Tervist, kallid klassikaraadio kuulajad. Alanud on saade kunstpunkte järjasele Tallinna plokk, stuudios on saatejuht Aleksandr, saabuv täna on meil külas kunstnik Martin Saar. Tervist. Tere. Kes avasest haarded poos? Näituse 80 Eestis on õige just nii ja see on maalinäitus avatud 20. oktoobrini ja alustame päris otsast peale, et sa ei ole just siin eesti kunstis keres vist väga aktiivselt kaasa löönud, seni need võib-olla see kõigepealt räägid oma taustast või? Jah, kõik see alguse sellest, kui sattusin Erki vastuvõtukatsetele sain sissegraafilise disainiosakonda, aga 98 aasta ja siis lõpetades 2002 oligi mõte plaan, et prooviks New Yorki, et tegelikult kõik see alguse üldse New Yorgis. Ja siis hakkasin vaikselt maalima ja üks asi viis teiseni ja ja siis näitus ja grupi näitasin ja nüüd siis lõpuks tagasi kodumaal sekundiks ja ja siis nende maalidega jõudsingi siis Artepo galeriisse. Kuidas mõjunud on, et ei saa mööda minna sellest, et sa oled figureerinud seltskonnalõvid nii-öelda või sellise eduloo jutustus on käinud kindlasti nagu siin teatavates väljaannetes nagu mingi aja tagant, et mis arvad, kuidas mõjutab sinu kunstniku sellist imagot? Keeruline, et kunstnik müüks töid. Ma olen kuulnud, räägitakse, et on hea, kui, kui kunstist ja kunstnikest räägitakse et mingis mõttes väline selline teematamine jaa, aga samas jällegi tõsisemates ringides. Ma ei tea, mis nemad sellest arvavad, et kindlasti see on nii hea kui halb, aga ma arvan, see õige joon läheb kuskilt sealt keskelt. Aga noh, kindlasti sinu, see taktika ei ole nagu tavaline näiteks Eestis Et suur õun ja Tallinn on näiteks, on ikka kaks eri asja eest. On küll jah, et, et siin New Yorgis käib see vist niimoodi, nagu ma nüüd olen aru saanud, et Eestis läheb nagu natukene vaiksemalt, et kunstnikud nagu maalivad ja teevad oma asja ja siis võib-olla juhtub midagi, et New Yorgis vist on see push ja lükkamine mingis mõttes nagu tugevam. Et Eestis vist tegelikult olgem ausad, ei ole vaja üle mõistuse pingutada, et tähelepanu pälvida, ükskõik mis siis alal tegelikult. Jah, et Eestis tuleb lihtsalt hea olla, et sind märgatakse varem või hiljem, et, et selles suhtes on õiges. Ja nägi, mis siis ajendas sind seda konkreetset kaheksanda maaliseeriat tegema, et tegelikult sa oled seda varem ka näidanud. Kas neid samu töid või siis sarnaseid töid vähemalt juba siis New Yorgis vä? Jah, tegelikult läks tagurpidi, et see proovinäitus oleks, oleks võinud olla Eestis ja siis näitas New Yorgis, aga läks hoopis vastupidi, tegin selle oi ära nagu New Yorgis oma ringkonnas ja sealsete inimeste juuresolekul ja siis nüüd siis Eestis tegelikult poole suuremad ja poole rohkem maale. Et ta ei jäta siis nagu Eestis ka oma töid. Mis mõttes ta proov oli, kas sa vahepeal kuidagi täiesti seda romaani tehnoloogiat? Jah, et tegelikult need esimesed esimene seeria oligi suht-koht selline mustvalge, täiesti. Et siin nüüd on, on lisatud terve ja ma ise vaatan kõrvalt, tehnika on paranenud ja on, hakkan vormuma nagu mingisugune kunstniku nägu või midagi sellist, et selline ühtne stiil, et ennem ta oli selline rohkem laialivalguv. Kas sul on nagu konkreetseid eeskujusid tuua, et Eestis on ka tegutsenud kunagi seltskond ütleme siis hüperaliste või seal, ütleme Ando Kesküla Jaan Elken, kes on ka seal maalinud oma kaasaegsed Õismäed või mida iganes Eks ole koplit tõsi jah, kumus. Ma olen nende töid uurinud ja need on väga lahedad. Praegu on päris tegijaid hüperrealisti nagu Maarit nurka. Et väga lahendeid. Kunstnik on Eestis ja, ja tase on minu meelest väga-väga-väga kõva ja väga konkurentsivõimeline muu maailmaga. No aga sa pead ennast mingiks põlvkonna kaaslaseks näiteks Murka teistega, et noh, sa ei ole ju ise nagu maalikateedrist konkreetselt. Võinud ei ole ja nad on must ikka pikalt ees, et, et mul on palju teedel minna, aga, aga aega Jon rahulikult minna, maalida. Mis sa arvad, kas sinu plussis seni elanud promo? Ma ei tea, ma ei, ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kunagi oli see teema, et sa teed, fotomosaiik, tegid seal kas siis New Yorgis või oliga Vivian napi galeriis. Sinu fotomosaiik-ide näitasid, et mis nendest saanud Just et tegelikult ongi plaanis ja juba olen maalinud kaasad mosaiigid õlisse, et ehk siis nagu tšak Klaus on teinud ruutudest koosnevaid portreesid. Ehk siis kaugelt vaadates on suur nägu ja lähedalt vaadates on kõik väiksed ruudud erinevate maalidega erinevate piltidega, siis samale olen ka mina proovinud, kuigi see on väga aeganõudev ja väga pikk protsess, aga mosaiik vahest teen mitte nii tihti, kui, kui, kui ennem. Käijaga pöördun tagasi kaheksanda jutu juurde, et miks, miks sa tegid selle seeria? Imestan piisavalt kaua aega mööda läinud ikkagi et seda kõike nostalgitses nagu üle õla tagasi vaadata ja, ja selline mõnus tunne tuleb. Vähemalt minule. Nii palju kui mu sõbrad ja tuttavad on, on kommenteerinud, et selline ikkagi lahe aeg oli, sest me paljude meie jaoks oli lapsepõlv ja lapsepõlv on ikka ju lahe. Selles mõttes, et sa ei aseta ennast mingile kriitilisele positsioonile selles suhtes, eks ole, et sa ei võta mingit poliitilist või mis iganes seisukohta, et sa, et sinu jaoks on see puhtalt mingi isiklik, mingi perealbumi ümber jutustas, vä? Jah, võib öelda küll, nii, et ei tahaks veel nagu poliitikasse sekkuda maalidega, et, et see on keeruline tee, et siis hakatakse sind kohe liigitama kuskile mingisse sugusesse, erakonda või klassi või ma ei teagi kuhu, et pigem jääks selliseks erapooletuks vaatlejaks. Sellepärast on nad sellised küllaltki monokroom ka. Täpselt seal arv ei kasuta, ma just mõtlen, et esimesed tegelikult täitsa mustvalged, et rohkem isegi see taksopargimaal, et vaikselt nüüd Järvi tulema juurde vist ei julgenud, ei osanudki algul, et tahaks nagu rahulikult nii proovida, et ma oleks, ma kunagi jõuan ka nende täis värvideni, ma arvan. No kas sa, kas see 80. seeria kas katsetada, kuidagi jätkata või on seal mingi pikem projekt? No ma arvan küll, et tegelikult ma olen kogunud seda materjali nüüd pea aasta aega, et see on tegelikult selline väike osakene sellest, mis mul on ja mis peas nagu töötasid, tahaks nagu selle kõik läbi maalida mingis mõttes ja nagu jäädvustada need need momendid ja need fotod, mis, mis perealbumites on välja tulnud ja ma arvan, et see teema jätkub. Me teame, et aarde poon, müügigalerii, et seal alati näituse ajal on ka tööde nimekiri, kas eks ole hindadega, et kas sa loodad, et sinu katsetuslikud või sinuga maalija üsna esimese satsi tööd siis leiavad endale ka omaniku, just tänu sellele samale nostalgiaga. Eelkõige ma nüüd, viimased kaks aastat olen maalinud selle mõttega, et Ma teen selliseid töid, mida ma ise paneks seina, et isegi kui neid ei müüdaks, siis mul oleks endal nagu lahenenud panna enda seina vanemate raev. Aga, aga nagu ma galeriist kuulsin, siis 12 13 tööd on müüdud juba, nii et, et ma arvan, et päris hästi läheb. No mis vastava sa oled saanud Eestist üleüldse. Oma kunstile üllatavalt positiivselt, et just praegu tundub, et ka muud kanalit ja igasuguseid näitajaid on just ajastuga seonduvalt, et kumus oligi ju 80.-te ema olid nüüd mingi kuu aega tagasi oli, olid väljas et, et inimestel nagu on läbi iroonia natukene lahe meenutada neid neid aegu, et oli keeruline ja talongid ja ei olnud saiapoes ja, ja kõik see et nagu on õige aeg, nagu kõik ütlevad, kuumus oli suur vene kunstinäitus, mis keskendub põhimõtteliselt puhtalt Nõukogude ajale ja ma tean, et on tulemas ka vist näitus, mis keskendub sellele, et lõugu aeg nagu eesti kunstis, siis noh, tagantjärgi tagasi vaadates tundub, et sa oled kallis oma töödega sattunud mingisse suuremasse lainesse. Jah, täiesti võib veel puhtjuhuslikult, et et nii ta läks jah, kuidagi. Milline sa retseptsioon siis näiteks siis New Yorgi galeriis võiks olla nendele töödele, et mida seal nagu vaadatakse, et kas on nende jaoks siis selline teada. Et kui eksootika jaht New Yorgis oli ka tegelikult üllatavalt hea vastukaja. Et, et kõik on seal lennanud ikkagi taara flotiga ja, ja nende jaoks on see nagu maailma kõige halvem lennufirma. Aga maali peal nende jaoks on see mingis mõttes nagu Contemporary Arti, nagu selline, nagu rohkem popkunsti moodi. Et seda on nagu lahe siis meenutada. Hea meelega panevad selle endale seina peale nagu mingis mõttes ka jälle läbi iroonia, nagu meenutavad seda aega. Põhimõtteliselt kas see selline suhted on ikka selline, et et noh, et sellise hipid hip Vaidgid, fantountaan või siis noh, et vaata, vaata nagu nad vaatasid, ma tea, mingit graffitit kunagi või otsivad seda mingit seda võõrast eksootilist. Jah, et tegelikult mul on vedanud, et minu see keskkond New Yorgis on maalide on puudutanud nagu mitmeid erinevaid, nagu klasse, et on, on nii sooinimesi kui, kui kaaperiistsaid inimesi, kes siis on nagu rohkem konservatiivsemad ja nii-öelda korralikumad, et tegelikult nad väga vaatavad Ida-Euroopa suunas kogu aegu ja, ja Est Tallinnast on tulnud nii palju positiivseid uudiseid New York Timesis, mitu korda on selle aasta jooksul juba kirjutatud Tallinna progressist ja, ja paljud on just Vena reisinud siiapoole ja nii Moskvasse kui siia, nii et paljud objektid on nende jaoks tavad ja äratuntavad, nii et neile meeldib meenutada seda küll. Et ühesõnaga neile mõtet maalida, Eesti kaheksakümnendad olid aga näiteks siis vastupidi, oleks mõtet New Yorki eestlastele siia tuua maalitud. Muidugi ma ei kujuta ette, et selles mõttes on see kurb asi selles loomulikult olid siis autod teistsugused, aga, aga paljud asjad on seal olnud juba mitme kümneid aastaid täpselt ühesugused tänavapilt või, või majad või muidugi inimesed moodi auto muutub, et ei, ei tea, kuidas, kuidas Eesti inimene sellesse suhtuks. Ma arvan. Mitte nii hästi, kui, kui enda 80.-tesse. Aga mis siis edasi teed, kas üritad Eestis ennast kunsti institutsioonidega kuidagi lepitada ja siia sisse süüa või siis pigem ikkagi edasi minna? New Yorgis? Ma arvan, et selles mõttes plaani ei ole, et eks ta läheb nii, nagu ta läheb, et tahaks keskenduda ikkagi maalimisele, et siis publik teeb ise oma otsuse, ma arvan. Selle viimase küsimusega seal jätkuks võib-olla, et et ma saan aru, et sa üldiselt tahaksid, et järgmine kord sa oleks siis pigem näiteks analüüsideks sinna töid pigem kunste ees kui näiteks Justis. Loomulikult, ma arvan, et just ei puuduta üldse kunstiteemat. Et, et selles mõttes tegeleda imago muutusega kindlasti. Ma üldse ei ole tegelenud üldse mingi imagovärgiga, et see, ma arvan, on lihtsalt eks ikka, mingis mõttes kleebitakse sulle igast silti külge, et pigem nagu tahaksid, nagu kunst käiks minu ees ja siis lõpuks kuskilt sealt vaikselt. Siin saarel ja just okei, aga suur tänu, Martin Saar ja ma arvan, et me siia lõpetuseks kuulame mitte Tallinna vaid New Yorgi saundi, ehk siis me kuulame ilmselt ühe pala Canivasti. Jääb oma nimi on aju andur, aitäh kuulamast ja pärast Tallinna bloki jätkab Tartust ka ei saa ise. Tere, kuuendal oktoobril avati Tartus Tampere majas kahe soomlanna fotode ühisnäitus külas on Marilyn Kinsiku ja küsiksin kohe alguseks, et mis funktsiooni kannab. Tampere Maja. Hannes Varblane ütles hiljuti meie juubelipeol, me saime 10 aastat vanaks. Ütles, et Tampere Maja kõige tähtsam funktsioon on eesti kirjandusmaastiku ilmestamine. Ja me teeme siis kirjanduse luuleõhtuid ja esitleme raamatut. Samamoodi ka kunstiraamatuid, mis on välja tulnud, et just oli meil Jüri Arraku Estanc graafika raamatu esitlus, mis oli väga selline, kuidas öelda mõnus, intiimne õhtu, et kui tavaliselt inimesed istuvad tund aega kuulavad kedagi luule või kirjandusõhtul, siis Jüri Arrak oli nii särav esineja, et inimesed istusid hiirvaikselt kaks tundi ja lihtsalt kuulasid ja vaatasid vanameistrit ja Tampere majal on lisaks kirjandusmaastikul rolli mängimisele on ka galerii ja galeriis toimuvad meil näitused. Nii Eesti kui Soome omad, Soomema tulevad põhiliselt siis Tamperest. Kuna tamp tere, Tartu sõpruslinnad ja Tampere valib ise välja kolm näitust iga aasta ja saadab meile siis Soome kunstnike. Praegu on siis Põhja-Soome hooaeg, meil aasta lõpuni on kolm kunstnikku või kunstnike rühmitust Soomest Põhja-Soomes, täpsemalt ja need on siis Tampere linna kultuuriosakonna kunstiosakonna poolt välja valitud tutvusta natuke Neid võimalusi ja tingimusi programmi sisse pääseda. Iga aasta sügisel võtame me vastu taotlusi näitustele. Et nüüd oktoobrikuu jooksul saab tuua meile avaldused koos pisikese pildi mapiga või siis, kui kellelgi, kes soovib, näitas meie galeriis teha on väga korralik kodulehekülg, siis ta võib meile ka elektroonilisel teel selle taotluse saata koos oma kodulehekülje aadressiga, et me saame siis vaadata, mida see kunstnikel CD pea pakub välja ja näitusesaal on küllaltki pisike, sest me oleme väga vana maja. Aga valge kesklinnas ja tasuta sissepääs on tasuta ja samamoodi on näituse aeg kunstnikule tasutajad, kunstnik ei pea maksma renti selle eest, aga vastutasuks jätab iga autor ühe oma teose, teos ei pea olema üleval olnud näitusest, see võib olla ka mõni muu kunstniku poolt tehtud taies ja kõik need tööd on meil korralikult maja kollektsioonis hinnatud kindlustatud, üles loetud, et on üpris väärikas kogu meil juba 10 aasta jooksul on neid näitusi üle 100 natukene olnud ja töid koguneb majaseintel on kõik ööd üleval igal pool tubades, koridorides, et kes on väga uudishimulik või kes ööbib, meil näeb neid töid, mis on olnud varem näitustel, kui mis autoreid meil üldse esinenud on. Et Teil ongi hästi rahvusvaheline seltskond aasite esitatud, et kas eesti oma kunstnikud üldse mahuvad programmi? Oi muidugi mahuvad ja on palju eesti kunstnikke, isegi kui vaadata nagu näitusekalendrit või plaani aasta peale, siis eesti kunstnikud veel juhivad. Aga aga sel aastal enam mitte selle aasta lõpuni on jah, nüüd soome kunstnike näitused, aga aasta algusest saati on olnud Eesti Kunstnike pääsevad kõik, kellel on põnevad ja ilusad tööde ja saavad tuua oma taotluse siis meile järgmiseks aastaks see aasta enam ei mahu ühtegi. Räägime näitusest illusioonid, see on siis kahe Soome kunstniku näitus, mõlemad on teinud fotonäituse, üks neist on siis juba vana tegija tuulimuka ja teine Sandra lamp on alles kuueteistaastane, et Sandra on 91. aastal sündinud ja Rovani Emil õppinud kujutavat kunsti ja siis on ta veel käinud Helsingis kalja gümnaasiumis, mis on väga omapärane ja väga tuntud Soomest, sest seal on selline lisaaine või haru gümnaasiumis nägu väljenduskunst eesti keeles või eesti kunstikoolide maastikul sellist asja veel ei olegi kohanud või ei ole veel tehtud, Soomes võetakse sinna siis kõik lapsed, kes suudavad ennast väga hästi väljendada või kellel on, ütleme nii, kellel on tungiv vajadus ennast väljendada ka siis kirjanduses, kunstis, muusikas ja Nad õpivad seal aastakese või paar ja siis jätkavad oma teed, kes, kus, kes läheb edasi kuskile kunstikooli. Nii palju siis sellest koolist ja sellest nooremast kunstnikust vanem tuuli Mukan õige tuntud. Ja nagu siin näitas ettevalmistuse käigus selgus anda, on ta ka eesti kultuurirahva seas tuntud, et juba käis usin küsimine meie maja valvelauast. Et kuna kunstnikud tulevad ja tuleb selline rõõmus kohtumine põhja Põhja-Soomest pärit kunstniku ja Tartu kunstnike vahel, siis nendel mõlemil on tehtud fotod, mis balanseerivad tõe ja illusoorsuse piirimail. Ja selle näitusega tahavad nad küsida, et kas me ikka näeme tavaliste asjade välispinna alla. Et kas me ikka näeme neid asju nii, nagu nad tegelikult on, või inimesi nii nagu nad tegelikult on, kui me vaatame seda kesta. Ja see kest, mida me näeme, on ju meie mälus olemas, et noh, sageli ju piisab millegi millegist aru saamiseks ainult sellest, et sa korra vilksamisi vaatad ja sulle tundub, et sa oledki nagu kõigest aru saanud. Aga, aga nende näitusel on siis ära võetud või töödeldud pilte nii et osa informatsiooni sealt puuduks. Ja Meie noorem autor Sandra lampu, temal oli selline põnev koolitöö, et antitunnis kätte ülesanne leiaks linn, kus sa tahaksid käia või, või mis on siin unistustes olemas. Ja Põhja-Soome Rovaniemi täitsa jõuluvana maatüdruku unistustes on siis olnud Pariis ja ta on oma külmaste kargest linnakesest otsinud siis Pariisilikke momente ja need üles pildistanud. Näitus on avatud 28. oktoobrini ja kõik saavad seda külastada iga päev, kaasa arvatud nädalavahetuse päevad. Laupäev, pühapäev kella kaheksast kaheksani on meil maja avatud. Tänan lahutab meie meelipuuna Bamba Tartu kunstimuuseum alustas uue ja põneva loengusarjaga, väike kunst. Lähemalt räägib Liisa Kaljula. Tere, mina olen Liisa Kaljula Tartu kunstimuuseumist. Tahtsin teile natukene rääkida Tartu kunstimuuseumi uuest loengusarjast, väike kunst olles selle loengusarja koordinaator, läinud kevadel, muuseum lõpetas loengusarjaga, piirideta kunst, kus me tegelesime siis kunstimaailma peavooludega ja olles veelgi täpsem, rääkisime kunstimaailma säravatest tähtedest. Selle sügise loengusari on hoopis teistlaadi päike, kunst tegeleb kõige sellega, mis, mis ei asukunstimaailma tsentris. Me läheme kunsti ääremaadele otsima, metsikuid orhideesid, kui nii võib öelda. Lilledest võib rääkida keele, sest et õigupoolest Tartu kunstimuuseumihariduskeskuse selle loengusäraga tähistab oma kümnendat populaarsete loengusarjade toimumise aastapäeva. Päike, kunst sõnapaarina on tekitanud omajagu segadust. Tegelikult on see mõiste pärit kirjandusmaailmast ja viitab siis postmodernistlikule väikesele kirjandusele. Mõista, mille taga on on kuulsad postmodernistlikud mõtlejad Sildel öös ja Feliks Katariin. Väike kunst. Kui püüda teda markeerida neid kunstiajalooliste märksõnade või mõistetega katab selliseid mõisteid nagu Aart rüüt autsaider art, kitsa tehti elame soome kultuuriruumist, siis selline mõiste punkkultuurist tuntud Twittiasseals pigem muusikamaailma kuuluv mõiste lõufayd eriti või ka lõud täkk. Puudutame selle sarjaga kõike seda, mis jääb pigem rahvakultuuri valda, noorte kultuuri valda ja mis oma maailmavaatelt on pigem roheline, pigem kokkuhoidlik ja pigem lokaalne. Loengusari väike kunste alustas õigupoolest juba neljandal oktoobril ja meie esimeseks kõnelejaks oli Sigrid Saarep, kes rääkis teemal art Prütt meile mujal külageeniuste, amatööride Jautsaidrite kunstist. Sigrid oli väga õige inimene, juhatama seda sarja sisse, sest ei ole Eestis ilmselt teist inimest, kes oleks Eesti Kunstimetsikute õitega nii lähedalt kokku puutunud, kui Sigrid Saarep seda on. Väikese kunsti loengusari hakkab sel sügisel käima kahenädalase intervalliga sammu. Meie järgmine loeng leiab aset 18. oktoobril ja lektoriks taas väga tuntud nimi eesti kunstiteaduse maastikult. Ants Juske. Ants Juske räägib tegelikult ka teemal, mis on talle väga südamelähedane ja millega ta on palju süvitsi tegelenud, nimelt siis lastekunst tema loengu pealkiri, laste joonistused, Aldo ja filo genees. Tegelikult viitab siis tema 2004. aastal välja antud raamatule nimega joonistama laps. Montoya filo, geneetilised paralleelid. Kui Sigrid Saarep meie avaloengus rääkis lapsemeelsetest kunstis, siis Ants Juske räägib meile tõesti väikestest loojatest. Tegelikult need mõlemad teemad ju said juba erialateadlaste huviobjektiks selle sajandi alguses. Ja ka mina kunstiajaloolasena ei suudaks ette kujutada modernistliku kunsti arengut, et ilma psüühikahäiretega inimeste kunstimõjuta või laste joonistuste mõjuta modernismi või avangardi suurmeistritele. Järgnevalt on selle sarja raames esimesel novembril oodata meile Vaino vahingut, kes räägibki psüühikahäiretest ja loomingust. Kui Sigrid Saarep tegi seda pigem väga-väga spetsiifiliste näidete põhjal, siis Vaino vahingut on õigupoolest huvitanud tuntud loojad ja nende loovuse allhoovused ja oodata on, et ka esimesel novembril tuleb juttu siis tuntud nimedest, kelle puhul hulluse ja loovuse suhted ja seosed on keeruliselt läbi põimunud. Aga Vaino Vahing siis suurepärase lektorina suudab seda kindlasti atraktiivselt esitada. Veel ootame me selle sügise jooksul Peeter Laurits meile kõnelema. Tema läheb nüüd ajas päris palju tagasi ja räägib kiviaja kunstist ja täpsemalt siiski omeetrilisest kunstist. Nooremal kiviajal räägib labürindist ja räägib labürinti saladusest. Millest täpsemalt, sellest saame teada siis, 15. novembril. Loengusari väike kunst vältab õigupoolest oktoobrist käesoleval aastal kuni maikuuni tuleval aastal ja, ja selle aja jooksul plaanime me rääkida veel noortekunstist, täpsemini koomiksist, grafitist. Kõik loengud toimuvad Tartu kunstimuuseumi näitusepinnal ja seetõttu ka näituse pileti eest. Ja kõikide loengute kohta saab natukene veel täpsemalt lugeda meie koduleheküljelt aadressil siis www punkt. Tartumus punkt e. Tartu kunstimuuseum ootab väga teid kõiki meie loengutest osa saama ja avastama seda, et, et muuseumis ei ole võimalik mitte üksnes vaadata, vaid muuseumis on ka põnevat kuulata.