Tere alanud on saatekunstpunkte err järjekordne saade. Täna oleme sele jaganud kahte plokki. Esimeses plokis räägime Tanja mu raske ajaga ja see on meie saate üks selliseid esimesi personaalsarnaseid palasid, et ei räägi ühestki konkreetsest näitusest, vaid ajendiks temaga rääkima. Seal oli see, et ta sai vaala kunstipreemia. Teiseks on aga meile stuudiosse kutsutud Tiina Jõgeda, kes on siis kehaturu näituse idee algataja ja see näitas, on hetkel avatud Tallinna kunstihoones ning käsitleb inimkaubandust ja prostitutsiooni. Stuudios on saatejuhid Aleksander saator ja Karen Jagodin. Oleme saatega kunst. ERR ei olnud juhuse tõttu Viru keskuses, et teha väike möla, midagi persooniloo sarnast. Äsjase vaal galerii preemia võitnud kunstniku Tanja Moraskaajaga alustame otsast peale, et üritame mingi pildi paika panna, et kuidas staniuma Raska ja üldse on jõudnud sinnamaani, et vaal galerii preemiat saada, et seega liigume tagasi minevikku ja küsime päris traditsioonilise küsimused, kuidas Tanjast kunstnik sai? Kas see on keeruline küsimus, ma arvan, et teadlikult või, või faktiliselt sai siis, kui ma tegin esimest soolonäitus, mis oli Deco galeriis projektiga Man's Play naistest aktifotod ja siis veel korraks sain kunstnikuks kui valmis teine näituseprojekt. Ja kolmas ja neljas ja nüüd ma tunnen ennast toredasti selle preemiaga. Kuidas sinust nagu fotograaf sai, et sa algselt õppisid ajakirjandust, siis? Ja ma õppisin ajakirjandust pedaja ülikoolis. Ma õppisin ajakirjandust, hakkasin kohe esimesest kursusest kirjutama tekste artikleid ja ma vaatan, et mul oli niisugune nagu uudiste rubriik uudised Pärnust, kuna ma olen Pärnust pärit tähendab, ma kirjeldasin erinevaid. Ja siis ükskord toimetaja ütles, et äkki sa tooksid fotosid ka, et kuna Pärnusse fotograaf ei ole, siis muretseb palun ise seebikat või mis iganes. Smanitsem kapis vana isa Simiiti, hakkasin sellega ringi. Ja siis teatud aja pärast kultuuritoimetaja ütles, et et kuule, sinu fotod on palju paremad kui su tekstid. Noh, see oli niisugune lihtsalt tööpäeva lõpus. Dialoog, sõbralik soovitus. Ma hakkasin selle peale pikemalt mõtlema ja otsustasin, et pilt on palju mitmekeelsem kui tekst. Näiteks siin Eestis minu jaoks. Ja mulle tundus, et kui ma valmistan pilte, fotod. On lootus, et minust saab aru muukeelne lugeja või ingliskeelne lugeja, et mu piirid on suuremad, laiemad ja päris kaua. Pildistasin Ma olin nagu pressifotograaf ja tegin paralleelsed tekste portreelugusid ja portreteeris siin ise inimest. Sellist suht mugastest, mina võisin ise otsustada, mis võtmas, ma kirjutan inimesest ja mis valguses ma portreteerida inimest filmi peale. Hiljem tekkis huvi stuudiofoto vastu, kui ma töötasin ajakirjade kirjastuses ajakirjas, seal olid suurepärased stuudiovõimalused ja siis esimene stuudio portree oli Liinas kuskajaga. Meie kohalik kirjanik tuli juubel ja siis lavastaksime kaanepilti stuudios. Puškini juures oli väga meeldiv kogemus. Aga tore pilt tuli välja. Su koduleheküljel oli kirjas, et juba aastast 2000 hakkas ka sinu koostekunstirühmitusega avangard. Et see oli neli aastat, enne kui sa jõudsid oma esimese isiknäituseni. See juhtus nii, et seitse aastat tagasi oli juubel ja tal oli Vene saatkonna galeriis näitus üleval. Ja siis oli kokku lepitud, et ma lähen Malle Leisi ateljeesse ja kuna mulle tundus ja toimetaja tundus ka, et portreefotot mul tulevad paremini välja, siis ma läksin porteteerima malli liiste ja teatud aja pärast. Ma tõin mallile pilte näitama ja ilmselt sellesse hetkes. Me hakkasime Sander ka pikemalt ja positiivsemalt suhtlema. See oli siis enne seda, kui aastased üldse fotot õppima Tähendab ka kogu selle aja jooksul ma töötasin ajakirja ja hakkasin huvi tundma moe vastu. Mul tekkis koostöö passilissaga ja muude moe kunstnikutega, et see stuudiofoto ja ajakirja foto hakkas nagu vaikselt käivitama ja suurenema, nii et, et ma olin rohkem nagu moepeale kontsentreerunud. Aga siis, kui ma hakkasin vaikselt lõpetama ja ajakirjandust ma korraks astusin kunstiakadeemiasse, siis olid avatud uste päevad ja ma lihtsalt tundsin huvi, mis seal toimub, et kas oli juba teist korda vastuvõtt. Aga ma tahtsin lihtsalt vaadata, mis töödega inimesed sinna astuvad, mis inimesed seal töötavad ja mul juhuslikult olid tööd kaasas, mida ma sain just ajakirjast tagasi. Ja siis Eve Kiiler arvas, et ma kindlasti peaksin nende juurde tulema. Sisseastumisel. Kui sa hakkasid pihta sellised pressifotoga ja liikusid sealt edasi ka moefotol, et palju sul siis segunevad, need erinevad tööd, et nii-öelda tellimustöö ja siis nimetame seda kunstiliseks eneseväljenduseks, mida sa siis oma näitustel üles oled pannud. Tähendab, ma mäletan, et kui ma tulin koolie ERKIs esimest korda siis väljas olid mu esimesed Bilbordid, suured reklaamid ja see oli interesti kampaania, õpi eesti keelt. Et siis ma mõtlen, et siis, kui ma hakkasin kunstikoolis õppimas, siis paralleelselt ma tegelesin reklaam fotoga. Aga siis iga iga aastaga koolis hakkasin üha rohkem loobuma ja kulutama oma aega oma projektide jaoks. Ja, ja siis, kui ma teisel kursusel tegin isiknäitus. Ma olin sellise nagu kompromissi või selle suure otsuse ees, et kas ma kulutan aega näituste jaoks. Edaspidi tegelen mõttetu kommertslavastusega tehnilise lavastusega. Ja viimasena. Meil on nii, et, et ma hea meelega teenin leiba. Teenid leiba siis mõttetu kommertslavastusega. Kahjuks aga kui mõttetu see siiski on? Tähendab mõttetu on, ta on selle poolest, et et see toob teatud tunnistust ütlema ja reklaamfoto on, on puhas tehniline foto ja see ei ole sugugi individuaalne. Projekt ei ole sugugi nagu individuaalne mõtlemine ja loominguline tegevus. Samas, kas ei olnud mitte sinu töö, see kunagine digimobiiltelefonikampaania, kus oli kahe Jeesuslapsega Neitsi Maarja Ja see töö sai ma nüüd täpselt kahjuks ei mäleta, kas hõbedat, muna või tähendab selle reklaamkonkursil. See tööjõu oleks sellises kaasaegses nii-öelda kristliku kunstižanris või mis iganes kaasaegse kunstižanris nagu täiesti konkurentsivõimeline iseenesest. Kui ta ei oleks reklaami kontekstis. Jah, aga peab nagu avalikult ütlema, et, et see ei ole minu individuaalne töö, et see on arst, direktori Margus Tammega koos valminud töö. Et jah, see töö oli väga, väga huvitav, väga hea ja siis mingi muu töö sai ka selle munapreemiaid. Ja Tele2-le sai mõned huvitavad tööd valmis ja, ja teistele ka. Aga kas see ikkagi ei ole nii huvitav kui fantastiline, kui kui sa teostad oma oma mõtteid? No siin on senised isikunäitused kui ka osalemised ühisnäitustel. Kui me vaatame neid töid, mis sa oled seal üles pannud või lasknud üles panna, siis valdavalt kui jätta välja üks näitus 2006. aastal vist oli see näitus jumal. Rael Artel Galeriis Pärnus sinu siis päritolu linnas siis muidu on üldiselt tegeled inimesega. Ja tegelen inimesega. Mul ei ole kindlat vastust, miks ma, miks ma tegelen inimesega sellepärast et ma leian, et inimene on huvitav, huvitavam kui maastik või natüürmort või miski muu. Tähendab ühest poolest mulle meeldib alasti inimesele käitumine positsioneerimine kaadris ja teistes mõttes. Mulle meeldib vaadata nagu füüsilist inimest. Et projektil võlgematu London. Ma jälgin näojooni, et mis rassist, mis värvi näonahk on, see on niisugune uudishimu teise inimese vastu. Kui kellelgi on huvi, siis taanimoroskaaja olnud näituste töödega sadade osaliselt tutvuda oma koduleheküljel WWW Tanja mureks kajab punkt komm. Aga nüüd seoses vaala preemiaga, mis ta äsja pälvis, Sul on Eestis tulemas 2072 isik näidustuseks hobuse peas ja üks linnagaleriis. Mis plaan sul nendega on ja teiseks, et seoses vaala preemiaga avaneb sul võimalus sõita ja Saksamaale suvel kasseli dokumentale ennast esitlema, et mida sa sellega või? Ma pole sinna kõigepealt turistina, et seal Johns noorele kunstnikule vaadata suurt näitust, et kui ma olen väga tänulik vaalale, et nad tegid selle valikud tähendab, valisite kasseli, sest Veneetsia on nagunii kohustuslik reis ja kas seal on väga hea otsus? Portfoolio Woodusliku? Ei, no ma igaks juhuks võtan kaasa. Põhimõtteliselt siis sa lihtsalt saad selle tuusiku vaatamiseks. See on selline kingitus reis, et inimene saab lennata kohale, saab seal ööbida, saab näitusi külastada ja oma silmaringi laiendada. Ja võib-olla ta saab näiteks, et siis järgmine kord ta võtab sellest osa. Aga siis, mis puudutab näitusi tulevasel aastal, tähendab mingis mõttes on ülipositiivne, et et ma olen hõivatud näitustega teises mõttes seal suur suur väljakutse. Ma olen juba kindel, mis ma teen. Linnagaleriis. Ma valmistan suuremat seeriat. Kunstnikutest, portreed Eesti lipuga. Se kunstnike portreeseeria sai alguse eelmisel aastal, kui Rael Artel kutsus Varssavisse gruppi näitustest osa võtma. Näituse pealkiri oli Estonian Video Art. Ja see projekt tundus nii huvitav, et ma otsustasin seda viia enda loogilise lõpuni ja valmistada kohaspetsiifilist installatsiooni linnagaleriis aga hobuse peast. Septembrikuus tuleb hoopis teine niisugune nagu miks? Näitus. Hetkel on käimas Tartus samuti Rael Artel Brautšeks veitsis Kiva näitusteksist masinaini, kus sa osaled, et mis sina tõid seal näha, saab? Et see on Kiwa kureeritud näitus kutsutud päris palju huvitavaid inimesi, et mul on hea meel nende seas olla. Mina näitan fotoraamides nagu fotodena tekste, mis valmisid esimese soolonäitus sõjaks, menskli modellid oma käega kirjutasid mulle lubaduse, et neil ei ole midagi vastu, kui ma kasutan nendest fotod näituse jaoks. Et see on niisugune enda kindlustamiseks väiksed kirjakesed väikselt tekstikesed, mis nagu tema poolt on väga sümpaatsed, väga intiimsed ja samas näitab tähendab meie olukorda, kuidas kunstnik käitub, dokumentaalsed tähendab kunstnik ja modell ja kunstniku ja modellivahelised suhted. Et siis tulebki selline projekt. Ja hetkel sa õpid ka foto magistrantuurist ja kas on võimalik, et sellest veel kuhugi edasi? Tähendab, ma olen ajakirjandust õppinud mitu aastat ja siis fotod kolm aastat ja magistrantuuris teine aasta, jah, ma arvan küll, et oleks hea doktorantuuris õppida ka, võib-olla korraks ma võtan vahepause, et kuhugi edasi, siis ma tahaksin rohkem näitusi teha. Ma tahaksin rohkem huvitavaid projekte näidata. Kas Tanja morowska ja võiks kunagi loobuda inimeste kujutamisest või alasti inimese kujutamist või naise kujutamisest? Hetkel veel mitte, sest mina just pildistan noori kunstnikke alasti juurde ja juurde, et valmistada linnagalerii projekte. Et praegused sellist lootust küll ei ole. Kas Veneetsia biennaalile tahaksid kunagi jõuda? Ma arvan, iga adekvaatne kunstnik tahaks küll, jah. Aitäh sulle, Taavi on olemas ka ja loodame, et siin meie intervjuu Tallinna tuiksoonel teid oluliselt kõrvale juhtinud. Alustame teise saateosaga ja teiseks teemaks on kunstihoones avatud näitus kehaturg. Ja sellest on meile rääkima tulnud näituse idee algataja Tiina Jõgeda. Tere. Tere. Miks te algatasite selle idee? See sai alguse aasta tagasi, kui Ma olin seotud ühe, tähendab, mul on ka siiamaani seotud ühe europrojektiga mis tegeleb siis inimkaubanduse ohvrite ja prostituutide, sealhulgas legaalsele tööturuletoomisega ja see on niisugune päris suurejooneline Euroopa sotsiaalfondi poolt rahastatud projekt ja seal projektis üks osa oli siis ettenähtud meedia kaudu inimkonna teavitamine inimkaubanduse probleemidest. Ja tekkis küsimus, et mismoodi siis inimestele ja inimeste ka sellel teemal rääkida. Ideed tundusid, et mulle esialgu küllaltki traditsioonilised ja, ja siis me mõtlesime natuke aega ja otsustasime teha midagi teistmoodi ja rääkida siis Kunstnike keeles ja kunsti vahenditega inimkaubandusest, prostitutsioonist, keha müügist ja aasta aega võttis see aega ja, ja nüüd siis kunstihoones avati näitus möödunud reedel, nüüd siis juba Nüüd ma tean, et selle näituse töö pealkiri oli litsid aga nüüd lõpuks on ta saanud sellise nagu neutraalsema pealkirja, keha, turget. Jah, esimese hooga tõesti, ma mõtlesin, et paneks siis niisuguse lööva tulundusliku pealkirja lits kui niisugune kõige konkreetsem stigma rahvakeelne nimetus. Aga me rääkisime selle välja, sest see oleks selle näituse mõtet tegelikult kult ahendanud. Et ta oleks siis tõesti muutunud ainult niukse selle, ütleme selles Tigmatiseerituse teema lahkamiseks. Aga kehaost müük tänapäeval on ikkagi palju laiem teema ja, ja ühtpidi väga filosoofiline teema, teistpidi väga sotsiaalne teema. Kriminaalne teema ka muidugi. Siin on toodud palju paralleele sellega, et kas keha müümine erineb kuidagi laulja häälepaelte müümisest või teadlase oma teadmiste müümisest, aga kas need asjad on päris võrreldavad või kas see näitas, üritab neid omavahel võrdsustada? See näitas, ma usun, et ei ürita võrdsust ta kuigi selle näite alusel puudub niisugune üks-ühene platvorm või sõnum, et, et hoidku jumal, et oleks sinna kokku aetud mingisugused kunstnikud, kes peavad mõtlema ühtemoodi. Sellel kehaturunäitusel on väga palju erinevate seisukoht ega kunstnikke erinevatest riikidest erineva käekirjaga kunstnike. Et on neid, kes pooldavad seda koolkonda, et prostitutsioon ja kehamüük on iga inimese põhiõigus ja põhivabadus. On teisi töid, kelle sõnum on see, et inimene ei pea oma keha müüma, kui ta seda ei taha. Ja et, et see on kuritegu, et prostituut on ohver. On neid töid, kes näitavad, et seda, mismoodi prostitutsiooniga kaasatud inimesed kannatavad näiteks prostituudi lapsed. Et rootsi eesti kunstnik piie erenurm näiteks väga jõuliselt näitab, mida võib tunda üks prostituudi laps. Kui ta siis näeb lapsesilmadega oma ema tööd. Kuidas teile tundub? Kui aitis või kui valmis Eesti ühiskond on sellel teemal kunstisaali minema. Et ühelt poolt on ka see näitus juba oma avamisõhtul toimunud performance'i tõttu leidunud nagu väga selliste tagurliku vastaga ja, ja on ka kostnud arvamusi, et, et nii-öelda heroiseeritakse inimesi, keda ei tohiks realiseerida. Et kui palju tegelikult ühiskond on valmis meil siin seda üldse käsitlema. Näituse vormis. Siin oli hästi palju küsimusi korraga, et kahtlemata inimesed tulevad sellele näitusele väga hea meelega ja tulevad ka sellised inimesed, kes ei ole tavapärane kunstihoone publik. Et noh, niisugused sõnad juba selle näituse ees tänaval kunstihoone ees kehaturg seiks market, et see müüb tänapäeval. Ja ma ise vaatasin seal möödunud laupäeval, kui oli surm, kunstnike, sotsioloogide vestlusring, samal teemal, et siis ma vaatasin ka seda publikut, kes sealt läbi käis ja kes sinna kohale tuli, et seal oli palju sellist rahvast, kes ilmselgelt ei ole harjunud kunstihoones käima. Et selles mõttes rahvas, tuleb nüüd küsimus, et kas seda teemat kuidagi peaks realiseerima, et noh, kindlasti see näitus ei Eieroiseeri seda teemat, aga teisest küljest ei tohiks ka prostituut stigmatiseerida. Et kui nüüd lähtuda sellest, et kontseptsioonist, et prostituut on ohver siis kui neid suruda nurka, siis sisse nende stigmatiseeritud või, või tõrjutus ühiskonnast ainult suureneb, et ütleme, selle europrojekti eesmärk on siiski siis oma vahenditega püüda neid inimesi valdavalt noori naisi siis ühiskonda tagasi tuua ehk et pakkuda neile võimalust, et käia koolis, õppida mingi muu ameti endale ja leida endale teine töö. Et seal on siis niisugust koolituse poolt kui ka psühholoogilist toetamist, hästi palju sotsiaalset nõustamist, meditsiinilist nõustamist, et lihtsalt tähendada nende naiste hulka, kes seda tööd teevad. Ja kas või tõsta nende teadlikkust, et nad ei pea seda tegema, et nad on võimelised midagi muud tegema. Näiteks ma arvan, et seesama projekt seal näitusel, kus Liina Siib pani Tallinnas prostituutide, töötavad noored naised oma lemmiklille joonistama. Et tegelikult see oli nendele päris huvitav kogemus. Nad ei olnud kunagi selle peale tulnud, et Nad midagi joonistavad ja et see võib sattuda näitusele ja see võiks kellelegi huvi pakkuda ja et, et nad ise võiksid isiksusena üldse kellelegi huvi pakkuda. Et kui tõsta inimese eneseteadvust või, või enesehinnangut siis ta hakkab mõtlema, et miks ta peaks tegema sellist tööd, sest reeglina psühholoogilised uuringud näitavad, et, et selle töö tegijad on väga madala enesehinnanguga. Niipea kui see enesehinnang tõuseb, siis nad vaatavad, mis töid maailmas veel olemas. Te olete tegelenud selle europrojekti raames inimkaubanduse teemaga? On teil Enda jaoks selgus, et kus on nii-öelda keha turu väär, et millal keha siseneb turule, et kas keha siseneb turule ja peale seda, kui ta üldse tekib või on seal võimalik? See on hästi filosoofiline küsimus ühest küljest, teisest küljest kehtivad mingisugused väga kindlate arusaamadega kokkulepped, et näiteks me peame kõik normaalseks, et meie organeid ei saa osta ja müüa, et siin mõned aastad tagasi oli üks suurem skandaal Eestis, kus Eestisse toodi vaeseid rumeenlasi ja neilt opereeriti siin üks neer seest ära ja ära opereeritud neerud opereeriti siis omakorda rikastele juutidele, kes ka toodud siia Eestisse. Ühesõnaga neerukaubandus ja kui see tuli avalikuks, siis oli see kohutav skandaal Eestis ja see oli kogu Eesti meditsiinile tohutu häbiplekk, et Eesti vabariigis selliseid operatsioone tehakse, sest et ametlikult, et neid paljudes riikides ei tohi teha, et saab küll annetada oma organeid oma lähedastele. Aga müüa ei saa, noh teatavasti verd ei saa müüa, et seda saab ka anda heategevuse korras, et skaala sellele otsa saab nagu arusaamadega kõik korras. Nüüd kui me läheme seksuaalteenuste peale, siis seal läheb asi väga segaseks, et et maailmas on hästi palju teooriaid, et on feministliku teooriat, kus juba feministid ise on erinevatel seisukohtadel, et ühed ütlevad siis, et et see on naise põhiõigused, ta peab saama müüa ennast, kui ta tahab. Teatavasti paljudes riikides on enesemüümine täiesti keelatud, et siis seal jälle feministid ütlevad, et et seal on siis nende naiste inimõigus jälle ahistatud. Ja teised koolkonnad, kes ütlevad, et ükski endast lugupidav naine ei taha ennast tegelikult müüa. Et ega siin ei jõua inimkond mitte kunagi mingisugustele ühistele seisukohtadele ja, ja kõige vähem me loodame seda nüüd selle ühe näitusega siin Tallinnas saavutada mingit selgust, et pigem on ikkagi eesmärk panna kaasa mõtlema, et kuna see on sotsiaalne kunst ehk et selline kunst, mis püüab siis ühiskonnaelus kaasa rääkida ja kaasa mõelda, et siis mõtlemise koht on see kindlasti või, või noh, kasvõi see, et me siin praegu sel teemal räägime ja ja teil oli huvi selle näituse vastu ja te otsisite esinejaid sellel teemal oma saatesse, see näitab, et et seda näitust oli vaja, et seda tõstis debatis teema Aga see, et kunstihoones nüüd järjekordne suur nii-öelda sotsiaalse kunstinäitus on, et see on kokkusattumus, et nad järjest tulevad siin kuritöö ja karistus oli siis enne seda veel vist Kapital, see veab meid alt ja muud teemad. Ja ma arvan Et äkki see on aja märk, ma ei ole selle peale nii mõelnud, aga, aga äkki siis? Kunstnikud meil siin ka ongi muutunud aktiivsemaks ja nad ei püüa enam ajada väga-väga kitsalt oma rida, et neil on ka äkki midagi öelda või äkki on neil ka mõtteid? Kuhu te ise nii-öelda kummale poole rinnad läheksite, et kas pigem sinna Emumägi poole, kes räägib Photopistlikust prostitutsiooni-st ja leiab, et kõik peab olema inimese enda valikuvabadus või siis pigem sellise klassikalisema käsitluse poolt, kus siis dokumenteeritakse näiteks oma keha müüva inimese pingeid ja raskusi. Pigem kas ei või siis et igaüks valigu ise. See on hästi lihtsustatud küsimus, ma ise arvan niimoodi, et intelligentsel inimesel peavad jääma kõik valikuvabadused, aga see ei tähenda, et ühiskond ei peaks oma liikmetest hoolima. Peaaegu kõikides riikides käsitletakse sotsiaalsel või, või noh, ütleme siis riiklikul tasandil prostituuti ohvrina selles mõttes, et neile antakse abi neile tehtud varjupaik kui turvakodusid. Ühesõnaga, neil on nagu kõik võimalused, no mida arenenum riik, seda rohkem on neid võimalusi abi saada. Ja see peaks nagu tähendama seda, et riigid võtavad neid abi vajajatena võrdväärselt siis teiste nõrgemate ühiskonnaliikmetega, kellele pakutakse analoogilist abi. Sellel on oma mõte, miks siis neid turvakodusid ja varjupaiku ja, ja sotsiaalseid ja psühholoogilisi meditsiinilisi teenistusi luuakse neile, et kui see nii ei oleks, siis võiks ju jätta nad täiesti enda hooleks. Ja lihtsalt tänavale. Et ma arvan, et arenenud ühiskonna asi on pakkuda oma nõrgematele liikmetele tugeja pääsemisvõimalust. Eks ole, et peaks nüüd siis kokku leppima, et see, mida riik ütleb, et see siis on nagu õige või et selles mõttes, et kui riik ütleb, et nad on nõrgemad, siis nad on nõrgemad. Jah, selles suhtes on vist peaaegu kõik riigid ühte meelt, et noh, kõige rohkem arvavad siis need riigid, et prostituudid, nõrgemad sellised riigid siis, kus on prostitutsioon ära keelatud üldse. Miks nad siis muidu keelavad, noh, ütleme Rootsi ja siin peagi ka Soome on minemas väga äärmuslik, kui teed, et Ta on ära keelanud ka nõudluse või, või ütleme siis selle ostja poole, et ka seksi ostmine on kriminaliseeritud. Eestis on prostitutsioon lubatud ja legaalne ja keelatud on vahendamine. Et miks riigid selle teemaga tegelevad, on ikkagi see, et see on üks kuritegeliku maailma suuremaid, et sissetuleku allikaid, et on narkokaubandusega enam-vähem paralleelne ja võrdne ja noh, seda tuleb kuidagi ohjata. Võib-olla Eestis, et ei ole see, see konkreetne smuugeldamine ei ole tõesti nii suur probleem. Aga paljudes Ida-Euroopa riikidesse on probleem, kus neid naisi tõesti smuugeldatakse välja. Et Eesti on selleks juba päris päris heal järjel. Siit tõesti tüdrukud, et eneseteadvus on nii kõrgel, et päris igaüks ei, ei lase ennast kuskil auto pagasnikus viia enam kuskile iiri või mingisuguse kuskile Kreeka klubidesse. Ometi saavad siia prostitutsiooni legaliseerimise pooldajad tuua kohe vastukaaluks Nix Hollandi, kus armastatakse, tuues esile legaliseeritud prostitutsiooni ja maksu maksvaid ja eneseteadlike prostituute, kes. Keda ma tööle jah, aga Saksamaa on ka samasugune Saksamaal päris hädas Saksamaa, kui ma olen päris palju koostööd teinud ja Nad ei ütle, et see legaliseerimine oli vale, aga Nad ütlevad, et see legaliseerimine ei ole ka probleemi lahendanud. Et tegelikult neid prostituute, kes, kes tahaksid töötada töölepinguga ja ja mõeldes siis oma vanaduspõlvele, et nad hakkaksid kunagi saama riigipensioni. Et neid on ikkagi väga üksikud. Et suurem osa sellest tohutust saksa prostituutide armeest eelistavad töötada ikkagi illegaalselt. Ja põhjus on seesama stigmatiseeritud, et ole sa nii legaalne kuitahes, ega ühiskonnas su peale ikkagi hea pilguga ei vaadata. Eestil on vist prostitutsiooni suhtes ka suhteliselt oma märk küljes, teda käsitleb näitusel ka Inessa Josing oma installatsiooniga Welcome to Estonia. Ja siin on püütud rääkida sellest, et me oleme Põhjamaade Bangkok politseiallikad väidavad viimasel ajal väga resoluutselt, et, et nad on suutnud väga palju bordelle Tallinnas sulgeda. Mina ise arvan, et, et see ei tähenda meie prostitutsiooni vähenemist, vaid pigem siis põranda alla liikumist, mis muidugi raskendab ka nende äri, sellepärast et et kuna nende äri põhineb turundusel ja kui nad seda turundada ei saa, siis neil kindlasti klientuur väheneb. Ma ei oska öelda, seda peaks ilmselt olete inglise poissmeestelt või sellistelt sihkruppidelt küsima, et kui hästi nad eestit tunnevad? Seksi sihtmaana? Ma arvan pigem, et siin, Läti, tee meil ikkagi silmad ette, kuna Lätis on ka prostitutsioon legaalne. Näitus võib-olla kummalisel või vähem kummalisel kombel. Pornograafiasfääriga tegeles väga vähe. See oli paljudele pettumus, et sellel näitusel on nii vähe erootikat ja pornograafiat ja, ja kõiki neid teisi klišeesid, mis, mis selle teemaga tavaliselt seostub. Et näiteks seal oli ju ka ühe noore eesti kunstniku töö prostituudi vormirõivastest, ta oli siis riietanud prostituudi, ülepeakaela niukses halli õli, rangesse kostüümi, mis ju absoluutselt ei vasta kuidagi nendele ettekujutustele prostituudiste, ta püüdis nagu neid klišeesid lõhkuda ja ma ei tea, kui palju siis vaatajad üldse aru saavadki, et, et millest me siis üldse räägime. Aga kui nüüd hakata ratsionaalselt võtma, siis tegelikult ei peaks ju seksteenuse ostja lähtuma mitte mitte välisest, vaid vaid sellest teenusest, et see kunstnik püüdiski nagu lõhkuda seda müüti. Et prostituut ei pea välja nägema, nagu meie stereotüübid seda ette kujutavad. Ei, ma pidasin lihtsalt silmas, et kui kehaturg, et siis seda lihtsalt erinevate nende keha niimise vormide nagu kaetust, et pigem oli keskendatud ikkagi prostitutsioonile kui siis pornograafiale või millegile muule või siis isegi oleks saanud kasutada kunstisiseseid küsimusi sellest, kuidas ju, eks ole, keha, kunstnik oma põhimõttelist keha ju turustab või. Nagu Renee kari oma kodulehekülje kaudu lubab raha eest ennast vaadata. Ja no ilmselt seal oleks hästi-hästi palju veel võimalusi olnud sellele teemale läheneda, aga, aga ruum seadis ka siin omad piirid. Et kõik ei mahtunud ära ja kui võtta näiteks maremikovi tööst, mis koosnes siis meie tuntud kultuurimeeste egips peadest ja kõik ülejäänu oli siis pakitud kartulikotti. Et eks ta annab jälle omamoodi mõõtme sellele teemale ja, ja igaüks võib siis ometi mõelda, mis see keha siis on õieti, et kus see kehaasukas keha asub meie peas. Kust ta siis õieti on? Nagu ma aru saan, ühelt poolt üritab see näitus nii-öelda neid klišee arusaama kummutada või ümber lükata, aga teiselt poolt see avamisel aset leidnud perfomance teataval määral nagu taastootis seda stereotüüpi et ilusad naised piitsutavad ainult mehi. Samas kui näiteks üks eesmärk võiks olla ka tuua välja seda, et prostituut ei pea olema ainult naine. Jah, ka Eestis tehtud uuringud näitavad ka, et meesprostituutide hulk järjest suureneb. Ja väidetavalt siis on isegi kuni üks kolmandik on, on meesprostituut ja valdavalt on küll gei prostituudid. Et sellesse Sandra Jõgeva avamise häppeningi võib suhtuda mitmeti, ta ise siis oma töös keskendus keha müümise ühele väga kindlale nüansile nagu sadomaso mängud, millest ta siis on ise väga teadlik. Ja ma arvan, et see avamine pani inimesi mõtlema nüüd, kui vägivaldseks peab minema, kus lõpeb kunst ja kus algab siis ütleme, füüsiline vägivald. Et kas ta läks üle piiri või ei läinud, see jäägu igaühe enda otsustada. Mina mõtlesin samal teemal jaanuari alguses, kui Salme kultuurimajas toimus loomeliitude jõulupidu ja seesama kunstiline kollektiiv seal purustas pudeleid üksteisele pähe pähe seotud telliskive, siis õigemini ja põrand oli neid pudelikilde täis ja inimesed taganesid ja taganesid, sest keegi ei tahtnud pudelikildudega pihta saada. Ja siis võis ka mõtiskleda selle üle, et et kus on kunsti piirid, et kas kunst peab jääma öelda steriilsed oma raamidesse. Ja ütleme, see see publiku ja mängija vahel peab olema väga selge vahe või siis võib ta minna oma küsimuste ja oma valuga publikusse. Ja sel juhul on see pihta saamine ja õigustatud. Et ega siin vist ka üksmeelt ei leita. Igaüks paneb need küsimused enda jaoks paika kuidagi, et, et see seesama pudeli häppeninge leidis kordamist ka Pärnus. Ja seal andis sümfooniaorkester, andis väga ühese vastuse sellele, et nemad leidsid, et see ei ole see kunst, millega nemad tahaksid ennast siduda. Aga mõned teised jälle leiavad, et kunsti mõte ongi haiget teha. No siis emotsionaalselt haiget eelkõige, et ta üldse midagi räägiks, et ta üldse kedagi kõnetaks. Kas näitusega kataloog kaasneb millalgi, et kas te ise või keegi oli tsiteerinud Teet Veispaku kuskil, et aga lähemal uurimisel siiski keegi ei osanud teavet anda selle kataloogi ilmumisega? See kataloog on tegemisel praegu ja tuleb trükist mõne nädala pärast. Seal nii-öelda professionaalsed Seksoloogid või ütleme siis keha turustamise ajaloolased annavad täpsema pildi nendest arengutest kuni tänapäevani. Jah, Teet Veispaki artikkel käsitleb küll prostitutsiooni läbi ajaloo, sest et, et seal on ka olnud hästi palju erinevaid suhtumisi alates antiikajast keskajast seal olnud riigiti erinev ja mul oli seda artiklit küll väga huvitav lugeda plusson seal kataloogis siis ka meie sotsioloog Iris Pettai, põhjalik ülevaade siis millised on need tendentsid prostitutsioonis praegu Eestis, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, kui palju neid prostituut on, milline on nende noh, ma ei tea, hariduslik, vanuseline, perekondlik seis ja siis ta analüüsib, et, et see on ka päris huvitav Aga peale selle toimunud vestlusringi veel leiab aset mõni kõrvalsündmus. 21. veebruaril toimub Tallinnas rahvusvaheline konverents, mis on samuti inimkaubandusele pühendatud, aga ta ei ole nüüd selle näitusega otseselt seotud. Aga teema. Ka niisama aitäh teile tulemast ja rääkimast meile kehaturust. Kui tahate veel, lõpetuseks mõned mõtteterad kaasa öelda nendele, kes nüüd plaanivad näitust minema. Minge käige näitas ära ja vaadake ja otsustage ise. Ütleme siis veel ka, et näituse kuraator on Reet Varblane, siis töögrupp nii-öelda on siis Tiina Jõgeda iiris petta ja Inessa Josing Selline sai siis tänane kunstisaade. Kõigepealt oli väike intervjuu Tanja Muravskajaga, kes siis äsja pälvis vaala kunstipreemia. Ning teiseks rääkisime väga sotsiaalselt tundlikul teemal nimelt prostitutsioon jooniste inimkaubandusest, mille teemaline näitus on hetkel avatud Tallinna kunstihoones ning stuudios käis näituse idee algataja Tiina Jõgeda. Saadet kunstpunkte ERR saate siis korduses kuulata laupäeval kell 12 15 ja samuti internetis on saated kaks kuud üleval, peale nende eetrisse minekut ja stuudios olid Karen Jagodin, Aleksander Tsapov kuulmiseni.