See asjaolu, miks õudusfilmides ei ole mänginud päris A-kategooria staarid, sellel on omad põhjused, noh me võime ju öelda, et Sigoni Viiver A-kategooria staar, aga sellel ajal, kui ta tegi näiteks Ridley Scottiga tulnukat, ei olnud ta mingil juhul A-kategooria staar. Ma arvan, et tema palganumber oli kusagil 35000 dollarit, mis sest, et aasta oli siis 79 või, või mis iganes, aga siin mängi väga suurt rolli see, kui sa vaatad õudusfilmi, sa ei tohi tunda ennast turvaliselt. Tema jääb elama, et seal peab olema sul pidevalt selline teadmatuse õõva tunne, et keegi ei ole väljaspool ohtu, väga palju lihtsam on tappa tundmatut tegijat. Ja noh, sellist näljast noort näitlejat, kes on kõigeks valmis, on ja tema ei hakka sul pirtsuta. Aga kui ta loeb, loeb 10. stsenaariumi leheküljel, et minu kordan lahkuda. Tema mängib selle välja ja tema mängib selle välja rõõmuga. Probleeme võib tekkida suure staariga, näiteks diivanid sigalise suurt õudusfilmi ei pane, kuigi ta ükskord ükskord oma karjääri jooksul tal on õnnestunud ootamatult ka surra, aga see ei olnud mitte õudusfilmis. Õudusfilmid on aastate jooksul eri kümnendite jooksul olnud erinevad, vastanud erinevatele kriteeriumid. See ei ole, aga kui praegu hakata vaatama, et missugune õudusfilm on edukas aastal 2007 siis pole nagu sellist. Ühest reeglistiku praeguse hetke suund on see, et kesksel kohal on oht täiesti ootamatust allikast, et noh, näiteks kui me võtame kasvõi neid hostelis ilme ja saagi seal ei ole tegu paranormaalse nähtusega, seal ei ole tegu vampiiridega, seal ei ole tegu zombidega, inimesed on ohus, neid on sellesse ohtu pannud teine inimene, pealtnäha täiesti tavaline inimene. Ja lõpptulemus on verine, lõpptulemus on räige, see on üks selline suund, mis on nagu ette võetud pärast, et mida verisemaks muutuvad näiteks erinevad arvutimängud, seda verisemaks peavad konkurentsi poolest muutuma ka ilmselt õudusfilmid, et sedasama arvutimängu publik, et meelitada vahelduseks ka kinosaali, et nad sealt saaksid samasuguse matsu kätte, nagu nad saavad kodus arvutiekraani taga. Publiku noorenemine on üks põhjus, miks on ka muutunud need põhisuunad. Viimastel aastatel on kinokülastajat Valgete jõudnud õudusfilme igale maitsele ja üks selline noh, viimastel aastatel poleemikat äratanud õudusfilmiliik ja selle järjekordne esindaja saag neli on praegusel hetkel Eesti filmihuvilist kaeda kinoekraanidel, mis on see liik, kuhu kuulub saag neli? See on huvitav sõnamoodustis nimega Korno ehk sõna, mis koosneb. Verega mässamine, mis kuulub õudusfilmide juurde teatavate õudusfilmide juurde ja see viimane, viimane osa sellest sõnast porno, selle suuna esindajad on viimastel aastatel olnud seesama saag oma nüüd juba neljanda filmiga ja välja on kuulutatud ka viies film sama suuna esindajaga hostelifilmid. Nii saak kui ka hostelid on üles ehitatud sellele elemendile, kus abituid, inimesi lihtsalt piinatakse ja kogu see hirmuelement on siis selle selle peale üles ehitatud, et mis võib juhtuda pealtnäha täiesti tavaliste inimestega teiste, täiesti pealtnäha tavaliste inimeste käes. Loomulikult ei ole olnud see niimoodi kogu filmiajaloo vältel, et õudusfilmid on läbi teinud väga mitmeid Erifaasa. Kui õudusfilmide esimest korda ekraanile ilmusid, siis oli juba sees väga tugev selline ebamaine elemente, et seal olid peaosades kõiksugu trollid, vaimud, vikatimehed. Väga palju aega ei läinud. Kõige enim kehastatud filmitegelane üldse kinolinal ehk siis Dracula erinevaid vampiire on küll ja veel, et on siin näiteid väga palju, üks selline viimastest tuleb ka 23. novembril Eesti kinoekraanidele, kus siis järjekordselt vampiirid ründavad väikelinnakeses lõksus olevaid inimesi filmis kolmekümnepäevane öö, kus on loodud vampiiridele väga head elutingimused, sellepärast kogu tegevus toimub polaarööl. Kui minna tagasi nüüd hüppega erinevate suundade juurde, siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel võeti suund sellise psühholoogilise õudusfilmi poole kus verega ei mässatud, eriti aga aga keskmes oli selline pidev närvipinge, mis tulenes sellest, et tavaliste inimeste ellu oli tunginud midagi ebamaist, midagi paranormaalset, see tõi endaga kaasa sellise tohutu ohutunde. Et parimate näidetena võitsin ära tuua nii Roman Polanski, Rosemary lapsukest või ma isegi ei tea, kuidas see eesti keeles on rosmeris beibi on ta originaalis siis algupärane noomen siis eksarssist ehk vaimude väljaajaja. Viiekümnendatel oli loomulikult, kui kogu Ameerika elas sellises hirmus, et algab küll, algab külm sõda küll, no et ja siis oli veel see võidurelvastumise ajad ja kosmosesse minekut, siis olid loomulikult sellised õudusfilmid, kus kõiksugu tulnuk elemendid mängu tulid, et sealt ajaperioodist on välja pakkuda selline legendaarne asi nagu inveysinov Padisnatchers, mille jumal teab, mitmes uus versioon nimega invasioon samuti meil praegusel hetkel kinodes jookseb, kus peaosades Nicole Kidman ja Bondina tuntud täiendavalt Craig 70.-te lõpus. Ridley Scott pööras täiesti uue lehekülje filmiga Eilian Eilianist tuli siis neli erinevat filmi ja nüüd on nad ühinenud teise sellise põnevuse õudus. Frantsiisi iga nagu predaator ja need on Eilian versus autori jõudnud juba oma teise filmini, mis meil tuleb kenasti punasel jõuluajal kinodesse. Selle kõige noh kokkuvõtteks võib öelda, et õudusfilm elab.