Alanud on kunstisaade kunst, err. Täna on meil saates kaks teemat. Kõigepealt räägime natukene arhitektuurist Nikolai Kusminni 100.-le sünniaastapäevale pühendatud näitusest. Ja teiseks, räägime galeriis null null kaheksa avatud esimese korruse EKA tudengite näitusest Super Super Fishel kuraatoriks, siis Kiwa ja räägime Kivaga, võib-olla keegi võtab veel sõna. Stuudios on Karen Jagodin, Alexander chapov. Alustame siis saate esimese lõiguga ja stuudios on meil neid Eesti arhitektuurimuuseumi teadur ja Nikolai Kusmini näituse kokkupanija Mihkel Karu. Alustame vast üldisemast. Räägi, kuidas paigutub Nikolai Kusmin Eesti 20. sajandi arhitektuuriloosse. Üldisemast Nikolai Kusmini paigutamisest Eesti arhitektuuriajalukku ehk võib-olla nii palju, et Nikolai Kusmin oli Robert natuse aus Solbergi kõrval üks esimestest Eestis arhitektuuri kutse omandanud arhitektidest, kes siis lõpetasid? 30.-te algul Tallinna tehnikumi ja võib-olla ta nii-öelda eelpool mainitud korüfeede kõrvale päris ei tõuse, aga sellisesse keskpärasuse, mis sai osaks paljudele just hästi paljudele teistele tehnikumi lõpetanud arhitektid, insenerid ja selliseid nii-öelda rea arhitektidest sellist saatust temale osaks ei saanud, et ta siiski tegi endale nime ja eriti just oma ega kõiksuguste konkursitöödega suutis astuda kannale nende nimekamatele tegijatele. Et selles mõttes tema selline positsioon on siiski suhteliselt oluline tähtis kõrge. Tema looming on vist kõige rohkem seotud Tartuga kuigi teistes linnades ka ühtlaselt, võib-olla lihtsalt mainiks, et mõned tema olulisemad asjad või mille projekteerimisega ta üldse tegeles. Tartusse jääb jah, võib-olla ehk tema selline Fige viljakam periood, kuidas Tallinna tehnikumi lõpetanud siis läks edasi Tartusse ja sealsesse asus tööle eraarhitektina ja tegi hästi palju just eramuid siis Tähtvere Tammelinnaosadesse ja ka siis palju selliseid ühiskondlikke hooneid nii Tartus kui ka mujal Lõuna-Eestis. Et sellest perioodist ehk tooks välja tema kinohooneid kino Apollo Tartus, mis on kahjuks nüüdseks hävinenud, samuti kinoheli kahe viinud ja ühiskondlikest hoonetest ka silma paista, siis suure munamäe jalamile ehitatud Haanja turistide kodu rahvamaja, siis on tänaseni säilinud, et ta ise on mitmel korral oma mälestustes öelnud, et tema selliseks amplaaksali tsiviilarhitektuur, et elamud ja ühiskondlikud hooned, näite siis seal Tartus ka projekteeris. Kui vaadata Nikolai Kusminni nime, siis see viitab tema võõrapärasele päritolule, ta teatavasti oli sündinud Riias, aga kas tema selline lõimumislugu Eesti ühiskonda on eesti ajal olnud pigem siis erandlik või, või reeglipärane? Ma olen ise on jäänud mulje, et pigem paindlik, et pigem sellised kas siis samuti nagu tema segavereline, nagu ta olijaid siis poola, vene, prantslase segaverd või siis teised, kes Venemaalt tulnud arhitektid, et nemad mingil määral ära läinud nagu sihukeseks ühtlasemaks grupiks, kuid tema samal ajal töötades Tartus siis seal nagu siiski lõimus rohkem ja ja hiljem on ta tööst mäletatud sellise sest Eestis nii-öelda esimese vabariigi aegset arhitektuuri hästi mäletavad versioonina, sest üheksakümnendatel hakkas uuesti see Eesti arhitektuurielu nii-öelda taasloomine pihta, et siis just tema käest väetisena Schmidti, sellise viisaka ja džentelmen lõiku 20. sajandi alguses härrasmehe käest siis nimelt seda, kuidas tollel ajal arhitektuuri ja rooli Kui nüüd rääkida konkreetselt sellest näitusest, et kuidas selle kokkupanemine oli, et kas oli materjalidest puudus või oli materjali, mille seast valida väga palju? Mingil määral võib öelda, et oli siiski materjalid üle kellased, kuna galerii naid siis pind on juba suhteliselt selline ette määratud ja kuna arhitekt elas suhteliselt kõrge eani, siis ta suutis ise panna kokku oma arhiivi, selle süstematiseerida ja andis ka 90.-te algul muuseumile üle, nii et meil oli vägagi suur materjal tema koht olemas, nii et sealt tuli siis valik teha. Ja noh, ütleme, et ligi 80 protsenti sellest välja pandud praktiliselt 80 protsenti. Kas selle materjali hulgas on ka eksponaate, mida varem ei ole näidatud? Tema kohta ühtegi personaalnähtust ei ole seni toimunud, nii et väljapanekul siis kõik peaks olema selline uus ja huvitav. Kuid on ka selliseid, et nii-öelda huvitavaid leide näiteks tema vaba käega tehtud, siis eskiisid Estonia uue teatri konkursile, kus ta siis lõpuks küll ei osalenud. Aga sellele tehtud selleks, et tema sellisest üldisest Fungilikus laadist kõrvalekalduvad selliseid suhteliselt niisugused moodsad ja lennukad eskiisid, et need nagu olid huvitavad ja ka mõningaid elamuprojekte, mille kohta hetkel puudub info, kas ja kus nendele ehitatud on. Ning ka siis tema kooliaegseid joonistusi, mis olid ka sellised huvitavad. Kas Nikolai Kusminni näitus on nagu osa sellisest kohustuslikust muuseumi programmistate tuleb lihtsalt pidajalt näituseid vahetada ja siis tana täita seda aega mingite näitustega või anda kuidagi muul moel oluline, et aiast 2007 on nüüd avatud on, et millest ta kõneleb? Kindlasti otseselt sellist ruumi täitmise projekte nende otseselt ei olnud, et oli vaja ruumi teha selleks, et seda sinna vahele mahutada. Aga miks see näitus tehtud on, see on aastast 2006 augustikuus, kui oli arhitekti 100. juubel või sünniaastapäev ja kuna on välja kujunemas mingil määral Muuseumis traditsioon selliste suurte ümmarguste tähtpäevade puhul näituse teha, siis otsustasime sel arhitektipoolsel näituse ära teha ja kuna materjali nii hästi olemas oli, siis oli seda ka suhteliselt lihtne ja kiire teha. Et kus mingi kavala mehena põhimõtteliselt panin seda näitas iseenda surma kokku tõeliselt viisite, täida seda mõningal määral täitsa nii-öelda jah, et see kogu oli teelt jah, täiesti hästi süstematiseeritud ja olemas ja ajaloolise järjekorda panna. Näitusega kaasneb peagi ka väikekataloog, et kuivõrd läbi uuritud, kus minna nii-öelda kataloogi, kirjuta seisukohast on, et kui palju oli varasemaid artikleid või käsitlesi, millele toetuda. Kus Minni on käsitletud aren suhteliselt vähesel määral nagu öeldud, et ta ei kuulu nende Eesti tipparhitektide hulka sellest perioodist, niiet et ta on enne võetud nii-öelda tähtsamad ja siis need edasi mindud siis vähemtähtsamate huvitavamate arhitektide juurde, nii et ilmunud on temast suhteliselt vähe. Arhitektuurimuuseumi aastaraamatus 10 on toodud välja katkeid tema mälestustest ja ka on trükis ilmunud TIP i juubeli puhul ilmunud raamatus siis sealt tulnud arhitektide inseneride kohta raamatu. Et seal on nagu tema kohta artikkel. Aga muidu on pigem olnud vähedamast artikleid ja teda uuritud. Kas Nikolai Kusminni oli omaloominguline kork periood, mis nagu enim tähelepanu väärib kõrgperioodiks, võib-olla oli tõesti Eesti periood siis enne teist maailmasõda, aga samas ta jätkas suhteliselt samalaadses stiilis ka pärast seda, nii et on selles mõttes huvitav arhitelt ka, et tema stiil nii enne seda kui pärast seda on suhteliselt sarnane. Mis on muidugi tähelepanu väärne veel selles valguses, kuidas ta suutis ta seal ka stalinismiperioodil säilitada, et siis küll on olemas ja tema nii-öelda Fungilik, millel ta siis on juurde lisanud kõike seda vajalikku stalinistliku. Võib-olla üks asi, mis tema nii-öelda tegevust pärast sõda nagu tagasi tõmbas, oli see, et ta asus tööle põllumajandusprojekti peainseneri neljandas peaarhitektina ja oli seal sellisel rohkem administratiivse tööga seotud, et seal kuigi ta peaarhitektina õliga seotud projektidega, et siis kindlasti ka see, nagu mingil määral pärssis tema sellist loomingulist tegevust. Aga samas ehk tema üldsusele tuntuim hoone aga pärineb samal ajal jällegist teistele pärast aegsest perioodist siis Narva-Jõesuu puhkekodu, nii et seal on selline suhteliselt huvitav nähtus tema poole siiski suutis mingisugust taset säilitada ka pärast temale tekkinud seda katkete sõda läks tema loomingusse ära lõiganud. Narva-Jõesuu peaksid tsiteerima siiski, eks ole. Tagasivaatavalt seda küll jah, aga selles mõttes, et ta tagasivaatav nii tema enda loomingule ja ka siis üldisele Eesti 30.-te arhitektuurile, ehk siis funktsionalismile. Aga samas Alar Kotli ütles selle ülemnõukogus toimunud kaitsmisel selle hoone kohta, et see on kui muidu tehtav arhitektuur ehk siis stalinism 200 aastat ajast maas, siis vähemalt Kusminni tehtav arhitektuur on ainult 20 aastat maas, nii et selles mõttes sellel perioodil Kotli liialdasin muidugi kuidas ta täpne nii-öelda ametinimetus oli seal põllumajandus, mis kõigepealt riiklik projekteerimise instituut, põllumajandusprojekt. Seal oli ta mitmetel ametikohtadel nii peainsener, arhitekt, kuna ta oli tipi lõpetanud, siis ta tegelikult oli nii-öelda selles võtmes inseneriharidusega ja hiljem, kui põllumajandusprojekt siis reorganiseeriti maa ehitusprojektiks tema juhtimisel, siis olid seal peaarhitektina. Kas tema suhtes saab rääkida siis ka nii-öelda sellisest sovhoosi kolhoosi arhitektuurist? Mingil määral küll jah, et projektides on ka nii-öelda lauda projekte ja kolhoosiklubide kolhoosi kontorihoonete projekte, et selles mõttes, et sellega nagu tegelenud ja muud selliseid maaelamuid ja ka aiamaju ja kõike muud sellist teinud, et kui siin on kõne all olnud isegi noh, ala Postimehe online küsitlused, et kas endised nii-öelda kolhoosihooned ja need peaks nagu ära lammutada vahet, siis see puudutab ka Kusminni hooned. Mingil määral kindlasti. Mis sa arvad, kas kosminnil on midagi selles plaanis väärtuslikku, mida säilitada? Ma ei näe üldse vajadust, et mingeid asju ära lõhkuda, võib-olla mingid amortiseerunud laudad, jah, aga ma arvan, et kolhooside klubihooned ja muud sellised, nendest ma küll nagu vajadust lammutamiseksine. Sa oled mitu korda maininud oma jutluses Kusminni mälestusi, et millised need, tema kirja pandud mälestused on nad, sellised oma argielu heietused või on seal konstruktiivset eriala kriitikat. Tähendab mingil määral võiks öelda, et on segu nendest mõlemast ta ei olegi sellist nii-öelda perekroonikat kirja pannud, tal on rohkem sellist nii-öelda argielutööelu ja selle kirjeldusi. Ja ka mingil määral ta sinna sisse pikkinud siis nii-öelda oma arhitektuurilist nägemust ja suundab arhitektuurilisi püüdlusi proovinud kirja panna, seda küll kinni nendest rohkem sellest pikemas Elusümfoonia nimelises kirjutises, nii et noh, sealt juba paistab, tuleb välja, see, ta on seal pisut sellisele poeetilisemalt teele läinud. Kui sa panid Minni kolmekümnendad nii-öelda mõneti ühte patta Volbergijanatosega, et kes oleks 21. sajandi Eesti arhitektuuris, Kusmin. Ega selle peale mõelnud küll ei ole ja tõenäoliselt nii, no võiks võtta kriteeriumiks, et eks ole tsiviilehitus ja mitte kõige edukam siis või? Edukast oli omas ajas, sest Tallinn ehitas see, mida ta ehitas, oli ikkagi suhteliselt suur kogus seal Tartus, aga mitte võib-olla kõige nimekam ta kindlasti ei olnud nende tippude hulgas tõesti, selles mõttes on jah, täitsa õige, väga oluline tegija siinsel arhitektuurimaastikul kindlasti seda võib-olla mitte kujundajana, aga osalejana. Meenutuste jutt otse tahtsin küsida, et, et kas need mälestused leiavad siis publitseerimist kataloogis. Jah, suurema osa sellest ilumust kataloogist moodustabki tegelikul, et tema nii-öelda see mina nimetan seda lühemaks autobiograafilisest, siis tema nii-öelda autobiograafiline visanud, kust ta siis oma kirjeldanud oma elu kuni aastani 73. Et see moodustab sellest kataloogist pikem osa, millele lisandub siis nii-öelda sissejuhatav tekst. Isiklikult ma loodan, et siis kunagi hiljem ka see pikem elu sümfoonia kuidagi kaante vahele saada. Kaua siis Nikolai Kusmini näitus lahter jätkas? Juubelinäitusele tuleb lisanud, kes järgmine näitus on lahti 11. veebruarini ja juubelinäituste reas kindlasti tuleb lisa, aga hetkel see ei ole veel meil teada. Aitäh tulemast, Mihkel. Sale kunstpunkte Erran otsaga galeriis null null kaheksa, kus avati popkunsti ja minimalismi piiril sees väljas näitus mis koondab kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna üliõpilaste põhimõttelisest kursusetööd. Juhendajad olid kreeka Kristing Kiwa ja nüüd hakkame rääkima aiagalerist Leadrikolon ja siis veel paar üliõpilaska, et miks vajalik õnnetuse, üliõpilaste koolitöö sai näituseks pandud võib olla alust. Aga kas sellest, et Eesti kunstiakadeemias on hakanud rohujuure tasandilt haridusreform mis tähendab seda, et esimese kursuse õpilasi ei panda enam mitte joonistama Michelangelo Taaveti suurt varvast, vaid neid visatakse kohe keset tänapäeva keset sellist nähtust nagu popkunst, mida Ma nii loengu kui workshopis vormis neile oma kogemuste põhjal püüdsin õpetada. Ja kuna popkunstikeel visuaalse keelena on midagi sellist, mis ümbritseb meid kaasajal või tänapäeval igast küljest ja mõnes mõttes kõik räägime selles keeles ja oleme selles keeles sees. Ja on võib-olla raske seda väljastpoolt vaadata, mida suutis Algne kunst 60.-te alguses, kui popkultuur ei olnud nii peale veel tunginud, et see tundus mingisuguse elitaarse ja uue eriteeriva asjana. Ja kuna ma olin fakti ees, et esimene kursus visatakse kohe vette ja kästakse ujuma hakata või ise ujuma õppida siis seetõttu läkski asi nii radikaalseks, et kursusele järgnes näitus ja näitus sai järgneda ainult seetõttu et hindamistele sattunud tööde tase oli esimese koosluse kohta üllatavalt kõrge. Ja olid kaks kursust järjest nimelt popkunsti minimalism. Siis tekkis visioon näituse tervikust juba hindamisel. Ja see on formaalne põhjus, miks need asjad koos on. Aga formaalne põhjus andis ka sisulise põhjuse et popkunsti ja minimalismi seos kunstiajaloolises perspektiivis on vaidlusobjekt siiamaani. Et mõnes mõttes on tegemist täiesti vastandlike diskursustega. Ühelt poolt popkunst, mis tegeleb Meie igapäeva tarbe esemete ja selle maailmaga teiselt poolt minimalism, mis oma klassikalisel kujul püüdles tseni või kunsti olemuslikkuse kunsti, Poindi poole. Ja kuigi mõlemast on saanud, nagu ma ütlesin, popkunsti puhul keel, mille sees müleni oleme, mida kõik räägime ja minimalismi puhul see, mis on saanud mingiks kodanliku maitse normatiiviks. Ja see omakorda tekitab veel mingeid vastandusi ja küsimusi. Et mõnes mõttes nagu Anders Härm on öelnud, see on popkunsti minimalism on ühe medali kaks külge. Et neid asju võib võtta kunsti teoreetiliselt seisukohalt. Aga samas on mõlemad tulnud küllaltki palju, nagu tänavalt või, või noortekultuurist, et lihtsalt nagu fännisuhe. Näiteks Edward Liussismifon popkunsti puhul öelnud, et see on eluviisi. Kõrvalprodukt on kunst, mitte see ei ole eesmärk omaette mis just eriti näo popis kaheksakümnendatel tuli esiplaanile, et kunst oli seotud tärkava klubikultuuriga ja Miks näituse nii-öelda galerii null kaheksa tegutseb, antud hetkel ju ühes ruumis koos valgustite müügisalongiga, et see ongi see kodanliku maitsenorm, mille siis sees näitus toimub. Oli see nagu taotlus, et see just nagu valgustid salongi ja galerii ristimis toimuks, tekitada selline sulamisefekt. No sellega ongi see asi, et kui me võtame popkunsti kui popkultuuri kvintessents kas nihet sellest popkultuurist või mingit kõverpeeglit sellele või seda, mida nagu tasuks müras tähele panna või välja tuua, kust hakkavad mingid uued tähendused kasvama siis sealt hakkavadki küsimused tekkima. Ja sa kahe oma jutu sissejuhatuses ütlesid, et me elame nii-öelda mis iganes popkunstikeele sees või midagi sarnast, aga noh, mõneti nende üliõpilaste tööd on kinni nendest saades ikoonilistes kuuekümnete popkunsti, märkides Superman. No mis, kui Andy Warhol näeks mõnda Eesti iga nädal ilmuvat tabloidajakirja, siis kuuekümnendatel talle ilmselt oleks väga meeldinud. Aga praegu on see muutunud rutiiniks või selliseks koitus interOctuseks. Et asjad muutuvad ajas. Need samade märkidega nagu McDonald's, edasi opereerimine nagu põhjendatud ka 40 aastat hiljem. See oli sellel näitusel osalevate kunstnike valik. Kui nad soovisid McDonald siga opereerida, siis ma ei saanud neil keelata seda. Kaido Ole käis ühes saates, rääkis, et ta nagu kurb seisust, kui ta rääkis vallalt viskel maali sisseastumisest, et inimesed tulevad kõigi lemmikkunstnikud, on ikka intressionisti. Kui sa ütlesid, et tööde tase on tugev, siis kas need üliõpilased, kes siis sinu käe all või Kristingugejale sattusid olid mingiks erandiks sellest intressionisti normist? Ma räägiksin konkreetse töö näitel, et tulevane kunstnik nimega Regina kuningas tegi sellise töö, ta pani kinni kunstiakadeemia lifti ukse väljastpoolt ja see lõi täpselt sellise nihke nagu igapäevavälja kujunenud situatsiooni, et kõik on harjunud, et ühes kohas on uks ja kui seal äkki seda ust ei ole, siis kuni seda ust vaja ei ole, siis ei panda seda tähelegi, kas on seal või mitte, aga võib-olla annakski jutujärje nimetatud noor kunstnikule endale. Kõigepealt küsiks, et kuidas uks puutub, sellesse näitusse? Siin näed sa, seda küll esinejat ei ole, aga ma koolis tegin sellise minimalismi kursusel aga kuna see oli seotud konkreetse kohaga, siis seda ei olnud võimelised galeriisse tuua. See töö nägi välja selline, et teise korruse lifti ukse, mis meil siin kinni, et seal greerik sein, panin kipsi radiga ja värvisin sama värvi nagu see sein oli seal. Ja siis, kui ma selle komisjoni sinna klassi siin oma tööd esitlesin, siis nad ei pannud seda tähelegi seda tööd ja siis oli nagu konkreetselt näitama, et siin on minu töö, siis lõpuks märkasid neljandast hetkest lifti vaja, nad ei osanud otsida tööd. Ja see oli hästi tore, seda teed selles mõttes nagu tehase suhtumist näha kooliga. Et siis kaks võimalust, kas õppejõud olid klaustrofoobia akud või oli täielik triumfi. Minu meelest täielik trump vara ja sealtsamast seda tööd sai nagu jälgida ka seestpoolt, et sõit teisele korrusele ja siis uks nagu lihtsalt oli seal suletud. Ja sa ei saanud liftist väljuda. Ja ma pakun, et Eesti kunstiakadeemia majandusjuhataja oleks šoki saanud, kui me oleks talle esitanud taotluse, et me tahame kuuks ajaks viia minema majast lifti koos liftišahti ka ja peale selle suure suure osa kõiki korruseid, mis sinna lifti juurde käivad. Noh, väheoluline fakt on muidugi see, et ei oleks galeriis sara mahtunud, aga kontseptuaalsel tasandil siin tekib teatav tähendusväli. Küsiks. Olla Lea Adricornilt ehk siis galeristilt, et kuidas te kommenteerite? Kommenteerin seda, et see näitus sai juhuse tahtel teoks galerii lihtsalt tunni suvisele popkunsti paadi vastu, sest galerii on projekt. Carey on tegutsenud enne Viru keskuses, kus oli 1400 ruutu pinda enne keskuse remonti minekut ja need on miniformaat. Ja eelmine aasta andis galerii raamatu välja kostabist ja voor holist. Nii et see on nagu selle projekti pikendus ja kuna me sattusime Kivava suhtlema, siis ma tegin sellise ettepaneku. Ja siit läheb juba loogilises järjestuses. Kiva ei nüüd. Nii et ma olen täiesti vaimustatud sellest asjast sellest näitusest nendest noortest inimestest, et nad on need galerii nagu kunstnikud, väike pere. Ja ma arvan, et me jätkame koostööd. Miks galerii null null kaheksa valgustasite poesem? Sellepärast, et moodne valgustus on galerii sõber Miks mitte Viru keskuse kuskil näitustele? Viru keskus on täiesti ideaalne paik ja tegelikult seal ongi popkunst igal poolletis ja, ja vitriinis ja vaateaknal ja seal võiks teha iga päev mingeid perfomenseid mida iganes fantaasia välja mõtleb, aga seal ei ole seda vaimu, ma ei näe seal seda kunsti soodustavat vaimu. Öeldakse niimoodi, et võõrasse kotta nagu oma seadust minna lugema ei saa, et siin moodsas valgustuses galerii tegutseb nagu nagu partneriga koos. Et see eeldab, et kui sa tahad teha mingeid perfomance asju mingis kohas, siis peaks olema oodatud. Antud näituse tööd võiksid olla täiesti asendatavad mingite niigi artiklitega. Kristi Kukk vist tegi seal lambid, mis sujuvalt läksid nagu müügiekspositsiooni hulka ja noh, mingid muud asjad. Võin pea anda, et enamus inimesi arvab, et kunst tuleks asendada müügiobjektidega kommend võib-olla minimalismi koha pealt pean näituse kuraatorina mainima, et kuivõrd kunstiakadeemias neid kaasaegse kunsti probleemide sarja loenguid viivad läbi erinevad õppejõud ja siis see näitus pandi popi ja minimalismi kursuste põhjal kokku. Popi kursust juhtisin mina ja minimalismi kreegaa Kristring. Ja pean ütlema, et kreegaa Kristringu juhitud kursusetööd olid võib-olla isegi natuke huvitavamad või sügavamad. Põhimõtteliselt on ikkagi pretsedent, et esimene kursus võetakse koolist välja ja viiakse galeriisse. No see on selline radikaalne õpetamismeetod jah, et võitle-või-sure. Küsisime ühelt osalevad üliõpilased nooreraalilt, mis ta oma Ameerika lipu värvides McDonaldsi tööga püüab meile öelda. Just kõige parem seletus selle kohta on see, kui ma kunagi nägin dokumentaali Ameerika ülesöönud inimestest seal ütles üks naisterahvas, kes oli oma ülekaalulisuse tõttu mingisugustel rangete dieetidega, et ta ükskord elus tundis mingisugust, eriti imelikku tunnetama kõhus ta ei saanud aru, mis asi see on. Lõpuks selgus, et ei tunne nälg. Ja siis peale seda ta rääkis, et Aafrikas on lapsed, kes tunnevad seda kogu aeg. Ja siis ma lootsin tema sihukesele mõtte avanemisel, et ta kuidagi nagu saab sellest aru, kui, kui ebavõrdselt mingid asjad maailmas on. Okei, ta, ma ütlesin, et kaotlasse mörica for food. Et ta leidis, et Ameerikat tasub õnnistada jumala poolt oma toidu poolest ise tehes surmapattu üle hõgides sihukene lihtsalt noh, ütleme kriitika siukse, korporatiivse imperialismi suunas. Võiks võiks olla pojamine. Mind näitas mulle ei üllatanud, et Ameerika märkidele läheneti keel, põsed eriti sellest, nagu välja keegi ei kukkunud. Need on märgid, millega kõik saavad hõlpsasti ümber käia ja mis on nagu kõige oma töö. Et kas ilma irooniata käsitleda oleks olnud võimalik. Kindlasti oleks olnud võimalik, igasuguseid asju on võimalik teha, aga see ei tähenda, et neid peab tegema. Aga ometigi kõik tegid keelbuses või mis sa arvad? Ma arvan, et võiks nagu kokku leppida, et Viru keskus ja McDonald's on popkultuur ja popkunst ja seda saavad seal, kes tahavad ja kes tahavad, suhtuvad kriitiliselt. Aga me võiks siirduda märksa sügavamate teemade, nimelt selle näituse minimalismi poole juurde. Võib-olla räägib tütarlaps seal, kellel oli väga hea minimalismi Kuna Kiva sundis minimalismi peale üle minema, viskasime teele Altmäelt. Tema töö on langev leht kohta. Kuna oli meil nii manismi tööülesanne ja siis ma mõtlesin, et kuna kõik lahendavad selle ruumilise, kas siis lambid või installatsioonid siis mõtlesime, et teeks äkki äkki maali. Ja kuna meil on siin kunstikool, siis piirdusin puhta valge lehega proovides seda kujutatud maaliliselt, kujutlesin lihtsalt puht langevat lehte langemas ega midagi erilist see on siis maalisin selle valmis. Suure pärandaja tuli koostöös isaga, kes valmistas mulle suurepärase suure kasti, mille peale maalisin. Tuuleke oli puuleht ei, see oli seal pildi peal. Kujutatud oli tavaline paberileht. Aga puud ma ei tea, millest valmistatud. Original oli vist WC-paber? Võiks töödest oli vetsupaberi rulli selle tööülesanne oli siis kujutada sellist abstraktset logod ja mina valisingi sellise kitsiiliku lähenemisviisi ja ja nägin seal jälle irooniat. Eluviisi tahtsin propageerida tööga. No mina nägin näiteks teele töös top kunsti, sest ma ei saa lahti, et minu teaduse langev leht samastatud kas mingi äkki paljundustöökojal logoga? Seda olen küll esimest korda. Minule meenutaks ainult minimalism, et ma ei näe seal mingit erksaid, värvitoone ega tänapäeval igal pool kujutavaid sümbolina või midagi sellist. Ja see on väga õige tähelepanek ja see võtab ka omal moel seda näituse probleemi kokku, et kus lahe vahe või lahe läheb minimalismi ja popkunsti vahel kui need vormi substants, ide sisu-substantsi, nagu on täiesti ära vahetatud. Kauaks näitus jääb avatuks super super fish. Jääb avatuks vabariigi aastapäevani. Ja aadress on siis Rävala puiestee seitse. Kival varsti tuleb Rael Artel provičexpacis Tartus keskraamatukohal näitus tekstist masinal. Tekstipõhine kunst on asi siis, mis sünnib klassikaliste valdkondade vahel. Klassikalised valdkonnad oleks siis visuaalne kunst, kirjandus ja muusika, tekstipõhine või sõnapõhine või keelepõhine kunst. Ajalooliselt on väga raske seda välja joonistada. On tulnud, kuidas ta on tulnud, aga mõnes mõttes ta on olnud nii kaua olemas, kuni on keel ja mõtlemine eksisteerinud, et ta kunstilises mõttes on erinevaid vorme võtnud. Ja kuidas ta vaadelda, et võib-olla üks asi ongi, et kirjutavad inimesed, kes ei rahuldu artikli või, või raamatuformaadiga kuna see tekst pressib välja raamatukaante vahelt ja võtab mingisuguseid teisi vorme. See oleks nüüd siis nagu kirjandusepõhine lähenemine samas kunstis on ilmselt konkreetne luulegraafiline poeesia ja sellised asjad nagu tugevam põhja alla andnud. Mis helieksperimente listikasse puutub, siis seal spauken vööd, et võib-olla üldse esimene asi, mis Edison kunagi lindistas, et see käib juba tekstipõhise kunsti alla kuivõrd tema lindistusmehhanism oli tänapäeva jaoks nii eksootiline ja, ja ta kasutas seal sõnu ja keelt. Ja kuna see nähtus on nagu eksisteerinud ja kuskil kuskil virvendanud igal pool, et nagu kunsti puhul me oleme harjunud, et alati seda saadab mingisugune kas see on siis kunstniku allkiri pildil või Pealkiri selle pildi kõrval mingisuguseid lipaka peal seina peal või, või seinatekste. Aga teinekord see tekst ise hakkab domineerima ja see pilt muutub ebatähtsaks. Eesti kunstis on Peetri linnap oma krestomaatilised tööga selle eriti hästi välja toonud, kus ta on lihtsalt võtnud erinevate kunstnike signatuuri piltide pealt. Ja selle näituse üks mõte oligi selliseid teoseid kokku koguda. Ja see kooslus, mis sinna galeriisse tuleb, on selles mõttes imelik, et seal on kunstnikke, kes on alates kunstnikest, kes on osalenud Veneetsia biennaalil, näiteks? Vadim, riskin kuni kunstnikeni, kes ei olegi üldse kunstnikud või ei ole varem galeriidesse kunagi oma projekte teinud, aga neid ühendab kõik see, et nad mõtlevad tavalises keeles, mitte ei mõtle ruumilistes või pildilistus kujundites, nagu galerii kunsti puhul see nii tavaline on. Kaheksas veebruar on näituse avamine Tartus keskraamatukogu all. Ja näituse peaesineja on ei, Chief kes nimetab iseennast, põuem Prodioosseriks nagu luuletuste tootjaks. Ja tema näol on tegu sellise sound põued prii maailmanimega, et näiteks ars elektroonika, mis on maailma kõige suurem elektroonilise kunstifestivalil, selle Grand Prix kaks korda saanud hetkel väga kindlalt ei tea veksleid välja anda, kuna tegu on nagu superartistiga, kes teab oma headust ja seetõttu on ta meelitamine ühte Ida-Euroopa väikeriiki üsna raske, aga, aga ma loodan, et see saab teoks kuna oma abistava käe on alla pandud nii Eesti kultuurkapitalile kui kultuuriministeerium. Kuulasid järjekordset saadet kunstpunkte ergus täna me rääkisime kahel teemal. Kõigepealt rääkisime Mihkel Karuga arhitektuurimuuseumis Nikolai Kusminni juubelinäitusest, mis seal avati ja teiseks aga Kariis, null null kaheksa avatud EKA tudengite popkunstinäitusest. Stuudios olid nagu ikka Karen Jagodin, Aleksander Tsapov. Vahepeal võite meid kuulata internetist, muidu Kuulmiseni nädala pärast.