Tulin täna kultuuriministeeriumisse selleks, et rääkida muusikast minister Laine jänesega, olete tulnud poliitikasse muusikaelust ja tegelikult praegu võtmepositsioonil meie muusikaelus siiski ei räägime täna tööst vaid isiklikust suhtest muusikaga. Alustaksime sellest, et kuidas sai muusika muusa Ühe noore inimese enda võimusesse, nii et mõjutas elukutsevalikut. On mulle ikka meeldinud meenutada, et kuidas tulisest tegelikult täpsemalt läksin, mõjub koorimuusika juurde ja koorilaulu ja dirigeerimise juurde ja sinna ma läksin läbi oma vanemate ehk siis läbi selle, et minu isa on eluaeg laulnud meeskooris ja kui ma olin väike, siis ma tihtilugu osalesin lihtsalt õhtuti meeskoori hoovis, kuna isal oli mugav kaasa võtta, et ma üksinda kodus ei pidanud, eks olema. Mõni aeg hiljem asus muga ema koori lauljaks, nii et isa laulis meeskooris ema naiskooris ja see koorielu oli minu nii loomulik elu osa, mitte ainult siis nendel õhtustel kooriproovidel, kui ma vanematega kaasas käisin, vaid ka see muusika tuli meile koju, sest läbi niisuguste toredate seltskondade õieti see oligi ju meie tere-tuttavate ring, need koorilauljad, kes olid siis ühes või teises kooris ja kõikidel sünnipäevadel ma mäletan või ema, isa, pulma-aastapäeval või jõulude aeg või uue aastaaeg oli ikkagi laul meie majas. Ja ma olin ka väga vaimustunud isa koori dirigendist Roland Laas mäest, kes on jäänud minu kultuuri mõttes iidoliks kogu eluks, ehkki ta lahkus siit ilmast siis, kui mina olin 11 aastane, aga ta oli selleks ajaks juba suutnud jätta mulle niisuguse kustumatu mulje mälestused, tema kreedo või, või tema palve või tema niisugune soovitus mulle, kui ta ütles laine, ära unusta muusikat. Kui ma olin kaheksaaastane, ütles ta, seda on mind saatnud kogu mu elu. Nii et see oli kuidagi loomulik jõudmine ka professionaalse koorijuhi töö juurde, esse korijuhi töö kestis üsna pikka aega. Kas koorimuusika on jäänud siiani südamesse ja kas võimsamad muusikaelamused on endal seoses ise musitseerimisega või siis muusikat kuulates siiski ise musitseerimisega? 94. aastal me panime kokku niisuguse toreda seltskonna, mis oli koorijuhtidega kammerkoor ja see tulenes ka väga palju sellest, et lisaks sellele, et meil oli palju tublisid koorijuhte üle Eesti, kes vajasid niisugust koolitust ja omavahel informatsiooni ja muljete jagamist aga ka võimalust kutsuda siia välismaalt koorijuht Ta oli selleks üheks põhjuseks, et need koorijuhid kõik tahtsid ise ikkagi ka väga kaasa laulda. Sest kindlasti on erakordselt suur elamus seista koori ees ja saada tagasiside nii koori kui publiku poolt, et üks või teine teos on õnnestunud. Aga ma arvan, et noh, minu jaoks isiklikult ei ületa seda elamust ükski muu, kui ma olen saanud kaasa laulda. Mõnedel suurvormidel. Laulupeost ma ei räägi, see on muidugi kõigile niisugune üleüldine emotsionaalne, liigutav ja ülev hetk. Aga ka näiteks selliste suurvormide puhul nagu Verdi reekviem või erinevad ooperikoori, mida on saanud koos orkestriga teha. Aga samuti näiteks mälestused sellest ajast, kui Tallinna kammerkooris lauldud kas Hendrik Brüsselit või, või siis Bachi kantaat, et tegelikult ma olen hiljem ka siis koorijuhina, on neid lugusid ja teoseid omaenda kooriga õppinud ja töötanud nende kallal ja saanud osa siis kooriühinguga kammerkooris neid kaasa lauldes ise lauljana. Nii et ma siiski pean ütlema, et see niisugune ise hääle tegemine on kindlasti suurim elamus. Ehkki ma pean muidugi tunnistama kurvastusega, et head koorijuhid ei pruugi sugugi alati olla head lauljad, kindlasti on palju paremad lauljad, et nii-öelda harrastuslauljate hulgas, kes koorides osalevad ja seetõttu mõnikord ollakse ka üllatunud, et kui koorijuht kuskil avalikult suu lahti teeb ja laulma hakkab, et seal ei olegi nii laulja moodi. Aga eks koolijuhil peavad ka nagu teised omadused olema, peaasi muidugi, et ta viisi peab ise laulnud ja, ja koore juhatanud. Võib-olla oskate siis lahti seletada ka seda laulupeo fenomeni, mida eestlaste puhul nii väga imetletakse, seda, kuidas eestlasi laul ühendab? No selge on see, et laulus on vägi. Ja kui see vägi on ühendatud veel rahvaväega suure rahvahulgaga, sest laulupeol saab ju mingit muljet niisugusest ühislaulmisest ikkagi siis, kui laval on vähemalt kolm, 4000 inimest. Aga kolm-neli 1000 inimest mingi väikse saali mõistes on juba erakordselt suur arv lauljaid. Ja see hea pilveke, mis tekib nende lauljate ümber ja kohale kooslaulmisest. Ja see side koorijuhiga ma olen ikka imetlenud, kui muretsetakse selle pärast, et, et kuidas saab üks dirigent näiteks hakkama 10000 või 20000 lauljaga, siis see ongi see, et selles koos tegutsemises on niisugune vägi. Et see üks dirigent suudab inimesed ühendada ühele lainele nagu läbi väga selliste väheste niigi otsakesta, et temal on üks niidi otsakene anda nendele lauljatele, aga kõik lauljad seovad ennast sellega kokku. Ja see ongi fenomen, on suur fenomen, mida professionaalina, väga paljud kolleegid, koorijuhid muudest maadest on nagu imetlenud, et kuidas nii suur rahvamass suudab nii sünkroonis laulda, kui võib juhtuda, et üks tiib ei kuule teist. Aga siin ongi see fenomen, et koorijuht On lihtsalt tavaliselt niivõrd karismaatiline isiksus, kes seisab selle suure rahvamassi ees. Ja samas ka see, kui sa astud esimest korda selle suure rahvamassi ette ja sa pole seal olnud ja pole seda kogemust olnud. Muudetud karismaatilised nende inimeste jaoks, kes sind vaatavad ja sinu järgi laulavad, et ma olen ka seda kogemust tundnud. Ja see on täiesti erakordne. Nii, aga nüüd muud muusikažanrid ja stiilid, millised köidavad enam? Mulle väga meeldib muusika, teater, ehk siis ooper. Mulle meeldib klassikaline ooper, ma olen konservatiivne inimene, et ma väga ei naudi seda 20. sajandi muusikat. Ma pean kurvastuseks ütlema, võib-olla mõnedele inimestele, et no ma, ma võtan seda professionaalina ja suudan seda analüüsida, loomulikult kuulata, aga kui ma räägin naudingust, siis pigem ma räägin Verdi ja Wagneri. Aga ka Putšiini on just need heliloojad, kelle oopereid ma hea meelega kuulan. Vaatan, nii et selline muusikateater on kindlasti just üks žanritest, mis mulle väga hästi meeldib. Ja võib-olla tõesti ma olen nagu rohkem sobivadki niisugused suurvormid, katooriumid, passioonid, mulle meeldib kuidagi seda jõudu kuulda ja tunnetada ja see ei pea olema mitte forte, vaid see jõud ja vägi ja niisugune pinge on tihtipeale palju nauditavam ka väga suured koosseisuga ette kantud pianos. Sellel pianol on tihtipeale palju suurem sõnum või tugevam sõnum kui Fortel. Nii et Need on niisugused mõtted seoses erinevate saanidega. Kuidas oma muusikamaitse on muutunud aastatega? Eks see muutub ikkagi admist juurde saamisega, selge see, et inimestele tihtipeale, et üks või teine asi ja pärast selgub, et nad ei ole seda kuulnudki, et nad on oma mulje või arvamuse kujundanud, et kas mingisugusele üldise arvamuse alusel või et, et keegi on midagi rääkinud, nii et ma arvan, et siiski kõige olulisem on olnud isiklik kogemus, aga kuna alates laste muusikakoolis läbi Elleri, muusikakool ja konservatooriumi on tulnud õppe eesmärgil kuulata väga palju muusikat siis see on tihtilugu kujunenud ka nende õppejõudude läbi ja ma pean ütlema, et mind on väga palju mõjutanud minu esimene muusikaliteratuuri õpetaja, Elleri muusikakoolist, kadunud Aare Allikvee, kes oli fenomenaalne õpetaja, suutes muusikateooria kokku viia elulisusega. Ja tihtipeale ta rääkis niisuguseid piibu lugusid, mis aitasid noorel inimesel seoseid meelde jätta erinevate elulooliste, sündmuste, tähtpäevade ja muusika iseloomu või loomingu põhjustab osas. Ja ma arvan, et selles osas jään ma tõesti talle erakordselt tänulik olema. Need olid väga põnevad tunnid ja suures osas ka otsus siiski jätkata muusika valdkonnas nii-öelda kõrgkoolis, aga edaspidi ka Elleri muusikakoolis olin ma ju ka ise koori literaat, tuuri õpetaja, mõnda aega on kindlasti tulnud just tänu Aare Allikvee karismaatilise isiksusena. Aga praegu, millises olukorras, millist muusikat eelistaksite kuulata? Kahjuks tunnistama, et praeguses ametis on mul lihtsalt aega muusikat kuulata, palju vähem kui kunagi üleüldse mul on seda võimalust olnud ja kuna ma pikalt sõidan Tartu ja Tallinna vahet autoga tihtilugu praegu on kõige parem võimalus kuulata autos sõites plaate. Ja ma seda aega tõesti oma muusika just elamuste saamiseks tihti lukuga kasutan. Mul on seal ooperit, koore, sümfoonilist, muusikat, erinevaid suurvorme. Aukohal on mul pahigantaadid, muidugi neid mulle meeldib kuulata ükskõik mis ajal ja millises ettekandes. Ja mul on ka niisugust kergemat muusikat vastavalt meeleolule, mul on seal ka Straussi valsid. Aga mul on seal ka eesti muusikast suurepärane helilooja Olav Ehala väga erinevate esitajatega. Ta ongi üks mu lemmikuid, ütleme kergema muusika vallast kiigelaulukuuik, kes teda väga palju laulnud ja niisugusest võib-olla Eve kriinist, Frank Sinatra oma ballaadidega. Nii et muusikat on seinast seina. Aga päris palju tuleb külastada ka kontsert, et mis on, kas erinevate ametlike vastuvõttudega seotud ja ka spetsiaalselt on kutsutud mitmetele ettekannetele, ütleme mind kui ministrit ja kui mul vähegi aega on, siis ma katsun neid ettepanekuid ikka vastu võtta. Aga kas on aega ka ise valikut teha ja mõnda kontserti oma südame järgi praegu valida? Ma pean tunnistama, et kahjuks väga harv tõesti, see on kurvastuseks nii. Ja mul tõesti ei tulegi praegu meelde, et missugune kontsert nüüd viimase, ütleme 10 kuu jooksul oleks olnud selline, kus ma lihtsalt võtan ette kas internetis või ajalehest mingi info, et kas ma tahaksin minna ühte või teist asja kuulama. Enamasti tulevad need kutsed ja nende kutsete vahel on juba väga palju võimalusi valida. Kuna meil on Eesti muusika kuu, siis tahaksin veel eraldi küsida, mis on Eesti muusikast eriti südamesse jäänud. Olav Ehalat oli meil juttu aga keelelt midagi. No jäädes oma liistude juurde, räägiksin koorimuusikast ja praegu on mul pooleli kahjuks hetkel on ta nii pooleli, et ma isegi viimased Poolast Sa oled üldse aktiivselt tegelenud oma doktoritööga ja kuna doktoritöö on seotud Tuudur vetiku ja Roland Laasma kirjavahetusega ja sellega, kuidas õpetaja Tuudur Vettik oma õpilast Roland Laas mäed juhendas, õpetas erinevate oma teoste interpreteerimise osas siis kindlasti Tuudur vetiku. Koorimuusika on mulle väga südamelähedane, olen seda ise nii laulnud kui juhatanud. Aga pärlitest Cyrillus Kreek, Mart Saar ja ei saa nimetamata jätta tormist, tähendab, see on minu jaoks niisugune tippude tipp. Tormise muusikat on erakordselt hea laulda ükskõik mis keeles, olgu need väikerahvaste keeles või eesti keeles või eesti vanas murdes laulda nii Eestis kui ka välismaal ja uskumatu on see, et ehkki justkui sõna-sõnalt, et olgu Saksamaal või Lätis või Soomes, ei pruugi inimesed aru saada, mida need sõnad täpselt tähendavad, siis see fluidum nagu tõmbab neid kaasa ja tullakse selle võnkesageduse peale samale sagedusele. Publik mõistab Tormise muusikat ükskõik mis keeles ega ei oleks laulnud. Nii et ma ei saa ka märkimata jätta, et üks eesti muusika suurkuju just oleks saanud 125, ehk siis 30. jaanuaril Peeter süda, kellest kahjuks on väga vähe räägitud, aga tema muusikat nüüd avastades võib-olla mõnda aega tagasi, me teadsime pigem, et ta nagu orelihelilooja, ainult orelimuusika, tal ise ja organist, aga ta on ka väga palju kogunud põnevat rahvamuusikat Läänemaal ja saartel. Ja kui arvata, et üks inimene, kes orelimuusikast põhiliselt justkui lugu peab peaks olema väga tõsine ja asjalik. Vaadates, missugused rahvalaulud on tal kogutud, mis on tihtipeale sellised krutskeid täis ja võib-olla natukene ropud mõnikord siis teisipidi vaata meie jaoks Peeter süda niisugust ka mitmekülgset isiksust. Ja ma arvan, et täiesti muusikal on veel Peeter südast väga palju avastada. Muusikaelu on niivõrd rikkalik ja see jututeema oleks lõputu. Aga meie tänases saates on ka koht muusikale ja milline muusika võiks siin tänases saates kõlada Laine Jänese muusikaliste eelistuste visiitkaardina. Sooviksin tegelikult siis jagada oma elamust just ühe Bachi kontaadi osas, mis on Vaheta OFF rohtunstist gimme. Et see on üks esimesi elamusi mul üldse ja ta on jäänud nagu pahigantaatidest kindlasti üheks üheks olulisimaks. Kuna ma oma magistritöö tegin ka inglise renessanssmuusika vallast, siis võib-olla vara renessansist siis hea meelega jagaksin kuulajatega oma elamust Toomas tallise muusikast. Aga Eesti muusikast ma arvan, et kuna ma rääkisin vetikust, siis vetiku kuu oleks üks niisugune lugu, mis on lugude lugu. Ma arvan, et kui vetika oleks ka rohkem lugusid kirjutanud, siis sellega ta oleks võinud ka meie Eesti muusikaliteratuuris leida väga väärika koha ja Tormise sügismaastikud on, ma arvan, see teos, mille ma nagu tormise vool välja tooksid. Kui niisuguse kergema muusika poole siis tulla eesti muusikast, siis ma jagaksin oma emotsiooni Olav Ehala lauluga protiino muusikalist papa Carlo laul, sest minu meelest kätkeb see endas ühelt poolt, et niisugust südamlikkust ja emotsionaalsust ja erakordselt kaunis viis on sellel aga see filosoof loogiline sisu. See tekst on igavikuline. Ja hakkame neid kuulama Laine Jänese meelismuusikat. Kõigepealt kõlab avakoor Johann Sebastian Bachi kantaadis number 140. Vahetav prustunstistime esitavad Stuttgardi Cecingergantorei Württembergi Kammerorkester Helmut grillingi juhatusel. Ja seejärel kõlab Toomast hallise Olood ind veis hool, maid. Rast esitab hiljard ansambel koos Jan karbaarekiga saksofoni. Jätkame eesti muusikaga Laine Jänese valikul. Tuudur vetiku laulu kuu esitab Revaalia kammermeeskoor Hirvo Surva juhatusel. Veljo Tormise sügismaastikud Viivi Luige sõnadel kõlavad Eesti filharmoonia kammerkoori naisrühma esituses Tõnu Kaljuste juhatusel ning Olav Ehala papa Carlo laulu. Juhan Viidingu sõnadel esitab kiigelaulukuuik Olav Ehala juhatusel. Seda kõike, mis on vanal mehel, siis enne surma, kui saab õnnistust, ta veider. Kuigi maali Todon Olle annab sooja, tuli. Pea Mu elutööd nüüd jätkab poeg, mu järeltulija. Sina. Emane uni ka sina, näed, mul üks on tõde. Liivale. Ta tõi ka see luud. Pärast. Varsti lõpetamas olen oma elurännakut. Äratan, kui laul on liiga lihtne, õpetlik mula. Selles ilmas. Meie eitus, meie jaatus tuules nagu leht mis saadavad, ongi saanud Tartus ikka õiglane jaanist. Omasingeri võime ja kuri, las surnud. Ainult seda omaks ja mis su hinge puuduta? Ei saa kustutada igavese öösi luu, udu. Lõppenud saates rääkis kultuuriminister Laine Jänes oma isiklikust suhtest muusikaga ja kuulsime muusikat tema valikul.