Kunstpunkt R. Tervist eetris on saatekunst R 2007. aasta esimene ja oleme täna keskendunud kolmele teemale. Esimeses osas räägime Reio Marega tema isikunäitusest Artepo galeriis nimega ant Aitult, siis teiseks räägime lühidalt ERKI moe-show peakorraldaja Jaanika Terasmaaga. 13. jaanuaril toimuvast ERKI moeshowst ja kolmandaks on meil külas Reet Varblane et rääkida kunstihoones üleval olevast Hiina kaasaegse kunstinäitusest. Stuudios on selgi aastal nagu ikka, Karen Jagodin Aleksandrit saapa. Alustame esimest saatelõik. Tere tulemast, Reio Aare. Räägib võib-olla alguses lühidalt enda vaatenurgast, mis siis seal näitusel üleval on, mida sa oled pildistanud. Mida need fotod kujutavad? Ma arvan, et kõigepealt ma peaksin alustama sellest, kuidas näitus tekkis. Et 2006. aastal minu ja sõber Krista Mölder küsis, et kas ma oleksin nõus tegema koos temaga ühte näitust, mis, mis siis toimuks ideelised aardepoos. Ja selle näituse organiseerimisel juhtus lihtsalt siuksed Fosmosoorid, et siis ta kahjuks ei saanud, nagu minuga koos teha ehituste, sellest hoopis kujunes välja minu esimene isikunäitus. Kus ma siis näitan antud juhul rohkemaid töid oma minevikust, kuna vaja neid eriti avalikkusele eksponeeritud. No sa lõpetasid fotograafia erialakunstiakadeemias 2002. aastal, nii et kas need ajaliselt jäävad fotod ajavahemikul 2002 kuni 2006 või on ka veel varasemaid töid? Nad jäävad sisuliselt nii umbes sellesse aega. Nelja-viie aasta üldülevaade. Kui aktiivselt sa tegeled fotograafiaga, kui sa ütled, et see on üldülevaade, siis tööd on esitatud ju selgelt sellise seeriana või sarnase ehitusega need tööd ja kui hea ülevaate ikkagi annab su töödest. Kui märgi produktiivne kunstnik, siis on see siiski suhteliselt suur suur osa nendest Tseeredes, mida ma näinud olen seal üleval. Et antud juhul mingi seitse kaheksa seeriat. Ma ei ole eriti produktiivne, kuna neid ideid ja ma teosto tahan, ma teen väga aeglaselt, mõeldes sellisena, kuidas ja mida ma tahan nagu esitleda. Ja ma olen nagu selles suhtes natukene nagu endasse tõmbunud või kardan näidata seda, mida ma teen. No kui hakata neid sinu fotosid vaatama lähtuvalt seeria põhimõttest, siis hakkab vaataja sinna juurde koheselt konstrueerima narratiivi. Et kuidas sinu enda jaoks need mõisted sinu fotode juures toimivad. Seened ongi sild üles ehitatud, narratiivi laekus, see mõte on vahetud reaalsest elust, mis on seotud minuga. Siis ma olen proovinud selles pidisesse keelde panna sõna, mida ma nii-öelda enda jaoks lahti mõtestanud, ilma et ma annaksin sellele teosele mingit nime. Et suunata sisse, tahab Pealt vaatajat mingile kindlale teemale jättes temale ja näha selle mõtteruumi nii vabaks kui võimalik. Kindlasti on seal omad eeskujud fotos. Et ma pean silmas eelkõige, et kuna sa üsnagi vähemalt nende Nende põhjal võiks otsustaja, oled üsnagi kindla oma pildikeelega või sellise stuudia, selline minimalistliku sättinga või keda sa võiks nimetada 2002. aastal ma sain nagu aru sellest, et mida ma teha tahan üldse eelnevalt seda ma nagu kompisin seda pinda ilma Ta tehaksegi kindlat sihti, mida ma teha tahan. Ja töid on väga palju korraldatud, võin ma haiglasse iga ja ma ei saa öelda, et tema tööd ei ole mind mõjutanud. Ma võtan oma töid sisuliselt ikkagi nii etet ühest seeriast on kasvanud väljas teine seeria ja nad põimuvad ja ma tavaliselt, et lähen tagasi selle algse idee juurde ja teostan seda uuesti. Ma vaatan nagu teise lõikes inimest, kellega ma suhtlen, siis miin nagu paelub see, et nad suudavad nii palju erinevatest asjadest huvi tunda. Ja tunne, et minu tööd on nagu mõneti lähevad otsejoones klapid peas, kuhugi, kus ma ei tea. Võib-olla tundub, et ma ei tea, mis, mis eesmärk on. Et ma olen jäänud kinni mingisse džanrissa. Antud näituse puhul on see, et on väljas tõesti ainult stuudiopildid. Aga see ei ole ainuke asi, millega ma tegelen ja stuudios olek, see ei ole nagunii oluline minu jaoks. Mõneti ma tegelen ka maastikuga ja arendada seda suunda enda jaoks. Nende stuudio piltide peale on siis valdavalt inimesed ja inimeste pildistamisega tekib paratamatult ka sinna fotode peale suhteid, nende inimestevahelisi suhteid ja neid ruumisuhteid. Et kas need suhted on need, mida sa tegelikult jätad. Sest sellega, et sa jätad need fotod nimetamata kõik vaataja dešifreerida, kas üheks vaatajapoolseks ülesandeks oleks mõelda need lood sinna, nende fotode taha enda suhete taha? See ongi minu mõned eesmärk, et koguda pärast siis tagasisidet seda, et meie riigi on mingise seenega mõelnud, et läheks seeria, kus õnneks härrasmees ja üks tütarlaps ja see on alati on, kuid linaga, et sealt on võimalik välja lugeda, et tegemist on surmaga, aga samas ma tean inimesi, kes leiavad, et küsimus ei ole surmas küsimusena armastuseks. Et igaüks tõlgendab seda nii, nagu ta seda endale vajalikuks peab. Aga tegemist on siis teatavate selliste igavikuliste abstraktsete teemadega, mida sa käsitled. Selles suhteliselt tunduda abstraktne, aga minu jaoks on need kõik asjad nagu läbimõeldud, et mõnedel autodel ikkagi alati seda, mida tahab öelda. Niipalju kui ma sellest rääkinud, siis ma olen nagu väljendanud lõbuks seda emotsiooni, mis mind selle juures valdas. Sul algusest peale on puudunud siis selline flambojaalt võttestik, et kui 98, kas olid kohe lakooniline selges tegi. Ma valistlike, ma ei saa öelda niimoodi, sellepärast et koolis tundsin huvi nagu selles dokumentalistika vastu ja ma ei tegelenud Züriste väga detailselt paika pandud ja pääsetailiga piltidega. Aga millegipärast on see osa, mida ma olen teinud on, on see, mis mind kõige rohkem paelunud. Selles etapis Kas sa väljaspool siis nii-öelda kunstifotot tegeled ka kommertsfotograafiaga paljatada tegelevad seal reklaam fotoga, siis paratamatult mõjutab? Tabloid või ei, ei tegele. Ma olen proovinud olla pressifotograaf, proovinud enda jaoks lahti, mõtlesin, et ma tahaks olla väga milles puudub selline ambitsioon, et minna kuhugi trügima ja saada seda ühte hetke, et ma tahaks nagu rahulikult läbi mõelda. Mis seal peaks olema, mitte seda, et olla teistsugune. Ma tahan olla tagaplaanil ja otsustavuse taha, mis sa, mitte see, et tolla kinni mingis hetkes ja proovinud avada. Kui rääkida tehnilisest aspektist, siis kui oluline on sinu jaoks üldse see kassabilises filmile või kassabildised digikaameraga kassa kasutad filtreid või milline on valgus või, või on kogu selline tehniline trikitamine pigem teisejärguline? Nagu öelda, et ma pildistan filmile, kuna see sunnib meid mõtlema rohkem aga ma ei ütle, et see naguniivõrd oluline on kas vilista filmile või pildistada seda digitaalsele meediale, mis iganes ma seal on selles suhtes väga suurt tähelepanu tehnilisele poolele, et mul oleks oma väga palju tehnikat, et olla täiuslik. Et ma proovin nagu väheste vahenditega saada maksimum sellest, mida ma tahan nagu öelda, et ma ei usu, et tehnikaaidaks nende piltide puhul midagi paremaks teha. Oluline on küsida, miks mitte, kuidas? Kaua sa näitusel täpselt lahti? Ta peaks olema lahti 12. jaanuarini. Ja. Sul on kodulehekülg, kus on üleval need fotod, et kui ei jõua inimene, kes on huvitatud haardepossed, ta saab külastada. Minu portfoolio asub sellisel lehel nagu Reio punkt o'ga punkt d. I'ga. Ja seal peaks olema siis kõik need enamik seeriaid nähtavad, mis neid kaarte poos? Aitäh sulle tulemast. Saade Kunzee ERR on nüüd tulnud ekas rääkida ERKI moeshowst, mis toimub 13. jaanuaril Salme kultuurikeskuses ja küsitleme Jaanika Terasmaad, kes on ERKI moeshow, projektijuht või pea orgunn ja pigem mis point see aasta siis on? Erkki musu. No see aasta on meil ideeliselt lahendatud asi beebi businessi, näola ja moeshow, sellise point on muidugi noori talente seal promoda ja need võimalikult palju meediasse paisata, et siis uusi staare tekitada, sest Eesti vajab staar pidevalt aga kogu ülesehituses jooksevad mööda saali ringi väiksed suured beebid. Reaalsed, või selles mõttes, et seda teed bussiga sõidu nagu sinna Pelgulinna sünnitusmaja, siis mina kui suur see plaan on, siis šokeerida? Ega me šokeerime siin, räägime nagu karmidest elu faktidest, eesti iibest ja üleüldse, mis siin viimasel ajal muideks tõusnud ja näitab pigem seda, mida lapsed mõtlevad. Sa ütlesid, et otsite uusi talente, kas minu, võib-olla moekauge nägemusele see, et tavalised noored talendid saavad supernoova, kui üldse mingi tuule tiibadesse? Tegelikult ei ole ning kõik need Aldo Järvsoo, Riina Põldroosi, et kõik, kes on ekas tulnud, on oma esimest lavakogemust omandanud dist ERKI moeshowle, sellepärast no Eestis ongi ERKI moeshow. Supernoova ERKI moeshow tegeleb sellega, et konkurssi käigus sõelutakse välja need huvitavamad vingemad. Meie eesmärk ei ole tohutu mingi kõrge disain, vaid pigem hea idee ja mingi sõnum, mida nagu tudeng tahaks edastada supernoova juba teised nagu eesmärgid ja, ja sinna tavaliselt minnakse edasi juba. Kes oskab ka juba midagi ei katseta, siin on nagu võimalus katsetada, teha siis tahada. Kriitikud alati ERKI moeshow puhul, eks ole, just heidavad ühte sama asja, et et ei võtaks inimesed modellideks oma poiss-sõpru ja tüdruksõpru ja siis ei tuleks päris nalja tegema või kui palju neid on, kes nagu jäävad ukse taha teil. No tsirka pooled jäävad vähemalt olenevalt aastast, mõni aasta on rohkem kandideerijaid, mõni aasta vähema see aasta oli ka tsirka, 60 oli 25 sai edasi ja ja osa neist on tegelikult ka välismaised külalisesinejad, sest noh, kõik eesti omad lihtsalt ei saa ja kõik moekateedri omad ei saa alati edasi. Oleneb ikkagi selle inimesena tema idee tasemest. Ütleme, kui teemaks on beebi business, siis ei ole nagu selline peade, milles loojad peavad lähtuma, et igaüks lähtub sellest, milles ta tahab, et seal lihtsalt selle ürituse enda kontseptsioon. Just nimelt, et me ei ole ainult nagu moeshow, me oleme ka moeetendus kui selline, et peale moenäitamise on seal ka muud elemendid sisse poogitud ja elemendid peab mingisugune eesmärk olema või tee. Teil toimub kumus afterparty. Ja peale seda saavad kõik suured ja väiksed beebid jalutada kumusse natuke läbi Kadrioru ja seal on 90.-te stiilis nii-öelda klubiõhtu, kus astuvad üles Emptywyyvičey, Martin ja erinevad temaatilised filmid, toimuvad ja samuti saab näha ka ERKI moeshow video üle vaadata, mis just parajasti paar tundi tagasi toimus. Salme kultuurikeskuses. ERKI moeshow põhimõtteliselt vahepeal toimus kinos kosmos ja siis eelmine aasta Vene kultuurikeskuses ja siis see aasta, mis ajendas Salmesse kolima. Võib-olla see igavus, et pidevalt on vaja kuskil erinevas kohta nagu minna, üks koht, ta ei anna midagi juurde tänna, show'le midagi juurde ja ta ei paku vaheldust. Ja ma arvan, nii publikul tegijatel kui osalejatel on 10 korda huvitavam nagu erinevaid tingimusi taluda. See aasta, see Salme kultuurikeskus võimaldab meil võimsa kätt kuhugi teha, mingeid tsirka, 30 meetrit vähemalt. Nonii, Supernova ERKI moeshow toimub enamasti kas vene ajast pärit sellises ilusas teatrisaalis või kunagi siis ka Kalevi spordihallis, aga millal, nagu kolitoni, mis nagu Tanel Veenre ja Alan parklas proovinud teha. Jah, aga siin on üks väga tähtis faktor, nimelt sinna parklasse mahub võib olla maksimaalselt 500 inimest aga meie tahaks nagu publiku tsirka 1000 inimest ta sellepärast, et iga aasta on inimesi, kes on ukse taga märatsevad, et miks ta piletit ei saanud. Sest lihtsalt on tahtjaid ja ei ole ruumi ja ainult nii-öelda stagnaaegsetes hoonetes on rohkem ruumi kuskile mujale. No sa oled kindlasti juba nende kõikide edasipääsenute kavanitega tuttav, et kuidas esteetiliselt tundub, võrreldes eelmiste aastatega, et kas nagu umbes samas vaimus jätkub. Tead seda on nii raske öelda, ma olen igasuguseid asju näinud, võib-olla liiga palju, et juba mingeid konkreetseid seisukohta, seepärast saab ainult öelda, mis on nagu hästi lahe, hästi lemmikasjad. Sest ma olen ka oma isikliku maitsega. Žürii otsustas need, mis nad otsustasid ja need lavale lähvad. Mina siinkohal ei oska eriti palju häälda. Nendeks koha peal näeb seal vist üks asi on kavandi, teine asi on nagu valmis rõivas. No eelmine aasta mulle ise meeldisid väga, kas olid lätlased Mare rull, see, kes siis tulevad ka see aasta, et nad küll tundusid, et nad on juba juskui küpsedes suhteliselt hoiad, aga siiski tahavad ennast näidata seal ütleme koos esimese kursuse tudengitega. Ei, seal ei ole üldse esimese kursuse tudengid esiteks ja, ja eelmine aasta Mare oli muideks esimese kursuse tudeng ja Rolands oli siis neljanda kursuse tudeng, ma küll ei tea, kas ta nüüdseks on lõpetanud, aga ma arvan, et lihtsalt on tegemist, ütleme väikselt öeldud väikeste geeniust, aga sellepärast, et noh, sellist taset sa ikka ei näe, aga tihti kuskil. Suur tänu sulle, Jaanikat kordad äkki üle, et kus ja millal saab tulla, kes tahab minna ERKI moesuuna? 13. jaanuaril Salme kultuurikeskuses kindlasti piletid piletilevist ja siis pärast on mõistlik minna kindlasti kumusse, sellepärast need, kes Erkki Masha külastavad, saavad KuMusse väga soodsad ja ütleks mitte ennast natuke kultuuriga värskendada. Kunst err-alastele konstanteerida. Kolmanda saatelõiguga ja nüüd on meile külla tulnud Tallinna kunstihoone kuraator Reet Varblane. Tere. Tere. Ja teemaks on juba küll detsembrikuus avatud näitus Hiina kaasaegsest kunstist mis jääb küll avatuks veel jaanuari lõpuni. Jah, 21. jaanuarini. Miks eestlane, kes arvab, et Hiina on kuskil kaugel ja minu jaoks arusaamatu? Peaks tulema vaatama Hiina kaasaegse kunstinäitust. Esiteks sellepärast. Et Hiina on kuskil kaugel ja minule eestlasele arusaamatu võib-olla selle kaudu saab midagi veidikene selgemaks või vähemalt ehk tekitab see näitus mingisuguse suurema huvi. Aga ilmselt on veel teine põhjus. Ja teine põhjus on kas selles, millega on kokku puutunud ilmselt kõik need eestlased, kes praeguse kunsti vastu sügavamat huvi tundnud ja kes on külastanud kõikvõimalikke pionaaled Renaale lihtsalt suur ülevaatenäitusi või juhtunud lihtsalt olema Pariisis, New Yorgist, Düsseldorfis ja juhtunud nägema. Ka neis linnades on väljas olnud suured Hiina kaasaegse kunstinäitused just nimelt vaatama ise võib-olla natukene laiemas, võib-olla natukene väiksemas variandis tegelikult seda, mille vastu niisugune kaasaegne kunstimaailm üks, viimased 15 aastat. Ta on tugevasti huvi tundnud millegi sellise vastu, mis ühelt poolt kasutab ära seda praeguse kunsti keelt näitab neis samades meediumites, millega meiegi oleme siin harjunud siin mõtlema Euroopat võib-olla ka natuke kitsamalt meid ennast, meie naabreid mis tegelikult oma selle sõnumiga toob sisse midagi niisugust, mis meie jaoks on veidike tundmatu ja mis seetõttu sisaldab mingisugust sellist, ütleme energiat, mis võiks. Millisel positsioonil Hiina kaasaegne kunst laiemas mõttes maailma nüüdiskunstitasandil praegu on, et kas ta on selline taasavastatud vana või on ta midagi väga uut või kuidas ta sellises üldises kunstimaailmas praegu kehtestab? Ilmselt ikkagi millegi sellisena, mis on kuidagi tav, tuttav selle keelega ja samas võõras, kui ma ütlen, et see oleks midagi sellist ta nüüd taasavastatud vana või midagi, millel on kohutavalt pikad traditsioonid, sest me mõtlesime hiina peale, siis ilmselt meil kõikidel tuleb kuskil silme ette midagi, mis on seotud siis selle iidse või Riga või hieroglüüfiga või siis nende duši või, või akvarellimaaliga siis seda see praegune kunst otseselt ei ole. Mida ta kindlasti on, on see mingisugune mõjutus sellest, mis kunagi on olnud, mitte otseselt, mitte see, et nad, need kordaksid ilmtingimata neid vanu võtteid, mitte kordaksid ka seda vana keelt ja seda ikka jälle uuesti üle mängiksid vaid Nad ilmselt on ütleme, viimase 10 15 aasta jooksul ka mõtisklenud üksjagu palju selle üle mida on siis tähendanud see Hiina läbi aegade, mis juhtus nendega siis Hiina rahvavabariigi ajal eelkõige siis sel ajal, mida me tunneme kultuurirevolutsiooni nime all ja kuidas siis tegelikult positsioneerida ise ennast selles praeguses kohutavalt muutuvas kohutavalt kiiresti arenevas maailmas. Ja see üks, mis praegust Hiinat ilmselt iseloomustab, on see tõepoolest kohutav areng, kuute muutumine ja seda nüüd eelkõige näha just nimelt suurlinnades. Ma usun, kes juhtusid teisipäeva õhtul vaatama Eesti televisiooni ja siis seda prantslaste tehtud dokumentaalfilmi Pekingist ja eelkõige siis sellest Pekingist, mis ta nüüd praegu on Pekingist, mis ootab siis aasta pärast olümpiamänge kuhu on siis tõepoolest koondatud niisugune energia, seda Pekingiks nüüd maailma võimsamaks suuremaks uhkemaks linnaks muutma siis kuskilt võib-olla natuke nõrgemalt, aga sedasama metsikut arengute muutust võib tajuda ilmselt neis kõikides Hiina suurlinnades. Aga noh, selle kõrval, mis vaieldamatult Hiinas endas sees olemas on ja mis nende endi jaoks on oluline, on tegelikult see vana traditsiooniline kultuur ka sellisena, nagu ta nüüd, noh, ütleme läbi sajandite ja aastatuhandete on säilitatud. Jah, ühelt poolt on see kindlasti kommertsvariant, see, mida võib näha ka kõikvõimalikes galeriides, mida võib näha ka tegelikult tänavatel ja mida tõepoolest püütakse siis kallimate, odavamate suveniiride na siis turistidele müüa. Teiselt poolt aga kõikides Hiina kunstikõrgkoolides on selline õppeaine, nagu on traditsiooniline Hiina kunst või traditsiooniline Hiinamaal ja mida võetakse ka tõepoolest suure huviga. Ning ei ole üldse välistatud, et needsamad noored kunstnikud, kes tegelikult väljendavad ennast ütleme sellises kontseptoristlikus keeles kontsepteristikus võtmes, et nad tegelikult on õppinud neli-viis aastat peres usinasti seda traditsioonilist hiina kunsti. Kui ütleme, et umbes kaheksakümnendatel oli moodsa linna võrku jookstokia, siis praegu pürib selle moodsa linna võrk, oleks võib-olla Shanghai ja kindlasti ka Peking ja teised Hiina linnad, et et kui näituse nimi on City Expressen ehk siis linna ilmet teie näituse tõlgituna, siis te ise olete käinud kaks korda Hiinas, eks ole. Et mis siis selles Hiina linnas on sellist, mida tavamõistes võib-olla läänelinnas võid läänesid, siis ei ole peale loomulike nende kultuuri erisustega. Üks, miks nad ise selle teema valisid, selles mõttes sideks pressens või kui ma siis ka natukene püüdsin tõlkide kaudu kaubapartneritega rääkida ja mõelda, mida nad selle City Ekspress need seal need mõtlevad, siis linnailmed tundus nagu õigem vastu olevat. Kui midagi niisugust, mis oleks seotud, siis selle väljenduslikkusega on siis see, mis neid endid kuskil viimase 10 15 aasta jooksul on nüüd nende enda kodupaigas siis selles linnas kõige rohkem huvitanud. See, mis neid huvitab, on järsk linnastumine ja nende suhteliselt võib-olla nihukeste tagasihoidlikumate keskuste muutumine väga kiirelt, väga järsult tõelisteks Metropoliit, eks. Nii et kui linnas elab kuskil kuus, kaheksa miljonit inimest, siis see on päris normaalne nende poistes. Noh, meie jaoks, kui me mõtlesime, et meil Eestis kokku on kuskil miljon inimest, et me mõtlesime ka Euroopa suurlinnade peale, siis ta on ikkagi noh, midagi niisugust, peaaegu hõlmamatut. Kui me loomulikult nendesse linnadesse tume. Siis kui mõelda sa järsku ehitustempot ja muutumist, siis jah, eks me võime näha ju neid pilvelõhkujaid ka Ameerikas ja ütleme ka nendest suurlinnadest, mis meile on suhteliselt lähemal. Mis kindlasti meie jaoks selles linnavõrgustikus selles linna ilmes on niisugune. Vot selline huvitav on tegelikult need kõikvõimalikud kihistused, mis väga kontrastsemalt ükse kõrval vaieldamatult on. Seda ma tajusin eelkõige Pekingis, kus ma siis 2005. aasta kevadel esimest korda olin ka tegelikult suhteliselt lühikest aega, sest üks nädal täiesti võõras kultuuris on ju midagi väga lühikest. Aja jooksul saab ainult tõepoolest selle kõige niisuguse esmasema mulje. See, mis mind Pekingis kõige rohkem rabas, ei olnud isegi mitte see, et seal on kohutavalt palju kõrgeid hooneid ja suured väljakud ja seesama tung, mida meie siin oma lähedal võib-olla kõige kõige elavamalt oleme tajunud Moskvas, kuidas on tunne, et inimene on väike ja kõik see, mis, mis tema ümber on, on tõepoolest midagi niisugust väga suurt ja väga võimast. Tegelikult niisugune suur see võimsuse peale on ju üles ehitatud pekingi keskus, see on siis see keelatud linn, see, mis kuulus ainult ju keisrile. Hoopis rohkem hämmastas mind tegelikult just nimelt see tempo, kuidas kõik muutus, kuidas kvartalite kaupa võeti maha ütleme kuskil seitsmekümnendatel või ka 80.-te aastate algul ehitatud hooneid ja kohe oli tunne, et homme, homme on kõik hoopis teistsugune. Just nimelt see niisugune muutusetempo pluss selle kõrval kasvõi sellest tänavavõtmis täiesti kesklinnas või siis nende luksusautode kõrval näha hobuseid või eel kõigega siis jalgrattaid, vankritega ja ütleme ka linna servas, kus siis üks ja teine uus kunstikeskus oma kodu oli leidnud siis sealsamas 100 meetrit eemal võis leida siis plekk garaaže, kus ka inimesed elasid. Nii et noh, see selline väga suur kontrastsus üks kõrval ja kusjuures ei olnud sellist tunnet, et need inimesed, kes siis elavad, selles kõrghoones, on neid kuidagi metsikult palju vanemad ja metsikult palju teistsuguses maailmas elavad kui need, kes elavad plekk garaažis. Et noh, ütleme seda niisugust tugevat seisuste vahet ilmselt ei ole või vähemalt väljaspoole ei jää paistma. Linnastumine teemana on hetkel üleüldse väga aktuaalne, kui võtta arvesse ka näiteks samale teemale, keskendus viimane Veneetsia arhitektuuribiennaal. Ometigi minule isiklikult tundus, et väga paljudes nendes kunstitöödes linn jääb pigem pigem taustaks. Et kas võib sealt välja lugeda, et nende kunstnike jaoks linn jääb ikkagi teataval määral poliitiliseks nähtuseks. Poeetiline üldse selline ilus väljend, mida me võime väga paljude kasside kohta kasutada, võime kasutada nii positiivses kui negatiivses tähenduses. Mis mind ennast selle valiku juures, sest noh, selge see, seda valikut me tegime koos sealse kuraatoriga ja eelkõige sain ma oma sõna sisse öelda ikkagi ju selles piirides, mida meile siis ette näidati, eks ole. Ja mõeldes siis selle peale, mis võiks meil siin eelkõige läbi nende kodulinna Guangzhou, mis võiks huvitav olla või mis võiks seda show'd või siis eurooplaste jaoks kõige kantoni nime all tuntud linna võib-olla lähemale tuua. Minu jaoks jääb sellest näitusest ja, ja tegelikult ka nende kunstnik kõige niisuguses positsioonist ja huvist kõlama eelkõige see, et see linn on nende jaoks midagi virtuaalset, kuigi nad samal ajal elavad seal linnas. Et nad iga päev suhtlevad, neil on seal oma lemmikkohad ja vähem lemmikkohad ja ilmselt toimib kõik nii nagu ka ükskõik millises kellegi kodulinnas, kas meil siin Tallinnas või Tartus või hõivata paideski. Aga nende jaoks see järsk muutus, kus on ilmselt tekitanud tunde, et see, mis nende ümber on, ei ole ka päriselt reaalne ja pluss muidugi sinna juurde on ilmselt tõepoolest otseselt niisugune virtuaalne vahekiht, kõik see, mis on siis seotud kõikvõimalike animafilmide, jaga tuunidega nimetavadki omasta põlvkonda, kes on siis sündinud kuskil kaheksakümnendatel kartuuni põlvkonnaks millekski, mis siis ilmselt suhestub ka sellega, mis nende ümber on mitte vahetult, vaid eelkõige siis nende vahendatud kihtide kaudu. Ja siin mängib ilmselt Ma ütlen kogu aeg ilmselt, sest ei saa ju öelda, et kui inimene on kaks korda kuskil võõras kultuuris viibinud, et on siis kohutavalt suur ekspert ja võib siis ka mingi lugemuse põhjal midagi väga kindlalt väita. Aga ilmselt see nii on. Juba niisugune Jaapani animafilmikultuur ja, ja jaapani niisugune virtuaalne maailm on midagi, mille kaudu nad siis mõtestavad ka seda, mis nende endiga on nüüd järsku juhtunud. Ega su osa ka nendest noortest kunstnikest, keda meie näitusel näha võime või siis natuke vanematest, mille tõid, näitasin, näha võime, on kõik seotud Guangzhou kunstiakadeemiaga, osa neist olid küll siis Lõuna-Hiina ülikooliga, kus on ka siis kunstiosakond. Guangzhou Kunstiakadeemia asub siis Guangzhou, seda endast üks, 10 kilomeetrit eemal sihukeses hiiglasuures ülikoolilinnakus, kuhu on siis koondatud kunstiakadeemia kõrval ka veel mitmeid teisi kõrgemaid õppeasutusi ja seesama ülikoolilinna, mis valmis vist kolme aasta jooksul ja siis hõlmab hästi suure pindala siis ka seal tekkis meil, kes me kevadel seal käisime. Niisugune Ireaalne ja kuidagi virtuaalse maailmatunne, et kõik oli järsku valmistanud, kõik kuidagi oli väga tühi, aga noh, see oli ka lihtsalt sellepärast, et tudengid olid parajasti praktikal kuskil mujal, nii et noh, nagu tundub, et midagi ehitataks, midagi leitakse kohutavalt kiiresti. Siis samal ajal on ju inimesi kohutavalt palju, aga, aga linnad kasvavad kuidagi veel kiiremini. Et isegi selline teatud Ireaalne või metafüüsiline tunne võib tekkida nendes kiiresti arenevates paikades. Kui palju selle Kiire arengu globaliseerumise Ameerikaniseerumisega, mis kõike ita peale tungib, kui palju sellega on tekkinud kunstis selliste psühholoogiliste jalgealuse kaotamist või kui palju kunstnikud tekivad sellega, et nad üritavad enda jaoks paika panna seda situatsiooni, kus nad viibivad selles muutuvas ajas. Kas nendes töödes on lisaks sellele visuaalsele muutumisele ka teatavat sellist tunnet, et kas inimene läheb selle arenguga kergelt kaasa või on nendel kunstnikel ka küsimus sellega, kas me peaksime nii kiire arenguga kaasa minema või kuidas sellega toime tulla? Need on ilmselt kui mõelda nende peale, kes praegu on juba kuskil 40 ja natuke üle, ütleme et see on siis see põlvkond, kes on sündinud kuskil 60.-te algusel. Nii et meie 14-st kunstnikust, keda me siin Tallinna kunstihoones näha saame võibki laias laastus kahte lehte jagada. Osa neist on sündinud siis kuskil kuuekümnendatel algul keskpaigas ja siis on juures kolm neli, kes on nüüd tõepoolest just kunsti astunud või kes veel teevad oma magistriõpinguid kunstiakadeemias. Nii et kelle jaoks ilmselt see praegune olukord ei löö jalgu alt ära, kes kuidagi väga vahetult on sellega kaasa tulnud nende teiste puhul mul niisugune tunne pisut on küll ühelt poolt see, et midagi väga püütakse kontaktis, olla või, või, või kaasa haarata midagi niisugust, mis on siis sisse tulnud Lääne kultuurist võtame siis mingi kirjanduse kaudu või mingite filmide kaudu või isegi teatud selliste klassikaliste kunstiteoste kaudu. Ja seda siis kuidagi enda jaoks defineerida. Samal ajal neist kunstnikest, kellega me seal kokku puutusime, peaaegu mitte keegi ei rääkinud muud keelt kui hiina keel. Siin tekib kohe küsimus, miks nad peaksidki, kui neid on nii palju ja kui see nende kultuur on, ütleme, kultuur laiemas mõttes on pealetungiv ja võimsalt arenev, siis ausalt öeldes ei ole neil selleks vajadust. Me küsime ameeriklase käest, kui palju ta räägib, mingit muud keelt peale oma. Ega vist suurt midagi muud nad ka ei oska ja neil tundub, et ega neil pole seda ka vajan samal ajal ilmselt see ameeriklane ei vajagi, et ta nüüd saksa Agub, mis kuskil mujal toimub, võtame selle keskmise ameeriklase siis tundus, et hiinlased vähemalt need, kes nüüd kuidagi kultuuriga seotud on, on kuidagi uudishimuliku mad või see uudishimu on ka natukene seotud selle teatud niisuguse see ole mitte alaväärsus valesti öelda, aga, aga teatud sooviga olla veel midagi muud. Et ma olen hiinlane. Ma tean, et mul on see võimas skulptuur taga, aga samal ajal ma tahan kuidagi veel rohkem olla midagi, mis sealt ka veel väljaspoole jääb ja millest, noh, ütleme nii palju niisuguses muus maailmas ka juttu on. Ja kui vaadata, kas või selle näituse tõid, kui me siin mõtleme nende suure saali suhtemaalide peale mida on siis maalinud Ding-dong, Chan siin või siis kas või nende suurte digitrükkide peale, kus siis tütarlapse ka niukestest suure silmalise, mitte mingil juhul mitte pilusilmadega, vaid ümmarguste silmadega tütarlaste fotod on siis veel suletud klaaspurki ja nagu mitmekordse niisuguse kaitsekihi või siis sellise sulgemiskihi kaudu ühendatud siis selle ümbritseva reaalsusega, siis selles on küll natukene tunda jah, teatud kummastavast olekut või midagi sellist, et see ei ole võib-olla päris see, millega kõige rohkem on harjunud või millest nad kõige mugavamalt ja turvalisemalt Ennast tunnevad. Samal ajal jälle jätame nüüd selle suure pekingi kogemuse kõrvale mõelda eelkõige nüüd sedasama Joe peale siis kuidagi väga orgaaniliselt need linnaosad muutuvad ühelt poolt, need kasvavad üle üksteiseks ja, ja samal ajal säilitavad ka oma niisuguse näo. Ja kui üks või teine seltskond on harjunud käima, noh, niisuguses 18. sajandi lõpu 19. sajandi algul tekkinud kõige tuttavam tuleb ette, võiks nimetada koloniaalstiiliks ütleme niisuguses keskkonnas siis ongi nende keskkond, et sinul, nad ei tunne seal, et nendega on järsku toimunud midagi niisugust, mis ei ole see nende jaoks kõige õigem. Ja samal ajal tegelikult ka nendesamade pilvelõhkujate kõrval kuskil kilomeetrikene või kaks kilomeetrit kõrvale minna on sellega klassikaline, tüüpiline idamaine turg, ütleme midagi sellist, mida me oleme võib-olla siis kes vahetult, aga kes siis filmide kaudu raamatute kaudu on ju näinud ütleme, 20 sajandi jooksul või isegi 19. sajandil. Nii et need niisugused kihistused on kuidagi selgemalt orgaanilisemalt olemas, kui me näiteks näeme seda ükskõik millises Euroopa linnas ja, ja ilmselt ka Ameerika linnades. Aga kas Hiina kunstile või sillakultuurile üldisemalt ei ole sellises rahvusvahelises läbi murdes peale tema eksootilises takistuseks selline hilinevus üldine, et kui me võtame sellesama linna, mida seal ehitatakse tänapäeval, et ta on uus küll, aga samastuse linnastumise muster on miski, mida eks ole. Läänes on kunagi juba tükk aega tagasi läbi tehtud, et mingis mõttes, et uus linn ja huvitav väljaspoolseisjale, aga samas juba niivõrd nähtud ja kogetud muster, et kasvõi see, et kunstnik võib-olla seal nüüd seda suurlinna nii-öelda oma tööainesega võtnud. Ja aga noh, muidugi mõelda laiemalt nende näituste peale, mis siis selle kaasaegsest kunstist ja need üle maailma näha võib. Sest ega siis suuline ei ole loomulikult mitte ainuke teema, hoopis rohkem on ikkagi inimene ja tegelikult võib-olla tõepoolest seal inimesed teatud niisugune segaduses olek õudselt palju Nat kujutavad inimest kas siis seljaga või isegi suletud silmadega või, või kuidagi kummalises kombinatsioonis. Et see inimene on, on koeraga midagi niisugust, nagu teda siis selle hästi välja arendatud totalitaarses ühiskonnas näha taheti, kus kõik pidid väga kindlalt väga ühtemoodi võrdsustatud välja nägema, samal ajal jälle mingisugune soov kuidagi mängida läbi seda inimest siis kasvõi selle 20 sajandi alguse kaudu, kus siis vabastamine sisse tuli või isegi tuua sisse midagi, mis on ka nende jaoks ilmselt samasugune eksootika ja nii kohutavalt kaugele jäänud, nii nagu ta on siis Hiina minevik noh, kõikvõimalikud nisukesed koodid omavahel sassi panna. Minu enda soov peale seda esimest Hiinas viibimist oli tegelikult natuke teistsugune näitus ja mida ma juba peaaegu Pekingis kokku panin. Ma mõtlesin rohkem just nimelt selle inimese peale ja eelkõige noh, eks siin mängib natuke kaasa, võib-olla mu enda niisugune isiklik huvi siis selle teise ja selle naisekuju peale. Aga kuna sealseks partneriks oleks eelkõige olnud üks eragalerii ja võib-olla mõni keskus, mis täpselt samamoodi tegutseb ikkagi eraomandil, siis kuna see näitus siia Eestisse sai kõige võib-olla hõlpsamini tulla selle riikliku programmi sees, siis ma ei saanud endale partnerit ise valida. Sellise suurlinna teema pakkus siis kanton ise välja. Jälle, kui nüüd lugeda, ütleme selle praeguse Hiina kunsti kohta nii neil seal välja antud raamatuid kui ka tegelikult kas või internetist või kuskilt siit Euroopast ostetud mingisuguste väljaannetest siiski rõhutatakse tõepoolest nagu seda kahte kohta Pekingiterson haid, et noh, selle võrra täkki pannud isegi üldse paha, et tegelikult selliseks esimeseks eesti vahetuks kokkupuutepunkti, miks ei saanud mitte kumbki neist suurtest linnadest, vaid sai siis kanton või kvant jov ja et nemad ise valisid just nimelt selle teema, mis on siis nende jaoks ilmselt praegult üks kõige teravamaid teemasid. Suures enamuses on näitusel fotod ja videod, et kas see iseloomustab meediumine üldse kaasaegse Hiina kunstiseisu või on see pigem juhuslik? Ma usun, et nii ja naa jah, ühelt poolt kindlasti ütleme selle praeguse kunstikeelt oli kõige lihtsam kõige hõlpsam tõepoolest väljendada nendes kõige uuemates meediumites, mis juba iseenesest haakuvad selle praeguse muutuva maailmaga kõige vahetumalt maalis vähem või rohkem hakkab ikkagi kaasa mängima ju tegelikult selle maalimeediumi, need kõikvõimalikud tähenduslikud kihistused ja nende jaoks ilmselt seda enam. Sest kui me jälle mõtlema siis selle, nende oma niukse hiina maali peale pluss siis juba need kihistused, mis hakkasid sisse tulema 20 sajandi algul, mis oli ju siis nende niisugune soov kuidagi siis suhestuda sellega, mis tuleb väljaspoolt. Nii et juba juba sealt ilmselt selle maali niisugune vastupanu on suurem jah, teiselt poolt, mida meil üldse siin ei ole, on need kõikvõimalikud ruumilised objektid, installatsioonid, mida väga hea meelega oleksin tahtnud tuua ja me isegi leidsime ühe väga põneva kunstniku. Jaa, jaa. Mitmest kataloogist nägime niukseid ikka totaarseid ruumiinstallatsioone, mis siis koosnesid sellistest väga paljudest väga väikestest osistes me siis kokku moodustasid midagi, mis on hiiglasuur, mille kaudu võiks defineerida ka ju seda niisugust noh, meie jaoks ikkagi väga suurt võimast hoomamatult Hiinat. Aga noh, kahjuks antud juhul sellest inflatsioonist tuli loobuda puhtalt tehnilistel põhjustel. Lõpetuseks veel võib-olla hästi lühidalt mainiks. Sellest loengusarjast, mis nüüd jaanuaris näitusega kaasneb, et natukenegi eestlastele avada seda hiina mõtteviisi see on siis valminud koostöös Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudiga. Ja eelkõige sai see kokku pandud, siis mina ütleksin, et suur aitäh kaitsja koordile, kes õpetab siis Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi son siis Lähis-Ida ja idaõppetool ja üheksandal jaanuaril algusega kell kuus kõnelebki siis Hiina mõtteviisidest järgmisel päeval, kolmapäev kohal on siis 10. jaanuaril taas algusega kell kuus, Martti Kalda samast instituudist samast õppetoolist lubas rääkida siis 20 sajandi Hiinast. Ja siis neljapäeval, 11. jaanuaril, Alari Allik, mitte küll Hiina nüüdiskirjandusest, nagu meil algselt, see jutt oli vait ja tegelikult läbi teatud niisuguste mõistete mis ilmselt ja mis see kõige noh, nii nagu tema seda näeb, on Hiina kultuuri jaoks väga olulised neist nagu veidi pikemalt ja siis ka seob endaga siis kirjandust siis teisipäeval seitsmeteistkümnendal jaanuaril püüama natuke laiemat pilti anda siis praegusest hiina kunstist ja siis lõpetame 18. jaanuaril niisuguse Hiina nüüdisfilmiprogrammiga täitsa-ga on kaasas ka neli kvansust filmi, mida on siis tegelikult ka Blanchjus filmitud, nad on siis kunstilised filmid. Kahjuks on need neli filmi kõik ilma subtiitrid deta. Nii et minu enda jaoks on ka puhtalt selline eksootiline vaatepilt millestki, mille nihukest tähendust võib ainult siis selle tegevuse kaudu nende kaadrite kaudu aimata. Nii et kõik huvilised on oodatud ja pean ka ütlema, et eks need selline väike loengusari minu enda jaoks on ka eelkõige niisugune väikene järeleaitamistund. Et ka võib-olla ise natukene rohkem ja paremini asjadest aru saad. Olgu aitäh sulle saatesse tulemast. Ja loodame, et siis eestlased võtavad osa sellest järeleaitamistunnist. 2007. aasta esimene kunst r on lõppenud ja täna oli meil stuudios kolm külalist. Esiteks Reio Aare, kes rääkis oma näituse staar depoosse. Teiseks Jaanika Terasmaa rääkis ERKI moeshowst ja saate lõpetas Reet Varblane. Juttu oli Hiina kaasaegse kunstinäitusest linna ilmet kunstihoones. Kuulmiseni jälle nädala pärast stuudio seal ikka Karen Jagodin Aleksandrit sappa. Ning tuletan meelde, et kõik saated on internetis järelkuulatavad kaks kuud kuulmiseni kunstpunkt tüür.