Alustame saatega Kunzee ERR. Stuudios on Karen Jagodin ja Aleksander Sappov. Täna alustame näituse teemadel. Stuudios on meile kutsutud Urmas Viik, kes räägib uuest näitusest kunstihoone galeriis, mille pealkiri on Mikk ja Olga säravad. Teises pooles soovitame teile Tiit Soku poolme kaarti ja Tšehhiku Bismi näitust ja tervitame kvantarvuti sündi. Stuudios on meil siis Urmas riik, kes on kunstiakadeemia graafikaosakonna juhataja, kes asjus näituse kunstihoone galeriis, mille nimi on Mikk ja Olga, säravad. Tere tulemast saatesse. Tervist. Kohe esimene asi, mis mul pähe torka seal näitusel viibides, et üldiselt näitusega avada, on aasta otsa ära tehtud galeriides et varakult on teada, kes, millal näituse teeb. Aga Tedulite nüüd kaunis aktus duaalse näitusega, et kas see näitus oli pikemalt plaanis seoses tantsud tähtedega ruttu organiseerisid oma teema ümber. Jah, näitus oli plaanis küll ammu, sest et näitusegraafik tehakse minu mäletamist mööda kuskil poolteist aastat ette. Aga näituse kontseptsioon nii-öelda vormus alles detsembrikuus võib olla aasta edasi seda lühemaks on see näituse ettevalmistusperiood minu jaoks jäänud. Ja selle näituse kujunemine toimus nagu ülimalt lühikese aja jooksul. Nii et võib öelda küll, et umbes umbes kuu aja jooksul võib-olla veerisin alguses lihtsalt näituse jaoks teadmata, mis, mis toimuma hakkab. Nii et selles mõttes taoline näitusetegevus kestab minu jaoks umbes 10 12 aastat juba, et ma lihtsalt kui tunnen, et et võiks, võiks üht-teist nagu näidata rahvale, siis proovi broneerida ja hiljem vaata, mis saab. Ja teine oli siis nüüd võimalus olla esimene kunstnik, minu teada, kes kommentaar meiereis käsitles selle 21. sajandi ja Reisile sinuga stiilis populaarsuse mõttes saadet tantsud tähtedega? Ilmselt küll. Ma usun, et ega need võib-olla rohkem ei tulegi, sest et meedia pakub neid uusi ja, ja noh, ma ei tea, kas siis üllatavaid või vähem või mitte üllatavaid selliseid noh kuidas seda nimetati shows ilmselt, et. Mille jooksul tuuakse turule uusi uusi saateid, see periood lõheneb järjest nii et ilmselt neid valikuid tekib aina juurde. Selle näituse nimetus Mik Olga säravad on, mingil määral võib olla eksitav, sellepärast et see näitus kindlasti minu näitus ei tegele selle saatega vaid vaid, vaid muuhulgas ka selle saatega. Kuna neid tõsielusarju või muid teleseoseid, mis, mis neid uusi staare meile kogu toodavad, tuleb niivõrd tihedasti, nagu te ütlesite, siis miks selleks sümboolseks valikuks just tantsud tähtedega sai, et see oleks võinud olla ka kohver või buss või? Välismaa ei ole väga kursis nende saadetega, pean tunnistama ja noh, ma ei jälgi telekanaleid järjepideva huviga. Ja ka seda saadet ei ole ma väga süvenenult jälginud, ma olen vaadanud umbes 15 minuti jooksul ühte saadet, aga ma arvan, et sellest nagu ka piisas, et vaevalt et nüüd ka ma ei tea isegi, mitu saadet kokku oli teine või kolmas või neljas, nüüd mingisuguseid erilisi üllatusi oleks pakkunud või mingeid mingeid muutusi või? Ma tahaks võib-olla siin vahepeal ära õiendada nagu ühe sellise asja võib-olla toob teema muutusi sisse, aga Ants Juske artiklis mainis, et muuhulgas nagu mõnitaks Eesti rahvakunsti? Mind muidugi üllatab, et nii kogenud kunstikriitik läheb sellisele liimile, võtab asju nii sirgejooneliselt, tegemist ei ole kindlasti mitte millegi ega kellegi mõnitamisega, mitte Miku ja Olga, kellest ma mitte midagi isegi ei tea. Noh, ma, mul on sihuke tunne, et võib-olla see saade ületas oma selliselt ütleme, hüsteeria annuselt, võib-olla teised saated, meenub ka mingi eelnev, ma ei mäleta, mis saade see oli, kuskil ei mäleta, mis aga, aga sellega oli selline juhus, et minu kodus naabrinaine aastat 75 vana jooksis oma rõõmade ja muude hädadega naabri juurde teatama, et mis, mis saates juhtus, eks ole, et eelnevalt inimene oli voodihaige, ei saanud nädalate kaupa välja. Aga kui mingi tere toimus telesaates, siis valu ununes, oli nagu käega pühitud ja ja noh, see on nagu selline iseloomulik detail, et kuidas need saated sihukese tavavaataja teadvusele toimivad. Ja võib-olla see saade oli ilmselt tõenäolisest eriline ka selles mõttes, et et seal ju kepslesid ka poliitikuid koos muude meediatähtedega ja, ja noh, ma olen sedasama oma näitust nagu defineerinud enda jaoks niimoodi, et ta kontsentreerub sellele punktile, kus, kus selline nii-öelda kõrgkultuurne kitš ja rahvakultuurne kitš ja ja poliitika kokku saavad. Ja noh, see mikstuur või see punkt tähendab, kus kohtumine toimub, see on nagu selline minu jaoks nagu teataval määral ohu märk, et kui seal ühiskonnas omandab sellise tavatult suure kaaluga, siis, siis see võib minu arvates ühiskonna tervisele lausa ohtlikuks. Et selles osas võib-olla ei olegi tegemist nii väga naljaka näitusega. Ütlesin õpetaja, paralleeliks, toonud 53. aastal ilmunud raamat illustratsioonid, mis, mis on siis sümboolsed seotud selle saatega siis tolle ajastu nii-öelda rahvakultuuri populaarkultuuri arvestades võiks tuua sealt paralleele ükskõik kas laulupeol või tantsupeoga. Et kas see paralleel on teadlik või, või on see põhjendatud, mis ma praegu toon. Või et küsimus on selles ikkagi hüsteeria kõveras, et mingi kultusega värsis, et saatekujutusega värv või siis isa kujundikultusega värvi võib-olla küll, aga noh, ma arvan, et seal on nagu seda tüüpi tegutseja, kes võib-olla nende kunstiprojektide puhul ei taha nagu väga suurt vastutust võtta, et ma tegelikult käin välja mingid kujundid ja ega, ja ma üldiselt ei üritagi neid kontrollida nagu pikka aega peale seda. Et see, kuidas nad pärast tööle hakkavad ja mismoodi nad kellelegi ajudele toimima hakkavad, et see on juba nende uus elu, nii-öelda sellise paralleeli, mis te siin ütlesite, et võib-olla võib tuua küll, aga, aga ma tegelikult vaataks seda lahutaks nagu natukene isegi selle näituse sisu ja vormi tormi vaadata ja, ja seda ütleme selleni, näituse võib olla aluseks olevat raamatut siis Need joonised, mis seal on see graafikese lihtsalt ilus minu arvates see on nagu üks aspekt, eks ja siis ajastu, millal nad on lood, et see on nagu jällegi teine lugu, eks. Nii et ütleme, selle näituse karm tegelikult on ajendatud sellisest katsest sünteesida nii-öelda seda rahvuslikku elementi disaini ja kaasaegset kunstikeelt. Noh, minu arvates ei ole selline mõttetu katse, sest et ütleme, sellist disaini ja kunsti sulandumistan olema nagu täheldanud, ütleme päris pika aja jooksul, vähemalt viimase kolme-nelja aasta jooksul on see päris intensiivseks muutunud. Nii et need joonised on lihtsalt olid nagu väga vahvad ja, ja muidugi noh, naljakat ka. Ja kui Need joonised veel naljakam on see, et ega see raamat ei ole mingisugune anakronism või, või kuskilt arhiivist välja tuunitud köide, selle järgi õpitakse praegu tantsima. Seal lisab, võib olla omakorda värvi veel selle sellesamale teosele peale ütlevad. Kui, kui veel tähelepanu pööranud, et kus need joonised on võetud, siis päris palju selliseid noh, kindlasti teie jaoks üllatavaid skeeme või sealt välja tulla alates golf kuus kuni siis rikutamate võimalusteni näiteks need kaks riba, mis seal seina peal on ja kus need tantsijad näha on, mis seal ei ole ju midagi väga välja mõelda, eks, eks ta on selline vägivalda ja, ja, ja seksi mingil määral ja puudutab, eks seal oma sellisel naljakal poisel moel nagu et ma usun, mingit võõrandumist, need tantsivad kujukesed ikkagi nagu tekitavad ja ja seal polnud midagi välja mõelda, nende puhul need selliseid Eesti igapäevaelu peredraamasid sellisel laulupeo vormis ju kajastavad, et aga kui te ütlesite, et vähendada, ühendada disain ja siis ütleme kaasaegse kunstikeel, et kas disaini ühendamine on siis seotud teie kui seda sisuliselt kui peamiselt graafikas tegutseva inimesena? Ma arvan, Pole mingi uus võimalus võib olla graafika jaoks ka, aga ma pidasin silmas seda, et kaasaegne kunst sageli on oma vormilt muutunud äärmiselt funktsionaalseks ja kasutab ütleme, oma vormi loomiseks selliseid, ka tänapäeva tehnoloogia uuemaid võtteid. Sageli kasutatakse selliseid teenuseid, mida kasutatakse ka igapäevaäritegevuses. Nii et noh, loomulikult kunstnikud võib olla ja järjest vähem teevad asja algusest lõpuni kuskil stuudios või ateljees valmis. Nii et see ongi see situatsioon, mis kunstis valitseb noh, miljonise, nagu lõpuks jõuan. Ma ei oskagi öelda, et võib-olla tuleb mingisugune uus käsitööbuum ka mingil hetkel, aga, aga praegu on niimoodi, et, et ütleme selline üksikisikust ettevõtja ettevõttest, disainer tegevus väga palju sellises nii-öelda kujutava kunstikunstniku tegevust ei erinegi, eks. Näitusel sümboleid või siis täis konkreetseid kujundeid lootest kuni suitsupääsukese, nii et kumma pärast ta siis rohkem südant valutate, kas rahvuse või rahva? See on nagu keeruline küsimus, et ega ma tegelikult ei no mis ma, ma hoolin rahvusest küll, tegelikult. Rahvas ajab ikka mõnikord närvi küll, ega, ega ei saa salata, sellepärast et kui noh, kuidas nüüd öelda viisakamalt, et aeg-ajalt ikkagi mingisugused sellised nii-öelda kultuurinähtused omandavad sellised täitsa hirmuäratavad mõõtmed. Ma muretsen ma muidugi sellepärast, et mul on selline tunne, et teatud asjad on sellepärast sellised lihtsalt võib-olla haridus on kehva või noh, sellised ühiskonnas ütleme laiemalt diskussiooni objektiks olevad teemad. Neid puudutatakse praegusel valimishetkel veel eriti sageli ja sama pealiskaudselt kui, kui pidevalt, et noh, see teeb muidugi muret. Et selles, see, kus Ants Juske luges välja mõnitavad alatooni, peaks tegelikult lugema välja muretsevad alatooni, et suitsupääsukese rolli või märki hakkab mõndade inimeste jaoks varsti täitma helesiniselt helendavat ekraanilt tuttavad sümbolid ja märgid. Et rahvussümboli, siis ühendamine sellise vilkuva tule või kruiisilaeva trash esteetikaga, siis ei ole vastu võetud ja vägagi vastuvõetav seda näitusel näha, aga siis ma ei, ma pean silmas, Ansse oskasin. Vaat ei oska öelda jah, aga kahjuks ei ole küll vahet. Mingisugusel rahvuskalal või, või Mikul jalg all, tähendab et sama kunstlikud või noh, ütleme sama vähe sellise rahvakultuuriga pistmist on mõlemal. Kui nüüd kampaania rahvuskala leidmiseks on täies hoos, siis võib seda väita, eks ja kui veel nüüd peate te rahvakunstil, siis tegelikult rahva kunstoni huvitav vähemalt teatud osas kindlasti ja rahvakunsti sellised varjatumad piirkonnad kindlasti, aga mitte rahvuskala ja suitsupääsuke, et noh ma ei ole nagu veendunud, et need sümbolid, mida, mida siin otsitakse välja pakutakse. Kuidagi midagi väga-väga palju peaksid nagu rahvale tähendama võib olla küsimus selles, et rahvas nagu võiks nagu ikkagi selgusele jõuda kas kas ja energiat raisata ja võib-olla ka raha raisata sellele, et otsida selliseid kõledad ja kõmisevaid sümboleid. Nagu veendunud sellest, et näitus on veel miki, algaja säravad on 25. veebruarini üleval ja kellel huvi, siis kindlasti saab seal ära käia. Nüüd tõenäoliselt väga paljude inimeste jaoks, kes on tutvunud teie loominguga just läbi näituste, vibrade, seostate, kesiste, ruumiliste installatsioonidega, need on viimaste aastate näituseid täitnud, aga aga võib-olla räägiksin natukene ka sellest et te küll olete kunstnik, keda ei pea ilmtingimata seostama mingisuguse meediumiga, siis te ikkagi ju töötajatega kunstiakadeemia graafikaosakonnas ja, ja võib-olla oleks siinkohal hetkeks siis rääkida natukene graafikast, mis ühelt poolt on nagu kõikjal meie ümber, aga teiselt poolt tundub, et mingil määral paljude teiste Meediumite suhtes langenud tagaplaanile. Ehk siis küsimus graafikastaatusest nädalaste perspektiividest, eks see on selline lai teema. Aga noh, mina olen omale selgeks teinud sellise põhimõtte, et nostalgitseda nagu ei ole mõtet nostalgitseda või kuskil vanade sõpradega sünnipäeva laua ääres, aga sellises asjalikus tegevuses ei ole võib-olla see nostalgia nagu väga viljakas. Aga kui me räägime graafikas, siis tegelikult graafika tipp või nii-öelda siis stampgraafika või see, mida siis on põhiliselt tehtud trükipresside abil. Selle kõrgaeg ajaloos on olnud suhteliselt lühike ja tema iga on olnud pikk, aga ta on erinevatel ajaloo perioodidel omanud erinevat tähendust, erinevat funktsiooni. Nii et graafikast võttes muutus siis, kui meie jaoks nüüd viimasel lähiajaloo, siis kui Eesti iseseisvus ja, ja kunstisituatsioon muutus ja ütleme, kõik asetasid samadele kohtadele, kus muu maailma Kunski noh, siis graafika staatus muutus ja, ja teine moment siin on võib-olla see, et et kui graafika trükipresse ja teatud graafikatehnikaid tulid asendama ja muutusi iga igaühele käepäraseks teatud uued vahendid, tehnilised vahendid, näiteks printer, mis tegelikult ütleme siis digiprindi näol võttis üle puhtalt näiteks siiditrükikohagraafilises disainis siis see on nagu see teine punkt, mida tuleb silmas pidada graafika arengus. Samas, needsamad stampgraafikatehnikad muidugi neid õpetatakse samamoodi ka praegu kunstiakadeemias ja ma ütleks, et nende võib-olla veel süvenenumalt Atlust võib-olla takistab natukene see, et õppeperioodid kõrghariduses on muutunud lühemaks, kui need omal ajal olid ja ja kõik on muutunud selliseks lühiajaliseks põgusaks. Kas võiks öelda, et näiteks kunstikoolis graafika õppimine ütleme näiteks litokividega seal trükkimine, et seal midagi sarnast, et noh, kuna protsessid või need õppeajad on nii lühikesed, siis, et sama, et noh, et kõigepealt aasta ütleme, maalis joonistama kipsi. Et siis alles hakkame edasi vaatama islami inimese juurde, et see on nagu selline stamp graafikaatse, nagu muutunud sarnaselt Läheme muule vallale selliseks niši toodaks, et kes huviline on, siis leiab selle litograafiakeskuse või mõne muu kohaga. Et ta ei ole mainstream enam kohe kindlasti mitte ja ei saa selleks enam ei, seda, seda kindlasti mitte, aga praegu isegi raske öelda, et mis nagu päris mainstream on, et no ütleme siis arvutiprogramm, illustraator, Rotalia, printer, jah, no ütleme, selles mõttes, aga ta ei ole nagu sisuline mainstream, vaid ta on ikkagi mina võtaksin seda kui tehnilist vahendit. Ja ta on muidugi palju enam võimalusi pakkuv ja palju pärasem neile, kes, kes seda tunnevad kui võib-olla selline suhteliselt paindumatu graafikatehnika. Aga mina vaatan asju niimoodi, et esiteks õpetatakse neid tehnikaid, vähemalt tutvustatakse neid laias piiris mitte kõiki, vaid vaid põhilisi, ütleme siis põhilise stampgraafikatehnikaid. Ja Ma olen täheldanud sellist nagu kummalist asjade käiku, et ütleme, kui nüüd on üles sirgunud põlvkond, kes tegelikult on üles kasvanud juba koos arvutiga siis nad lähenevad nii joonistusele, näiteks kui ka maalile ja tõenäoliselt ka ütleme sellistele arhailistele graafika tehnikatele teisest otsast kui need inimesed, kes alustasid, ütleme noh, selline vanem põlvkond, kes on üles kasvanud ilma arvutita. Noh, vaadakem kasvõi neid nii-öelda madal tehnoloogilisi, uusi disainereid, kes siis kirjutavad, ütleme, neid arvuti fonte käsitsi ümber ja, ja selliseid maali ajakirju, mis ikkagi on juba kus ta on kohe tuvastatav, et, et noh, see algusena photoshop'is maal lammutatakse ka lahti leieritakse. Nii et noh, minu arust see on nagu huvitav ja, ja lihtsalt, et ütleme, kunsti tegemise loogika on muutunud ja lõppude lõpuks on ka igasugune söövitus Vellita graafi tehnika ikkagi tehnika, mitte omaette kunstiliik. Et see oleks võib-olla nagu vastus sellele stampgraafika osas, see on selline vastupidine protsess, et selline ütleme siis nimetan teda digilapseks. Et siis populaarne on vastassuunaline liikumine käsitsi tehnika poole, kas ta nüüd populaarne või mitte, aga ta on vähemalt nagu üks võimalus ja selline võimalus, mille, mille resultaadid noh, on, on huvipakkuvad. Nagu alguses juttu oli, siis tegelikult graafika on igal pool, et hommikul ärkate äratab kas mobiiltelefon või äratuskell ja see numbrilaud või siis displei on ju tegelikult graafika ja lähete toast välja, astute bussi ja piletid, on teil graafika ja noh, mina võtan seda asja niimoodi. Et graafikaosakond omaõppes üritab jälgida kõiki neid alasid, mis on ka kaudselt graafikaga seotud kas linnaruumis või või keskkonnas laiemalt. Aga milleks siis üldse see eristas, et miks mitte siis näiteks graafikat ja graafilist disaini kokku viia või nad on kuidagimoodi koos. Mulle praegu koos ja ma arvan, et see institutsioon, viimane küsimus, esiteks, ja teiseks on küsimus ikkagi sisus. Võib-olla graafilise disaini osakonna lugupeetud õppejõud kindlasti ei nõustunud. Ma ikkagi niimoodi suure üldistusega ütleksite, graafiline disain täidab ühiskondlikku tellimust. Graafikal seda kohustust ei ole, vaadata asju kõrvalt selle peale Me sisulises töös üritamegi suunduda, et analüüsida graafika erinevaid väljundeid, et vaata tehnoloogiat, aga mitte tegutsemisviisi. Proovime valida tehnoloogia vastavalt tegutsemissuunale. Et ma tahaks veel kord öelda, et see minu jaoks on ikkagi pöördumata minevikus. Graafiline disain oli see asi, mida tehti arvutitega ja graafika oli see, mida tehti nõelaga ja trükipressiga, see ei ole enam päevakorras. Aga mis, ütleme, keskmiselt saab kunstiakadeemia graafika lõpetaja inimesest juhataja, millest teada viis laste käekäiku. Ma olen tööl olnud suhteliselt lühikest aega ja sellega, mis saab edaspidi lõpetanutest spetsiaalselt ei tegeleta. Aga noh, üldiselt see teave on olemas, sellepärast need inimeseni suhteliselt vähe. Ja meil ei ole ju rakenduskõrgkool ja graafikaosakond ei, ei saagi koolitada graafikuid, kes saaksid kahe graafiku töö. Noh, eks nad saavad ka need menetleda disainibüroodest esitatud pedagoogidena ja noh, niimoodi ta on, eks ole, aga spetsiaalselt ei ole ka kuskil ühtegi sellist suurt kombinaati, kus maalijad saaksid tööd, eks ole, et noh, maalimise kombinaat. Samamoodi ei ole ka graafikatehast. Mul paratamatult tekib ikkagi siit mulje, et kui siin viimasel ajal on palju või kas palju aga on tekkinud uuesti päevakorda küsimus kunstiharidusest ja sellest on hakatud rohkem rääkima siis mingil määral jääb nagu muljetega graafikast see levinud kunstide järgmine vist muud ei ole, kui, kui mõned üksikud nimed võib-olla Wiiralt ja siis just nimelt see nõelaga tegutsemine tunnetate. Et sellel graafikaosakond peaks nagu olema ka missioon kuidagi teadvustada laiemalt seda muutunud situatsiooni. Muidugi võiks teada, aga ma ütleks isegi, et hästi on läinud, sest et Wiiralt, et peaaegu kõik teavad, aga ma ei teagi rohkem selliseid kunstnikke, keda, keda veel eriti teatakse. Julgen seda testi väita, sellepärast et tuleb suvel võtta ka üliõpilasi vastu. Nii et eesti kunstnikest teatakse Wiiralti kõrval kindlasti ka Tauno Kangrot. Võib-olla ei, tegelikult ka kõik ei tea teda ei ole sellist eesti kunstniku sisseastujate jaoks, keda kõik teaksid, ma mõtlen sellist Kölerist nooremat. Nii et selles suhtes on muidugi asi tõsine. Ja noh, see kunstiajaloo alane haridus on üks asi ja kunsti kunstiharidus laiem, et on nagu teine asi ja kunstihariduses algtasandil ma mõtlen näiteks algklassides kuni kuuenda klassini on minu arvates põhiprobleem see, et, et see, mida õpetatakse, on esiteks, ta on kaasaegse kunsti võõras ja teiseks, ta ei ole ka loomulik. Nii-öelda kunstitund on see, kus, kus nagu suundutakse kuskile mujale maailma. Mis iseenesest ei ole ka ju paha ja noh, ütleme selline lõõgastusfunktsioon ja selline tõesti kuskile teise keskkonda sattumine kunstitunnis on ju iseenesest hea aga see ei tähenda seda, et peaks ära kaduma side sellega, mis iga päev meie ümber toimub. Ja see ongi nagu probleem, et ei osata. Et kes õpetavad, ei oska ilmselt seostada kunsti kuidagi ümbritseva eluga ja, ja nende protsessidega, mis ümberringi toimuvad ja siis jäädki kunst ongi niisugune liilia, pildi tegemine või või sügisesed põllutööd sügisel ja talvel, jõuluvana ja noh, nagu ikka tahan teile tulemast Urmas Viik ja vaadata asja, siis nad tõid, kas sügisel graafikatriennaalil või varemgi ei oska praegu öelda. Nagu ütlesin alguses sihukese viimase hetke tegutseja viimasel ajal, et planeeritud ei. Tänases kunstveeerr saates oli meil siis üks külaline, kellega me tegime pikema intervjuu ja nüüd siis esimest korda mõtlesime, et jagame ka mõned näituse soovitused, et kunstihoones linnaga siis siis jäi üks näitas asja ära ja mistõttu pikendati Tiit Soku nimelise kunstniku, mis on siis tegelikult näitust alter egode agentuur, mis on siis veel üks poolteist nädalat lahti. Ja siis, et anda aimu, kellega on tegu, siis meil on siin väike pressiteade, mille ma ette loeks siinkohal. Alter ego agentuur on tootmiskoondis, mille alt pakub Tiit Sokk alternatiivseid Minasid võimalust olla keegi teine elada paralleelsetest maailmades. Pakutav teenus hõlmab kliendi muutumist moondamist, imagost. Teeennani inimesed ei viitsi olla, nemad ise saavad oma ellu midagi enamat kui nende endi peegelpilt. Kõikvõimalikus tänapäevas ei ole mõtet leppida ühe minaga turule toodud kvantfüüsika geenitehnoloogia ilukirurgiat, reaalne muutumine. Kevad, suvi, sügis, talv, stilistika alter egode agentuur on eksklusiivne alternatiiv kõigele eelpool mainitule. Alter egod. Agentuur on loodud pakkumaks neile personaalset teenindust. Teiega tegelevad oma eriala keerulisemaid muundumis moondamis meetodeid valdavad spetsialistid, see välistab aegunud mõtete ja elukvaliteedi tõstmisele. Alter egode agentuur on efektiivne leevendus tänapäeva kiire elutempoga kaasnevatele pingetele. Jälgige reklaami. Iseenda kohta kirjutab Tiit Sokk järgmist. Kunstimaailma mureta küll vaja. Tiit Sokk sünnitati kahe kunstnikust ema Marili soku ja Ulvi Tiidu poolt Tallinnas 99. aasta kevadel Eesti kunstiakadeemia fotokateedri diivanile. Sünnitus oli kerge. Tiit hakkas kohe käima ja kunstist rääkima ja proovis ruumist jalga lasta. Umbes kuue tunni jooksul sirgus temast ebamäärases vanuses umbes kolmekümneaastane pikk blond vuntsidega mees, kelle suurimaks kireks kunst. Esimese asjana smugeldas tiitel. Rael Artel ei korraldatud tingimisi olemas. Tingimisi olematu ühisnäitusele. Tiidul oli rahva seas suur menu. Sellest peale hakkas Rahli karjäär ülesmäge minema. Oma esimese isikunäituse pimedana sündinute unenäod korraldas Tiit Sokk 2002. aastal Deco galeriis. Deco galerii sai tuntuks ka siin polnud sellist menu enne olnud. Rahvast tuli lausa bussitäite kaupa nii Tartust kui Narvast. Seda näitust saabki pidada Tiidu tähelennu alguseks ning pakkumisele ei nähtud enam lõppu. Tiit osales mitmetel ühisnäitustel nii kodu- kui välismaa. Kus iganes Tiit ei osalenud igal pooltoosis kunsti populaarsus ning näiteks Mart jendast sai Hamburgis lõpuks ometi rahvusvaheliselt tunnustatud. Trenni ajal. Tundus, et kunstil pole enam piire. Järgmiseks osales ta 2003. aastal toimunud ühisnäitusel miiting Plays. Oma orgiate ja pidude tagajärjel pettuste kuraatorite kunstnikest ta ei leidnud enam mõtet ning tõmbus endasse efektselt ning niisama järsku, nagu ta oli tulnud kaduste ootamatult mitmeks aastaks Tallinnast ning kunstimaailma areenilt. Raali karjäär peatus. Dekol tulid rasked ajad, nii mõnedki galeriid lõpetasid oma tegevuse ja vaal galeriile tuli kolida vanalinnast kaugele äärelinna. Tegelikkuses oli Tiit põgenenud üle pea kasvama hakanud kuraatorist ühele Eesti väikesaarele, aga siit leiti üles. Mispeale möllista ennast pimeduskatte all Paldiski sadamas Malediivide lipu all sõitvale kaubalaevale. Ta kadus heinakuhja nagu vits vette, nagu sipelgas, sipelgapessa kunstiringkonnad kaotasid jälje ning pea esimese aasta alguses imbus tiit märkamatult Eestisse. Aga juba leidis Karin Laansoo ta kogemata jäätisebaarist, kus kohedaga salvestati intervjuu. Tiidul polnud valikut. Osa intervjuust ilmus 2005. aastal raamatus 22 pluss. Muuhulgas selgus usutluse käigus tiitel viibinud kaks aastat mustal mandril incognito, kus ta töötas meeletult produktiivsed ja salaja üha uued jõud. Uued tööd, ilmuste savist ateljeesse. Sellest sai Tiidu niinimetatud kadunud musteriood. Pagulaselu ei sobinud siiski Tiidule ja ta tundis, et peab naasma kodumaale ning hakkas ette valmistama kodu, reisi ning isiknäitust. Aeg oli küps. Saatuse iroonia on, läksid 58000 musta perioodi jooksul tehtud tööd 2006. aasta sügisel Itaalia rannikul aset leidnud laevakatastroofi käigus põhja ning hävisid. Muuhulgas hukkus 357 inimest. Kuna tiit polnud jõudnud oma töid dokumenteerida. Sellest perioodist pole midagi säilinud. Tiidul õnnestus katastroofist eluga pääseda ning tervelt kuid murtult kodumaale naasta. Saatuse kiuste hakkasid uuesti tööle. 2007. aastal on Tiit Sokk tagasi oma Tallinna ateljees ning jälle tegutsemas kunstimaailma rõõmuks. Kõik on jälle hästi kunsti ja maailmas on jälle kevad. Kõiki inimesi ei jõua ja ei ole võimalik alates stuudiosse kutsuda, siis tutvustaksin järgnevalt lühidalt ka ühte uut näitust, mis on avatud Eesti arhitektuurimuuseumis. Ja saabunud on ta siia tänu tšehhi vabariigi suursaatkonnale ning räägib siis kubismist tšehhi arhitektuuris. Kubismi on peetud 20. sajandi kunstistiilidest üheks huvitavamaks ja selle leiutamine on teatavasti seotud Prantsusmaa ja Pablo Picasso loominguga. Kuid oluline on kindlasti see, et kui Bism ei jäänud Prantsusmaa keskseks, vaid vaid levis kiiresti teistesse riikidesse ning Tšehhimaal võeti kubism omaks mitte ainult kujutavas kunstis, vaid arhitektuuris ning seda tänu kunstnike ja arhitektide tihedale läbikäimisele. Oluline on tsehhi kubismi juures ka see, et arhitektid, disainerid, sageli seal ka mööblit ja viljasid tarbekunsti ning Tšehhi kubismi kõrgaeg jääb siis ajavahemikku 1911 kuni 1914 kuid omapärased stiili otsingud jätkusid ka 1900 kahekümnendatel aastatel. Kui konservatiivsemad ringkonnad on kubismi usinasti ka kritiseerinud, siis sellest hoolimata omab ta Euroopa modernismi ajaloos väga värvikat peatükki ning samasuunalisi otsinguid jätkasid veel hiljem ka saksa Ekspressionistid. Ning mõlema poole ühiseks eesmärgiks võib nimetada kaasaegses arhitektuuris hingestatuse ja vaimsuse otsinguid. Nüüd peale 1900 kahekümnendaid aastaid langes Cupism teatavasse varjusurma ning tõusis uuesti huviobjektiks. Kuuekümnendatel aastatel. Järgnesid mitmed näitused ja raamatud ning tänapäeval on kubism jällegi väga populaarne. Ja Tšehhi ainulaadne kubistlik arhitektuur on muutunud omamoodi turismi vaatamisväärsuseks, et seda tullakse üle maailma vaatama kui Euroopa erilist arhitektuuri. Ja see väike näitus, mis siis Eesti arhitektuurimuuseumi galerii on nüüd avatud seabki oma eesmärgiks laiemat teadvustamist sellest, kuidas kubismi väljendada arhitektuuris. Näitus on avatud kaks kuud samuti 15.-st veebruarist avatud küll päris näitus, aga kuulsa USA videokunstniku, sealjuures ka mõneti radikaalseks peetud videokunstniku poolme kaarti. Kaks videot on KUMUs üleval viiendal korrusel, üks on siis black and white Eipse teine family taevani Kaldžoos. Supp mida võiks liigitada sellise transkressiivse kunsti valda. Suisa alaealistele mitte soovitatav on see näitus. Ja samuti kunst r tervitab arhitektuuri vallas seda, et esmakordselt siis pretsedendina pandi siis seisma miljööväärtuslikus piirkonnas. Ehitis. Mitte siis jah, ainuüksi seisma, vaid vaid kohtuotsusega, siis määrati lammutamisele Koidula tänava alguses olev betoonist raamaturiiul, mis siis projekti järgi pidi tulema, abihoone aga osutus neljakorruselises kortermajaks. Nii et tervitame kõiki võidukaid Kadrioru elanikke, kes sellest raamaturiiulist nüüd ilma jäävad. Ja teatavasti kuna kunst on mõneti, siis paralleelmaailm, siis tervitaks ka kvantarvuti sündi, mida see nädala esitleti Silicon Valleys. Kvantarvuti siis tõestab meile paralleelmaailmade olemasolu ja lõpuks arvutab ära kogu universumi, nii et meil ei olegi kunst enam vaja. Kunstpunkt err. Tänases saates. Kunst err lasime graafikul ja kunstnikul Urmas viigil südame pealt ära rääkida kõik selle, mis on tal seotud näitusega kunstihoone galeriis aga ka selle, mis on seotud kunstihariduse ja graafikahariduse ning hetkeseisuga Eesti kunstiakadeemias. Ja teine lühem jupp oli meil näituse soovituste ja tervituste päralt. Kvantarvuti stuudios olid Aleksander saapaga Karen Jagodin. Nagu tavaks ja saate kordus seekord laupäeval veerand üks ei ole, sest olen vabariigi aastapäev. Küll aga saate internetist järgi kuulata kuulmiseni.