Tere, head klassikaraadio kuulajad eetris on taas muusikauudistesaade helikaja ja täna räägime järgmistel teemadel. Möödunud teisipäeval Paal esitles Tallinna filharmoonia kahte selle suvekultuuri suursündmust. Eri Klasi juubelikontserti ning Birgitta festivali helikajas, kuuleme pressikonverentsi materjale ja intervjuud Tallinna filharmoonia direktori Jüri Leiten iga. Täna õhtul toimub Mustpeade majas Tallinna filharmoonia hoo aja lõppkontsertklaveri palavikuliselt virtuoosid esinevat Kristjan Randma, valu nikkar suts ja Tallinna kammerorkester Eri Klas juhatuselt. Sündmust tutvustab produtsent Heili Vaustam, keda küsitleb Kersti Inno ja samal teemal jumal, kuulete usutlust ka pianist Kristjan Randaluga. 31. mail ja esimesel juunil leiab aset Põhjamaade sümfooniaorkestri hooaja kohtumispaik Eesti viimane kontsert, kus esinevad solistid David keeringas, Carolyn Vidman Viikmann ja Marko Martin. Kavas on Šostakovitši, tüüri ja Rahmaninovi looming. Eetris on intervjuu dirigent Anu Taliga. Koorijuht Merike toom käis ka kuulamas Eesti rahvusmeeskoorikontserti kevadised Serenaadid, mis toimus möödunud kolmapäeval Mustpeade majas, jagab heligajale muljeid. Saatelõigu valmistas Annika Kuuda Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Marko Lõhmus. Ta räägib sellest, kuidas möödunud reedel esitleti Stockholmis Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias Tubina kogutud teoste esimesi köiteid peatudes põgusalt ka kultuurivaldkondade finantsprobleemidel. Teda usutles Tiina kuningas ja saate lõpul üks laste teema. Laulustuudio faadjees etendab järgmisel nädalal Tartus uut Sirje toompere ja Ingrid koti lastemuusikali Pöial-Liisi. Lähemalt räägivad onu laps Pauline vähi ja õpetaja Ingrid koti, keda küsitles Hedvig Lätt. Mina olen toimetaja Karin kopra soovin teile kena kuulamist. Möödunud teisipäeval esitles Tallinna filharmoonia kahte selle suvekultuuri suursündmust. Seitsmendal juulil toimuvat Eri Klasi juubelikontserti ning 13.-st 23. augustini vältavad Birgitta festivali. Produtsent Heidy Tamme sõnul on selleaastase Birgitta festivali märksõnaks muusika teater tänapäeva teatrikunstitasemel. Süva loogilised lavastused Jordaania, Siber ja Verdi. Falstav toob festivalile Moskva ooperiteater Helicon Eestis juba tuntud lavastaja Dmitri Bergman. Brigitta festivali avab maestro Eri Klas, juubelietendus Tauno Aintsi ja leelo tungla oratoorium aeg armastada Mare Toominga lavastuses. Balletipoolelt rõõmustab Hatšhaturjan Spartacus ja vene klassika suurteosed, nagu Prokofjevi Romeo kuulja ning Tšaikovski luikede järv Moskva klassikalise balletiteatri lavastuses. Igal aastal tuuakse Birgitta festivalil publiku ette mõni maailma muusikateatri uus žanr. Tänavu on selleks taiwani mütoloogilise rituaalne etendus, ookeani hääl maestro Eri Klasi laiale haardele. Iseloomulik on tema juhatatud etendus, ooper ja džäss, kus kuuleb tuntud ooperiaariaid ning neile loodud džässiseadeid. Tehnilise uuendusena tulevad publiku mugavuse jätkuvaks suurendamiseks tänavusel festivalil kasutusele kindlama konstruktsiooniga pehme põhjaga toolid ja läbipaistva tuulekindla kattega kaetakse Pirita kloostri varemete aknad ning ukseava Teisipäevasel pressikonverentsil ütles avasõnad Birgitta festivali kunstiline juht Eri Klas. Reovee. Katkendi Tauno Aintsi oratooriumi aeg armastada esitasid Urmas Põldma ja Mihhail kerg. Edasi vastab küsimustele Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten. Mille poolest erineb selle aasta festival eelmistest Birgitta festivalidest? Ega ei saa öelda, ta erineb kardinaalselt lihtsalt sel aastal, programm on ikka ja jälle üles ehitatud headele lavastustele ja kõrgele muusikalisele kvaliteedile sinna jutataks, lihtsalt lisama, et sellised väiksed erilised taimekesed meie programmis, olgu siis taiwani etendus, ookeani hääl, Ooperijazz, mis on hästi kelmikas ja põnev mikstuur ooperimuusikasse džässmuusikast, kus on meil head solistid ja loomulikult Heliconi teater, noh, kes on siin ka muidugi ennem käinud esimesel pirita festivalil. Ma pean veel kord toonitama, et näiteks esmakordselt Eestis etendub jordaania ooper Siber mis on hästi ilus, romantiline lugu tega Bristidest. Tegevus toimub siis nii Peterburi ballisaalides kui ka Siberi vangilaagrites, mis seal on väga mõjus kunstniku töö, rääkimata Timo Vertmann lavastajatööst. Aga võin kindlustada, et tegemist solistide puhul on täiesti maailmatasemel solistidega, et kindlasti kindlasti võib-olla natuke eesti publikule tundmatu ooper, aga, aga elamus on kindlustatud. Ka nimetada festivali tipphetkeks või on mõni sündmus, mida te veelgi enam ootate? Raske öelda praegu seda, kas ta nüüd on festivali tipphetk, kindlasti ta on üks omapärane hetk sellele sellel festivalil ja ka samamoodi on omapärane see taiwani ookeani hääl, ütleme, et festivali alustab Tauno Aintsi uudisteos, mida võiks tegelikult lugeda ka festivali võib olla hoopiski seda festivali tipuks lavastusega oratoorium eesti autorilt. Ja pean ütlema, et Tauno Aintsi helikeel on äärmiselt rikas, äärmiselt võimas. Mind pani lihtsalt hämmastama see, kuidas ta oskab sümfooniaorkestrit nii hästi kasutada. Loodame, et Mare toominga lavastus on väga eriline sellel avakontserdil nii-öelda siia lisada on väga lihtsalt maailma kõrgklassi vene Moskva ballett. Võin eksida, aga kindlasti mitte väga palju pole esitatud Hatšhaturjan, Spartacust Eestis ma isegi ei oska praegu öelda, kas Estonias on seda mängitud. Tundub, et ei ole. Kas te oskate öelda, miks peaks inimene kui praegu on selline raske aeg ja tuleks kokku hoida, ostma pileti Birgitta festivalil? Ma arvan, et seda, kas ta kokku hoiab, seda ta kindlasti otsustab ise, mille pealt ta kokkuhoiu ja mida inimene selle rahaga teeb. Aga ma arvan, et sellest festivali programmist kindlasti inimene leiab sellise õhtu, kus ta saab erilise meelelise kosutuse. Ma arvan, et see ei ole lihtsalt traditsiooniline kontserdisaalis või teatrisaalis külaskäike. Kui ta tärkab, tulla veel siin natukene varem seal ringi jalutada ja võib-olla käia seal terrassil mõtteid mõlgutada ja saada hea muusikaline nii-öelda spektaakel sinna lisaks, ma arvan, et on publikust hästi palju tagasi sidemeid, et see on jäänud ikkagi inimestele terveks aastaks meelde. Aitäh. Tänavune Birgitta festival toimub 13.-st 23. augustini. Klassikaraadio teeb otseülekande 21. augustil toimuvast etendusest per ja džäss ning festivali avakontserdist, kus tuleb ettekandele Tauno Aintsi oratoorium aeg armastada. Selle salvestab ka eestitelevisioon. Maestro Eri Klasi juubeli tähistamisest tuleb aga lähemalt juttu järgmises helikaja saates. Laupäeval toimub Tallinna metodisti kirikus Tallinna kammerorkestri hooaja lõppkontsertklaveri, palavikuliselt virtuoosid. Palusin stuudiosse produtsent iili paus, tammed, rääkida sellest kontserdist lähemalt, see ei ole tavaline klaverit, palavikukontsert. Vaid pisut teistmoodi ja siin on ühendatud kaks sarja Tallinna filharmoonia sarjad, orkestrisarjad, virtuoosid ja klaveripalavik ja nii siis kokku oleme saanud lavale kaks väga säravat virtuoosi, üks marimba mängija Moskvast ja teine meie enda armastatud Kalle Randalu poeg Kristjan Randalu, kes ka aina rohkem Eestis ilma teeb oma nii teoste kui ka pillimänguga. Kaugem külaline andmeil Viktors sõitš tunnustatud löökpillimängija, kes praegu tegutseb Novaja Opera koosseisus ja tema toob meile ühe hästi haruldase vormi, nagu kontsert Marimbale ja keelpilliorkestrile. Et neid teoseid maailmas on kindlasti päris vähe ja seetõttu võib seda lugeda esiettekandeks Eestis. Helilooja on nii Rozalo, ta on Brasiilia päritolu ja täiendanud ennast mitmele pool maailmas, kõigepealt Saksamaal, siis Ameerikas. Teda võib pidada üheks edukamaks tänapäeva heliloojaks seetõttu, et just need tema kontserdid Marimbale ja erinevatele koos seisudele on muutunud niivõrd otsituks ja armastataks, et aastas umbes 1200 korda neid mängitakse, nii et iga päev on mingi tema teose esiettekanne või kasvõi ettekanne kolmes-neljas kohas, see on ikkagi päris haruldane. Selle kontserdikava paistabki silma sellega, et siin on kõik sellised värsked kaasaegset teoseid, neid üllatusi paistab siin palju tulevat. Täiesti kevadine kava ja selles mõttes, et maailma esiettekannetest on kohe siin olemas Kristjan Randalu, Opus noogum vibrafonile klaverile ja kammerorkestrile, nii et jällegi virtuoosi teoses soleerib teine virtuoos, kõik on meil siin läbi põimunud väga loominguline kontsert tõesti peaks tulema siis Christian randalult saab kuulata taeva ka veel Anthanghomende pärast lõpu algust neurosooralt Araabia mainitud kontserti Marimbale ja kammerorkestrile, Filipp klassilt, Tirol Konghertot ja lõpuks midagi natukene rahustavamat. Veljo Tormise sügismaastikud, kolmas osa tsüklist looduspildid, see on loodud koorile just tekst Viivi Luik. Aga aga see on esiettekanne, nimelt keelpilliversiooni esiettekanne. Mida kujutab endast Filipp klaasi tirooli kontsert, mis koosseisule sõjam, see on keelpillikoosseisule, ega sellest kontserdist ka väga palju muud teada ei ole, kui et ta lihtsalt on uurinud nii seda rahvamuusikat kui ka üldse kool, laste elukorraldust, nii et seal on ka tugev annus niisugust etnilist. Aga kui natukene mõelda Philip Glassi stiilile tema minimalismi-le, siis võib selline rahvamuusikaalge muidugi leida siin päris huvitavaid vorminguid. Neiras Aero kohta võib öelda, et ta on ise ka väga palju mängiv helilooja. Tema persoon on saanud tuntuks ühe DVD kaudu põhiliselt, kus ta esitab tänapäeva kuulsamaid marimba kontserte. Natukene kommertsihõnguline üllitis, aga igal juhul on see üks põnev ja jällegi massidesse minev muusikavahend, mis kahtlemata toob uut publikut ja toob niisugusi inimesi saali, kes muidu võib-olla ei julge klassika kontserdile tulla. Seda kontserti, mida me kuulame. Laupäeval on kuulsaks mänginud Evelin Glenni koos Londoni sümfooniaorkestriga. 1990. aastal tehti sellest kandest video ja heliplaat. Siinses teoses on Brasiilia rahvamuusikamotiive läbivan Tšassilikus ja osade peal kirjadki, vihjavad ülesehituse selgusele ning lihtsusele. Tervitus, kaebus, tants, hüvastijätt. Tuletan siis meelde, et Tallinna kammerorkestri hooaja lõppkontserdi kavas nährosaura klassi Kristjan Randalu ja lõpuks ka Veljo Tormise looming. Virtoose on kaks, Kristjan Randalu ja Viktors suts ning Kristjan Randalu lisab siia ka klaveri palavikuliselt atmosfääri Laari. Ja kõik see koos toimub koos Tallinna kammerorkestriga Eri Klasi dirigeerimisel. Kontsert algab laupäeva õhtul kell seitse metodisti kirikus ja klassikaraadio teeb kontserdist ülekande. Jaa. Klassikaraadio stuudios on need pianist Kristjan Randalu. Olete taas üle jupi aja kodumaal, mis tunne on kodupubliku ees ja koduorkestriga koos mängida? Ei, no alati on hea tunne Eestisse tulla ja kui ma nüüd mõtlen just Tallinna Kammerorkesterit peale, siis viimane kord, kui sai nendega koos mängida, sellest on juba üle 11 aasta möödunud, nii et see oli aastal 98 ja see oli Mozarti c-moll klaverikontsert, mida siis Juha kangas juhatas, nii et vahepeal on küll olnud ka orkestriga mängimist Eestis, aga just ei ole sattunud nagu kammerorkestriga, nii et mul on hea meel, et see võimalus nüüd on jälle tekkinud. Kontserdil tulevad ettekandele ka kaks teie teost. Ükson nahdemanfang from ende pärast lõpu algust ja teine Noopus noobum vibrofonile klaverile, kammerorkestrile. Pealkiri ütleb, et see on uus teoska sõnuste. Peale lõpu algust, see on minu teos, mis valmis juba tegelikult aastal 2003 ja viimati Eestis esitasin seda ka erzoga, sellest ka nüüd juba kaks aastat möödunud. Aga mis puudutab nii-öelda seda hobus, Noovum, et sellist, sellega oli selline lugu, et tekkis lihtsalt soov ja idee, et kõik õhtuosalised oleksid ikkagi kontserdi lõpuks koos laval. Ja peale minu esineb veel marimba ja vibrofoni solist Viktor sots ja siis muidugi Eri Klas, kes juhatab ja siis oli mul idee, et ma kirjutaksin väikse töötluse selleks, et ühendada kõik need muusikud laval ja ma kasutasin selle üks lastelaulu, mida ma olen ka teiste koosseisudega kasutanud, see on igaühel oma pill. Mis nüüd kõlab siis sellises variandis, kus ka vibrofon ja orkester lisanduvad, nii et ütleme, et lugu ise ei ole sugugi mitte hobus, noogume, aga see töötlus. Kui nüüd seda nii tahetakse öelda, siis võib seda maailma esiettekandeks nimetada. Et tegemist on siiski värske versiooniga Ta on värske versioon, kuigi lugu ise on selline igivärske. Kas on võimalik kuidagi oma helikeelt kirjeldada ka või oma stiili? Te olete ju ka džässpianist, et kas nendes teostes on improvisatsiooniline, näiteks koht. Minu teostas igal juhul minu teostes tegelikult kirjutatud klaveripartiid ei olegi olemas, niiet kirjutatud partiid on teistele pillidele. Ja muidugi on olemas temaatiline materjal, aga kõik, mida mina mängin, sellest ei ole nooti olemas ega mingit kindlalt paika pandud töötlust. Aga sellel kontserdil kõlab ka Philip Glassi klaverikontsert tiir oli ja seal on muidugi kõik paigas, nii et selles mõttes see on klassikaline teos, aga nüüd ise hakata tema helikeelt nüüd määratlema ja kirjeldama, see on natuke raske ülesanne. Kuidas teil need teosed sünnivad? Ma arvan, et sellised algsed ideed impulsid, need tulevad tihtipeale. Ma ei, ma ei ütleks need suvaliselt, aga see on siis tõesti inspiratsiooni küsimus, aga see, et siis ideedest ja nendest algsetest motiividest tõesti teoska lõpuni valmib, siis siis on alati väga kasulik, kui on mingi positiivses mõttes ka ajaline surve ja ülesanne ja mis igal juhul minu muusika puhul siiamaani ja on olnud. Määrav on see, et ma ei ole kunagi tegutsenud nii-öelda abstraktselt, et ma olen kirjutanud muusikat lihtsalt selle hea mõttega, et võib-olla kunagi seda keegi mängib, vaid see on alati olnud väga konkreetne, et kas ma olen siis ise juba teadnud, mis kuupäeval, mida enam-vähem vaja läheb, või siis selle eesmärgiga, et kui see teos on mingi hetk valminud, et siis ma seda ka esitan. Nii et selline praktiline külg on alati väga tähtis ka olnud ja mis aitab ka väga tugevalt siis teose valmimisele ja tekkimisele kaasa. Aga kui klaveripartii ei ole kirjas, siis võib öelda, et iga kord nad kõlavad natuke erinevalt. Igal juhul, aga ega taotlus ei olegi, et et see oleks nüüd puhas klassikaline või siis nüüdismuusikateos, mis on mingil väga täpsel määral kirjas, vaid idee ongi, et seda muusikat ka pidevalt arendada ja muidugi ka sellel hetkel vastavalt siis hetke ja muusikaga ja muusikutega kohaneda. Kas te tunnete ennast rohkem pianisti või heliloojana? No ma ütleksin ikka selles mõttes pianisti, nagu ma ütlesin, et kõik need Loomingu poolsed asjad on seotud väga tugevalt sellega, mida ma ise pianistina teen, nii et siis kindlasti pianistina. Aga kui nüüd küsida, siis kas siis klassikalise džässpianistina siis igal juhul on rohkem läinud džässi poole peale ja kui nüüd mõelda džässmuusikat nii laiemas mõistes kui vabamate improvisatoorset muusikat, siis siis sellega kaasneb automaatselt igasugune helilooming. Aga Chezbanism on siiski teile südamelähedasem ja sellega tegelete parema meelega. Selleks oleks vaja siis jälle määratleda täpsemalt, mis asi on džässpianist jaoks, miks sa selles suunas läks, oli see, et mul oli sisuliselt vaja ja enda jaoks selgeks teha muusikaga tegelemise ja muusika tegemise sisu ja isiklik motivatsioon ja ma ei näinud seda selles, et olla võimalikult perfektsionistlik teiste heliloomingu tõlgendamises. Nii et selles on muidugi Ma võlu ja ka omaette ülesanne, aga sellega minu jaoks muusika tegemine ei piirdunud ja ma leidsin enda jaoks nagu selle sügavama põhjusega ja motivatsiooni just selles, et ise muusikaga tegeleda ja muusikat tekitada, ütleme siis nagu nullist kuni 100 protsendini. Teie viimane suurem kontserttuur toimus koos EBU džässorkestriga. Millised on muljed ja mälestused sellest sündmusest? No see oli, see oli suurepärane kogemus igal juhul ja olen ka väga tänulik, et see ju muidugi ka läbi Anne Ermi, sest seoses EBU ja selle ringiga häälinguga, et see soovitus selles suunas läks ja mul oli võimalik eesti muusikuna selles orkestris osaleda, nii et see oli, ütleme, kogu asja algus, et see üldse võimalik oli, aga sisuliselt see oli väga hästi korraldatud üritus, ma ütlen, kõigepealt olid meil mõned päevad, proovid olid Taanis ja siis sealse tuure algas ja käis läbi kogu roopa pikemalt seal ida poole peal ja lõppes siis Bukarestis ja kokku oli 13 kontserti. See on alati selline tänuväärt ülesanne, kui on võimalik ühte kava arendada ja ka mitu korda esitada siis kas tõesti ka midagi avastada, ütleme, teistes muusikutes ja sellega kohaneda ja sellele reageerida ja ma ütlen, et siis muusikud kasvavad ka kokku, et on tänuväärsem ülesanne, kui nüüd projekt, mis lõpeb ühe kontserdiga. Nii et see oli igas mõttes positiivne ja muidugi suur osa sellest just see, et, et seal oli väga palju väga häid muusikuid väga erinevatest maadest ja ma arvan, et see on lihtsalt selline viimane võimalus ka tutvuda uute huvitavate muusikutega ja edaspidi nendega ka siis kontaktis olla. Mis on järgmine ettevõtmine, nüüd, kui Tallinnas on kontsert antud? See on väga konkreetne, mul läheb lend hommikul kell kuus Ma lähen New Yorki ja seal on kaks järgmist päeva kohe salvestus ühe projektiga millele eelnes nüüd kohe enne seda, aga see jäi selle EBU ja selle nüüd selle Eesti projekti vahele, oli üks väike tuur, oli Itaalias ühe kollektiiviga ja seal toimub siis plaadistus, nii et see on kohe järgmine asi, mida te plaadil jäädvustate. Seal saksofon Eesti projekt, nii et laiemas mõistes on see džässmuusika, mida seal jäädvustatakse. Aitäh tulemast stuudiosse Kristjan Randalu ja ilusaid kontsertidele. Mai viimasel päeval ja juunikuu esimesel päeval kohtuvad sõbrad Estonia kontserdisaalis Anu Tali, kas nii võiks öelda teie kontserdiga? Sa oled täiesti õigesti asjadest aru saanud, juba mõnda aega tegelebki Põhjamaade sümfooniaorkester sõprade kogumisega ja taaskohtumistega oleks siis õige võib-olla isegi öelda sõbrad, on need inimesed, kes meil kontserditel käivad ja kes siia esinema tulevad, kes orkestris istuvad ja olgu siis see meie panus tänapäeva suhteliselt raskesse ellu või olmesse, mis meie ümber lahti rullub. Näiteks Jörg Vichmann, kes mängib esises tüüri topeltkontserdis klarneti soolot on üks Euroopas maineka Maida helilooja, tegelikult ka. Ja mina juhatasin Fraiburgis, kust ta järg pärit on tema teost. Ta oli ise sellele ettevalmistamise perioodil oli seal ja ka kontserdile, mis seal väga suured sõbrad. Tegemist on väga helge ja südamliku ja valgustatud ja huvitatud inimesega, kes on kirjutanud raamatu. Ja kui Erkki Sveniga valisime lugu, mis võiks olla ECM firma plaadistusel meile kirjutatud kuuenda sümfoonia straapa kõrval siis mõtles Erki, et see võiks olla nagu Eestis. Ja minu esimene mõte oli, et varesed võiks mängida. Jörg Veidemann. Eestist tuleb tüüri teos esise esmaettekandele. Huvitav, mis on seda ehitust takistanud siiani, kuna see teos on ju loodud 2005. Ma arvan, et meil eestlastena On küll üks väike probleem, me ei kipu oma asja nii palju hindama, kui võiks ja peaks. Kui ma võrdlen meil venelastega, siis Peterburi ja Moskva muusikutega soomlastega, kes armastavad Sibeliuse ja oma kaasaja muusikat käivad oma kaasaja ooperietendustel ja on uhked enda asja üle, siis võib-olla meil on eestlastena siin natuke teistelt õppida. Mina ei taha öelda Erkki-Sven Tüüri, seda peetakse lugu või tormisest või, või? Tõnu kõrvitsast kindlasti peetakse. Kuid siiski vaatame me liiga palju läände ja itta ja, ja õhkame Beethoveni, Mozarti ja Tšaikovski järgi. Ja ma tahakski öelda, tegelikult on, on minu arust kõige huvitavam aeg minu elus olnud just nimelt oma aja muusikat interpreteerides. Tõsi. Me kompenseeri kerime selle uue aja keele alati mingisuguse traditsioonilise, ma nagu nüüd Rahmaninovi näiteks Šostakovitši teravad mõtted. Aga kõige parem on ikkagi olla elu pulsil ja mitte elada muuseumis. Erkki-Sven räägib, räägib meie aja keeles, mida tema kuuleb seal Hiiumaal ja siin kesklinnas kõndides, kust ta pärit on, kuidas ta bändides olnud ja meie, kuidas meie noored mõtlevad, me peaksime olema suutelised seda kaasa mõtlema ja ennast ära tundma. Tegelikult see on absoluutselt meie ajakeel. Laval on ka sõber Marko Martin, tema koostaja interpreedid siiski just möödunud sajandi. Muusikat ei ole vist kellelegi saladuseks, minu armastus vene muusika vastu aegade nüüd isegi on see kuidagi varjutatud teiste suurte armastuste poolt, aga kahtlemata Rahmaninovi on ja jääb minu südamesse. Ja Marko Martin on olnud Põhjamaade sümfooniaorkestri sõber nii sees kui solistina. Kui orkestrimängijana juba aastaid koos olemas mänginud ka siis mina isiklikult ja Marko oleme mänginud ka teiste orkestrit, aga, aga seekord, kui mul tuli selline mõte mängida just Rahmaninovi rapsoodiat paganiini teemale, siis mu esimene mõte oli Marko Martin, sest et lihtsalt meil on pikk tee koos läbi käidud ja seal on üks väga liigutav osa 18. variatsioon, mis on võib-olla üks ilusamaid muusikaelamusi üldse ja ilusam teema käsitlus, südantlõhestava muusikaline arendus ise kuulata. Et kellega sa siukest asja ikka veel mängid, kui mitte oma parima sõbraga. Siis on teiega laval veel, võiks öelda ikka ka maailma nimi ju. David heeringas. David keeringas on nagu nimestki kuulda Leedu päritolu Venemaal õppinud ja lõpuks Berliini jõudnud solist, kellega minu elu on mind kokku viinud tänu Erkki-Sven Tüüri tšello kontserdile. Seda mitmel korral. Nii et meil on muusikalised sõbrad saanud ja tema elu on jälle väga huvitavat, olles Rostropovitši Kuulsa professori õpilane. Kui ta nõukogude liidust ära põgenes, siis tal algul ei olnud üldsegi mitte muusikalist tööd. Kuidas Rostropovis püüdis teda aidata ja helistas itaalia pisikese restorani, kust siis keeringas vahepeal tööotsi leidis ja kus tal isegi telefoni ei olnud, siis ta helistas sinna restorani ja, ja läbi ragiseva ühenduse hüüdised. Teadja Kiera võtab sumoorkestrisse, onu kera oli siis Herbert von Karajan ja oma karjääri alguses mängiski David keeringas Berliini Filharmoonikute tšellorühmas ja sealt edasi juba soolomängud, nii et lihtne ei ole ta elu olnud. Aga väga põnev küll. Kas on kuidagi raske kutsuda, ütleme selliseid tõelisi staare, et kas on ka neid, kes õnneks ära öelnud, tegelikult on niimoodi, et tõelised staarid nägin ma, ma pean ütlemata, et vaatan vahest Eesti ajakirjandus, kus arutletakse selle üle, kes on staar, siis, siis staar kui selline, kui täht, inimene, silmapaistev isiksus on alati minu arust väga lihtne inimene. Ja need inimesed, kes on klassikalise või popmuusikatähed, nad reeglina on näinud ka elu pahupoolt. Ei ole lihtne olnud, et kellelgi ei tule miski lihtsalt niisama ja väga vähesed inimesed on lihtsalt nagu promoproduktid. Sellised inimesed, kes ise on väga palju pidanud tööd tegema ja väga palju ka selle eest maksma siis mitte rahas, vaid ära andma, lihtsalt loobuma paljust, oma elusat, olla seal, kus nad täna on. Nad reeglina tunnevad 11 ära, nad tunnevad rõõmu sellest, kui nähakse nendega töö taga inimest ja selle suurem agentuuri masinavärgi tagaannet ja inimeste ennast väga-väga tahavad teha muusikat või seda, milles nad väga head on nende inimestega, kes tunnevad just mitte rahast ega edust rõõmu, vaid nende andest ja mängust. Et mina olen küll kogenud, et kõik inimesed, kellega ma olen kokku puutunud, tuleksid hea meelega mängima. Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel esineb Estonia kontserdisaalis 31. mail esimesel juunil. Teisest kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekandes. Möödunud kolmapäeval, 20. mail esines Mustpeade majas kevadiste Serenevadidega Eesti rahvusmeeskoor dirigent Timo noorene juhatusel. Kontserti käis kuulamas koorijuht Merike Toro. Milliseid mõtteid see kontsert teis tekitas? Kolmapäevane kontsert oli meeldejääv ja heal tasemel kava maitsekalt koostatud ning sellest kujunes üks ilus tervik. Valdavalt Soome autorite loomingut raamis saksa kultuuriloos epohhi rajava tähtsusega või tähendusega Felix Mendez sambartoldi kelle sünnist tänavu möödub 200 aastat. Kolmelt soome heliloojalt Toivo kuulalt, Eino Johja nänni, raud avaralt ja Nils Eerik Fuxtetilt pakuti hea valik laule. Heliloojana inimesi Peiliusest mõjutatud Toivo kuula on pälvinud Soome muusikas traagilise romantika tiitli. Selle kontserdi laulude valik oli tehtud kahe oopuse toel. Oopus neli ja 27. Ja viiest laulust kujunes omamoodi kaunis niisugune nüansseeritud tervik. Kui ma näen kavalehel Eino Johani rauda vaara nime, olen eriliselt tähelepanelik kuulaja rauda. Vaara on Soome tähtsamaid ja rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud helilooja kelle mahukas ning mitmepalgeline looming on suisa väärtuslik. Laulude valik. Seekordsel kontserdil oli vast kontserdi pealkirjast kevadised serenaad inspireeritud. Nimelt lauldi alustuseks legend Eino Leino sõnadele ja siis neli serenaadi huvitavate pealkirjadega serenaad oma naisele surmale Serenaadide serenaad ja serenaad, õllele. Laulude komplitseeritud helikeel tämbri rikkus ja rütmikirevus. Põnev, küllalt keerukas harmoonia tekitasid omalaadse fluidumi. Küllap pakkus raudteeavara laulude valik avastamisrõõmuga lauljatele, sest esituses oli kuulda niisugust meeldivat pinget. Minu maitse-eelistus kuulub rauda vaara loomingus vigiilijale, see on eine Vesper segakoorile ja viiele solistile. Olen seda teost plaadi vahendusel palju-palju kordi kuulanud. Sedapuhku sellel plaadil on esitajaks Soome Raadio koor Timo noor anne juhatusel, kes oli selle kolmapäevase kontserdiõhtu koorijuht. Kolmanda soomlaseni seelik, Fuxteti muusika on värviküllane ja seda koloriidi rikkust on ka hea, ilmselt esitab seda ning oli ka hea kuulata. Niisiis põhjanaabrite kolmelt autorilt olid valitud omamoodi Serenaadide buketid igalt mehelt viis laulu ja nii oli ka kuulda. Nüüd Soome koorijuht Timo noor Anne on juba eesti publikule ammugi ametivendadele. Olles 2000. aastal Soome-Eesti laulupeo Soome-poolne juht, siis on ta kutsutud mitmel korral osalema koorikonkursside žürii töös ja me mäletame teda ka muusikaõpetajate ja koorijuhtide seminarlaagrist Vigalas. Temaga oli meeldiv koostöö, tark, muusik palju õppinud ja kogenud. Temast kiirgab töö tegemisel niisugust positiivsust ja suhtlemine kooriga on eelkõige intelligentne. Tema suure diapasooniga hääl tuleb kahtlemata ka koori töös kasuks. Läbimõeldud mõtterikas töö, küllalt raamistatud manuaaltehnika, peenelt viimistletud miniatuurid, arendatud lauludeni välja. Oli tunda, kui tähelepanelikult ja austavalt lauljad püüdsid dirigendi soovi realiseerida. Et ikka kokku saaks. Parim tulemus võib olla liigne. Vaoshoitus jättis kohati veretu mulje, aga maitsekas ja arukas lähenemine muusikale oli tuntav. Seda kontserti kuulates tundub, et praegu on koori võimekaim häälerühm, pass soe, mahlakas, tüse, toon, innukas fraseerimine. Koheseid kondeerib passile bariton. Niisuguse ühtlase ja maheda kõlaga. Hetkel oli tunne, et kõrgemad hääled on pisut kahvatuvad ja nende värviskaala on vast väiksem ja kuidagi ahtam. Peaksin ütlema, et täiesti üksikuks nii-öelda valgeks vareseks sellel kontserdil jäi Eesti heliloojalt Andrus Kallastu tellitud teos. Vesi teeb tummaks. Ma olen näinud selle teose partituuri umbes paar nädalat tagasi ja ma ütleksin, et selle raskusaste oli hirmuäratav partituur, täis pikitud 30 kahendik rütmi ja pause. Aga esitus ei jätnud muljet. Püüdsin leida assotsiatsioone veega, noh, pealkirja ju pesidetumaks. Aga minus ei tekkinud neid tundeid. Et ma võiksin kokkuvõttes öelda, et kava, serenaadi test oli huvitav. Lühikese aja jooksul valminud programm oli täiesti heal tasemel ette kantud. Võib-olla oleks ta tahtnud veel viimistleda. Aga see oli huvitav, kontserdiõhtu. 15. mail esitleti Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias Eduard Tubina kogutud teoste üheksateistkümnendat köidet mille koostas ja toimetas rahvusvahelise Eduard Tubina ühingu esimees, pianist Vardo Rumessen. Kohal oli ka Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi nõunik Marko Lõhmus, kes on meil nüüd klassikaraadio stuudios, tere, Marko Lõhmus. Tervist. Teie viibisite seal Eesti riigi esindajana, kes sellest üritusest veel osa võtsid. Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias, kus on tegelikult ka sõlmitud omaaegne koostööleping, siis Germasi, kirjastuste ja teiste Rootsi kirjastuste ka kellele kuuluvad Eduard Tubina autoriõigused, oli kohal eelmised Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia peasekretärid, Hansostrand, kes pidas ka sellise ettekande või, või, või sõnavõttu ja muusikateadlane Gunnar Larsson mõlemad siis juba üsna eakad mehed või, või nii-öelda Rootsi muusikateaduse grand õudmannid. Loomulikult tervitas siis ooge Hold Krist, kes on hetkel Muusikaakadeemia peasekretär ja kohal olid siis, nagu ma ütlesin, Germansi kirjastuse esindajad, praegune Peadirektor ketiks karbi ning kohaloleku austus ka Eesti vabariigi suursaadik Alar Streimann. Ja veel mitmeid muusikakriitikuid ja kohalikke muusikaakadeemia inimesi, nii et üsna representatiivne seltskond, kes siis tulid vaatama, mis Tubina kogutud teostega on vahepeal toimunud, selle, selle suure Eduard Tubina kogutud teoste väljaandmine ongi rahvusvaheline suur projekt, kui suuremahuline see õieti on ja milline on Eesti riigi osa selles? No tegemist on jah, tegelikult ju Baltimaades mitte lihtsalt Eestis esimest korda sellise projektiga, kus antakse välja helilooja kogutud teosed. Ja projekt on ju üsna pikka aega juba toiminud, kuigi esimesed köited ilmusid nüüd alles alles eelmisel aastal ja sel aastal. Aga kogu projekt on kavandatud 33 köitelisena ehk siis tähendab kõik Tubina teosed, tuletagem meelde, et sümfooniat pinnal 11 ja lavateoseid kaks ooperit ja ballett lisaks siis juba nimetatud klaveriteosed, mis on nüüd kahes köites välja antud. Asi algas maestro Vardo Rumessen ideest. Ühe sellise olulise punktini jõuti oktoobris 2002 miljon. Kultuuriministeerium ja Rahvusvaheline Eduard Tubina ühing sõlmisid koostöölepingu selle projekti rahastamiseks alates siis 2003.-st aastast vastaselt kogu seda projekti Kultuuriministeeriumi eelarvest ka rahastatud ja kokku on, on hetkel see summa siis aastate peale kusagil natuke alla kahe miljoni krooni. Tõsi ta on, et sel aastal eelarve kärped on tabanud ka seda projekti ja, ja Kultuuriministeeriumi toetus sellel aastal on projektile 150000 krooni. Aga nii nagu ma kinnitasin 15. mail Rootsis need igal juhul kultuuriministeerium jätkab selle selle projekti rahastamist. Et kui rasked ajad üle saavad, siis, siis loomulikult ka suuremas mahus. Aga milline on järgmine etapp, kui kaugel sellega üldse ollakse? Tegelikult on ilmunud neli köidet, et me peame lugema selle projekti sisse kindlasti ka Tubina helitööde kataloogi ilmumist 2003. aastal, mis tegelikult lõi omaette gaasi või andis võimaluse siis kogu selle tööga nagu algust teha. No edasi on, on plaanid ikkagi veel selle aasta lõpuks anda välja järgmine köide sümfooniatega tean nii palju, et tegelikult valmimisjärgus ka lavateose klaviiri köite selline toimetamine, nii et tegelikult Tubina Ühingu õigemini toimetuse kolleegium, seal on veel veel ühingul siis oma seltskond, kes tegeleb spetsiaalselt teoste problemaatika ja toimetamise ja kõikide nende nüanssidega, et täitsa tööjärg praegu üsna hästi ettevalmistamisel tegelikult kogu asi seisab lähiaastatel pigem finantseerimise taga ja pigem noh, meil oli ka kohtumine pärast pidulikku presentatsiooni siis Germasi kirjastuse esindajatega, et Eesti riigi, Tubina ühingu ja eelkõige kirjastuse koostööna me peame hakkama aktiivsemalt tegelema selle kogutud teoste turustamisega, et sealt hakkaks tagasi tulema juba ja raha. Ei, praegu on üsna laia lootuslik kampaania käivitunud eelmise aasta lõpus, siis ette tellimistele. Aga see tagasiside on veel üsna kasin, nii et pigem me peame rõhku panema praegu selle valminud kolme köite presentatsiooni teleturustamisele käima erinevatel messidel, kasutama väga erinevaid kanaleid. Laialt oli juttu saatkonnas ka suursaadikuga, et kuidas seda projekti võimalikult laiemalt Rootsis tutvustada, sest et Tubin oli siiski eestirootsi helilooja. Täitsa selge, et Tubina kogutud teosed peaksid kaunistama, kui nii võib öelda, suuremate muusikakõrgkoolide raamatukogusid. Loomulikult rahvuslane Otto kogusid kongressi raamatukogusid erinevates riikides. Nüüd teine oluline sihtrühm on siis orkestriteoste puhul loomulikult orkestrid. Lavateoste puhul erinevad ooperini ja ka üksikinterpreedid. Kogu see asi on liigendatud selliselt, et on võimalik tellida või osta endale ka lihtsalt üksikuid köiteid, mis ühele või teisele intervjueedile huvipakkuvad. Tegelikult on tegemist ju väga tähtsa projektiga Eesti riigi seisukohalt võttes, see tähendab ju mitte lihtsalt Tubina teoste levikut üle maailma, vaid Eesti muusika eesti kultuuri teadvustamist, tutvustamist laias maailmas. Täpselt nii ta on ja, ja selles mõttes on, on väga hea, et see tulemus esimeste köidet puhul on väga soliidne, väga korralik, lisaks on taga üsna innovaatiline, nimelt ei ole koormatud nüüd trükiväljaannet kõikide nüanssidega kommentaaride osas, vaid need on võimalik laadida endale Eduard Tubina ühingu kodulehelt. Nii et, et siin veel veel selliseid nüansse, mis, mis võib-olla 10 15 aastat tagasi polekski kõne alla tulnud nii-öelda infotehnoloogiliste lahendustega, nii et selles mõttes loomulikult on tegemist väga olulise ja meie kultuuri meie muusikaklassikat tutvustava projektiga üle. Kogu maailm. Rahvusvaheline Eduard Tubina ühing pole ainuke muusika ühing Eestis kuidas või mis põhimõttel kultuuriministeerium oma tähelepanu ja ressursse kõigi nende ühingute vahel jagada suudab? Kultuuriministeeriumi põhiline ju rahastus kolmandale sektorile, aga tegemist kolmanda sektori ju ettevõtmistega on ikkagi läbi kultuurkapitali plussis Kultuuriministeeriumi programmid ja eks need on ikkagi konkreetsetele tegevustele kassis festivalid. Aastaid oli meil üsna tugevalt ka muusikaalase kirjastamise programm, kahjuks sel aastal eelarve kärped jätsid selle programmi küll küll nulli või välja kuulutamata, loodetavalt suudame me selle selle taastada ehk järgneval või ülejärgneval aastal kindlasti. Aga eks ikka see on selline rahastamise printsiip, et kui midagi tehakse, siis sinna ka raha raha leitakse, raha saadakse, et lihtsalt sellist doteerimist erinevatele ühingutele ei ole. Tõsi, on see jahet, et vastavalt loomeliitude ja loovisikute seadusel on siis suuremad loomeliidud nii-öelda pearaha põhiselt rahastatud ja, ja kui nemad mingisuguseid tegevusi ette võtavad, siis mida nad jõuga võtavad heliloojate liit näiteks eksju, eesti muusikat päevade näol või Eesti muusika tutvustamiseks laiemalt, et siis loomulikult selleks ka need loomeliidud on kutsutud ja seatud. Kas see ka praeguse viimane valitsuse eelarve kärbe puudutab ka kultuuriinimesi? Ja ei pääsenud ükski ministeerium ja solidaarsuse põhimõtteliselt järgides ega ei pidanudki pääsema. Eelkõige puudutas see ju Kultuuriministeeriumi osas siis meie ametnike palkasid ja mis seal salata, kuivõrd Kultuurkapitali ela. Ta pea on otseselt seotud seaduse alusel, siis hasartmängumaksu ja, ja alkoholi-tubakaaktsiisi laekumistega sisenenud laekumiste negatiivne trend oli see, mis andis kõige suurema kärpe Kultuuriministeeriumi eelarvesse oli siis natuke alla 80 miljoni krooni. Ühtteist läksid kärpessega programmides ehk et juba eelarve aasta alguses oli meie programmide väljakuulutamisel või programmidest raha jagamisel selge, et me peame jätma mingisuguse reservi ja osalt nendes programmides ka seda reservid siis negatiivse eelarvega kärbiti. Pean ütlema, et, et see Tartus oli suurem ehk et just nii-öelda seda pehmet raha või see, mida me suuname siis kolmandale sektorile või ütleme siis mitte riiklikule sektorile. Täitsa kärbe oli kardetavalt suurem, aga, aga just nimetatud siis eelkõige hasartmängumaksu halb laekumine andis selle kärpe väga suures osas kokku. Nipet-näpet tuli võtta ka ka kollektiividelt ja kontserdikorraldajatelt. Tore oleks siinkohal öelda, et raha ei ole kõige tähtsam asi maailmas ja et vaatamata finantsiliste raskustele sisuliselt asjad toimivad kultuur ei kao ju kusagile koos rahapuudusega ja jääb edasi kestma, ehkki see nõuab meie kõigi ühist pingutust ja tahet. Aitäh, Marko Lõhmus. Tartus tegutsev laulustuudio Ahaadjees toob järgmisel nädalal Vanemuise teatri väikeses majas lavale lastemuusikali Pöial-Liisi, mille heliloojateks on Sirje Toompere ja Ingrid Ati. Kaastegevad Vanemuise balletistuudio esimese muusikakooli sümfooniaorkester ja viiul, teate ansambel laulustuudio faadi ees laululapsed osas, Pöial-Liisi rollis astuvad lavale laulukarussell 2008 võitja Pauline Vähi, Karoliine pärlin, meeldiv võimalus oli teha natukene juttu täialisi Pauline vähiga. Muusika on selline hästi rahulik. Ma laulan sellest, et kuidas ma nagu väga tahan muinasjuttu kuulata ja siis ema hakkab, mainis ta muinasjutte, nagu jutustama dealisistik. Sina oled laulustuudios fa-diees laulnud juba kui mitu aastat. Ma arvan, et umbes neli või kolm aastat, mis sulle laulmise juures kõige rohkem meeldib, siis saab võistlustel käia ja kohti saavutele ja mulle meeldib, et ma san alla peaosas ja laulda. Jaga ilusat laulu. Uut lastemuusikali Pöial-Liisi tutvustab laulustuudio fa-diees juht Ingrid otti. See on päris muinasjutu Pöial-Liisi ainetel ja on ikkagi muusikal päris Pöial-Liisi, et tal on lihtsalt natukene algus ja ots tehtud niimoodi, et see muinasjutt peab kuskilt algama ja tavaliselt muinasjutud algavad ju sellest, et lapsed tahavad, et neile muinasjutte räägitakse. Natukene on võib-olla sellepärast tehtud ühe hiire ema asemele mitu hiirt ja hiire eval on sõbrannad ka, sest et arvestades sellega, et meil on laulustuudios niisugused koosseisud, et natukene rohkematele lastele seal soolo jupikest laulda anda ja et ainult nii palju oleme me muutnud seda Pöial-Liisi päris algsete liisid, päris muinasjutus on ju Pöial-Liisi putukate põrnikat juures, aga meil lihtsalt on nii palju väikseid putukaid ja selleks, et neid kolme-neljaselt lava peal päris laiali ei laguneks, me juba arvasime, et nad võiksid siis olla sajajalgsed, neil on seda jalga, sellepärast meil ongi naljakad putukad, kõik, kõik putukad rokivad ja tantsivad nendele jõle lõbus olla Pöial-Liisiga koos seal metsas, ennem kui me seda intervjuud hakkasime tegema. Mainisite, et sellise lastemuusikali kirjutamise idee tekkis 1994. aastal ja selle esimesed lood on jah kuskil sellel ajal valminud, siis me olime selle loo teise autoriga, et temaga mõlemad olime laste muusikaõpetajad, Sirje toompere väga teada-tuntud lastelaulude, teiste laulude helilooja ka, niiet siis oli niimoodi, et mina kirjutasin paar laulu ja tema kirjutas jäänud laulud ja, ja siis sai, Me vahetasime vahel laule ja tegime mõlemad omas lasteaias, tema Tallinnas, mina Tartus lasteaiavariandi, sellest laulud on olnud siiamaani elus ja siis me mõtlesime, et miks et kui need laulud on nii kaua elus seisnud, siis järelikult on nad laulud ja siis tegime natukene selle pikemaks, suuremaks ja, ja laule juurde, sest et noh, lasteaiad lastele ühele väiksele etendusele ei ole ju nii palju laule vaja, aga nüüd sai neid lihtsalt natuke rohkem. Ma arvan, et see on ilus lastepärane, igatahes lastele on need lood hästi kiiresti selgeks saanud, vot siin on nii lõbusaid lugusid kui lihtsalt ilusaid lugusid, natuke kurba lugu, kaamera, väga kurb lugu ka siis, kui ema räägib sellest, kui kurb ta annetab, laste ei ole. Te teete koostööd esimesel muusikakooliga ja kaastegevad on ka Vanemuise balletistuudio tantsulapsed, kuna meil on päris palju lapsi siin laulustuudios, kes mängivad seal sümfonietta orkestris ja, ja õpivad muusikakoolis ja siis tuli nagu selline ettepanek sügise poole enne jõulusid, et meie nende väikeste viiuldajad tegelasena viiuldajat ansambel veel ja et nad teeks midagi koos. Jõulukontsert oli väga ilus ja armas väljas ja siis mõtlesime, et kuna meil see muusikaliplaan oli ikkagi juba kohe juba olemas, et aga miks ka mitte, teeksis päris muusikali päris orkestriga päris lava peal ja sellepärast ka see päris ballett, et olekski täitsa pärisega, kõik tegijad on lapsed lavale ja orkestriauku kui 160 kuskil ja mängite lastemuusikali Pöial-Liisi, Vanemuise teatri väikeses majas ja kokku on neli etendust, kas ka tulevikus on plaanis seda etendust mängida? Mulle tundub küll huvi, nagu oleks sellise asja vastu, sest lasteetendusi on suhteliselt vähe ja lastelastele on ju ka väga tore, tegelikult väiksed lapsed armastavad vaadata seda, mida lapsed teevad, et laste esituses tehtud asja ja ma tegelikult ma arvan, et peaksime tegema seda sügisel, veel plaat tuleb ka, ma loodan, et kõik läheb hästi, et selleks etenduseks jõuame selle plaadiga müüki panna. Osad pühelisi laulud on juba ilmunud, ma arvan, et kui meil natukene veel aega antakse, et eks me siis saame selle selle noodiga sellele plaadile kõrvale, aga plaadi peal on juba sõnad olemas ja juba nende järgi saavad juba lapsed õppida ja laulda. Ma tahan muidugi õudselt kiita seda meie heliloojat, sellepärast temata meil ei oleks seda muusikat ja hästi suure vaeva näinud ka Kaido otsing, muusikuid, sümfonietta orkestri dirigent, sest tema organiseeris kõik selle muusikaorkestrile, mis on ta ka väga suur töö. Ma tahan kiita meie kostüümikunstniku, sest tema paljud välja kõik need kostüümid, tema nimi on eresepp ja tema pere on ka kõik rekvisiidid, õielisi lilled ja kõik need uhked ballikleitide kuningakroonid, liblika tiivad. Aitäh, Ingrid otti selle intervjuu eest. Järgmisel nädalal näeb Vanemuise teatri väikeses majas tõeliselt imekaunist lastemuusikali Pöial-Liisi yks, mille heliloojaks on Sirje toompere ja kindlasti kaasautor ka Ingrid Ati. Etendusi mängitakse 29. ja 30. mail ja laula vaata laulustuudiokaadi ees. Väikesed ja suured laululapsed. Kaastegev on esimese muusikakooli sümfooniaorkester Vanemuise balletistuudio. 23. mai heligaja saatele tegid kaastööd Kersti Inno, Annika Kuuda, Tiina kuningas ja Hedvig Lätt. Helioperaatorid olid Helle baasia, Katrin maadik. Toimetas Karin kopra. Kaja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15. Teile sobival ajal sobival ajal.