Alustame saatega Kunzee ERR stuudios on Karen Jagodin Aleksander saabuv täna vaatame tagasi 1900 kaheksakümnendatel aastatele, sellepärast et viimasel ajal mitte ainult kunstimaailmas, vaid ka kinos ning mujal on, on teatavad tendentsid. Nõukogude aja nostalgia Ale, kas või siin kunstimaailmas võtet olnud näitused kilekottidest või plakatitest või toidukultuurist nõukogude ajal. Siis räägime tänagi kaheksakümnendatel plakatitest ning maalikunstist. Ehk siis oleme kutsunud saatesse kõigepealt Ando Keskküla, kes ankureerinud kumu neljandal korrusel näituse kaheksakümnendad sulgudes, kus ta siis on kogunud kokku tema arvates sellise tuumiku mõnes mõttes kaheksandate kunsti mis on olnud siis selles hetkes eriline ja kuidagi välja astuv sellisest haarsest ajastu kulla. Ja teiseks siis räägime Andrei koormošoviga pisut Nõukogude kaheksandate aastate plakatist, tema siis oli omale Eesti raamatus plakati toimetaja oli 80 kolmandas 88. aastani. Tagasi vaatame ka muusikas, nii et kuulame natuke Anne Veskit. Alustame kunsti saate esimese lõiguga. Meil on külas Ando Keskküla, kes räägib meile enda kureeritud näitusest kumus, mille pealkiri on kaheksakümnendad sulgudes. Alustaks taustast. Miks kaheksakümnendad ja miks sulgudes? No kaheksakümnendad on sellepärast, et see oli kumu näituste plaanides teha mingi näitus 80.-te aastate kunstist. Aga miks ta sulguda, seda väga pikk jutt, et aga ma katsun selle suhteliselt lühikese kokkuvõtte. No kui me vaatame üldse kaheksandate aastate kunsti, me ei saa öelda, tähendab, et see kunst oleks olnud ühesugune. Ja kui me vaatame ka nii-öelda sotsiaalpoliitilist olukorda sel ajal riigis, siis ka see ei olnud 80.-te aastatel ühesugune kaheksakümnendat aastat üldse. Eesti ajaloos on ühed võib-olla kõige dramaatilisem mõnede teiste kümnendite kõrval. Hea, kui me tuletame meelde, siis Brežnev suri kuskil 1982, siis tuli veel paar vanakest ja tegelikult noh, oli tegemist 80.-te aastate alguses kõige sügavamas stagnatsiooniajaga ühtse Eesti Eesti, vaid ka tollase nõukogude liidu ajaloos. Ja tegelikult kõik need kunstisündmused, mis neid täna võiks huvitada kuhjuses kõik kaheksandate aastate lõppu. Ja kuidas see algas, 80.-te aastate algus tõi meile üle mitmeid asju, mis pärinesid 70.-test aastatest. Üks markantne näide on Tartu niinimetatud slaidimaal mis tegelikult alguses käsitleti nagu hüperrealismi aga mis sisuliselt siiski osutus teistsuguseks ja mõnes mõttes muutvaks, vaimsust, muutvaks või, või hoiakuid muutvaks on suunaks just nimelt sellega, et tegemist ei olnud enam kiretu fikseerimisega vaid tegemist oli juba iroonia, aga seltskonnaga teatud salakoodidega, mis salakoodidega teatud koodidega, mida teatud inimesed mõistsid. Ja me oleme ära unustanud ka ühe kunstniku nagu Rein Tammik, kes juba seitsmendate aastate lõpus tõi tegelikult, et Eesti kunsti ja veidi aja pärast ka kogu nõukogude liidu kunsti sellise mõiste ja sellise kunsti nagu histo rism. See tähendab seda, et ta tsiteeris vanu meistreid ja tsitaat teatavasti postmodernistliku kultuuri postmodernistliku kunsti üks põhitermineid, selle juurde pöördutakse praegu ikka ja jälle tagasi. Ja tema oli üks esimesi ja üks mõjukamaid, kes tegelikult mitte ainult Eesti piirides. Kogu nõukogude liidu piirides muutus selle suuna liidriks. Siis oli tükk maad nagu vaikust ja kaheksanda aasta teisel poolel tulid üksteise järgi väga võimsad kunstisuundumused, sellepärast et sotsiaalpoliitiline õhkkond oli muutunud teistsuguseks. Me võime siin nimetada näiteks rühm T ja miks ta on oluline, on oluline kahel põhjusel. Sest kui enne oli kunst kuidagi suunatud adresseeritud noh, niinimetatud rahvale tundma, aga rahvast kui sellist pole nad tegelikult ju olemas, eks ole, rahvas koosneb väga erinevatest mentaliteeti, tõesti, kui me räägime multikultuursusest, siis tegelikult Eestis võiks rääkida multikultuursusest selles mõttes, et kui palju erinevaid kultuure on eestlaste hulgas mitte niivõrd rahvuslikul pinnal, vaid iseenda kultuuris. Teine aspekt oli muidugi see Nad pöördusid rituaalide poole ja põhjamaise mütoloogia pool. Nad tulid näitusesaali ehedad materjalid nagu puit, raud, jää, lumi ja seda on väga hästi edasi arendanud, et oma 89. aastal Taanis tehtud perfomance Raoul Kurvitz, kes oli ka nööril tee liige ja kes tegelikult kehastab oma muuseumis praegu väljas olevas romansi dokumentatsioonis väga hästi selleaegseid meeleolusid, tuues meile meelde Wagneri saratuxtra kogu teotooni eestika. Ja ma mäletan, et ma ei mäleta, kes oli selle autor, aga 80.-te aastate teisel poolel oli juttu sellisest mõistest nagu võimas rühmitus. Ja see võimas rühmitus oli just nimelt tähendab, koosneb nendest inimestest kes kunsti tõid väga veenvalt just nimelt mütoloogilise aines. Need olid eelkõige Jaak Arro, Epp Maria Kokamägi, kes on ka näitusel väga hästi välja praegu üle hulga aja. Ja tähtis on see. Nad loobusid täielikult sellest niinimetatud kunsti paradigmast. Kuigi see on vastik sõna ka eesti keeles ka paremat ei ole mis kehtis seitsmekümnendatel aastatel. Ja nad ehitasid üles enda mütoloogilise maailma. Sest kui me vaatame näiteks Jaak Arro maa-alused tantsijad, taevased naised, siis me näeme, kui suur on tegelikult see nii-öelda vaimne geograafiamaalt, kuni taevani tähendab selline suurejoonelisus selle aja kunstis oli noh, tüüpiline. Seda me saame näha ka Lembit Sarapuu tuld kandvas Kalevipojas, mis on muutunud lausa ikooniliseks märgiks selleaegsele kunstile. Samuti Leonhard Lapini. Ma olen selle lahterdanud põhimõtteliselt selle näitusega, nii et võib-olla oled kolme ossa esimene osa, mida ma nimetaksin nagu suletud tähenduste ringiks. See baseerub sellele, et kasutatakse juba teatud-tuntud kangelasi. Ta on nagu Kalevipoeg. Sest mis salata, Eestis ei ole jumalad eriti väärtustatud. Ja kalevipojale tegelikult omistatakse nagu jumala staatust. Aga arvestades sotsiaalpoliitilist tausta tol ajal tähendas Kalevipoeg eelkõige avastajat. Et seda ei saa ka kunagi ära unustada, et tegelikult noh, kunst oli sel ajal paljuski nende lootustega seotud, mis viisid lõpuks Berliini müüri langemiseni ja balti keti nii ja eesti laulu pidudeni. Kunstil oli kahtlemata oma osa selle meeleolu kujundamisel. Nüüd teine grupp oleks selline, mida ma ütleksin, et avatud ring. Ja see on, kus kunstnikud loovad iseenesemütoloogilise maailma. Aga me ei tea, kes on need kangelased, me ei tea seda lugude. Aga me teame seda mütoloogilise maailma nagu keelt nagu mütoloogilist keelt. Nende hulka kuuluvad kahtlemata just nimelt siis ka Jaak Arro, Epp Maria Kokamägi, aga ka Jüri Arrak, kuigi tal on üks töönäitusel väljas, mis on, tegeleb Ilmarise ka vastukaaluks kalevipojale. Ja kolmas valdkond oleks siis selline, et kus otseselt kunstnikel loom, mütoloogilise maailma, aga Ta viitab selle juuresolekule, igapäevane atribuutikat. Ja võib-olla selles mõttes üsna täpsed on Andres doltsi maalid kus tegelikult on suhteliselt abstraktse interjööriga tegemist ja äkki leiame sealt mingi hobusefiguuri või mingi õhtuma linnu tähendamis viitavad tegelikult mingile teistpoolsele oleku võimalusele täpselt samamoodi tiit pääseks, kui sa altar. Et kui me vaatame neid detaile, mis seal maalis, on sisse viidud ka sellele, et mütoloogiline mõtteviis on tegelikult nagu väikeste annustena jagatud laiali, aga iseenesest seda mütoloogiliste maailma kui sellist ei looda, ta kasutab neid väikseid klotse selle seest viidetena. Kui lihtsustatult nüüd öelda, et te nimetate seda Eesti kunsti väljapanekut seal kumused postmodernistliku ks ja samas ütleme valdav võib-olla popkultuur või mis iganes, üldine olemine oli ka postmodernistlik, siis üks võtab mütoloogia, aga teine oli oma iseloomult juskui futuristlik või pigem tulevikku vaatav kui me võtame muidugi popmuusika või arvutite tulek ja nii edasi, et kas Eesti kunst oli selles mõttes erandlik, et pigem nagu mütologiseeriv kui siis futuristlik. No ütleme nii, et futuristlik ta päris kindlasti olnud, kui ma rääkisin kaheksanda aastate algusest põhjalikumalt siis tuleb ka meenutada 80.-te aastate lõpus, kui ta on siis 80. aastate lõpus loodi eeldused 90.-te aastate kunstiks ja selle suur osa oli tegelikult fotolganda kaheksakümnendatel aastatel, erinevalt läänemaailma kunstikultuuridest fototüüp peetud kunstiks, tähendab Eestis oli fotokunstnik, see oli fotoühingute foto liituda ja mingi siseasi. Ja kunagi ei võetud, tahab fotot kunstinäitustele sellepärast et see, mida fotoühingud pidasid fotokunstiks ei haakunud üleüldise, ütleme selle kunstimaailmaga. Kas või teie valitud töödes on nagu need viited olemas? Ei, ma tegin väga järsu valiku selles suhtes, tähendab, kuraator oli põhimõtteliselt oli minu meelest kaks võimalust, tähendab, kas teha nii nagu tavaliselt, et riputada välja kõik, mis sel ajal noh, olemas oli või otsida seda, mis oli ainult sellele kümnendile nagu omane, kõige võimsamalt omane. Ja see oli kahtlemata just nimelt mütoloogiline kunst. Mis puudutab vutturismi, tähendab, siis seda tegelikult ei olnud olemas oli olemas küll rühm T näol, kes deklareerisid oma muusikalisi eelistusi, sealhulgas oli ka futu ja mis iganes veel Agav, turismi kui sellist ei olnud arvutikunsti. Kunstina ei olnud olemas, kui koolid, arvuti, inimesed, kes sellega tegelesid. Aga kui palju loo sellest järgi jäänud või kui palju see mõjutanud edaspidist käiku on problemaatiline praegu? Ei, ma pean silmas Näiteks, et neoon lillas sellises veidra lõikelises kostüümis Marju Länik on futuristlik ja samas ütleme Lembit Sarapuu seda kindlasti mitte ei ole, et nagu päriselu justkui on, aga kunstnik hoopis liigub kuhugi mujale. Siin mul on nagu kiuslik mõte, tähendab et kui te räägite Marju Läniku kostüümidest ja et see on nagu päris elu aga kunst liigub nagu kuskil mujal, no ütleme, et see Tarbisid, mida neile nagu ette söödeti, see räägib midagi muud kui see maailm, kuhu kunstnikud. Ütles, et see on alati nii olnud ja nii jääbki. Õieti ma pean kahetsusega ütlema, et see vahe hakkab üha enam ja enam kaha. Sest see on tegelikult ju küsimus kunsti rollist üldse, mida kunst teha tähendab ja aga ma, ma ei oska sellele selles mõttes vastata, tähendab et ma lähtun nagu kunstielust sel ajal ja ma ei näe selles kunstielus selliseid vasteid nagu teie tõitjana Marju Läniku näol, tähendab, selles ma Marwan turism pesitses pigem tol ajal fotos ja varajases arvutikunstis ja eks ole meil ei olnud kumbki kunstistaatuses ja kaheksakümnendatel ei olnud, aga 80.-te aastate lõpuks olid mõlemad ikkagi mängisid suurt rolli selles, et 90.-te aastate kunstist tõusid nad Enno No see näitus on, selles lisandus kumu püsiekspositsioonile, ta toob välja ühe konkreetse teema, samas kui see püsiekspositsiooni püüab hõlmata Ta ülevaatlikult kogu kümnendit. Aga kuidas mütoloogia teema nagu proportsionaalselt suhestub terve kümnendiga, et kas ta on nagu pigem marginaalne teema, on ta mingi kindla seltskonna teema või on ta tegelikult üks suuremaid teemasi kaheksakümnendatel? No kuna ma selle välja tõin, siis minu meelest on ta põhiline teemana. Sellepärast ma olen päris põhjalikult analüüsinud ka teisi asju, mis seal kõrval on olnud. Nagu ma ennem ütlesingi tammikaks või ütleme, tartu kunst, tähendab nad kõik puudutavad ühte või teist aspekti sellest, mis kaheksanda aastatel oli tähtis. Aga tegelikult see niinimetatud võimas rühm, eks ole. Mis esindajad tegelikult praegu mütoloogias baseeruvad kunsti, kuidas mütoloogiat baseeruv on, noh, iseenesest ka spekulatsioon selle pärastat mütoloogiast me võime pidada ka partei programme, tähendab ja parteide valitsust, diktatuuride enesekirjeldusi propagandat ja nii edasi. Neid näiteid on tegelikult semioloogias väga paljude, aga minu arvates oli see nii, et tõepoolest võimas rühm oli see, mis mis oli 80.-te aastate nagu märksõna ja miks sulgudes just sellepärast, et kõik need tingimused, sotsiaalpoliitilised tingimused olid selleks, et nad sünniksid, aga nii koguse toestuv nii-öelda poliitiline süsteem kadus, kadusid ka need ideed, tähendab, kadus kas sellelaadse mõtlemise aktuaalsus, mida me tegelikult kunstiajaloos väga selgelt näeme kadusid ka kunstnikud, osalt osalt kadusega, kunstnikud, aga ütleme, liidrid kahtlemata jätkavad, aga aga on, neil ei ole praeguses kunstielus seda jõudu, mis neil siis olid, sellepärast kui te küsite praegu näiteks inimeste käest, kes käisid kaheksanda aastatel kunstinäitustel, nad kõik mäletan ja karm näiteks kokamäega ja kindlasti nad töötavad edasi, aga olnud nad ei ole nii-öelda huvi keskpunktis, sest iga ajastul fokusseerib oma aktuaalseid ideed ühele või teisele valdkonnale ühele või teisele meediumile ja see on paratamatult, see liigub lihtsalt ühelt valdkonnalt teisele, ühelt ideoloogiat, kunstid, Leogatiivsele. Kui mugav teil oli ennast positsioneerida kuraatoriks lihtsalt selles mõttes, et 80.-te on aeg, kui te ise olite aktiivselt tegutsev kunstnik, mis tähendab, et rohkem või vähem on tegemist teie sõpra. D loomingule ja see ei ole nüüd päris täpne. Esiteks ma jälestan siin 80.-te aastate olen vist kaheksakümnendatel aastatel teinud võib-olla ainult ühe maali ja see on ka noh, tõesti näitusel väljas, tähendab, kuna ta kuulub tegelikult sellesse mütoloogilise maailma. Ühesõnaga, senised hinnangud sellel näitusel on kahesugused. Suur osa imestab seda, et ma olen olnud suhteliselt tolerantne ja pannud välja noh, sellist kunsti, mille suhtes need inimesed teavad mulle eriliselt soojad tunded ei ole, see tähendab seda, et ma sain olla kaheksandate aastate hindamisel suhteliselt objektiivne. Teine osa nendest on inimesed, kes arvavad, et oleks tulnud välja ikkagi panna kõik ta. Aga kui ma mõtlen, mis see kõik oli, palju enam järgi ei jää. Ma uurisin natuke ühte nähtust, mille nimetuseks oli Eksprepost. Aga paraku nende aktiivsem aeg jäi juba 90.-tesse aastatesse, kuigi oma vaimult oleksid nad võinud kuuluda tõesti kaheksamenetlusega. Ja palju enam valida ei olnud. Ja mul oli see töö suhteliselt huvitav, aga suhteliselt lihtne. Et see näitus kannab võib-olla olulisem oma eesmärgina mitte nüüd seda, kuidas vanem generatsioon nüüd ennast suhestab 80.-tesse, vaid, et lihtsalt need tööd on jäänud paljudel nägemata, et ma isiklikult nägin seal mõndagi esmakordselt eelkõige, mida ma pean silmas siis seda kaunis mõjuvad Siim-Tanel Annuse perfomance, mille, mida siis esmakordselt Silmeti sattus. Et kui palju üldse kaheksakümnendatel vist see performans Sid. Dokumenteerimise kiht on Eksul õhuke, vilets, et ega seal põhimõtteliselt Ülejäänud on täna, ma rääkisin just äsja, Raoul Kurvitz, aga ja vastupidi, minu endisele informatsioonile ta ütles, et Tal on ühest perfomance-ist veel jäljed järgi peale selle, mis seal väljas jah, just et see on siis ainuke teadaolevalt seni noh, ütleme, et mul ei ole põhjust tema sõnades kahelda. See oli Eesti üks läbimurde näitas, et tol ajal oli struktuuri metafüüsika Helsingis pärast vist ka porimuuseumis. Ja seal olid mõlemad, nii Siim-Tanel Annus kui ka Raoul Kurvitz tegid esmaklassilised perfomance. Ja praegu mõtlesime ka selle peale, et võib-olla teha siis nii, et kord mängib nüüd see, mis praegu mängib. Aga lisame äkki ka selle, kui meil õnnestub seda taastada, eks ole. Mis oli struktuurile metafüüsika. Sest need kuuluvad tegelikult Eesti performance'i kunsti paremik. Noh, see meenutas ka hiljuti üleval olnud Jüri Arraku tööd see video, mis seal oli üleval, samuti põlevad värgid ja nii edasi, et siis Protaanus võib olla Kõik algmaterjalid, eks ole, nagu tuli, tähendab see Siim-Tanel Annusega omada, kus, mis oli väga vaimukas, võlts, vaimukas, aga hästi tehtud selles mõttes, kuidas ta jalutasime aeda Ta äratas tule, tähendab, eks ole maastandama. Tulemängud on paljusid võlunud ka Raul meilides lausa tulekunstiga tegelenud küll hiljem klaastat. See nii-öelda neoekspressionismi on ka ju leegitsev, selles mõttes teravus on temas selline vallurgs. Noh, aga peab ütlema, et noh, ma olen võrrelnud erinevaid selleaegsed kunsti suundumis erinevates maades. Ja mulle kõige lähedasem on olnud ta transavangard Itaaliast. Ja teiseks ka oleks klissonis Saksamaal Ameerika oma on natuke teistsugune. Aga kui me võrdleme näiteks Saksa neoekspressionismi ja Eesti neoekspressionismi, mis mingil määral või õieti noh, on lahutamatult seotud ka mütoloogia, aga sellepärast, et ka sakslased on oma Diotooni mütoloogia toonud oma neoekspressionismi välja siis, kui, kui sakslaste puhul me saame näiteks Jorge invendarfi puhul rääkida sellest, et ta vastavalt oma õpetajale Joosep poisile kes murdis tabuteema, et rääkima hakata kunstis ka Ajaloost ja saksa identiteedist siis Jorge imentor jätkas seda teemat ja väga efetsesse ja kunstiajalukku läinud sarjas Café Deutschland. Aga kui me võrdleme meie samaaegse kunstiga, siis me näeme, et ühel juhul on tegemist niisugusena maise väljund, aga mis tõepoolest analüüsib vihje, midagi kannatan millegi üle ta siis Eesti neoEskressionism võime, Tologism on absoluutselt kosmogeeniline, ta ei suhestu üldse selle keskkonnaga, kus ta toimib vaid ta tegeleb näiteks nagu Toomiku kuumees, eks ole, või kuupuhastus, ta tegeleb mingite universaal reaalsete teemadega, millel ei ole kohaliku taustaga mingit pistmist, on need kõik asjad tulevad tegelikult kataloogist välja, mis on praegu välja andmas. Et ta natuke selline elevandiluu torni teema. Aga see ei ole mitte ainult selle kümnendi kunsti küsimus, vaid. Võiks öelda nii, et kuidas loomad õpivad, jäljendavad, emalistanud. Kui rääkida, et mingid asjad tulevad tagasi, et oli ekspressionismi, tuli neoekspressionismi, et võrdlus jällegi Eesti muusikast, et tundub, et praegu tuleb muusikas näiteks paljuski metal-muusika tagasi alates metsatöölist kuni seal teisteni, et selliseid pseudomütoloogiat ja mu vägilase värk, et kas me võiksime kunstis ka midagi sellist ennustada. Et 80.-te selline laim tagasi. Oleks ma ei usu, et päris just 80 vaim, aga aga tegelikult on, see on väga õige küsimus, et tegelikult see ris haiglingi küsimus kultuuris ja kunstis sealhulgas on väga aktuaalne praam. Ja märtsi alguses korraldavad kunstiakadeemia noored kunstiteadlased vastavas isklusega Sewinaadi. Aga noh, sellesama risk on selles mõttes, et, et see on tegelikult noh, teatud hingetõmbeaega, teatud puhkeperiood võib olla lõpmatuseni ei saa nii olla, ta lõpuks ei ole meil midagi enam ressaicelda. Kõik on läbi käidud, eks ole, no miski peab kuskilt uuesti tekkima, tähendab et selles mõttes ma olen suhteliselt petiline. Aga intellektuaalsest mänguks on see päris hea. Äsja ma käisin Berliinis ühel festivalil, selle teema oli Anfinist. Mis tähendab tegelikult sedasama, tähendab seda, et ükskõik mis ka on ennem toimunud, et see on tegelikult lõpetamata projekt. Aga selliseid ideid on olnud ka palju varem, need on olnud ka kaheksandate aastate alguses. Et keda siis huvitab ja ma eeldan, et kõiki huvitab, siis näitus on avatud 26. augustini. Ehk siis oma pool aastat veel, et kumu neljandal korrusel Ja kataloog peaks ilmuma. Ma arvan, et üsna varsti, sellepärast materjalid on olemas. Küsimus on trükiamps. Tähendab, tere tulemast anda keskkonna, aitäh. Saada kunsti err, siis alustab intervjuud Andrei karma sooviga kunagine plakatitoimetaja kirjastuses Eesti raamat, siis aastatel 83 kuni 88 ja praegu siis vabakutseline graafiline disainer ja ka EKA õppejõud. Meil on siin teemaks kaheksakümnendad ja siis kaheksandate tekki, sest mõned teine fenomen, et plakatikunst oli suhteliselt edukas, oskate äkki kommenteerida, et miks sa just kaheksa kümmentoni sündised plakat nagu oluliseks muutus? Plakat muutub ikka mingite aegade muutudes on noh, niivõrd mobiilne, et haarab kohe õhust esimesed signaalid ja reageerib kiirelt. Kas me võiksime näiteks võrrelda siis 80.-te peatselt, siis taasiseseisvat Eestit seitsmeteistkümnenda aasta Venemaaga? Jah, noh, asi oli kah vist laiem või pikema ajalooga. Kui ma eesti raamatus tööd alustasin, tulin igavest, veetsin seal paar aastakest, siis jõudis just, või õppis või oli just äsja lõpetanud rida noori graafikuid, kui ka insenerid, kes kõik otsisid väljundid Miksust, plakatist, kanaliseerus ausalt öeldes ei, võib-olla õpetuse viga muidugi oli ümber ringi lähimaades Soomes Lahtis, näiteks plakatinäitus Poolas, mida õnnestus omal ajal isegi külastada Varssavis. Plakat oli kuidagi, jõudis meile kunstiakadeemia raamatukokku Poola projekti ja muude selliste ajakirjade kaudu, võib-olla selle tõttu tekkis ka huvi. Täpselt selle peale ei ole mõelnud, miks plakat. Ka ise hiljuti kohtasite Pärnus ühe plakatinäituse, mis käsitles ka kaheksakümnendaid. Kas temaatiliselt on võimalik kuidagi ka esile tuua, et milliseid plakateid tehti rohkem, kas kultuuriplakateid või poliitilisi? Lõpetan ma saan aru, et praegune teema ongi sotsiaalplakatist kultuuriplakatist tolleaegsest on küllalt palju räägitud vist. Ja see oli natuke teine teema, loomulikult oli suhteliselt hall nõukogude aeglase kultuuriplakat tõusis eriti värvikalt selle taustal esile, aga, aga reaalplakat see oli hoopis teistel alustel või või tekkis hoopis teisi kanaleid pidi, millest võiks siis äkki rääkida? Jah, et mis need kanalid olid ja mis erinevused inglisnende kahe plakati vahel? Erinevus oli, litsutakse ühiskondlikku plakati, oli riiklik tellimus, kogu Nõukogude liit oli kaetud kirjastustega. Loomulikult oli Ta võis seda Nõukogude propagandat massidesse viia ja samamoodi oli ka Eestis oli kirjastus Eesti Raamat, kellel oli temaatiline plaan, nii et aastas pidi teatud hulga plakateid välja andma, seal oli mitukümmend nimetust umbes noorte plakati, esimese mai plakat ja nii edasi. Ja siis tuli tellida. Ja noh, võis tellida kas kas mingid aasta või korralikelt tegijatelt. Ja mingi hetk, kui suurim plakat oli selle nagu tee lahti lükanud või või avalikkuse ees nagu tunnustust pälvinud, siis, siis sai selle kultuuriplakati viljuga kirjastuses hakata kasutama eelkõige aga mitte niivõrd vilju, aga ka need tegijad näiteks meil oli kirjastus, moodustasime kunstinõukogu, kus oli absoluutne tolleaegse Eesti hakati maailma eliit, hakati sektsiooni esimees Villu väärmut, sekretär Silver Vahtre ja ideoloog Jüri Hain. Olid kõik toed mingite innovatiivsete asjade läbisurumisel. Aga kuidas siis oli, et plakat tollal siis andis välja, kas siis Eesti raamat? Jah, sotsiaalne plakat seda andis. Vaatasid, et asi huvitavamaks läheks ja siis tellisid huvitavamalt kunstnikult või oli ka palju näitusi, kus kunstniku plakatistid olid suhteliselt sotsiaalne närviga ja kui midagi ei meeldinud, siis reageeriti plakati vormis ja vastased autoriplakati näitused ja kolme aasta tagused Balti ühised näitused siis sealt sai ka kirjastusega läbi käidud mingite komisjonidega ja nopitud siis paremini. Trükijanti. No te nimetasite siin juba mõningaid tegijaid, aga võib-olla valgustasite veel, et keset 80.-te aastate olulisemad plakati tegijad siis on olnud siin osati, on isegi seostatud graafilisi disainereid nii-öelda koolkondade ka siin näiteks Ivar saki koolkond on lausa mõned kirjutajad nii-öelda suureliselt maininud, et jah, võib-olla nimetaksid veel mõningaid siis neid isikuid. Ivar saak oli, oli täiesti omaette fenomen, kuigi seda omal ajal võib-olla ei, ei osanudki arusaadav. Aga ma kardan, et keegi läheb meelest ära. Kalle Toompere. Silver Vahtre, Rein Mägar. Aga Est eetilises plaanis, kas siis igal plakatil oli mingi selge oma oma käekiri või, või saab tuua sealt välja mingeid üldistusi, et mis olid need mõjutused? Mõjutused olid ilmselt elus endas, kui näiteks skulptuuri plakatiga võrrelda, siis olid seal ilmselged mõjutused, sageli pahasena, aga läänest või, või muust kunstiilmast, mistõttu ka mõni asi ei tundu enam nii huvitav, kui kui sa oled, ütleme seda alust kuskil näinud või ütlemise ime kaob ära, aga aga nende puhul oli loomulikult, olid autorid toompere või Mägar või kus iganes, kes töötasid omas käekirjas ja noh, see oligi nende majutus või kus need mõjutused tulid, ei, ei teadnud. Mis oli tore, tol ajal oli, et kunstnik sai nagu siiralt otseselt väljenduda. Praegu töötades büroost, kus on jälle omad plussid, on meeskonnatöö. Tol hetkel oli see vahetu, kunstnikutants oli kuidagi hästi kiire või kuigi plakat käis tohutut instantsidest läbi, et noh, kõigepealt kirjastuse kunstinõukogu, siis kirjastuskomitee, Glavliit, raamatukaubast andis tiraaže ja lõpuks said osta poest 15 kopikat, aga, aga see kunstniku tehtud asi jäi selle kõigega. Sul on reeglina muutumatuks. Nii nagu ta seal ideid Aga juhtus neid pretsedente, et tuli ümber teha või katki jätta. Reeglina sai seda kuidagi tekstiga või tol ajal oli veel kakskeelsuse nõue ja siis sai kuidagi mingi muu teksti täiesti suvalise kuskilt partei programmist võetud teksti peale kleepida ja läks. Ja tiraažid olid siis võrreldavad raamatuid iraažidega. Raamatu kaubastus viisid selle pildikese ja siis nad panid tiraaži. Esimene toimetatud plakat oli Raivo Järvi punarinne leevike, kus olid, eks, sest et kas sina oled mind juba toitnud või midagi sellist? See sai kindlasti päris korralikud ja rikka tuhanded ja tuhanded ja siis nad rippusid lasteaedades kodudes selle viitsis välja panna. Mis nende plakatite saatus tänapäeval on, et kas neil on mingi järelkaja või mõjuga olnud ütleme siis kaasaegsele eesti plakati. Järelkaja mõjuma isi. Noh, peale selle, et mari karta seal pärnus in graafika raames nüüd jaanuaris teie kogu põhjal selle näituse kokku pani on, viidatakse ka näiteks vanemale pakatäravi Ma ei oska nii nii-öelda, et kes seda mingi vahe on sees, lihtsalt mingi mingi auk on sees, et praegu üldse lokat tuli külla võsad Pärnuski oli uue plakatinäitus. Nii ei oska öelda. Kuidas on aga lood plakatite füüsilise säilivusaega, et on ju teada, et Eesti kunsti muuseumilgi pole veel õieti graafilise disaini kogu seda alles hakatakse looma ja noh, teile endale on, on kogu, aga aga üldiselt, kas neid on säilinud piisavalt või tunnetada, et tegelikult suurem osa on, on kuskile justkui kadunud. Ei, ma arvan, et nad on ikka enamus vastvam kadunud kellelgil on kodus kannat, võtab palju ruumi ja üks kaks igast asjast võib-olla või mingist asjast on, aga Janet kogud tekkisid ka, kui see peaks kedagi huvitama? Oli kirjastuse reorganiseerimine. Kirjastuses oli üks plakati katku, sai kõik korjatud ja oli Kunstnike Liidu plakatisektsiooni plakatikappi likvideerimine siis mingi aktsioon kunagi toimus, pandi tänavale nad välja ja sinna nad jäid, aga midagi jäi, jäi kusagil imekombel alles, linad sai lihtsalt kokku tassitud omale pööningule, nii et säilivad. Et sellest, sest tõenäoliselt ei ole lootust kunagi 10 aasta pärast teha väga ülevaatliku näitust, mis kataks rahuldavalt kõik erinevad tegijate koolkonnad. Ma arvan, et on täitsa võimalik teha kokku, otsida inimeste käest ja autorite käest. Kas näiteks nagu siin Eesti Rahva muuseumist oli see, kes tegi vahepeal siin kilekottide, näitas, et selline nõukogude ja eksatiseerimine siis, et selles suhtes ei ole teil endal on plaan või keegi lähenenud digitaliseeritud kuidagi kogu või muudaks selle lihtsasti nagu jaotatavaks või levitatavaks. No see on teema, mille üle tasub võib-olla mõelda, praegu kunstiblogis paluti, tulevad väiksed järjejutud ja kuue pildiga, et praegu on sellisena mõelda. Et see on artišoki Bowis Et seal siis mõningaid näiteid saab näha edaspidi ja kommentaare. Just et seal on noh, oleks tahtnud nagu kahte asja rõhutada. Et üks oli see kunstinõukogu, mis oleks ka tänapäeval väga tervitatav linnakeskkonna või, või noorisitektuuriski praegu räägitakse selle juures, et üldse mingi edumeelne asi käiku saaks minna. Tol ajal oli kirjastuse juures selline edumeelne kunstinõukogu, sellele me võlgneme päris palju, muidu ei oleks suutnud ise nende juurikatega seal võidelda. Ja teine, mis mulle endale tundus oluline. Reaalne plakat oli mingil määral ventiiliks kunstile suunatud poliitilisest survest, puna seal siis mingite punaste lippude ja selle näol sinna selle tõttu nagu kunst pääses nagu kergemalt. Suur tänu teile, Andrei karmoška ja edu. Ja kui sellest kellegile rõõmu on siis võib neid alati näidata. Tänasest kunstsaates oli meil kaks sellist põhikülalist raske Kallas siis kõigepealt Ando Keskküla rääkis oma kureeritud näitusest kumus kaheksakümnendat sulgudes, mis on avatud 26. augustini. Ja teiseks Andrei koormas soov rääkis meile nõukogude eesti plakatikunstist kaheksakümnendatel. Ando Keskküla oma intervjuus juba korraks mainis, et kunstiakadeemia kunstiteaduse üliõpilased korraldavad kolmandal neljandal märtsil talvefoorumit mis siis kasutab sedasama teemat. Kujundite taaskasutus. Tale foorum toimub juurus spordibaasis. Lähemat infot saate te leheküljelt talvefoorum, punkt Artun punkte. Ja siis esinejad on seinast seina Marek Tamm, David Vseviov, Tõnis kahu, Anders Härm, Kiwa, Jaan Ruus ja nii edasi, et sealt saate kogu vajaliku informatsiooni, siis selle ürituse kohta. Ja talvefoorum koondub taaskasutamise temaatika ümber ja kui tavaliselt siis ris haiglinud mõistet seostatakse keskkonnateadliku ja säästliku mõtteviisi ka siis võib-olla vanade materjalide või esemete kasutuses siis siin vaadatakse eelkõige siis, kuidas kaasaegne kunst kasutab meetoditele kommentaare, repliike ja vaatab siis oma kujunditest tagasi ja kuidas ta toob nende uude konteksti. Uus kunst r on eetris jälle nädala pärast. Stuudios olid nagu ikka, Karen Jagodin, Aleksander Sappov. Kordussaate kuulata laupäeviti 12 15 ja samuti saad saateid järelkuulata klassikaraadio koduleheküljelt. Kuulmiseni kuulmiseni.