Algab viimane saade Hain ja järelmaailm sarjas Haydni uue ajastu lävel. Saate autor on Maya Lingee. Muusikamaailm tähistab täna Austria helilooja Franz Joseph Haydni kahesajandat surma-aastapäeva erilise pidulikkusega kõlafiinis Haydni elu ja loominguga tihedalt seotud Aizenstatis paljudes teistes kontserdisaalides, tema monumentaalne oratoorium loomil Aisenstadt, esterhaaside lossi, Haydni saal ja Berk kirsi. Mäe kirik on kogu käesoleva haigi aasta keskseid tegevuspaiku. Suurejooneline projekt Haydni 100 ja seitse toob publikuni tervelt 41-l kontserdil kõik haige 107 sümfooniat. Lisaks suure osa tema vaimulikust muusikast. Mitmete erineva sisuga näituste hulgas on esteraasi lossis kesksel kohal projekt Haydni fenomen. Haydni keelpillikvartetti diaklaverit Rio de kõrval tulid juba lõppenud kammermuusikamaratonil ettekandele 18 eri maa helilooja spetsiaalselt haigeaasta tähistamiseks loodud klaverit Riiad. Maalilise Burgenlandi külalised näevad haisen statis eksklusiivsed orhideede näitus, kus aukohal on uus Haydni nime kandev kuninglik lillesort. Vabaõhuetendust Ena mängitakse suve jooksul haigi oopereid Aisenstadt muutunud suureks kontserdi- ja teatrilavaks. Ometi enam kui sündmuste väline atraktiivsus huvitab kogu hiigelprojekti korraldajaid, suure meistri loomingu sisuline propageerimine. Haydni aasta tähtsaks keskuseks on ka viib üksnes muusikas raini saalis toimub sel hooajal 65 erineva kavaga kontserti. Rahvus, tõelised Haydni ühingud Austriast, Ungarist, Saksamaalt, Kanadast, Ameerikast tegutsevad koordineeritult. Haydni aasta tähe all toimub maailma eripaigus kümneid teaduslike sümpoosion. Veel praegu, 200 aastat pärast meistri surma pole tema hiigelloomingut täpsem katalogiseerimine lõpp lõppenud, seda eriti kronoloogias. Ikka veel jätkub Haydni teoste teaduslike väljaannete korrastamine. Sellega kavatsetakse lõplikult valmis saada alles aastaks 2014. Kirjastajate hulgas on Henley Peters Schuber peenraid Hayden tänaste muusikasündmuste fookuses. Samas tõdetakse, et tema tähtpäevaga seotud sündmused jäävad varju kolm aastat tagasi toimunud ülemaailmsetel kontserti pidustustele, millele andsid erilise sära paljude televisioonikanalite 24 tundi kestnud eriprogramm. Tänasel Haydni päeval on rahvusvaheliste televisioonikanalite roll oluliselt tagasihoidlikum. Küll toob Austria raadio- ja telejaam OR eff Haydni taban vaatajateni oma ulatuslikku eriprogrammi. Kas seal maailm nüüd kolm aastat hiljem nõnda palju vaesem? Või vajab Joseph Haydni muusika ikka veel eestkostet? On levinud arvamus, et Haydni muusika huvitab enam muusikateadlasi kui muusikuid et tema loomingu tegelikku väärtust oskavad hinnata vaid asjatundjad ning laiemas publikus ei äratas erilist vastukaja. Haidist Nendes kasutatakse võrdlusi Wolfgang Amadeus Mozarti ka ja sageli jääb kõlama kahtlus, kas pole Haydni looming kahvatum, kunstiliselt vähem pakkuv tähtpäevad aga selleks ongi, et võtta aega ja siniseid arusaamu, korrigeerida. Huviliste vaatevälja on ilmunud hulk uusi raamatuid väga erineva tasemega lugejaskonnale ka kõige nooremana teleteaduslikke uurimusi, artikleid eriväljaannetes, mis avamat suure meistri elu ja loomingu tahke uues valguses. Kahetsusega peab taas nentima, et mitte eesti keeles. Ka internetti veebiküljed annavad rikkaliku informatsiooni kontsertidest kui tema elu ja loomingu üksikasjadest kuni võimaluseni koos partituurid ja helisalvestistega kuulata läbi kõik tema sümfooniat. Viimasel ajal on ilmunud uued plaadi all Vumid, Haydni kõigis sümfooniat ja keelpillikvartett idega. Muusikaga vähetuntud ooperitest on kujunenud rahvusvaheline interpreetide ring, kellelt Haydni esitusi teatakse oodata. Meie Haydni sarja eelmises saates kõnelesime tema hilisloomingu tähtsamatest teostest Pariisi ja Londoni sümfooniat ning hilistest missadest. Sarja viimases saates tuleb juttu sellest, millises valguses nägi tema loomingut 19. sajand ja kuidas hindavad tema rolli muusikaloos tänapäeva tuntumad Haydni interpreedid. Alustame aga ühe Joseph Haydni tuntuima meloodias sünniloost meloodias, mida tunnevad miljonid inimesed, isegi kui nad selle autorid enesele ei teadvusta. 1797. aasta alguses komponeeris Joosep haigi tellimustööna krahh ransponsauraud meloodia sõnadele, kotter Halte Franstercays. Jumal hoia keiser flantsi. Esmakordselt kõlas rahvalaululaadset lihtsa klassikalise iluga meloodia 12. veebruaril 1797. aastal Viini õukonnateatris, kus tähistati keiser flants teise sünnipäeva. Eelkõige oli hümn aga mõeldud vastukaaluks prantslaste populaar Marseille marseljeesi ja pidi rahvuslauluna õhutama austerlaste patriootlike tundeid. Laulu otseseks eeskujuks oli inglaste rahvuskatseking. Selles sõnaline tõlge sai aluseks loores Leopold Haškad tekstile. Enne esiettekannet oli trükitud hümni eksklusiivne partituur. Samal päeval kõlas ka paljudes teistes keisririigikeskustes. Saavutas peagi tohutu populaarsuse ja Lewis varieeritud muudetud tõlketekstidega peagi kogu Euroopas. Näiteks sai meloodia uue teksti vabamüürlaste tarbeks Berliinis. Pariisis lauldi seda ladina keeles jumalateenistuse, ohvertooriumi, lauluna. Mitmetest ladinakeelsetest versioonidest on tuntuim meloodiaga tantum Ergo. Mõned kuud pärast esmaettekannet kõlas keisrilaul asjandustakis, kus vürst Nikolaus esterasid teine valdas ertshertsog joostakse vastuvõtuks 1200-le külalisele, pall. Keiser ise valmistus Viinis samal ajal vastulöögiks Napoleoni vägede rünnakutel. 1799. aastal kasutas õukonna kapellmeister Antonio salligeeri Austria tunnusmeloodiat prantslaste marseljeesi, vastandades oma kantaadis terlik tirooli, Lansturm tirooli, maa, rünnak ja iga kuulaja mõistis muusikasse valatud poliitilist sõnumit. Keisririigi valitsejate vahetumisel aastail 1000 835848 muudeti vastavalt ka hümni teksti. 1854.-st aastast algas laul sõnadega jumal hoia, jumal kaitse meie keisrit, meie maad. Sellisena oli hümn kasutusel monarhia kukutamiseni aastal 1900 18. Hiljuti Austria rahvusraamatukogus avatud erinäitus keisrilaul ühe hümni saatus eksponeerida arhiivis säilinud hümni ja selle meloodia mitmeid käsikirjalise versioone. Klaverit, kestri lauluna keelpillikvartett Etti oopus 76, number kolm, teise osa variatsiooni teemana ja selle klaveriversiooni autori enese sulest. 1841. aastal kirjutas Heinrich Hoffmann fon Fallers leebel meloodiale sõnad Deutschland, Deutschland. 1922. aastal kinnitati see vaimari vabariigi ning 30 aastat hiljem saksa liitvabariigi ametlikuks sünniks. Päeva Austria riigil on aastaid ekslikult Mozarti omistatud meloodiaga pundas liid mille muusika tegelik autor on Johan Forcer. Haidile enesele oli case'i laul väga tähtis. Mu palve mängin seda laulu igal hommikul ja leian neil rahututel päevadelt roostia meele ülendust. Veel oma surmapäevalgi istus maestro klaveri taha, et meloodiad oma meelte ja sõrmedega tajuda. Haydni surmajärgsed aastakümned varjasid muusikaloo üht kriminaalseimat seika. Kaks aastat pärast helilooja mulda sängitamist vini Hunzturni kalmistule otsustas Nicolaus teine haidi põrn pürstliku Sargas Aisenstadt ümber matta. Kirstu avamisel selgus, et surnukehal puudus pea. Kolde pärast matuseid oli vürstiteenistuses olnud Joseph Rosen Baum. Haydni ammune tuttav. Koos oma kaasosalistega Viinis ja mujalgi aju- ja koljuuuringutega kõmu tekitanud Franz Joseph kalli õhutusel surnud kehalt pea eemaldanud Rosenbergi päevaraamatus on nende päevade sündmused värvikalt talletatud. Ühe geeniuse uurimisobjektina kallid kollektsioonist. Seni veel puudus Pole teada, missuguseid teaduslikke tulemusi afäär andis. Kuid hinnaline reliikvia rändas aastakümneid käest kätte. 1878.-st aastast eksponeeriti seda Viini patoloogia ja anatoomiamuuseumis. Seitse aastat hiljem jõudis Viini muusikasõprade ühingu valdusse ning pärast mitmeid juriidilisi protseduure lõpuks aastal 1954. Seega 145 aastat pärast haidi surma asetati kolju Temassarka Liimsesse rahupaika haidis ärkasu mausoleumis, mille 1932. aastal oli aisestati Berg kirsse rajanud esteraaside järeltulija. Doktor Paul ester. Millises valguses nägid Joosep Haydni loomingu järeltulevad põlved? 19. sajandil oli see kahtlusi, tekitab kõikmida romantikud muusikas, oluliseks pidasid subjektiivsed tunded ja hingeseisundit paatos või koguni maailma hõlva. Filosoofia näis neile haili muusikas puuduvad. Tema teostes kuuldi humoorikaid näiliselt naiivseid meloodiaid ega osatud hinnata kompleksseid, kunstipäraseid struktuure, rikkalikke külalisi, kihistusi, tema muusikaliste avastuste eksperimenteerivaid loomust. Haydni muusikat ei mõistetud, kuna see oli liiga kergesti mõistetav. Näiteks tuuakse sageli Robert Schumanni üldistus Haydlon kui harjumuspärane maja sõber keda alati meelsasti ja tähelepanuga vastu võetakse. Aga sügavamat huvi ta nüüdisajal ei paku. Pjotr Tšaikovski arvas, et selle heatahtliku vanakese muusika 19. sajandi kontserdisaalidesse ei sobi. Richard Wagner leidis, et Haydni muusikas kuulda aheldatud deemoneid, kes lapsemeelsed vanaga mängivad. Üksnes Johannes Kraas julges tunnistada Tasvarankel olitoovastiks, vennas kui viletsad oleme meie tema kõrval. Praam oli veendunud, et sümfoonia viimane sõna ei ole mitte Beethoveni üheksas jääd Haydni sümfooniat pole Mozarti Beethoveni sümfooniat eelaste vaid omal moel niisama täiuslikud ja selles Henry nime õigustavad kunstiteosed. Kui teistes suurtes foonikute teosena. Bransuli veendunud klassikaliste traditsiooniliste vormide järjekestvusest nende eluõiguses ka 19. sajandil ja hiljemgi ning ta ei eksinud. Mozarti vaimus, komponeeris ta kaks orkestri serenaadi. Otsekui teate, pulgana võttis ta Teedur serenaadi süle, Haydni viimase sümfoonia finaali osa alguses Purdoonina kõlava bassiheli, mille kohal kõlab rahvalaululähedane meloodia. A tuurserenaadis elustas ta Haydni Mozarti ajal populaarse Harmony ehk puhkpillimuusika kõlamaailma. Haiti teoste partituuri kandis praam ska oma kontserdireisidel kaasas ning uuris neid põhjalikult. Haydni muusikaleegis kohaga tema repertuaaris nii pianisti, klaverisaatja kui dirigendina. Koos viiuldaja religioosses Johmiga esitas ta Haydni viiulisonaate. Juba ühel esimestest kontsertidest Viini muusikasõprade ühingu juhina dirigeeris ta publiku soojendamiseks ühe Bachi kantaadi eel Haydni sümfooniat. Haydni keelpillikvartetti tulid Pramsile kunstitäiuse mõõdupuuks. Enesekriitiliselt olid ütelnud mitmed varased katsetused selles žanris. Enne kui jõudis oma esimese avaldamisvääriliseks tunnistatud partetinitseeemmoll temaatilist motiidilise arendustehnika häälte tasakaalu ja külalise homogeensusega järgis ta Haydni kvarteti ideaal. Austusavaldusena suurele eelkäijale kirjutas praam variatsioonid Haydni teemal. Teema ise, mida haid ühes puhkPilictivertis mendis kasutas, on tõenäoliselt pärit vanast palverändurite laulust. Lauldi Burgenlandi kabelis paadu Antoniuse auks. Teema orkestratsioonis lähtub Brahms Haydni originaalist. Edasised variatsioonidega näitavad tema enese värvikad kõla, fantaasiad ja saavad omamoodi tratsiooni stuudiumiks. Hilisemate sümfooniat komponeerimisel. Haydni sümfooniaid tabas 19. sajandil sama saatus mis Mozarti sümfooniaid Ki Neid mängiti harva, vaid Beethoven oli neist kolmest erand. Kogu Euroopas andsid tooni suure koosseisuga orkestrid, kes oma kõlavõimsust ja rikkust demonstreerisid kaasaegsete muusikat mängides. Aja nimekaimate dirigentide hulgas olid heliloojad Perli, Oslist, Wagner, maaler, noor Richard Strauss. Kasid eelus, kes esitasid oma või kaasaegsete teoseid. Üks väheseid erandeid oli lühikeseks jäänud karjääri jooksul Felix Menderson partoldi, kes pühendas enam tähelepanuga varasemate aegade muusikal. Aga haid polnud temagi repertuaaris märkimisväärsel kohal. KUI Gustav Mahler 1894. aastal Berliini Filharmoonikute dirigendile Hans van töölole oma teise sümfoonia dramaatilist surmapidustus tutvustas, oli ta öelnud. Tristan on minu teose kõrval kui Haydni sümfoonia. Muide sama sümfoonia kolmas, sket soosne osa baseerub Mahleri enesemeloodiale varasemast orkestri laulust Padva Antoniuse jutlus kaladele, mis ülekantud tähenduses meenutab samuti haigeid. Tema puhkpillidivertigmendi variatsiooni teemat kantud tähenduses meenutab samuti Hainid teost, millest just kõnelesime. Muide võimast kulminatsiooni Mahleri kaheksanda sümfoonia. Nelipüha hümni keskel on võrreldud Haydni loomisega. Hetkel kui maailmas süttib valgus. Haydni, Schuberti, Ramsi ja maaklerimuusikas on palju kokkupuutepunkte, mida väljendab paremini märksõna folk, ston rahvatool, liini rahvaliku muusika vastukaja. Haydni muusika käsikirjaline materjal oli kaua aega korrastamata trükitud teoste autorid ruudus tänu paljudele piraatväljaannetele kahelda. Alles 1927. aastal alustas Rotterdamist pärit Antoni paken Loomingu katalogiseerimist, toetudes Haydni enese poolt alustatud süsteemile nummerdatud teoseid žanrite kaupa. Kaks aastakümmet hiljem liitus temaga Willistrek. Kirjastuse Shot osalusel ilmus 30 aastat hiljem, 1957. aastal mantsis temaatilist biograafilise kataloogi esimene köide. See pani aluse Hailey teoste teaduslikule uurimisele ja tema loomingu laiemale esitamisele. Hobokeni numeratsioon jäi aluseks ka hilisematele täiendustele ja on kasutusel tänaseni. Praegu tegeldakse veel pingsalt kataloogi 25. köite kallal, mis sisaldab Haydni ooperiloomingut. Aegade jooksul kujunenud klišee haidist kui heatahtlikkust, parukaga, vanahärrast sümfoonia ja keelpillikvartetti isast papa haidmist on visa kaduma. Unustatakse sealjuures, et papa oli esimeste sümfooniat loomise aegu vaid 25 27 aastane tänapäeva mõistes verinoor komponist et mässumeelsete tormi ja tungi aastail sündinud teoste autor oli selles eas, kus praam salles asusse fooniku teel et tema 1790.-te aastate missade julge helikeel oli tollase kirikumuusika viimane sõna. Haydn oli siis kuuekümnendais eluaastais ja midagi nii radikaalset kui oratooriumi loomine. Instrumentaalne sissejuhatus ei kohta paljude nooremategi kaasaegsete partituuridest. Unustatakse eto papa säilitas oma loomingulise värskusega 19. sajandi künnisel. Ja ajalises tagasivaates on tema avang artisti roll üha selge, piirilisemaks muutunud arvamust Hainis kui auväärsest. Maestro ost on süvendanud ka vähesed portreed, mille maalijad on püüdnud tema tagasihoidlikku välimust ja rõugetest armistunud nägu omal moel ilustada. Seepärast leiame neil säilinud port reedel ka palju välist sarnasust. On huvitav lugeda, millisena näevad Haydni rolli muusikaloos, tänava hinnatumad, interpreedid või need, kes on pidanud oluliseks tema muusika esitamist. Itaalia dirigent Riccardo Muti, kes on sage külaline nii Viini riigiooperis kui Filharmoonikute ees leiab taas võrdlustes Mozart iga. Et Hayden harmoonias julgem kui Mozart. Mozart on ainulaadne oma meloodiaande dramaatiliste, teatraalsete ideedega Haydni arhitekt. Seepärast näeme temas mitte Mozartist selgemalt Beethoveni eelkäijat. Ühest motiivist võis ta luua sümfoonia terve osa, nagu Beethoven hiljem oma viiendas tegi tema teoste alguses muusikaline žest mida ei väljenda üksnes meloodia. See võib ka rütmiline alge olla, millele kogu tervik ehitub. Mozarti juures tuleb kõik kohe otse. Haydni on tähtis temaatiline element, veel tähtsam on struktuur. Haydni sümfooniad joonistuvad finessides huumorist, aga ta oskas ka tõsiselt väljenduda. Asjaolu, et haigeid vähe esitatakse, tuleb muti arvates sellest, et teda on raske mängida. Selleks läheb vaja stiili tundmist, intonatsiooni, Espriid, vaimu vajaliku mängukultuuri. Isegi Mozarti sümfoonia kehva esituse puhul jääb midagi alles. Hayden pakku dirigendile mingit abi kui teose struktuur jääb välja töötamata. Pole imestada möönab Muti, et Johannes Brahmsi klaveritoas olid just Beethoveni, Bachi, Haydni püstid. Brahms tundis huvi heliloojate vastu, kes oskasid ehitada struktuur. Ta väärtustas suurte teadmistega kompuniste, kes olid käsitöömeistrid selle sõna parimas mõttes, mitte ainult kunstnikud. Haydlita oleks Beethoveni muusika arenenud teisik, eriti mis puutub suurte sümfooniat, ehitamist väikestest rakkudest. Riccardo Muti on veendunud, et Haydni aeg tuleb samuti nagu 1900 seitsmekümnendail aastail. Tuli maaleri aeg. Haigeid ei tohi kontserdi kavas apperitiivina pakkuda, ta on selleks liiga suurmeister. Peab olema geniaalne, et luua üksteise järel nii mitu aeglast osa ja siduda nii täiuslik kult sõnade mõte helidega nagu teoses lunastaja seitse sõna ristil. Oratooriumi loomine algust, kaose kirjeldust võib pidada oma ajas tänasestki vaadatuna modernsemaks, mis üldse komponeeritud. Ka 20. sajandi teise poole muusika üks radikaalsemaid avangardist, teie tunnustatud dirigent Pier pulees on arvamusel, et kahetsusväärselt nähakse Haini loomingut kui trepi, Mozarti haigla palju enamat. Ka Mozarti ainulaadne geenius on suurem. Haigi muusikaga puutus pulees kokku juba varases nooruses ja ta meenutab, et haidlik peeti siis teisejärguliseks heliloojaks. Kuid juba oma dirigendikarjääri algusest 1900 viiekümnendail. Vaata seda ühe hooaja jooksul amsterdami kontserte pauga. Sarja 12-st Londoni sümfooniast. Regulaarselt juhatas ta Haydni sümfooniaid BBC sümfooniaorkestri ees, sest Londonis armastati osati tema muusikat hinnata. Neljandat sümfooniat juhatas pole ees ka oma debüütkontserdil. Viini Filharmoonikute ega küsimusele, miks Haydni muusikat kohtab, kontserdikavades harvem vääriks viitab pulees alustuseks vaaglerile, kes olevat ühena esimestest väitnud, et Haydn on huvitavam kui Mozart. Wagner kuulas Haydni ja Beethoveni kvartett pagulaspäevilt lipsenis. Wagneri arvamusi võib lugeda kosima päevikutes ja on teada, et kosima ei kirjutanud midagi teisiti. Kui Wagner ütles nii, siis Kabulis leiab, et Haydni sümfooniad on leidlikumad ideerikkamad kui Mozartist. Haigla juures võib alati üllatuda. Partituuri uurides võib näha, missugune tohutu erinevus on varaste ja hiliste teoste vahel. On sümfooniaid, mis pakuvad huvi oma virtuoosse, seda näiteks mõlemad sümfooniat neile metsasarvega. Nende partii on väga raske enam kui tema spioon instrumentide võimaluste kasutamises pakub huvi tema muusika motiilistik, nende tugev kontrapunktiline arendus. See on rikkalikum kui Mozarti, välja arvatud selle kolm viimast sümfooniat. Haydni oratooriumi ooperid olid 1900 viiekümnendail aastail pea tundmatud. Puleesi arvates võib Haydni kui ooperiheliloojad rehabiliteerida kuid vannitada siiski ei kirjutanud. Haigi muusika kõneleb vahetult, selles pole mingeid saladusi. Ja kui neid on, siis peituvad nad selles naiivsuses, millega on täidetud näiteks aastaaegade tekst tekitades tänapäeva inimeses võõristustki. Aga säärane naiivsus oli tema ajastu märk. Vastuseks küsimusele, miks haigeid tänapäeval teenimatult vähe esitatakse arvapulees et selleks on sageli pragmaatilised põhjused. Tänapäeva suuri orkestreid silmas pidades istuksid haidi teoste esitamiseks puhul pooled orgistrandid tööta. Nii BBC orkestriga Londonis kui New Yorgi Filharmoonikute töötades jagas Puleesi orkestri pooleks ühtedega, mängis samal kontserdil Haydni või Mozartit teistega kaasaegset muusikat. Pulees teab, et mõnedes orkestrites arvatakse, et haid on ainult spetsialistide asi. Ja siis tuleb mängu mõiste autentsus. Pole ise ei jaga seda seisukohta. Kirja pandud nooditekst ei ole tema arvates seotud jäigalt teose loomisaegsete instrumentidega. On palju rohkem võimalusi. Tänapäeval ei mängita ju Götet ja Šveits piiri ka nagu nende näidendite sündimise aegu. Puleesi arvates on teatriinimestel palju rohkem julgust kui muusikutel. Shakespeare'i sellisena, nagu teda seitsmeteistkümnendal sajandil lavastati, ei suudaks keegi välja kannatada kui, siis ainult ajaloolise dokumendina. Aga sellest ei pea pühakirja tegema. Haydn peegeldab oma ajastut, ei tõsta selle vastu mässu nagu Mozart või Beethoven. Ta oli erilise klassi aadelkonna teener, nagu Bach oli kirikuteener. Ja kui ta Inglismaale läks, leidis ta vabaduse, milles ta enam ei loobunud. Haydni sümfooniat vähese ettekandmise põhjusena toob ka dirigent maris Jansons, kes omal ajal ühe esimesena esitas Peterburis Leningradis kõik Haydni, Pariisi ja Londoni sümfooniat et suurtes saalides mängivad suured orkestrid ja pealegi on Haydni muusikat raske sobitada romantiliste teoste kõrvale, mida publik ootab. Ka tema on oma praktikas jaganud Haydni mängimisel orkestri kaheks, pooled sümfooniatest ühtede, teised teistega, nii et iga orkestrand selles protsessis osaleda saaks. Haydni sümfooniat on Jansoni arvates iga orkestri jaoks tõeline kool, stressikõlad, kultuuri ja ansamblimängubaas. Ta leiab, et Haydni muusikast kõneldes rõhutatakse liiga sageli lõpuosade humoorikust või aeglastes osades lihtsa kohelisust. Kuid Haydni muusikas on palju enam tuld, vürtsikust, laulmust ja eriti tantsulisust. Mozartit on harjutud pidama tähtsamaks kui need mõlemad. Nii haid ja Mozart on kirjutanud suurepärast muusikat. Käesoleva Haydni aasta üks võtmefiguure Nikolaus Arnold kuur, kontsentus muusikuse juht teab oma kogemustele toetudes, et Haydni muusika on erakordselt tundlik ebaadekvaatset esituste suhtes. Sageli on seda lihtsalt halvasti või igavalt esitatud. Väide, et Hayley teostes on rohkem mõtteid kui poeesiat on Harlan kuri arvates Solvak. Seda võib pigem öelda Russil, mitte ka Haydni. Selle suure muusika poeedi kohta. Kuuldu ütleb. Ma olen alati mõelnud, et ta jutustab meile kõigest, mida teadma ja tundma peale ka üldlevinud hoiak, et haid sobib kontserdikava sissemängimiseks, on väärhaiglal kontserdi niinimetatud soojenduspalaks liiga komplitseeritud tema muusika esituseks muusikutele sisse mängida. See aga vajab palju. Prooviaeg on mõistlik. Ta leiab Arnold kuur. Romantikud Haydni muusikat ei vajanud. Neil oli oma aja vaimu väljendamiseks omad vahendid. Ka hail ei vajanud Bachi. Haip pidi muusika ajaloos olema, temata poleks paljudki. Ja orkestrid peavad temaga tegelema. Kui nad seda ei tee, kahjustavad vaid iseennast. Austria dirigent, Clevelandi sümfooniaorkestri praegune kunstiline juht Franz Velzer möst arvab, et võib-olla on sedalaadi elurõõmu ja veenvat inimlikkust, mis Hainist kiirgab tänapäeval raske vastu võtta. Lihtsam on jõuda pinnal peituva dramatismina. Aga see pole pinnapealsus. Huumor tema muusikas on sedalaadi, mille kohta ütleb Hiina vanasõna. Huumor on elutarkuse märk. Haigi suveluu sesse, tema enese lihtne elulaad, tema muusika, rahvalikus ja rahvalaulu lähedus on lähedased romantikud alates Subertist. Veel sellest teab, et on dirigente, kes haidid väldivad. Nii ütleb ta, et minu eelkäija Clivlandis juhatas 18 aasta jooksul vaid kaht Haydni sümfooniat. Ka ei mängitud siin Haydni suuri missasid. Ometi on Haydni kirikumuusikas palju enam saavutanud kui Mozart viimased Seeman, missa ja Reet veel välja arvatud. Üks tänapäeva auväärsemaid pianisti hiljuti suurelt lavalt lahkumiskontserte andnud Alfred Brendel rõhutab Haydni kõlavärvimeel tema helistikke kasutamise julgus. Kui ettevaatlik oli selles moodsalt tema imeline oskus pakkuda humoorikaid, ootamatusi ja tema ainulaadsed seosed naiivsusest ja rokkkoos on värskendavad. Brendel meenutab, et oma järelhüüdes Hainile ütlesid köötajad Selter et naiivsus ja iroonia on geeniuse tunnusmärgid. Ühtki heliloojat pole selliselt iseloomustatud ja minu jaoks kuulub Hain suurimate hulk. Ma ei näe temas esmajoones klassikut, kes muusikas uue korra majja lõi vaid avastajad, seiklejad nii palju ja mida kõike ta esimesena katsetas ja missugust värskust pakuvad tema uuendused kadena. Ta leiutas mitmed vormid, topeltvariatsioonid, Scertza variatsioonid koos puugaga. Ta tõi niinimetatud absoluutsesse muusikasse huumori ja koomik. Ärgem unustagem demodzeemul sonaati, kui mastaap avardavad saavutust või hilisemat seedursonaati, kuid grotesksed virtuaalsed kaminat, pala või suurt Estursonaati kui orkestraalse klaverimuusika eelkäijat. 19. sajand oli Haydni muusika suhtes pime. Kui me aga täna haigeid mängime, siis mitte üksnes selleks, et näidata, kuhu hilise muusika on arenenud vaid võtame haigeid nii, nagu ta on. Me püüame teda elavaks muuta. Ainus, mida me ei vaja, on halvad Haydni esitused. Parem ärgu siis neid, olgu. Haydn oli eluajal kuulsaim austatum helilooja. Kõikjal, kus kaasaegset muusikat mängiti, mängiti ka teda. Samal ajal, kes vähegi saksa keeles luges, kusagilt mõistis, tundis son pooli. See on pool, kütkestab täna spetsialiste ja Fanšmekereid. Ja haid on helilooja asjatundjatele, kellel on selja taga pikaajaline muusikaline kogemus. Ta on minu vanaduspäevade eelistatuim helilooja, ütles Alfred treenidel. Tänapäeva nõutumaid, bariton nii suurvormides kui Schuberti, Schumanni ja Brahmsi laulude tõlgitsejana. Toomas Kastoff on ühele oma viimastest heliplaatidest jäädvustanud aariaid üheksast Joseph Haydni ooperist. Ta ütleb, et saksa paritonidest võib nimetada vaid tiitrisselt Tiiskaud, kes Haydni ooperiaariaid on varem 1969. aastal plaadistanud. Disko lähenes Haydni muusikale pigem intellektuaalsel viisil. Mina proovisin läheneda emotsionaalsemat. Lauljana küsin eneselt sageli, mida võin oma häälega paremini teha, millised on minu võimalused näidata selle rikkaliku muusika erinevaid värv? On tõepoolest vaimustav jälgida, kuidas ain ühelt poolt on veel väga seotud ooperi baroklike traditsioonidega teisalt läheb aga täiesti teadlikult uutele radadele, viisistades tekste tundlikult ja suure emotsionaalse laenguga. Aga eelkõige need aariad on suurepärane muusika, aga mis mulle, iga kord, kui laula üha suuremat naudingut pakuvad. Milline armas maailm, mis võrratu õndsus. Küllap punas seedeaaria ooperist ilmundodellaluna. Toomas kastuv arvab, et olgu see loomine, aastajad või tema missad. See, mis Haydni nii haaravaks teed, on tema meloodiate südamesse minev lihtsus temast Surfoomas tema väga loomulik pöördumine loodusest, muusikasse, mida just loomisest nõnda armastan. See on sügav intiimsus, mida kuuleme Aadama ja Eeva duetis. Usun, et harva on kirjutatud nõnda ilusat muusikat. Kuulsite viimast saadet hoidmise järel maailm Haydni 200.-le surma-aastapäevale pühendatud sarjas Hain uue ajastu lävel. Saate koostas Maia Lilje, salvestas operaator Helle Paas.