Alanud on iga pühapäevane kunstisaade Kunzee r ja stuudios on Karen Jagodin, Aleksander Tsapov. Täna on meil saates kaks teemat, kõigepealt on meil külas heie Treier, ajakirja kunst, peatoimetaja, kes räägib siis ajakirja värskest numbrist. Ning teiseks vestame juttu Jüri Ojaveri ka, kellel on veel viimast nädalat avatud isikunäitus hobusepea galeriis. Ja vahepeale kuulame natukene muusikat ka. Alustame juttu kunst ajakirja peatoimetaja, heie Treieri ka sel puhul, et ilmunud on järjekordne ajakirja number numbriga siis üks, 2007. No nüüd on küll juba aprill käes, esimene number tuli lõpuks välja, et milles siis need esimese numbri teemad räägivad? Nagu ikka, koosneb ajakiri kolmest osast, on siis põhiosa, kus on erinevatel teemadel juttu, siis erinumber, mille teemaks on Eesti litograafiakeskus ja mille pani kokku Ave randviir külalistoimetajana ja lõpuks siis graafilise disaini lisa juba number 19 ja selle koostas ja kujundas Tõnu Kaalep, nii et noh, siin on taas sellised erinevad nagu lapitekitükid. Millest see ajakiri koosneb? Ajakiri algab esimese sellise kokkuvõttega kummu tegevusest, mis oli siis jõudnud esimese aastapäevani. Ja Marika Valk on selle lahendada niimoodi väga numbripõhiselt, et mida need numbrid siis ütlevad meile selle esimese aasta kohta. Sõnaga MUU avati aasta aega tagasi, siis oli ajakirjas muuseumi erinumber ja seda oli Jaan rais maal väga raske koostada, sest kumu oli olles sündinud, tähendab, ei osanud millestki veel kirjutada. Ja siis ta tegi selle erinumbri sellise laiema probleem temaatika osana. Aga nüüd. Ta on kunstilasknud KuMul aasta aega tegutseda ja sisse elada ja oma kehas nagu koduneda ja tundub, et see aasta aega on olnud vähemalt noh, niimoodi väljapoolt vaadates tundub, et väga edukas ja Marika Valk tõendab seda tõepoolest numbritega lausa numbriliselt noh, nagu ikka, et kõik on kasvanud võrreldes varasemaga külastajaskonnad ja näituste arvult ja, ja nii edasi, noh ütleme erinevad näitajad on väga positiivsed. Ja noh, me võime öelda, et mida siis kumu või kunstimuuseumi peadirektor, mis tal muud ikka üle jääb kui ennast kiita, eks ole, oma lapsukest. Aga ma nagu tabasin sellises ülikriitilises ajalehes keskus sellise artikli mille kirjutas porisburaczynski, keda siis tituleeritakse Moldova Haavia Literaadiks. Ta kirjutas kumust, artikli oli täiesti super latiivides ülivõrdes kirjutatud ja selle lõpplause oli lausa selline. Ma vaatasin seda kõike ümmarguste silmadega Jamud peas keerles üks ja sama lause. Kui Eestis on sellised spetsialistid ja selline tehnika, siis järelikult riik töö. Nii et ta oli käinud kumus ekskursioonil ka fondides ja seal tagaruumidest ja tema järeldus oli siis selline, et ma arvan, et, et see on objektiivne. Jah, et Marika Valk siin lihtsalt ei kiida oma muuseumi, vaid, vaid see ongi nii. Nii et järgmises ajakirjas tuleb siis kumu käsile võtta. Õnnitlejad Signe Kivi oma suurel leheküljel, et et Signe Kivi kultuuriministriks oleku ajal kunst nagu ennistati, taastati kunstiajakirjad. Kui palju Signe Kivi siis tegelikult aitas kunstiajakirja taastamise protsessis? Väga raske Eestis on millegipärast selline juubeldamiste traditsioon. Et noh, kas või siin Arrakule oli juubel ja ta korraldas kaheksa näit, sest mis paneb kunstikriitikud fakti, et sa pead sellest välja tegema, eks ole, noh nagu inimese elutöö. Ja nüüd teine asi on see, et kui Signe Kivi paneb välja oma võimukleidid ja seostab oma näitust ja oma sünnipäeva ja Eesti vabariigi aasta päeva et siis Mulle see näitus täitsa meeldis, sest oli, läks lõpuni välja lõpuni aus näitus. Et kui tema on kunstnikuna valinud sellise poliitikutee, siis nüüd siin saavad kokku seal näitusel tema poliitiku identiteet, tema kunstniku identiteet. Nii et siis otsustasin, et jah, et võiks sellest välja teha. Ja need selle ajakirja tegutsemisaja jooksul. On vahetunud üsna mitmeid kultuuriministreid ja on nagu nagu nähtud neid erinevaid juhtimisstiile ja ma pean ütlema, et see Signe Kivi kultuuri ministriks oleku aeg ma arvan tänu temale sai ajakiri asutatud sellepärast, et sai rahastamisel roheline tee. Sest kui analüüsida Kultuuriministeeriumi rahastamispoliitikat, siis kunst on seal olnud pidevalt viimane, kõige viimane, kõige vähem rahastatud valdkond. Et see on Eesti riigi ametlik poliitika. Enne kui eetrisse läksime, siis rääkisite, te olete mitmete teemade üle õnnelik selles ajakirjas, et kiitke siis oma lapsukest. Rääkige, mis teemadel olete õnnelik? Ma arvan, et see on ka objektiivne kui kiita Aarne Hiiobi artiklit eri Arakust kui filosoof seeriast. Et tegemist on siis kutselise professionaalse dialoogiga, kes on kaitsnud doktorikraadi bioloogias ja siis nagu võrdleb erinevaid bioloogilisi traditsioone nende taustale, asetab siis Jüri Arraku filosofeerimise, et elu üle ja jumala üle. Ja lõpuks ma usun, et see on üsna usaldus tarne, kui ta nimetab Jüri Arrakut progressiivseks traditsionalistiks. Ta siin selles lõigus põhjendab ka, et miks ta niimoodi arvab ja millistele bioloogilistele mõtlejatele Norra kõige lähemal. Ma arvan, et see on väga asjalik artikkel. On see kunst ees pretsedent, et teoloogia või ütleme, et mõne muu ala inimene justkui siis võtab käsitlusele eesti kunstnikud Üks väga kõrge taseme imeline dialoog on ka varem kirjutanud Heigo Rydzek kes on Ameerikas hariduse saanud ja kes on samuti doktorikraadiga ja noh, ütleme väga respekteeritud oma ala inimene. Nii et erinevad kunsti, ristumiskohad erinevate erialadega, Winas, interdistsiplinaarsed, vaatenurgad on minust väga viljakad. Marko Laimre Kätu. Ja Marko Laimre nimi on kogu aeg kõhus kuidagi meie kunstimaailmas kogu aeg ta sekkub mingitesse probleemidesse, teemadesse vaidlustesse ja tal on küllalt aktiivne näitusetegevus. Ja samas maast on Hanno Soans kirjutanud varem, aga noh, huvitav on eelkõige, mida kunstnik ise räägib. Kaire Nurga hiigelpikki intervjuu, Marko Laimre ka võtab siin ajakirjas üsna dominant positsiooni. Ja siis on minu arust üsna huvitav ka Mirjam taganiortik dressi eminist kui filmitegijast. Noh, tegemist on teatavasti väga skandaalse Jiang, briti šoti kunstnikuga, kes on Inglismaal kütnud üles üsna palju kirgi ja, ja nagu tekitanud palju vaidlusi. Ja kõige selle tipuks. Ma sain pressiteate, kus oli kirjas, et reisi Emin valiti selle aasta Veneetsia biennaalile briti paviljoni mis tähendab, et briti paviljon on otsustanud siis kindla peale tähelepanu tõmmata Veneetsias. Noh, see on ilmselt poliitika ja ilmselt selline teadlik skandaalsuse peale minek, nii et siinses Miriam tagan, kes on Berliinis elav noor filmikriitik ja samas filmi mänedžer, kes siis teeb filmifestivali tema siis analüüsib siin filmi ja kunstivahelist diskursust ja loodetavasti jätkab oma artiklite sarja. Järgmisena siis Mathieu paani, ootame artiklid mas paanist, kes on üx ekstravagantse maid Ameerika kaasaegse kunsti tegijaid, noh, ütleme kunstnikke, kes ongi sukeldunud üleni filmide tegemisse. Kas Peeter linna pärast nüüd doktorikraadi saamist ka jätkame? Ja tal on veel esteetika siin täiesti rääkimata, mind isiklikult huvitab väga TEMA käsitlusest eetikasse teatavasti esteetika on tema enda tegevuses olnud kõige viimasel kohal mille vastu on huvi tundnud, aga noh, et kui ta võtab teadlase identiteedi, siis ta ei pääse sellest mööda. Nii et eks näis. Praegu on ta jõudnud siis psühhoanalüüsini. Erinumber räägib seekord siis litograafiakeskusest, mis, kas nüüd juba on oma tegevuse lõpetanud või kohe lõpetamas, Nad kolivad Pärnust Tallinnasse ja minu teada nad on just kuskil vahepeal hetkel dünamo kandis. Võib olla küll jah. Aga see erinumber võtab siis kokku nende viie aasta tegevuse Pärnus. Ja mõnes mõttes on nagu verstapost ja üsna mitmed tuntud graafikafanaatikud graafikaspetsialistid näiteks Mai Levin, kes on vanema põlvkonna kunstiteadlane ja veel Mu positsioonist või kumu vaatenurgast lähtudes kirjutab Anne untera et nemad kui kumu töötajad, kui palju nad on huvi tundnud, siis Pärnu litokeskuse vastu. Et täiendada oma graafikafondi kollektsioone. Kas litograafiakeskuse kolimisega seoses tuli nagu selline out of context küsimus, et aga litograafia buss ei ole kunagi olnud kuulda sellest, et võiks nagu graafikabuss ringi sõites kinobuss ja siis trükitehnikaid külades õpetada et ei oleks nagu õilis kuidagi Alexis küll. No võib-olla küll, ütleme siin mingeid kunstibuss on ju tehtud ka vähemalt kunstiaasta puhul, kui kunstibuss käis külast külla ja just helistele noorema vanuseastme jaoks püüdis kunsti huvitavaks teha, propageerida lastele kunsti. Aga maaka litograafiakeskuses on ka väike intriig selles erinumbris, nimelt see baseerub juba kujundusel, nimelt kõik need artiklid, mis on ülevalpool, tähendab, see lehekülg on jaotatud nagu kaheks on valgetsooni hall tsoon, kõik need artiklid, mis on valges tsoonis, Need on siis sellised selgitavad ja rahvavalgus, mõistuslikud ja positiivsed ja kiitvad ja, ja nii edasi. Ja see tekst, mis on siis hallist tsoonist trükitud, see on siis julm realism, seal siis litokeskuse reaalsus, ilma ilustamata. Reaalsus on siis vaesusele? No tähendab jah tähendab, Ave randviir lindistas Kadri Yales maa ja Jaak Visnap-i, noh, sellist spontaanset jutu spontaanset kahega, nii et see mõjub nagu kuuldemänguna, kui seda teksti lugeda, ta on tohutult laheda huumoriga, noh, et nad kirjeldavad oma elu litokeskuses ühelt poolt, et noh, nii nagu asi on realistlikult. Et selles mõttes noh, siin oli probleem, et kuidas seda litokeskuse esitada, presenteerida seda materjali. Ma usun, et see halli tsooni tekst pikas perspektiivis noh, ühesõnaga ta ei ole ainult kahe inimese ütleme, kogemus litokeskuse rajamisel ja selle töös hoidmisel vaid tegemist on ka üldistusega, sellepärast et Aru sain litokeskus, sai asutatud Pärnus mõnes mõttes trotsiga. Ja trots seisnes selles, et need vanad kunsti tehnikad on hääbumas ja, ja nad on nagu välja suremas. Ja siis kaks noort kunstniku Jaak ja Kadri kellel muide praegu reaalajas on näitus draakoni galeriis. Ja nemad siis asutasid litokeskuse selleks, et nagu puhuda elu sisse või, või hoida elus üks, üks vanatehnika Et nad ei lepi sellise akadeemik Lippmaa nii-öelda seisukohaga loomaliikidest, et mis peavadki välja surema, et tehnikat, mis peaksid juba välja surema. Ja heinad ei leppinud sellega. Ja sellega minu arust noh, eriti kui võrrelda näiteks 80.-te aastate olukorraga, kus graafika oli Eestis ju noh, peaaegu kunst number üks tohutult kõrge drestiisigaja tohutult enesekindlal positsioonil. Ja kui nüüd võrrelda graafika positsiooni praeguses kunstipildis, siis sa nagu öö ja päev, eks ole. Nii et tegelikult see jutt, mida nad siin hallist tsoonis kirjutavad või kirjeldavad, see on mõnes mõttes üldistus. Et sellise traditsioonilise vana kunstitehnika olukord tänapäeva maailmas lased, nende jutust jääb kumama ka selline kurblik tõdemus, et pärnakad justkui nagu ei leidnud seda litograafiakeskust üles. Et kas nad loodavad, et see situatsioon pealinnas saab olema midagi teistmoodi? No ma arvan, et siin on väga palju kunstnikke, kes soovivad liitod teha. Ja noh, kasvõi üliõpilasi, et neid tellimusi leidub väga palju. Aga noh, eks näis, aga tuleb jätkata seda jaagu metoodikat, et lähed ehitustarvete poes ka mehe juurde ja küsida, et kas sa oled juba käinud ja arvan, et Tallinnas ei tööta see meetod. Kuhu seekord dokument ta ajakirja osa jäi, ei pidanud tulema. Kolonel on nagu dokumenta osa aga noh, reaalsus on selles, et need kokkulepped, mis mul inimestega olid, lihtsalt langesid ära. See ei olnud tööd laenudest võetudki jah, täpselt nii, väga labane. Tavaline põhjus. Eks siin ole üht koma teist veel. Tiiu Talvistu annab aukunstnikule, keda siiani polnud olemas. Johannes saalist räägib. Mis mõtestada, olemas. Selles mõttes, et et see on minu teada esimene suur põhjalik Johannes saali näitus praeguse seisuga väga põhjalik tõesti, ja, ja nad on ainult välja ka Tartu kunstimuuseumis väga põhjaliku kataloogi. Ja ma leian, et, et see on väga suur, mis nad Tartus on ära teinud. Ja see Johannes saali näitus oli vähemalt minu jaoks täiesti avastuslik. Sest kogu oma senise tegevuse jooksul on Johannes Saal minu jaoks esindatud olnud ainult paari pildiga. Need on need paar reprot, mis pidevalt ühed ja samad reprod käivad raamatust raamat tusse ja ühed ja samad pildid, mida siis näidatakse näitustel ja noh, väga ühekülgne pilt jääb kunstnikuks, aga siin see suur näitus märts ja et see suur näitus igatahes annab hoopis teise pildi ja tõstab saali palju kõrgemale, kui ta siiamaani on Eesti kunstipildis nagu esinenud. Ja siin tuleb väga õige tähelepanek Tiiu Talvistu tartlastelt. Et Johannes Saal puudub kumust. Et kui kumus on suur sotsrealismi ekspositsioon, et siis Johannes Saal on täpselt see puuduv lüli, mis võiks nagu ühendada seda sotsialismi ja siis neid ütleme, kannatavaid kunstnikke, kes siis kannatasid selle ajastu all. NSA-l kõigest hingest püüdis teha nii nagu ajastu nõudis taania teinud Stalini portree väga jõulise ja väga andeka. Ja samas tal on siin kapitalismi kriitilisi töid, aga samas on ju teada, et tema isiklik vaimne seisund oli väga õrn. Ja noh, et sisuliselt teda ju nimetati formalistiks, nagu Tiiu Talvistu siin kirjutab. Vaatamata kõigele, et noh, ütleme Pallase haridusega kunstnik Vabe õpilane kes teeb just siis sellist poliitilist narratiivsed kunsti, mida Pallases tavaliselt ei tehtud ja ei õpetatud. Nii et erakordselt huvitav juhtum. Millal järgmine ilmub kunsti suvel? Juunis juunis. Ajakirjas saate lugeda veel ka Hiina kaasaegsest kunstist ja Rael Artel käelerist ja Raoul kõrvitsast Big Performance pärnas. Ja aitäh teile tulemast heie Treier. Saate Kunzee err, teine saate osa on alanud, külla on meile tulnud Jüri oja väär, kelle näitus on veel 23. aprillini Tallinnas hobusepea galeriis üleval. Kõigepealt tere, tere ja alustaks mitte teie näitusest, vaid loomulikult äsja lõppenud kunstnike liidu aastanäitusest ja teie tööst seal mis siis enamike kunstikriitikud arvutustest on läbi käinud ja samas ka lihtsate kunstiinimeste suust on ikka läbi käinud, kuidas see töö neil on, kas väga häirinud või see on olnud hammas, ainuke töö seal näitusel, mis on kõneainet pakkunud, et siis siis töö seisneb selles, et Teie esitleda end Georg otsane, kes laulab kanalisatsioonist esinenud kanalisatsiooni laulikuna. Kommenteeritud. Pisut pikem sellepärast et tegelikult on tegu kaveriga, sellepärast et ma tegin, oli niisugune kunstisündmus, võib-olla inimesed mäletavad selle nimi, oli kananahk, mida organiseerisid Jaan Toomik ja Paul Rodgers. Esimene kana toimus üsna ammu juba siis tähendab oli tegemist niukse sõpruskonna näitusega esialgu hiljem ta kasvas välja festivali formaat. Et kus me tegime siis Rakvere muuseumis niukse näituse enne nõu pidades ja terve maja oli hõivatud siis video installatsioonidega Muuga ja siis ma õhtu hilja alustasin ja siis minu töö oli siis väljaspool näitusesaale. See oli siis Rakvere muuseumi tagahoovis, oli üks kanalisatsioonikaev töötav kaevus, kui muuseumikülastajad või töötajad käisid peldikus tõmmates. Et asi toimis. Ma lasin sinna kaevu ehitada platvormi, võtsin kaasa lindi, tol korral saime selle Kuku raadiost siis Georg Otsa selle lauluga kuulata seda laulu ise jorisin kaasa. Ja see oli siis noh, õhtupimeduses ava koordina sellele näitusele. Ja mul on tagantjärgi öeldud, et noh, see oli ikka tunduvalt parem kui siis praegune videoinstallatsioon ehk näitusesaalis. Aga ma tegin selle sellepärast, et see oli lihtsalt osundus sellele näituse tiitlile sobivana Katrin pere, kes tegi ettepaneku ja mõeldes oma tegevust selle järgi, siis tundus, see sobib sinna. Et ma lavastasin selle uuesti, tehes nii-öelda näituse, skulptuuri, sellest perfoometsist. Alati, kui me oleme siin saates käsitlenud, kas aasta näitasid või liidu näitused ja alati, kui nendest on kirjutatud, on läbi käinud ikkagi see formaadi teemat. Küsiksin võib-olla ka teie käest, kui kunstniku käest, kes osaleb näitusel, et kuidas teie suhestuda sellise Kunstnike Liidu aastanäituse muidu loomeliidu näituse paadiga, kus te olete nii-öelda üks mitmest kunstnik, kes oma viimase aasta loominguga siis jälle publikut tuleb? Ma ütleksin, et mul selle fraadi vastu ei ole midagi selle eest, et on traditsiooniline ja kuna see maja kunagi ehitati selle jaoks, et seal saaks, siis ehitati ka nii, et kui Edgar Kuusik ja Anton Soans sellel projekteerisid siis oli seal niimoodi, et et oli näitusesarja kunstnike ateljeed ja loomulikult kunstnikud panid ka rahad sisse sellesse, et see ma siis teoks saaks, arvestasid sellega, et ta hakkaks nii-öelda ühiste näitus tegemisena tööle. No ja see on pikka aega olnud läbi vene aja nüüd ka praegu tähendab, et ma ei arva, et üks niukene, kunstnike liidu aastanäitus või on see kevadnäituse sügisnäitus ei ole üldse halb, see on pigem hea. Iseasi on see, et kuidas seda tehakse või kes seda kureerib või mismoodi see on, eksju noh, see on juba teine küsimus, aga et noh, niisugune kunstnike liidu aastanäitus ei ole halb. Pöördume nüüd hobusepeanäituse juurde, mis on liputajad metsas ja kuidas teile meeldiks, kui teie kohta öeldaks poliitiline kunstnik. Et kas meeldib teile kasutada näiteks mõistet poliitiline prostitutsioon? Ma ei eita, et seal poliitiline teema selles näituses sees küll kleebistena selles maalis tähendab, ja ma olen kasutanud seal siis. Aga noh, mul on oma lugu kogu selle näitusega, tähendab kuidas ta on tekkinud ja see esialgne idee, kuidas ta kasvas praeguse kujul nähtaval, see on siiski muutunud. Aga äkki räägite siis seda lugu? Ma elan nüüd juba viimased, meie elame steri Alaveriga koos ja karuott on meil koer ka. Elame siis Laulasmaal, meil õnnestus, olid ära siis Lasnamäel nüüd kuus aastat tagasi ja siis see maja võimaldab lihtsalt. Ma olen lihtsalt teisel korrusel on korralik ateljee. Kas xenon aknad ja sealt avaneb vaade metsale. Ja nüüd üle tee seal metsas on hakanud toimuma, viimasel ajal muutusid noh, mis asi seal võib saada toimuda? Kinnisvaraarendus nagu igal pool väärsetes piirkondades. Ja noh, sinna tuleb nüüd minu teada 90 krunti metsa ja, ja mina käin hommikuti koeraga kas metsas või mere ääres jalutamas, ma jälgin seda tegevust, mis seal toimub. Ja seal mõni aeg tagasi tekkisid lipukesed metsa. Tähendab noh, krunte mõõdetakse, väljas tähistatakse värviliste lipukeste, aga et mul oli nagu sellist lipukestest, said liputajad pisut hiljem. Et algul oli see lipukesed metsas noh, selle maali teema tegelikult, mida seal keldrikorrusel näitan. Ja tegelikult need mehikesed ongi seal ju lipukestena niukesed värviliste tipukestena siis kujutatud. Ja, ja noh, see maal oli suhteliselt suur julgustükk minu jaoks, sest ma ei ole tõesti maalimisega tegelenud väga tükk aega. Aga miks sa liputad soid ja selle üle olen isegi mõelnud, et seal meditsiiniline näe või hälve. Sellega tähistatakse, Robert, eks ole, sa küll jah. Et, aga nad on metsas sellega lihtsalt tahtsid publikut püüda, siis esiteks noh, mul oli seal installatsiooni juurde jõuame üks, kuus mantlit ka musta seal nagis, tähendab. Tuled näitusele sa paned mantli selga ja ütleme, et sa saad reaalajas nagu siis ikkagi ka liputaks. Ei, seda ma ei pidanud silmas. Kellelgi kavatse kedagi hälvikuks ahvatleda. Liputamisele on viidega selles ainsas videotöös selles näitusesaalis vihjena ju ka sealse mantli 100 maanteel, jah, aga ta on mere ääres või siis mere peal. Mitte aga seoses selle poliitika juurde tagasi tulemisega, et sügisel vaalas osalesite sellel ühisnäitusel, kas Jaakson see ja ja teistega, et. Ja seal oli siis Jaak Soans, Enn Roos, mina ja Edit Karlsson, kes alles on praegu skulptuuriteaduskonna magistrant ja oli, mine üliõpilane. Siis temalt oli üks niisugune ühisnäitus. Tegelikult oli see vaal galerii initsiatiiv, et see näitus sündis üldse siis kuna siis Enn Roos on teadupärast selle Meile tuntud või kõigile nii-öelda osadele jalgu jääv kui autor osadele, siis pronkssõduri autor, jah, tanksudelevad, ütleme nii. Muust loomingust eriti ei teata, aga tal on sealsamas Laulasmaal on siis suvila, kus majandi, sealt aiast kokku korjasin need tööd ja galeriisse vaal, vedasin sinna teisele korrusele, ma ei tea, kas te juhtusite nägema. Ta on palju loomaskulptuure teinud, ka Tallinna zoopargi ees olev ilves on tema tehtud ja aga küsimus ikkagi sellest, et seal oli nagu teema oli õpetaja õpetaja suursest. Enn Roos oli näiteks Jaak Soans õpetaja ja minuga ajas. Ma ei ole käinud selles koolis tal ka, kus instituudis olen küll käinud, aga õppinud ei ole. Aga ühesõnaga editali siis minu õpilane, seal oli selline seos. No see seltskonnale, et aga põhimõtteliselt ikkagi kahel järjestikusel näitusel, kui kunstnike liidu näitus võib-olla nüüd välja arvata, olete te ikkagi justkui on mingid poliitika sisse imbunud kunstiga. Nojah, aga ma ei näe ka võimalust, et meie elus lihtsalt poliitika, mis asi, Jomm poliitikas on see igapäevane elu. Näituse taustaks mängib teil suure romantismi Nick Eivi loominguga. Aga see on ka täiesti isiklik suhe, sest et aasta oli mingisugune 90 pakun väljaviisist siis kuus Eesti kunstnik olid kutsud. Vaat siis, kui neid hakkasid niuksed, kunstnike vahetuse programmid ja siis taga tuli pool rodgers initsiaator, kes viisis viieks nädalaks viis eesti kunstniku noridžisse. Ja vastukaaluks oli järgmisel aastal siin üks seltskond kümmekond inglise kunstniku ja see oli Urmas Muru idee tegelikult tema orgitses välja, et Nick Keiv annab. Oli see koht, oli Brixtoni Academy või midagi taolist? Tähendab kontserdi teeme, sõitsime spetsiaalselt siis Londonisse seda näha, kuulata ja ma pean tunnistama, et see on minu senistest kontserdielamustest üks võimsamaid selle autoriga ja, ja selle lauluga kuulates seda laulu tagantjärgi hakkas midagi. Kajama see muusika kõlas siis ka see aeg, kui te seda maali tegite. Külla oli nii oma etenduses teatav dissonants, selle muusika ja selle näituse temaatika vahel või. Et mind ongi dissonants võlunud, seal on kokkupuutepunkte ka, aga kui alati on kõik nii nooblilt nii-öelda välja mõõdetud ja disainitud, noh siis tihtipeale see nii-öelda kunstisõnum või see tuleb aeglasemalt kohale. Räägime korraks hobusega esimese korruse töödest ka, et pisut rääkige nendest kanu riistapuudest. Jah, aga see on ka jälle sügistormis. Eelmisel aastal mu naabritel kukkus hästi suur kuusk maha, nad on eluaeg selles majas elanud. Me elame hästi lahestiku, tegelikult oligi see üks talukoht tähendab preili kirss Baumi talu. Ta alustas seda kuskil kahekümnendatel ja ta lõpetas korraldada 38. aastal tema eestlasest armuke lõi talle noa kaela ja preili kirstvam suri hiljem, kaks nädalat Tallinnas. Jõuluõhtul muuseas. Ja seda lugu on võimalik lugeda Viru tänav ja muud on raamat paar aastat tagasi välja antud. Terve peatükk on selle kohale pühendatud ja nüüd sellesamas aias kukkus see kuusk ümber keskmise osa ostsin endale seal kuus kassas kaheks ja poolitasin ta ja sain siis selle tulemusele kaks objekti, need, need süstaa siis nahad on kunagi kasutusel olnud reklaamikombinaadis, kus ma olen töötanud ja siis nendega me oleme siis Eestimaa jõgedel kunagi süstamatkadel koos käinud. Osad need asjad on ikka minu lapitud ka ja nüüd on nad kohandada tuuste vorm ja nii et ma. Ma ei ole kasutanud nii-öelda materjali, mida ma ei tunne või ei ole ja tema lugu. See looduse temaatika, ükskõik, on ta siis vesi ja meri või on ta puu või baas. Varemalt on siis endiselt väga Jah noh, ega ma ei ole nii kindlalt siis kinni pidanud, mingist materjalist mul seda jultumust olnud, tähendab kuigi ma võib-olla isegi ei valda teemat, tähendab Ta materjal ikkagi toetamaks mingit ideed, sest see on esmajoones ja see valik õige oleks noh, vahel ta on õige, vahel mitte. Kuuldes seda lugu sellest talukohast noa kaelalöömisest ja pannes sinna Maarja kõrvale, ma ütlesin muidugi ei imesta, et nikeediga teineteist olete leidnud. Jah, aga ma ei ole hiljem teda enam kuulanud elavalt, et see elav esitus oli väga väärtuslik. On lõpetuseks veel mõned tahavad, võib-olla, mis praegu läbi ei käinud meie jutus selle näituse juures olulised seal on hästi palju tahkemine. Laske käia. Ma ei tea mulle paljud inimesed rääkinud, mida nad on leidnud, eks hoopis midagi säärast, mida ma ei ole sinna sisse mõelnud, et selle üle on mul ainult hea meel olnud. Et minu arust kunstis ikkagi võiks võimaldada arutelu ja erinevaid tõlgendusi, mitte et ta nüüd nii tehtud ja nii jääb. Aitäh teile tulemast ja igal juhul soovitame kõigil kuulajatel, kel see võimalik on, ära käia. Näitusele. Aitäh teile. Tänane saade kunst. Err koosnes kahest jaost. Kõigepealt kunst, peatoimetaja heie Treier rääkis ajakirja uuest numbrist siis vahepeale kuulasime God naini ja teises jaos Jüri oja. Väär rääkis oma uuest näitusest liputajad metsas. Stuudios olid Karen Jagodin, Aleksander saatov, saate kordussaade kuulata järgmisel laupäeval kell 12 15 ning endiselt on kõik saated järelkuulatavad internetis kaks nädalat kuulmiseni kuulmiseni.