Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, alad on kunstisaade kunstpunkt. R mina olen Aleksander Popov tänases kunstisaate Tallinna plokis räägime lühidalt käimasolevast näha olevast noorte kunstnike biennaali, st mis siis valdavalt leiab aset Tallinnas Toompeal rüütelkonna hoones kiriku plats üks ja varahommikuses Kadriorus. Esitasime küsimusi ühele perekonnale ratturile Anneli porri. Ja pärast intervjuud kuulame ka väikese muusikapala noorelt kunstnikult samuti tema ei ole küll Eestis, tema on meil pärit Ameerikast, äriel pink ja pärast seda läheb siis juba jutujärg. Edasi Tartu stuudiosse. Head kuulamist. Tervist tervist, kõigepealt ma usun, et oleks tark alustada sellest algusest, et kes selle ürituse ellukutsuja olija, kuidas sina selleni jõudsid? Noorte kunstnike biennaali ettevalmistamisega alustasime juba poolteist aastat tagasi, idee tuli tegelikult Indrek prantselti Armin koomalt, kes siis koostöös Eesti kunstiakadeemia dekaani Marko Mäetammeprofessor Kaido Ole ka jõudsid kaasaegse kunstikeskuseni ja koostöös edasi kaasaegse kunstikeskusega. Minu ja kaaskuraator Rael artaliga. Oleme seda projekti poolteist aastat teinud. Armin Kõomägi on siis Eesti kultuuri uus üldmetseen. Ma ei oska tema üldiste suundumuste kohta midagi öelda, igatahes see on täiesti suurepärane ta sellise idee noorte näituseks lansseeris. Teil see nii-öelda lõplik tulemus, siis ma saan aru, et vormus nende erinevate riis otsida või mingite väljasõitude tulemusel või kuidas nagu kokku panite kogu asja või kuidas arenes teil Jah, täpselt niimoodi, kaasaegse kunstikeskus võimaldas meil teha väga korraliku ris söötsi uuringuid nendes maades, mis on näitusel esindatud. Me kraal arteliga, külastasime erinevaid kaasaegse kunstikeskusi, kohtusime inimestega, intervjueerisime kunstnikke, külastasime, ateljeesid ja see andis meile selle, selle põhjaaluse, millele me selle näituse üles ehitasime, nii temaatiliselt kui ka praktiliselt. Alguses oli siis lihtsalt idee noorte näitusest noorte Läänemere regioonide kunstnike näitusest, aga siis see ideeline tulemus. Jah, idee raamid olid selles mõttes paigas, et me tahtsime teha näitust noortest kunstnikest. Meie kaugem eesmärk oli elavdada natukene suhtlust või luua mingi üks, üks suhtlusplatvorm läänemeremaade noortele kunstnikele, et neil oleks mingi põhjus kokku tulla, et neil oleks põhjus üksteisega tuttavaks saada ja luua lihtsalt kontaktide võrgustik. Aga lähemalt sellest näitusest, mis kokku sai pandud, te olete selle kahekesi figureerinud. Kas ma olen õieti aru saanud, et teil mõlemal oma black, et ühelt poolt Rael Artel esitab bloki, et mida teha ja siis sina peaksid nagu esitama seda teist plokki, milline see oleks? Et mis on juba tehtud? Jah, põhimõtteliselt sa oled täiesti õigesti aru saanud, et me oleme ralliga selle teema ja näituse jaganud täpselt niimoodi, et me mõlemad oleme saanud töötada nende kunstnikega, kellega meil on mingi ühine põhivõi, Common, Ground, me oleme saanud töötada nende kunstnikega ja nende teemadega, mis, mis meile lihtsalt midagi ütlevad, ehk siis me oleme saanud rakendada oma parimat poolt selle näituse kokkupanemisel ja tegelikult näituse pealkirja järjestus, tagajärjed, ettepanekud, märgibki siis minu Heraalia erinevaid pooli. Minu pool on see tagajärjed ehk otsused, mida me oleme teinud mõned aastad tagasi järsku tänapäeval ilmnenud, et need on täiesti pöördelise tähtsusega, väga kriitilise tähtsusega ja tekitavad praeguses elus mingeid mingeid tulemusi või tagajärgi, millega me peame silmitsi seisma. Ja Rael Artel jätkab sealt omaettepanekute sektsiooniga. Ehk siis kuidas kunstnikud saavad mõjutada muuta meie ühiskonda, kuidas nad saavad visioneerida ja välja mõelda mingeid lahendusi, mis, mis võiksid olla huvitavat. Ja sellest lähtuvalt olete siis kunstnikud valinud, aga telerist saadeti sinna ütleme, auto täisportfooliot, kui mõtlen õieti, et te pidite tegema selektsiooni, et ühtpidi te pidite kuidagi yldiselt kuidagi geograafiliselt seda nagu selektsiooni jagama ja teisalt siis mingite tööde tugevuse põhjal või nagu mis see nagu see see ülejääk, mis sellest sai või kas sellest nagu kasvab midagi? Ahaa, sa viitad praegu siin portfooliot avatud kutsele. Me saime tõesti päris korraliku koguse kunstnike portfoolio jäid Eestist, Eestist ja välismaalt, nende läbivaatamine oli päris korralik töö ja näitusele valisime sellest portfooliot ringis, kahjuks ainult neli kunstnikku. Aga jäänud portfooliot pannakse kokku kunste väike erinumber või lisaleht, aga seal seal lisas, on ka natukene teisi kunstnikke, mitte mitte ainult portfellita avatud kutse. Ma kunagi rääkisin sellest üritusest traaliga, siis ta ütles, et noh, et tegelikult et ma saan aru, et mõneti võib-olla eile saadetud portfoolio tulles oli palju nagu sellist naiivsust või nagu ülejäänud inimesed päris hästi aru saanud, et mida neilt oodatakse. Ma kardan, et kõige rohkem tekitab segadust termin noor kunstnik, mis tähendas seda, et me tõesti saime õpilaste töid. Selliseid kunstnikke, kellel ei ole veel mingit näitusekogemust või kes on jõudnud lihtsalt esimeste õnnestunud fotodeni või esimese õnnestunud videoklipina. Aga üldiselt meie hoiak on selle termini noor kunstnik suhtes ikkagi selline, et et räägime nendest inimestest, kes on juba paar aastat tagasi kunstiakadeemiat lõpetanud, kellel on juba mingi näitusekogemus ja iseseisva töö tegemise kogemus. Kuna kunstnikud, kes seal esinenud veel noored, siis ilmselt väga palju ei saa olla neist kuulnud, kuigi, kui ma internetis vaatasin, siis minu meelest enamikel 40 eks ole koduleht või midagi säärast, et internetis leidis neid ilusti üles. Et kogunisti üks kunstnik on ka esinenud seal päris juba mainekatele, näitustele, Inglismaal. See, et sa leidsid kõikide nende kunstnike kodulehe, ei näita tegelikult nii palju seda kui mainekatele näitustel nad on esinenud või kui, kui on gaseeritud, nad juba on vaid pigem seda, nad on täiesti kursis kaasaegse infotehnoloogiaga. Et lihtsalt kodulehe omamine teeb info leviku nii palju lihtsamaks ja noh, seal seal tõesti on ka neid kunstnikke, kes näiteks esinenud Sidim biennaalil näiteks see veel hinna täidsmane teller, kallainen ja Oliver kohta kallainen on äärmiselt tuntud Soome kunstnikepaar, soome, saksa kunstnikepaar, kes on erinevatel näitustel osalenud. Et neid on, neid on seal veel veel. No praeli blokisse ilmselt rääkida ei taha, aga mida sa sellest enda poolt kokku pandud osast rõhutada tahaksid selle puhul või millised tagajärjed on? Tegelikult on asi selles, et ma räägiksin enda plokist just nimelt kuus traaliplokiga sest hoolimata sellest, et me oleme märkinud need tagajärjed, ettepanekud saalides siniste ja roosade tumbadega jätad näitusesaalis, on võimalik selliste tillukeste abivahendite abil vahet teha, milline kunstnik, kelle valikusse kuulub, aga tegelikult on selle näituse eesmärk hoopiski pigem siduda neid tagajärgi ja ettepanekuid et näitusesaalis vaata ja tegelikult ei peagi väga otseselt vahet tegema, kas ta vaatab need parasjagu tagajärgi või ettepanekut. Sest väga paljud tööd on sellised, millele me ei saagi anda konkreetset tähendust vaatajast sõltumatult, vaid vaid see on väga palju tegelikult iga vaataja enese tõlgendamise küsimus. Nii et sageli mõnest ettepanekust võib saada tagajärg ja mõnest tagajärjest hoopiski ettepanek. Mina kahjuks oma ajameelsus seda tumbade asjandus tähele ei pannud, võib-olla oli ka sellepärast, et oli natukene hämar, aga kuidas siis nagu vastukaja on juba tulnud, võid alles avasite teleri vist seal ka mingi juba mingi koosi, mis üritus? Ja eile Rael Artel ja Airi Trisberg alustasid Pavlik prepration suitsureklaamiga. Mis on siis Pavlik reparationi jätku üritas kogu näituse kestel ja mida me teeme alla fuajee kõrval ühes ruumis. Vastukaja üldiselt on olnud väga positiivne. Nii palju kui avatud on olnud, kas inimesed ilmselt satuvad sellele trajektoorile? Kahjuks see, et vahepeal kunstimuuseum on sealt ära olnud, need üle pooleteist aasta, kaks aastat, tegelikult et see on natukene juba pannud inimesi unustama seda mõtet, et rüütelkonna hoone võiks olla avatud ja et sinna sisse saab. Aga me loodame tõesti nende lisaüritustega ja muuhulgas ka ekskursioonidega nii koolidele kui ka kõigile, kes, kes seda vähegi soovivad natukene tuua neid ideid lähemale või olla, olla ise võimalikult palju sealjuures, et me saaksime seda selgitada. Sest kaasaegne kunst väga sageli on jäänud natukene liiga oma pead ja, ja võib-olla inimliku selgituseta. Et teil põhimõttelises biennaalil on oma selline väike haridusprogramm Täpselt nii, meid aitavad eelkõige kunstiakadeemia kolmanda kursuse tudengid, kes, kes sooritavad seal oma kaasaegse kunstipraktikat. Et ma väga väga soovitan kõigile, kes näevad saalides liikumas kunstiakadeemia tudengeid, küsida nende käest nõu ja lasta endale selgitada neid küsimusi, mis neile võib-olla muidu kaugeks jäänud. Kuidas kunstiakadeemia ära tunneb? Loodetavasti väikese sildikese kaudu rinnas. Okei, aga mis, mis need täiendavad lisaüritused, mida sa mainisid, veel on neid veel tulemas näited Social klave või sarnaseid üritusi. Ikka Pavlik prepression sushit klubiga me peaksime tegelikult jätkama läbi kogu kogu näituse aja aga kuna väga paljud üritused selle jaoks on kokku pandud just väga kiirete ideede põhjal, siis ma soovitan jälgida lihtsalt reklaami. Kui sa nüüd suletakse Tallinnas, et mis sellest tõenäoliselt edasi saab? Biennaal jääb Balti riikidesse ja see on ka üks eesmärk, et jällegi tuua välja see kunagi ilmselt paremal tasemel olnud Läti, Leedu ja Eesti kaasaegse kunstikeskuste omavaheline koostöö. Aga idee on jah selles, et 2009 ja 2011 teeksite sedasama biennaali juba Riia ja Vilnius omal initsiatiivil. See, millises formaadis nad seda teevad, jäägu nende otsustada. See ei pruugi olla sugugi mitte näitus. Pärast võib-olla 100 kas rokk-kontsert või voltimis ring. Aga seesama näitus ei lähe ringlema nendesse samadesse Läänemeremaadesse, kus need kõik kutsikad on kokku tulnud. Ei, see on täiesti täiesti välistatud, sest me oleme, näitas ülesehitusel väga palju kasutanud esiteks kohalikku konteksti ja teiseks seda konkreetset ruumi, kus me neid töid eksponeerima. Me oleme väga palju arvestanud sellega, mis on rüütelkonna hoone aja jooksul olnud alates rüütelkonna esindushoonest, välisministeeriumist, rahvusraamatukogust kuni kunsti muuseumini välja. Et seal on lihtsalt nii palju töid, mis kõnelevad eelkõige selles kontekstis ja selles ruumis. Kui nad tööd sealt ära võtta, siis neist ei ealiselt enam midagi sellist järele. Traditsiooniliselt alati küsin, kui näidustus siin saates juttu on olnud, et mis laadis trükis sellest ilmub, kui ilmub. Ilmub näituse lõpuks või natukene peale näitust kataloog aga kataloogi. Esimene eesmärk ei ole mitte näidata kunstniku väikest näopilt ja tuua äratama CV vaid eelkõige just dokumenteerida näitust dokumenteerida kogu kogu biennaali, kaasa arvatud neid üritusi, mis seal Pavlik represson. Sushi klubis toimuvad Läks sellisest ajutisest üritusest maha kataloog, mis võimaldab tegelikult uuesti reprodutseerida või kokku panna neid ideid, mis sellel näitusel on ringelnud. Teil on netilehekülg ka saksa täägi meelde tuletada või. Ja on netilehekülg, on ilmselt kõige operatiivsem allikas praegu info saamiseks on VVV punkt biennolofjon kaardist tot punktorg. Aitäh sulle, Anneli porri selle lühikese kokkuvõtte eest. Tere, stuudios on Kaisa yhe. Tänases saates räägime kolmandal oktoobril Tartu Kunstimajas avatud uuest maalinäitusest. Tartu Ülikooli maalikool. Stuudios on külas Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli professor ja näituse kuraator, on Elken ja alustakski kohe pealkirja kallal norimise ka Tartu ülikool ja maalikool. Miks nii ülikoolikeskne? No see on ülikooli 375. aastapäevale sekundeerib maalinäitus ja sellisena ta on taotletud. Seda näitus Tartu kunstimajas ja, ja initsiatiiv võiks öelda, on ülikoolipoolne. Tartu ülikool invasioon on nagu Tartu linnas selline hästi suur praegu, et paljud galeriid korraldavad spetsiaalseid näitusi. Mõnes mõttes loogiline, et kuna ülikool õpetab maali aga räägi, mis seal siis näha saab, keda? Ei no kui ma loen nimed ette, siis see, kes vähegi Tartu viimase kunstipildist midagi aimab või, või on käinud või jälginud, see teab, et Ima Tsuuman, Kaarel vulla, Priit Pajos, Eda Lõhmus, maris palgi Rauno-Toomas, Moss, Meiu, Mündi, et ja nii edasi ja nii edasi. Elina Loid, eks ju, ilma nendeta praegust Tartu maali või siis Peeter Allik kedagi sellel näitusel ei olegi, see on kindlasti üks võib-olla juhtfiguure. Nii et ilma nendeta kaasaegset Tartu maalipilti ette ei kujutaks ja need on kõik meie kooli kasvandikud. Oma pressiteates tõstetakse kohe alguses sellise küsimuse, et kas Eesti maalikunstis kaasajal eksisteerib nii-öelda Tartu koolkond. Ma vahetan kõik võimalused lahti, aga, aga reaalsus räägib kindlalt seda, et noored kunstnikud on ühinenud sellise kaasaegse kunsti mõtlemisega, mis on üleüldine rahvusteülene ja kindlasti omata väikest kohalikku dialekti, aga kindlasti kuuluta kõigile ja see keel, mida noored räägivad, on tegelikult arusaadav igal pool. Nii et koolkonnad ja sellised nähtused neid kunstiajalugu ja kaasaegne kunst ka vaja, ma siin just võrdluseks tõin selle leipzigi koolkonna, kus, kus Ida-Saksa siis distsipliinile ja korralikule maalib. Meile on nüüd uue avanenud lääne kunstituru tingimustes nii-öelda selline väike haip peale ehitatud, nii et. Ta on eelkõige neurouchi ja, ja ka veel kolme nelja nime baasil räägitakse praegu Saksamaal ja ka tegelikult väljaspool seda juba leipzigi koolkonnast, nii et et koolkonna mõiste ei ole ka uudsele kunst ja kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiprotsessile võõras. Kuid kui kuid tegelikult see keel, mida me räägime või need noored kunstnikud räägivad, tegelikult on ta üldarusaadav. Ja need vihjed, mis mul siin pressiteates on, et tõesti, et külaliskunstniku küll Maarit nurka, selline hüperrealism või siis või siis Ima Tsuuman Gerhard Richter, miks selline või, või Ericzislike helina Loid ja Need on võib-olla sellised viited, mis, nagu siis veidikenegi, kes kunsti sisemiselt tajub ja informatsiooni valdab, et see saab aru, et et see on juba niuke üleüldiselt mõistetav uue kunstikeel, mida need noored kunstnikud räägivad. Külastasin seda näitust ja ta tundub kuidagi hästi eklektiline. Mul tekkis siis nagu Moody see koolkonna küsimus, et kas koolkond peab olema kuidagi mõnes mõttes nagu tervikuna äratuntav või selle Ta ei ole kindlasti mingi eestilistilise ühe mütsi alla viimne, kui sa nüüd peade klektikaks seda, et et näiteks et Rauno-Toomas mast töötab sellise nii-öelda eks pressiivse niukse maalikeele ja niukse fotorealismi sünteesiga või et selline loid on siis selline niuke rohmakas hüper-hüper või et pajas on selline sümbolistlik niuke tõeline niisugune võib-olla niuke Sõrmuste isanda stiilis niukse fantaasiamaailmade looja. Ma arvan, et see neid siduvaid jooni tasub näha nii-öelda inimesekäsitluses ja selle, selle, selle, selle dimensioonides, kuidas on inimest käsitletud sellel näitused. Et inimene on meie, meie maaliõppe kooli, kui nii võib nimetada siis Tartu Ülikooli maalikunsti eriala üks kesksemaid teemasid ja teda maalitakse tegelikult esimesest kursusest kuni bakalaureuseõpe lõpuni ja ka magistritasandil, niiet et selles mõttes on natuuri stuudium ja teatud teema siis figuurimaali valdamine on meil läbive ja ta jõuab võib-olla tänu sellele võib-olla ka mingitele muudele asjaoludele jõuab ta ka diplomitööde tasandisse, siis juba on selliste autoriprojektidega kunstiliselt mõtestatud ja, ja kuna see näitus koosneb valdavalt diplomitöödest või siis nii-öelda bakalaureusetasandi lõputöödest ja nende kunstnike puhul, kes siis on edaspidist loomingulist elu intensiivset jätkan nende puhul ka siis nagu jätkutööliste siis, ja siis tõuseb, kiidan öelda teemana esile, nii et ma vaataks siis pigem neid erinevaid võimalusi, kuidas kuidas figuurimaal kaasaegses või nii-öelda realistliku lähenemisega figuurimal kaasaegses kunstipildis, nii et see on see siduv teema, mitte nüüd, tehniline, selline tehniline nüüd, kas keegi nüüd kasutad fotomaterjali või, või kergi on monokroom ja keegi on polükroom, need? Need ei ole küsimus, et siin selline sotsiaalne närvi ja ja võib-olla teatud niuke morbiidsus ja niuke, eksistentsiaalne hirm, mis, mis töödes on või, või selles inimesekäsitluses teatud traagiline dimensioon, et see on mulle endale ka üllatav, kui see asi nüüd kokku sai pandud ja aga see tuleb kunstitöödest endast, et ma valisin Poweriga töid, millel on võime kesta üle ka nende, nende aastate, millal nad maalitud on. Et vähemalt ma oletan niiviisi, et tegemist on ju sellise valikuga, mis on ka laiema retseptsiooni saanud, nii et see ei ole minu mingi subjektiivne valik, vaid see on, need on kunstnikud, kes on jäänud peale lõpetamist ka kõlama. Ja siis ma tõesti nagu ainukese erandina Allikule seda ettepanekut ei teinud, sest et tema, tema fenomen on nii suur ja iseseisev, et tema vääriks ja loomulikult on juba teinud samades ruumides oma isiknäitusi korduvalt, nii et et tema on nagu iseenesest juba dominandina, kogu aeg eksisteerib seal kõrval. Nii et võib-olla siis sellise juba kaugele jõudnud emad Suumanni Kaarel vull, aia Priit Pajos ja siis võib-olla juba veidikene alustavate Helin Loidi ja ja Veiko Klemmeri ja, ja Margit Lõhmuse ja siis nende nende ühisnimetaja otsimine, et võib-olla see on siis see teema. Sa oled Eda Lõhmuste nimetanud Tartu uue maali kaubamärgiks. Siin on kindlad põhjused. Ma mäletan, et juba mõned 100 aastat tagasi esitas kaasaegse kunsti keskuse näiteks ja Johannes Saar teda konnad, mäe ja Kristjan Raua preemia laureaadiks ta kahjuks küll sinna ei jõudnud. Selle preemia saamiseni, aga kindlasti on see üks tunnustuse liike on ka esitamine, nimetamine, et tema tegevus on ulatunud väljakule Tartu piire kindlalt. Tartus on ta saanud maha küllaltki eduka isiknäitusega Tartu kunstimuuseumis vahetult aasta pärast lõpetamist, nii et see on tunnustus. Ta on esindanud Eestit, näitaks väsby, maalib saalile ka siis kaasaegse kunsti keskuse esitatuna sa siis Rootsis, Põhjamaade, Baltikumi maalibiennaal ja nii siin, kui seal on ta on ta nii-öelda Eesti kunstimaastiku esitanud väljapoole Eestit. Nii et tal on edukaid galerii näitusi anud nii Tartus, Tallinnas, Belgias, Hollandis, nii et ta on kaubamärk, nimetame seda sellisena. Ja võib-olla ta veidikene sekundeerib siin võib-olla sellises ja tema nii-öelda tähendus tuleb selles kontrass ärevust võib-olla selles veidike teisena esitatud nii-öelda põhi muuseas välja, nii et tema puhul räägitakse ka tihti just nendest Tartulikest väärtustest. Ma olen kriitikas kohande hämmastusega, et just Lõhmuse puhul leitakse seal kolorismi, kuigi minu meelest on selline askees. Jaa jaa, kolorismist taandamine, väga kitsale värvigamma valik, just lõhmusele omane. Nii et, et need, need sõnad nagu morbiidsus ja, ja teatud selline niuke graafilisus ja loobumine millestki või et, et need, need tulevad praegu väga kontrasselt ja väga-väga jõuliselt välja, need nähtused tihtipeale reljeefsus omandavad justkui teatud trasti olemasolul, nii et näitus on komponeeritud sellise sellise maastikuna, kus, kus liikudes ootab sind igas ruumis väike üllatusi ja, ja väike teemavahetus nii-öelda nagu, nagu Rumeenias, et või nagu filmikunstis, kus, kus süžee peab omama teatud intriige, teatud siukseid, kontrapunkte, kus kogu kogu juttu räägite esimese tööga ära, kus ei ole selline vulin, selline ühtlane vulin ja nii-öelda statistiline ühtluse sobib popmuusikale, aga mitte võib-olla nihukesele, autoripositsiooniga, kujutavale, kunstile. Inimene teemana või selline läbiva sisulise joonena. Kas kas mitte peaaegu kõik kunstnikud kogu maailmas ei tegele sellega? Ei jah, seal päris huvitavalt sul küsitud ega inimese dimensioonist ei saa üle. Kujutamisega on, on, on pehmelt öeldes nii või naasugused, suured raskused, et inimene kui loojana on iga pildi juures, nii et inimene kui vaatajal on iga pildi juures, ilma tema mõõtmeta pole kunsti, pole elu, pole maailma, nii et samamoodi võime võime tuua. Ma ei tea, jumala dimensiooni siia siia kõrvale. Et need on kõik sellised, sellised väga suured üldistused, aga figuuri maal on, on reaalsus ja ja praktiliselt sellel näitusel pole ühtegi pilti. Ja sõna otseses mõttes vist ei olegi, kui nüüd kahte või kolme maris palgitööd välja ei jätaks, kusse figuuri ei oleks, nii et see on puhtalt figuurile keskendunud näitus. Aga noh, absoluutselt igasugused igasugune elamuslik, kunst. Me võime tegelikult Donald Chadi või mingi täiesti abstraktse minimalismi juures ka näha teatud seda inimfaktorit vähemalt vähemalt vähemalt on see struktuur siis teatud kontrassuses ja teatud niukse antropoloogilisi tikkudega või, või näiteks ütleme abstraktse ekspressionismi juures võime võime neid žeste ja neid nii-öelda mõnele vaatajal ehk anonüümsena tunduvaid printsi lööke taga võib kohe projitseerida inimese ja tema aktsionismi, nii et, et igas pildis on inimese dünaamika nii või naa on kohal, aga, aga võib-olla selle seda tüüpi inimese kohalolekul lugejaid ei pruugi väga palju olla, nii et, et sellisele esmasel äratundmise tasemel inimfiguur kui, kui reflekteerituna omad oma täiuses oma mõttemaailmaga oma sellise sellise kehakeelega. Et selles mõttes on ta figuurile inimese dimensiooniline pühendatud näitus. Ja kummalisel kombel on noored noh, annavad selle spektri küllaltki laialt ette, et me näeme siin just selliste võimupositsiooni ja, ja inimese nii-öelda teatud katsetust ja teatud manipuleeritavus teed. Et neid teemasid ei ole ju sellisena keegi neile ette söötnud, et tellinal hoida, kui ta maalis oma küllaltki absurdse, eks ju, mustanahalise nõukogude ohvitseri aastal 2006, et need tõesti küllaltki segane ja võiks öelda, et kunstnik on sassis omadega, eks ju. Aga aga tõenäoliselt mitte. Tõenäoliselt on selles sellest teatud tüüpi kunsti informatsioon, mis vajab dekodeerimist. Samamoodi Marit nurka Murkansis külalisena siia kutsutud. Ma usun, et ei mängi, kui ta esineb, sine, uni vormis ja niuke transseksuaalse või, või tõesti siis nagu mehe rolli see mees süürarina, et siin on võib-olla selliste tsenderplenderi teemad ja feministlik kriitika võib olla väga mees keskel ühiskonnale, nii et minu meelest on need väga põnevat tööd ja ja nüüd Veiko Klemmerini tegelikult nii-öelda manipulatsioonist ja alistamisest rääkiv nii-öelda neljane, nüüd eelmise aastal lõpetanud bakalaureusetasandi kunstnik, tema nei tööd, mis on siis jagatud küll need kaks üleval galeriis ja kaks all. Sest me ei saa sind personaalnäitus korraldada selle näituse raames, et need kindlasti annavad need teise vaatepunkti jälle. Meiument, kes maalib sellist kurbusest ja ängist rääkivaid väikeseid rõivaid riidepuudel, et kindlasti räägivad need ka inimesest millegi puudumisest, igatsusest, nii et kõik emotsioonid on seal loetavad. Kuidas maalikoolil üldse läheb praegu? Jah, ühest vastust ei ole, et ühtepidi nagu tundub, et pole kunstnikule paremat aega. Praegu tundub, et kui ühiskond saab jõukamaks, siis väikesed Väike-väikesed, kübemed või, või raasukesed toidulaualt kukuvad ka nendele võiks öelda teistpidi. Teistpidi on kunstnik alati dilemma ees, et valikute ees, et mida teha, kas ennast rakendada nii-öelda reaalses reaalses elus ja loobuda vabakunstist või jääda truult oma õpitud eriala teenima. Nimelt noorte dilemmad on tegelikult sama rasked, kui nad on kõikidel aegadel on kunstniku ees, nii et neid tugistruktuure tuleb kindlasti juurde. Ütleme, kultuurkapitali ja Rahvuskultuuri Fondi kõrval on ka Kunstnike liit muutunud praegu stipendiumite ja abirahade ja projektitoetuste andjaks, nii et loodame, et erakapital jõudsalt sellele liitub, nii et ise pean oma kunsti ülal pidama ka Eesti kunsti, keegi teine üla ei pea ka Eesti ühiskonnal konsensus tekib kindlasti kumu on sellele palju kaasa aidanud ja noorte kunstnike üliaktiivne tegutsemine, nii et me peame oma oma rahvuskultuuri ülal pidama, see meie kohustus. Nii et kaasaegses globaliseeruvas maailmas võiks rääkida siis pigem eesti maalikoolkonnast, mitte Tartu maalikoolkonnast. Ma usun kindlasti, sest et tegelikult üliõpilaste mobiilsus ja õppejõud mobiilsus panevad kõigile. Me kujutlusvõimele juba niuksed tõstavad selle nii-öelda kuupi. Meie lõpetajad teevad tihtipeale bakalaureuse lõpetajad teevad oma magistritasandi Tallinnas või siis vastupidi on sellel aastal juba on Tallinna bakalaureuse lõpetanu õpib meie magistrantuuris, näiteks rääkimata sellest. Sokratese Rasmusega on avatud enamik Euroopa kõrgkoole. Ühtepidi võib see negatiivse sõnaga globaliseeruv nimetaja, teistpidi on see keskus on seal, kus, kus on looja sel hetkel, nii et ma enam ei käsitleks Eestit kui sellise püramiidina, kus siis tipus on Tallinn, nii et ammu on tuuri ja, ja kunstiõppe üle Eesti laotanud, nii et mina ei taju enam kahe linnatualismi, aga nad on suuremad eesti kultuurikeskus, et see on selge. Tartu ja Tallinna? Näitan palun.