga tinglik ja siiski ma arvan, et seal on nagu see fotograafi vaatepunkt alati tegelikult, mis jääb peale. Nojah, me teame ju, et maikal moora ka dokumentaalfilm, nii-öelda dokumentaalfilme. Kas teile prantsuse uus laine ja meeldib? Ja väga see kaasaegse, see moment on nagu seal see, mis mind tohutult paelub, tegelikult et ma arvan, et võib-olla oma liigun selles suunas. Film aariste neuralismisse sujuvalt edasi uude lainesse, sealt ma ei tea, kuhu siis sealt edasi veel omaga action film on kaheksa, et super ühest ajajärku. Aga see on asi, mis mind tegelikult absoluutselt ei käida. Et võib-olla kunagi hakkab käsitlema keskel on mees, sellepärast ei köida. Ei, ma ei usu, et selles on asi, ma tegin eelmine aasta filmi Christopher maa-alust, kus olid ainult mehed. Et küsimus ei ole nagu selles mõttes sooline, ma arvan. Et, et ei tasuks liialdada sooliste küsimustega? Liialdada ei tasu üldse mitte millegagi. Film noor on ju selge liialdus, mis mõttes? Kasvõi Famfataali kujutamine või saatuslik naine. Aga see on ainult üks väike osa filminaaris tegelikult, et seal on ka nii palju žanreid, isegi on tukkunuaar. Ma arvan, et seegi võiks olla päris huvitav. Filmiga kaasneva narratiivsuse kohtumisnendes fotodes on ei saa ju siiski öelda, et see oleks täielikult nende etteantud, et seal on siiski väga suur osa jäetud vaataja teha. Seda ma lootsin, et see viis, kuidas need fotod on välja pandud, et lugu võib jutustada ees tagant poole tagant ettepoole, et seal on nagu see võimalus ja galeriis ja võib vaadata neid läbisegi, neid pilte nagu igas ruumis on loodud selline mingi riistuvat punktide kogumit, kus inimene parasjagu seisab ja mis tema vaatevälja jääb. Et tegelikult see kõik on osa sellest loost. Mul tekkis näitusele hoopis isesugune paralleel, et Tõnis Kasefilmiga Õnnelind flamingo noored huligaanid vanamehe turisti Spart rattal Õismäe tiigi lükkavad. Ma lihtsalt tahtsin selle paralleeli ja suur tänu. Ma ei mõelnud küll selle peale absoluutselt, kui ma seda tegin, aga ilmselt näitabki seda, et Tõnis Kasefilm on väga sotsiaalne. Aga minu näituse puhul paraku võib-olla mingist nagu erilisest sotsiaalsest kõnelda ei saa, pigem ta tegeleb sotsiaalsete probleemidega mis võib-olla ka etteheide, mille ma iseendale teen. Kas näitusele on ka mingi heliline taust? Ja on selline kaadritagune hääl mis loeb, see on kahes osas, üks osa on selline kombinatsioon silmuaari slõuganitest ja natukene sellest filmi stsenaariumist, võnkeid, ruume, mis on alumise sarja pealkiri nurjatu naine, ma tõlgiks eesti keelde. Ja siis üleval on selline väikene dialoog. Kas sa ujud oskad, mida? Küsib tütarlaps või naiskangelane noormehe käest, enne kui ta hakkab planeerima, teda vette tõugata. Ja siis, kui noormees ütleb, et ei oska ujuda, siis ta pääseb eluga. Sillaarias klassikas, Sunset Boulevardil, ka noormees ujub surnuna basseinis. Noh, neid filme on väga palju, kus inimesed surnuna basseinid ujuvad, see oleks eraldi klint. Kui inimesi huvitaks kataloog, siis kust seda kataloogi saaks hankida. Kaasaegse kunsti keskuses dist Vabaduse väljakul. Ja näitus Ma arvan, et hobusepea galeriis ka edaspidi, et ma viin sinna ühe portsu neid nüüd. Kõik saavad Liina seebi varasemate töödega siis tuttavaks, kui nad selle kataloogi endale hangivad. Aitäh teile tulemast saatesse. Alustame Kunzee ERR saate teise osaga, kus räägime nüüd just Tallinnas vaal galeriis avatud fotonäitusest kohatud ja ütlen kohe ära, et see näitus oli hiljuti augustis avatud Katar, kus kunstimajas külas on meil Margot Kask ja Laura kuusk. Aga tõe huvides mainin ära, et sellel näitusel on siis tööd väljas sellistelt noortelt fotograafidel nagu Reio Aare, Margot Kask, Laura kuusk, Marge Monko, Tanja Muraskaja, Krista Mölderi, Anu Vahtra. Et mis teid kõiki peale kunstiakadeemia seob või on kunstiakadeemia ainus, mis täitsa of see näitus? Kujunes või kasvas ise kokku teatud mõttes sõpruskonnast või sarnaste huvidega inimeste koostööna. Me kõik kasutame fotot oma väljendusvahendina ja Kunnas ei ole kureeritud näitused. Kureeritud näitustega on umbes niisugune lugu, et kuraator ütleb, teema annab ette mingisugused juhtmärgid ja siis kunstnikud reageerivad sellele. Vaatan võib-olla ennem neid töid näinud, et nad on olemasolevat tööd ja siis ta paneb kokku oma kompositsiooni aga võib olla ka niimoodi, et ta kutsub oma usaldusväärsed või end huvitavad kunstnikud ja palub neil teha tööd just spetsiaalselt selle näituse jaoks ja siis tuleb mingi kompositsioon. Aga see, mida meie praegu tegime, kohatute näitus on pigem noore põlvkonna fotokunstnike manifestatsioon enesenäitamine. Mitte et nad ennem poleks seda teinud, et me oleme mitmed meist või pooled või niimoodi on teinud ennem personal ja võib-olla ka mitu ja teevad neid edasi, aga tundus, et on vaja eesti kunstiväljal tekitada veidikene avaram kooslus. Fotos väljendusest seda, et foto võib olla samaaegselt lavastus, vaatlusfiktsioon, dokumentatsioon seda-teist-kolmandat, et võimalikult mitmekesiselt avada foto kui niisuguse tähendusi foto kui väljendusvahendi tähendusi. Et näitate oma töid, aga samas on nagu sinna sisse kootud, siis selline väike nii-öelda sissejuhatus fototeooriasse. Ehita jah, võib-olla ka. Et tutvustada erinevaid võimalusi foto vaatamiseks Nojah, vaata vaatamiseks ja fotonäitamiseks ka, et tööd seal näitusel on ikkagi üpriski erinevad. Ja siis need kokku moodustavadki sellise koosluse, et niivõrd lai skaala, kuidas saab fotot kasutada ja mida saab sellega teha. Sul Laura on ju üldse, et tegelikult ei ole foto. Video kolm televiisorit. Noh, selles mõttes ongi, et tänapäeva kunstis lähevad nii kokku juba omavahel foto ja videovisuaalkultuuri maailmaks või et neid ei saa päris niimoodi üksteisest lahutadagi. Aga video puhul on muidugi olulisem see ealine või just kogemuslik aspekt, näiteks mida ma pean just oluliseks selle töö puhul, et see on selline töö, mida, mida saab just selle läbi selle ajalise protsessi alles läbi kogeda, et kui seal ees seda vaadata, sellega suhestuda, et teda ei saa nagu ühe hetkega haarata. Jutustuslikus on veel mõnede pildiseeriate puhul seal ka, et Reio Loore nimetud autoportreed nii-öelda autoportreed esitavad just nagu filmi Still kaadrit justkui ühte kaadrit elust või filmist mis on tal taas fiktsioon või, või selline väljamäng millestki, mida ta tundnud, unistanud või unustanud ja fotosuhe, filmikunstiga ja videokunstiga on täiesti ilmne. See on omavahel mitmes suunas põimunud Pole ainult, nii et kõigepealt oli foto, et nad seal leiutasid mingisuguse pildi jäädvustamise vahendi ja pärast panid pildi liikuma ja nüüd läks lahti vaid vaid see on pidev dialoog kogu aeg. Need kunstnikud, kes meil seal on üleval, on teinud enamasti videod ka aga lihtsalt seekord on sattunud, et need, need tööd, mis nüüd valmisid, selle näituse jaoks olid, olid suta. Võib-olla ma täpsustan siis Reijo tööde puhul ka, et, et need on autoportreed, ei oota portreed kuulaja jaoks, kes pole veel näitusel käinud. Sa Laura ütlesid just, et toimub segunemine selliseks visuaalkultuuriks. Aga on ju võimalusi fotot esitada nii-öelda esmasena. Et foto või siis fotot kasutada mingi suurema töö ühe osana või teise sõna teda nagu tarvitada mingi sõnumi edasiandmiseks või mingi üldpidi tekitamiseks. Te olete selles suhtes ikkagi puhtalt ikkagi nagu fotole keskendunud, et ei nagu ei miksi Egonstrueeriminit installatsioone kokku või on mingit, olete teinud midagi sellelaadset? Noh, ma ei tea, siin on raske ikkagi neid piire tõmmata selles suhtes, et kui sa mõtled seda, et, et kas me teeme fotot foto enda pärast siis ma ei usu seda. Et ma arvan ikkagi, et see foto on meedium, mida me kasutame selleks, et mingeid mõtteid vahendada. See foto ei ole eesmärk omaette, et ollakse fotopintsel. Mis sa arvad? Margot Me oleme erinevate taustadega ka, et kui on visuaalne meedia, siis mõnikord on hea, kui ta saab kiiresti valmis või tuleb kiiresti kätte, et foto või video on üks viise. Jah, meil on erinevad taustad sealt, Krista on hoopis geograafiat õppinud ja mina olen semiootikut õppinud. Palju tuiskoll puutud õppinud Marge on küll puhas foto. Aga sellel näitusel juhtub, ma usun, on selle selle väljendusvahendi tähendusruumi läbi mänguy veidi mitmekülgsem esitamine kui üksikutel näitustel, kus tegeletakse lihtsalt ühe ideega ja ja me näeme, et seal on üks teine meedia, selle jaoks, aga praegu selle meedia sees toimuvad mingisugused jõujooned piltidega tapetseeritud maailm, mille sees me elame, leiab teatud kajastust, võimendusi, peegeldusi sellel näitusel. Tanja Moraskaja. Vaat portreed, millel me näeme sinises kleidis noori tütarlapsi, koondavad endasse koolile pildid ja üldse pidulikud pildid ja siis selle küpseks saamise, need tüdrukud, kes seal on üheksandast 12. eluaastani oma ema või tead kelle ema kooli lõpukleidis, mis on neile ilmselgelt liiga suur, pidulikult päikese käes. Kevadise mingisuguse õitsva põõsa taustal on niisugune tüüpiline kujutis pildialbumites. Ja selles äratundmises leiab publik iseennast. Ta leiab selle iseenda, kes on kunagi lõpetanud kooli või kes on kunagi kasvanud suureks või niimoodi, et me, et seal tekib mingi üldistus ja ja see toimub tänu pildimaailmaga tuttava olemisele. Nojah, et on mingi eelnev vaatamiskogemus, eks ole. Pildid, mida oled juba sadu kordi selliseid näinud ja siis seal on mingisugune väike nihe sees või midagi. Samasse Krista, oma ruum, nemad või mis, selle pealkiri oli, dialoog oma ruumis, nemad just portreteerib mõnes mõttes tema enese mina ja selle ümber oleva ruumi, tühjuse, avaruse suhet kellegi teisega või teistega. Ja Krista ise ütleb, et tema, nende pisut pisemate piltide seeria, mis seal areneb, esitab portreed kellestki teisest, kes seal poogib õunapuud. Ja samas me märkame, et motiiv kui säärane libiseb vaatajal käest ära või silmist, et me ei vaata mitte midagit. Me vaatame vaatamist või mittevaatamisele pilgu vabaks laskmist. Ma usun, et need tööd, mis seal kõrvuti asuvad ka, et et üks, mis asub väga tihke pildi maailma peal. Teine, mis läheb sellest kõrvale ära või seda nurka ta. Laura nimetas Tanja raske aja töödes, meil tulevad sellised mälupildid või siis kogetud pildid taas esile siis üks eks ole fota esinemisi või on olnud alati, et näidata midagi, mida ei näe, või et Smargat sinu töödest raamatukogu, need tagasaalid seal nagu saladus fotoga Rafe õied. Lubatakse näiteks fotoreporterid, eks ole, siseneda sinna, kuhu muidu ei lubata siseneda eis, vahendada seda laiemale publikule. Jah, tõenäoliselt seda võib ka nii võtta, et ma näitan midagit, mida ma olen näinud, mida teised ei ole näinud füüsilises maailmas, ma ise mõtlesin, et ma näitan midagi, mida ma olen kogenud vaimses plaanis, et see, mida te füüsilisel kujul piltidena kuue nurksesse kärjes näete, on üks viis koguda lõpmatust ja need vahekäigud, mis sealt avanevad ja viivad igale poole näitavat võimalusi või seisundit, milles see, kes seisab seal kärje keskel, võib kogeda ennast olukorras, kus kõik maailmateadmised on talle kättesaadavad. See kõlab vähki pateediskus, kõik maailmas olev informatsioon endale kättesaadav. Margareti jaoks on oluline see kuusnurga kujundit kärjekujund, et see on selline täiuslik kujund, mis viib lõpmatusse, kuna need kärjed haakuvad üksteise külge niimoodi lõpmatult. Kuusnurgad. Raamatukogu on samamoodi selline kujundit, mis sisaldab reaalselt kõiki inimkonna teadmisi. On ka selline lõpmatu ruum niimoodi ja kui näiteks mida ma ise kogesin seal ruumis seistes, oli tõesti see, et et seal kõik seinad on kaetud nende raamatukogu piltidega ja siis sajab lausa pea ringi käima, et kui sa vaatad sinna ruumi sisse, lähed sinna sisse siis tõesti tunned seda füüsiliselt, kuidas sa lähed niimoodi lõpmatusse? Liseks? Raskele tegeleb ka Marge Monko seeria Eesti naine selgelt stereotüüpsete kujunditega. Tema siis vaatab seda, kuidas keskealised naised suhestuvad selgelt tänapäevase nooruskultusega. Kuidas teie sellele tööle veel kõrvalt oma poolt. Aitäh Marge just tahtis pildistada selliseid naisi, kes tavaliselt jäävad välja pildistamise valdkonnast või? Eesti kultuuriruumis on just eriti see kuidagi esile, et pildideranaati, Eesti noored tüdrukud ja ja kes just hakkavad jõudma küpsus ikka, aga Marge tahtis pildistada neid naisi, kes on juba väga küpses eas või noh, keskealised naisterahvad. Ja, ja see, mis ta selle töötööd tehes teada sai, see, et need naised, keda Marge pildistas, nad ise olid hästi üllatunud selle peale Margen pildistada tahtis ja ütlesid ka, et oi, et miks te mind pildistate, et nad ei olnud harjunud sellega? See just näitabki ka, et kuivõrd huvitav see töö on selles suhtes, et et ta laiendab neid pildistatava objekti piire võib olla noh, mitte et selles vanuses naisei oleks üldse varem pildistatud, aga vastandub mingis mõttes sellele peavoolupildi teemale või näitab mingisuguseid lünki meie kultuuriruumis. Noh, et keskealine naine ei ole vähemus, aga pildiliselt on vähemus. Jah, see ongi hämmastav, tegelikult, et selles vanuses naiste esinemissagedus piltidel ei vasta üldse sellele nende esinemissagedusele ühiskonna asi öelda, aga see on kuidagi õudselt statistiline viis läheneda, et tegelikult ma arvan, et see ei ole päris see, mida Marge tahtis ühest küljest tollase kaardistamine, tundmatuse kaardistamine, unustatud kaardistamine. Teisest küljest on see sotsiaalne kompensatsioon või, või taasleidmine, et tema ise ka naisena tunneb huvi selle naise kujutise vastu ja tema kujunemise vastu ka mentaalse kujunemise vastu läbi läbi vanuse või läbi ja ja siis selle enesekujutise küsimus, kuna kujutise ideaal on merevahust sündinud veenus naise kujutise ideel, nojah üks nendest siis vahel harva tuleb ka madonna lapsega. Siis et kuidas niisuguses vanuses naine, kes ei leia ennast enam olevat vaatamisväärne või kaunis või kes ei leia ennast vastavat selle Veenuse kujutisele, kuidas ta siis kohandub tegelikkusega, et kuidas ta vastab küsimusele, kes ma olen visuaalses ruumis ja siin töös, mulle tundub, saab iga päev, Need, kortsud, mingid voolitud riided ja teatav meid, juuksed, nii nagu nad seal on kokku selle täpse fotograafiaga, mis seda esitab nagu, nagu tegelikkuse kokku esitamisega. Ja siis tekivad niuksed laksud mis juhtub mitte ainult pildistatava meeles vaid ka vaataja meeles vaataja kogeb seda, kuidas pildistatav on kas enesekindel või ebakindel, kas pildistatav tunneb ebakindlust, kui teda pildistatakse, kas ma üldse olen vaadata, mis te minust vaatate või siis ta teab, kes taandanud leidnud ennast selles täiskasvanud heas, ka kogemustega. Minu arust nende tööde puhul ongi oluline lisaks sellele sotsiaalsele plaanile puhtesteetiline vorm, et kuidas õige valguse, meigi ja soenguga antakse nii-öelda kaubanduslik välimus inimesele, et selles plaanis ta seostus minul esimesena kunstnikerühmituse F1 tööga, kus siis kunstnikud iseennast on nii-öelda sellise tüüpilise stuudio pur trevorm ei lasknud valada. Marge võttis eeskuju renessansiportreede kolmveerandprofiilist, osaliselt väljendub nendes töödes ka see rahu, mis renessansi kunstnikud taotlesid et pildistatava hinge kuskile sinna sisse, kus ei ole enam emotsioon, et sinna jõuda. Aga see kolmveerandvaade on ka niisugune huvitav otseva ehk siis ikooni kujutise algupära, ikooni algupärast tuleneva kujutise ja profiili ehk dokumendifoto kui igaühe erinevalt välimust, esiletoovas, kujutisest, selle vahepealne on too kolmveerand profiilsed, et ta pöörab oma näo meie poole, aga samas ta ei ole otse meiega ta niisugune salapärane salapärasus eelkõige olulisem, võib-olla see rahu rohkem ja võimalik kult minimaalne ümbrus, mis sinna siis jääb, mida stuudio pakub. Ja siis nende kontakt vaatajaga kiretu ja emotsioonitu ümbrus, mis seal on ja siis see kontakt. No ma olen päris kindel, et elades keset visuaalset intensiivsust, siis ühendusjooned, need lingid, mis Margad praegu tõi, siis ma arvan, et need ei tule ilmselt võib-olla kõige paremini esile, sest noh, kolmveerand profiil või seda kasutavad ka kasvõi kaubamaja, ajakiri või mis iganes kõik, nii selline mõtestike, mida nagu igal pool kasutada. Aga erinevalt sellest effide tööst kus need noored naised läksid ilusa longi ja lasid endaga teha spetsiaalselt kõik need nipid, mida need salongi töötajad oskasid siis Margem motellid on palutud sinna nii nagu nad on. Marge ise ei ole nendega midagi teinud, et nad ise ainult valmistasid ennast, et see, kuidas nad ennast esitavad, eksponeerivat see on oluline, pean nõustuma selle repliigiga, aga üks iseloomuomadusi, mis kollektsioon välja toob, on see, et kui meil on seal kaheksa naist istumas samas poosis siis see poos ei ole enam juhuslik, vaid ta on taotlus. Ja ehk me näeme selle poosi sisse või taha ka. Ja tihtipeale need pildid, mis näevad ühesugused välja esmapilgul, need on tegelikult erinevad väga erinevad sisu, et kui nad näevadki välja sarnased poosi poolest või millegi poolest, siis, siis seal on ikkagi mingid nüansid, mis ei lase neid kuidagi samastada. No, meil on vist erinevad eesmärgid lüüa või mida iganes. Ma ei räägi konkreetselt Monko töödest, aga ma mõtlen, et noh, et kui äripäeva lisa näiteks kolmveerandprofiilis juhist pildi, siis noh, selge, see on teine eesmärk, eks ole. Aga renessansiport reedel näidatakse ka modelli pool figuurina istumas ja siis pildil looga veidi tuttav olles on teada see see ühendus, et just renessansi ajal see kolmveerand profiil tuli välja jäse veidi monotoonne nägu. Kuulge, rahunenud ilme, sinnamaani kujutatigi pigem hinge, mitte keha, ajab vähem emotsioone. Et foto, mis on niisugune hetke meedium, on, püüab kergesti neid. Neid hetkes väljenduvaid grimasse või kui inimene saavutab endaga mingi kokkulepe, et olen jah niisugune ja nüüd olengi nii. Minu meelest just huvitavad need pilgud seal ka Marge tööde puhul, et kus kus pildi peale on just see pilk, mida võib-olla inimene ei tahtnud iseendast eksponeerida või ütleme see näiteks see hetk peale seda, kui ta ära poseerinud, või kui ta naeratab ära ja siis laseb ennast lõdvaks. Et milline ta siis on? Näitusel on ka veel siis Anu Vahtra nii-öelda reisipildid nii-öelda siis turistikad tema käigust Rumeeniasse, mida saadab siis ka nii-öelda reisipäevik. Või on seal päris reisipäev. Noh, et Anu reis see leidis tegelikult kaased, aga tseris, mida ta seal näitusel esitab, ei ole reis füüsilises maailmas ainult Hollandist Rumeeniasse vaid see on pigem võib-olla tema enda sees toimunud reis. Anu töö puhul on foto veidi teistsuguses positsioonis kui meil tavaliselt sellega harjunud oleme, tema reisipildid, mitte ei esita meile, et mina käisin siin. Et mina käisin seal. Ehkki nende kompositsioon on teemal mina Eiffeli tornseisundis kaadrit naeratan, vaatan kaadrisse ja sirgelt keskel taga on mingi vaatamisväärsus, antud juhul internetikohvikud, mis olid siis tema reisimaamärgid, nendes reisipiltides tekib mingi tagurpidine suhe tegelikkusega. Tekst näitab teda reisivad kes teab kuhu ei kuskile enda sees, pigem leidmaks rahu või otsimaks kedagi üles leppimaks. Saku teoks reisipildid tulevad minu jaoks väga suure üllatusena. Vihikud, raamatud, raamatud, mida te sinna galeriisse välja paneb, on esimene raamat, näitab ainult pilte, mis on udused, lihtsalt mingid reisipildid, see tähendab ähmased mälestused kusagil käimisest mis veidi justkui tõestaksid meile, et reis on toimunud rongivaguni väike detail, mis näitab Dimisuaara ja asi kaks linn Rumeenias, mida enamik meist ei tea. Või vastas olev rongi istepinki lihtsalt detail pingist. Pigem niisugused vaikelulised mõtisklused, ehkki nad võivad näidata ka avaramat ruumi ja siis galerii tagaseinas on need reaalselt teda selles näidatud ruumis esitavad tööd mida ta palus pildistada möödakäijatele, andes neil kaamera teeminusteks, klõps. Ja siis teine raamat on reisikiri, mida ei saa ümber jutustada, selleks peabki kohale minema. Ühesõnaga, näitus on väga tihe just tähendustest ja viidadest ja nii edasi ja nii edasi. Kaastekstid, mida sealt igayks võtta saab, annavad ilmselt üsna hea pidev punktiga selle näituse läbimiseks. Küsiks üldisemalt, palju on üldse Eestis praegu aktiivselt näituse tegevaid, ütleme kuni kolmekümneseid, fotograafia või kes on siis võrsunud sellest Tartu kõrgemas kunstikoolis kunstiakadeemiast, kes ei ole läinud, ütleme niivõrd ütleme, kas reklaamfotograafiasse või pigem ikkagi. No neid ikka on ju, tegelikult meie koolist ikka tuleb üksjagu veel nagu üritadel lõpetuseks mingit üldistust teha siis kuna kõik need tööd on inimese ja kohakesksed ja väga paljud ka väga isiklikud, siis kas on võimalik teha mingit üldistust, kas siis täies sõpruskonna kohta, et milline on siis kuni kolmekümneaastase noore fotokunstniku minapilt? No ma arvan, et nende tööde põhjal üritada mingit üldistust teha või siis mõelda veel ka teiste noorte fotokunstnike peale, siis see pilt on küll üpris kirju ja üpris mitmekülgne, kõik me oleme erinevad inimesed, aga igaüks meist on lisaks sellele veel ka, et ta on fotokunstnik, on ta ju ka midagi muud mingites muudes rollides ja siis sellest tulebki kokku, selline üpris sigrimigri vilt. Et ärme räägi kui mingist liigiteadvusest fotograafia puhul, siiski aitäh teile tulemast ja rääkimast meile oma näitusest kohatut, mis anamatud vaargaleriis. Punkt err. Kunst. VR saade on tänaseks läbi. Külas olid meil Liina Siip, Margot Kask ja Laura Kuusk ja teemaks oli täna foto ehk siis Riina Siivi näitus hobusepea galeriis ja tema isik kataloog. Ja siis erinevate noorte fotokunstnike näitus vaal galeriis kohatud. Stuudios olid nagu ikka Karen Jagodin, Aleksander Dzampov kuulmiseni järgmisel nädalal.